Tere hommikust, head raadiokuulajad. Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool tähistab tänavu oma sajandat sünnipäeva. Mina olen Kristo Rajasaare ja olgu kohe alustuseks öeldud, et ka mul on olnud õnn ja au selles koolis pidamisega lõpetada ja nii oleme kutsunud nüüd viieks pühapäeva hommikuks siia raadio kahte otsa kooli endised õpilased, vilistlased, et nad oma kooliaastaid on selle juubeli puhul meenutaksid. Ja esimeses saates on mul ääretult hea meel tervitada nelja elavat legendi. No ma ei tea, kas raadio kahe sinise stuudios on üldse kunagi olnud selliste korüfeede kontsentratsiooni kui täna. Aga igal juhul. Tere tulemast, kallid koolivennad, Lembit Saarsalu, Toivo Unt, Olav Ehala ja Lauri Nebel rähke verele. Lembit, ütle, kas on endal ka uhkem ja pidulikum tunne sees, kui kallil koolil selline kaunis ümmargune tähtpäev ees terendab. Loomulikult on see väga eriline tunne, et no 100 aastat üldse meie riik oli 100 ja neid muusika kool saab 100 ja loomulikult ütleksin nii, et see on väga tore kool olnud, ma sain sealt väga hea hariduse nii väga mitmekülgse ja lihtsalt, et kui ma täna sõitsin Tartust Tallinna poole, et rääkida, siis mul käisid peast läbi kõik õpetajad, keda ma hästi mäletan, eks ole, ja kõik see niisugune rõõmus rõõmus aeg, mis noorel muusikul oli ja eriti mulle, sest mina olen sündinud Roosna-Allikul Järvamaalt tulnud pealinna, et siin see kuulub ka veel sinna juurde ja loomulikult seal olid väga head õpetajad ja kogu see kooliseltskond oli äärmiselt sõbralik ja vahva. Kuigi sa alustasid teistest täna stuudios viibivatest vilistlastest otsa koolis, varem lõpetasid sa neist hiljem aastal 1970. Viis, ja ma võiksin isegi öelda, et mul läks natuke selles koolis rohkem kui tavaliselt. Seal oli mitmeid põhjuseid, aga üks oli ka see, et Nõukogude armee tuli aeg ära teenida, kus ma olin Riias staabiorkestrisse ja loomulikult näitasin ennast ka Riias kõrgel tasemel, et ma sain isegi jefreitor paela peale ja ja siis hiljem, kui ma tulin tagasi, töötasin juba Eesti NSV riiklikus filharmoonias, et siis veel ma natuke aega mõtlesin ja siis loomulikult lõpetasin 1975 ja ma võin, lisaksin ka selle, et mul oli kaks klarnet õpetajate, et ma alustasin, ole pikknurme ka ja siis Aleksander Rjabov viis selle asja kõik lõpuni. Jah, kuigi Eesti rahvas ei suuda oma mälupildis lahutada siin saksofonist ega saksofonist sinust lõpetasid sa sootuks klarneti eriala. Ja klarneti, aga kuigi ma sain juba 75, ei olnud enam sellist niisugust muremõtted, et klarnet mängib saksofoni ja rikub oma suudiumi ära, eks ole. Toivo sina lõpetasid Otsa kooli aastal 71 kontrabassierialal, ütle, kas kontrabass oli ka sinu esimene valik? Kooli astudes? No mina tulin sinna koolis selle mõttega üldse, et õppida natukene passi võiks asja sellepärast, et ennem kooli tulekut olime oma lapsepõlve sõbraga Ike Volkovi-ga teinud kidra punti hoolega ja ma olin selles kidra pundis basskitarrist. Ega mulle see kontrabassi alguses üldse ei meeldinud, aga kuna noh, tal ikka väga sarnane basskitarrile omatehtud basskitarrile, muuseas siis siis oli jah soov seda õppida ja loomulikult minu õpetajaks oli Eesti kõige aegade ja on tänaseni kõige aegade Paremõpetaja Meeme Saareväli, minul ei ole olnud laste muusikakooli ennem seda ja sattuda sellisesse seltskonda. Siis esialgu oli see suht raske, aga võib öelda tänase päevani, see kool on fantastiline. Aasta oli 1969 kui otsa kooli lõpudiplom anti välja muusikateooria erialal sulle, Olav Ehala. Nii see oli tõepoolest jah, see juhtus niimoodi, laste muusikakooli läksin suhteliselt hilja, ma