Tere ja kaunist hommikut, head raadio, kahe kuulajad MINA, OLEN, Kristo, Rajasaare ja viieks pühapäeva hommikuks olen kutsunud siia raadio kahte Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli vilistlased. Ja seda seetõttu, et tänavu sügisel tähistab see muusikakool oma sajandat sünnipäeva. Alustasime eelmisel nädalal, kui minu külalisteks olid vilistlased Olav Ehala, Lauri Nebel, Toivo Unt ja Lembit Saarsalu. Nemad õppisid otsa koolis tol ajal, kui seal ei olnud veel estraadi või siis levimuusikaosakonda, mille Uno Naissoo lõi 70.-te keskel. Täna aga on mul hea meel siin tervitada koolivendi, kellega küll jah, ei ole õnnestunud selles koolis mida mina astusin kooli 88. aastal, aga sellegipoolest tere tulemas, estraadiosakonna esimesed viljad, need kõige päiksepoolsemad viljad. Heini Vaikmaa, Raul Vaigla, Karl Madis ja Toomas Rull. Tere, tere. Tervist. Kas on hea, uhke tunne ka, et kool saab 100 aastat täis, Eini? Jah, algul tundus uskumatu, et kas tõesti 100, aga ju ta on siis. Rahul kui mõelda nii, et sellest 100-st neli aastat ma olen õppinud umbes 15 või 16 õpetanud siis ma mingi viiendik, ma olen seal koolis olnud sellest ajast nii et eriti uhke tunne olla ja minul on, oli ka üllatus, et 100 Ma ei uskunud iialgi, ma arvan, sellel võib olla mingi 80. ka siis, kui öeldi, et see on tõsine juubel, aga kõige tähtsam on see, et see on nüüd läbi. Poola läbi läbi. Toomas, sina õpetad ka päris ammu juba. Ja mul on isegi lausa niimoodi, et 89 minu õpetaja Andrus Vaht kutsus mind sinna õpetama, nii et mul on 30 aastat ja ma olen, ma olen ikka päris kaua seal olnud, vahepeal oli küll mingisugune kolm-neli aastat vahet, aga siis sain üsna pea aru, et, et on vaja ikkagi ühte kindlat töökohta ja siis naasin tagasi Georg otsa, nii et ma olen seal tõesti väga pikalt olnud. Heili, sina astusid kooli teist kõigist kõige varem küll, aga ei lõpetanud esimesena. Jah, 77 alustasin, käisin kaks aastat ja sellel ajal võeti veel sõjaväkke, koolidest lõpetasin alles 84. Kas sa suundusid ka orkestrisse, nagu see tavapraktika oli otsa koolist ikka nõukogude armeed veeta? Jah, et ma ootasin isegi seda aega, et millal kitarristi koht Riias staabiorkestris vabaneb, et see oli ilmselt Baltikumis ainuke koht, kus sai kitarristi aega minna teenima. Kuidas see info üldse sinuni jõudis? Kas kuskil lehesabas ilmus kuulutus, et nüüd on otsa koolis pop järsu osakondade levimuusikaosakond ja oodatakse õpilasi? Loomulikult oli ju kuulda, et kaks suunata, et Uno Naissoo Uno Loop teevad estraadiosakonna ja loomulikult otsustasin sisse astuda. Sain vähemalt kaks aastat Naissoo käe all õppida need harmooniat, solfeedsut ja ka eraldi natuke komponeerimist. Raule, kuidas sina sattusid Otsa kooli, vot mina tulin ju maalt ja aastal 78, kui siis oli Tallinnas juba otsa kool, niinimetatud see estraadiosakond, vaid on sellest midagi. Ma tulin otsa kooli teadmisega, et umbes kontrabassi ja seal oli veel mingi pill, mida ei pea oskama. Ja siis ma ütlesin, et ma tahan talle kontrabassi, tahad midagi, kas basskitarri kontrabassi ja siis selgus, et, et seal on hoopiski basskitarri õppimise võimalus ka. Nii et täiesti juhuslikult sain teada ja siis õnnestus mul ikkagi sisse saada. Ja sina õpetakse, kes Heigo Mirka esimesel kursusel Eini olid sinuga veel, kes. Minuga astusid sisse Nebiliplumberg, Christian kirme ja Indrek Tolk. Kahjuks oleme ainukesena nüüd alles üldse, sealt on vähe sellest ajast mehi alles. Raul, sinu kursakaaslased olid Andres valdkonen, tema õppis muusikateooriat ja võtan meid sinna ka ikka rohkem, lõpetasid vist ainult neli ja praegu haava Benno, kes on lõpetaja saksofoni koos minuga, kes on ainsana selline tegev muusika, et Paavo Järvi õppis ka minuga ühel kursusel vedama, läks jah, ära juba sügisel juba esimese kursuse sügisel, Carla, sina lõpetasid saksofonistiga, kas sa astusid ka sisse saksofoni peale ja ma mulle tehti ettepanek juba aastaid enne õppida saksofoni, siis pioneeride palee puhkpilliorkestri kaudu ja ma valisin selle pilli just sellepärast, et tulevikus saaks bändis