Aga meie, uhiuus, ma ütleks ahjusoe, ahjusoe foto on laaditud üles Instagramis ei ole tavaline fataalset, meie fotod Andrusele kunagi tavalised. Võib pealtnäha võiks ju mõelda, et mis seal on, need kaks vanameest seisavad raadio kahes stendi ääres. Aga iga kord, Me seisame kuidagi teistmoodi kui eelmine kord ja seekord meil on käes väga huvitavat kilekotti, see on tegelikult tohutu rõõm, kui sa tuled raadiosse, saad midagi mida saad sa panna kilekoti sisse, mida sa oled samuti saanud, mul on täna üldse olnud selline. Võiks öelda selline saamise päev. Iga päev toob ju mingisuguse uue kogemuse lihtsalt vahele, mul on olnud andmise päev. No ma räägin oma rõõmu ära, siis ma kuulen sinu sinu, sinu kurvemat jutustust, ma, võib-olla on see ka rõõmus ann, ainult rõõm ongi ja kes annab, saab tuhatkordselt tagasi. No vot, aga mina, mina tegin täna sellise asja, et elus esimest korda juhtus minuga selline põnev seiklus, et ma käisin selveris. Ja nagu kõik kaasaegsed inimesed, loomulikult ma Selverisse ei läinud, jalad, vaid läksin Bolti tõuksiga. Aga mitte sellest, ma ei tahtnud rääkida juba, ma ei usuvahetus, võiks öelda, sa lendasid nagu tuvi. Sa ei seisa püsti selle asja peale kujuta olevat sihuke seda nii naljakas, kuule tahvelhool on selle parasort, kuidas inimene, noh, ikka sinine kadedus voolab kuulates ütleme oma. Noh, ma olen sinust vanem, eks ole, aga sa vaatad, kuidas sina arutlenud selle üle, kas võtta pensionisammas välja, mida sellega teha, kuhu investeerida. Vahepeal ostad apteegist südamerohtudest mõttepensionist, kütab sind üles, paneb valutama. Aga mina olen juba ammu kogu keha ja vaimuga 21. sajandi kahekümnendail ja 30 aastat minust pensionisammas minu jaoks on seni ma oskan sellega targast ümber kindlasti investeerida ja mul on see nii loomulik, et ma süüa tellin voldist kõiki asju ajasiiga voltiga ja kui ma astun kodunt loomulikult välja, varsti leidub kindlasti käpp, mis ma ei pea ise kodunt väljaastmeid, mis paigutab mu kodunt välja. Loomulikult ma tänavalt leian kohe, miks sa kodunt välja astutud õidusele koju tuua, ma räägin. Ma räägin kodus klaasis volti, kulleri teeskle, pitsaga tuleb, aga. Ma võtsin loomulikult polku. Jah, Bolti tõukerattal käivitasin selle ülimoodsa mobiiltelefoniga, millest on muide samuti tegin pildi ja laadisin selle kohe Instagrami ja Snapchati Witterisse Facebook'i, isegi Orkut on minu jaoks veel lahti, saad sa aru, kuhu, kui see on nagu, ütleme, talurahvamuuseum, Rocca al Mare talurahvamuuseumi Orkut on, ütleme veel, tegutseb selliseid muuseumi kassa käisid Mustamäe haiglas õmblamas või kesklinna haiglas. Kui sa sealt Gocratult kohe maha kukkusin, seal samal hetkel ma ei kukkunud maha, ma sõitsin väga professionaalselt mööda mööda Poska tänavate kannak, mitu, mitu inimest alla tegin, kannatanud, mitu koera seal vesivärava tänavale, seal ma meeletult kiirendasin, vesivärava kohvik vees, sõitsin mööda, andsin gaasi, daamid, prouad, kes seal aplodeerisite. Tere, Mart karjusid mulle rõõmsalt. Ma suudlesin neile õhu teel, saatsin suudluse, ületasin ühe käega, sõitsid siis muidugi ühe käega hoidsin. Mul ei olnud kiivrit. Kusjuures veel arvusta seda, et ma olen sellepärast nii liikva painduvad liigesed ju välja vahetud, minu mulje nagu luidele, sest mul on, titaan, saavad, saad aru, sellest rikkuv kiire ja nagu tugev ka, nagu see plekkmees Dorati sealt võlur kriminaalasetades ta Varssavi troosti venna vihma käes ei ole ettevaatlik ja siis ma ületasin, et Gonsiori tänava ja pidurdasin pilge, kannan õudsa kannaka ja läksin Selverisse. Aga kus sa jätitele, vaata, panin ta oma jälle oma ülimoodsa mobiiltelefoniga. Järgmine moodne inimene tuleks, saaksime sõita, kuhu? Tema Tani. Ja olles jõudnud Selverisse, sooritasin ma väga professionaalselt ostud. Ja selle asemel, et minna inimesega töötavasse kassasse, mille taga lookles tohutu pikk järjekord, teise samba ohvreid, kes oma vähese pensionihullus omale süüa. Mina läksin oma investeeritud rahaga muna paiguta väga targalt, mille tootlus on kaks protsenti päevas. Andrus, suudad sa? Sinu pensionisammas kulub siis rattasõidule tühja-tähja peale, poes belgia varsi ei ole nii selge. Ära muretu, Mart, ma pean sind ikka ülalsõber ja kui sa oled kerjade mängid lõõtsa tänaval, siis ma viskan sinna paar sind, ma tänan sind selle iroonia selle raha jännata, võid jooma hakata, aga ma ostan selle burksi. Jah, või siukse võileiva, ma ei söö burksi sellepärast et see, et kes on söönud tofu, veegan, toidud on mul õnnelike kanade munad ja ma praktiliselt ei söö vetikaid, sööd, sööd, said, ma annan sulle vetikaid? Ma käin Käsmus Mulagi, kas sa näed, mul on näiteks käsitsi kootud riided seljas, sest ma sünteetikat ei kanna üldse. Ma näen ja seal seal noolega särk. Reet Ausi kuulus noolega särk, mis näitab kõrisõlme poole, seal on väga auväärne, väga kehasõbralik ka, ta võtab minu keha järgi kuju, millest on tehtud minu aluspesu, sellest isegi hakkame rääkima, sest sinu vanainimese takerdunud mõistes isegi ei suuda seda mõista, nool näitab suu poole. Talun toitke. Nii ja ma läksin süüa, palun läksid sinna ise teenida see kassasse väga professionaalselt. Pingutasin ära, kõik koodid läbisin, see on nüüd edu, edulugu, see osa, midagi, millega ma sellest loost olen väga rahul, väga kurb on, seda kõike ei ole, vastupidi, väga huvitav. Sest sa räägid sellest, et Eesti on tõesti väga innovatiivne riik, räägib võõrandumisest, ei räägi siin võrreldavusest, räägib edust. Minule meeldib käia turul, kus ma suhtlen inimestega, kui ma ostan näiteks kelleltki ploome silma, suudlen seda prouat pärast. Me kallistame, vahetame Telegram, Telegram. Näitame teineteisele oma kallite pilte, tema silitab mu koerad, mina sülitan ta küüru, et oleme väga sõbralikud ja, ja poes mulle meeldib kõristi ostjatega vestelda ja kassapidajaga meeldib. Kas lüüa, astuda mulle meeldinud robotiga. Ja samuti mulle ei meeldi sõita