Tänases saates on meie külaliseks vabariigi teeneline kunstnik Anu Kaal, mis on siis teie sellekevadised tööd uues äsja remondist tulnud teatrimajas? Muidugi suur rõõm on, et nüüd jälle saame sellel laval olla ja ma niisugust igapäevast normaalset tööd teha, mis ees ootab? Tõenäoliselt sel hooajal võib-olla üks võib-olla veel kaks uut lavastust, need on, mõtlesin oper Don Juan ja Eino Tambergi uus ooperis Sürano Donzonis, mängin seal linnaosa ja Tambergi ooperis. Aga võib-olla siis vaatame tagasi sellele möödunud hooajale, mida see hooaeg andis teile uut? See hooaeg oli väga sõitude rohkem ja noh, niisugusel ratastel võitmisel on oma võlu ka olemas. Kuigi ta teeb olukorra võrdlemisi komplitseeritud, sest tõesti iga etendus või kontsert või mistahes inimene uues kohas on siiski nagu vette hüppamine. Tundmatus kohas on olnud mul üsna palju etendusi Leningradi Kirovi-nimelises teatris Riia Teatris, Vilniuse uues teatris, vahest me oleme siit Eestist tulnud siiski paarikesi? Meil on olnud rohkem ühel etendusel, vahest on tulnud olla päris üksinda. Kuidas siis tunne on nii päris uue kollektiiviga proovi või paari järel, eks etendus laulda. See on väga tore, kui seal proovi paar saab. Niimoodi, et tuleb lihtsalt minna lavale, sest etendus algab muidugi mõnevõrra, teisest küljest küllalt pingutav, aga kolmandast küljest jälle kui nii võtta, väga kasulik, eriti suuri prohmakaid. Ma pean ütlema, et ei ole juhtunud päriselt, nagu ikka. Etendusel Riia teatris momendil, kus ei ole, ta annab Alfredo lille millega ta nii-öelda Ta annab märku, et ta võib järgmisel päeval teda uuesti külastada. Selgus, et äkki ta lille ei olnud siia Hendrik pidi leppima rusikaga. Raviota lavastus nüüdse Estonia uuslavastus on võrdlemisi omapärane, kuidas õnnestub ennast üle kanda teistesse, kus ta ilmselt on siiski rohkem nende vanade traditsioonide järgi. Ühest küljest muidugi alati tuleb arvestada kohapealset olukorda partnereid ja lava ja ka teisest küljest on ju siiski probleem, mille püstitab roll ja ülesanded, eesmärgid mis ees seisavad siiski ikka ühed ja needsamad resultaat ka. Nii et selles mõttes USA käsitlus ning kuidas ta on mõeldud. Mingil määral siiski säilub muidugi väiksed variandid ja detailid tuleb muuta ja seda tulebki teha ja olenevalt olukorrast ja parajasti momendist niimoodi päris ette mõelda, et vot nüüd mul on niisugune plaan ja selle plaanima viinud, läbivad selles või teises joones lõpuni seda võõras kohas muidugi teha ei saa, põhimõte jääb siiski selleks samaks ja niisugune noh, ütleme, karkass on olemas ikkagi, eks ole, nagu sellele, nagu tuleb siis vastavalt ehitada, nii või teisiti, see on siis juba niisugune arhitekti töö sinna juurde. Draw, jah, ta on üks asi, millega te muidugi palju rändate aga millega veel? Klaviatuur regulaatoreid on minu hääleliigile nihkusid ooperid ja mis tavaliselt lähevad igale poole, mida saab rohkem kasuta. Kolmas on veel siiani lammer murega, et see on nagu rohkem piiratud, sest seda igal pool ei mängi. Kus teile endale on meeldinud kõige rohkem esineda? Obama võlu mulle meeldib väga Riia teatrist, sest ta on muutunud meile mõtlesime Estonia kollektiiv on väga palju suhteliselt seal esinenud ja ta on muutunud väga koduseks. Seal ei ole nagu niisuguseid üllatusi nii eriti palju karta ja ja seal on juba niisugune rahu teatavates piirides kui võrdse rahust rääkida. Muidugi etendusest rääkides. Aga noh, tavaliselt alati iga laule, iga artist tunneb ennast ikka suurel laval suurele saarele lauldes. Selles mõttes noh, Leningradi, Kirovi