kasutada. Ja, ja, ja eelkõige just sellepärast, et et kui mind sõjaväkke võetakse ja ma juba midagi oskan, et siis ma saan sõjaväes seda pilli mängida ja täpselt nii läks. Astusin sisse saksofoni ja mul oli Leningradi pill. Minu õpetaja rööp ei saanud sellest pildist mitte ühtegi nooti kätte, mitte ühtegi, küll ta proovis. Aga ma nägin nädal aega vaeva. Pill saaks mängima ja mängisin isegi kooliaktustel lõbusad ja ja siis, kui sisse astusin, siis mingi palaga, siis õpetaja Rjabov ütles, et noormees, tulge siia. Vaadake, kui te näete kuskil teerulli, siis pange see pill sinna alla. Sest see ei kõlba vihmaveetoruks ka, tal on augud sees ja ma tegin selle selle pilliga, tegin eksami ära ja, ja sain sisse, aga ma astusin ka laulmisega, ma olin koos Vello Jürna ka ja siis, kui ma olin esimesed voorud läbi saanud, siis oli viimane voor. Mille peale siis minu saksofoniõpetaja Aleksander Rjabov ütles, et tead, Karl, see, kes laulab, laulab niikuinii ja kes ei laula, sellele ei aita õppimine ka. Ja siis mul jäi see viimane samm tegemata, nii oma laululauluga sisse ei astunud Toomas sinu teeotsa kooli, kust sai alguse, mina tulin ka maalt. Ja kui juba kord me ümber asusime oma perega paidesse elama, siis ma mõtlesin, et ma ei hakka seal endale uusi uusi sõpru Bru otsima, et tulin kohe otse Tallinnasse ära ja ja esimese hooga isegi oli mõte, et võib-olla õppida klaverit, kuna ma olin just muusikakooli lõpetanud, aga sel ajal oli just suurt populaarsust kogumas ansambel. Hotell ja Kappel oli seal nendes videotes videotes alati nii kurja ja ülbe näoga, et ma ei julgenud minna, siis ma läksin trumme õppima võeti vastu. Ja nii nagu nädal tagasi olen ka tänasesse saatesse külaliseks palunud otsa kooli pikaaegse õpetaja Raili Sule. Ja kui eelmine nädal peatusime sellel, kuidas Uno Naissoo pani aluse popdžässiosakonnale ehk siis levimuusika suunale otsa koolis olemegi jõudnud geni, kui sealt hakkasid sellest osakonnast välja tulema esimesed vilistlased, kes on ühtlasi siis tänase saatekülalised Raul Vaigla, Toomas Rull, Karl Madis ja Heini Vaikmaa. Õpeta sule, kui ma nüüd need nimed teile ette loen, mis kõigepealt meenub. Mulle meenub see, et need olid kõik kiusatud esimeste lendudega. Et mul oli võimalus või mind määrati selle esimese lennurühma juhatajaks, tollel ajal oli niisugune seisus olemas. Heini Vaikmaa pidi päris esimese lennuga 81 lõpetama. Aga teda võeti siis sõjaväkke ja siis ta lõpetas kolm aastat hiljem siis Karl Madis piss saksofoni, jah, ta lõpetajaski saksofoniga, aga kuna tema ilus lauluhääl sai juba tuntuks ja ta oli saatuslikuks, sai saatuslikuks ja ta mängis küll ka teisi pille suupilli mänginud. Ja, ja siis saksofoni ta mängib ju praegu ka, aga lihtsalt oluliselt vähem kui kui laulab. Aga siis kahest sellest tänasest külalisest. Raul Vaigla ja Toomas rullist on saanud minu väga head ja armsad kolleegid. Ja ka juba väga pikaajaliselt kolleegid ja väga lugupeetud õpetajad nii kolleegide poolt kui ka ka siis õpilaste poolt. No eks see oligi aeg, kui otsa koolist sai selline väga prestiižne õppeasutus just üle Eesti algajate muusikute jaoks kõik soovisid sinna õppima minna, millesse prestiiž tekkis, kes need õpetajad olid, keda siis Naissoo oma osakonda õpetama saia hiljem Uno Loop kaasa tõi. No need olid ikkagi väga nimekad tegijad, tollel ajal puhkpilliupitas kindlasti Rjabov siis varsti tuli Gustaski kärbuu sinna ja eks siis muidugi see Uno Naissoo lahkumine oli suur löök, aga aga siis Uno Loop pakas kutsuma sinna noori. Ja siis tulid Mare Väljataga lauljatest, Silvi Vrait, siis õige mitmed ka juba osakonna lõpetanud Kersti Randoja, Kare Kauks on mitu aastat töötanud ju meie majas ka vaheaegadega Kareli teise lennu lõpetaja ja, ja noh, niimoodi niimoodi see kujuneski ja minu meelest on sellest ikkagi kujunenud praegu levimuusika osakonnas. Väga noh, niisugune juhtiv ja kindel kateeder ja nii levimuusika tollased lõpetajad ja õpetajad kui ka praegused. On ju kujundanud väga jõuliselt meie levimus ka pilti. Kui vaadata nüüd tagasi sinna 80.