Metsas üles tuul ei, tuisk helbeid vaikselt alla puistab. Kuused saavad valged kuued kännud pähe mütsid, uued väiksed põõsad, talveunes. Üleni on paksus lumes. Kuid mis sagin metsal. Näärid on ju lähedal. Tuli kaugelt näärivana sõpradele jutustama. Ita laste juurde läheb ja hädaabi vaja vähe. Talvelgi indid valimata, pakid valmis panemata. Laane rahvas rõõmuga teda nõusuna aitama. Jänku jookseb sinna siia. Tal on tähtsad teated viia. Korta abiks kutsub karu. Kord peab rebasega haru. Kortel oravat on vaja, kordab leidma mägramaja. Kutsub kokku osavad kingituste pakkijad. Leevikesed läksid linna nääritaat, neid palus minna lastelt kirju puna, pugud. Nokas toovad ühte lugu. Käbilind nad lahti lõikab, vares laiult ette, hõikab. Palju soovisid, on seal näärida, et kõik meeles peab. Karumõmm toob suure koti diskitseen, kingi aidavõti orav kannid välja kannab, mägeraitab koti panna. Reinuvader valib nukud, hirv toob ennemuistsed, jutud. Tall on kaelas jänesel. Põdral suusad, sarvede. Nüüd mul aeg on minna sest et kõikjal maalia linnas mari Andrese ja Anned igatsevad mängukann oma nääripuule ammu tehtud külge pannud küünlad süüdanud, nad vist oodates mu saabumist. Ärivana habet paitab. Kes mul koti selga aitab, jänes sikutab ja tiri. Raske. Ja Taavi üürin riidleb karumõmm-hop, plaat. Kott seljas, nääridaadi võtab kepi, asub teele. Sõbrad hüvasti, aidaa. Pärast tulen rõõmsal meelel tantsu lööma, teiega. Õhtul laotab üle lume juba sinetava jume härma pärleid, hõbedasi puistab külmataadi käsi. Kits, kui jahukotist tulnud valge habe, valged. Kolm aga karu karva pea külmast midagi ei tea. Nõmmik rabeleb ja rassib mõmmik, oksarisu tassib. Mäger pehmest lumest voolitud pidulauapingid tooli. See on hakkaja ja usin, kuivanud põõsa välja, pusib. Nõnda muutub pidu plats vähehaaval laiemaks. Pillimehed põõsa taga klõbistavad kanneldega. Seal nad soku taadi soovil teevad viimast mänguproovi. Reinuvader Aivar rühib tantsu välja puhtaks pühi juhti siit säru säältpoolt, puud välgub saba talgu. Aga üleval käib kahin hõik, et jutt tiivasahin, Harak lendab kuuse ümber noka otsas, kullaora pinne kastab, saba, katab käbi säravaga. Teder härma narmaist teeb okste peale pikad keed. Varesküünlaid üles kannab värvu, näitab, kus neid panna. Pliks ja plaks. Taina paugub, rähn taob okste sisse augud. Rähn küünlaid seadma, väle kõrgele ja madalale. Mitu küünalt toks ja toks. Nääripuul saab igav. Oi, oi oi, neid leeribki lumevati, tupsukesis jäävad täis kõik oksaharud. Ilus, ilus, kiidab ka aroom, aga jääston kellukesed, suuremad ja tillukesed. Helistab neid kõrgel puul iga oksa küljes, tuul valmis, kõik kull latva läheb. Davib sinna nääritähe lumest. Oi, Köik kiirgab vikerkaare värve, hiilgab küllap seda näärivana näeb ja hakkab kiirustama, jõuab pärale.