Jaanuarikuu ei suutnud otsusele jõuda, kord oli talv ja külm, siis jälle lumi sulas ja taevas muutis õhu ja Taavi meeleolu halliks. Hoovipoolsest aknast ei olnud näha muud kui jalajälgi, mida C- ja D-trepikotta Ta minejad olid maha jätnud. Ühed jäljed olid köögiakna all, need võisid olla Taavi enda omad, sest olid väikesed ja täis tumedat lörtsi. Kuusk oli hinge heitmas ja hakanud kaldu vajuma. Ta poetas kaid ema linariidele ja isa püüdis puust kuusejalga kiile lüüa. Seisa otse saadana nahk, ütles ta, kuid kuusk ei teinud välja. Selle otsas oli kuule ja karda, mida Taavi oli sinna riputanud terve igavik tagasi. Inimesed libastusid ning proua Koivu murdis puusaluu ja toimetati haiglasse. Terve maja rääkis sellest, et kojamees oleks pidanud teid liivatama. Taavi läks tänavale ja vaatas, laskuvad meri, tullin kadunud, et kui see oleks olnud jääs, oleks ta surnud. Ta oleks sellest õudusest mäest kelguga alla sõitnud, esimese tänava ristmikuga toime tulnud ja terve tee alla väljasõit. Sealt oleks lähenenud heinakoormat vedav vana hobune, kes pead koogutas. Taavi oleks seal puruks muljutud ja hobune oleks jooksnud meri tullintorilt ja presidendipaleest auvahtkonna saabumisel mööda ning kõik oleksid punuma pistnud ja orkester oleks lagunenud, trummideksija trompetiteks linnukisaks ja maha kukkuvateks mütsideks. Taavi sulges silmad ja avas need taas. Iga päevaga lisandus uusi pilte, et neid oli tõeliselt nähtu all ja peal. Ja ta joonistas neid koolis lendavaid sõdureid ja kajakaid tänavaid, mis laskusid Uspenski katedraali ees otse merre. Ja koos tänavatega kadusid olematusse. Päevad tuli vaid oodata, tal kuskilt valutas mitte üksnes kõhuarm, vaid ka liigestes ja silmade taga. See tähendas millegi ootamist. Taavi ei teadnud, mille saabusid päevad selgema taeva ja kirkama valgusega. Põhjarannast levis esimeste tõrvatud paatide lõhnan. Unesegased taadid tulid lõdisedes ajalehepaberite alt ja kastidest välja. Kajakad tegid kileda kisaga äkksööste ja Liisan Puisto pargis siblis lapsi, kes olid Taavist palju väiksemad. Nõnda kiiresti oli ta kasvanud. Leo pakub seltsi, lõug ette nihutatud. Suu käib kogu aeg. Inimestel, kes palju räägivad, mõtleb Taavi, on nägu liikumatu. Vaikijatel on sügavad kortsud, nagu vanaemal. Taavi märkab, et jääle on tekkinud räpased laigud. Korgia Saari poolt kerkib suitsuveerg, mis on pärit jää lõhkujalt. Inimesed kõnnivad rannateedel, tundes vabanemist pimedusest, millega talv on neid rõhunud. Leo jutustab koolist oma headest hinnetest sellest, mida ta ütles ühele õpetajale ja kuidas pööras selja teisele. Ta ei püsi paigal. Selg tuule poole, veab ta Taavit mööda tänavat edasi. Kas ta näeb kõike seda, mida Taavi. Siin on Belanderi kirjatarvete pood. See on linna salajane keskus. Kuus trepiastet viivad poodi, kus on paberisoojusvihikute ja lõhn, paberipakid, vesivärvid, dush ning pehmed, kõvad, kollased ja sinised pliiatsid. Kui neid tõsta nina juurde, siis on suletud silmade taga tunda metsa ja püssirohu lõhna. Hämaras on näha põnevaid