Kuumus tekitab surnuaia puude vahel leeki vaid siniseid varje. Autojuht tulivoori pöörab vaevaliselt paksu punast. Tead, Ta tagurdab oma auto aeglaselt, jääkides surnuaia müüri äärde, varjude sekka. Juulikuu aur kerkiv kividelt ja teedelt kõrgele väreleva kuumuse uks on pärani lahti. Taavi istub tagaistmel ja vaatab üle müüri tumedat inimsumma, kes on kogunenud värske äsjakaevatud haua ümber. Sünge haud paistab vilksamisi leinaja käte vahelt, kes seisavad kangelt lilled käes. Seal on ema ja isa ja tädi, tüllan, janu, frants, kõik, kui sulanud, leinavaks süsimustaks murrex. Bergele ütleb tulivoori käheda häälega ja pühib kirju taskurätikuga nägu, kus higi jookseb. Vedasime täheni õudu, teen mennan, Moyden jook on surema neiks, nii. Kuidas me siia sattusime. Lähme teiste leinajate hulka, eks ju. Kuid vaevalt on ta asunud naha lõhnalisest metall kuumast bensiini haisulisest marmoni autost välja ronima. Kui Taavi, näe päris auto akna taga. Vanaisa nägu. Piklik nägu on jääkülmade siniste silmadega, valged vuntsid helgivad ja ta pilgutab silma. Ta on elus nagu vana kadakapõõsas, maigutab suud justkui kala. Ta hingab otse taavi autoaknale kuid auru ei teki, tal ei ole hingeõhku. Maailm hoiab hinge kinni. Vanaisa puurib silmadega Taavit, Taavi vahib liikumatult vastu tulivoorium tardunud Dinaks. Taavi ei kuule, mida vanaisa ütleb. Ta on hauast ülestõusnud tassisistab kuid ainult tulivoori kuuleb teda, mida ta räägib, sosistab Taavi, endal valgub higi valgekrae vahele. Ta tahab tagasi kõrtsi tagasi, toob oi saadana. See ei saa tõsi olla. Hüüatab tulivoori käheda häälega. Kuid see on ühtaegu tõsi ja õudusunenägu, tõepoolest. Põõsas tema kõrval põleb. Leinajad ei ole midagi märganud, nad seisavad, kui õõtsuvad pajuvitsad hauakuristiku serval. Kõik puud on kangestunud. Ei, karjub tulivoori vanaisale. Ma ei sõida kuskile, siia ei tule mingeid surnuid. Kuuletko lähe taga, ei, siin tagasi. Jumala nimesse. Kuid pika mustavalituga vanaisa klammerdub auto ukse, käepideme külge, seisab astmelaual, raputab autot nõnda, et nad mattuvad pilkas pimedusse. Auda jumala hüüar tulivoori ja Taavi oigab. Siis annab vanaisa alla, kahaneb peeneks suitsu, pööriseks hõljub minema, kaob värelevas õhus haua poole. Taavi, hüüad, ära mine. Ära mine. Aga vanaisa ei kuule. Taavi hääl on kui sääse Berin. Nagu varese kraaksatust või lapselalin. Puude all seisvad leinajad teda ei kuule. Aeglaselt ja Hähkides ronib tulivoori autost välja ja veab end jalgu lohistades ümber pagasiruumi, mille ümarluuk on kaasa võetud. Lille pärgadest jäänud ammuli nagu päratu suu. Taavi poolne uks läheb lahti, ta koperdab välja ja klammerdub tulivoori lihava käe külge. Koos hakkavad nad astuva surnuaia Paukile raudvärava poole, mille teravate mustade odaotste külge jäävad surnud rippuma, kui nad peaksid püüdma põgeneda. On tunda ristikheina ja rohusavi ja vilja lõhnataat. Daat nuuksub, Taavi ja pisarad joonistavad tema tolmusele näole jutte. Tulivoor jääb äkitselt seisma ja müristab taeva poole varri osa. Dana varr, Johann, see oli kuumarabandus, kas mõistad? Krahh. Kuume lõi