Maarja Merivoo-Parro sõbrad kultuuris, ajas ja ruumis, see on Maarja Maarja. Ma mäletan, kui ema mind esimest korda suure sinise IKEA hiiglase kõhtu viis Soomes Ma olin noor ja mul oli väga vähe raha ja ma absoluutselt ei tahtnud minna kuskile tolmusesse mööblipoodi, kus hakata igatsema asju, mida me niikuinii osta ei jaksa. Aga emal oli fanaatik tuluke silmis, kui ta ütles, et ei kujuta ettegi. Jääd Gilsa näed ja läga emadega kipub ikka minema. Tal oli õigus, ma nägin, ma ei kujutanud ette lõputud toad nagu muinasjutulossis see uneon, see ilmsi on see üldse võimalik. Ja see esimese korra meeleliigutus oli võimas ja nagu nende asjadega ikka esimene kord oli tasuta. Ma ei osanud mitte midagi. Järgmine kord aga ei, ei mina nagu paljud teised siinsed hakkasin rändlinnu kombel sesoonselt käima, Soomes pandas IKEA-s. Et tuua sealt tükikesi maailmast, mis pole ei kallis ega kuule. Ja ma polnud ainukene, iga aastaga oli seal aina vähem soome ja aina rohkem eesti keelt kuulda. See pole muidugi esimene kord, kui eestlased otsustavad odavast välismaa kraamist kultusobjekti teha. Keegi kodiyanti kataloogi mäletav, aga kõige hiljutisemaid hullust koondnimetusega H ja M. Eestlaste veel mõne aasta tagune kirg põhjanaabrite HAM-ide rüüstamisel on ju legendaarne. Nüüd on H ja M ega siin iga nurga peal ja hullus nagu peoga pühitud. Eks seal käiakse endiselt, aga see pole enam see religioosne tegevus ja need asjakesed pole enam staatuses, pean saama, muidu suren vaid lihtsalt üks paljudest võimalustest millest ei maksa erilist numbrit teha. Sidet ootab sama saatus. Võimalik. Aga ilmselt peaks ta selleks kõigepealt meile päriselt kohale jõudma. Praegu ma pole kindel, kas ta ikka jõudis, kuigi käisin IKEA hingust Lasnamäe veerel otsimas, küll ma eeldasin, et väljastuspunkti avamine saab tegijatele endile olema üks paras rõõmufest. Pressile esinema pannud inimesed siit kuidagi nagu hirmul ja ja mitmeteganist ei olnud võimalik ametlikult vestelda, neil ei olnud lubatud üldse küsimustele vastata. Väljastuspunkti juhatajale pandi aga konkreetselt sõnad suhu. Ta pidi rõhutama, kuidas see, et pika ootamise järel meile siiski ei tehtud seda päris IKEA poodi või hoopis veebileht piiratud valikuga ja killukene väljastuskeskus on tohutu kompliment eestlastele kui digirahvale. Et me oleme ikkagi eriliselt arenenud. Mulle tuli seal paratamatult meelde hoopis Adam Smithi nähtamatu käsi. Olete kindlasti kuulnud Adolf Kaheksateistkümnenda sajandi šoti valgustaja, kes oli veendunud, et nõudluse ja pakkumise vahekorraga ei pea ükski inimene eraldi tegelema. Juhul kui on vaba turumajandus, sest siis tekib nõudluse ja pakkumise vahel tasakaal täitsa iseenesest. ÕISis kujundlikult öeldes seda kõike juhib justkui eks nähtamatu käsi. Mulle tundub, et meil siin Eestis on lisaks Adam Smithi nähtamatu käele mitamas ka Adam Smithi nähtamatu jalg mis annab maarahvale udupeenelt jalaga tagumikku. Iga kord, kui me peame asju ajama suurte korporatsioonidega keda väikesed turud lihtsalt ei eruta. Küll pidime Aid joodetes peaaegu halliks minema, küll kurdavad sõbrad, et Netflixi sisu kasin ja nüüd siis alamõõduline IKEA maimuke. Eks neid ohtlikke noote oli tunda juba Eesti IKEA eelmängu ajal, mis toimus Instagramis? See kõik, mida ma oma esimesest Soome IKEA külastusest mäletasin, avarus