asju. Ridade kaupa. Lihavõttetibusid kalendreid, maakerakujulisi, pliiatsi, teritajaid, lehti ja ajakirju. Kremi nulli järjejutt, mida Leo ja Taavi loevad ja omavahel vahetavad. Letil on ruuduline plokk, kus saab proovida pliiatseid, kirjutussulgi kriite. Siin on Leo oma maailma keskmes. Leti taga on tema imposantne ema. Tal on vuntsid ja käsivartel rasvavoldid. Tan küpsenud oma kuumas ahjus. Kui ta hingab, siis tema kurgus vilistab, see ajab Taavit naerma. Leo ema kummardub ettepoole, Kissitab kollaseid silmi. Kas Taavidele võiks miski huvi, pakub Kuda. Kas mussi ööl läheb koolis hästi, kas ta Leo tunnistust on näinud ja Leo tema oma. Kui see on väga hea, on selle taga olnud töö ja vaev. Nii see on. Leo ema tõmbab hingeõhus on kummi, Araabiku lõhna, korralikke paberi ja vihikuhunnikutega, mappide ja pinalitega koormatud kõrgete riiulite hämarust. Ta pistab hiiglasuure pliiatsi. Pliiatsiteritaja, mis on kinnitatud letile, keerab seda muudkui ringi. Käsivarred käivad, kui vedurikolvid. Poe tagaruumist kostab otsekui mõne küünis loomakraad lõppemist ja tõepoolest, kas sealt ei kosta mitte teravat ja nõudlikku kehad. Just seal istub tumesinise töö kuuega Leo, isa, kõik toimub seal kavandamine parlamendile ja valitsusele hinnangu andmine. Seal on kaardid, kuhu on märgitud vägedest. Teegilised koondamised esimeses maailmasõjas. Leo isa on sõjaspetsialist selles salajases ruumis planeeritud, tehakse suuri luureoperatsioone. Leo isa istub vanas korvtoolis. Keegi ei tea, et seal luuakse pere, ühiskonna ja riigi tulevik. Roti värvi juuste all liiguvad terased, paljastavad mõtted kui elektrilised lühiühendused meelekohtade vahel. Ta näeb poisse uksel seismas, tervitab neid sõjaväeliselt, samal ajal vuntse siludes Taavit. Leo Valmis olla õuepoolse akna ees on trellid, et varas ei saaks poodi sisse tungida ja salajasi dokumente varastada. Leo isa istub seal nagu kongis. Ta ütleb terava häälega, kas härradele ei ole koolitööd teha, kas härradel on liiga palju vaba aega, David, kui on vaja vihikuid kustutuskummipliiatseid, siis neid võib saada allahindlusega. Marss koju õppima, laiskvorstid. Ta põrutab käega süles oleva kaardi köite pihta. Sooja seisvasse õhku. Kerkib väike tolmupilv. Kui nad mööduvad poeleti taga seisvast emast, ütleb Leo tagasi vaatamata. Sa peaksid maha võtma väike emme, muidu sa ei mahu varsti enam leti taha ära. Müüratus, mis mõjub klähvivad naeru pahvakuna, tõukab nad kiiresti trepist alla tänavale. Väljas on juba kevadine hämarus, loojuv päike ja väikesed valged rünkpilved otse kuivat. Taevas. Õhk on kerge. Taavi hingab sügavalt sisse, ta vabastab end millestki raskest ja süngest ning ütleb Leole. Ma lähen koju. Ta hakkab minema. Näeb taevas kitsast kuusia. Leo hüüab talle midagi järele, kuid ta ei vasta. Ta näeb pragusid vastasmaja fassaadil. Äkitselt valitseb selline vaikus, nagu oleks ta kurdiks jäänud. Ta on üksi ja iseenda peremees. Ta on nähtamatu ja tal ei tarvitse vastata küsimustele. Ta jääb seisma ja näeb, kuidas pikk tänav