ümaraks. Kas taipad, mis Eedi jood ja ta pöörab ümber, raputab Taavit. Vaatab talle oma pilu seasilmadega otse silma sisse nüüd hilja. Jumala auta, hilja, kui Taavi ei anna alla. See oli taat, ma nägin teda, nägin teda, ta tuli tagasi. Korraga on leinajad seal terve must vareseparv, nad kraaksuvad ja käratsevad, mis siin sünnib, missa ulud ja tulivoori, käratab neile vastu. Pärgele ei lasta või pida kuumas autos, tundi kaub alla. Põrgu päralt, mis ema surub taavi sileda musta kanga vastu. Ta nagu maetud taks pimedusse. Taavi punnib vastu. Tüllan ütleb oma käheda suitsetaja häälega. Tulivooril on täiesti õigus, on juba hilja kohe lahkuma. Kas tulivoori on nii kena ja paneb mootorile hääled sisse? Auto puhub ja hakkab oksele. Kõik ronivad peale, välja arvatud onu Franz, kes hüüab. Näeme memme juures. Kõik istuvad sõnatult peale tulivoori, kes pobiseb suunurgast dusi. Auto ägab nagu Sartiinigart. Ema tüllan ja Taavi istuvad, kuku surutult tagaistmel. Päike saab neile kuklasse, nagu tuli vikat tega. Targeldatud kraega. Isa istub ees. Ta ütleb. Nonii. Kas ei olnud liigutav Mess hästi korraldatud, kuid Taavi Nuksub, kus vanamemmmann, kas tema on ka surnud? Ema, sosistab Taavi punasesse kõrvamemm tundis end halvasti ta kodus voodis. Aga nüüd me sõidame sinna teda turgutama, siis läheme restorani ja sina tohid ka tulla, kas pole vahva, mis auto liigub südalinna poole? Kõrgeid maju väreleb mööda tüllanil ja emal on tugev lillelõhn. Ilmselt kannike või midagi sellist. Taavi on kui ahjus olev taigen. Ta kratsib oma paljaid põlvi. Tänavatel liigub vähe inimesi, kes on täiesti elavad. Kõik nad on võõrad, kõik tundub väga imelik. Täiskasvanute näod istudes toovad, nad on kurvad ega räägi. Kui ollakse kohal, sõidab tulivoori sõnagi lausumata minema. Trepikoda on vaikne ja jahe. Ema avab võtmega vanaema, uksememm lamab elutoa sohval silmalaud Bioletsed, kurbus ja vaikus on katnud ruudulise tekiga. Ta avab silmad, vaatab Taavile otsa ja ütleb. Räägi, mul ei olnud jõudu tulla, kuidas läks? Isa köhatab ja ütleb, oli väga liigutav, vägagi. Las poiss jutustab. Vastab vanaema terava häälega. Taavi istub toolile, mille põhi on nagu poolik õhupall. Ta puhkeb nutma. Isa läheb tillukesse kööki naiste juurde. Ta ütleb valjusti. Poiss on omadega täitsa läbi, kuid Taavi, sosistab. Taat oli seal. Ma nägin teda. Pärast matust kirikus ütles õpetaja, et Kristus tuleb meie juurde ja korjab kõik vanad kop. Mida ütleb vanaema, korjab kokku nii nagu puuhalud. No ja siis sa ütlesid, et taat oli seal, muidugi oli ta seal, ta on ka siin. Tule siia, istu siis, ma saan su sülle võtta. Taavi nõjatub vanaema vastu, tekib ajatuse ja soojuse ning turvalisuse tunne justkui unistaks või näeks und. Vanaema kõhetu käsi on tema kaela ümber. Taavi ütleb. Orel mängis piiksus ja ulgus ja aknad olid nõnda kõrged, et taevas tungis sisse ja seejärel viis ema mu auto juurde. Ja ma jäin tukkuma, kui ma ja siis olid kõik seal eemal haua juures. Ja siis nägid sa vanaisa, nägid või ei näinud, David, ütleb vanaema, jutusta. Tema hääl tuleb kaugelt nagu päikesetriip üle läikiva