No. Kuule. Kui näed Elu. Sulle laulavad. Ma olin viimased päevad temaga koos Pirital ja siis tuli mulle äkki niisugune mõte kui oleks võimalik mitte südamesiirdamine, mitte mingi elundisiirdamine, vaid elusiirdamine kuu, kaks-kolm aasta, kui see siirdamine oleks võimalik ja kui seda oleks öeldud, et otsale on vaja anda elu juure siis vist oleks andnud seda nii palju inimesi, et ta oleks võinud elada. Vanemad, kes kui keegi teine Ta oleks võinud elada tuhandeid aastaid. Siis kas Kathryn. Nickroloogis, millele alla kirjutanud meie partei ja valitsuse juhid eesotsas seltsimeeste Brežnevi, podcorney ja kosseuginiga ning paljud tuntud Nõukogude maa kunstimeistrid on öeldud. Georg Otsa nimega on seotud Nõukogude muusika ja teatrikunsti suured saavutused. Ta oli ereda ja mitmekülgse talendiga ülla hingega ja enda suhtes väga nõudlik kunstnik. Tema tegevus oli kantud parteilisuse, internatsionalismi ja elude kõrgetest ideedest. Aktiivne kontserditegevus, esinemised raadios ja televisioonis ning filmi alal tegid Georg Otsa laialt tuntuks meil ja välismaal. Ta võitis miljonite kuulajate armastuse ja tunnustuse tänapäeva nõukogude laulu väsimatu propageeriana. See oli esimesel välismaa reisil vist 51. aastal, Soome kus ma kemis esitasin katsil laulu. Ulata käsi, kauge sõber. Kemi tööliste majas ja ma mäletan, ma alustasin seda laulu jäi, järsku tõusis kogu saalitäis rahvast püsti, jagunes püsti seda laulu ja pärast siis taipasin seda laulul Soome tööline võttis kui hümni rahule ja selle idee auks tõusid püsti ja siis ma sain aru, kui millist mõjuvõim võib omada üks lihtne laul. Oma. No mu o. Muuga linn. Meenutab Kaarel Ird Ots. Astus Jaroslavlis komsomoli. Ma olin tema soovitaja maalin tema soovitaja, kui ta astus partei liikmekandidaadiks, kui ta võeti, maalin ta soovid, kui ta parteisse astus. Sellepärast ta nimetas mind oma ristiisaks. Ma usun, et ma ei tea, kas on maailmas palju neid Liisuguse ristipoja üle, nagu mul oli, otsal ei olnud. Niisuguseid suuri looduslikke eeldusi kui paljudel teist on olnud paljusid teisi, kellel olid eeldused lauljanna palju suuremad kui tema just sootu töö, mis tema enese kallal tegi. See on see mida tuleks kõige rohkem imetleda. Millest tuleks kõige rohkem rääkida, mida tuleks kõige rohkem meeles pidada? Georg Ots ja nõukogudelaul on teineteisest lahutamatud. Laulus ma olen leidnud võimaluse väljendada midagi väga olulist meie päevadest. Nii on öelnud kommunist Georg Ots. Sind nägin siin Veliiki ellu. Üle. Surusid end erist. Sest tuulest ilma olid Ruumes kõlises tuba. Vastavaks jäi ainult sinu. Just Lilyn ka. Nüüd millaski. Oled eales nii Siim kui. Tun mõttetuks jäits Veli Ello. Kui nad jäid Ega tunne, et siin Meenutab Eesti NSV kultuuriminister Juhan Jürna. On lausa võimatu kujutada endale ette meie diaatorit kontserdisaali, raadiot või televisiooni külma Georg otseta. Kolm aastakümmet võitles ta oma põhiteesi elluviimise eest mis kõlas nõnda avaldada kõige laiemale rahvahulgale oma mõtteid muusika kaudu. Ja eks olnud selle võitluse resultaat tema tõekspidamiste ja praktika vahelise seose kujukaimaks kinnituseks. Tema mõtted olid kindlalt parteilised. Internetis on realistlikud ja kantud elude kõrgetest ideedest. Ühiskondlikku tööd tuleb sama tõsiselt võtta kui oma elukutset ja. Ma olen püüdnud anda kõike oma jõu koheselt, et neid ühiskondlikke ülesandeid ka hästi täita. Võib-olla kõige suuremad ühiskondlikud ülesanded olid meil otse pärast sõda, siis kui me linnali varemetes ja kui me nii olime, läksime käsitsi varemete kallale ja kõrvaldasime näit uue teelt ja see oli võib-olla kõige raskem ühiskondlik ülesanne, sellepärast see väsitas meid mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Nüüd on minu arvates palju kergem igale poole käed külge lüüa. Jääma. Muidugi, ma