Kõikvõimas on surm, varitseb meid õnnetunnil. Elu kõrghetkel, piinleb ta meis, ootab ja januneb ja nutab meis. Kui mul tuleks täita oma elu tähtsamatele sündmustele pühendatud ankeet Kõige tähtsam kohtumine minu elus Dmitri Šostakovitši ka suurim muusikaelamus, Šostakovitši looming, kõige tähtsam minu interpreedi tegevuses, Šostakovitši teostega kõige suuremad raskused, minu dirigenditöös, takistused ja vastuolud, vaevarikas ettevalmistusperiood, pea iga Šostakovitši sümfoonia esiettekande ees. Jevgeni Maravinski. Iga minu põlvkonna muusik teab ja mäletab, kui raske oli esialgu järele jõuda Šostakovitši tormiliselt edasipürgivale mõttele mõista tema novaatorliku leid. Kuid kui kindlalt, kui vankumatult püsivalt kinnistusid hiljem meis kaasaja kunstis sellised etappi loovad teosed nagu, esimene viies, seitsmes, kaheksas, üheksas, 10. 13. sümfooniaooper, Katariina Izmailova viiuli tšellokontserdid, kvintett. Sügava intellektuaalsuse ja pingelise emotsionaalsus ühtivus kuuluv Šostakovitši stiili esteetiliste põhiprintsiipide hulka. Tunne on intellektualiseeritud ja lihvitud, kuid mõtte hõõguks sel määral, et muutub teravaks elamuseks. See ei ole külma mõistuse sidumine tulise tundega, vaid pigem vastupidi. Kirgliku mõtte sidumine vaoshoitud ja üldistatud. Krostakovitšid terav ja ere talent sellele iseloomuliku omanäolise käekirjaga äratas tähelepanu juba noorpõlve esimestel esinemistel kuid alates viiendast sümfooniast muutusse enneolematuks kaotamata intensiivset kasvutempot, kindlustusi organiseerub Šostakovitši talent. Kõik eksperimentaalne selles sai veenva meisterlikkuse jooned. Kõik isiklik hakkas tuksuma, kui kaasaja puis närviline kaasaja gigantsetele konfliktidele paindlikult reageeriv muusika kõlab kuulajaile, kelle arv katkematult kasvab tõepärase jutustusena kaasinimese elamustest, kor tormilise kord sügavalt leinalisena puhanguliselt edasi sööstu või traagiliselt rusutuna. Kord tahtekindla ja mehisena. Minu kiindumus Šostakovitši isse Einõrgene iial usk tema suurepärasesse andesse, Ani jää. Ja kui suur oli minu rõõm, kui tutvudes temaga, leidsin ta sama armsa kordumatuna sama võimsa ja kaasaegsena, kui seda on tema muusika pendiumine Britney. Eesti muusikutelgi on olnud palju kohtumisi meetri, Šostakovitši, aga alati on nendest hetkedest hingesoppi ladestunud midagi õpetlikku, tarka, midagi üllast ja ilusat. Midagi niisugust, mis korral momendil silmad niiskeks tõmbab ja hääle virelema võtab. Ja mu kaasvestlejad ei häbenenud seda nõrkusehetke. Liidi Austril oli laual suur värvirikas kanarbikukimp selle kimbu, ta võttis kaasa Moskvasse. Maanid Tõnn Laulasmaalt 73. aastal, kui Šostakovitši oli siin, Eestis, Pärnus mitu korda rääkis mulle, teil on nii ilus loodus, mikspärast, teil ei ole siin loomingust maa ja ja meeldis meie karge põhjamaine loodus ja ma leidsin, et see on minu poolt võib-olla kõige ilusam, kui manid kannardiku viskan temale hauda kirstu peale. 73.