teater on üks niisugune teater muidugi, mis küllalt palju nõuab, aga palju. Sealne publik on soojem kui kodupublik. On küll tänuks teist tüüpi publik, siin on nähtavasti temperamendi küsimus ja mingil määral kindlasti ka suhtumisega. Ma usun, et siin on üks väike osa ka selles, et kodus oled sa siiski oma inimene ja niisugune igapäevases. Aga külaline on siiski midagi muud ja arvatavasti sellepärast on ka mujal seevastuvõtt tormilisem ja pühapäevase. Kui palju on teil üldse rolle, mida te olete Estonias laulnud? Kas neid oli 17 vest või midagi, on just eriti palju ei ole. Seal on vaikselt ja ühtlaselt, kõik koos öeldakse tavaliselt kõige viimased või kõige värskemad tööd. On nagu noh, momendil kõige armsamad. Sellepärast ma võiks nagu öelda jah, et see tuleb ja tal ei ole, ta on mulle praegu üks lähedasemaid. Aga ma ei saaks öelda, et et ma vähem armastaksin nüüd kahteteist Castroli rolli, mis mul on lutsijate tilgad. Nüüd ma nagu öelda, periooditi nagu helistan kord üht, kord teist, olenevalt sellest, kumba ma olen saanud rohkem laulda, seda ma tahan momendil nagu vähem igatsesin teise järele. Ja muidugi kõik oleneb sellest, kus laulda ja millised on partnerid ja kuidas asi õnnestub ja selles mõttes see rahulolu või rõõm või, või vastupidi, siis niisugune kurvastas on jälle ka erinevat laadi. Teil on ju olnud siiski ka rõõmsamaid, mitte traagilisse kuuluvaid rolle. Kas oleneb enda meeleolust ka, kumba rohkem meeldib teha või tingib roll selle meeleolu? See, mis ees seisab, eks vastavalt sellele tuleb ennast kõikjale. Noh, kui nüüd mõelda veel tagasi nende rollide peale, mis on tehtud nüüd peale nende kolme kastrolli osa, mida sealt kõige paremini ise meenutaksite Noh, kõik jumala vaatasime, kindlasti oli kahtlemata Pipi roll sellepärast et midagi niisugust enne ei ole tehtud ja arvatavasti ka veidi. Selles mõttes jah, selle ta tuli mulle kõvasti kasuks harjumatu alguses, aga pärast ta mind väga kiskus kaasa ja, ja väga meeldis mulle tuli osata natukene neid jõutagavarasid jagada ja, ja osata leida omale puhkemomente, selles suures virvarris alguses oli niisugune tunne, et noh, see läheb tõesti kõik ühe jutiga, siin ei ole üldse võimalik ringi vaadata, isegi hingata. Aga pärast selgus, et siiski on küll, tuleb lihtsalt natukene nii mõistusega asja võtta, öeldakse, et see on nagu lastele. Ei, aga ma ei ütleks, et lapsevanemad seda tükki vähem lustisid. Küllased, kas oli ka publik? Tom kui, kui tavaliselt küll reageeringud olid ikka ägedamat saalist, mis te seda küll. Ja mitmekesisemad. Kas need saali reageeringud aitavad ennast taas? Ja alati sellepärast me räägime, Nov, tänane publik või tänan, hea publikkuse käib muidugi ikka opereti kohta rohkem ooperi puhul see oleneb täiesti etendusest ja, ja parajasti meeleolust ja kõigest sellest, kuidas üks või teine asi õnnestus. Vahest isegi ei rõõmusta. Aplaus. Vahest on niisugune tunne, et ta nagu lõhub ära terviku või meeleolu ja nagu ei tahaks, et ta selle koha peal on. Kuigi noh, nagu artist ikka, siis aplaus ikka meeldib. Tavaliselt. Mis oli käia? Esimene osa Mozarti ooperis võluflööt, esimene poiss, neid oli kolm poissi, lahtimi tallaselt taevast kes tulid sellele printsile hiljem papa kinole teed juhatama, nõu andma, panin esimesel kursusel esimest aastat üldse teatris eetris, hea tunne oli, alguses on noorust rohkem ja hulljulgust ei olnud nagu midagi kaotada ja praegu on hirm on rohkem ja vastutust on rohkem, aga siis oli lihtsalt üks hirmus suur tahtmine laulda, lavale saada ja järgmine oli selles