-te algusesse kas oli õnnelik aeg otsa koolielus? Ma arvan küll, julgen peaaegu seda öelda, et see oli õnnelik aeg, kuid oligi, on olnud keerulisi aegu vist küll igal aastakümnel, aga et ma mäletan, noh, ikkagi poliitiliselt olid siis üsna keerulised ajad ja me keegi ei teadnud, mis edasi hakkab saama. Aga ja mitte kunagi ei ole olnud mingisugust rahvusküsimust, meil õpib ju väga palju vene rahvusest noori ka ütleme, Narva, Kohtla-Järve ja Ida-Virumaalt, aga ka mujalt ka Tallinnast ja on ikkagi väga palju noori, kes on meie majja tulnud õppima. Nad on õppinud ära eesti keele, suhtlus on olnud eesti keeles ja, ja niiet. Ma mäletan ka veel seda, et teooria osakonna õpetajale, et meil olid konverentsilt Baltikumi erinevates maades ja ja Taga-Kaukaasias ja alati imestati seda, et kuidas teie koolis ei ole vene osakonda. Nii et me olime terves Nõukogude liidus ainuke, kelle keskastme muusikakool, kus ei olnud veneosakonda Ühesõnaga, see 80.-te alguse venestamise võib öelda apogeese kuidagi ei paistnud kuidagi silma koolielus mitte sugugi. Üks asi on see päevane koolielu, teine asi on sotsiaalne läbikäimine siis vabal ajal ja mingid traditsioonilised kooliüritused. Kas on midagi ekstra ka selle koha pealt? Välja tuua, mul on niisugune mälestus, et kuidagi kool või see kogu see seltskond, kes seal oli, see hoidis väga kokku, ükskõik mis osakonnas keegi ka ei õppinud, emise erialal ta ka ei õppinud, väga palju oli niukseid, kooli üldüritusi ja ja muidugi, mis need mitme aastakümne jooksul sidusid ja liitsid kooli tervikuks, olid need koolivälised üritused, matkalaagrid siis suusalaagrid igal talvel ja see liitis kõike kooliperet ja mitte nendel aastatel juhile, mitu kollektiivigi kujunes noh, kasvõi see saba, Mahavok, eks ole, sai tuntuks kiigelaulukuuik, kust see välja kasvas ja kasvas välja Anti Marguste rahvaloomingutundidest. Ma nii selgelt mäletan, kuidas nad pidid õppima neid rahvalaule ja siis seal tema klassi ees seltskond kogunes ja laulis neid laule ja siis nad mõtlesidki, et teeme nüüd midagi põnevat ja nii et see on niisugune ka mitme seltskonna liitumise aeg ja, ja sealt on, mida mäletada. Aitäh Raili Sule, järgmisel nädalal oleme juba siis uues ajastus üheksakümnendates ja pean siis ka võib-olla juba eelreklaamina ütlema. See oli üks väga põnev aeg otsa koolielus. Sest see oli just see aeg, kui mina seal õppisin. Kindlasti oli see põnev, see oli täiesti vale vaegärgaks. Raili Sule otsa kooli legendaarne õpetaja seal juba õpetanud, üle 50 aasta oli siin raadio kahe otsa kool 100 eri saada. Konsultandiks Mul on külas täna Heini Vaikmaa, Raul Vaigla, Karl Madis ja Toomas Rull, otsa kool koosnebki ju. Üks suur osa sellest, mis selle kooli moodustab, on tema legendaarsed koloriitsed, õpetajad, ma loodan, et Raul sinust ja Toomas sinust räägitakse. 100 aasta pärast samamoodi, et küll olid ikka vinged õpetajad, aga kui te nüüd oma kooliaega meenutate, kes need sealt esile kerkivad, õpetaja Raili Sule on siiamaani täiesti vormis ja, ja õpetab, õpetab meil koolis väga vitaalne ja väga super inimene. Ma ei mäleta, et meil probleeme oleks. Me, me saime väga hästi läbi ja ma sain oma oma tööd kõik tehtud, aga, aga õpetaja, kraav oli mul ja nii-öelda rohkem tunde temaga. Ja temast ma võin öelda, et uskumatult rahvainimene, kui sa tuled hommiku kuskil kella kuue aeg kuskilt mängult ja, ja oled kaks ööd üleval olnud ja siis, kui ma sinna nii-öelda laua peale magama jäin, siis kui tund oli läbist raputus, ütles Madis, tund on läbi, kõik olid ära läinud. Et sellised mälestused on küll, aga jaa Raili sulaga on väga head mälestused. Marguste oli loomulikult üks üks legend ilmsete, kellest ei saa üle ega ümber, kõike teda mäletavad ja meenutavad, aga aga loomulikult väga suurt mõju. Meie muusikuteel on andnud Aarne luht, kes hiljem lahkus välismaale, aga nüüd ta annab loenguid vahest EMTA jazziosakonnas. Noh, ma lähen ikka tagasi selle antivarguste juurde, et seal on legende. Kui palju ja palju ja aga, aga sealt sõelast ei pääsenud mitte keegi läbi, et. Ma arvan, et rahva laulame praegu panna une pealt, kui