Nõukogude Eesti preemia Jaan kohale Koto Rootsi sõnadele loodud kantaatide triloogia Laul parteist, laul Leninist ja laul kodumaast eest. Nõukogude Eesti preemia määratakse küll konkreetsete teoste eest aga eks see on ühtlasi hinnang kogu loomingule. Eks ta nii vist ikka mõeldud on. Millal kantaat hakkas teid huvitama, kui vorm, missugune oli esimene selles vormis teos. Kõige esimene kantaat ongi üks nendest kolmest, millele kõrge tunnustus omistati Laul parteist. Nii et siis selles vormis juba esimene töö tuleb lugeda meistritükiks. Ei oska ise nagu hinnangut anda, kujuneb ju paratamatult lihtsalt praktikas nii välja üritad iga järgmise teoseks paremal kunstilisel tasemel kui eelmine. Ja ka dialektiliselt võttes kõik teosed võrdselt ei saagi õnnestuda. Ja kõik teosed, mis kirjutad, ei saagi koju olla šedöövrid. Aga nagu ma juba enne ütlesin, et enda asjadesse on ikkagi nii päris erapooletult veni objektiivselt raskem suhtuda, Šostakovitši vist nimetas, et kõik enda lapsed on sulle armsad, ükskõik siis, kas nad on siis ilusad või nad ei ole kõik nii ilusad, on natukene mõni teisest koledam või tähendab ükskõik missuguseid vigu seal sees võiks siis olla. Kas see iseenda hinnang enamasti langeb kokku ka selle hinnanguga, mis teised annavad, kas see langeb kokku sellega, et neid samad teosed saavad siis kriitikutelt hea hinnangu ja võib-olla on interpriitidel sagedamini kavas? Erandeid on ka väga palju, teinekordki toob ajaline distants, toob selgust asjasse kuulaja või noh, ütleme antud juhul ka muusikakriitikud, ka interpreet tema peab ju selle teose nii-öelda haarama palju kiiremini, kui autor seda teost ise lõi. Ja kui nüüd Esmakordselt teos kõlab kuskil ütleme kontsertsaalis või, või, või raadios ja kuuled tema kohta mõningaid kriitilisi märkusi, siis nendest vist ei ole õige päris lasta segada, sest et kui, kui sa ise tunnetad, et, et see teos sul siiski tuli välja just nii, nagu ma tahtsin ja nii nagu kavatsesin seda teost luua. Ja eks igal inimesel ole oma väljakujunenud subjektiivne maitse ja need sugugi ei pruugi ühtida ei autori maitsega autori taotlustega, aga üldreeglina muidugi. Praktika on näidanud, et kui on kenasti teos välja tulnud, on ta ka avalikkuses leidnud sooja vastuvõtu. Mis oli teie kõige esimene lugumiste noodipaberile pani? See oli kuskil 41. aastal siis kui ma olin 11 aastane, poisikene õieti 12 juba hakkasin käima seisma, komponeerisin Ühe valsi, millega ma siis tol ajal koolipidudel ja pioneeriniisugustel pidudel Tartus palju esinesin. Aga mul on endal ka tuline kahju, et sellest asjast ei ole enam ühtegi nooti järel, mis on esimene, mis alles anud. Teadlikumad kompositsiooni katsetused tulid juba koolilõpupäevilt, 47.-te 40 kuuendatel ja isegi ka 45. aastal. Ma hakkasin nagu järjekindlamalt tegelema, sest samal ajal õppisin Tartus muusikakoolis klaverit ja siis nii öötundidel sai ikka nokitsetud ja sellest ajast peale on kõik tehtud looming mul ikkagi püütud alles hoida. Nii käsikirjade ja need olid klaverilood, seal oli küll eesti tants, siis oli väike tantsu, siit siis oli Eestis liit ja isegi üks klaverisonaat kuivalt. Lihtsalt õppeprotsessis, ma juba olin sonaadi kui muusikalise vormiga tutvunud, siis proovisin ka seda teha. No ja 49.