Kes kõnnib mu kõrval, endal vanamehe silmad, nägu kortsus, mõtted hajali nagu aega ei olekski, üksnes majad, tänavad, toad, mis on Taavile tuttavad. Justkui oleks ühe pildi peale pandud teine, mis on udusem veidi suurem ähmaste kontuuridega, nagu liiguks seal mõni täiskasvanu, aeglaselt ärgata. Taipaks kiiresti, mida täiskasvanud räägivad, mida tunnevad, mis pärast tülitsevad. Miks nad on õnnetud, ema esiku pingil, isa akna juures toolil ajaleht süles ei näe midagi. Kas igaühel on oma vaikus ja Taavil oma? See oleks nagu kellelegi märksa vanema inimese vari, mis langeb kord ette taha. Taavi istub vaikselt laua ääres toolil, aknast paistab tagahoov, kus katused ja pilved on sügavas kuristlikus. Seal on müür, mille peal on okastraat, et keegi ei kukuks ja surma ei saaks. Siin on rohkem valgust kui magamistoas ja köögis, mis on seespool ja kuhu valgus tuleb tagahoovi poolt. Taavi võib aknalaual tukkuma jääda, pea vastu põlvi. Vaikus ja tüdimus. Midagi ei ole teha ega näha, kuidas linnud lendu tõusevad. Kuidas pilvevarjud liiguvad, kuidas raamatu sõnad kahvatuvad ja neil ei ole midagi öelda, kõik lihtsalt on ja üldse ei muud. Kuid kas pildid, mida raamatud sünnitavad Taavi peas ei ole nõnda teravad, nii teravad ja selged, et sekkuvad unenägudesse rada, kus välejalg kuulab kõrv vastu maad taavi, samm ja kus Robinson leiab reede. Ja nad panevad Taavi pea pööritama, kes kõnnib vanamehe silmil Taavi kõrval. Taavi suleb silmad ja laseb end tuulel kanda hõljuda tagahoovide kohal, nii nagu ta laseb mälul kulgeda mööda maateid mööda Hagulise küünist mööda teeristist, kus on pood ja tagasi oma väravakäiku nagu pääseks sealt otse taabisse. See on pisut nagu suremise tunne, kuidas taevas värvub, piim kahvatuks ja teda nagu enam ei olekski. Kas ema ja isa siis leinaksid? Taavi peab silmad avama, nägema, et taevas ja põhjarannamajade katused on alles. Nende taga seisavad küttepuud, trid, edasi on meri ja korgia saari. Seal on metsloomi, elevante ja sipelgaid, paabulinde ja vikerkaarevärvilisi sisalik, merikotkaid ja jääkarusid. Et kõiki leidub ja kalad akvaariumis. Kui nad on surnud, voolab mööda kalapoe akent vesi, et nad arvaksid, et on elus ja ujuksid meres. Kui veider. Taavi peab neelatama, temast voogab läbi vastik üksioleku tunne. Pikal pesunööril lendleb kõik tuule käes särgid ja aluspüksid, linad ja laudlinad, surnud ja elavad valged ja kirjud. Keegi avab peenes vastasmajas. Kena päike läigatab sealt vastu, on päev, kui juhtub kõike, kõike ja ei midagi. Puhub alles vinge sügistuul neis vähestes puudes, mida Taavi näed, kui ta koolist kodu poole rühib. Temaga on ühes Leo ja Paavo on tema üheksas sünnipäev ja kodus ootab emaga neetud lauaga sompus. Ilm pühib majaesised puhtaks ja plekk, patused kolisevad. Selline ilm sobib varestele, kes parves kraaksuvad ning tugevate nokkade ja särav mustade silmadega jäätmeid jahivad. Taevast laskuvad nad metsikult prügitünnide vahele ja kui keegi läheneb, tõusevad sama kiiresti lendu. Paavo on nii väike ja ümar, et võib millal tahes potsatada Pepoli ja kanduda tuulega