läksin tavakoolis juba neljandasse klassi, kui ma läksin laste muusikakoolis klaverit õppima nagu esimesse klassi, aga kuna mul oli olnud koduõpetaja, siis ma tegin esimese aastaga kaks klassi kohe korraga ära. Aga siis tuli niisugune sündmus, et mu üldhariduskool, mis oli muidu keskkool, tehti kaheksaklassiliseks, ma pidin kuhugi edasi minema. Ja siis ma klassiline Peeter Bodeskiga. Läksime tegime kevade tänavamuusikakallakuga koolieksamid ära ja siis Peeter ütles, et lähme, proovime muusikakooliga. Aga kuna mina olin nagu oma klaveriõpingutega ei olnud lõpuni jõudnud laste muusikakoolis, siis mul isa tundis tolleaegset muusikakooli õppealajuhatajat Valdo Ratassepa ja, ja tema oli soovitatud, et mingu ma teooria erialale. Et kui ei ole klaver lõpetatud laste muusikakoolis. Nii ma nii ma tegin, aga siis oli esimese kursuse suusalaager minu meelest ja ma mängisin seal klaverit ja siis tuli minu juurde äkki üks paremaid klaveriõpetajaid sellel ajal selles koolis küsis, et miks sa klaverist ei tulnud. Ma ütlesin, et aga mul ei olnud laste kool lõpetatud. Ah jäta see teooria jama, jäta see sinnapaika. Tule ikka klaverist süleajas noore inimese natukene segadusse, aga takkajärgi ma olen väga, väga tänulik saatusele, sest mul oli väga hea eriala õpetaja Leosemlek. Ma sain väga tugeva harmoonia aluse ja seal kooliajal sõbrunesime Uno Naissooga, kes oli tegelikult õpetaja ja minust generatsiooni vanem, aga me saime headeks sõpradeks ja ja juba siis kooli lõpupoole ta ütles mulle, et sa pead minema õppima kompositsiooni, nii et ma olen erikoolides õppinud erialasid, aga, aga klaverit mängin täna siin niimoodi. Samal aastal 69 lõpetasid Otsa kooli sina, Lauri Nebel puhkpilliosakonna oboe eriala. Millest selline üllatav instrumendi valik. Valgustades ja ajalugu Olkuga ehk Olav Ehalaga olen ma olnud laste muusikakoolis koos muusikakoolis koos ja konsis koos ja kõik oleme nagu ühte jalga käinud a- ja Toivo hundiga oleme laulnud poistekooris ja me võime ette laulda laulu. Tahad konveri soome astmentondavaid hell ja õhus nagu linde vaadata, sihuke laul oli poistekooris, aga see selleks, see oli nüüd mõnus vahelepõige. Mina läksin Tallinna muusikakooli selle avaldusega, et minust saab jõle äge biit või rokktrummar, see oli mu mingi unel. Ja lähen sinna ja. Nad teavad, mandaat on olemas, et viis aastat klarnetit õppinud ja räägivad, et ei, ärme nüüd ära nüüd trummi peale mõtled. Poed ja meil pole ühtegi poed lähima nelja aasta jooksul lõpetamas orkestrit, nii vajavad oboe, oi kui tore. Ja mina ikka puiklesin vastu ei taha mina seda poed ja mul oli kõrini nendest Disul iludest. Et kas ma võin kontrabassi hakata ja siis komisjon muidugi labadega. Ja Naissoo õuna oli see, ärge naerge midagi, mina pesin ka tabureti pealt kontrabassi mängima. Nii et ma olin. Siis olin päris päris pisike veel. Praegu olen meeter 90 ja süsimusta peaga suure kongus ninaga. Vaat. Aga kui ma nüüd õigesti mäletan, Lauri, sa oled ise mulle rääkinud seda, et sinna laste muusikakooli sa klarneti peale läksid, aga su ema lootis, et sa hakkad õppima piss akordionit. Kui sõbrannad tulevad külla, et siis on tore poiss, mängib pilli kodus. Emale oli tohutu negatiivne üllatus, et poiss õpib hoopis klarnetit. Ei, ma ühe aasta ikka püüdsin akordioni tunnistki alla aga no oh õnnetust, siis ma olin veel pisemat kasvu ja pooled tunnid pani õpetaja mind puuduma, sest ma ei paistnud akordioni tagant välja. Muusikakooli ajal mina kasutasin seda väga hästi ära, et Lauri oli lühikest kasvu. Nimelt kui me astusime koos muusikakoolis, mina olin 15 aastane, Lauri oli juba 