Võidupäeval sellel kõige esimesel päeval pärast suurt sõda olin ma alles 22 aastane. Ja 22-l ja mitte üksnes mina, kõik meie aastakäigumehed, ma ütlesin mehed. Kui te vaid teaksite, missugused poisikesed olime 41. kudeks seljataha jäänud, sõja-aastad tegid poistest mehed. Sõjas on raske lapseks jääda. Sõda on? Ma ei oskagi ütelda üheainsa lausega, mis on sõna. Ja ma ei tea, missugusena kujutavad seda need, kes pole seda ise läbi teinud. Näiteks need. Igal pool, kuid mida ma tean? Neist, kes jätkavad kord meie teed. Meieta. Sain tuttavaks olev rusega. Jutu järele saime muusika kaudu. Ta kutsus mind külla ega pahandanud, kui panin pudeli asemel lauale mikrofoni. Ainult kohmetus Reidi. Andsin talle aega sellest üle saada. Akendadaga undes kõmisest rõõmus linn. Tema hääled tungisid tuppagi. Olev sõrmetses kitarrikeeli. Toas on klaar, seal ei räägita. Kas see on nii rohkem isetegevus olnud, siis omal käel omal käel ja ansamblites mänginud? Seda ma olen koolit isalt, seda vahest on nii oma eteni vilistanud laad. Stala. Tähendab isaleda siiski lähedane nukku. Ja arvata võib, ta ikka on isesajas osavõtt. Ja siis seal Eesti laskurkorpuse ja Eesti laskurkorpuses on isa distile rääkinud sõjast? Ei, mul pole peaaegu üldse rääkida. Ei taha sellest rääkida, rääkida see aed nii palju olnud, räägi Tansaania Veliki Luki all ja rohkem pole ta midagi rääkinud. Ma ei tea, eks ole, viisa pole tahtnud avada poja ees kogu pilti sõjast. Kindlasti on tal selleks omad põhjused mida ta kannab oma hinges. See endine sõjamees Kuid sõda ei puudutanud ju ainult neid, kes olid rindel. Kisaar on tagasi su juurde aastad möödunud teel maakodu poole. Deaned liinsa ootanud kohtuda Vello Laattudes. Väsimus. Ja sa rulli taga siis? Astume koos ellu jälle lakka vaatsi, sokke, igatsused Row. Meie majja. No unele, mis? Ootel on Toomume omme sees söödallas. Kisa tagasi su juurde Errysi mult viigu sulle tuuleööl, kui sulle seda, mida tunneb Ada sisu juures. No unele nüüd. Ootel on, toome. Siis söödaallas joon. Talumees ei tahtnud haavatu ka küüti minna. Talumees ei tahtnud haavatuga köiki minna. Purustatud jalaga, leitnant, kelle sanitar oli lohistanud seljast talu õuele, oigas kaevu ääres maas. Tuled, öeldakse sulle. Karjus sanitar, haarates vere ja mullaga määrdunud sidemes käega automaadi kabast. See liigutus pani ta valu pärast nägu kriipsutama. Lahingukära oli alles siinsamas lähedal. Talumees kehitas rebadele langevaid pükse. Sanitar välgatas ähvardavalt silmi, pane hobunete. Mul ju omal ka poiss töite hulgas, ütles mees. No ja mis siis? Ootan, et ehk tuleb kodunt läbi. Ei läinud ma sõja eestki peitu. Muudkui ootan teist. Kolm aastat ootasime naisega koos, aga tema väsis ära, läks maamulda. Kui nüüd poiss juhtub tulema, pole kedagi eest leida. Kus ta teab, et tuleb, mõtles sanitar ja küsis. Kust seda kojutuleku aega sul võetakse? Võib-olla pressib praegu Sõrve poole? Võib-olla jäi hoopiski Virtsu? Egas kõik siia neetud kiviaedade vahele tulnud. Aga võib-olla nooruke leitnant kaevu ääres hakkas valjemini oigama. Talumees tegi sammu talli poole aga jäi jälle pükse