selle poltiga poltiga, mina sõidan selle külgkorviga rattaga, ma ei tohiks, poiss juhib võistluse poisiga juttu rääkida. Lattuda sõidu ajal selge tagumik konverentsina ja see, kes juhib seda, mis on tavaliselt, eks liha, selline vene poiss, kes mulle väga meeldib ja see ongi see. Libere põetus vääris sotsiaalsfääris töötavate tera peal eestitulisid venelased. Ma leian suhteliselt ruum, aga see ongi väga oluline venelastega suheldes. Praegu venelastel sageli ei ole eestlaste hulgas ainsatki sõpra, mina olen sõber. No vot ja venelased on minu sõbrad. Aga sinu sõbrad on hingetu rappas ja robot, et tolmu või ma ei tea, mis ära ja nüüd ma räägin edasi, et ma läksin, olles Stickistidel, läksin kassasse ja siis korraga ja juhtus midagi. Juhtus midagi kirjeldamatut, nimelt mulle lähenes müüja, kes ütles, et on ostukontroll. No mul oli, oma arust oli süda täiesti puhas kõik riba läbi kandnud jaama julgelt väga sirgeselgselt suundusin sinna lindi äärde kassasse, kus minu oste kontrolliti rämpsu üleliigseid asju, mida seal vaja ei, sellepärast et kõik Poes käivad, ilmselt ei ole nii ausad nagu mina ja aus olla on lihtsam loomulikult rikkal inimesel, et sul ei teki nagu soovi varastada mingisugust asja poest, täitsa maksad selle eest rikkaks saadaksegi varastamas abil. Kas on nüüd vaja sellest rääkida? Esimese miljoni Mart ütleme ausalt, teenisid, varastasid ja see on nüüd vaja hakata sellist asja. Sina, Antslas luiki Rein Kilk, esimese miljoni teenis ka, aga see on olemas ka. Kes viies oli, see viis milli läks. Ja seda sa ei taha, et see pole antud juhul oluline, ma räägin tänapäevast, räägin sulle sellest, mis on reaalselt praegu Tallinnas, toimub aru sina raatsinud kontroll, sõidad. Kuule, sind viiakse käruga sellepärast korrata. Saan, ma arvan, sulgema turvaväravad, tehtud, see on selline titaan, et kui ma lähen lennu lennuki peale, siis ma pean need oma Amaske letti laskma küll eraldi läbi liha, osa läheb ühest. Ja siis pärast poen nagu ülikond selga nende luude peal seinas on jälle kaasaegne tehnoloogia. Ühe läpile, jah, ma olen näinud seda seal väga kurb vaate lennujaamast ilma kontideta, inimesedki ütlevad mingist oma ilma kontideta, väravas aga lähevad need läikivad titaani skeletid, need on ilus vaadata nagu kalaluud puhtaks lutsid. No vot jaa. Praegu on see kõik, oli mis, kuidas läbisid, läbis rolli ja minu ostud olid perfektselt läbi kantud. Ja siis mind premeeriti, Andrus ja ma olin ausalt öeldes, panin šokeeritud ausajust tuleb hinnata minu arust Eestis väga kõrgelt, üldse mitte ainult igal pool mujal. Mulle anti auhinnaks selles, et mõnigi ostud sooritanud ilusti, vaat selline väike jublaka, kas sa šokolaad, Selveri šokolaad, nendele aga väga väike, ma räägin, et ma enda meelest, kui ma kujutasin ette, et ma läbin ostukontroll ja mulle öeldi, et härra juurde toome teile šokolaadi, mulle tuuakse selline lahmakas. Ausus pole eesti Vaber, näed, seal on umbes nagu postmark, nata pole ausust, pole sittagi ajadeni tasu aus olla, et ma tahan öelda seda. Vot see oleks võinud panna ühe suure šokolaaditahvli endale taskusse. Ma ainult sihukse väikse ja see oli selline mõru pill päevas, siis jätkus see muidugi päev jälle selliseid väga kõrgetasemelisi sellises heas tujus siis loomulikult ma lahkusin poest ja leidsin juba siis seekord mitte polti ratta vaid Sikiseid setiga, Cityseki ratta jahi, mis on punast värvi, mis teeb veel kõvemat häält, kui see teebki. Ja n jälle sama teed tagasi. Jälle Kärla. Lahtisest kotid olid käes, no ja ostu ostukotid ja kui ma jälle möödusin vesivärava kohvikus, siis jälle müüjad aplodeerisite seid, härra juur, meil saiust, Rosinaga käis valmis, millal te tulete, söör, mõtlesin, varsti tuleb. Ja sa ikka käid veel, jah, aga ma ütlen, selle loo mõte on tegelikult see ausa inimese tänamine ausalt ostudest nii väikse šokolaadiga minu meelest ei ole piisav? Ei ole jah, muidugi, sellepärast ma ütlen, et ega ausust ikka Eesti vabariigis ei premeerita. Et ikka see miljon tuleb teenida varastamisega nagu nalja, minu jaoks oli see päev, mis sa rääkisid, soni, lucker jah, et seal ei olnud inimsuhteid, seal oli kiirustamine. Pealiskaudsus ja mis mõttes pealiskaudne, need pildid, mis ma panin üles oma poeskäigust, neil on nüüdseks ei ole ka hea, et ma neil on, need on väga head pildid, kusjuures sul ei ole sellist telefoni olnudki. Sa oledki, sest ma ei soovigi näiteks nendel piltidel veel 4000 ligi saada. No vat, Aholdi 4000. Ahah, mind natuke hirmutab, tahate mind ka pildistada, kas sa tead, šamaanid ütlevad, et kui pildistatakse nad ära tüki oma hinge ja ega ma, ega ma juhuslikult pildistasin, aga ma ei taha. Mul. Selles mõttes ma ei karda, et mul on väga suur ringi, ma võin anda sulle kui sõbrale ikka iga kord killukesega põhimõtteliselt seal ohtlik see pildistamine, et muistsed inimesed ei teinud seda naga ajali pildistanud kedagi, see on väga tervem, see seisukoht on nüüdseks ka läbi vaadatud. Vanasti oli tõesti nii, et kui sa pildistasid inimest, läks tükk küljest ära, läksin veel tükk küljest ära, see pilt läks albumisse ja seal ta kolletes, kuni tulid pärijad, ei viskasid selle fotoalbumi minema. Mis nüüd, aga tänapäeval see pilt läheb üles sotsiaalmeediasse laine igaveseks igaveseks, kui elekter ära läheb. Ja iga laikis ja selle pildi eest saad annab sinu hingele väikese killukese juurde, need ta boostib sind rohkem, et see, kui ma sinult ühe tükikese ära võtan, sa saad pärast Instagrami ja Facebooki kaudu seal tohutu mäe hinge, tegelikult vastan jällegi seal ja need muidugi vaata need inimesed, keda keegi ei pildista, kes küllaga, aga meiesuguste staaride pilte laisivad, vaat nemad annavad küll hinge kogu kogu aeg, kogu aeg annavad ära. Vaata, nemad küll midagi ei saa, see on küll fakt. Aga ma ikkagi olen alati sinu pildi peal siuke siukse. Nagu sulgur sul sulgeri ilved, mitte välja lasta hinge, ma vaatan nagu natuke silmad, lasen