Kui kogu rahvas Tänavu nähtud Eestimaal esimest kuldnokka paari 25. veebruaril kuskil Tallinna äärelinnas. Nägijal muidugi polnud võimalik kindlaks teha, kas olid need Sturnus folgaarised oma kojutulekut planeerides liiga optimistlikud olnud või oli neid hoopiski kannustanud siin korteri kitsikus teistest varem kohal olema. Igatahes kuuldi neid drillerdamas oma kevadelaulu ja ilmselt nad ei küsinud, kas vahtramahl on juba tilkunud või mitte. Öeldi ju vanasti, et esimene suur sule paneb vahtra nutma. Ma teine, suur sula toob kuldnokad koju. Ehk ise seda kevadekuulutajate paar ei näinud, mõjus sõnum lindude tulekust ometi ergastavalt. Taas on kevad lähenemas. Kevad oli lähenemas ka täna 40 aastat tagasi siis aga ei olnud kuldnokkade varajasest tulekust juttugi. Juhuslikult säilinud koolipõlve ilma vahetusvihikust loend. 14. märts 1942. Kell seitse hommikul külma 41 kraadi. Taevas täiesti selge tuulevaikus. Suits tõuseb otsejoones üles. Öösel paukusid aiateibad, isegi varblasi pole näha. Nii see oli teise maailmasõja kolmandal ja suure isamaasõja esimesel kevadtalvel kolm aastat järjest talv suure lume ja kõva pakasega. Sellega hakati juba harjuma. Küllap mõnigi arvas, et sõda on looduse masinavärgis midagi sassi ajanud sest ilmad olid erakordsed mitte ainult Eestimaal, vaid kogu põhja ja Kesk-Euroopas. Kohati jõudsid pakase pitsitused Lääne ja Lõuna-Euroopa viinamägedeni välja kuid oli selle pakase tigedusega, kuidas oli, ähta, siiski ei suutnud jahutada võitluse ägedust mitme 1000 kilomeetri pikkusel Nõukogude Saksa rindel. Seal oli lõpujärku jõudmas punaarmee ulatuslikke pealetungide talvekampaania, mis lõplikult kummutas müüdi fašistliku armee paljukiidetud võitmatusest. Täna 40 aastat tagasi oli hitlerlike maavägede kindralstaabiülem kindralooberst Franz Halder sunnitud oma sõjapäevikus kokku võtma. Meie kaotused elavjõus alates 22.-st juunist 1941 kuni 10. märtsini 1942 31812 ohvitseri ning üks miljon 9188 allohvitseri ja reameest kokku üks miljon 41000 inimest ehk 32,53 protsenti idarinde maavägede keskmisest arvust. Niisiis, peaaegu üks kolmandik mehi kas mullatoidul, laatsaretis või sõjavangina okastraadi taga. Tookord jäid need arvud muidugi ainult näpitsprillidega kindrali isikliku päevaraamatu lehekülgedele. Saksa rahvale seletas Kööveltsi propagandaaparaat päev päeva kõrval, et idas ainult võidetakse. Kuigi oli tarvis suurt manipuleerimisoskust ümber sõnastamaks rinde hõgvendamiseks ristitud taandumisi strateegilisteks võitudeks. Igapäevane rinde informatsioon algas sõnadega füüreri peakorterist teatatakse. Fašistlikud ajalehed korrutasid standardselt, et füürer ei ole Berliinis, ta on lahinguväljal. Saksa rahvas pidi selle põhjal arvama, et Hitler on tõesti üks kange mees, käib oma elu ohtu, seades kaitsekraavides olles oma sõjameestele julguse ja mehisuse eeskuju. Tegelikult polnud füürer selles sõjas pauku veel kuulnudki. Ida-Preisimaast oli sõda hulk sadu kilomeetreid eemal kuid Ida-Preisimaal Rasdenburgi linna lähedal metsas toona asuski see salapärane füüreri peakorter. Sellele miiniväljadega ümbritsetud ja SSlaste armaadaga kaitstud raudbetoonpunkrite kompleksile oli Hitler ise pannud nimeks Wolf Sance Hundikoobas. Oma punkrist väljus füürer harva, peamiselt siis, kui tekkis tuju lemmikkoeraga jalutada. Berliinis sõitis ta häda sunnil ja vastu tahtmist. Koopas oli ju julgem. 