kohendama. Kurat, jäta talle siis keri või, aga tee kähku, inimene võib verest tühjaks joosta. Varsti rappusid kõik kolm ranna teel veerivasse vankris. Oigas leitnant, läbi hammaste, saida tasem. Kamandas sanitar. Kurat võtaks, saab pulma, ei kihuta. Ta surus oma sidemes käe vastu rinda otsekui mähkmetes lapse. Kas te siis minu poisiga ei ole kokku saanud? Alustas mees jälle. Ütlesin juba, et ei ole, väeosasid on palju. Sanitar vaatas vaenulikult, kiviaedu. Heleda peaga, jätkas mees, laskmata indi eksitada. Temal oli tähtis, et ta sai kellelegi oma pojast rääkida. Pikka kasvu. Ta hakkab ju teiste hulgast kohe selguma. Me siin põse peal on plekk, naine, kui ta teda veel kandis pidi heinamaal ussile peale astuma, ehmatas ja võttis käega näost kinni. Eks see sellest tulnudki. Lahingukära oli veidi kaugemale kandunud. Sanitar vaikis ega pööranud pilku kiviaedadelt. Leitnant oigas nüüd vahetpidamatult. Tee viis otse mere äärde. Kõikjal oli värske lahingu jälgi. Sõideti vaikides. Vanker kägises puutelgi painutades. Leitnant hoiatas hammaste kriginat, pöörates näo mere poole. Eespool lamas kaldaliival kummuli sõdur keha poolest saadik vees. Merelainetus asist, tema heledaid juukseid. Meie oma, ütles sanitar. Maa peale jäänud, ohkas talumees ja pidas hobuse kinni. Lubage lüüd keeles, Saliter, külm aetakse, pole veel jõutud. Talumees tegi paar sammu vankri äärel istumisest kangeks jäänud jalgadel ja vastas, siis. Pööran ta näoga päikese poole. Leitnant, kes. Talumees võttis sõduril õlgadest ja keeras ta raskelt ümber. Nüüd oli päikese poole noore mehe märg elutu nägu põsel plekk. Otsekui peopesajälg. Talumees vajus sõduri kohal põlvini vette. Ta oli seljaga vankri poole. Tema nägu ei olnud näha. Ainult selg, küüru vajunud selg ja käed, mis hoidsid sõduri heledajuukselise pead. Äkki taipas sanitarid, haavatu vankris, enam ei hoianud. Pöördus ehmunult ümber kuid kohtas leitnandi elavaid silmi, mis vaatasid hirmuga. Talumehe selge. Peaks edasi sõitma, ütles säliter vaikselt. Lese olla pressis leitnant läbi hammaste sest tema valu, mis näis seni otse taevani ulatuvat kahvatus ja muutus väikeseks talumehe vaikiva valu kõrval. Olin ise selle sündmuse tunnistajaks Saaremaal. Ja see on ikka kohutav mõelda, millised avama inimestele toonud isegi matan oma isa, kuigi ta sõjas pole rääkinud, ei tahagi rääkida ka naelad kannaga vaiks läbi elamas. Leidub inimesi, kes tahavad seda. Tähendab, kui muusika teid niivõrd huvitav, siis peaks töökohta nagu vastama sellele huviala. Siin on vastupidi, kaugelt muusikast saaga tegelevad geoloogiaga ehitusgeoloogiamaraton projekteerimisinstituudis seal kommunaalprojektis geoloogia. Osakonnas tähendab teie poolt uuritud pinnasele, siis arhitektid planeerivad projekteerivad hooneid, koole, ehitavad juurdeehitusi, raskuseid, klubisid. Siis nii väga uduse traagika meeles. Tallinn Grideedeleri selgemalt mäletamat Onywell näha sõja jälgi, kuskil natuke kaoligasin. Vananenud olin mina, meedia, põhiliselt oli ikka juba üles ehitatud, põhiliselt seal väga väga. Seal vastas oli küll seal rõve, vastas seal mäletamaks areneda siis