laskub otse taevasse. Linn kargab talle harja, trammid, autod ja inimesed, kes paiskuvad välja väravakäikudest. Hobuvankrid, hobusepabulad, rasvase bensiini randades lõõtsuva meretuulelõhn, kirju elu, Hälim, sörnaiste, rannakorstnate suitsupilved, linnulaul ja hääled, mis on esimesest säravalt pulbitsevast kevadaimdustest kiledad. Taavi teeb keset kõnniteed tantsusammu, lippab siis edasi kord ühel jalal karates, kord tiibu lehvitada tades Belanderi kirjatarvete pood jääb kaugele maha, kahaneb mustaks, täpiks pimedaks, paberit, täisruumiks, mis ei ole nööpnõelast suurem. Võimsa kriginaga voogab linna elu temasse. See kasvab, aheneb, kõveneb, võidab pimeduse. Taavi seisab tänavanurgal, otsib sõna midagi, mis silmapilgu sütitaks. See tabab teda kui välk. Kust see tuli? Nõnda kummaline sõna vaevalt oli seda üldse kunagi kuulnud risttee, see tuleb tema sisemusest tungib tast välja täiesti uus sõna. Kodus kirjutab ta selle aknalaual suurte tähtedega ruuduliste plokk. Sinna paneb ta kirja uusi sõnu, uusi maailmu, uusi meresid. Esmalt annavad neile kuju tema huuled. Seejärel tulevad suured tähed, mida ta on õppinud ning nende kannul tulevad pildid. Need ei ole joonistatud pildid, vaid tema peas tekivad pildid, mida peale tema keegi teine ei näe. Ta ei tea, mida see kõik tähendab, on pilte, mida ta tahab esile manada, miski, mis liigutab teda nagu suur ootus jah, nagu rõõm. Ta on kui loom, kes on saanud millestki tundmatust haisu ninna. Risttee teerist, taevanurk, kodutänav hoovi, hämarus, valgusruum, pasknäär, hobusepabul. Taavi on arusaamatuses, mida üksnes tema suudab avastada. Oma kõhetute, säärte ja sügelevate põlvedega kannab teda edasi igatsus. Ta vaatab Kissis silmi, päikesesse läheb majade varju. Kui jumal, kes armastab lapsi, peaks praegu taevast alla laskuma ja küsima talt tema nime ja pööraks oma tohutu käega tema näo enda poole. Mida oskaks slaavi vastata? Ta jääb jälle seisma, mõtleb mina olen Taavet. Vana nägu leegitsevad silmade ja suure suuga pilvenägu naeratab jah, ütleb Taavi, mina olen Taavet, kes võitis koljat. Taavi rebib kodutrepikoja ust. See on raske, kui Moosese käsulauad-ta kuhugi välja võtme, mis on paelaga kaelas. Ema tuleb köögist, näpp hoiatavalt suu ees. Tasa, isa magab. Tal on halb olla. Rõõmust ei jää midagi järele. Taavi näeb ema väsinud silmi, tonni kõhn. Kui Taavi saaks, ostaks ta emale suure kasuka ja paneks selle talle ümber. Ema unistab kasukast, sest tal hakkab kergesti külm. Ema silmitseb Taavit. Kas midagi on juhtunud? Sa paistad ühtaegu rõõmus ja kurb. Ütleja. Taavi raputab pead. Hoovis hakkab onni laulma. Ta tuleb iga laupäev oma mütsi, lehvivate juuste ja rämeda häälega. Laulab kurbi laule, õnnetust armastusest ja kirikulaule jumala leebest võimust. Hääl tungib läbi müüride, tekitab nõrga kaja onni, laulab laule surmast. Ema istub esiku pingile, käterätt käes. Taavi näeb teda seal ja kummuti peal seisvast ovaalsest. Peeglist näeb tema topeltkurbust, mis teda kurvaks teeb. Kui Elma kuuleb onni laulu, hakkab ta