põranda. Nad on üksi. Tema ja Taavi, ümberringi on kõik nii puhas, seinakellalöögi kõla särama löödud, messing küünlajalg laual. Kõik on ühtaegu elav ja surnud nagu vanaema, ema, isa ja tüllan. Peagi puhutakse nad kõik nagu võililleseemned või nagu liivaterad minema. Mida vanaisa tahtis, küsib vanaema kõva häälega. Ta tahtis toopi minna, loksub Taavi vanaema lõhnava salli sisse, mille ta on ümber võtnud, et mitte suvekuumuses külmetada. Tuba täitub tema lillelõhnaga, oo jaa, ütleb vanaema, oojaa toob, seal ta istus, kui tahtis üksi olla. Seda tahtis ta sageli. Oja. Memm kiigutab Taavit nagu last. Kes ta ju ongi. Kuid kurbus ja mälestus vanaisast teevad poisi nii raskeks. Ta kaalub palju rohkem kui kerge, peaaegu läbipaistev kaal lubaks. Taavi näeb täiskasvanuid, kes on väikesed, satikad peagi surnud. Taavi tõuseb istuli, pea käib ringi, ta toetub vanaema käsivarrele, aknalaual on suur sakiliste lehtedega roheline taim, keegi on lehti rebinud, aken on praokil, väljas paistab helekask. Akna kardinaks on valge loor, seal lehvib nagu suits. Ehkki tuult ei ole. Täiskasvanud istuvad köögis ja räägivad krahhist. Nad muud ei teegi, kui räägivad krahhist kõigist, kes on jäänud töö Ta kõigist, kes on surnud ja all hoovis, hakkab soniga mees laulma valjujõgi mööda häälega. Vanaema ja Taavi istuvad vaikselt toetudes teineteise vastu. Vanaisa on ära ega kuule, midagi. Ei tea midagi, mis juhtub. Et ema on töökohast ilma jäänud. Et isa kirjutab veksleid, et Taavi istub siin memme hõlmas, jätan vanaisa näinud kõik inimesed, kõik vanad inimesed surevad ja maetakse maha. Nii sügavale, kust neid enam kuulda ei ole. Vanaemal on väga kõhetud käed seniste veresoontega, need muudkui sülitavad, Taavi heledaid pehmeid juukseid ja toovad talle raske une. Kõik läheb üle, ütleb vanaema kõik. Usun, et kohv on kindlasti valmis. Nüüd me tõuseme püsti ja hakkame jälle elama, David, eks ju. Aita mind üles. Äkki on nii pimedaks läinud? Nad vaatavad aknast välja, ähvardavad pilved on värvinud taeva tumesiniseks, müristab, hakkab langema raskeid vihmapiisku. Pimedas on juba varjudeski, kerkib nende alt. Pimedus tuleb otse maa seest, nagu valgus tuleb taevast. Kui Taavi silmad suleb, on pimedus kohal. Kuid selles on erivärvilisi valgustäppe, nagu tahaks ta öelda. Ma ei ole kunagi päris pime. Minus on rohkelt märg, kõike, mida on raske tõlgendada. Taavi uurib pimedust, nagu uuritakse roomajad, kes tuleb hetkeks kivi tagant nähtavale, et järgmisel hetkel kaduda. Kui linn end päikese järgi pöörab ja hämarus ülemistel korrustel Valgatab, näeb Taavi, kuidas inimesedki tumenevad. Nad panevad selga palitud ja kasu. Kad müksavad 11 kiirendavad sammu, jätavad endast maha Nõgiseid jälgi. Nad lähevad mustaks nagu putukad ja kui tuled süttivad, siis on nende silme all varjud. Kui päike paistab, poevad inimesed hämarates tubadesse peitu. Kui kuu kerkib taevasse, löövad nende silmad särama. Seetõttu peavad nad silmad sulgema, kui nad tahavad magada. Taavi lamab voodis ja näeb laes hoovi laterna varje. Õues on vargaid ja mõrvareid, kes poevad peitu nagu rotid. Tiid