siukseks Kalbeks nagu surnud kalal ja, ja suu hoian kinni, et midagi hiina augud Nevad allapoole, et kuskilt midagi ei lähe. Ja on küll jah, kavalalt teen seda. Ja ja sellepärast, et, et see ei ole hea pilt jah, aga õnneks jah, ma näen oma näost, et sealt midagi välja, aga vaata, kui palju sa ilme on. Loetamatu, aga vaata, kui palju sa juba energiat saad, tunne, et ma ei saa mingit energia eraldi telefoni. Need lingid tulevad ja ma nagu tunnen, Andrus jookseb ümber raadioväliselt energiat on nii palju. Hüppame siit alla, hüppame tagasi, kas ymber raadio, ainult umbümber uue raadiomaja ümber vanaga ümber vana maja ümber kesklinna, lihtsalt saad aru, et energiat on nii palju, tahaks midagi teha, tahaks mööblit, seal on nii palju energiat, sellepärast et sa sõidad kogu aeg selle poldiga. Titaanist. Mina käisin koeraga täna Kadriorus, räägi oma andmisest ja. Räägi oma andmisest. Päev otsa on, nonii. Ma olen andnud häid emotsioone kõigile inimestele, kes vastu tulevad. Tõsi, seal vesivärava kohviku juures ma kuulsin mingit vilinat, keegi kihutas kuskilt sellele inimesele, ma ei saanud midagi, andes talle nii kiire. Nüüd ma saan teada, sa oled sina. Oleksin kohtuda sõber, vestelda, juua, kannuks õlut, selle asemel sinna kihutasid kuhugi. Teinekord tuleb ikka rahulikult rahulikult liikuda, aga ülejäänud inimestele, kes pole pargis vastu, tulid kõigile, andsin täna. Naeratasin neile, kiirgasin silmades, tegin suu lahti, kas seal eriti nagu sinu pildil, aga sa niimoodi ei anna energiat tallaga seal suuna võib, aga kas inimesed Jaka sind kartma, kui põdevate silmade ninaaugud võõraga nende karvaseid nina kutsuva mulje koeraga Kivirähk tuleb? Vastus on hirmutav, ninaaugud on puhas. Et energia paremini välja pääseks, ei ole seal midagi, ma olen küll näinud, siin hinnangus piilus kolli väga õudselt kolli, no need on hoopis teised asjad. Ta tuleb õhtul, pealegi, need tulevad ja siis, kui hauad avanevad peale kahtteist, siis siis tuleb asju sealt sügavusest välja ja mul on tegelikult Andrus, hindan sinu juurest tohutult seda sellist nukest südamlik nagu isegi lapselikku fantaasiat, seda väikese Illimari soovi anda maailmale ja noh, nagu teha seda maailma paremaks, et loomulikult ja masinaid ma kardan. Ära karda, mina kardan, et need asjad, mis põrinal tänaval liiguvad, siis kauplustes kadedad robotid. Sina sina saad sellest aru või kui nad piisbiks räägivad, mina. Tead, sa oled küllalt eakas inimene juba ja loomulikult selline lapsemeelsus tuleb mingil hetkel ju noh, nagu inimese juurde tagasi, eriti kui ta oma keha eest ma just toonitan keha füüsise eest pooltega näiteks sport ei liigu ele aktina. Mina liigun. Ei, ei. Need oled nagu mingi mingisugune ott, ära sõidad, kihutad mööda linna ringi, mina käin jala. Jalalihased kasvavad midagi, lampjalgsed tekkide näiteks sina kelgid, et sa sõidad selle poldi peal käed lahti, ega mina näiteks sõidan bussist. Meil ei ole kääda. Käed niimoodi rinnaliistu istudes sõidad käed lahti, istudes ahelast. Kogu tee augutee ja mõnikord lausa Tartus välja. Julged. Nii et vot, aga meil on tegelikult ju täna ka muusikaline külaline. Ja see on uus robot, ma arvan jällegi sõbrale robot, ta on küll uus album, ta, aga ta ei ole uus tulija ta mänginud erinevates ansamblites, laulnud, teinud muusikat. Ja tema uus album pealkirjaga vool, kaitsering ja artistidel. Liis Ring, palun. Rääkida veel Kadrioru uudiseid, jagada muljeid selveris käigult, sest mina ikka elan selle põhimõtte järele, et mitte midagi sellist rutiinset väheolulist ma ahminud muljeid enesesse ja siis analüüsi ja sünteesi neide paiskama. Praegu näiteks sinule mulle tohutult avaldad muljet, õudselt meeldib see uus maja, mis on kerkinud Selveri ja saksa gümnaasiumi vahel kunagisele tühermaale valmis veel päris, ma sõitsin ka mööda selt, eks ta ei ole valmis ja tal on kiled juba ümbert ära. Mulle nii õudselt meeldib, et on Eestis tekkinud selline arhitektuuribüroo, kus kasutatakse narkootikume. Ma nüüd selle arhitekt, arhitektuurihoone kuju, väliskuju. Arhitekt Villem Künnapu plaan on siis seda toredam, ta vanas eas on avastanud kas siis ketamiili LSD või, või, või siis mingeid opiaadid. Et see on pöörane, et kui ta midagi meenutab, mõnede poolt Disney raamatus on üks episood, kus eetripudel kukkus autosse puruks ja kas onu Reali, onu, toonal team, onu Donald nägi mingit linnamis lainetas, vingerdas ja sildadele karta oli kirjutatud, et majad on kummist ja tänaval kõnnivad poolikud inimesed. Et et kui nägi ja see maja natukene meenutab seda, keda on puhas niuke, LSD ülestulemise juhtum, et hapet on tehtud kõvasti ja võib-olla ka tärts ketariin ikkagi vahele seda ketamine mõtet, toonitan ka see maja muidugi ei ole kummistada vinkerda, et ta on lihtsalt väga värviline, nagu ma Ta on niimoodi, et nägin, et nõrgema nagu silmaga ja nõrgema närviga Kadriorus, et ma tean, sealt möödas, katavad silmad isegi käega, sest ta pillub kõike skaala värve. Ta sätendas tuhandetes värvitoonides ta veel ei, sätte on ikka veel pooleli, aga Ma lugesin mingit intervjuud Villem Künnap puuga ja härra Gunnar Siiner ütles, värve tuleb juurde, aga vot väga hea, mis tõid huvitabki see, et, et mis siis seal on veel valget pinda, käsi on see, aga see kaob. Aga loodan ka, sest temast on saanud selle nagu selline või ütleme, teine efekt, mida ta meenutab mulle, et kui sa näiteks oled kuskil pulma või matuselauas söönud näiteks rosoljet, et siis külma lauda, sooja lauda peale kringlit ei olnud veel valget ja punast veini siis oksendad. Vaata, see okse on ka siis kõikides toonides, tuleb ehkki peab ütlema, et see maja värv on natuke sedamoodi ka selle kohta ütleksin siukse märkuse, et paraku on nii, et nii nagu ütleme, pesumasinasse paned punase riidetüki, siis tähendab teistele kõik selle värved, rosolje hakkab domineerima ja selles majas ka domineerib tegelikult selles mõttes, kui te tahate tõesti väga kergelt