16 täis, 70 17 juba ja aga siis tol ajal oli filmid kinos, mis olid alla teist keelatud. Me läksime Lauriga siis koos ja mina hakkasin kohe kontrolöril ja seletama, uskuge Tallon, pass, Talon pass ja siis minu käest küsitud trolliti Lauri. Lauri, sa ütlesid mulle, et sina enam oboest ühtegi nooti välja ei pigista, aga ülejäänud teistel palusin ma tänase saate tarvis salvestada ühe loo siinsamas üle hoovi vanas eas Eesti Raadio esimeses stuudios ja te läksite seal nii hoogu, et ühe loo asemel tegite lausa mitu, aga mida me kuulame esimesena? No ma arvan, et esimene võtame siis meie ilus ballaad, eral karnerimisti, mis oli selline lugu, mida võis. No ma ei tea, mängida päevas vähemalt neli, viis korda päeva jooksul ja siis õhtul kuskil veel restoranis ka, sest ma arvan, et see on üks hästi ilus ballaad. Nii kõlas Mistin, Lembit Saarsalu saksofon, ilm Toivo Unt kontrabassil ja Olav Ehala klaveril. Stuudios on ka Lauri Nebel kõik neli otsa kooli vilistlased. Ma olen palunud siia saatesse, püüa salvestanud väikese lõigu ka ühe legendaarse Otsa kooli õpetajaga, kes on õpetanud nii ideid kui mind ja õpetab ka veel praegu, kui ma ütlen teile õpetaja Raili Sule, mis teile meenub? Meie Lauriga mäletame teda väga hästi, ta ilmselt tuli praktikale, ta ei olnud veel konservatooriumi lõpetanud, tuli praktikale, ta oli kuskil kukkunud, tal oli jalg kipsis ja õnnetuseks olime meie Lauriga esimeses pingis kohe. Sest ega me ei hoidnud ennast tagasi oma vempudega seal ärimistega. Ja mina mäletan ka ideaalselt ralli sulat just siis, kui olin NSV Liidu muusika ajalugu, nõukogude muusika ajalugu ja ja tegelikult väga huvitavad tunnid muidugi väga rasked seminarid, aga tunnid olid ääretult huvitavad. Ja praegu mõned viimased aastad olen ma natukene ka Raili Sule kolleeg ka õpetades eesti muusika ajalugu ja ja vaatan just alt üles kogu see töö, mis on Raili Sule teinud kõik need aastakümned, see on fantastiline. Ta lisaksin ka juurde, et väga head arvustused oleti sirbis, eks ole, ja ma ütleksin, et rahvas ootas seda ja professionaalid kõik kohta, siis see oli niivõrd hästi kirjutatud, väga sisutihedad ja asjalikud, sellepärast et kahju. Et kui see aeg muutus ja kõik, et siis üldse see ajalehtedes muusika, arvustused ja kõik jäid nagu kõrvale, sest see oli igal pool Euroopas tavaline tänale kontsert Ammaliga arvustus, et Raili on fantastiline. Eks, et kuulajale anda ülevaade ka otsa kooli kirevast ajaloost, olen palunud endale appi otsa kooli pikaaegse õpetaja, kaasa arvatud minu ja kõigi saatekülaliste endise õpetaja proua Raili Sule tervist, õpetaja sule. Tere. Tere. Ja alustuseks muidugi soovin teile palju õnne saabuva kooli juubeli puhul. Ja pean siin nüüd ikkagi suure üllatusega tõdema, et ükskõik kui uskumatusega ei tundu, olete teie sellest kooliajaloost poole oma silmaga ära näinud. Tõepoolest, kuidas see juhtus? Ma ei tea, kas see oli juhus. Või saatus tahtis nii, aga ma olin kolmandal kursusel konservatooriumi tudeng. Ja jaanuarikuus 68 kutsuti mind otsa kooli, noh siis ta oli Tallinna muusikakooli nime kandis, seal oli niisugune vangerdused Anne Erm kes siis õpetas vene muusikat, tol korral oli niisugune jaotus, sest Moskvast tulid kõik juhendid. Anne tuli raadiosse tööle ja siis otsiti kedagi talle asendajat ja mina sattusin sinna. Raadio kahe kuulaja ilmselt seostab otsa kooli põhiliselt popmuusikasuunaga aga see on ainult üks väike osa, eriti algusaegadel polnud teda üldse, siis ta mingi aeg tekkis. Tänapäeval on see järjest suurem üks väike osa otsa kooli siis pakutavatest muusikahariduse suundadest. Jätame siinkohal