ka kell kolm keegi raputab, siis tuleb ikka Kustas, tuli Ani valge, tuleb lupsti ära. Ja, ja Raili Sule, sest mul on ka nii palju just märk kraaviga saiviirida. Näiteks meil olid need hommikuti olid muusika kuulamise tunnid kell kaheksa hommikul ma jõudnud nelja aasta jooksul mitte kordagi sinna ja siis, kui olid need niinimetatud muusika kurasitist pikka tüdrukut aitasid, et mis, mis osa ja mis ei ole. Aga Raili Sule ka vene muusikaga ei läinud ka, kolmanda korra peal sain alles nina, nagu öeldakse, kuidagimoodi hakkama. Jah, loomulikult, ega Raili Sule, aga nalja ei olnud ja ka nüüd vahelgi hiljem kuskil muusikaüritustel ja ma olen päris palju kordi kohtunud, siis alati juttu ajanud. Aga karne luht on loomulikult, kellel olen väga tänulik ja loomulikult Uno Naissoo Uno Loop altravidada parajalt Rauli klaveriõpetaja. Kas teie liitusite otsa kooli kõik peale keskkooli peale kaheksandat klassi, no mina olin jah pärast tegelikult isegi pärast üheksandat pärast üheksandat, sellega ma pääsesin, jube hästi, ma sain nagu tänu sellele, et ma suutsin nagu teha siukse veenva näoga valed matemaatikat ja füüsikat juba terve aasta aega juba keskkoolis teinud, siis ma kuidagi olin üks väheseid, kes ikkagi sain spikerdada seal sisalduva olid need reaalained tehti meie sealsamas otsa koolimajas ja nendega läks mul kuidagi hästi, kuigi ma arvan, et aasta pärast Jõgeval matemaatikas täitsa okei, aga Tallinnas langes kuhugile ikka väga nullilähedasena. Nii et, et jah, need reaalained ajal kogu õppisime paralleelselt, aga Toomas ja samamoodi, eks ole, ja tuleb meelde veel ka kirjanduse õpetaja Aino Pihlak ja meil on väga toredad inimesed ja see ongi huvitav, et seal koolis on ikka olnud väga ja väga pika staažiga õpetajaid. Needsamad õppejõud, kes andsid Neebelile ja Ehalale tunde, andsid ka teile 10 aastat hiljem ja 20 aastat hiljem mulle samamoodi Lembit Veevo ja Raili suleste märk kraavist on juba juttu olnud, Anti Marguste. Meil oli isegi Ehal, aga tuleb välja sama kehalise kasvatuse õppe on meil kõigil, oli huvitav küll. Seda viite kilomeetrid ja kilomeetrid järjest joosta, seal me saime. Nii mõnigi kevad, aga räägime nüüd ka siis bändi tegemisest, et mis need esimesed koosseisud teil seal otsa koolis olema said? No mina olin ennem Magnetic bändis juba. 77, aga vähemalt Magnetic bänd oli siis, endal oli ka spiraal, oli Mahavok eelkäija ja spiraali seal Kristian German, kellega koos on Kalev Aas, kes õppis minu kursusel jah, et enamus on ju Kalev käis tegelikult lõpuni äraga midagi, tal jäi lõpus tegemata, lihtsalt tan otsa kooli levigendiga ja noh, hiljem hiljem koolipäevil sündiski Mahavok juba 82. aasta alguses. Aga sina seal mingis bigbändis või mingites sellistes koosseisudes ei mänginud? Mängisin aeg-ajalt Rjabovi big bändiga, küll. No siis me oleme bändikaaslased sinuga isegi minuga. Raul, sa ei olnud veel radarist, kui sa ikka käisin terve aasta Jõgeval, tegime bändi, mängisime seal radari soendus, ansambel džässrokki ja ja siis teisekorruseline käisin, ma käisime Tartu, tegime Tartus pandi, meil oli sirged vaod, sellega me jõudsime isegi Tartu levimuusikapäevadele aasta siis oli 1980 on jah. Ja siis ma juba Tallinnas siis kuidagi kutsuti mind Jaan Tombi kultuuripalees sarnane siin Indrek Tolgi kah, kes õppis ise kursuse eespool. Ja Viru varietee 20 Viru hotelli 22. korrusel on siin koos Kristjan kirvega, eks ole, kes seal oli siis, siis kuskil siis neljandal kursusel tekkis, tekkis radarist. Karl, mis sinu bändi kogemused enne otsa kooli olid? Mul oli oma klassi bänd oma meie Tallinna neljandas keskkoolis melomaalid olid, kus ma siis esinesime maleva üritustel ja koolis hästi, tihti olid tantsuõhtut, kus me mängisime. Aga kui ma otsa kooli läksin, siis me tegime Taago Taanieli ja endale jõgi tegime ühte rege bändi ja see lõppes sellega, et ma läksin seal paar kuud sain ka õppida ja harjutada ja siis tuli ära minna. Et sellega see bänd lõpetas ka tegevuse, aga, aga siis noh, peale sõjaväega on juba teada, mis mahukja karavan sõjaväes ja sõjaväebändi tegime. Karliga viisid