okset, siis rosolje ei maksa liialdada. Et parem valige siukseid aineid, mis nagu annaks värvi teistele, säilitaks maos oma kuju ja see on väga huvitav, ma mõtlesin just, et seal mingid noored arhitektid, sellega actio lähevad varr Künnapu isiklikult, siis on see tegelikult mingis mõttes nagu tema selline kuidas öeldakse, nagu selline oopus, magnum? Jah, noh. Et ma muidugi loodan ja arvan, et tema arhitektid ja jätkub ja toob meile veel palju nagu vahvaid objekte, aga praegune Kadrioru Plaza, mis sealt tulema hakkab, ma soovitan kõigil Tallinnas ja ka Eestist väljas arhitektuuri vistel tulla, et kui te lähete kummu mitte kumusse, vaid kummu septee peale, astuge maha korraks nendest bussist ja vaadake seda. Seda Kadrioru siis kui te sõidate Gonsiori tänavate sisenete kanalisse kohe paremat kätt, aga, aga seal vaata, see noor arhitekt alati üritab ju kedagi matkida või olla kellegi moodi või kellelegi meeldida varal arhitektil on ükskõik, paravile küllap olete. Ta lihtsalt teeb seda, mis talle meeldib ja laseb, laseb nii-öelda värvid valla ja nüüd ette veel, kui see maja hakkab elama. Ja kui sinna tuleb elekter, siis inimesed hakkavad seal nagu, et siis need aknad ja kõik hakkavad ju veel nagu ehkki ma väljapoole peal valgust, siis ta tõesti nagu diskokera laes jõulupuu sobib sinna, ma ütlen sellesse Kadrioru hästi sellistes väikekodanliku ja tegelikult ei saa, ma arvan ka, et sinna oli vaja tiiki, oli vaja midagi lisada. Et ma ise nagu hästi moodsa kaasaegse inimesed, kellele pole võõrad ketariin ja muud. Aga jah, ütleme igapäevane minu igapäevane leib. Et mulle tohutult meeldib, et see nagu uus aeg on hakanud jõudma ka üldiselt, kui me vaatame kadrova asumis ringi, meneme igavaid puumaju. Me näeme Vilde muuseumit, mis on üks kahekorruseline niuke igav laudisest hoone me näeme Tammsaare majamuuseumis on igav, nii nagu ta Tammsaarest remont tegemata jäi. Nii ta seisab siiamaani, eks ole, see uus maja, mis tuleb, ta ei ole nüüd päris Kadriorg seda ahnitseda endale ka, et sama hästi kuulub ka ka ütleme hubasele kanali alguses ta ongi nagu selline maamärk võib-olla kanalist tulla, et sa näed enda ees värviliste kiiskuvad maja teadet sealses kesklinn, et sinnapoole tasub minna, et selle taga juba tulevad telemaja ja tulevad Hiltoni Dell ja kõiksugused elumõnud algavad ja siis tema on niisugune, esimene nagu majakas plingib ja vaatame, ei ma mulle meeldib ka see maja ja et ta on ikkagi niisugune. Mõnikord ehitatakse sihuke maja valmis, et sa ei saagi aru. Et kas ta on seisnud siin 100 aastat, tehti alles tüüdata, näebki välja nagu üks niisugune aljunud kuhugi juurde ja siis ta on seal, aga see selles majas on, iseloom, ütleb, on väga. Mina mina, mina tegelikult juba naudin, mõeldes, sellepärast nimelt erinevatel aastaaegadel kellaaegadel, mis seal kõik juhtuda, mis imelised inimesed seal elama ja eriti Saksa gümnaasiumile on tore seal kõrval. Seal on nii ilus vaadata hommikul kooli minnes seda ja ja koolist koolist ära ära tulles puududesse said, sa ei taha kooli sisse minnagi, tihtipeale ta jääbki sinna vaja, et tuua praegu ma näen neid lapsi, kes ei taha kooli sisse minna, nad seisavad seal. Minu maja kõrvale heida, kas hotelli jälle? Ootan pikisilmi, millal see valmis saab, siis ma hakkan seal ööbimas käime. Siis on nii tore, lähed hotelli, vaatad hotelli aknast oma oma kodumaja aknaid, vaata mis seal toimub. Aga mis seal toimelised, kui sind seal pidanud alati kodus toimubki veel ei ole, siis ma, kas sa seda valvekaameraid jälle pannud? Mina näiteks olen pannud valve, ma tahan teada, mida, mida kodus tehakse siis kui mind kodus ei ole see nii loomulik, et nad on kavalad. Ja ma olen ka täiesti kindel, usalda neid, sina usaldad masinaid ja mina usaldan inimesi, mina olen ka täiesti kindel, et te ütlete, et minu pereliikmed on samuti pannud oma valvekaamerad, et vaadata, millega mina tegelen, kui neid kodus ei ole. Aga kui kedagi kodus ei ole, siis kaamerad filmivad? 11 Ma tahan filmida seda, mida Robin teeb siis, kui kaduntaalav mis ta sel hetkel tegema niipea uksed sulguvad. Kas sa tahad kõike, sa ennem mõtle kaks korda, võib-olla Robin heidab seljast koera naha istub näiteks arvuti taha ja hakkab looma surematut poeemi. Ei, see on tõsi küll, et on ka mingid muinasjutud, kas inimene saab, saab selle võime kuulda lindude loomade kõnet, siis ta hiljem palub, et ta pääseks sellest võimelistest lindudel. Loomad räägivad, koledat jutt räägib, et teda taga ja temast ilusaid asju tema, tema kallites sugulastest, ta saab teda nii palju jälki asja, siis ta parem varblased hanede koerad haigeks jäi, ei kõnele ekstra rohkem ja siis ta tavaliselt võetakse võime ära. Et ei, ega inimene jah, ei pea teadma neid asju, mida koer mõtleb ja arvab ja tõsi on ka. Muidugi on see, et Robin jälle teab väga hästi, millega tegeldakse siis, kui teda kodus, jänesest, tal on nina, ta tunneb lõhnu ja ta saab täpselt lõhnadest aru, mis toimub, kui teda pole kodus, aga täpselt ei tea, mida ma teen, siis, kui ma kodunt ära lähen. Koju ja mina lähen linna, aga sa tuled linna pealt tagasi, nuusutasin jälle, peab ta teab, kellega ma olen kohtunud kõrtsis sa käisid, kellega seal käisid, kui palju see sõit, mida seal. Ja kõik see info on tal olemas. Õnneks huvitav, kuda vaata, kui ta saaks rääkida, siis ta räägiks võib-olla sinu prouale ka seda, aga kuule ta rääkida ei saa, siis Lonni arvab, et sa käisid balleti ja küllap nad räägivad, kui nad kohtuvad pargis teiste koertega, räägivad oma peremehe taga. Minu oma jälle jõi. Minu oma ei näe selgelt päeva. Kiirelt. Et seda infot nad vahetavad, pissides. Sihuke. See on nagu selline, noh nagu noh, nagu selline kood. Jah, ta nuusutab selle üles, tähendamata teise koera peremees on teinud jah, iga hotellis ikkagi oleks tore vahel koduks ometi Adrilt, miks? Räägi mulle, mis see, kas see, kas sa arvad, et kui sa lähed hotelli, ootaksin mingi