krimkasid, tänaval oli ka. Aga millised mõtted võisid tekkida, ütleme lapsel, kui ta nägi varemeid? Invaliidi inimesi kas ühe käe või ühe jalaga, kas tekkisid mingid mõtted, kuidas kõik tulla võis? Selle peale hakkasin, ma arvan, et mõtted hakkasid tulemuseks vanemas eas, siis kui ta koolis hakkasin käima äss, siis kinodes ajakirjanduse kaotaja. Meeles, et koolis õppinud Juhan Smuuli röötus tõunakult Filsext õunapuud õitseksid jah, ja siis pekk, seal kulutus sellest. Ajast ma ei mäleta seda armeele sõpradega. Ja aeg algas ikka natukene. Nüüd kustub eha. Tuult kustub eha tuulitoon õhtu ja taevas laskub pehm tumene. Ja sellel rukki õitsemise õhtul nad kahekesi läksid, põlluteed. Nad rääkisid, et elu nüüd on rikas ja tulevikust suurtest plaanidest. Meil oli armastus. Kuid nagu ikka, nad kõige vähem kõnelesid, sest oi ei lõhu elu. Kuidas sa küll särad, mis meie noorusele kõik sa tood, sa oled lennukes ja noorte päralt, sa oled avar, leegitsev ja noor. Ja rukis õitses, kõik on noor ja haljas, kõik õitseb. Kõik. Ei vaata, siin on muud. Seal varemete ääres seisis paljas ja lehitu, kurb üksikõunapuu. Miks katkeb jutt? Kas mõistad sina, mida ta räägib sõjas surnud õunapuu? Kolm kuskilt loetud Kivi raskete rida, kolm põletavat, valusat ja uut loeb noormees. Maailmas sellist on, mis nutma paneb, ka kuivanud puu on vihma, mille käes klaas puruneb ja roosid närtsivad. Kuid seisab õunapuu, ei ainsat lehte. Ta seisab seal, kus lõpeb põllutee. Ja teda mitte iial õit tehte. Enamus saabuv kevad. Ja noored seisavad puu seisab kurvalt. Ta räägib sõjast kuivanud õunapuu. Ta räägib leskedest ja räägib surmast. Ta ütleb sõjast Row. Et nende kahe õnne kohal ripub tavaari valmis kõrist haarama. Et oma vaesuse ja surmalipumaailma kohale on tõstnud Ta. Ei veel kord ei. Ja meie õnne nimel jess selle nimel, mis seob noori neid sõja süütajaile vastasime ja vastane ka täna valjult ei veel seisab õunapuupõld voogab laialt. Ja noored vaikivad ja mõtlevad. Ei muuta meie elu surnud aiaks. Meid orjadeks. Ei iialgi ei saa. Kapsaõla. Viibisid laugjas sõber, slasaag, küsi voodis. Kapsarassi. Rassisõda. Küsin. Kes. Kes soovib? Vastuverest Narvuks. Agrici no. Näed iga. Kas ihkab sõda teema? Ja ma jutustasin olevile kohtumisest Aleksander Mui lese Ella muiga? Seal, kus oli meie majas väga omapärane, väga traagiline sest mind traadi 21. juuni õhtul poja vaidlast kuue ööpäevase lapsega. Ja siis olid meil külalised õhtul kodus. Lilli oli maja nii täis, et isegi pesukausid ja vihjanud, et kõike klindi täis. Ja õhtul siis saatis ta veel pidamised ära ja oli siis oma suurest hullusest just sellele tõid, väljas oli veel murdnud sületäie, sirelid ka ja viskas mulle siis voodi teki peale. Ütles, et olgu sulle piirlilled. Pärast 24. aasta detsembri ülestõusu nägi ta taevast üksnes trellide vahelt. Surmaotsus asendati eluaegse vanglakaristusega. 