1942. aasta sügisel laskis ta küll uue koopa rajada Lääne-Ukrainasse Winitsa linna lähedale kuid pika püsida seal ei olnud. Mõistagi ümbritsesid teda nii siin kui seal koobastes kindralid ja muud ametimehed, kes päeval tema käske vahendasid, aga õhtuti olid sunnitud üliinimese jaburaid sonimisi ära kuulama. Kui füüreri nägus, ent ühine armuke Eva Braun ei tohtinud Rasdenburgi lähedusse sattuda, siis Winitsas oli ta enamjagu aega oma austajaga. Koos. Eva Brauni tahtel pidid sõjavangid seal talle erilise supelbasseinigi kaevama, kusjuures tehtu tänuks nad maha lasti. Elamine koopas, kus muidugi ei puudunud Comfort oli füüreri jaoks peaaegu et sundolukord. Ta kartis rahvast mõistes nähtavasti intuitiivselt, et varem või hiljem lõpeb see pretsedenditu ninapidi vedamine paratamatu krahhiga. Eriti selgeks pidi see saama pärast suuri kaotusi Moskval ja punaarmee talvise pealetungi ajal. Võime kindlad olla, et ka täna 40 aastat tagasi mõtles hitler Omarastenburgi betoonpunkris idarindele. Kuidas ta küll kirus oma kindraleid, kes polnud võimelised tema füüreri tahet ellu viima. Kümnete kaupa oli ta neid tagandanud ja ümber paigutanud kuid midagi olulist polnud see kaasa toonud. Paratamatult pidi ta nüüd mõtleme aga vastasele, kes alles mõni kuu tagasi oli tema silmis olnud paljas õhk. Neetud venelased, nad ei pea mängureegleid millekski. Ammugi oleksid nad pidanud alla andma, aga ei anna, panevad vastu ja tungivad veel pealegi. Mis inimesed nad küll on, et neile ei mõju talvekülmad ega põhjatud hanged. Nüüd oli füürer kuulutanud enda saksamaavägede ülemjuhatajaks ja haudus oma kaprali mõistusega välja. Uusi ründeplaani. Õigemini plaanid olid täna 40 aastat tagasi enam-vähem valmis. Moskva peab langema. Selle käsuga õnnistas ta hiljaaegu uuele ametikohale kindralstaabi võimeka kindrali Roberti Erich von Pauluse lõunas Volgani ja sealt hooga Moskva peale. See oli Hitleri direktiiv kavandatava suvega Haanja tarvis. Saksamaa ja okupeeritud maadest, sõjatehaseid suitsesid ööd ja päevad läbi. Rong rongi järel suundus kahurite, tankide ja muu sõjamoonaga itta. Füüreri horoskoopide koostajatel olid taas õnnelikud päevad, sest nüüd oli jälle kerge ja lihtne võitu ennustada. Sest kust pidi tulema see jõud, mis suudaks rusikaks koonduvale teraslaviinile vastu panna. Kuid 40 aastat tagasi oli veel kevadtalv ja nõukogude informbüroo tegi kokkuvõtteid võitudest Viiendal märtsil 1942. Ta teatas. Nõukogude Saksa rindel kestavad punaarmee pealetungi võitluses saksa fašistlike vägede vastu. Nõukogude väed vabastasid smolenski Oblastis, Johhonovi, linna ja mitu teist asulat. Teade seitsmendal märtsil 1942 Nõukogude väed vabastasid läänerindel ajavahemikus kuuendast jaanuarist kuni viienda märtsini vaenlasest 263 asulat ja said sõjasaagiks 43 tanki, 285 suurtükki, 28 lennukit ja mitmesuguseid teisi trofeesid. Hävitati vähemalt 40000 vaenlase ohvitseri ja sõdurit. 12. märtsil 1942 Nõukogude väed vabastasid Kalinini rindel ajavahemikus viiendast veebruarist kuni kaheksanda märtsini okupantidest 161 asulat. Hävitati 49700 vaenlase sõdurid ja ohvitseri. 