sõjalist ehk kokku jälle Riiast. Ja, ja muidugi, eks minagi olin Rjabovi bändis või selles bigbändis, aga pilt pandi ikkagi laulma. Sealkandis jah, ma ma ikka ring siis öelnud. Ei, tal oli kaks, asjadel oli minagi sandia, string, string, bändi ma olin, ma olin mõlemas. Seal on mul, mul jäi see saksofon ikkagi siis juba kõrvale. Isegi Rjabovi Toomas nüüd hästi meenutan siis minu esimesed mälupildid sinust televiisori vahendusel oli kas Erich Krieger või Ruja, ma ei mäleta, kumb enne oli pressraudviigid viis või, või siis üks kahest ilmselt ikkagi sissepressraud pärast seda siis Ruja. Turasema põhimõtteliselt läksin 80 oligi kooli lõpus 84 kuskile, et nüüd ma rohkem tegelikult mäletan just nimelt teie tegemisi, sest et mina küll mängisin kuskil siin ja seal, aga tegelikult ma isegi ei mäleta nende ansamblite nimesidki, polnudki nimesid. Ja teie tegemised olid nagu paremini teada ja nähtaval. Kui sa sealtmaalt tulema hakkasid otsa kooli poole, mis ambitsioonid seal olid sattuda Ruiasse, oli see sinu jaoks midagi erakordset? No kindlasti, sest et tegelikult minu jaoks just nimelt see kuulbergija Kappeli aegne Ruja oligi see, see emotsioon, mis ajas mind seda muusikat sinna Tallinnasse õppima, et seal mingi kontsert Põltsamaal jättis mulle kustumatu mulje. Pärast seda sai otsustatud võtta ette tee ja et me oleme rääkinud mahavokist, et seal oli palju otsa kooliõpilasi liikmeteks, aga kas ei olnud ka mitte kiigelaulukuulid, mis sai alguse otsa koolis? Ojaa kiigelaulukuuik sai tõesti Georg Otsa muusikakoolist alguse ja mis if 20 aastat vist kokku olime koos, nii et noh, õigupoolest, ega me ei olegi ametlikult nagu laiali läinud ka mind kutsuti kiigelaulukuuikusse. Kuna mul veel Viru hotell ja bändid ja siis siis lihtsalt ei olnud aega, mõned proovid tegime, aga aga aega oli nii vähe. Karl oli jah, meil oligi kõige suurem probleem oligi tavaliselt just nimelt passigast. Kõrre võeti sõjaväkke ja siis oli meil laulis passi jällegi Märt krell, kes tegelikult ja bass vaid rohkem bariton ja no Karli hääl, noh see on, see oleks olnud selles pundis, no väga väga. Kusjuures mul oli väga kahju, aga ma lihtsalt ei olnud aega. Vaata ka, Raul, sina sattusid radarist tänu otsa koolile või mis sidemetele, kuidas see käis? Ma arvan, et tänu, Heigo Mirka ikkagi tema nagu soovitas. Ja siis tuldi, Raivo seersant oli otsa koolitundi, mul oli tundja. Palus, kas ma võin välja meie klassist siis? Küsis ütles tere radarist, jah, ta sobib taha tulla ja kas. Mis ühe otsaga õpilasele vaatan, samal ajal oli, mul just oli Gunnar Graps kutsus mind enda juurde ja, ja Raivo Dixon käis kuulamas, et ansambel lainesse. Aga no õnneks radar tuli ikka nonii, õigel ajal, et, et ma mõtlen, et poleks mulle sobinud ei üks ega teine ansambel Ma võtan sellise hingel, et kuulasid südame häält. Kuulasin seda väärt see ja see ja see võimalus tuli ka õigel ajal, et ei tulnud mingi paar kuud hiljem näiteks kui, kui pakuti Grapsi, no kes siis Venemaa oleks ikka tore on käia. Aga, aga, aga see muusika jah, et radarimuusika see oli nagu, mis ma võitsin nagu ja, ja noh sellel ajal ikka suurepärased muusikud olla selline noore roheline nolk seal ja nad nagu hästi suhteliselt, väga hästi minusse ja nagu hästi-hästi, nagu noh, kasvulavaks oli, see oli see super. Minu jaoks oli kõige kõige suurem kompliment kuma Viru hotellis, laulsin siis. Tehti mulle ettepanek tulla ansambel kasekese laulma. Ja siis ma olin nii endast välja, et kuidas anneri anne ju laulis ka seal. Okei, see oli see. Ja, ja ma olin, ma olin, ma olin sellises šokis ja siis ma ikkagi ütlesin ära, et ma tahan areneda koos Mahavok iga, et et kasvada üldse üldse nii kaugele nad väga kahju, vaat milline peatükke eesti rokiajaloost hävillimata Karl Madise kaseke kaasake, siis oli ju see ja ta Aleksander Sepp, kes laulis diabola seemia. Tegin seal jah. Nii, et seal kummalised need seal käisid seal lihtsalt läbi, jah, nii, aga mõne looga ainult katsetati, otsiti järsku Anne veskil oli siis vaja mingi taustaansamblite, et Venemaal hakata minema, aga see vist ei ainult