15 aastat tuli tal oodata, enne kui võitluskaaslased avasid väljapoolt vangla väravad. Ta tuli tagasi Saaremaale. Kosis noore neiu ja sai vaba inimesena vabal maal poja isaks. Kuid. Ja hommikul enne viite ajas meid üles telefonihelin. Kutsuti kiiresti staapi, kui ta tuli tagasi, siis see umbes pool seitse, natuke enne seitset hommikul siis ta ei läinud 10 aasta võrra vanemaks. No ja siis muidugi instrueeris ühesõnaga ütles, et karta ei ole sul midagi. Et muidugi, et see on hirmus aeg ja ilmus aed ja sa oled nii haige ja niisugusest noh, eelmisel olukorras. Aga et rahustada sellega, et võit on nagunii meie oma hakkame algusest peale, teadis ta seda absoluutselt. Sõitsid minema täitsa ära ja kolmandal juulil ja ta juba siis teadsid, ta tuleb põrandale jääda. Ja kindla teadmisega räägib minule, et kui mind tagalasse ei tule, sellest ära kaota meelt, ära heida meelt. Aga pea meeles, ühte ma olen kasvada. Ja võitlen ise nähtavasti natuke nendes organiseeris ka, ütles, et sa ju tead, et ma valdan saksa keelt päris vabalt. Novot ütles, et kas ma olen siis vaba ja töötan. Või ma olen surnud. Kolmandat teed. Vanglasse lähevad need, kes fašiste ei tunne ja kes seal on vähe olnud. Minu elu jagu on vanglas täis tehtud, nii et selle lootuse siis võtiskaaredavaitsvakas ja röstida vanglas pole olnud, siis täiesti mitte ühte minutit. Nii et ta ju laste läbi lae tükkideks. Minu teekond kulges siis muidugi nii et rongis, ühesõnaga hakkasin last toitma ja nähtavasti piimaga ise omal noh, niversi üleelamused, väga suured, olin ise niivõrd haige ja muidugi, et lapse jaoks olid need katsumused. Just sina mõtlen isend, see 20 aastaseks saanud inimene ei ole ju teab kui vana ja täiskasvanud katsumised liiga suured, nähtavasti oli niivõrd ärritatud, et see kutsus kuidagi esile lapsele, tähendab südamekrambi, muidu arstid avastasid, et laps oli väga terve ja tugev laps, aga aga siis ei saanud otsekohe. Siis te ka, kui arst tulija Tampere süsti tegi, siis oli juba hilja, nii et südametegevust enam ei õnnestunud ühesõnaga elustada ja niimodi absi surigi rongist maha tuli Tallinnast kuni seitsme juba välja. Nii et Tallinnast väljasõidul kusagil masin tuli maha, mitte kaugel, ma ei tea, isegi meelest Madonis isegi tekiksid, et kas ta oli ülemiste Verlima tapma? Ma ei mäleta täpselt. No igatahes, see oli niisuguse murede ja niisuguse segadusega tõeselt täitsa mana olid päevad, ei mäleta seda õigesti midagi, nelja käisime, matsime siis lapsepõlv, seda ja siis laps oligi siis, ühesõnaga Ma kaotasin üheks 10-ks aastaks haua, sest et vend sai surma. Autojuht lasti maha, mees sai surma ja ma ise ei orienteerunud, selles. Ma üldse orienteerusin Tallinnas halvasti, aga sellel momendil ma ei mäleta, nagu nad midagi nagu jäi vahele käte käisin kuidagi Tallinna kalmistuid alles päris juhuslikult nii-ütelda, sattusin siis ükskord sellele kohale, kus oli ja siis hakkasin, ostsime uuesti, tähendab, subdokumendis leidsin lapse haua. Nii et see on midagi niisugust väga rasked. Öelge, palun, mis siis oli selleks jõuks, mis üldse aitas teil kõigist nendest läbielamistest üle saada? Eks ikke see eesmärgi töötunnetus tõde, mille nimel ja kindel teadmine, et lõppude lõpuks on nii raske kui on, aga tõde peabki võidule pääsema. Meie ei ihka seda. See on õige, kuid ometi jõudis kätte aeg, kus pidi ka olev tegema tutvust