paheline seikluse, ei ole, väga seal veel igav kodus, selles mõttes minibaar ei ole mõtet käpilisest, kui sealt midagi võtad, siis pärast saad sa sellest arv, mis on palju kallim, kui oleks maksnud kodus. Kodus enamasti ei peagi maksma, sest sa oled kõikide asjadest, mis seal ikka. Ma hakkasin praegu ka ei ole maksnud, võib-olla kingitud. Et jah, selles mõttes kodune paar. Aga kas duši all käia saab, tellis odavam? Kodus on siiski odavam, tead, ei ole duši all käimine, sest hotelliööbimise hinna sees on see koguse nätaka, kõik see teleka vaatamine seal on sinu jaoks sellised programmid, mees võib-olla ei tahagi vaadata ja selliseid programme, milles näiteks tahaksid valdaga, mida sa hotellis ei näe. Äkki mul ikkagi võimalus olla koduse vahtida, mida hotellikülalised teevad palju põnevam ja kui nad ei pane siukseid kuradi peegelklaase. Et ma loodan, et nad ei pane peegelklaas sisse, sest sina ju kindlasti saad. Malle Lõsudes ja toas tule ära, mind ei ole näha. Aga mina seisan hommikumantlis aknale, silmad põlema, isegi mitte aknal, vaid sa mine toasügavusse, tee aken lahti, niimoodi sind akna all ei ole näha, aga sa vaata Traasügasest binokliga. Et noh, siis on lihtsalt üks tuba, aken on lahti, sind sellist vanamees on sees, kiikriga vaataks, seda ei näe keegi hotellis hotellis, inimesed saavad toimetada, teha massi, sinu rõõmuks. Võtaks ostma ja binokli kindlustas Reabinak võimse salvestaja siis näiteks pisaraid videosid teinud saada, mulle ka? Jah. Vaat küll hea mõte, et järgmine aasta avatakse hotell 2020 ja siis teeme sellise grupi endale kinnise Whatsappi grupi, kus me oleme ainult liikmed ja siis sa saada videosid ja siis saada mulle ja siis ma kommenteerin neid ja siis me saame mõnusalt nagu lõbutseda, sa võid küll tegutseda. Siis ta võib kahekesi istuda, mantlid seljas, on talveaken, on lahti mantlit, toapimeduses vaatame binoklit, ei oleks mega. Sihuke väike lõbustus. Nonii siis vahepeal ka kirjandus uudiseid, et ma ei teagi, kuidas inimesed on elanud terve suve ilma meie saatata, kas nad üldse kuidagi lugenud, midagi üles leidnud, aga nüüd me oleme tagasi ja kirjandusrubriik jätkab meie saates. Et on ilmunud väga huvitav raamat, kirjastuselt Tänapäev Petroovid gripi küüsis. Ma alles loen seda, mul on veel mingi 80 lehekülge lõpuni, aga juba algus on väga paljutõotav, et räägib siis elust Venemaal ja ja peategelane on siis perekond Petroovid ja sellel isa Petrovile on niisugune kummaline kummaline omadus, et kui ta läheb trolli, siis alati mingi lollakas hakata rääkima. Ja neid lollakaid on alati igas Venemaa trollis, loomulikult tahavad oma mingit maailmavaadet oma lahtiste kätega kinniste kätega, seda tema sõidab kinniste kätega tallede torust. Trollid on täis, aga siis alati ikkagi külje alla Poepüks idioot, kes hakkab rääkima midagi partei kullast või, või mingitest kosmose kiirtesti, mingitest keerulistest asjadest. Ja seda ta kuulab, seda väga alandlikult äratasid otsa, ei tohi vaadata neile, et muidu nad lähevad veel pöörasemaks, ei ütle veel pikemaks. Ja siis on näiteks selline tegelane nagu kõrval tegeleda, nagu keegi Igor, kellel on jällegi hämmastav võime korraldada joominguid. Et kui sa Igori kätte satud, siis kas sa tahad või ei taha, sa võid ka gripis olla ükskõik mis plaanid, lähete ka kaasa ja hakkad jooma, et on võimatu temast pääseda. Ja samuti ja need inimesed, kellele ta helistab ja teatab, et ma tulen kohe küll inimesed, ütlevad nad mingil juhul sisselase, aga ikkagi ikkagi lõpuks on nii, et Igor istub meil köögis ja võtab veel kaasa hulga inimesi ja see on nagu mingisugune jah, selliseid inimesi on, ma tunnen ise ka mitmeid selliseid isikuid, kelle küsisid, on väga raske pääseda. Kui nad tulevad sulle vastu, hakkavad sind jooma vedama ja siis võid panna oma jõumängu, aga ehk siis ma olen muidugi aastatega muutunud kogenumaks oma, tegelikult ikkagi suudan vist juba vabaneda nendest inimestest, et minu peale nad enam ei mõju, nii, nii, aga omal ajal oli väga raske küll, et siis ma tõesti noormees ja läksingi kaasa, seda väga kurb kuulata saiutustes sinust perekond Petrovi elust Venemaal ja ka sinu kommentaar selle kohta on hästi kurb kuulata, sest et see räägib ühest väga ju õudsest elustiilist, eluviisist. Noh, loomulikult tähendab nii juhtubki, et sulle ujuvad küljele trollis igavad inimesed hakkavad ajama lolli juttu, sest et normaalne inimene sõidab autoga ja loomingut, istute seal autos üksi ja keegi ei saa sulle külje alla ujuda või siis äärmisel istub koos perega, kes istuvad Telefoni, sina istud, nagu ma saan aru, Bolti tõukerattad ja see on tänavatel, ütleme Igoriga kohtumine tänavatel ja mujal näiteks sa ütlesid, et sa tulid täna mööda väravad, tahtsid kutsuda mind õlut jooma, keegi kihutas nagu rakett mööda baltirattalisi oli mina räpase nii ja ma tean, aga kuna mind ei huvita istumine õlleklaasi taga niuke ei, nende vanade kuradi Brežnevi-aegsete lugude ei ütlemine, kuidas oli sõjaväes, kuidas oli üliõpilaste ehitusmalevas? Ma tahtsin, paradiis maas, seda ma ei taha. Tammi rajamisel huvitava pommi rajamise olete kuulnud uksendamiseni, ma ei taha neid sellepärast võtta. Lõssenko olekski öelda paar sõna, ei, ta pole kuulnud kõike. Ja pärast ongi väga hea võtta polti ratas ja sõita kõikide Siigoritest hästi kiiresti. Hakka mulle, meie raadio, meie saate kuulajate hulgas ongi see, et on kindlasti ka mõned sellised vanamehena, kes tahaksid voolata, vaid rääkida tahaksite Erafivovitšis. Ja kui sa hakkad rääkima, särafimovitsisin, ärritavad kodus peksma kepiga vastu radiaatorit ja räägivad oma jutluse ära, see on küll väga õige tähelepanek, eks ole, et ega need vanamehed või need, kes need inimesed, kes teavad midagi säärast soovitusest, et tahaks isenesest rääkida, aga need, kes ei tea, nende tahagi kuulda, tõesõna, need, kes juba teavad, noh, neid ei taha teist varamest kuulda, Nataks ise selle loo ära rääkida, see on