rahvamuusika, koorimuusika klassikalise laulu muusikateooria, kõik siis juubeli puhul käsitleda oma kolleegidele klassikaraadios. Aga minu tänase saate esimesed külalised. On ka lõpetanud kõik veel klassika suunasest popi-džässi, estraadilevimuusika, kuidas seda aegade jooksul kõik nimetatud pole. Osakonda polnud veel selleks ajaks tekkinud, kui need, härrased kooli lõpetasid, Olav Ehala, Lauri Nebel, Toivo Unt et ja Lembit Saarsalu suur muutus otsa kooli ajaloos ongi see, kui Uno Naissoo selle osakonna lõi. Mida teie meenutate sellest ajast? No ma mõtlen sellele, et meie noh, kergema või levimuusika või kuidas need aga nimetame alustalad. Uno Naissoo, Valter Oja, kar Arne ott lõpetasid Heino Elleri juures konservatooriumi. Ja nüüd tõepoolest, need, keda praegu siin sai nimetatud, need lõpetasid siis, kui veel popiatsu osakonda ei olnud. Aga ma mõtlen sellele tänulikult tagasi, et kui ma sinna kooli sattusin, noore inimesena. Et kes seal sellel ajal kõik õppisid või õpetasid Uno Naissoo, Anti Marguste, Lembit Veevo, Märt Kraav, Tiina Jaaksoo, Helvi Voore, ma võin neid kõiki nagu pidada oma mentoritaks. Ja Uno Naissoo oli siis osakonna juhataja, kui mind sinna tööle võeti. Heino Rannap oli direktor, tema oli muidugi koige kauemat aega selle kooli direktor. Ja siis oli kooli nimi ainult Tallinna muusikakool 75 pärast Georg Otsa surma hakkas koolses kandma otsa nime, nagu ta praegu teame, otsa kool. Ja sellel ajal juba õieti 70.-te aastate alguses ma mäletan seda, kui Uno Naissoo ütles, et kas Abbott b oleks sinna vaja ja, ja kuidas seda teha ja ja tal olid head tutvused, tali ja väga hea suhtleja. Ja siis ma tean, et tema suursugune sõber ja ja Austria oli Moskvast, pianisti kord prill. Ja kes õpetas Moskvas minu meelest Messit kõnesseni nimelises instituudis gaasis juba pappi, see oli ikkagi sellel ajal kõva sõna ja Uno käis seal ikkagi uurimas asja ja kuidas seda avada ja ja kuni siis tõepoolest 77 avati esimene popp jätsosakond või tollel ajal nimetati levimuusika viiest raadioosakond ikka heal lapsel mitu nime. Ja muidugi väga suur löök oli see, ma mäletan seda täpselt, see oli viies jaanuar 1980, kui Uno Naissoo suri. Et mul hakkas samal hommikul eksam ja siis tuldi eksamile ja Oldjatena juhtusse lugu ja siis hakati otsima, kes siis Uno mantlipärija oleks ja noh, siis oli Uno Loop see, kes võttis, selle, võidi pikaks ajaks üle selle. Selle töö Estraadiosakonna esimeste viljadeni jõuame me nädala pärast, kui siin stuudios on juba mehed, kes lõpetasid kaheksakümnendatel. Aga kui nüüd minna korraks tänaste saatekülaliste juurde? Nendel olete teie ikka väga eredalt meeles noore värske õpetajana just konservatooriumist tulnuna. Kas teil ka nendest poistest koolipoistest siis on? Miskit ekstra meelde jäänud on ikka jah. Kas oli rahvast täis suur klass ja seal istusid, no peaaegu minu eakaaslased. Heigo Mirka, ma mäletan, tema istus tagareas siis ees olid kindla peale Lauri Nebel ja Olav Ehala tänu sellele, et üks Lauri Nebel joonistus esimeses tunnis mul kodus veel lauasahtlis alles et ta on sinna joonistanud ja ta on kirjutanud ja ma tean ka järelikult, et mida ma seal esimeses tunnis õpetasin. Tšaikovski, kuues sümfoonia, sest tal on mõned katked sinna mõned laused üles kirjutatud sellest jutust, mis mina seal rääkisin. Ja Lauri Nebel ja Olav Ehala oli ikkagi hästi värvikad kujud, aga teine asi, mis ma mäletan, Toivo Unt, tema lõpetasin natukene hiljem ja Lembit Saarsalu lõpetas ka hiljem mõned aastad tema oli kaugõppes, nemad olid juba väljakujunenud muusikud, aga aga Toivo Unt et väga ei käinud tunnis. Siis