Taavi kahe Maarja vaaria. Tervitused minnes saatest siin on nagu siberis neli aastaaega suvel Kiva kuumust, talvel kange külm, umbes nii, nagu seriaalis väike maja preeria näha oli. Eesti televisiooni jõudis südamlik täies 60 aastat pärast seda, kui Laura Ingal Smilder oma mälestused kirja oli pannud. Paarkümmend aastat pärast seda, kui seriaal Ameerika televisioonis oma tiirud ära tegi. Võib-olla sellepärast ongi nii, et Eesti inimestele on väike maja preerias pareminigi meeles kui Minnesota ei rahval ehkki upsakas Nellie Olseni osatäitja teenib selle kõige najal endiselt leiba. Raamatu jagas, tähendab etendusega kindlustasin Freemiteets, kus muuhulgas tuleb ka välja, et võta platsi. Suurim diiva ei olnud sugugi mitte Nelly vaid hoopiski selle õilsa ja pimeda Mary hingasi osatäitja. Mina väidan, et lisaks väikesele majale preerias on tükikesi Minnesotast teie elus veel kontoritöötajatel lausa sadu, võib-olla isegi tuhandeid. Kohaliku firma kolmemm liimiteadlane Spencer Silver katsetas kunagi uusi retsepte. Leiutas olluse, mis justkui kleebib, aga ei kleebiga. Esimese hooga ei osanud seda küll kuskil kasutada, aga soov, miks tuurile rakendust leida, jäi kuklasse tiksuma. Juureka saabus siis, kui kolleeg art Fray kurtis, et ta kogu aeg koorilaulu kaustast kõik järjehoidjad välja ajab. Ilgelt närvi. Ühes teises koridori peal asunud laboris oli aga juhtumisi hunnik kollast paberit üle. Edasine on nagu öeldakse ajalugu, sest siis sündis Asti Paimetamis howstit ehk see väike, korduvalt kleebitav märkmepaber, mida nüüdseks müüakse 150. riigis 4000. erinevas versioonis, pluss kõik konkurendid sabas sörkida nende tava. Sa muidugi ei maksa Minnesota ainelises pärandist rääkides unustada rulluiske, täpsemini sääraseid, kus kõik rattad teineteise taga justkui ühel joonel ehk need Pinlinskeids kohaliku spordipoesellid Scott Brennan, Olsen olid need 1980 esimesed lähedased enda tarbeks valmistasid, et kah suvel hokitrenni teha saaks. Tuntud nägudest virvendab siin endiselt mälestus Suure Gatsby loojast Francis Scott Kiifits terasest kes elas umbes miljonis erinevas majas, kus tema pere kas üürivõlgade või pidutsemise pärast välja tõstati. Oma läbimurdeteose teisel pool paradiisi kirjutas ta näiteks siinsamas, ühe Kolmekordse, pisut kohmaka, aga vaieldamatult imposantne kivimaja katusekambris. Riputas valminud peatükid kardinate külge ja kui pea hakkas huugama, lippas sõpradega Mississippi rända Coca-Colat jooma sigaretti suitsetama. Mississippi jõgi algab ka muideks just siit Minnesotast. Igatahes Fits eraldile sinna katusekambrisse tulid elektronsõnumiga. Et tema esimene romaan läheb päriselt avaldamisele, jooksis ta ummisjalu tänavale, teatas autoliikluse ja kuulutas kõikidele oma suurt õnne. Ekspruut sai veel samal õhtul ka kirja, mis lõppes sõnadega Inthaaess maid. Nii et inimene oskas igatahes rõõmustada ja tulevikus ka pidutseda. Tema ja tema abikaasa, seal ta on selles suhtes legendaarsed. Legendaarne Bob Dylan, kes sündis Minnesotas, Robert Allen Timmermannile õppis natuke aega Minnesota Ülikoolis. Suubus sealt kohaliku alternatiivkultuuris kenasti tingi taunis. Kust ka mina praegu teie poole pöördunud. Kui ma siit nüüd üle jõe kõnniksin, läheks otse, jõuaksin Ma poole sajandivanusesse muusika templisse. Kui me sealt paremini keeraksin, jõuaksin kontserdi kohta nimega tõest häbeni, mis asubki esimesel avenüül tema dile uksest pääseb pisut väiksemasse lokaali nimega Sämetsid Anži, mis asubki seitsmendal tänaval, nii et tõestage nii, kes seal veel siid Anži nende kahe lava peale kokku on siin esinenud. Chip ja Räägeegaheski mängitav Norra artist Sigrid. Sellele