relvadega. On see nii? Jah? Kiibäiks tonni täis nooruk sõjamehe kangi. Talonge. Ma ei ronida märk saidi iga pauguga. Vestles praaniinikult temaga köhike koondunud kaalus kaanega mõistis ja säilita taipasid, siin mängus on üks näide. Nõusis andis so tuur Ehile emäe. Luule vastuse. Ja teevad, kui ausalt rääkida siis eriti tahtis minna, treenima ei olnud ka no sellest võib aru saada, sõjaoht jäi maailmas veel püsima ja kodumaa peab kaitsma. Ja ega need kaks aastat, mille jooksul saarel oli oldud, raisku ei läinud. Sest seal noored poisid mutud mehisemaks saavad hea füüsilise ettevalmistuse ja üldse on üks omamoodi, kui nii võib öelda, elukool missugusesse väeossa, teie sattusite, mina sattusin lennuväkke ja ma ei kahetse seda, seal oli teenida päris huvitav, päris huvitav, teenistustehnika oli väga palju ja ma arvan ikka noor mees tunneb tehnika vastu huvijahis. Alice sünnitas pidevalt kursse Salia poliitinformatsioon poliitõppused, nii et olime kursis kõik, mis välismaal ja mis kodumaal toimub pidevalt. Nii et ka see sõjaväes olete, kas kahju kellelegi ei tee, vist peab igaüks siis selle kooli läbi käima. Minu arvamus on selline, välistasinduse Crosby on ka nüüd olla. Loen lehte ja pidevalt. Raadiost. Ta on vahest seal sõpradega või töölisel. Et need maailma asjad ikkagi huvitavad, huvitavad ikkagi, teisiti ei saagi olla. Viimasel ajal Nõukogude Liit on astunud suuri samme Euroopa ja maailma julgeoleku huvides näiteks viimane leping, mis on nüüd hiljuti tehtud Lääne-Saksamaaga, meie riigitegelased sõidavad palju ringi ja, aga on mina ja lihtsalt ei jõua kõiki neid sündmust jälgida, mis samme on astunud jämmida nii konkreetsemalt, mis on tehtud seal, et ikka veel aru ei saa, et mida ass Ameerika taotleb Vietnamist, millal see siis lõpp tuleb, seal ju kõik nii üles tambitud ja pommitavad seal niigi väike maa ja ei tea, kaua nad veel siis hakkad pommita. Kasutasid keemilist relvi ja sõidetakse loodust ja. Aga see on ikka nii rõõmustav, et Ameerikas veel nooriks protesteerib sõja vastu ja. Las olla. Stopp. Paneme siiski lindi ketta korraks seisma. Ma palusin meie stuudiosse väliskommentaatori Gaabriel hasaku, et ta kuulaks olevi juttu lindilt. Aga enne seda ma arstilt siiski midagi küsida. Meie maa on suu. Ja mul on tunne. Möödunud sõda ei jätnud puudutamata siiski. Jah, võib-olla minul on mõnevõrra raskem sellele küsimusele vastata. Sest siis, kui sõda algas, olin ma kahe ja poole aastane ja koos vanemate ning õega tuli meil Tallinnast evakueeruda. Isa läks Nõukogude armeesse, hiljem töötas sõjatehases tagalas. 45. aastal tulime tagasi Tallinnasse. Tollest ajast on mulle meelde jäänud üks esimesi pilte Viru tänaval kus praegu olla auto maanteedeministeerium selles majas enne sõda vahetult me elasime, see maja oli varemetes ja siis mulle isa näitas meie endist korterit, sealt rippus vann varemete küljes ja millegipärast see pilt on nagu mällu sööbinud. Aga võib-olla tulenenud olevi jutu juurde mida teie ütleks tema mõtteavalduste kohta? Kõigepealt vastu seda, et ega mitte keegi ei söanda öelda, et temale on tänapäeva maailmas kõik selge. Liiga