nii kyll jah, et et sellepärast mind ajabki väga vihane David Vseviovi, saades rääkida kõiki neid lugusid ja siis sellepärast kuulagi Davidi saadetakse, siis räägin. Ma räägin. Oota, las ma räägin ise seda lugu, ma tean seda maalinkovi lugu küll, et las nüüd, oota nüüd. Molotov jah, mina tean seda Molotovi lugu. Raadio kuulamise eripära ongi ju see, sest et teleka televiisori õhtuks seda ka, aga raadiokohtadesse päris kindlasti, sa hakkad vastu ja vahele rääkima. Et näiteks, kui nad kuulavad saadet olukorrast riigis, näiteks Andrus Carnov ütleb midagi, mina kohe ütlen vastu hästi kiiresti. Ja siis ütleb seal Carnov saatekaaslane, kes seal seal igatahes ütleb midagi enne kui karra talle vastata, jah, mina ütlen jälle midagi vastu. Ja nii on kõikides kodudes ja kõikide jutusaadetega meiega, nad ei jõua vastega vahele väikesest. Esiteks nad ei tea, kuhu me jutt läheb. Nad ei suuda reageerida, Nad hakkavad valmistavaid ütlema, valmistatud kujundada seisukohta Bolti tõukeratta osas, sina juba räägid, särafimovitšist? Ongi jutulõng katkenud meelega räägiks, rasva soovib, sest ega sa ju ei lase. Palun räägi Serafivoolsist, jumal hoia, mul läks tuju ära, juba. Soovid siis ei ole niimoodi lihtne rääkida kogu aeg erilise tujuga ma räägin võib-olla 10 aasta jooksul, mul tuleb selline tuju ja võtame pitsi erinevad, minu nimi on Igor. Ma oleksin võinud proovida, proovinud, joome vedada küll, jah, aga noh, sa sõitsid nii haledalt, et aga, aga Igor oleks sulle järgi sõitma. Olen võtnud leidnud ka selle pulti Rõukrate kihutanud selle järgi ja küsida, kuhu, nii kiire nüüd härra, see muidugi, millest te Petroovide raamat räägib, ongi selline vist kadu maailm, kus on hästi palju selliseid noh, ütleme reaalselt füüsilisi kohaloleku hetki, kas siis trollibussis või tänaval või köögis ja kus ilmselt sest üksteisega räägivad, eks ole, seal on siiski tegelikult ka Petroovida poeg, kes on kogu aeg ninapidi telefonis nii, ja see poiss on väga sümpaatne, sest ta ei sega kedagi. Ei, ta ei sega isa ema tõesti. Et ta ei hakka gripi muidugi nad kõik kõikivad Petrovi proovite proual Petrooval temale on muidugi hirmus saladus, et ta lahedalt tuleb peale kanda millegagi ära tappa. Siis taval tapakad aastale parem, see haakub selle raamatuga, mis minul praegu pooleli, millega ma kavatsen kohe lõpule jõuda, kui ma koju lähen, son, Harry, ole uus seiklus pealkirjaga nuga luga ja kui sa, kas sa loed, Harry, ole seiklus, ei, ei, see on Norra. Norra põnevus, kriminull, autorit ma isegi ei mäleta. Sildid on ilmunud väga palju vahepeal linnas väga igavad, aga nüüd on siis ta hakkab lähenema sarja finaal, see on väga põnevast Harri, olen, selles raamatus on vist kõik tegelased on olnud korra kahtlustatavate hulgast detektiiv, ise siis Harry ole nüüd lähebki lõppe, nüüd ma mõtlen huviga, kust see päris nagu mõrtsukas siis välja teiega selles Petravide raamatusele kigi kahtlustav. Et ta lihtsalt tapab mõne vanamehe näss ära aeg-ajalt neid, noh, sellest rohkem juttu ei otsi keegi ja visatakse kraavi. Aga see norra, norra, vene Petroovide, Harry Hole, seiklus on krõmps parandamisel, Petrovi Trans Igor, kes joob palju. Vaata selles raamatus Harry ole ise jopega, Igor korraldabjoomingutega ise purju ei jää. Siis tähendab Eerik Orgu Kessori soovitab süüa mingeid tervislikke toite, kurat laseb naistel endale lihtsalt teie purjum. Kuule, kuidas sa suhtud sellesse skandaali, mis nüüd tuli välja, et armastatud toit, lustus, komissar ja toidunõustaja Erik Orgu tuleb välja, on salaja söönud. Teine Facebook plahvatas. Uuriv ajakirjandusuurijad eetris, Eerik Orgu sööb, sööb saia. Mind huvitas rook rohkem hoopis see, et seal ei ole sellest räägivad tema endised naised siis või noh, et kui palju neid tal on, kas nad kõik kogunesid Katrin Lusti kuskile stuudiosse Eerik Orgu, endised naisSaku Suurhalli. Siis võtsid sõna, nii nagu meie tahaksime sind kõikjal trahvihoovis, siis nemad tahtsid rääkida Eerik Orgu saia söömisest ja siis järjekord, inimesed registreerisid sõnavõttude kris, palun Katrin Lust. Nendest sõnadele. Esimene, teine naine ja see on nagu varem tuli, kogunes praegu praegune naine, ma ei tea, kuidas tema, tema tema vist ei osalenud, ta kogub alles materjali, ma arvan, tema alles kogub ja tema veel ei tea seda, nagu ma aru sain ja nagu ma aru sain, oli neiu terve prouadele preilidele olid olemas. Vot nendest toituda vist oli süsteem selles, et ma pean üldse tunnistab, minnakse kui tänase päeva suur saavutus oli kogeda ostukontrolli selveris. Eilne päev tõi mulle minu vaimumaailma, täna tõi mulle Erik Orgu. Ma pean tunnistama, ma olin siiamaani on nad väga õnnelikult ja kaua teadnud, kes seal seelik, olgugi et ta on olemas selline isik, et ta on väga kuulus. Aga ega see, et nüüd ta soovitab teistel mitte saia süüa. Ei, tähendab te ise ei tohiks saia süüa. Et ega nii on näiteks Winston Churchill käigeinud sõdima, sisesoovitus, brite sõduritel olla vapper, suitsetas sigarit, riskib sellega sõda, peetis ta selles mõttes juhtis loomulikult sõda pidas läbirääkimisi Staliniga. Ega ta rindel ei saa teada näiteks, et kõik need suured karskuse jutustajad, kõvad joodikud ja näiteks traditsioonilise perekonnaelukaitsjatele tuntud ringitõmbajad ja tuntud homode paljastatud ise nii-öelda kapihomod alati, et see on ju elementaarne joodikutele tekib mingi hetk tahtmine joobumine vahele. Oskar Lutsul on väga palju niisuguseid jutte, kus ta manab ja nea viina, ta isegi ei taha maha. Ta tajub viina halb päev, et seal pole viinajoomine, ei ole hea. Ütleme isegi lible ega tea, ei ole, ta teab, pea teavad, millest nad räägivad sellest. Inimene, kes pole kunagi viil ei olnud, ei tea, kui halb see on tegelikult ju sellepärast. Eerik olgu, kuna ta söödana tonnide viisi saia, tähendab, kalpsan et ma sain aru, et tema eriline lemmik oli Napoleoni auruga. See on tõesti, et ta ei suuda sellest näppe eemal hoida. Nii on, see