ühe ühe ühe Loovjaks katsetada. Et ma tegin kohe selle otsuse, et ma ei lähe, sest et minu jaoks oli see nagu liiga liiga palju. Aga sinna Virusse sattusid sa, kuidas seal oriinile. Heini Vaikmaa tuli teisel jaanuaril minu minu juurde ja ütles, et tule, tule, proovime jah, 81. tulin sõjaväest ja mingi eriti kohe sinna. Ja, ja siis vaatasime, et see laulja, kes seal oli, siis tol tol ajal, et oli üsna nadi, siis tegin ettepaneku, et on olemas ju Karl, kes tuli pool aastat hiljem sõjaväest ja nii juhtus, päevapealt tegin, tegin kaks-kolm lugu ja teine mees laste kohe lahti, et mul oli küll piinlik, aga, aga, aga kokkulepe oli selline, et, et siis kui tuleb keegi teine, et siis need läheb. No tol ajal oligi ju Tallinnas paar-kolm kohta ütleme, kolm kohta, kus mis olid sellised siis kõige ihaldatumad pillimeeste seas, kus mängida Viru hotelli, restorani, ansambel, olümpia, hotelli restoraniansambel ja, ja siis oli varietees. Ja kevades ja virus oli seal ka, mina käisin kehaksis seal halba varju jättis ta, mina käisin kehaks nendes kõigis rünglasse sattusime olümpiale magaga Viru teisele ma eriti sattunud värkmegi paar korda, mina ei olnud põhikohaga jalt kuskil, Viru-Virus oli Ain Varssavi põhikohaga Dainiga tegime pooleks naine ja seal oli see ka see suunamine, et sellepärast kool, eks ole, ja siis kus sa suuna, et noh, et mis, mis need saadakse siis oligi võimalus, et saab sinna, Virusse saab suunamisega õnnektori, radar vahele, nii et siis ma sain ikkagi sinna nii-öelda Eesti NSV riiklik filharmoonia oli sellele palgalehele ja mulle tööraamat alles aastast 81 mingi kuskil seal, ma olen juba ametlikult tööl, mulle tehti ettepanek ansambel lainesse ja siis, kui tikk seal oleks lahti lastud. Sel hetkel vist ei olnud, aga, aga siis kui ma ütlesin, et ma ei soovi tulla, siis ta ütles, et no siis me korraldame sulle suunamisel kuskile Kohtla-Järvele, et ise tead ma mõtlesin, seal on Tallinnas keegi, mind ei suuna mitte kuskil, et noh, ma ei ütelnud, aga mõtlesin, okei. Väga hea, ma palusin teil tänase saate jaoks ka ekstra salvestada ühe loo, sest nüüd sisuliselt kohtuvad meil siin kaks bändi, Ultima Thule ja Mahavok ja ei ütle, kuidas see valik käis, panime, panime teised faktijatele. No paku otsas Rauli küll endalgi käsite konsulteerisin ühe teisega siis millegipärast kohe esimene lugu, mis varaulile täitasin, lauljaid oli kohe sellega pärid, seda võiks teha ja nii jäigi need järgmisteni üldse jõudnudki. Aga noh, see tekst on ju nõuka aeg kirjutatud Ira Lemberi poolt, nii et ma arvan, et, et, et see tekst on ka praegu päevakohane aeg-ajalt vaid needsamad küsimused praegu pidevalt õhus. Ja see on üks vana mahavoki lugu, mis aastal esimest korda seda tegite, mäletad? Ma arvan, 82, esimesel aastal see ongi üks esimesi lugusid üldse. Kus on pimedus, valgus, progress. Parvlaev, mis on särav, mis on, kes on tark ja need on lõpp ja algus, kus pimedus, kus valvuritel. Nii kõlas, kus valgus nautor Heini Vaikmaa sõnad Ira Lember ja esitasid siis Heini Vaikmaa kitarril, Raul Vaigla bassil, Karl Madis, laulis ja Toomas Rull mitte ainult mängin trummi, vaid ma aiman, et ka tegi seda kõrgemat päkk vokaali. Hääldsel. See oli jah, väga hea idee, mille peale stuudios tulime siis veel süntesaatorid, Kaleva saitasmast. Lehvitama talle siis ka kui te seda lugu kuulata, kas tuleb kooliajast meelde ka ja, või, või mis nad üldse need bändid, mida te ise kuulasite, kelle sarnased ta tahtsite olla või? Pillimehed välismaa omad, kas olid sellised ebajumalad ka? Ma ei tea, Raul sullegi pastoorius või no ikka Stanley kaak oli, eks see kuidagi see tekkis. See noh, selline iidolite leidmine koos selle kosele basskitarriga kasvamine, eks ole, siis kui Jõgevalt tulin, ma olin ikkagi ju vähe mänginud. Tegelikult, aga kuidagi see kuidagi sinna jõudis ikka ka see kiusin džässrokkvõsa repoot ja san Lukmontiimul meeles ja tantsu forever ja noh, loomulikult kõik see eelnevalt roki rokipõhi või noh, mis see haad, rockveed, sõprindi palju Rahib pink Floyd seenest siis Kinkrempson, noh, ühesõnaga sealt baasilt kuidagi hakkas lemmikut tulema, tegelikult tal on mul siiamaani alles, ma ostan need inimesed millegipärast neid vanu vanu tegelasi, need. Ja täpselt jätkata, et üks, viis, viis või rohkem aastat tagasi sai hakatud ju 70.