samas ooperis võrutatis kuninganna osa, see tuli mulle ootamatult osatäitja haigestumise tõttu ja. Ja siis vot sellel oli, võiks isegi rohkem rääkida sellest sellest hulljulgusest ja sellest hirmsast soovist taolda. Drago, mitte mingi hinna eest ei oleks nõustav Rauli rahaliselt väga raske partii mänguliselt kergem osa üldiselt väga vihane tuli olla väga tige, kaatiaga see mul ei õnnestunud ja hiljem selgus. Hiljem selgus kohe ja teda tigedalt tuli ka kogu aeg vähe ja siis anti nii 100 inimene selle osa. Ei, ei, seda ma ei ütle siis ma lihtsalt olin rumal noor ja rumal, nagu öeldakse, nüüd oskaksite olla tigedam. No vot ei julge ütelda, ei pea, sest üle sedasama kindlasti enam ei tea. Missugust oma osadest teise olete pidanud kõige raskemaks? Peaaegu et Sophia osa ooperis rusika valel operan, väga omalaadne. Seal on nii palju igasuguseid tehnilisi raskusi kõrvalt vaadates või kuulates on isegi imelik mõelda, et no mis seal siis nii ära ei olnud, et seal ei olnud ju midagi nii eriti rasket laulda. Seda ei olnud nii eriti raske mängida. Aga selles oli kuidagi minu jaoks vähemalt täiesti tabamatu, eriti alguses. Kogu see Richard Straussi liini hõng, ma lihtsalt ei leidnud seda osa ei nii ega teisiti. Ja vokaalselt on muidugi ka väga ebamugav noodid ära laulda, kiiresti ära õppida, aga et nad oleksid kõik ilusti koos, et seal ei tekiks niukseid, rumalaid registrivahesid ja istuta ilusti välja tuleks ja ma püüdsin seda muusikat lihtsalt maksimaalselt kuulata, see on siiski ainuke võti, see on raskemuusika korduvalt kuulama ja jätame võlu tuleb esile nagu jah, vastavalt selle, mida rohkem ta selgeks saab, omaseks saab, ja sellega ma olen ju palju kohe. Ma pean ütlema, et ma ei saaks öelda, et see pole üldse õnnestus, ei õnnestunudki. Kui palju üldse rolli ettevalmistamisel peale selle asja vokaalse külje omandamise ja läbitunnetamise. Kui palju on veel tööd, et luua seda, seda kuju, mis, mis seda muusikat ümbritseb või mida see muusika ümbritseb, ma ei tea, kuidaspidi ongi õigem öelda ooperi koju puhul. No see on vist nii ja teistpidi, õige. Teate, mul on niuke tunne, et seda tööd on lõpmatuseni ja see töö lõppeks kunagi, sest ükski roll ei saa kunagi valmis. Ainult et ta kasvab või ei kasva, seisab kohapeal, teda võib lahendada nii ja teisiti. Erinevad variandid, erinevad meeleolud tekivad muidugi ka suhtumine muutub väga tihti hakkad mõtlema ja suhtuma mõnesse rollidesse hoopis teisiti, kui seda sai tehtud siis, kui ooper välja tuli. Näiteks. Näiteks ma olen päris kindel, et silda osa, mida ma laulsin diplomitööna ma tõin praegu hoopis teisiti ja ma mõtlen sellest rollist hoopis teisiti, kui ma siis seda tegin. Kusjuures ma ei usu, et ma siis tegin teda valesti, tookord oli minu tunnetest lihtsalt teistsugune kui praegu ja minu arust see on paratamatu, sest ei saa jääda sellele ühele tasemeni, ta võib isegi halvemaks minna, aga see ei ole mõeldav, et ta sõidaks kogu aeg ühesugune, kuna iga etendus on erinev, eks ole, vaest olenemata isegi endast tekivad teised värvid ühe või teise koha peal ja vastavalt sellele tuleb ka järgnev lõik ka teisiti kujundada, kui, kui oli võib-olla alguses ette nähtud või omal kavatsetud. Noh, on ju neid artiste, kes loovad oma rollid ennem nagu ise juba valmis ja hakkavad neid siis kui see töö juba lavale ja lavastaja kätte läheb, hakkavad neid siis kohandama, sellega on ka neid, kes ootavad lavastajalt algusest peale kõiki põhilisi näpunäiteid, kumba hulka teie kuulate. Mulle tundub Vajalik on nii üks kui teine, sest kahtlemata