-st aastast mul iiliti palju temaga kohtumist ja ja need on kirjed, nagu te näete, siin on säilinud oli päris pikk kirjavahetus ja ja ta seal kirjutas marinud taeva, kuuse luuletust, noodid marinasse taevas jah, seda, et aasta tagasi heliloojate liidu kongressil Tõi mulle kontserdile ja siin on temal kirjutatud mälestused täiendust tema abikaasa kirjeldusi teksti sisse, sellepärast et tal käed olid väga vilets, et tal oli raske kirjutada meelde niisugune juhus, et kui ma tulin, tal läks neid saatma ja siis ütles, et vabandage, et ma isadelt mansett ulatud, et ma ei ole nii ebaviisakas, aga lihtsalt et ma ei saa käed tõsta nii kõrgele narhitesta tald, klaverit seal ei olnud ja siis tookord me olime koos materjaliga tema juures, kui läks selles jutud, kuidas tema komponeerib, ta ütles, et tema ilma klaverit Matsubki siis kas te tunnete puudust klaverist? Täitsa ei, sellepärast mu käed on praegu nii viletsad, et, et ma ei saagi nuuma, mängiks veeldani, naeris, ütlesid. Aga ei tea, aga suured akordid ma ei saakski võtta ja sisemise kuulmisega ta selle kirjutas. Ta ütles, et vaatamata selle pealt mul on raske sõit raske liigutama, ma ikka tahan sõita. Ma tahan rohkem liikuda, ma tahan kõiki näha, ma tahan kõike, kuulad oma, taan kõiki elus olla, kõigega kursis, ma ei taha elus maha jääda. Pärnus korraldasime kohtumiseni sümfooniaorkestriga televisiooni raadio sümfooniaorkester on tema sümfoonia peaaegu kõik on läbi mänginud ja üsna varsti peale esiETK need Leningradis, kus alati oli see dirigendi mrali inski eesõigus. See oli Šostakovitši linn ja alati kõik tema sümfoonia esiettekanne toimus Leningradi filharmoonias jam Lewinsky juhatusel. Ja tavalises me olime isegi tema käekirjas, meil noodikogus on säilinud tema partituurid, mis me tegime, fotografeerisime tema käekirja, partituuri, sellest sai häälilt ka välja kirjutatud ja oli esitatud meil siin Eestis. Need võib öelda, et oli väga tihe niisugune loomi, kontakt, aga isiklikult kohtusse orkestris Šostakovitši alles 73. aastal. Seal tärn, muusikal. Väga meeldis Pärnus olla ja kui ta sõitis ära, siis jällegi hiljuti tuli meelde tulles Balti jaamast mööda. Samasugune päike oli kui. Me sammusime vaguni juurde, tema toetas veel minu käe peal ja Grex Ahkaks šaid kaks šveid ja tõesti oli ilus niisugune suve lõpp. Ja ta ikka unistas, tahtis Saaremaale sõita ja ja veel siia tulla Eestisse, esimest korda käis meil siin 55. aastal ja vot siis seitsmest tema sümfooniast tol ajal ta on mul selle partituur on tema kah jällegi pühendusega, ma tunnen teda väga ammuses, ma õppisin Moskva konservatooriumis ja Leningradis eriti ja Moskva konservatooriumis, tema oli minu õpetaja suur sõber ja selle tõttu see tutvus oli veidi tihedam kui mõned teised. Istusime Matsuri juures ühel õhtul. Ta oli väga heas tujus, tal oli palju huumorit, vaatamata oma niisuguguse range välimuse peale ja ja tulin koju ja kohe kirjutasin üles kännenit, logisin läbi need toredad, mis ta rääkis oma õpingutest seal Leningradi konservatooriumis Clazonovi juures ja suure huumoriga nii, ja no näiteks kuidas tema pidi kirjutame seal Klozonovi juures Foogad. Ja selleks anti neil kaks päeva, jätkas omad teemad Systaljaks, koibo poolteis, päevade, selle kirjutas, aga kui jõudis Stretoni, siis edasi tal ei läinud ja nii ta siis sellega tuli juba eksamile. Aga klas novell oli kombeks panna, kas viis kaks plussi või neli, kaks miinusega, ikka kahedit, miinused ja plussid või? Mõnikord ikka arutas isegi õpilastega kupelban, kas kaks kahe plussiga või kolm kahe miinusega, mis on parem ja no ja siis ta tõi temale, ütles, et vot ei saa. No siis selle Eestimaa