klaar ole keha, kliendi võimestamine ei paistnud eesti kampaaniast toonia andnud kirjutajad plastmassnõude kuhjatest üldse vastu. Ausalt öeldes oli põnevalt absurdne jälgida, kuidas IKEA bränd, mida ma olen oma raskelt teenitud rahaga aastate jooksul välismaal heldelt toetamas käinud, promob nüüd siin minu kodumaal mulle asju millesarnaseid, ma isegi ei mäleta, et nad oleksid kunagi müünud asju, mille vastu mul igasugune huvi puudub. Miks nii? Tegijad ütlevad, et süüdi oleme ikka meie ise? Uude riiki sisenemise eel tehakse majanduslikke uuringuid ja kodukülastusi ja nende põhjal siis timmitakse tootevalikut, turundajate vaikimisi sõnumeid olevat. Milleks siia Ida-Euroopasse suuri unistusi müüa, parem on meid ikka teatavate liistude juures hoida meie raskelt teenitud raha lihtsalt kirju plastmassi vastu vahetada. Õnneks Eesti IKEA kohapealne väljapanek ei olnud sama trööstitu kui nende instagrami reklaamid. Kuna vähemalt sisekujundaja nii oli jõudnud info, et siinsel rahval on kodu loomisel pigem põhjamaised eelistused. Ei tea, kas selles osas ka rahvaküsitlust tehti, et kas eestimaalased soovivad jätkuvalt olla kogu regiooni ainukene riik, kus ei ole olemas ige päris poodi. Igatahes nii meil siin endiselt On ka pärast pude ja õhupallidega avamistseremooniat Lasnamäe veerel kuigi, tõsi, päris barbarite hulka. Me ige arvestuses tõesti enam ei kuulu ja seda võib olla üllatavalt võib-olla ka mitte tänu Island lastele. Kogu Baltikumi IKEA frantsiis kuulub ennedele Palmasonidele, Islandilt. Ma ei oska ennustada, kas islandlased üldse kavatsevad tunnustada Eestit selle pärisisa-poega, kus lõhnab lihapallide ja kaneelisaia järele. Trepist kassani kõndides tuleb oma 10000 sammu ära ja kunde saab oma ostud kohe kaasa võtta, eks ole. Või äkki ongi Eesti üsna ökonoomne mudel hoopis tulevik? Vaieldamatult sobib siinne skeem harmooniliselt kokku IKEA missiooniga, mitte raisata ressursse. Kultuurisoovitus otsige internetist üles IKEA rajaja Ingvar kantradi manifest aastast 76. Lugege see läbi ja te saate aru, millele ma vihjan. Tegelikult guugeldage isegi jah, seda meie hulgast lahkunud Ingvar Kampradi ennast ja pilt läheb veel selgemaks isegi miljardäri na isenesest säästlikuks riideid ostes kirbuturult juuksurit külastas vaid ärireiside käigus ainult kolmanda maailma riikides, kuhu lendas muidugi alati turistiklassis, tingimata mitte mingi eralennukiga maismaale, helistas aga oma päevinäinud olla. Ja veel kord pidas üheks IKEA kõrgeimaks missiooniks suhtuda igasugustesse ressurssidest säästlikult. Siit ka kogu see mööblijuppidena pakendamine ja kodus kokkupanemine. See omal ajal oli tõeline innovatsioon, revolutsioon kõik ikka selleks, et säästa näiteks transpordikuludelt. Nüüdseks on see kõikjal tavapraktika. Loetud päevad tagasi kirjutasid Ameerika ärihiiud Amazon, Apple, Wal-Mart, General Motors ja veel kümned ja kümned korporatsioonid alla uue firma eesmärgi definitsioonile. Enam pole selleks üksnes kasumi teenimine, vaid ka klientide, töötajate, tarnijate, kogukondade huvide eest seismine ja keskkonnakaitse. Oma Ameerika kolleegidest ees olnud ja alati nende väärtuste eest seisnud. Kas ja kuidas, Meie rohi siin Eestis nüüd selle betoonist ümbritsetud Lasnamäe IKEA pilvekese ümbert päriselt rohelisemaks läheb, ei lähe. Eks ma hoian silma peal räägiga.