enamasti nutma. Ema istub vaikselt pea norus. Taavi istub ema kõrvale pingile. Nii nad istuvad seal viivu koos. Ema ütleb. Miski ei aita. Tuleb vaid sellega leppida, Taavi küll sääraapid, see teeb haiget, aga läheb mööda. Ta räägiks nagu iseendaga. Taavi püüab aru saada, istub sõnatult ja hoiab emal käest kinni. Kummuti peal on puuelevant. See põrnitseb Taavit, nagu elaks ta algkoolist, kostab isa hääl. Kas seal on keegi? Me oleme siin. Hüüab Taavi siin. Ta jookseb isa juurde. Eludu. Aknast paistab päikeseloojangu punane helk, mis tekitab tapeedile ristmustri. Ema läheb kööki, nad kuulevad, kuidas ta seal kolistab. Olen olnud veidi väsinud, ütleb isa, kuid nüüd on parem. Ta köhatab ja koba piibu järele. Ja kuidas sull? Taavi vastab. Olin Belanderite juures poes. Ta tahaks peaaegu rääkida sõnadest ristteest. Kuid see on tema kõige salajasem varandus. Ja sellest vaikib. Taavi on üksi kodus ja tunneb enda ümber mahedat üksildust, mis on nagu tav õhk või tugev soojalaine. Ta loeb, paneb väikesesse vihikusse kirja oma raamatut, millest igaüks saab oma numbri et lihtsalt hoida kõiki neid maailmu käes. Vana kulunud Robinson kruuso väljaanne, kus on Ta direeni illustratsioonid. Seal on Christian Elsteri üksildane saar, Mikael sandi, Eda seiklused ja Eda maakera kosmosereisid, telli rännakud ja uued seiklused. On loomaraamatuid ja klassikuid, välejalg ja hakalberi. Finn. Ta hoiab raamatuid käes, need lõhnavad sõnade järele, mis keegi on kirja pannud ja lasknud üles õhupallide ja linnutiibadena piltidena, mille sees saab sirguda. Ei saa öelda, et ta oleks aknatagusest maailmast ära. Ta on selle sees Norra tundrus ja Missisipil, üksildastel saartel ja planeetidel. Uksekell heliseb ja Taavi ehmatab, süda lööb. Kes võib olla kõik, mis on võõras, muudab ta pisema, kas ta näeb oma vaimusilmas tohutu suurt musta kogu, kes seisab ukse taga ja ähvardab teda tule ja relvaga ning sunnib minema ust avama. Tema ees seisab suure heleda vihmamantliga mees ja küsib käheda häälega tädi tüllani. Taavi raputab pead. Ütle emale edasi, et tüllani isa on haiglas ja tal ei ole enam palju jäänud. Kas mõistad, kas sa oled üksi kodus? Taavi ei näe mehe silmi, need on trepikoja pimeduse peidus. Taavil läheb korda, uks sulgeda. Ta kuuleb, kuidas võõras ukse taga hingab. Piisaks jalahoobist, et see lahti lüüa. Taavi seisab liikumatult. Ta tajub tubades levivaid vängeid lõhnu. Isa piibutubakahõngu. Köögist tulevat kohvi lõhna, elutoaseisva õhu ning esikuriiete ja hämaruse lõhna. Ta kuuleb, kuidas mees läheb trepist alla hoovi. Taavi jookseb magamistuppa ja näeb meest selja tagant. Too pöörab ümber ja aheldab Taavi aknalaua külge. Tuleb tagasi ja hüüab Maria haiglas, kas mõistad? Messits tuviparv tõuseb ehmudes lendu, mees keerab ümber ja läheb minema. Rahulik lugemishetk on rikutud kott ja mida ta ütles? Kui ema tuleb koju, tõttab Taavi tema juurde ja jutustab mehest, kes oli otsinud tädi tüllani. Ema vajub köögipulk korjuga toolile ja vastab. Mul ei jaksu seda talle öelda, tuleb sul