sai viis miinusega, kus sa seda temale, et vot ei tulnud, sest välja ja kuklas on osaks vaatamata ja sellepärast ei tulnud välja, et näed, et teil on siin see meloodia on valesti üles kirjutatud. Kuidas minul ma täpselt Teie, selles õlis kirjutatud meloodias ma kirjutasin ümber, et, et kui seal oli mitte mee, vaid resiis, tähendab see oli teie viga, mitte minu viga, siis palun parandage see miinus plussi peale. Klasenov ütles, e armas, teie pidite ise taipama, et siin peab nii olema, aga mittere ja ikka jäi miinus või nagu ükskord jällegi seal eksamite ajal, kui kantud firmuse alal oli ja tema väga kiiresti tegi oma tööd, aga üks tema naaber sellele ei tulnud välja ja siis ta vaikselt panustada, aita mind. Ja siis ta kirjutas temale teise varianti, selle töötluse muidugi, et ta ei oleks sarnane tema omaga, teisel naabril noodipaber oli hoopis puhas ja, ja siis see hakkas kadeda paluma ja siis Šostakovitši hakkas juba kirjutama temale kolmanda variant, tulemused olid niisugused, et see viimane sai kahelehka firmade ees ja kuna mitmes kohtades olid paralleelkvintett, jää veel teised patustused ja siis see teine naaber ütles nime risk, olin ju mees ja kaks aastat temaga vestlen pärast seda Viienda sümfoonia esiettekanne ja siis kõik tema sõbrad sõitsid Moskvas kokku ja pärast seda nuut tegid bankekesele algades, oli lihtsalt nagu seda kujus, rääkisite tookord tehaste tragratskest ränna ja kell kaks öösel, kui nemad autoga sõitsid, siis selgus, et sillad on üles tõstetud. Siis sõitsid kõik tagasi restorani ja see banketi kestis edasi kella viieni hommikuni. Agakil üheksat, temal pidid algama konservatooriumis juba kompositsiooni tund õpilastega ja ütles temale tingimata tuleb tema klassi ja siis selle peale, sest no mis siis Brichadi, et tule ja kell üheksa, kui tema tuli oma klassi. Ta oli väljamagamata, pea valutas ja ainukene mõte, et kuidas saaks kiiremini läbi viia need tunnid, et vabaneda oma õpilastes. Ja kell üheksa täpselt ilmus Vissarion ja kui see hakkab vaatama oma õpilaste tööd ja et saaks kiiremini ikka kiidab, et suurepärane ja ja privaskoondadeni teadlane võite minna koju ja jäägi seriaal katkestab teda ja ütleb ei, nii tohi, kuidas see võib midagi, nagu see võib, suurepärane. Sa vaata, see koht ei tulnudki välja ja Šeba linn, akadeemik ei võinud läbi lasta seda haltuurat tema poolt ja, ja istus klaveri taga ja hakkas tööd temaga õpilastega ja tegelikkuse terve päev, siis jumal integi töötama õpilastega. Kuid tähelepanek ta oli inimeste vastu, kui niisugune nuia tagasihoidlik ja seal sammas väga niisugune täpne, korrektne, kuid ta juba nii tundis inimest rohkem, siis ta nagu läks lahtiseks ja, aga muidugi ta samuti oma vaba aega ei pillanud, ikka oli töö ja kõik oli nii väga oma range päevakord, millal ta töötas ja millal ta Rävislannesi, millal ta puhkas ja viimased aastad kohtusin temaga reibinnas Longlust majas. Sinnad armastas käia ja, ja tavaliselt just talvel, märtsis, veebruarikuus ja viimast korda, see oli 72. aastal, siis Leningradis mängiti tema 15 sümfooniat ja siis ma olen inski, hästi palju tegi, proovi te igapäevahommikul sõitsid sealt proovile ja siis mul oli võimalus kah kaks korda koos temaga sinna sõita ja seal kuulate parti, tal oli ees niiden, unustamata esiteks muljet sellest