ma mäletan, et ta hiilis ikkagi aeg-ajalt niimoodi nurganurkipidi ja peitudes kuhugi, kui mind nägi. Võib-olla temal on minust teine mälestus, ma ei tea. Aga siis ma veel ei teadnud seda, kuidas õpilastega käituda, kui nad tunnis ei käinud. Nimelt seda õpetas mulle Anti Marguste, keda kõik pidasid legendaarseks, õpetaja asju. Et mitu-mitu aastat hiljem, pärast seda, kui ma juba olin seal põhikohaga tööl ja ja siis Anti Marguste ikkagi vahetunnil seisis alati ukse taga, tõmbas ukse pärani ja seisis ukse taga. Ja mõtlesin, miks sa siin seisad, seal klassis ei ole ja sa ütlesid, aga et ma vahest pean väljas ka käima. Aga et, et ma olen selle pärast ukse taga, kui mõni õpilane, kes tundi ei ole jõudnud, et tal mitte tekitada piinlikku olukorda. No need olid Anti Marguste naljad ja Toivo Unt oli täpselt see, Toivo ise tunnistas seda mulle kunagi hiljem, et et ta kvarts mind, ma ei tea, miks ta kartis, aga. No kes ei kartnud, ah nii nojah. Aitäh, õpetaja Raili Sulele, temaga kohtume taas siin otsa kool 100 saates nädala pärast. Aga otsa kool koosnebki ju läbi ja lõhki suurepärastest andekatest, koloriidsetest, õpetajatest. Kui ma nüüd palun teil mõnda neist meenutada, kes esimesena silme ette tulevad? No ma juba rääkisin eriala õpetajatest, aga järgmisena ma tahan rääkida just üldklaveriõpetajatest ja ma siiamaani räägin alati, et mina olen Elsa kritsilistayni üldklaveriõpilane, sest tihti on küsitud, et kuidas sa endiselt ikkagi klaverit mängida. Ma kõigile ütlen, et kõik muusikud peavadki klaverit väga hästi mängima. Tuleb alati kasuks. Need mina olin ühe aasta proua Kristusteni juures ja mulle meeldis see tunnid, olid Estonia seal neljandal või kolmandal korrusel, eraldi klassid olid ja ma läksin sinna ja sellel kaks õpetajat, seal oli ka proua Pebre, eks ole. Ja siis minule praagilises ütles Saarsalu, minge klassi, hakake mänge, meiliredelid, aga nemad olid seal siis väiksed paberossid olid veel niimoodi prouadel käes ja veel tõmbasid viimased niisugused väiksed suitsetati ja järgmine õpetaja, kes oli väga äge mees, Jaan Kägu. Tema oli mul järgmisel aastal, Jaan Kägu, me teame ju, et talimängis ka kohvik Moskva sellesse nii kapellis, kus esines loba Sapposhini, jah, need. Ja no loomulikult teooria teooria õpetaja Helga karu ja just need olid sellised inimesed, kes olid tunda niisugust, ma ütleksin, et nisu eestiaegset vurtry veel. Et kui tänaval said kokku, siis alati tervitasime, võtsin mütsi peast ja mina olin disele naljakas kuju, kes 16 aastaselt mossinisuse mantli kandsin kaabut, nii et ma olin, tulin ükskord vastu ühe neiukese, aga aga noh, seal oli alati, nagu ma häbenesin, ikkagi. Et mis ta siis tunniski püsib ja ja võtad selliseid, siis on ta väga tore suhtumine ja ta nagu muust ei rääkinud paga. Oi, ma nägin teid eile jalutamas, et teil oli nii kena, neiu oli kaasas, et käe alt hoidsite kinni ilusti jalutasite, aga minu mõte oli, et miks ma just Estonia juurest tulin, et ma olin esimest korda teisel kursusel, oli muusikakooli sügised ja kevadkontserdid ja see oli ka, niisiis on suur au, et sa said Estonia kontserdisaali lavale ja see oligi 1965, ma võin öelda, et olid esimest korda meie kuulsas saalis muidugi klaverisaatega Aino Merila saatis, aga minu nimi oli ka selle afiši peal ja siis suunasid seda tütarlast ikkagi niimoodi, et me jõuame selle kuulutuse juurde ja siis ta loeb selle läbi. Ja mis seal salata, Lembit Saarsalu nimi oli seal. Kaua lehma nii minu jaoks oli üks värvikamaid õpetajaid helilooja Anti Marguste ja aine nimi oli siis rahvalooming, ütlen ausalt öeldes, mõtlesin. No kaua siis