rolli ise valmis kujundada ei saa, kui sa ei tea, mida sinu käest nõuab lavastaja. Aga oodata, et sulle suhu pistetakse seda, Kaisa omal tuleb siiski ette valmistada küllalt palju asju ja Jägala neelata. Muidugi hea on muidugi, kui see ühine keel leitakse kiiresti. Alguses võib jah tekkida niisugune tunne, et see klapi ja mul on teistsugused plaanid, aga hiljem siiski no tähendab, mõlemad, võib-olla teevad pisut järeleandmisi siiski hiljem. Lavastaja suur joon, nagu öeldakse, jääb siiski nagu, nagu kandvate ei saa olla siiski täiesti teisest ooperist, nagu keegi ei keela kunagi teda ise läbi mõtlemast või oma mingisuguseid ettepanekuid või leide esitamast või välja toomast. Aga teatritöö kõrval olete te esinenud paljudel kontsertidel küll solistina, küll suurvormides, osatäitjana. Lihtsalt vaheldust, sead hoopis teistsuguseid ülesandeid kui teatritöö. Ta on kui päris aus olla palju raskem. Sest siin ei ole absoluutselt mingisugust abi mitte kusagilt loota ainult iseendalt. Teatris on sul partneri Ilus grimm ja rekvisiidid ja kostüümid ja kõik ja, ja mängimise võimalused kontserdil seda võimalust ei ole. Siin tuleb arvestada täpselt oma jõudu ja ja ainult selle ühe variandi peale välja minna. Ta on jälle niukseks heaks treeninguks ja enesekasvatamiseks. Publikule tahaks ka rõõmu teha, sellega. Küllap tehke, meelitab natuke ka see, et kontserdil on vabamad käed valida oma repertuaari. Jah, see taga, kusjuures ma ütleksin, et ei olegi eriti kerge tavaliselt kondikava saab tehtud ühe või kahe, vahest natuke rohkem autori peale ja siis leida nendele sinna juurde sidemed või vahemehed või lihtsalt ylejäänud partnerid kes nendega kokku sobiks. Ja ühtlasi oleksid ka vajalikuks kontrastiks. Nii teisiti. See on jah, küllap niukene, püstitab omamoodi ülesandeid. Missugune on see pidepunkt, mille peale te hakkate siis ehitama, kas on seal mõned niisugused laulud, mida te kindlasti tahaksite laulda eakate otsima nendele? Jahinglerinud tavaliselt kujuneb noh, töö käigus, mida me teeme iga päev juba mingisugune repertuaar mis siis saab, kui nii võib öelda lavaküpseks ja siis on tahtmine need lihtsalt realiseerida ja nendele tuleb juurde leida siis ühesõnaga veel teisi. Tavaliselt alguses saab arvestatud nagu kontserdi ühe poolega ja see seotud omavahel siis noh, teine pool, võib-olla siis hoopis kontrast niux kuskilt mujalt ei ole mõtet ja ma olen teinud niimoodi, et tavaliselt ikka igaks aastaks uue kava paraku pole see aasta läks niimoodi, et ei tulnud välja varase Moldaavias ja Lätis, Leedus ja Leningradis. Kava Ramzan oleneb sügisel, tõenäoliselt seisavad ees veel mõned soolokontserdid Ukrainas, ma ei tea, kas Kiievis või kust siis täpselt, aga no kuna meil on ette näha seal dekaatsis kavad on juba koos, aga kursse laulmine toimub, seda ei tea praegult. Miks te üldse laulja sai? No näed, armastasin ma küll vist sellest ajast ma mäletama hakkan keskkooli ajal. See oli minu koolivenna emal hoolt ja armastust ja hobi meie klassi tütarlastega natukene töötada sel eesmärgil järgmiste tütarlaste ansambel ja hiljem ta töötas minuga veel ka üksinda ja, ja ma hakkasin siis juba laulma, kuna eksamid muusikakooli olid juulis ja ülikooli augustis, sest meil ei olnud midagi kaotada ja sain sisse, siis niimoodi see läks. Ma lõpetasin muusikakooli, siis mind suunati. Estonia teatri ooperikoori teatrist ei tehtud mulle takistusi selleks, et ma oleksin koolis käinud ja hakkas käima paralleelselt neli kursust, ma olin koorise siis viiendast andis juba sellist hooaja, tähendab 71 