-te ses rokki ja kõike seda, mis tollel ajal kätte ei saanud. No meil oli liitide peal need asjad, aga nüüd on originaal vinüülid, nii et tihti kasutatud ka, aga ikkagi ja täpselt need samad asjad, John McLaughlin ja võib-olla sinna juurde Čapek Kaldium ei ole ja ja billi, Koppame ja nii edasi trummarit. Toomas Pilli koppa moli sinule eeskujuks? No loomulikult oli, sest et samamoodi sai kuulatud graafini ja seal oli Koppam juba juba pundis. Suhteliselt samad ikkagi eeskujud, lihtsalt kooli astudes siis avardus, tegelikult see maailm ju kordades suuremana ja siis ikkagi sai juurde juurde teadmisi selles löökpillimängijate maailmas on see kõik, mis, nagu eelnevalt, me ju teadsime küll. Võib-olla Padyrits jaa, jaa, aga et, et loomulikult see kõik on ju oluliselt suurem. Kust maalt jõuavad mõjutused selliste inimestega, keda me seal siis kuulasime nagu pilli Koppam ja nii edasi? Karl, sul olid ka mingid eeskujud, seal? Mulle ei ja mulle meeldis muidugi Charlie Parker. Aga nii nii võimas tööd ma teha ei jõudnud, et lähedalegi jõuda. Aga samas samas jälle Elton John. No üks asi on koolis haridust omandada, teine asi on ka see seltsielu pulli ka, sai siis kooliajal kindlasti ja kuidas veel kindlasti, ja see oli ka üks üks minu puhul mul vend oli ees muuseas seal koolis ja tema muidugi rääkis pidevalt nendest kõikvõimalikest juhtumistest, mis selles vanas ühiselamus juhtusid Kaarli puiesteel, Kaarli puiesteel, nii et see oli üsna ahvatlev ka põhjus, mis mis nagu need sammud sinna Tallinna poole sai säetud kodust ära. Aga noh, täpsemalt muidugi teavad rääkida need mehed, kes neid asju ise seal korraldasid, seal keegi oli seal läinud trombooniga kooli ja siis kui koolis trombooni tromboonikastis oli avanud, siis oli seal selleks raskuseks pandud telliskivi, et jääks, jääks ikka see enam-vähem õigesse kaalu. See kohver, mulle meeldis see, kui Olavi kõrre tegi ühiselamu köögis sauna, hambad, kõik gaasiahjud Öeldakse töö peale, siis ehitas sinna laudadest. Kuhjas need lauad ja toolid kükitas seal, siis panin mõned tellised, panin ahju ja viskas leili ka. Kõrre lae algaski. Tere tehase punane higine. Tuleb välja, et see on traditsioon, et ma teadsin seda varem ka testija ta täpselt sama asja tegime meie omale algne nõmmedel viis ühikasse seda, kus sa seal tegid köögis köögis kõik asi. Ja, ja siis lava peale tõstsime laudade peale omakorda toolituses ehitasime saunalava ja vot näed, lõppes muidugi sellega, et Irina Anniko kutsuti välja järgmisel päeval mulle keegi tuletas meelde, kuidas ma olin taksoviina järgi läinud ja valged sokid olid jalased. Midagi jala otsa panin, sokkisid iga. Koolitunnis mingi pidu oli, minu mälestused on sellised, kus ma ikkagi uusaasta öösel, teades, et mind ei lasta. Ühiselamusse nõmmetee ühiselamusse sisse ikkagi läksin läbi klaaside. Pärast järgnev hämming muidugi visati sellest ühiselamust välja, aga ma nägin liikumist, liikumist majas, aga nad ei avanud ust ja siis ma otsustasin, et nii nüüd kas nendel peaukseklaasile peaukseklaasid ja et ei jääks muidugi mulje, et seal oligi suur pidu, tegelikult ju arutate ka see, et ega noh, muidu ei oleks ju võimalik olnud, et sa saad kuhugi mängima, et noh et see ei olnud, aga see käib asja juurde ja, ja seal olid heas mõttes toredad peod tõmbama siis nüüd otsad kokku vaikselt ja kuidas ikka muud moodi tõmmata, sellise suure numbri puhul, kui, et ma küsin nüüd igaühe käest, et mida siis koolile soovid ja, ja mida soovid ka praegustele Villastele ei peaks ikka, et kool samamoodi edasi 100 aastat tegutseks loomulikult, praegu on kõik ümber nii palju muutunud, et kõike saab õppida internetist. Youtube'ist. Kas kõik on puust ette tehtud, aga fakt on see, et kui on ja pedagoogid ja siis keegi peab sind natuke suunama ja kuulama ja juhendama ka, et, et kõiki pildi järgi ja niimoodi ka ei saa. Otsa