mind nüüd siin represseeritakse, käisin arvestust vastamas, kuskil pääskülas tainas pääskülas kodustele kodus motorolleriga sõitsin kohale, nii toimetab Salaias. Laula Ma laulan tuuleli, saan seda linki tõsta. Nii, ei mingeid kommentaare panna, mõtlesin jess. Nüüd on ta tehtud, noh, tulge siis ülehomme uuesti. Ja nii mitu korda. Sest et seal oli üks sõnavale. Ma ütlesin tõstalinkid, et peab olema tõsta. Aga see ei seganud hiljem teha aastakümneid hiljem muidugi toredat koostööd, kus ta kirjutas mono peretõde ja õigus. Atlan Karp. Ühesõnaga ehk bariton kontrabassi. Hiljem sellega liitus ka Lembit Saarsalu. Panime segaliikumise juurde. Et olen tema muusika väga suur austaja, aga loomulikult, tehase alguses oli ikka päris keeruline seal pasa raba ääres laulda. Kaadrikus. No margustes tuli jutt siis, sest ma tahan ütelda, kümmekond nendest rahvaviisidest, mis me pidime ära õppima, on mul tänaseni meeles ja sedasama. Tule Liiso kasutasime ära heliloojate liidu seltskonnaga, kui märgustes oli üks ümmargune sünnipäev. Abikaasaga oli kokku lepitud, läksime Pääskülas maja ukse taha ja siis ma alustasin. Tule anti nõsta linki marguste. Tule antides nõsta linki, marguste margustasime, täidad sa, sul on täna juubeli ja nõnda edasi sai sama looga. Juubelipäeval sisse murtud tema koju. Aga teistest väärikatest õppejõududest kindlasti igal kursusel oli nagu kuidas seda nimetati kursusevanem või kursuse juhendaja, meil oli neid kogunisti üks oli preili voore. Ja teine oli õpetaja Tiido. Õpetaja andis ajalugu, aga võrratud mõlemad, kui mõelda, missugune ajalugu see oli. Alatasa niimoodi. Lauri tõusis püsti, see oli Nõukogude Liidu ajalugu. Tunni alguses. Lauri ütles, et me läheme Ehala ära. Tiido ei lähe kuskile. Lauredasime, hakkame segama. Minge ära, ärge ärge. Kes aga ei, ma ütlesin, et meil on kinopiletid juba. Ta oli heasüdamlik, ta tore inimene, aga päris päris naljakas ja siis voore oli koorijuht ja hästi pikka kasvu temast, ma arvan, et teavad, teavad mitmed kursused rääkida, rangus rangul sisse ja. Aga, aga Uno Naissoo mainisin, et üheks olulisemaks asjaks, mis me seal muusikakoolis peale ja harmoonia õpetuse sain, oli, oligi sõprus ka Uno Naissooga, mis kestis kuni Päevade lõpuni, aga mul oli ka üldklaveriõpetaja, oli niisuguse Peterburi kooliga ja ja tal oli vist natuke juudi verd ja eesti keel ja õpetaja Suni ja tema oli niisugune hästi arglik ja ma kasutasin seda jõhkralt ära. Ei, ära see lugu, kuidas, kuidas meil oli kokku lepitud, kuidas masu. Pääst päästan tunnist ja ma laste muusikakoolis pandi mul tohutu põhjalikke selle heli redelliste ja, ja selle ja tund hakkas ju, eks ju. Klaveritund hakkas jalateli redeliga või etüüdi käed, tüüdid olid mul ka nedžerni omad olid kõik laste muusikakoolis juba läbi võetud ja ma kavalalt muusikakoolis ikka pakkusin seda, et võtame selle esimene tund, muidugi nokkisin, aga teised tunnid olid mul juba selge, nii. Mängisin need ära. Nolkule osku, tead ma, ma pole põhipala üldse. No ei ole klaveri juurde saanud nädalapäevad ja ole hea, kutsu mind välja, ütles televisioonis on vaja esineda. No olgu-olgu võiks olla mul väga hea partner. Lavaline partner, mõtlen draamapartner mida ta ka muusikakoolipidudel oli. Aga hoidku, tuleb hingeldades sisse. Lav. Vabandage, õpetaja Suni õpetaja Suni oli ta nimi. Lauri peab olema kohe 10 minuti pärast televisioonis, kus te saate ta ära lubada. Mina puiklesin vastu, Olav, kas sa tead, mina ei vaheta suurt kunsti peenraha vastu, las ma mängin oma asjad ära, Sistul. Ei, aga see, see 10 minuti pärast läheb juba kaamera lahti. Õpetaja. Noori