72, seitse kuud olime Milanosse klas dollari juures jäiks, ta andis palju, ta andis väga pikaks perioodiks ette sisi, kuhu poole ja kuidas töötada. Tähendab ei ole mõeldav ju, et selle ühe hooaja või poole aastaga võiks nii kohutavalt ümber muutuda või tähendab nojah, et mul oleks saanud teistmoodi laulja või teistmoodi inimene selle ajaga. Küll aga on võimalik omandada just selle suuna, milles edasi töötada. See oli põhiline, mida mulle Milana andis. Ma lihtsalt tean, mis ma teen, nüüd. See on üks asi, teiseks muidugi kogu niisugune periood kaua ja kaugele alla ei ole kerge. Ma usun, et andis mulle natuke juurde enesevalitsemist, mis ei ole ka mitte halb omadus väga vajalik, niisugune lava inimesel eriti. Ja muidugi palju kogemusi selle näol, et ma sain teisi inimesi kuulata, erinevaid aulu kuulda. Skaala juures oli väga palju erinevatest rahvustest ja väga erinevate tasemetega erinevate materjalidega inimesi. Päevast päeva nende õpinguid tahes-tahtmata jälgedes üht-teist külge jäi, saime niimoodi iga päev korraliku trenni vokaaltehnikaga ja siis niisugust, noh nagu meie nimetame siin kontsertmeistritundides, et õppida partiisid, on see natuke vähe. Kordasin tookord seal Cheeri koletu nende pea õppisin mõningad asjad ümber, Traviatame, õppisin sära, samune ambula, osaliselt Sevilla habeme ja ja siis ma õppisin niukseid. Tähendab mitte mitte tortiit tervikuna, vaid üksikuid siukseid. Niisuguseid dueti ja, ja Arieli stseene, mida ma arvasin, et mul läheb tarvis veel tekstist õpetust. Kuidas te jaotate oma aega? Kui on ettevalmistamisel parajasti uus tükk, siis kahtlemata see periood on pingelisem ja just nimelt noh, aja igatepidi jah, nii aja kui oma kokkuvõtmise mõttes. Aga muidu ma olen harjunud niisuguse noh, igapäevase trenniga nagu öeldakse, midagi ma ikka iga päev teen, püüan teha, et enam-vähem olla tasemel vormis on nagu harjunud sellega ja ma tõesti ei oska. Ma olen selles mõttes õnnelik inimene, et minu töö ja hobi langevad kokku. Ma teen töö ajal seda, mida ma vabal ajal teeksin niikuinii ma ikkagi laulaksin, kus siis kuulamine või teiste kuulamine või, või ise laulmine. Seisiski haarab lõviosa minu ajast. Üsna varsti lisandub teile veel üks üsna suur ja tõsine töö. Täidan esitatud saadikukandidaadiks meie vabariigi ülemnõukogusse. Kuidas te kujutate ette seda tööd? Et ega ma ei kujutagi, kui päris aus olla Riikliku akadeemilise ooperi- ja balletiteatri Estonia direktor Ants Sõber, miks teie kollektiiv esitas just Anu Kaalu kandidaadiks meie vabariigi ülemnõukogusse? Eks iga kollektiiv valib enda seast parimad, nii on meie kollektiiv eraldanud Meie arvates ühe meie tublima inimese, kes võiks esindada kogu meie vabariigiteatriperet ja ka interpreetide peret rahva kõrgemas võimuorganis meie vabariigi ülemnõukogus, leian, et see esiletõstmine on väga õigeaegne, kuna Anugaal on praegu just parajasti sellises nooruslikkust tegutsemise eas, mis lubab oodata, et ta oma ülesandeid, kui teda valitakse. Saadikutel on väga kohusetruult ja hoolikalt kindlasti täitma hakkab. Ta on ka praegu tegev mitmesuguste ühiskondlike ülesannetega. Võib-olla üks suuremaid nende seast on see ta on aktiivselt kaasa löönud praeguse käesoleva aasta, see on rahvusvahelise naiste aasta vabariiklikus organiseerimiskomitees. Samuti on ta Aktiivne kogu meie teatrisiseses tegevuses. Ma leian, et selliseid inimesi tuleb rakendada ka väljaspool oma töökoha piire. Soovime Anu kaalule palju loomingulisi võite edaspidiseks ja palju kordaminekuid tema vastutusrikkal ühiskondlikul tööl.