kõigele tuleb muidugi lisada kohalik kraam, nagu. Või muidugi räbu vann ehk lilla. Tema igatahes oli, käi läbi ja lõhki Minnesota poisiks tema legendaarne hõbu vein, see film on ka salvestatud just selles samas äsja mainitud häbeni lokaalis, kus ka mina oma esimeses nooruses põgusalt plakatipanija ja tuuri abilisena tegutsesin tehes samal ajal oma esimesi samme siin raadio tiivseine jaamas. Heiue jõgi. Ei, prints oli siis veel elus ja veetis suurema osa oma ajast siinsamas, ühes suures valges tehase moodi majas nimega mille ta ühele täiesti tavalisele ristmikule kohe tee äärde ehitada lasknud. Seal oli tal kena elamine pluss helistuudiot pluss filmiproduktsiooni jaoks korraldatud toad pluss õmblustöökoda, kus tantsutrennisaal harjutus, ava. Ühesõnaga kõik, mida loovaks eluks vaja läks. Ta oli selline childi, mõnes mõttes sõitis jalgrattaga poodia, avas aeg-ajalt enamasti sügaval öisel ajal oma loovkompleksi sedasama Peilsid aegki uksed ka kohalikule rahvale. Mõnikord selleks, et vaadata koos lemmikfilmi Kalavaid neemast mõnikord selleks, et niisama mussi kuulata või äsja linnas kontserdi andnud madonna ja tema taustatantsijatega jalga keerutada. Ma olen ka seal korra käinud, bee stuudios hänginud ja lilla palliga pingpongi mänginud, aga kahjuks kõik alles nüüd, mil maja peremees ise juba hea, mitut aastat selles kuulsas kurikuulsast isegi ja ja aina paremaks minevast taevases orkestris ilmselt kõiki pille mängib. Samal ajal kui printsi koduja loominguline maastik hirvi paikis on avatum kui kunagi varem. Jooksjad, temal legend vähemalt siin kohalikul tasandil verest tühjaks aastaid tagasi, kui ma siin päriselt elasin ja prints samuti siin tegutses, kuulsime oma muusikatööstuse sõpradelt tohutult palju põnevaid lahedaid-naljakaid, üllatavaid lugusid seoses printsiga, kes lisaks üliandekaks ja lõpuni välja edukaks muusikaks olemisele oli kohalike jaoks ka keskeine kloun ministrite ja isa hääli mulle rääkida midagi sellist, mida mitte kuskil mujal kirjas ei ole. See oli tõeline kohalik pärimus päris inimestelt kelt päris kokkupuuted lava ees, lava sees, lava all, lava taga, koduses miljöös, stuudiumilies vegan, kipsist, kesitamisemilieelse ja nii edasi, ehk siis aegade siseruumides, kus väline persona ja sisemine ego kaigast rebivad. Seega, kui ma sain teada, et satun sel nädalal üle pika aja jälle Minnesotas oli mul raudkindel plaan just need lood teieni tuua. Minu suureks üllatuseks on see aga täiesti võimatu missioon. Absoluutselt mitte keegi ei taha printsist enam endisel viisil rääkida. See soe inimlik milli on kadunud. Päris mälestuste pulss on asendunud mingi steriilse austusega ja aupaklikkusega veriseks soojus ja viiviste spektro islasena, mis pätwova on see, mida kõik alates mu vanadest sõpradest kolleegidest lõpetades võõraste ööberi, juhtide ja kiievi paiki ametliku giidiga pidevalt korratavad? See mõneti on arusaadav, eks see printsi ootamatu lahkumine oligi paljudele väga valus. Ja just sellepärast muideks võivadki kõik tema kodukülastajad igast toast midagi kaasa võtta küll mitte siiski omal vabal valikul, jeerum vaid ka selle eest. Aga võib võtta kaasa taskurätikuid igal laual, igal orvalam, kark, pehmet valget paberit, juhuks kui keegi tahab nutta. Isegi minu peedi, balti giid, kohalik tüdruk nimega Pätsi tegelikult võitles ise terve aja pisaratega. Mind ajab aga nutma see, kuidas ühe elava ja hingava loova tüübi rikkalik folkloor verest tühjaks jookseb linna lahedaim säga muteerumas sama kõledaks kujundiks nagu prints valgel hobusel, kes on küll täiuslik, aga ei ole päris. No vähemalt on printsi hobune veel lilla, hea seegi. Maarja Maarja.