277 lennukit saadi sõjasaagiks, 172 suurtükki, 78 tanki, kaks miljonit vintpüssi, padrunit ja mitmesugust muud sõjavarustust. Raske talve järel olid need teated nõukogude inimestele rõõmustavad mis tahes kevade kuulutamisest kuigi teati, et ees on veel palju ränki heitlusi, mis nõuavad mehist tahet, jõudu ja verd. Päev saabus, millel relva hoidis raudselt ranne ning siin etava kevadise taeval suust suhu kandus sõjamehed pühavanne teos, tahtes ikka kindlaks jääda, kui metall, kui teras, mis ei paindu jäelisega murdu, kui lahinguteks kajab sõjasarve hõik sest päevas püsima jäi meest huulte, kurdu, nõukoguliku kodu eest. Me teeme kõik. Tänane päev 40 aastat tagasi olid sõjateekonnaks valmistuvate Eesti rahva poegade elust suur päev. Kaugel Uurali õppelaagris andsid seitsmenda laskurdiviisi sõjamehed vandetõotuse kodumaale. Teatavasti oli Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ja Eesti NSV valitsuse palvele 1941. aasta detsembris vastu tuldud ja riikliku kaitsekomitee direktiivi kohaselt asutatud Eesti Rahvusliku väekoondist formeerima. Märtsi keskpaigaks 1942 olid organiseerimisraskused juba seljataha jäänud ja kõigis roodudes ja pataljonides käis kibekiire sõjamehe tarkuste kogumine. Kuid algus oli olnud vägagi keeruline, sest paljudest oblastites kokku sõitnud mehed olid näinud tõsiseid näguripäevi. Seda algust meenutab erualampolkovnik Nikolai Vanaselja. Jaanuari lõpupäevil hakkas mehi kogunema Siberist mujalt Eestist, Nõukogude paikadest, meie kogunemiskohta. Mina olin ka sel ajal nagu üks esimesi tulejaid. Ja veel hiljem, kui loodi nüüd teine diviis, siis selle diviisi kohta antud kirjeldus nende tulijate suhtes on rahvakirjanik Kuusbergi niivõrd hästi kirja pandud, et ma hea meelega loeks ühe väikese katkendi sellest asjast ette. Et mida need mehed endast nii väliselt kujutasid ja mida siis nende teadlikkus ja, ja arusaam ja, ja moraalne pale endast siis kujutas. Nii kaltsus mehi polnud politruk Rein Mänd siin varem kohanud. Ega teisedki oma riietusega hõisata saanud, nemadki olid tulnud tööpataljonidest, metsa, lõikamiselt või ehitustel. Mobiliseeritute seljas võis näha kõige erisugusamaid rõivaid okste või nõelte otsas rebenenud ja lõkke ääres pruuniks kõrbenud hõlmadega sineleid sädemeist auklikuks söödud, võidunud vatt, kuubi lapitud, frentši narmendavad, jopesid ja palitud jalas kanti ära sõtkutud nagu oskamatult paigatud säärikuid, vilte kalossi, isegi niinekoorest punutud viiske. Silma hakkas ka korralik püksipaari, tugevaid juhtnast tanksaapaid, aga need uppusid võimatusse ära peetud kehakatet ja jalavarjudega merre. See on väline pilt sellest tulejate hulgast ja meil on aru saada, mispärast me nii armetuvad olime, sest me lahkusime lõppude lõpuks juuli-augustikuus Eestimaal, suveriietuses sandaletid, kellel niisama polosärk seljas ja, ja kerged kerged mantlid, aga selleks ajaks, kui me jälle uuesti kokku saime, olid need juba ammu-ammu maha müüdud, ära kulunud ja mitte midagi enam nagu inimese välisele ilmele kaasa ei andnud. Aga nüüd, mismoodi nende maailmavaateline pale ja moraalne külg, seda, seda samas. Enn Kalmu kaks mina