kooli ootavad ees suured muutused. Sellest balletikooliga ühendamisest räägiti juba 30 aastat tagasi tehti Märt Kraav, tegi kõvasti nalja selle üle, aga nüüd vist saab reaalsuseks Raul, sina nüüd pedagoogina seal ma just mõtlengi seda, et et selle nüüd selle järgnevate aastatega võib-olla see kuidagi see otsa kool on praegu siiamaani anud ta nagu toiminud nagu söödanud hästi lahedalt, et seal nagu ta just sellega, et ta on nagu sihuke väike, tal on seal oma oma elu ja, ja seal kogu aeg midagi toimub, eks ole, seal tulevad ju suurepärased muusikud. Ja nüüd, kui see kõik ühendatakse nende Paleriinidega ja muusikakeskkooliga tõenäoliselt ka. Et mis sellest, kas see neiu, see vaib, see kõik, see, mis seal on siiamaani andekad, et kas see jääb sinna alles või mis sellest saab, et seda ei tea keegi, sellest saab, siis saavad inimesed saasta pärast rääkida. Et kas ühiselamud on sellised võlgus, sauna tehakse ja nii edasi ja nii edasi. Et noh, saab näha, et õpilastele soovime ikka. Et motivatsioonikriis ei tuleks ja, ja ja nad tulevad sinna õppima, nad on valinud endale raske tee. Loodame, et see ei ole neil takistuseks, et, et ikkagi unistuste ka käia paralleelselt. Mulle tundub, et iga järgmine põlvkond on kuidagi eos juba andekam või haarab kiiremini, kõik mängivad kordades paremini, kui mina, näiteks 15 aastaselt mängisin, et kuidas pedagoogina tundub, see on see nii. Ma kahtlustan, et see on nii ja, ja minu meelest on see, see on ju tegelikult tore ja sarnasega asjade loomulik loomulik kulg. Et õpilased peagi tulema paremad kui nende õpetajad ja siis veel nende õpilased omakorda peavad olema paremad kui siis nad ise ja ja noh, näiteks ikkagi seda arengut, mis tähendab, et Eestis, mis seal toimub, mõtlen praegu, eks ole, kas või kolmandasse tagasi, eks ole, siis võib-olla oli ühe alainstrumentalist oli, oli kaks tükki, ise oli kaks ja sellega asi piirdus, noh praegu on ikka see, see, see nii-öelda see muusikutes gene, kes on ikka heal tasemel ja kui mitte väga jale on ikka neid ikka siin on lausa rahvusvahelisel tasemel. Toomas, kuidas sina vaatad sellele tulevikule, kui nad koolid ühendatakse, mida sinu kõrvad ka aastaid kuulnud? Ja ilmselge on see, et, et et see kõik see muutub, et see vaimsus ja see aura ilmselt saab mingisuguse uue värvi mis iganes. Ja see väiksus just nimelt see oma ilmselt asendub millegi muuga. Aga noh, nii see elu käib, läheb edasi ja ja eks siis tuleb mingi muu suurem vaimsus, eks paistab, peaasi et last ei tule sellist ameerikalikku. Kolledž tüüpi niux kom natuke natukene tantsime natukene natuke mängime pillija ja, ja nii edasi, et õpilastele soovin kindlasti seda sihikindlust ja püsivust, sest julgust neil on kõvasti, aga nii nagu Rauljudki Arraselt tegelikult meil oli vist ilmselt omal ajal tunduvalt lihtsam kui tänapäeval noortel, sest et nüüd on neid tahtjaid ja soovijaid ja mängijaid kordades kordades rohkem. Nõnda öelda keegi enam reaalset tööd ei viitsi teha, kõik tahavad pilli mängida või laulda või või teatrit teha või mis iganes, et võib arvata, et tänapäeva noortel saab olema selles skeenest natukene vist keerulisem, sest et see ilm on neid muusikuid täis. See on muidugi fakt jah, et praegu on noored pillimehed võib-olla palju paremal tasemel, kui meie omal ajal olime selles vanuses justkui võrrelda täiesti ja teised võimalused on ja nad on tundub, et palju andekamad. Karl sama vanale koolile soovida, no meie põlvkonnad olid rock n rolli põlvkonnad ja, ja noh, muidugi natukene kurb on see, et rock n roll hakkab ära kaduma ja selle asendab siis show business. Aga kui ainult business on siis, siis noh, siis on see siis pole seal rock n roll. Et kui seltsielu elada, siis peab rock n roll kaaluma. Aitäh, Heini, Raul, Karl ja Toomas, siia saatesse tulemast ja otsa kooli meenutamast selle suure juubeli puhul, mis siis saabusin septembri lõpus ja midagi siis kogu koolipere tähistab 12. oktoobril Kultuurikatlas, mina olen Kristo Rajasaare, kohtun teiega, head kuulajad nädala pärast ja siis on siin juba vilistlased, 90.-te keskpaigast.