Rahu ja rõõmu teile, armsad kuulajad. Mina olen Vello Salo, Pirita kloostri vaimulik. Sel nädalal kuulete Taaveti laule uues tõlkes ja mõtteid, mida need äratavad. Eile me kuulsime esimest Taaveti laulu, mis on ka kogu lauluraamatu sissejuhatus. Õnnis on see, kelle rõõm on issanda õpetus, kes seda laulab. Päevad-ööd. Risti kogudus ongi nii teinud. Meil Pirita kloostris näiteks on iga nädal läbi lauldud kõik 150 salmi. Seda tehakse mujalgi. Täna kuulakem kaheksandat Taaveti laulu. Jehoova, meie issand, mis auline on sinu nimi igal pool maa peal. Oma hauale sina seadnud üle taevasse väetid rinnalase suuga valmistad sina kindla linna oma vastaste vastu paned vaikima vaenlase kättemaksja. Kui ma vaatan su taevas, sinu sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sina oled seadnud siis mis on inimene, et sa tema peale mõtled või inimese poeg, et sa temast hoolid? Õige pisut, see jätsite jumalast vähemaks au ja hiilguse. Andsite talle pärijaks. Panite valitsema oma kätetööd, kõik panis, sina tema jalge alla. Pudulojused ja veised, kõik nõndasamuti, kiskjad, loomad, taeva, linnud ja merekalad ja kõik, mis mereradadel. Saalid. Jehoova, meie issand, mis auline on sinu nimi igal pool maa peale. Fosfalt tärk, kelle nimi on paljudele tuttav, alustas oma mõtteid selles laulus, nii see psalm algab ja lõpeb hüüatusega. Jehoova, meie issand, kui auline on sinu nimi kõiges maailmas. Need sõnad on ühtlasi ka psalmi teemaks. Selle teemaks ei ole siis ülistuslaul, loodusele ega inimesele, vaid jumala nimele. Loodus ja inimene on vaid jumala aukuulutajad. Piibli mõtisklused loodusesse jumalast algavad ja lõpevad jumalaga. Olen Vend tärgiga täiesti nõus, see on ülistuslaul jumala nimele. Ent mis on jumala nimi? Tuletage meelde Moosese küsimust jumalale. Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile, teie vanemate jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad, mis ta nimi on. Mis ma siis neile pean vastama. Jumal ütles Moosesele, mina olen see, kes ma olen. Ja ta jätkas, ütle Iisraeli lastele nõnda, mina olen, on mind läkitanud teie juurde. Vana testamendi rahvas võttis jumala esimest käsku nii tõsiselt, et ei julgenud jumala nime suhugi võtta. Maid ütles selle asemel issand, heebrea keeles Ado nai eesti Piiblides seisis aga algusest peale Jehoova. Kuna ka Jehoova ei ole heebrea keele sõna võiks öelda, et nii nagu juudid lugesid jumala pärisnimi asemel sõnad lugesid eestlased Jehoova. Nii seisis ka selles piiblis, mida Weinberg tarvitas. Suur muudatus tuli alles hiljuti, aastal 1997 ilmunud piiblis Jehoovat me enam ei leia. Selle asemel seisab kõikjal issand. Miks tarvitan siis mina oma uues tõlkes jälle nime Jehoova? Vastaksin nii. Põhjusi on mitu erinevaid. Kõigepealt see tubli kaks ja pool sajandit on Eestis kasutatud seda nime. Teiseks, kui usklikud juudid kasutavad asendusnime, miks ei võiks seda teha meiegi? Kolmandaks, minu kõrvus kõlab nimi Jehoova võimsamalt kui issand. Ning on üsna pärisime moodi. Neljandaks, just siin, kaheksandas laulus tuleks muidu tõlkida issand, meie issand. Ent tunnistagem, ükskõik missugune eestikeelne nimi jumalale anda. Tema on see, kes on, kes annab olemise kõigele, kuna meie inimesed oleme üürikesed. Kogu looming annab temale au, seepärast on õige öelda, sinu nimi on auline. Palvetagem, issand, sinu nimi on auline, igal pool. Õpetaja meidki sinu püha nime, kartma, austama ja armastama. Ame.