minna? Ta tantsib punasest draakonist, Liisan kadul, sa tead. Ütle uksehoidjale, et asi on tähtis, ta laseb su sisse. Kui ta ei tantsi, siis istub ta paaris hooletu naine. Ma pean pikali viskama, kõht valutab. Ema läheb magamistuppa ja heidab voodisse, käsi silmil. Taavi tõmbab spordijaki selga ja läheb välja. Tuul keerutab munakivide pealt liiva üles. Laupäev teeb kaid ja pargid puhtaks, süda taob kurgus, jalad jooksevad otsekui kehatult üksnes kopsude varal. Kõik tänavad tunduvad pikad kui igavik, välja arvatud Marian kadu, mis teeb saba liputluse. Liisan kadu kooli poole. Taavi on peagi kohal, sukeldub Punase draakoni võlvsissekäiku, kus vägev reklaam vilgub ja sätendav. Uksel seisab uksehoidja ja sisseviskaja, kes meenutab panga uksehoidjat. Taavil ei tule tüllani õige nimi meelde. Ta ütleb. Sosistab ja hüüab siis. Tüllan, kas ta on siin, tema isa on haige. Ütleb valvur, kes kannab helesinist vormiriietust, mille kuuel on Kuldre väärid ja õlgadel õlakud vähemalt kindralooberst. Ah, tüllan, tüllan, kohe näeme. Mu härra otsib Dorota, koivad. Nimi on tuttav. Ta on siin tihti oma mehega harra astugu sisse. Vaadaku paari sinna jääda ei maksa, see on ohtlik. Üle tema näo levib suur lai naeratus. Taavi tänab ja läheb edasi. Sel hetkel mürtsub muusika vaikib. Tantsupaarid jäävad prožektorite valgustatud ümaral tantsupõrandal seisma. Daamid ja härrad istuvad hämaras väikeste laudade ümber. Nad vaatavad kõik sissepääsu poole, kus Taavi varjuna hiilib. Vikerkaarevärvides värelevad lambid hakkavad välkuma, tuhandete sigarettide suits keerleb üles saali Bly alla ja edasi tähistaeva poole. Palavus, higi, hingemattev parfüüme, laval saksofon, klaver, kordion, trummid ja hõbedaselt sätendavad kleidiga tädi, kes väänab oma paljaid käsivarsi. Nüüd hakkab ta laulma ja Taavi saab edasi hiilida toanurgas asuva baari poole, mida valgustab lampide rida. Järjan, veid ja minust orjandeid mõistuseviisid ja minust orja tegid. Taavi teadis seda laulu, tango osalisi ehk armukadeduse tango, mida emal oli kombeks laulda nõusid pestes. Kuid tavaliselt jättis ta selle nägu kirtsutades pooleli. Mul ei ole lauluhäält ja isa hüüdis selle peale elutoast. See on siia kosta, ööbik. Taavit läbistab värin, tume hääl, miski, mis tungib sügavale tantsupõrandasse, mille keskel esineb tantsupaar tormakalt. Äkki tardudes peab nõksatavad jäigalt naise mustas võrksukas vasak jalg klammerdunud ümber mehe parema jala. Kuidas valge maskiga mees painutab naist, naise punane suu, kuidas neis pulbitseb elu nagu kuidas ja kuidas nad liiguvad nagu noad, nii nagu Taavi oskab magamistoas üksi olles liikuda liuglema täpses kõikeunustavalt rütmis. Kuidas käsivarred, jalad, käte liigutused, vaikushetked, piruetid, võimas, vaoshoitud tunne. Jah, kuidas ägedust sunnib nähtamatult kehast kõike välja pigistama, mitte kramp plikult pingutades, vaid lenneldes lenneldes. Taavi surub end pimedas vastu seina, näeb tantsupaari, miski tema sees tahaks hüüda. Kuid püsib siiski täiesti vait, et kõik siin on soome