mõnda võõrasse värava käiku. Tal on punane nägu ja prillid ning kausi soeng katab ees riidena suuri pruune silmi. Leo nägu on nagu laeva tääl, mida ta hiigelsuure taskurätiga vihmast kuivatab. Ta tõstab tatilapi tuule kätte. Ta hõikab ja lidub. Ta kutsub kõiki välja, sest teab, et on klassi parim. Paks ema on talle toeks. Taavi peaaegu näeb teda häirimatult kõndimas. Ta on nagu sein poja taga. Taavil on tunne, et niisugusel päeval oleks ta pigem üksi ning ema ja isa oleksid. Kui külalised leota tunneb, peab teda liidriks. Leva ei märka, et kui Taavi kõigi Leo meestega kaasa läheb, siis ta ühtlasi jälgib teda ja on salaja temast koguni üle. Vaevalt et ta seda isegi märkab. Ta koosneb nii paljudest tükkidest, et on peaaegu nagu pusle. Kodus on köögilaual rõõmsavärvilised pabersalvrätid, Did, mahl ja tort. Paavo istub kohe seda imet uudistama, ema kallab mahla klaasidesse. See ei ole iiris tega tort, Ginuski ütleb Paavo. Genowski on mu lemmik, kõige parem, Taavi ütleb. Mulle meeldib kõige rohkem puuviljatort. Enamasti saan sünnipäevaks puuviljatordi. Mis sa oled kingiks saanud? Küsib Leo. Mina sain täitesulepea, kuid see määris. Olen saanud kaks raamatut, vastab Taavi. See on parim kink, mida ma tean. Sa justkui läheksid kinno, kuid istud hoopis kodus. Paavo kissitas silmi, sirutab käe välja, ütleb kõige peal on kirsimari, kes tahab. Kas sa küünlaid ära ei puhu? Ta loeb need ära. Üheksa. Kas sa oled alles üheksa? Mina olen 10. Ma tean ühe aasta võrra rohkem kui sina. Ta vaatab umbusklikult Taavit, kuid Leo ütleb, üheksa parem. Mina olen ka üheksa. Mul on detsembris sünnipäev. Siis on meil serpentiini ja isa mängib akordioni. Võtke nüüd ette, ütleb ema. Kuid kõigepealt tuleb Taavil küünlad ära puhuda, Taavi puhub, niiet kopsud tahavad lõhkeda, küünlad ajavad suitsu ja seitse tükki kustub. Ta puhub veel korra. Paavo ütleb. Ükskord, kui me kuuseküünlaid ära puhusime, läks kuusk põlema. Tuli tuletõrje, kõik põles. Isa heitis kuusele teki peale, oli alles äge või mees. Leo ja Taavi vaatavad kahtlevalt paavut ja tema vaatab vastu, pilgutab silmi, nagu oleks unest ärganud. Siin on sulle kink. Õnnitlen seal pinal Belanderi poest, ütleb Leo uhkelt. Ja seal on ka kriidid 20 tükki. See on peaaegu kõige suurem karp ja üsna kallis. Võtke, sööge nüüd, poisid, ütleb ema. Siin on teile küpsiseid ja komme. Me jagame need ära, ütleb Paavo ja asub kohe jagama. Taavi võtab väljatinasõdurid ja nad panevad need positsioonidele. Kolme rühma. Leo ründab, Paavo ründab, Taavi liigub ringiga, Leo selja taha. Bach, Bach kõmistab Leo ja võitlusväli näeb kohutav välja sõda. Taavi on sellest üht-teist lugenud ja isa jutlustab mõnikord hirmsatest seiklustest, kuidas nad emaga peitsid relvi riidekirstu ja kuidas keegi neid ei leidnud. Muidu oleks nad kõik maha lastud. Siis mängivad nad peitust. Ruumi on vähe, sest on ainult kaks tuba ja vannituba. Paavo ronib vanni. Leo meelest on see tube sest sealt leitakse ta kohe, kui Taavi peidab end isal Koovi kardina taha ja seisab seal liikumatult, üksnes punased sokid paistavad. Peidukohti