kirjutab Kuusberg ka väga õieti, et paljude hulgas oli kuidagimoodi punaväes ja punaarmeesse suhtumine sellel tasemel langenud, nagu ta ei oleks pidanud olema. Sest et me oleme ikkagi, pidin edasi saama mingis võitlusüksuseks, aga need, kes praegu kokku tulid, nende arvamine oli küll niimoodi, et et punaarmee, kas on siis see punaarmee. Näiteks hõikas Enn Kalm, kui ennast istukile lõi Tahtmine minna oli aga et selles, et võitu kätte võidelda. Vot seda nagu enam ei olnud. Sõjaveteran endine trükitööline Felix Kaskneem jõudis diviisi tööpataljonist, kus tegeldi läänest evakueeritud tehaste ülesseadmisega. Nüüd need alguspäevad tema silmade läbi. Selleks momendiks oli selle diviisi komandöriks, oli polkovnik Karl Kanger. Tema võttis siis esimesel päeval meil vastu. Aga see paar päeva, mis me tööpataljonist raudtee eželoniga sõitsime unustati meid millegi eest ära ja meie olime siis poolteist, kaks päeva olime ausalt öelda ilma toiduta. Ja kui siis polkovnik Kanger tuli meid tervitama, siis oleks loogiline olnud, et meiegi vähemalt need, kes on sõjaväedrilli läbi teinud, oskaksid korralikult tervituse vastu võtta ja vastates selle asemel nagu löriisisim vastamisi süüa näljas olemine. Polkovnik Kanger, lihtsalt, kas see on siis nüüd sõjamehe vastus? No siis seletasime ära, et meil on kaks päeva ilma söömata olnud ja ta väga operatiivselt umbes poole tunni jooksul meile kõigile anti siis päevaportsjon leiba kätte ja siis sel ajal kuulsaks saanud siis seda nõndanimetatud punast kala, see on praegu tänapäeval on ta delikatess, aga siis oli ta siis mingisugune massitoit selle pärast Siberis seda punast kala olid paljud, õhtuks olime meie siis juba nii palju juba limit korraldatud, et saime juba siis korraliku sõjamehed toidu kätte. Järgmisel päeval siis hakati meid üle vaatama, kes mida oskab, kes mida ei oska. Ja muidugi kaadrist eriti veel ohvitseriga, kaadrist oli puudus. Mina sattusin siis 354.-sse laskur polku ja kuna ma olin siis kodanlikus Eesti sõjaväes nooremseersandina väljaõppinud raskekuulipildur ja minu eriala oli siis vana kuulus maksim siis saingi mina raskekuulipildujaroodu, aga ohvitser oli selle roodu peale ainult kaks roodu komandör ja üks rühmakomandör noaga roodu, me komplekteerisime täiesti ära, eesrindlikumad, noorem komandörid pandi siis rühmakomandöri koha peale ja minust saigi siiski raskekuulipildujaroodus 350 neljandas polgus sai siis üks rühmakomandör kuigi maani seersandi auastmes. No ja siis hakkasid värsked väljaõpped, meie hulgas oli ju neid, kes tõesti olid juba kodaniku eestlase ja veel läbi teinud, siis tuli neid neid mehi sinna, kes olid siis raske sõjamehe tee 22.-st territoriaalkorpusest läbi teinud, nendel olid juba lahind kogemusi. Aga siis tuli ka neid eestlasi, kelle vana-vanaisad olid kunagi Eestist välja rännanud Siberisse ja Kaukaasiasse ja, ja teistes Venemaa paikadesse, kes oskasid küll eesti keelt, aga huvitav Nad rääkisid seda eesti keelt, mis räägiti siis, kui nende vana-vanaisad Eestimaalt välja läksid ja tegime siis seal esimesel talv õppused ära, mõne päeva jooksul saime siiski sõdurid. Aga relvi mees ei saanud alguses kätte. Me valmistasime ise endale, siis puupüssid ja tegime