sümfoonia selles muusikast. Ja see oli suurepärane ja kuidas see kõlas kõik ja kuidas temasse suhtub, et ja, ja sealsamas äärmine tagasihoidlikkus, rool, mrali inski ei tahtnud, et võõrad inimesed seal oleksid ja Šostakovitši algul mulle ütles, et ta küsib räivinskile, et kas ta tohib mind kaasa võtta järgmisel päeval siis üks ja Jevgeni Ossinovski ütles. No et ligi aasta võib tulla ta nii pidas lugu dirigendist sellest Leningradi filharmoonias korrast Šostakovitši tahtnud sellest üle astuda. Pärnus suvel 73. aastal, sest iga kord, kui ma tulin tema juurde, ma nägin, et temal on hea meel, et keegi muusikutest tulebki lastel teda ja siis alati iga kord poolteist kaks tundi olin tema juures ja ja oli väga huvitav temaga jutt aeda insta räägis ja ja see on mul kõik hästi meeles ja seda ma ikka tahan kõik üles kirjutanud, need toredad mõtted ja tema oma avaldus nii kunstis, muusikas ja teostes ja ja see on muidugi ja kuidagi väga raske, et teda ei oli. Paar päeva tagasi lugesin devasarist artikli ja see on tõesti mõtlesin, et kui targad ja kui kui toredasti kõik väljendatud, kuidas me peaksime töötama ja elama, kui kunstnikud ja see on niisugune, no iga nõukogude kunstnikukreedo ja see on väljendatud seal nii. Jah, eks ta oli kommunist ja kodanik ja ja kõik tema elu ja kõik tema looming on hääletis esimest teost, kuni viimseni kõik on täiendatud. Ja see, mis temast jäi järgi. See on kõik surematu ja Kui Boriss Parsada asus kirjutama oma esimest sümfooniat, tunnistas Eino Ellerile, et valmivas teoses on mitmeid mõjutusi ja sugemeid muusikalise ristiisa sümfoonilised loomingust. Oma muusikalisi ristis all mõtles Boriss Parsodonian, Dmitri Šostakovitši. Boriss Parsadanian mängis hulk aastaid meie sümfooniaorkestris viiulit. Ta toonitas, et Dmitri Šostakovitši muusikat ei tunnetanud ta mitte ainult kuulmise kaudu, vaid koma sõrmede läbi. Ja kõige esmane tutvus Šostakovitši muusikaga algaski landavalda läri partituuridest. Algul oli tema muusika raskesti mõistetav. Kuid mida rohkem tema teoseid mängisin, seda enam kinnistus minus arusaamine Šostakovitši geniaalne. Ta on 20. sajandi üks suuremaid sümfoniste, lausus Boriss Balzani all. Šostakovitši oli madal valulävi, ta elas kogu hingest kaasa inimkonna muredele. Tema loomingus ei kohta kerge käelisust, ükskõiksust, osa võtmatust. Ülemöödunud suvel Pärnus, ütles ta. Ootakovitšil jääb elu alati võitjaks, surmale muusika, see oli talle kogu elu. Sellele ta elas, sellest ammutas ta elujõudu. Aga peale muusika olid veel loodus, meri, äikeseilmad, basseans, jalgpall. Gustav Ernesaks. Ma istusin temaga koos Lenini preemia komisjonis ja õige mitmeid kordi. Seal paistis silma ärritama väga tarkade Etelustega, aga tagasihoidlik, aga väga kindlalt avaldas arvamusi iga asja kohta. Ja seda ta tegi, suure veenvus, ega tema sõna maksis, on alati maksnud palju. Ja küllap näeme, et maksab ka edaspidi. Siis. Korraga lugesime Šostakovitši kirjutavad meie meeskoorile ühte laulude tsüklid pealkirjaga ustavus. See muidugi oli väga meelitav. Ja hiljem selguski, et ta pühendas selle tsükli meile meeskoori esmakordseks ettekandeks. Taise sõitis kohale, tegi kaasa kõik proovid, temaga oli ütlemata tore proove teha, tema märkused olid väga asjalikult ega ta midagi ütlemata jätnud. Ta oskas kõike