keeruline ja paljutahuline on meie kaasaja lõhestatud maailm. Mida rohkem tead, seda parem. Ent sündmust ja sõnumite tulv on ju niivõrd mahukas, et kõigega kursis olla on praktiliselt võimatu. Küll on aga mõeldav ja võimalik luua endale maailmapoliitilistest sündmustest enam-vähem süstima viseeritud pilt. Ja minu arvates on oluline näha tänapäeva maailma arengu põhisuundi. Sest nii või teisiti on iga välispoliitiline sündmus kas otseselt või kaudselt seotud suure poliitikaga ja jõudude vahekorraga rahvusvahelisel areenil. Muidugi siin tuleb öelda, et ega mitte kõik ei arene sirgjoont mööda. On siksakke, on isegi üksikuid tagasi käike. Võib ju tuua mitmeid näiteid, kus progressiivsete demokraatlikel jõududel on tulnud ajutiselt taanduda. Nimetagem siinkohal kas või sündmusi lähemast minevikust, Indoneesias või Kreekas. Ka siin on omad põhjused. Neid tuleb alati püüda analüüsida end sama hästi, on selge, et niisugused tagasi käigud ei ole tüüpilised. Seadke korrakski nendele kõrvale teise maailmasõjajärgsed aastad ja arengu Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas, rääkimata juba sotsialistliku leerikasvust, nii sügavuti kui laiuti. Kümned ja kümned noored riigid, endised kolooniad ja domin, jooned on asunud rahvusliku sõltumatuse teele ja enamik neist on seadnud eesmärgiks mitte kapitalistliku arengutee. Võib öelda, et vaieldamatult domineerib kolmandas maailmas sotsialismi idee. Nimetagem niisuguseid riike nagu Egiptus, Alžeeria, Birma kõige noorem Bangladesh, aga ka India, Tšiili, Iraak ja paljud-paljud teised. Võib arvata, et peamise tüüpilise arengusuuna ja seda liikumapanevate jõudude nägemine aitab paljuski kaasa paremini orienteeruda meie sündmusterohkes ja keerulises maailmas. Vanas-Roomas tavatses öelda Siivispaatsem parabellum. Kui tahad rahu, siis relvastu. Oma tõetera on selles ütluses olemas. Kuid jällegi oleneb palju sellest kummalt poolt probleemile läheneda. Kui sõjajärgseil aastail üks külma sõjaliidreid USA riigisekretär John Foster Dallas väitis, et Ühendriikide välispoliitika peab rajanema sõjapiiril balantseerimisele siis mõtles ta ainult ühte jõupoliitikat, mis rajaneb sõjalisele üleolekul. Nüüd on maailmaga sootuks teine. Puht psühholoogiliselt võib vahel tõepoolest mõelda, et kui mõlemad pooled on niivõrd tugevad kui teaduse ja tehnika areng on loonud niivõrd võimsa relvastuse, mille käikulaskmine tähendaks katastroofi kogu maailmale ja siis sunnib ju see iseenesest juba ka kõige kuumemaid päid veel ja veel kord järele mõtlema, enne kui teha saatuslik eksitus. Arusaadavalt on sotsialistliku leeri kaitsevõimsus oluliseks teguriks jõudude vahekorras ja sellest tulenevalt ka rahu kindlustamisel. Ent see on jällegi vaid asja üks külg. Teine väljendub tohututes materiaalsetest kulutustes, mida võiks hoopiski muul otstarbel kasutada. Pealegi lisandub relvastuse võidujooksule niisugune ohtlik tegur nagu juhus. Kas õnnetu juhus või üksiksubjekti tahteavaldus võib kergesti põhjustada suure konflikti? Juhuse ja üksikisiku käitumisega, võib teatud määral võrrelda ka nõndanimetatud reaalseid konflikte, mis