on hämmastav, Andrus Andrus, kuhu me oleme jõudnud 21. sajandil, kus linn on jõudnud nii-öelda tulevikku juba ühe jalaga ja siis korraga tehakse selline saade ja see on väga tore, et me avastasime sellise isiku nagu Eerik Orgu, tema naised ja tema kiriku suhted Napoleoni koogiga. Avada, vale, vale, vale paljastatakse, tõde tõuseb ja vale vajub. Uurija soovitab. Paljastab kõik selle, jah. Ja, ja nüüd ma ei teagi, mis siis ma, mul oli mõte hakata tervislikult toituma, aga nüüd ma saan aru, et Eerik Orgu ise Kaseb sai siis miks mitte, et võib-olla lähen kodu tervel Solarises lähipood on lahti, ostan paar pätsi Napoleoni koogi, saajaka lusika seisma, vastajaid tahavad ju, ei ole. Kilekott ka onu Raivo pildiga ja tõsi on ka see. Raadioviina müüakse kella 10-ni, selle peale on ka lähedal. Teeme Lähme, ostame Selverist paar pudelit haljast sai hästi palju, teeme sellise meeleoluka õhtu, kujutame ette, et see hotell on juba valmisid, nad ehitavad sinna juurde, et me vaimusilmas saame napsi võtta ja vaadata, mis seal toimub. Kujuta millegipärast ette, su nimi on Igor. Sa räägid mulle selle ravimiametist ja siis me helistame särafimovitšile trafenovitš ajab vastu, et mitte mingil juhul ei tohi mu juurde tulla, et mul ei ole üldse tuju ja mul on nii palju tegemisteks väitekirja joomiseks kirjeldada ja siis me ütleme, et okei, okei, oleme veerand tunni pärast kohal. Siis me olemegi seal. Jah, meie tänane muusikaline külaline liis ringe, tema plaadi nimi on vool käib seal ringi. Sõna-sõnalt, mis tähendab see villa kogumist lammastelt, Andrus. Aga siin on võib-olla veel ka mõni muu. Kõik laulud, ma kahtlustan, ei räägi lammastest, võib-olla räägite, räägitakse ka teistest, Toobal, villa kogumine, lammastel? Sihuke temaatika, millest võiks kirjutatud raamatus Erafi kellest vahepeal guugeldasin mõni kummaline, kas Erafimovits oleks kunagi osanud arvata, teda hakatakse guugeldama intervjuu, kui tal oleks üldisesse reflovis. Me guugeldame, et mis ta Alexis teinud, vana kodusõja kangelane võtnud, kas ta oleks jäänud ruudu juurde veel ainult seda? Et jah, kummaline on muidugi hea, et sihuke lauljata, kuidas ta nimi oligi, Ring esineb saateid, mille, et tema on seda soovinud tütarlapsele väga suur, elame, me elame ju tegelikult suurel murrangu ajal, kui me nüüd katsun meenutada, mis me täna karnis ongi. Kõik, me oleme rääkinud narkootikumidest, Selveri väga väiksest šokolaadist Moltist, elektroonilisest vidinatest, elektrijalgrattaga, Nende tõukeratastest, Serafivovitšist, Igorist, Igorist, et see oli kusjuures me oleme rääkinud hotellidest ja näiteks ma vaatan sind seal mingisuguseks ring, ega ma näiteks ma ei tea, mis sealt nüüd, kui sa suu lahti teed praegu see, et sa suud täis olla. Nii et kes sealt lahti teed, mis seal tuleb, ma ei tea, siis on üllatusi, selles on suur rõõm. Et see on selles mõttes on raadiokuulajatele. See on üks selliseid väheseid tahtlikkus, ilmselt ei saa tõesti vahele rääkida, sest pole kellegagi vaielda, sest jutt läheb kogu aeg eest ära. Jutt on seosetu. Tõsi küll. Ei, ma tahtsin paluda seda, et sa, et sa seda pilti, mis sa tegid, noh, et sa teeks ilusamaks. Ma kasutan Snapchati filtreid, ma panen sellega pärast Instagram üles ja ma teen sulle need lahedad jänesehambad ei soovi neid asju. Ma tahan, et ta teeks mu selles mõttes nagu. Ja üldse ma ei taha mingit täpset ja mingi selleks ongi täpselt Andrus, et ma tahaks seda prindiks välja ja teeks dushi pliiatsiga medest, rääkisime, kuidas vanad fotograafid pilt ilusamaks tegid, mitte ei olnud selleks vaja mingeid internetivigureid, vaid Verner Puhm või, või Harald Lepikson, kes seal ajakirjas majas töötasid. Nad võitsid, fotoväljaprinditud foto, mitt isegi prinditud, loomulikult vaid fototalis olgutatud ilmutise kinnitas ja siis temast sai vale foto. Ära kuivanud. Sihukesest plekk pleki peale kuumukuva plekib ära kuivatatud, vaat siis siis joonistati, kulmud joonistati tugevamaks, ripsmed tehti niimoodi nagu sipsikule. Aga tead, ma ikka silmamunad, mäletan, et sa, see protsess, mida sa kirjutad, vana lehemehe ja siis tehti veel need huule kontuurid, joonistati tumedama pliiatsiga, musi oleks aga see töö siiski minu meelest ei alati poole, sest tavaliselt lehelugejaid kodudes pidid seda tööd edasi tegema, et, et ma mäletan, et kui ilmus värske noorte hääl, nagu just nimelt Harald lepiksime, need olid kapi natsid, kes joonistasid igale pildil Hitleri vuntsid, mis mina, mingi kapinaids, vastupidi, ma tahtsin lihtsalt Karl Vaino portree läksid, huuled on rõhutatud, et silmade pilk oleks, keskendun umbsestorile alati piltidel, kui hajevil. Ta võttis koguni prillid. Ja. Muidugi detailid kahjuks üsna piiratud, et olidki habe, prillid, vuntsid, sellised teravad lipuga haldjakõrvad, sisenes joonistada ka noole, mis läks nagu peast läbi tasast välja ja kirve võis pähe joonistada. Tegelikult oli veel üks anatoomiline detaili veel, noh, niuksed, tumedamad formaadilised, mitte mina, kes ma olin hea hea poisse, korralik laps, mitte sina, kes samuti Nikolai. Meie neid ei joonistanud, ei kooliõpikute piltidele ka ajalehe ajakirjade fotodele, aga neid fotosid, jälke fantaasiaid, kuhu sanatoomin, detail võis piltidel lipsata, võis näha sõjalise kateedri õpikutes taktika õpikutes, kus olid sellised. Ma pean sellega, need eeldavad ikka, et on inimesest nagu maas ma näengi seleta, õlgadeni Mideletamatree vaid ikka on just alakehakaal ma peangi seletama nüüd raadiokuulajatele taktika, õpikud olid sellised. Illustreeritud joonistega õpikud, mis olid vene keeles ja mida hakati Tartu Ülikooli kateedris tulevastele ohvitseridele, kamina. Muide Andrusele, nõukogude armee ohvitser. Jaagul armee ohvitser kihutab puldiga. Ja need on armee, need olid kohutavalt igavad õppetunnid, kestsid kohutavalt kaua, nendega umbes nagu oleks mingit mingit mingit opiaati sisse, mingeid väga ranget narkootikumi aeg hakkab venima plastil