loen, minul igapäevane töö, eks ole ka kommunistide muusika kaudu oma mõtteid edasi anda rahvale. Nad on juba soni paali. Ruussaare Atsa. Hoolikas rasva, joostrand Sauda kiimlikku vaid Aaslowilioosis. Akvoidagnoos jo spaas maagiliselt rassi. Hatsiaatri Ruuski, Hatsiaatri Ruus, saatori, Ruuski. Atsiaatrirus Atsiaatri Ruuski. Meenutab Vene NFSV teeneline kunstnik Leningradi akadeemilise väikese ooperi- ja balletiteatri solist Vitali Retionski. Oo-oo. Sovhoos. Ja see mees Aldo koju. Ja. Ukraina rahvakunstnik Galina tuhtina Saadu. Seos. Meenutab Harry Kõrvits, ma mäletan seda korda, kui ta esimene kord läks esinema Killandi lavale minu mälestust mööda kaks Tšaikovski romansid, üks nendest. Kui ma ei eksi, oli kesk voogavat balli. Ja kui ta siis Äravi esinenud Eduard trenn oli tol korral, siis meil selle kontserditeadustaja siis nii pärast ütles, et seda laulis päris hästi, aga et nagu natuke külmalt laulis, võib-olla oldi harjunud neid nüansse või kuulavani rohkem, noh, romantilisemas magusamas Etegandusega Georgil oli juba tol korral emotsiooniga, käis alati kaasas ka mõtte intelekt. Lihtsate väikeste nakkuste laulukestega. Nendest esimestest kokkupuutumisest väga oma vara siia väga südamliku ja vahel. Kui nüüd mõtelda aastate takka siis tõepoolest oli õigus Gustav Ernesaksal, kui ta oma mälestustes kõnes kurval päeval ütles, et tema suurus oli just see, et ta tegi tõelise kunsti igast ooperirollist ja samuti ka sihast lihtsast väikesest laulukesest. No. Mees. Niiviisi. Mees O. See toimus sõja ajal taeva puhkekodus, kus ma esinesin meie Eesti korpuse haavatut võitlejatele, kes puhkasid seal ja laulsin. Vana tuntud laulu armas isamajakene. Ja siis ma tundsin, et isegi see lihtne laste laulukene ta mõjus ütelda laulunemis mis aitab meil võidelda, aitab meil elada ja olgugi, et ma laulsin üldse, esinesin esimest korda nii suure auditooriumi ees ja ma mäletan, et see laul tõi pisarad silma õikenenud sõjameestele. Kus ka? Aga siin ma kaakko Eesti nõukogude heliloojate liidu juhatuse esimees Jaan Rääts, Georg Otsa isiksus kujunes meie ühiskonnas, meie ühiskonna mõjul. Ta ei olnud mitte ainult kitsalt laulja talitalimuusik, taliinimene, kes oskas oma ajastu probleemidele rahvaelule kaasa elada. Ja just sellest lähtudes ma ütlesingi, et teda kasvatas meie ühiskond ja eks sellest ka tema isiksuse võlu, see suur armastus tema vastu. See, et teda rahvas valis Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadikuks ja eks see armastus suure inimese kunstniku vastu väljendanud ka raske kaotusevalus, mis väljendus nende tuhandete ja tuhandete inimeste ilmetas kes tulid Georg Otsa viimsele teekonnale saatma. Ilme. Armsa laastama la. R. Õlgne veel. Rääksi mu. No. Kuule, isa, sa oled errveksi mu Neeme Järvi mõistusega me teame, et tema hääl ei helise enam kunagi talle nii armsas Estonia teatri- ja kontserdimajas, kuid südamega ei suudame Georg Otsast kunagi rääkida minevikuvormis nagu solvegi, laul kajab üle beer kõndi ja Edward kriigi kaduvuse raja. Nõnda heliseb ka Georg Otsa hääl üle aja piiride. Sest tema oli liiga suur selleks, et olla ainult oma aja ja oma väikese rahva poeg. Ta oli meie kaasaja kultuurielu kõige kaasaegsem kunstnik kes alati ehitas silda tulevikku ja päikese poole. Näitses. Nii näeme joonistust, poisi kõik valmis, siis lihtsalt veel midagi. Päike. Taevas, olgu, me ei Meenu. Sõber mind usus. Vaat köigi vaata praegu on aastaid me 35 kindlaid ta koorunud aadressi. Me ei näe päike, olgu meile taevas, olgu. Ema. Päike. Taevas. Lehma. Elu. Arm sõdurna valvsam uskil käib plahvatus, üüri, Eeerra poeg silmi hirm. Meil põue saanud. Päike. Meile taevas olgu-olgu. Ei vaenu, ei sõjakaanel surma, võidu ja äikse. Ja tunne on köigile. Ei. Me ei, taevas olgu meile ema. Päike. Taeva. Maa nivoo.