-st aastast siis juba olid regulaarsed õpingud konservatooriumis, nii et siis juba läks nagu klassitööna tõikese. Huvi siis niisuguste rahvaviisi teemade vastu oli õise varajane. Minu õpetaja, professor Heino Eller, tema ise tarvitas ja austas väga eesti rahvamuusikat ja enda loomingus ta ikkagi püüdis alati leida iseloomulikke käänd, intonatsioone, rahvaviise, see nakatus paratamatult ka kõikidele TEMA õpilastele Elleri õpilaste puhul me kõigil võime märgata mingeid niisugusi jooni folkloorielementide tarvitamises. Ja ta ise armastas selle rahvaviisi alati nii osavasti ära peita, et ei saanud aru, kuskohas rahva vis oli ja kuskohas see originaallooming pääle hakkas. See on õige ja väga vajalik ja väga otstarbekas printsiip. Professor isegi nimetas, et Eesti muusikal on võimalus suures muusika meres silmapaistev ita ainult oma fus loomse eripärasuse poolest. Maailmas on leiutatud väga palju uusi tehnilisi võtteid. Kompositsioonitehnikad on igasugu moevoolusid olnud. Ideaal oleks, et kui sealt ikka selgelt kuskilt kostaks välja eesti rahva mustentinatsioonid, seal sees väiksematki aktsendikest tema armastatumaid eeskujud, alati olidki kriit Sibeelise partok ja just niisuguste väikeste rahvaste muusikaosast mehed, kes on saavutanud ikkagi maailma muusikaareenil. Kas teil nii otsese rahvamuusikaga oli enne ka kokkupuutumist nimetamisväärselt olnud, enne kui see õppeprotsessis Teieni tuli? Minu teadlik noorus on kõik mööda läinud botaanikaaias nii et see oli nagu saar keset merd ehk maa keset linna, minu ema kaudu ma olen palju niisugusi, rahvamuistendeid, rahvaviise, tema väga armastas alati laulda ja ja igasugu niukesi vanaaegseid jutte rääkida ja neid paljusid asju ma kuulsin otse ema käest kohe, olgugi et ma ei pööranud nagunii tähelepanu, et neid üles märkida, aga et ikkagi jäid meelde need valged on ehk säält pärit esimese tõsisema teadlikuma programmilise teosega, diplomitööna valmis sümfooniline muistend, mis oli pühendatud Kreutzwaldi 150. sünniaasta tähistamisele hiljem programm muusikaga, nagu olen vähem tegelenud, välja arvatud muidugi balleti loomine, kaubamaja programm, muusika vajadust leevendas palju ka võimalus kirjutata palju muusikat raadiokuuldemängudele siis nukuteatrile ja üldse teatrile, samuti ka kinole. Meie Eesti muusikaelus, programm muusika on jäänud liigselt tahaplaanile, sest eks programm muusika ole üks väga olulisi muusikaliike, mis toob alati juurde uusi muusikasõpru uusi kuulajaid, keda seni jättis üldse sümfooniline muusika ükskõikseks. Teritab tähelepanu ja ja sunnib inimese sealt siis otsima seda, mida sinna tahetud panna, mida ta teab, et seal peab olema. Kindlasti, sest et leidmise avastamisrõõm on üks väga suur rõõm ja seda rõõmu ei tohiks mitte muusika kuulajatelt ära võtta. Kas te oskate leida ka mingi võimaliku põhjuse, miks on meil programm? Muusika üldiselt nii Ma tahaplaanile jäänud võib olla üks põhjus oli see 50.