tango, taani tango, ajatu tango. Nüüd lähevad ka teised paarid tantsima. Igaüks oma maailmas oma mustri järgi oma värvides, sinises, punases, mustas ja tantsijate ümber leviks otsekui hirm peene suits, tolm, valgusvärelus, mis nad kõik katab? Poolpime ekslevate silmadega, Taavi trügib edasi. Kas sa õpetad meile ringtantse, naerab rohelises ülikonnas. Kas mees kuskil kukub klaaspõrandale? Kuskil väljas elatakse täiesti tavalist argielu. Armukadedus on nõnda metsik, et seda saab leevendada üksnes tantsuga. Taavi tunneb seda teadma ta sellest midagi. Hingab kiiresti kosub, jõuab baari, kus tüllani istub ja vestleb mehega, kellel on õlgkübar. Dollani kleit on sügav punane laineliselt, kes juuksed on kuldkollased. Väike suu on valgeks puuderdatud nina all, kui punane süda. Tumedad silmad on märjad. Kui ta silmad Taavit, libistab ta ainult paari pukilt maha. Valge mask käriseb, silmi täidab hirm. Taavi, mis lahti, kas emaga, kuid Taavi raputab pead. Hüüab tädi tüllani punasesse kõrva, mis on juukselainete peidus. Su isa on haige, ta lamab marja haiglas, sa pead sinna minema. Üks mees tuli ütlema, otsis sind suisa minekul. Tüllam läheb ees, veab Taavit enda järel. Õlgkübaraga mees hüüab midagi, kuid tüllan ei kuule. Riideruumis ulatab ta numbri saabuma mille kraekson kaela ümber keeratav surnud rebane. Tänaval liigub inimesi nagu punast draakonit ei olekski. Kui neid sisse juhataks, ei tea. Tantsiks mõtet tormlevad Taavi peas, kuid hõbedaste sukkade, vallatu kübara ja paabulinnusulgedega tädi tüllon jääb seisma. Ta kummardab Taavi ees ja otsib midagi oma väikesest tantsukotist, mille pärlmustrit on ema alati imetlenud. Tumedad ringid silme ümber pöörduvad Taavi poole nagu prožektorid. Kas ta on tõsiselt haige? Oh jumal, see vana kelm. Kas tuled kaasa? Küsib tüllan, kuid lisab kohe. Mida sul seal muud teha oleks, kui vaesel tädi tüllanil käest kinni hoida, mis? Ja ema? Ega ta haiglale, kas tal on migreen nagu tavaliselt? Nüüd ma kiirustan, lähen number ühe trammiga, loodan, et vana päss ei ole jõudnud enne ära surra, kui ma sinna jõuan. Võta eukalüpti kommi, see värskendab hingeõhku. Ta sorid kotis võtab sealt karamellikommikoti, annab ühe Taavile. Ta heidab poisile uuriva pilgu ja tema silmad on äkki nii lähedal ja soojad. Oh, kui sa oleksid minu poeg, tahaksid, kas ma räägin emaga? Maden nalja, lippa koju ja hoolitse oma kallima eest. Tädi tüllan jookseb kõrge kontsaliste kingadega trammile, mis parajasti keerab ümber nurga Liisan kadule. Taavi seisab paigal ja vaatab talle järele. Ta oleks võinud tädiga kaasa joosta. Tüllan lehvitada. Ta viipab vasema käega. Tramm jääb seisma, tüllan vinnab ennast sisse. Tramm möödub krigina saatel. Taavi seisab tänavanurgal, vaatab tüllanile järele, näeb tema valget kätt. Kui ta jookseks end oimetuks, jõuaks ta järgmisse peatusse. Ta näeb tänavat, kus puhub tuul. Tal on tunne, nagu ei oleks ta üldsegi seal, vaid kuskil kaugel sündmustest väljaspool. On hetki, mil kõik jääb seisma, nagu näeks ta kõrvalt iseennast. Üht last.