ei ole palju ja ema ei tee teist nägugi, kui Taavi köögilaua alla ronib. Varsti on peitusemäng läbi ja nad mängivad fortuunad. Väljas on kottpime. Korraga, ütleb Paavo. Meil on raadio. Pean minema koju, laste raadiot kuulama. Mismoodi see võiks välja näha? Küsib Leo ja kõik, naeravad. Telefon heliseb ja Leo ema küsib Leod, kellel on kontrolltööd, ta peab minema koju. Nii lahkuvat mõlemad. Leo ja Paavo on kõvasti käratsemist, kui nad otsivad oma jaki saapaid, mütsi, nii et terve esik on segi pööratud. Tekib vaikus, kui nad on lahkunud. Taavi seisab akna all ja näeb neid hoovis, kuidas nad koos naeravad ja jooksevad värava käiku. Iga kord, kui keegi läheb hoovist värava käiku, kaoks ta justkui alatiseks. Pimedus tänav, linn ja tuul pühivad nad minema. Viivuks meenub talle Elma, kes on oma hämaras toas akna juures. Ta süda taob silmad, tarduvad ta silmad inetut pragu, vaibad pimis platsi müüris. Ta kuuleb ema askeldamist köögis. Nüüd on ta üheksaaastane. Ta seisab magamistoa põrandal, ruumi on vähe, ta teeb tantsusammu, sirutab käed välja. Ema tuleb magamistuppa ja küsib, kas Taavi tahab alles jätta joonistused, mida nad äsja köögilaua ääres tegid. Paavo joonistanud oma isa autos ei kihuta, tähendab metsikult Leon joonistanud suure nuiaga hiiglase ja Taavi oma maja, mis on veidi kaldu. Ta raputab pead. Köögist kostab isa hääl, ta on koju jõudnud. Taavi silkab kööki, isa tõstab ta üles. Taavi on nii kergeks muutunud. Laual on pakk. Taavi avab selle. Seal on väike autotee Ford, mille saab võtmega üleskeerata. Kaks autoust käivad lahti. Taavi laskub põrandale kõhuli ja näeb läbi auto, kuidas ta tuleb, istub autosse, suleb vasaku ukse ja siis ka parema. Ta sõidab nõnda kaugele, et kaob isa voodi alla pimedusse. Kõik see käib kähku. Taavi tõstab auto aknalauale ja näeb, kuidas hoovilatern valgustab auto sisemust. Seal ei ole kedagi. Ta suleb silmad, ronib autosse ja näeb läbi tuuleklaasi tervet tänavat mäge, meri, tullim, tori laternaid. Ta tunneb valu kihvatust. Auto hakkab aeglaselt, veereb allamäge. Ta oli hüvastijätu oodanud ega pidanud neid kunagi liiga kaua ootama. Alati oli keegi, kes kadus ega tulnud eales tagasi mängukaaslased, kes läksid teise kooli õpetajad, kes lahkusid. Vanaisa, kes suri. Ja päevad, mida Taavi mäletas ja ühtlasi teadis, et need ei kordu enam kunagi. Kus oli Veera Joel? Kas vedelas paadi all ega roomanud sealt enam kunagi välja? Isa oli rääkinud, et autojuht tulivoori oli Turus mingi mäe otsa sõites surma saanud. Kes kõik tulid kaduma läinud inimeste asemele. Nõnda palju küsimusi, nõnda palju vaikust, nagu pikad tühjad tänavad, täis halli valgust nagu kerge udu. Oli algkooli viimane päev ja Leena seisis õpetaja laua taga, ruuduline kleit seljas, nägu naerul, heledad juuksed lehvimas. Aeglaselt lahkusid kõik sõbrad klassist. Emad seisid koridoris ja vestlesid. Terve see aeg astus keegi Taavist välja ja kõndis minema. See põletav peapööritus kestis lühikest aega. Nendel, kes enne laialiminekut kooli õues mängisid, oli hääl väga üksildane. Pilkavad varesed kraaksusid