-te aastate lõpul, eriti kuuekümnendatel aastatel. Õitsingusse jõudis toodakafoonia hiljem juba seeriamuusika, allatoorika ja nii edasi ning need olid ka niisugused suured ahvatlused heliloojatele, mis nagu tahtsid läbi uurimist saada, jaga läbitunnetamist saada. Eks meie muusikas ole küllaltki palju nendel aastatel loodud muusikat, mis baseerub Nendele niisugustele tehnilistele võtetele mis siis omakorda püüti allutada mingitele sisulistele taotlustele. Traditsioonilise muusika teke oli tagasihoidlikum, selle seas ka programm muusika osas seitsmekümnendad aastad. Küll aga on toonud heliloojate süvenemist niukse sisukuse suunas. Tahaks väga loota, et hakkaksid ka tulema jälle mõningaid programm, teoseid, nõudmine nende järgi on väga suur. Kas vokaalsümfoonilised teosed, ajend nende kirjutamiseks tulnud kusagilt väljaspoolt? Muidugi ainult ajend, sest selge on see, et ega asja ei saa kirjutada, kui ta ei ole iseendast läbi käinud. Tähtpäevaga seotud tekkemomendis on võib-olla ehk nii kena ajaline kokkusattumus võib-olla, et ka see on olnud ajendiks lav parteist on kirjutatud vabariigi aastapäevaks valmis just vahetult enne aastapäeva. See oli 60. aastal. Siis oli 20. aastapäev, laul Leninist meeskoorile valmis oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaks ja Laul kodumaast Vladimir Iljitš Lenini 100.-ks sünniaastapäevaks. Kõik need kandidaadid on loodud ühe sama autori tekstidele. Selleks on Otto Roots kes on mulle kirjutanud veel ka pärast nende loomist. Mitmedki. Häid tekste, kas tõuge tuleb alati teie poolt? Ta on tulnud rohkematel juhtudel minu poolt aga ka mõningal juhul tema poolt idee, seda olen püüdnud ikka mina talle nagu anda, aga tegelikult siis see töö alles lahti läheb ja alguses tihtipeale ei tea, mis sellest, kuidas sellest loost asja saab ja meil on palju materjali olnud, mida me siis oleme valinud ja otsinud, kas teie olete kiire või aeglane kirjutaja? Väga raske on öelda tihtipeale kõik on juba leitud või see kõik leidnud niukseid konkreetse muusikalise materjali, siis laabub suhteliselt kiiresti. Aga nende asjade konkreetseks muutmine päris pikka aega viitev protsess ja, ja nagu viimastel aastatel eriti olen nagu tunnetanud seda võib-olla ka sellest, et on see tingitud, et kui pärast konservatooriumi lõpetamist, siis olid kõik muusikalised žanrid nagu minu kui autori jaoks avastamata maailm. Niisugune suur uudsuse võlu, aga nüüd juba, kui hakkavad tulema teine sümfoonia või teine klaverikontsert või viies või kuues kantaat. Vaat siis juba hakkad päris hoolega seda asja enne kaaluma, kuidas ja mismoodi võtaks, ütleme, viimase klaverikontsert selle teise klaverikontserdi alguses, kui ma nägin väga suurt vaeva, mul oli neid ekspositsioon üks, kolm kuni neli, need lõpuks kõik maandusid paberikorvi ja siis alles tuli see õige, kuidas te suudate jagada oma aega loomingu ja muude vahel, sest eks ole vist kolmas kord heliloojate liidu juhatuses olla. Vastutaval ametikohal. Juhatuse vastutava sekretäri ametikoht toob kaasa väga palju ühiskondlikke ülesandeid, millest osavõtt, mille täitmine on samuti väga vajalik meie muusikaelu arendamise ja edasiviimise mõttes. Ja selles päris nii kindlat regulaarset tööd on nagu vast raske isegi teha, kuid eks igas töös olema tõusud, oma mõõnad ja nii ma siis neid loomingu aegu püüagi kajastatud loomingu aja siis aastal jälle niisuguse ühiskondliku töö mõõnaperioodiga ja siis tõusuperioodiga, siis saab jälle teistpidi lahendada ja sellest ongi Durandat viimasel ajal just niisugused suveperioodist puhkuse ajada. Need on nagu kujunenud üheks magusamat, eks. Hooaegadeks.