varjud lõikavad nende isandate kurgu läbi justkui antersenil. Kui Elma raskemeelse häälega loeb. On kuulda liikluse nõrkust, ka müra, kui autode suured silmad tulistavad raskelt nagu kuulipildujad tänavatel. Kõndijad on pikad ja autodest veereb välja pakse Honkusid nagu tulivoori. Nemad ei pelga öösiti midagi, vaid luuravad kõikides tänava väravakäikudes lapsi, kes kardavad pimedust. Ost. Taavi väravakäigu vastas on maja, kus isa oli üliõpilane ja kandis kõrget valget mütsi. Taavi näeb, kuidas ta väravast väljub, nägu tema krae kohal on kahvatu. Käes on tal jalutuskepp, mis seisab esikus kepihoidlas. Taavi kasutab seda relvana ja tulistab vaenlasi, enne, kui need ründavad ja nad kukuvad hoovis ukse ees tänaval ning pimedus katab nad suure musta tekiga. Lumised pühapäevad on täis selge piirilisi tumedaid varje, mis kerkivad majade vahel. Linn jääb täiesti tühjaks ja surnud, kõnnivad ringi, nagu ei oleks midagi juhtunud. Silmi neil ei ole, nad näevad üksnes pimedust. Terve linn laiub laeni suletud silma keskel näeb taavi väikest punaste mis silkab paremalt minema. Taavi peatab selle. Seda ümbritseb tumesinine ring. See hõljub tumedal taevavõlvil nagu täht taevavõll või Taavi mekib sõna. See on jahe juskui tuulepuhang. Elmo aknast paistab kaks tähte ja teravate servadega taevasiil, mille Taavi lõikab välja ja võtab kaasa. Kui nad minema kolivad, siis tuleb Elmal taeva Ta läbi ajada või hankida. Uus ema ütleb ikka. Igaühel on oma taevas ja oma maalapp, ütleb isa. Mida sa selle all mõtled, küsib ema. Surnuaeda, ütleb isa ja imeb nõnda energiliselt oma kõverat piipu, et terve maja täitub suitsu ja uduga maja kaob. Ükski tuletõrjuja seda ei leia, alles on üksnes öö, mis sunnib kõiki magama oma taevavõlvide all. Väravakäik. Kas see ei ole võlv? Taavi näeb, kuidas ta läheb värava käigus näeb, kuidas isa tänaval temast möödub. Ta tahaks hüüda, kuid lööb äkki kartma, kas mitte aknal ei seisa vanaisa sõlmituna ja noogutab Taavile viipab talle kutsuvalt. Kui Taavi jookseb üle hoovi trepikotta, trepist üles, voodisse. Siin ta nüüd on, ta elab, kõik teised on surnud. Kuula, kuskil haugub koer, kuskil paugutab, kas keegi elab? Taavi tõuseb voodis istuli, süda lööb nõnda kiiresti, et ta vaevalt jõuab järele. Väljas on väike kuu nagu sõrmeküüs. Väikese sõrme küüstaevas. Suures saalis läheb jutuvada valjemaks ja pikad pingid painduvad tihedalt koos istuvate uhkete vanemate raskuse all. Õlgade ja kerede vahelt küünitatakse kaelu 11 vaevalt takse. Ometi õõtsuvad nad üheskoos nagu ootusrikas kokkuhoidev, kuke ja kanakari kanalas. Taavi näeb eesriideaugust, kuidas häälte sumin paisub, nagu tõusuvesi. Silm otsib, eksleb keegi, tirib teda varru kast, kus on sau täh. Lõhnab kooli paanika, tolmu ja higi järele. Nähtamatult voogavat hääled kerkivad ja langevad nagu taavi südamelöögid. Hirmutav ootus kandub hiidlainena üle, lavasaua otsas olev täht ei taha raada. Kõiges on tunda hiilivad katastroofi häälte sumin, papist torbik. Langeb Taavi silmile. Eesriie, mis avatakse tugeva kriginega terves saalis. Tekib hauavaikus. Joosep, esimene repliik