ning. Ning. Totteid ja ostku ikka jah, on vaja, mina ikka puit vastorlasma, nüüd mängin selle palaga ära. Ei, ei, minge tee juba heliredel ja see mängis ja aitab. Ja nii päästis järjekordselt mind. Me olime nagu sukk ja saabas seal koos ja ühesõnaga juba Lembit ka kergelt mainis, et selle kooli tütarlapsed olid meie ees parasjagu hirmul olid sest kui me koos olime, siis võtsin kindlasti midagi niisugust ette. Juhtus nii mõndagi ja no muidugi lubatud. Ma tahaksin lisada, et meil oli ju osakondade kaupa, oli see kogu elu ja meie osakaal puhkpilli ja löökpillide osakond oli hästi maru ja, ja tema juht oli Robert lasemendi haruldane mees, jälle, kes alati viisakas ja õpilastega suhelda. Härrasmehe etalon, just kui me rääkisime palju muusikaõpetajatest, siis ma tahaksin ka lisada seda, et me olime kõik kaheksa klassi haridusega, nii et meil oli vaja keskeritähendab siis keskkooliained õppida ja muidugi ületamatu ja ilusad mälestused õpetajast Mai Mikiver-ist, kes püüdis meid lüürika, kuid ka viia füüsiku tee peale ja kõik keemia ja matemaatika ja pole meelde jäänud temasse mõistlik suhtumine, et ega muusikat nüüd eriti seal matemaatikud keemikud ei olnud, aga me tänu temale tulime oma ainega toime ja saime rasketest hetkedest üle. Ja muidugi ma tahaksin veel lisada ka toredaid tunde literatuuri õpetaja Märt kraaviga, kes andis minule eesti muusikat, see oli siis juba muusikakooli neljandal kursusel ja no tema teadmised ja tema oskused ja kuidas seda tundi huvitavaks teha olid väga põnevad. Ja mulle meeldis, et seminarides oli tihti kuulda ka peale Eesti klassika oli ka uuemat muusikat näiteks Uno Naissoo, Valter Ojakääru, nii et see oli alati selline, mis tekitas elevust ja rõõmu meile kõigile. Aga mäletate, väga lühikest aega andis literatuuri ka anne r. Ja ja vene muusikat ja kui selleaegne muusikakool oli ka väga tõsimeelne, no koolipidudel sai jah ka mängitud ja tegime neid koomilisi oopereid nimetasime ooperiteks, need olid niuksed, muusikalised näitemängud. Aga mäletan ühte, kas oli arvestus või miski siis Anne Ermiga seal väikses helikabinetis läks esimest korda džässi peale. Kooli seinte vahel sellest tol ajal ei räägitud, sest ei olnud ju seda osakonda, mispärast ju Uno Naissoo eestvedamisel sai lood. Aga vaikselt jäämise mitte ju, panime uksed kinni, väike jam käis ja loomulikult juba rääkisid naissoost palju ja minul oli ka suur vedamine, et. Ma sain kevadesse, noh, niimoodi asemikuks käima hakata ja seal oli Alt ja tenor, eks ole, kahehäälsed seaded ja loomulikult Naissoo siis tõi oma uusi lugusid, nii et ma kõik need lood saime läbi mängida, mis tol ajal oli hästi populaarsed ka laulud ja muidugi palju instrumentaalmuusikat. Nii et see andis ka jälle sellist uut kogemust ja, ja muidugi tutvus ja tõesti saime ikkagi väga suurteks sõpradeks ja saiu Jambitud una ja Piia juures kodus. Suvine suvilasse, suvilasse seal kodus ka ja mul on hästi meeles, kuidas ükskord Jüri Gerretz elas kas korrus allpool või üle ja just see muusiku veri ette ja läks talle tuppa ja tõi mingi Bachi noodid. Ma ei tea, mis teoseid seal oli ja pani õuna leta, umbes, et hakkame seda hoopis mängima. Ulatasid, mängis esimesed kaheksa või. Muusiku veri, et noh, et kui teised juba midagi teevad, et sa ei saa seal niisama jääda vaatama ka kuulama, et tahad ka midagi midagi teha. Jah, see oli see aeg, kus tegelikult ei tohtinud isegi koolis ja mida küll, aga peeti heaks tooniks, kui pärast esimest maid paraadi või seitsmenda novembri paraadi kooli õue peal hämmiti hoolega ja, ja mis puudutab naiselt, siis nojah, käisime seal koridori