puude otsas ja päike liikus tõtlikult pilvede vahel, nagu tahaks parema meelega peita pugeda. Varsti valitseb tühjadel mänguväljakutel suvi ja puhub inimestele liiva silma. Taavi läks tädi Leena juurde. Ta nägi üksnes teda. Õpetaja oli teda oodanud. Mingil moel oli tädi Leena teda alati märganud. Ta tundis seda. Õpetaja ütles. Ma hakkan sinust puudust tundma, Taavi ja sinu joonistustest, kus on lendavad inimesed ja tantsivad loomad. Jätka nendega, neis on nõnda palju rõõmu. Suisa soovib nüüd. Sa hakkaksid käima suuremas koolis, keskkoolis. Minu poolest oleksid sa võinud jätkata veel siin ühe aasta. Sul tuleb tublisti pingutada matemaatikas ja sinu soome keel on õige omapärane. Mine nüüd ema juurde, kes ootab koridoris ja mina soovin sulle tõeliselt toredat suve. Taavil valgusid pisarad silma, tädi Leena kallistas teda, ta tundis tema soojust. Siis rebis ta end vabaks ja tõmbas särgi varrukaga üle silmade. Ta oli ihuüksi üksnes kõhetud käsivarre ja koivad nägi end jooksmas koridori ära. Ta kuulis veel tädi Leena häält. Ema võttis Taavil käest kinni, ta pööras ümber. Õpetaja seisis klassiruumi uksel, ta lehvitas. Taavi nägi seda läbi valgusloori. Päikesepaiste tekitas koridoridesse ülipeenest tolmust tänavaid. Kõik ajad kadusid, koolimaja raske, uks sulgus. Tal olid kõik asjad seljakotis, pinal vihikud, paar kulunud raamatut, mis olid kolmest aastast järel. Ise oli ta täiesti tühi, tema pruunides sandaalides, jalad läksid edasi. Helerohelised puu, võrad liikusid tuule käes ja tänaval oli piisavalt väike kivi, mida ta sai jalaga togida, kuni tänava nurgani. Ema ütles. Siin läheme lahku, ma pean tööle minema. Kõik jätsid kogu aeg kellegagi hüvasti, Ta kõndis, selg ema poole, pöördus, lehvitas talle. Ta kiirendas sammu, jooksis Belanderi poest ja neljast Marian kadu tolmusest puust mööda. Tänaval seisis takso ja põrnitses köhatus nagu kahe hiigelsilmaga must valvekoer justkui Anderseni muinasjutus. Elma, kus ta oli, mida ta tegi? Taavi nägi müüris pragu, seal kasvas üks kasehakatis. Ta nägi tänaval auke, nägi maneeži kadu lõpus sinist mereriba. Pööras ära kodutänavale naabermaja suur tagahoovi. Värav oli, haigutab, pimedus, justkui tahtnuks teda sisse tõmmata. Taavi kõhkles, hobuvang ker, mis vedas vanu tünn sõitis aeglaselt kägisedes mööda. Ei hobune ega kutsar, vaadanud tema poole. Hobune noogutas alistunult. Pimeduses oli kivitrepp, mis viis roheliste klaasruutudega ukse juurde. Ta tiris ja rassis ukse kallal ning seisis äkitselt lõputus nõrgalt kajavas trepikojas. Ta oleks nagu olnud endast väljaspool sunnil. Tuna. Oli tunda liikumatu külma ja poonimis vaha lõhna. Trepp kiiskas, kuskil üleval põmata. Üks oli kuulda raskeid ja kergeid samme. Trepist tuli noormees, kelle käe otsas oli tüdrukutirts. Mehe pikad heledad juuksed särasid koridori akna valguses. Taavi seisis liikumatult paigal. Tali seda meest varem näinud, tundis ta ära laste piiblipiltide pealt. Ta tundis pööritust, mis külmalainena läbistas ta keha. Mees ja tüdruk jäid seisma ja vaatasid teda. Kas sa otsid kedagi, kas saame aidata? Taavi