takerdub Omar ja siin me nüüd oleme siin. Ja tädi Künges on sufflör, karjatab tallis. Joosepi raevukad, avasõnad varjutavad Altsaalist kostvaid laste summutatud iitsitusi. Tallis, kus Jeesus sünnib. Kuulge, aga nüüd naerab, kogu publik, toimub teatud vabanemine ja tähepoisid piuksuvadkileda häälega. Virgo paarid fiilium. Vään on Novit viirumma. Uhkelt ja pidulikult mõjuv, ladina keel on tambitud nõrkadesse peadesse. See kohtub veel nendega, kes jätkavad suuremas koolis ja teeb nende elu raskeks. Nii ütleb direktor, kes on klassik ja kes oskab võtta kõige eriskummalisemaid poose. Nüüd on jõulud tulekul ja koolietendusel esinejate soontes voolab see kui seatinaetendus etendus nagu välgulöögist tardunud rituaalid kägisema nagu rasked uksed. Nädalaid on iga tähtsat repliiki harjutada. Iga laul on täitud aula läbitungivalt ja mõjusalt. Kõik kahvatunud näoga keset, mis jälgivad esinejaid ning näevad hämaras kolme targa varjuna kolme tähepoissi käenduvad kulissidena suure kunstituules. Kool heljub kui särav jõulud tunnistus ning õue, pimedusele ja lumesajule ei ole selle üle mingit võimu. Peagi läheb lahti metsik tants. Rebane tormab tohutu kiiruga üle jää, kuid jäänud on veel liigutav. Lõpustseen, mille tõeliselt karjub tita eelmisel aastal ära. Rikkus. Nüüd on maarjakäes nukk, mis avab ja suleb silmi ning on loll kui lauajalg. Taavi mäletab, kuidas Emma Tillu õde tuli viia koridori, kus kannatava Jeesuse kaja täitis terve koolimaja. Nüüd süttivad tuhanded jõulutuled ja viltune kuusk särab täies ilus. Õpetaja Lumm istub klaveri taha ja koor laulab. Ei au ja hiilgust. Maa ei kulda, himustab edasi, tulevad ringtantsud, piparkoogid, mahl ja kohv, härdad vanemad ja üleüldine segadus. Peeter ütleb Taavile. Ma tean, mis ma jõulukingiks saan. Stefan lisab, uhkusta vähem. Taavi otsib ema ja isa. Ta on üleni higine ja kuivatab särgi varrukaga nägu. Leena, kelle soe hingeõhk on karamelli lõhnane, tallub peaaegu tema varvastel ja ahvatleb teda oma suurte pruunide silmadega. Tule, lähme tantsima. Anna mulle käsi. Leena nii rõõmus, et kõik lambid hakkavad vilkuma kuma ja õõtsuma, nagu oleksid need Taavi sees. Kodus on kõik soe ja ootusrikas. Nüüd kulub alustuseks ära väike naps, ütleb isa. Tuleta eelmise jõule meelde, vastab ema terava tooniga ja kaob kööki. Laud on kaetud. Taavi istub oma toolile ja tab jalgu. Väljas keerutab hoovi laternavalgel lund ülespoole. Laual on punane puust küünlajalg ja kõik, mis jõululaual käib. Taavi tohib süüdata aknal esimesed küünlad. Nende leek kubiseb kergelt. Ta läheb magamistuppa ja istub voodi servale. Ta näeb suurt hulka inimesi, kes ajavad juttu kuid ta ei kuule, mida nad räägivad. Nende kahvatud näod on liikumatud. Liiguvad vaid nende jalad. Äkki on kõik tühi? Vaikne ja arusaamatu. Hommikupalvuse ajal jääb direktor tihti seisma ja annab lauluraamatuga Taavile kergelt nina pihta. Taavi kompab käega. Nina on omal kohal. Väljas miski asi valgustab, kuigi ei ole päikest ega kuud. Taavi kuuleb eemalt hääli, mis on kui lumehelbed. Korraks unistab ta Leenast, kes ütleb. Nüüd söön masu ära. Ja sööbki.