tagaotsas ja minu meelest oli Lembit ka seal oli mitu jajaa ja number kuus. Ja siis tulime sealt ära ja naiste tuleb seal hoopis teises koridoris vastu, et ja mis iseloomustab Eesti rahvamuusikat? Vilets viis ja valepass. Ehk ühesõnaga töötlus. Aga Lembit, sina olid ikka tagasihoidlik. Ma mäletan muusikakoolipidudel, kui te julaga Aavo Joalaga musitseerisitaja Me Olkuga olime esimese kursuse poisid ja siis oli ju see peol Me mängisime, sina olid Tommy ja mina olin bet. Mark Twaini Tom sai eriti. Sa ei mäleta. Mäletan täpselt seda on isegi fotod alles ja isegi minul kodus on teist mõlemast selline kahtlane pilt. Asso aga Lembit ja Juula, noh, Avo Joala kuste Te olite vist kursus vanem või eespool või mis tööliste möödunud sügisel säästa ja ja no see oli karp lahti, ma ei olnud nii lähedalt nii head kerget muusikat kuulnud. See oli vahva, tõesti, olid kooli koolipeod, ma tõesti ütlen, et need olid hästi vaimukad ja noh, kui seal sai teatrit tehtud, siis mina olin selle eest see siin alati hea, et oleksin jazzi kallak ja mis seal salata, me saame ju. Ma mäletan, kui oli ka õhtut, kus saime Naissoo kampa naisse tuli mängima ja see oligi siis seal tekkis Jamimine ja sõpruskond ja mis see üldse tähendab, ja? Ja need peod kujunesid ülelinnalisteks sündmusi täpselt käisid ju lausa naaber, kõrgemad koolid ja käisid. Ja lõpuks jõudsime tihti ju lauluväljak oli välja. Jah, te jälgisite veidi ka nüüd siin Eesti Raadio esimeses stuudios selle saate tarvis ja ma palusin mängida teil midagi just oma kooliajast, mis oli see teine lugu, mis linti sai? Lembit Saarsalu, Toivo Unt, Olav Ehala ja Lauri Nebel täna siin stuudios me peame hakkama nüüd otsi kokku tõmbama ja ma arvan, et oleks hea panna teele soovid 100.-ks sünnipäevaks nii koolile kui kooliperele ja tänastele õpilastele. Mida soovite? Erinevalt meie õpinguaegadest võivad praeguse aja rütmimuusikaosakonna õpilased olla rõõmsad, et nad saavad seda asja õppida ja neid juhendavad kogenud õppejõud. Meie pidime ju ise nurga taga nikerdama kuulama mingitest sallestustest maki pealt edasi-tagasi, et oot, mismoodi see käik oli, nõnda, ise pidime õppima läbi praktika, need. Nii et meie vaim lehvib lehvitage meie vaibal lausa üles võimendatud rõõmsat vaimu lehvitage. Sooviks, et inimesed, kes seal otsa koolis ükskõik klassikalise või rütmimuusika poole pealt, et nad ikka oma õpinguid tõsiselt võtaks praegu. Tihtilugu meie kooli õue peal näeb endisi lõpetajaid endisi õpilasi, kes praegu õpivad Olku juures ütleme akadeemias ja mis neid sinna meelitab, ongi see, see fantastiline vaimsus. Et mida ma tahaks, et see mitte mingil juhul kuhugi ei kaoks. 100 aastat ühte muusikakoolis on loomulikult auväärne juubel ja alati on tore meenutada ja teha kummardus koolile, kus sa oled õppinud saanud oma esimese õpetuse teekonna alguses ja mis on sind viinud edasi, nii et suur lugupidamine tänu kõigile õpetajatele ja koolile. Aitäh, Lembit, Toivo, Olav ja Lauri siia saatesse tulemast ja oma otsa kooliaega meenutamast. Mina olen Kristo Rajasaare ja kohtun teiega, head kuulajad juba nädala pärast ja siis on mul külaliseks juba uued otsa kooli vilistlased, nemad tulevad sealt seitsmekümnendad. Lõbus 80.-te alguses, kes nad on, jäägu praegu saladuseks. Aga täna on meil veel kuulata lõpulugu, mis lugu see on? Ta kahtlemata Uno Naissoo Eesti tants, sellepärast et see teema on ere näide ka sellest, et ega raudne eesriie isegi suutnud seda takistada. Seda huvitav fakt just et õuna kirjutas selle ju 50 758 kuskil või siis olemas ja ei saa, see on tõesti niisugune ürgne eesti džäss ja teema on haruldane.