väga toredasti ütelda. Ja lubas ka hiljem veel meeskoorile midagi kirjutada. Kuriga ta sai suurepäraselt läbi. Nad on ja suurepärane inimene. Tagasihoidlik. Moskva kontserditel tihti kui ta tuli selle alati varrakult ja läks säält hiljem, kui juba suur tunglemine oli ära jäänud. Ta nimelt ei armastanud ta suures rahvahulgas liikuda liikumisega mõningad raskused. Ta oli vist kas mitte korduvalt isegi oma jalaluu murdnud. Tal oli mingisugune nagu nagu kartus igasuguseid treppide vastu ja suure kiiruse rikkumise vastu. Sel korral, kui Moskvas kantslerite tema tööd kutsus oma külla siis niisuguses koduses ringis võis seda hoopis teise näha. Ta võis väga lõbus olla, mitte väga lõbusa kanistkümne, toredat huumorit, naljade armastuse, seise jutustas mõned lõbusad lood. Naer oli küll tagasihoidlik. Muidu ta jättis alati ja igal pool, kus me oleme näinud ükskõik piltidel või seal on väga kinni ja tõsise ilmega on ainult suu, kinnine inimene, kui ta oli kontsertsaalis võisite näha keskendatult kuulumus, teda midagi seganud. Näha oli ta. Mõistes kõike ise laia haardega ja samuti mõistis ta ka kõike muud edassuurim helilooja meie ajal ja väga suur inimene ja kui me nüüd lugesime sirbist vasarast tema artiklid, siis siis kõlab see peaaegu testamendi, noh ja kokkuvõtlikult tema arusaamad. Suure kunsti muusika kaitseks. Dmitri Šostakovitši muusika jutustab mulle elust, ilmsaatustest, kodumaast säratab minu hinges sama polevat vastukaja kui Bachi, Beethoveni, Tšaikovski, muusika. Tajun selles helilooja isikut ebatavaliselt tarka ja head inimest, kes läheb meist ees pürgides ikka tuleviku. David Oissar. Kui küsida, milles avaldub Šostakovitši muusika eriline vägevusel jõud on vastus, minu arvates võidi mehisus, millega see vaatab vastu elule lubamatu vähimatki lihtsustamist selle kujutamisel. Grozdokovitši kunst kannab endas seda, mille järele meie hing kõige rohkem januneb Sand tõde. Tõde keerukast maailmast, milles elame, tema draamasid ja tragöödiaid, inimlikkuse, kõiki võitlejaid, ideid, ühteaegu neid ähvardavaid kurjuse jõude olla kõikjal kõiges ja alati inimese kaitsja, sõber, sellisena grafrozdokovitši soo, tema sümfooniates vokaal ja instrumentaal lüürikas. Semjon Flight L. Šostakovitši on helilooja, kes end jäägitult muusikale pühendunud ja kehastab oma loomingus oma rahva armastust ja vihkamist, äikest ja selginemiste võitlust, igatsust ja kannatusi, rahu ja Põltu. Tema muusikat kuulates kujutlen loojat tema meloodiate kaudu, tutvume temaga. Šostakovitši ebatavaline inimene tema loomingus õpib maailma tundma tema kodumaad ja rahvast. Eugen Suhhon. Šostakovitši muusika vapustab, teid hämmastab. Võidab ootamatult ainsa sosinal lausutud sõnaga. Laeb teid unistusteks. Raevukas kõmin, katkestama istuvaid hääli, surnute tantsu ja elavate laulu sisse murdvad äikese kärgatused. Puhkus vulkaani serval. Õrnad sõnad tankimürina saatel tulevikuunistused, keret, langevaid mürske. Ja lõpuks jääb viimane sõna ikka laulule õrnusest. Tulevikule žanris šarm plokk. Kõik maailma muusika saatusest tõeliselt hoolivad muusikud peavad leidma ühise keele ning töötama välja ideoloogilise ja esteetilise aluse suurte kultuuriväärtuste säilitamiseks ja kinnitamiseks. Niihästi nende väärtuste, mis on juba loodud, kui ka nende, mis kindlasti luuakse.