tänapäeval kahjuks nii mitmeski piirkonnas püsivad. Seal aga nähtavasti juba omaette teema. Suurest sõjast on möödas üle veerandsaja aasta. Mõni ütleb juba küllaltki hästi. Ma tahtsin jätkata oma mõtet lokaalsetest sõdadest, sest ka need on sõjad kõigi sellega kaasnevate koledustega. Pealegi need konfliktid pildistas tänapäeva maailmas. Nii või teisiti võtavad osa vastandlikud suurriigid. Kas see on loogiline, sest ka nõndanimetatud lokaalsetest konfliktides väljendub päri ja vastutuult liikuvate erinevate kohalike rühmituste erinev eesmärk? Sõda Vietnamis on momendil selle kõige eredamaks jaga kõige traagilise maks näiteks. Praktiliselt ei ole Vietnami rahvas juba aastakümneid rahuaega tundnud. Ja lihtsal põhjusel algul prantsuse kolonisaatorid, hiljem neid asendanud ameeriklased püüdsid teha kõik selleks, et takistada Vietnami ja üldse Kagu-Aasia piirkonna edasiliikumist mis loomulikult oleks tunduvalt nõrgendanud kodanliku maailmapositsioone tervikuna. Vahendeid valimata mässisid, aga ühendriikidel on niivõrd oma taotlustesse, et kogu maailmale sai selgeks käib sõda Ameerika Ühendriikide ja vietnami rahva vahel. Kui suur ja võimas riik suru prodaalse jõuga väiksemale peale sõja. Et vaid saavutada oma strateegilisi eesmärke ja tahtmist tekitab see juba puhtinimlikult, rääkimata ideoloogilisest aspektist. Kõige teravama hukkamõistu. Pealegi Vietnami sõja puhul on Ameerika sõdurpoistele ju väga raske selgeks teha Washingtonis valitsevat versiooni, mille kohaselt nad võitlevad õilsa asja eest vietnami rahva vabaduse eest. Kohapeal veenduvad Johnice Jacki taga kiiresti, et nad võitlevad vietnamlased endiga. Ja siin on otsi juba peaaegu et võimatu kokku viia. Eks avalda seegi mõju, sest õiglane sõda on hoopiski midagi muud. Mõistmatu on kogu afäär ka miljonitele Ameerika emadele-isadele, kes oma poiss sellesse kuulsusetesse surma peavad saatma. Juba mitmed Ameerika presidendid on püüdnud Vietnamis sõda võita. Kuid lootusetult. Praegune president Richard Nixon valis veidi teistsuguse taktika. Tuua ameeriklased Vietnamist ära, jättes siin Ameerika relvad, õhujõud ja Marion ätliku Saigoni armee. Emotsionaalselt avaldab see Ameerika valijaskonnale nähtavasti teatud mõju, sest 550-st 1000-st on Vietnami jäänud vaid 60000 ameerika sõdurit. Sisuliselt aga palju ei muutu. Sõja nõndanimetatud jätamiseerimine saab järjest uusi hoope. Viimaste nädalate ja päevade sündmused kõnelevad sellest kujukalt. Ja võib-olla päris kindel, et varem või hiljem tuleb ameeriklastel, Vietnamis ja üldse Kagu-Aasias ikkagi loobuda vägivallapoliitikast. Maailma arengu üldsuund annab end juba praegu seal selgesti tunda. Võrreldes maailma teiste piirkondadega on olukord Euroopas suhteliselt stabiilne. Võib isegi öelda, et mitte kunagi varem pole sõja järgneuroopolnud tõelisele julgeolekusüsteemile nii lähedal kui praegu. Eks avaldasid mõju paljud tegurid alates sotsialistlike riikide osast ning lõpetades oma nahal tunda saadud sõja koledust järelkajaga. On meeldiv tõdeda, et paljude Euroopa riikide vahel on kujunenud asjalikud ja vastastikku kasuliku