noh, sellele nagu kärbes merehaigus aeglane edasi, ainuke võimalus seda aega kuidagi täita. Võta pastapliiats taktikaõpikus nendele sõduritele, kes küll püssi laskmas küll lamavas asendis, küll seis asendis küll täägi võitlus pidamas, küll jooksmas, kaevikuid kaevamas. Nad olid seal täispikkuses neliveoliste habemeid ette teha, aga ma ütlen, siis tuli mängu see ütleme, nendel ohvitseri kandidaatidel. Ja see oli ka põhjalikult tüdinud, oli võimalus, joonistas ühte anatoomilise detaili, mis siis maandus nendel taktikaõpikus, kujutlused sõduritel ja ohvitseridel, kord suhu, kord mujale korvpallikord, terve pill, kes ründasid mõnda mõnda vapra tankistidega suunaga suhu või suunasuunaga suhu suust välja, siis keha alumine osa, jumal selle, need, need nõukogude sõdurit, joonistustel, nende vaenlane fašist ega, ega, ega, ega Ameerika päris oli see õnnetu kehaosa, kes ründasid, mis nagu sääsepilv, mis tuli mingisuguse haige üliõpilase fantaasiast ja pilvena ründas neid Nõukogude vapraid sõdureid. Aga see minu arust ei ole üldse halb, et kui nõukogude ohvitser nagu joonistas kõigile sõduritele suguelundid olid kujutades ilma nendeta ja ohvitser joonistas need talle juurde lihtsalt ohvitseri kohust joonistasid valesse kohta ja need olid selles. Asi on sõduri esiole möliseda ohvitser talle mõne asja joonistada, sõderalisen käske, täita pliiats ja öelda, et just nii seitsmes ohvitseri ohvitser, kui tahab, joonistab neid talle mitu, aga kes on Alpsur talle, sellel ei olnud ühtegi. Ma nüüd kehastasin korraks meie saadet kuulama, näiteks viieteistaastase neljateistaastase inimese kingadesse. Seleta palun meie noorele raadiokuulajale, kes teeb suurepäraselt mis on Selveri automaatkassad, mis on Kadrioru Plaza, kes sai just selle, mis on sera fimo, vits, mida tahes, kulpi lööma. Kas sa lähed köögis ja lööd ühte kulinaarselt tööriista, miks, kas sa lähed, lööd kulpi köögis? Kallid, kallid noored kuulajad kulpi lööma tähendas minu ja särafenowissi nooruses seda tõsteti käsi kõrva juurde ehk anti au mööduvale ohvitserile või muidu tähtsale isikule vaat seda nimetatigi läbilöömiseks. Ja, ja see on väike keelenõuanne, mis on ka meie saates väga, väga oluline ja mis toob tagasi sihuksed, arhailised väljendid. Meie kui suunamudija inflentslerit toome selle sõna kulpi lööma nüüd tagasi tagasi aktiivsesse kasutusse, nii et ma loodan juba järgmine kord. Me kuuleme seda, kas presidendi kõnes või Henn Põlluaasa kõnest. Kulpi lööma. Linna sobib isegi paremini veel. Nii et Tasuks tasuks võtta savil Henn Põlluaasale kasutada selliste konstruktsiooni, kui tal tekib mõte kasutada väljendit kulpi lööma. Et nagu ütles Lennart Meri kulpi lüüa ei saa ilma kulpi löömata. Lennart Meri ütles nii. Enn Põlluaasa eile tsiteeris väga huvitavad Lennart Meri mõtet. Ma polnud märganudki, et Lennart oli sellise sellise asja välja mõelnud ja välja öelnud, aga ju siis oli, kui Põlluaasa ütles. Ta tsiteeris Lennart Merit, ütles, et nagu Lennart Meri ütles, kabet ei saa mängida tehes vahepeal kabekäike. Ja see on õige küll. Aga Lennart oligi viguri ja Henn Põlluaasa, ma saan aru üldse väga kiired päevad, et ta viis mingit need Euroopa Liidu lipud juba ammu välja, nüüd ta viib maale välja vist sealt enda valdustest ikka printeripaberit välja. Noh, kõik niisugused, mis on natuke kuidagi läänemeelsed asjad, mis, mis, mis ei sobi neist, et no näiteks näiteks arvuti võiks välja viia ja tuua asemele trükimasina, mis on ju niisugune vana ja noh, ütleme eestlaste ja trükimasin, see on tegelikult nii kurb, Andrus, et meil oli nii tore saade. Me rääkisime oma päevasse, läksid oma koera. No me läksime uutest ehitistest, me rääkisime vene kirjandusest. Me rääkisime norra kirjandust. Me rääkisime alkoholis söömisest, rääkis Eerik Orgu saia sugude ohvitseride tööst Nõukogude sõduri sõdu, liha, juhatusele, rääkisime Hayusoodel kõikidest vahvatest asjadest, mida, mida maailm pakub. Ja kurat, me lõpuks jõuame ikkagi Henn Põlluaasa juurde välja, et miks Andrus on need kõik toredad eestlaste peod algavad toredalt ta ühel hetkel mere ääres mõtlikult laua taga istumas rääkimas. Henn Põlluaasast ja tema kamraadid. Kui on ikkagi nii värvikad inimesed, siis mis parata, mis parata, eks tuleb nende kohta ka paar sõna öelda. Ja alati alati võimalik, kui kuskil on niisugune, näete kuskil ühte fotot, kus Põlvas kujutatud pealaest jalatallani, siis libioonist igast asju, sinna-tänna mis teda ründavad, kui on igav, kui ka, kui on hästi palju tegemist, siis pole mõtet, lõbus mina arvarandoniga, et sina mine nüüd koju unistama hotellist, mis sina, aga ta akna taha kerge ei olegi, mingi unistus on reaalne Sakkavad reaalne ehid, kus hakkavad mine, kaunid tütarlapsed, kes õhtuti seistes aknal riietuvad, lahti. Ja nii seda ma ei aimanudki, et need sinna tulevad olevatena. No ütleme niisugune, see on parem, kui ma arvasin, et see on väga hea. Nüüd on need tüdrukud, kes on tulnud Tallinna sekas õnne otsima, komandeeringusse konverentsil selja taga raske tööpäev. Ja need riietuvad lahti akna all, mõtled, see on anonüümne, suur, et mitte keegi neid ei näe, et kodus, Sindis loomulikult, nad riietuvad lahti kardile. Hull Jaagukendivad vaatab kellegi ilvese, silmad jälgivad neid. Nad ei tea seda, aga alles hiljem, aastaid või isegi paar päeva hiljem. See video läheb ühes kinnises WhatsAppi grupis liikvele. Üks titaanskeletti, iga mees vaatab seda. Mina ei ole sihuke, ma olen lihtne, kui ma midagi näen, ega ma teistele näidata, sa juba isegi külla kutsunud, külla ma võin kutsuda ka videot, ma teen ise siis video. Et sina unista, oota seda, millal kassasse maja, kus on need toredad tütarlapsed sees. Mina võtan siit maja eest Bolti ratta õudsem immuuniga mööda Gonsiori tänava rattateed. Ja siis keeran laulupeo tänavalt sisse, lähen koju, hakkan lugema Harri Ale raamatu finaali, ma saan lõpuks teada, kes on mõrvar. Ma ei viitsi osalejatele. On raamat