raputas pead, eemaldus seina äärest ja tormas trepist alla välja, jooksis maja lõugade vahelt minema, tänavat pidi üles oma hoovi. Seal oli karu, kuivab pesu. Seal oli tema maja, mille akna all talle meeldis istuda. Ta hingas kiiresti, läks aeglaselt üle hoovi, nagu oleks keegi teda vaadanud, saatnud pilguga. Ilm hämardus järsku järel oli vaid mehe juuste valguskuma, mis püsis Taavis ja jäi sinna pikaks ajaks, nagu mälestusmüsteerium. Elmo oli vaikselt ukse taga, Taavi teadis, et ta on seal, trepikoja pimedus ulatus temani. Ta helistas veel korra, ta ei olnud kaua Elma juures käinud, nüüd tuleb sul minna, ütles ema. Ta on alati olnud su vastu lahke ja suureks abiks. Ta kuulis aeglasi samme ja ukseketti, mille Elma oli unustanud ja nüüd ukse ette pani ning seejärel ukse avas. Ta oli väiksemaks jäänud, ta oli täitsa tume, välja arvatud juuksed, mis olid halliks läinud. Ta kissitas Taavit vaadates silmi, David, tema hääl oli ebakindel, kõlas kui paratamatust kaugusest. Elmo avas ukse, laskis taavi sisse, silitas tema käsivart. Oled ikka veel olemas poiga? Teedüsti meen, mina hoolisin häibüüned. Kuhu ma oleksin pidanud kaduma, vastas ta. Samas tuli talle meelde, miks ta oli seal, sest nad pidid ära kolima. Ta ei söandanud seda kohe öelda. Ta võib tagasi tulla, Elmot aeg-ajalt vaatamas käia. Ta ise ka ei uskunud seda. Elmo vaatas teda, istus aknalaua ääres, kus oli roheline lamp, mis oli paistnud läbi muinasjutt tõde ja muutnud ta hääle mahedamaks, mida Taavi endiselt mäletad, kas nüüd oli Elmo hääl kare ja madal. Laual oli pudel ja pooltühi klaas. Elmo võttis pudeli ja klaasi ning tõstis need nõudepesulauale. Voodit kattis päikesekollane tekk, mille Taavi oli talle kunagi pere poolt kingitusena toonud. Aknalaual oli vaene rahapuu. Korteris on vanainimese lõhn hapukas ja tumm nagu vanaema juures. Elma tuli mahla ja klaasidega, tema käsi värises, etod kasvanu, nii suureks kasvanud ja nüüd lähed keskkooli, siis ma sind enam ei näe juua, see on maalta. Poolukame hua, võta joon, see on maalt pohlamahl. Tüdruk tõi sind ei ole kaua aega näha olnud. Ma tean vastast, Taavi. Olen palju mõelnud Elmale antersenile. Olen nüüd päris iseseisvalt kõik tema muinasjutud ära lugenud. Elva on kaugel ära. Ta silmitseb vaikides akent, kuid pilk ei otsi midagi, lihtsalt on. Väljas on kahvatu valgusuued, läikivad prügitünnid, maja müürid. Siis pöördub Elmo Taavi poole ja ütleb. Nüüd sa oled vist juba muinasjuttude jaoks liiga suur, kui vana sa oled? Üheksa ja isegi kui sa paluksid mind, ei saa ma sulle enam lugeda. Kas Elmo ei ole silmaarsti juures käinud, küsib Taavi. Too raputab pead. Järjekord on pikk ja kaiki on päästa nüüd. Ja nüüd on juba hilja. Nad istuvad hetke vaikides vanas vaikuses, mis ei tundu olevat raskega nõudlik, vaid täiesti loomulik jah, suisa harras. Siis ütleb Elma oma mõtet. Desküllane oli ehmellisija. Need muinasjutud hämmastavad. Mida kõike seal ei olnud ja mõistatused, millel ei olnud vastust, mida isegi koolid ei osanud lahendada või kuidas taavi tihedat ümarat, mõistad? Taavi noogutab, ta