koostöösuhted. Klassikaline näide erineva ühiskondliku korra tiikide rahumeelsest kooseksisteerimise ajast on nõukogude Soome samuti Nõukogude-Prantsuse suhted. Rahumeelne kooseksisteerimine. See ongi meie välispoliitika põhiprintsiip ja sellest tulenevalt ka sotsialistlike riikide ettepanek üleeuroopalise julgeolekunõupidamise kokkukutsumiseks. Idee, mis on kogu Euroopas leidnud väga soodsa kõlapinna. Mõte on ju selles, et luua eranditult kõigi Euroopa riikide vahel laialdased koostöösuhted majandusele, teaduse, tehnika ja kultuurivaldkonnas, loobuda riiki riikidevahelises suhtlemises, vägivalla kasutamisest ja ka sellega ähvardamise Ast. Euroopa julgeolekunõupidamisest peaksid osa võtma ka Ameerika Ühendriigid ja Kanada sest on ju need kaks riiki nii sõjalis-poliitiliselt kui ka majanduslikult Lääne-Euroopaga küllaltki tihedalt seotud. Tõhusaks sammuks Euroopas püsiva rahu kindlustamise teel oli Nõukogude Liidu ja Saksa föderatiivses vabariigi vahel lepingu sõlmimine milles esmakordselt Lääne-Saksamaa valitsuse poolt deklareeriti Euroopa riigipiiride puutumatust ja kahe saksa riigi olemasolu. Ja see on eriti oluline, sest mõistab kalkus senikaua, kuni esitatakse kasvõi kõige pisemaid nõudmisi piiridelevideerimiseks. See on aga paratamatult seotud vägivallaga. Senikaua ei saa olla tõsiselt juttu Euroopas tõelise julgeolekusüsteemi loomisest. Tähendaks ju vägivald euroopoludes paratamatult suurt sõjalist konflikti. Seetõttu jälgimegi praegu nii suure huviga sündmuste edasist käiku Bonnis, kus peab lahenema Ida lepingute saatus. Lepingute ratifitseerimine avaks rohelise tee edasisteks sammudeks sealhulgas üleeuroopaliseks nõupidamiseks. See on küsimus, mida viimasel ajal igal pool ja igal tasemel arutatakse. Ja pole vist liialdus, kui öelda, et see on ka küsimus, mis on tinginud rohkesti diplomaatilisi kontakte ja ka riigijuhtide vastastikuseid visiite. Tänan teid. Oskaksite mulle vastata sellele küsimusele, miks te ei taha sõda. Üks ei taha, süda on elu ju elu ilus ja mispärast ma pean loobuma kõigest sellest, mis vatise teinud näiteks oma huvides seal kunstis, raamatustest, omas kodus, perekonnast, isast, vennaste eest, emast? Muidugi soovid kunagi ka ise luua perekonda ikka ka kindlasti ma arvan, kellelgi pole tahtmist loobuda kõigest sellest. Loomulikult ma saan aru, kui tuleb minna siis ega kõrvale magaja. Nüüd te kuulasite minu viimase küsimuse olevile, kas teile ei tundu, et see küsimus võib-olla oli ülearune ja vastus liialt lihtne? Ei, ma ei arva nii, sest senikaua kuni valitseb sõja oht senikaua seda küsimust ei ole mitte kellelgil meist õigust päevakorrast maha võtta. Milline see oht on, kuivõrd reaalne ta on? Kuivõrd reaalne on selle võimalikkuse realiseerumine tegelikkuseks kui filosoofiliselt väljenduda? See oleneb muidugi jälle kord jõudude vahekorrast ja sotsialistlikes riikidel ja meie kaitsevõimsusel on siin arusaadavalt suur osa. Vastus on puhtinimlik ja teistsugust vastust olla ei saagi. Veel seisab õunapuu. Põld voogab laialt ja noored vaikivad ja mõtlevad. Ei muuta meie elu surnud aiaks. Meid orjadeks. Ei iialgi ei saa.