saab aru, mida Elma silmas pead, et peab olema midagi, mida isegi täiskasvanud ei mõista. Hõljuvat kirstud, laulvad kuldööbikud, varjud, kellest saavad kätte maksed kättemaksjad, kellest saavad varjud. Taavi ütleb, kui ma saaksin Elmale ette lugeda, mis vedas sanat. Elmo naeratab põgusalt. Tema ristis käed lebavad laual. Need on nii kõhnad, et valguski püüab neid vältida. Taavi ütleb. Me kolime ära uuele koolile lähemale. Isa on üürinud veidi suurema korteri Mikael Agricola kiriku lähedal. Ma ei ole seal käinud, ütleb Elma ega ka teistes kirikutes. Aga varsti lähen malmi kabelisse. Tead seda suurt surnuaeda põhja pool, seal olen ma palju istunud ja mõelnud, millal minu kord kätte jõuab. Kõik vanad sõbrad on läinud. Vaevalt see sind huvitab, kui ma suren, kas tuled mu matusele? See rõõmustaks mind väga. Elma sirutab käed välja ja paneb need Taavi käsivartele neli avatud kätt. Taavi näeb tema poolpimedaid otsivaid silmi. Ta tahab ära ja tahab jääda. Elmo käed nagu otsiksid tema südant, et justkui oleks ta tema laps. Taavi vastab, Ma tulen. Tihedust ei tule. Hüva, vastab Elma. Ma tean, et võin sinu peale loota, ega sinna palju inimesi. Tule, õetütar, sinu ema ilmselt. Kas sa mäletad veerand, kes elas teie trepikojas ja keda Joel lõi? Ta on surnud. Juhelist, ma ei tea, kus ta on. Matusel oli viis vanatädi, samasugused nagu mina nõiamoorid, nii see on. Nii see läheb. Ei, Mahamit. Taavi ei vasta, mõlemad istuvad ja mõtlevad nende peale, kes on surnud. Taavi on jutustanud Elmale vanaisast. Elmo jälgib laperdavate tiibadega tuvi, kes kaob taevasse ja ütleb siis mõnda ööd üle vääda. Pean puhkama. Vanainimesed puhkavad palju. Kas sa tervitad, ema ja isa, ole hea. Võta see raamat sealt ülevalt riiulist, sa tunned selle ära võtta, see kaasa, see on sinu, jäi kellegi teise oma. Ta annab Taavile pruunis köites Anderseni muinasjutud. Taavi paneb raamatu lauale. Aitab Elma Sis voodi juurde. Too ei ütle sõnagi. Taavi sätib päikese kollase pleedi talle peale. Elmo võtab ta käe, hoiab seda viivu põse vastas ja pöörab siis näo seina poole. Taavi lahkub tasakesi kort tarist, suleb ettevaatlikult ukse, seisab silmapilgu trepikojas, kus ta nõnda palju kordi jooksnud. Siis läheb ta trepist alla välja, tagahoovi läbi väravakäigu tänavale, kus keeb elu, liiguvad pilved, sagivad inimesed. Linn avab tema pilgule tänavat maja ja pargid. Ta näeb, kuidas inimesed mööduvad üksteisest otsa vaadata vaatamata. Suvi on avali nagu valgusküllane, piiritu tuba. Taavi hakkab minema mäest alla väljaku poole. Tema selja taha jäävad kool, Elma tuba, rasked majad ja vaiksed tagahoovid. Ta kavatseb nii mõndagi muuta, et keegi ei tea, kui salajane see on. Kogu oma vara peidab ta taskutesse kirjutuslaua sahtlisse, mille ta uude kohta kaasa võtab. Ta kuuleb, Elma hääl. Tuled, kui taga siin David Eek, Kruus, sina tammeroos. Kas tuled? Teda ootab võõras majas üks tuba, sealt avaneb vaade üle plekk-katuste ja sealt paistab rohkem taevast kui Elma aknast. Elutoa akna taga on avar taevas. Puud on kaugel ja kirikutorn on nagu nõel taevasilmas.