siis puubussidega esimeselt elementaarsed õppused läbi. Isegi see on ilus moment, kus meil siis tõesti saime relvad kätte. No meie olime kodanlikus Eesti sõjaväest näinud, et relvi, mis olid rahuajal töödeldud, hästi peenelt viimistletud, aga sõjaaegne relv ta oma ülesannet täitis, aga tal seda teenet välja töötlemist võib-olla nii palju ei olnud. Aga siis kohe muutus meie arvamine nende relvade vastu, kui meil esimesed lahinglaskmisi tegime ära. Ega me relvalt muud ei nõuagi, täpset laskmist jälle tõesti lasid, täpsid ja meie lugupidamine nende relvade vastu tõesti plaktiku kasvas see pool aastat, mis me olime seal tööpataljoni tingimustes olnud. Noored üht eriti kutsealused, kelle organism ei olnud veel välja kasvanud ja kellel olid rasked ja tööülesandeid ja puudulik toitlus olid tõesti juba mitte ainult füüsiliselt tekenereerunud ka tundus niimoodi, et nad on psüühiliselt ka nii kergesti hakkasid tuli neil pisar silma iga raskuse juures ja nii kergesti nad väsisid ära. Aga noh, me teame, et sõjamehetoit on rangelt normeeritud ja ega teda ei ole mitte ülearu, ega teda ei ole puudus, et kui sa selle toidu toitlustatud saab, pead vähemalt sellise füüsilise võime endale kätte saama, et sa oled võimeline lahingut pidama. Ja pikkamööda need noored siis füüsised paranesid, said oma jõudu ja tugevust juurde ja nende siis vaimne areng ja ja iseloom läksid ka ikkagi päev-päevalt sõjamehelikumaks ja, ja tuli moment kätte, kus 50 kilomeetrine rännak ei olnudki enam nii raske. Et kui tuli teade, tuleb rännakule minna, siis jäi küsimus kas alla või üle viiekümnekilomeetri alla viitkümmet kilomeetrit, seda pidasime normaalseks, jäi nagu ei olnudki nii viimane pingutus väljas, aga kui ta pikem oli, siis tõesti jah, täna tuleb ennast pingutada. Mul on endast meeles, et Ma olin raskete rännakute ajaks endale korjanud oma igapäevasest suhkruportsionist paar-kolm tükki suhkrut, tulin, jätad endale sinelitaskust. Ja kui tekkis hiljuti momenti, tõesti jõud hakkab otsa saama. Vaata kui imelik asi oli sellel suhkrul, sel ajal. Sa imesid selle suhkrutüki ära ja tundsin momendiks tuli nagu füüsilist jõudu tuli juurde kohe ja õpetasin seda teistele ka ja meie olime, kritiseerisime seda kogu aja. Teate üldse sellist sõduri mehe elu mälestustes on niisugune huvitav asi, et raskusi. On olnud raskused, jääb ainult see fakt meelde, aga siis läbielamusi need kuidagi kaovad ära. Aga mis selle sõjamehe elus on ilusat olnud, nii et millegipärast jäävad ikkagi ilusatele alati meeldi, edasi tuleb meelde, kust me Eestist poolest saadik võib ütelda, väljaõpetatud meestest said me sel ajal punaarmee sõdurid. Või nagu meie polgu komissar Rüütli ütles, meie punatse väelasid. Andsime siis punaväelase vandetõotusele. Veel üks tagasipilti diviisi väljaõppeperioodile meenutab erupolkovnik David Kirjako. Jaanuarikuu keskpäevil oli moodustatud kolm jalaväepolku ja suurtükiväe polgu staabid ja mõned allüksused. Hiljem neile liitusid kõik teised 13 diviisi eriväeüksust. Ja juulikuu lõpuks oli diviisi koosseisus juba üle 10000 reamehe. Seersandi ja ohvitseri. Diviisi varustamine ja relvastumine kulges aeglasemalt kui isikliku koosseisu komplekteerimine. Puuduv õppevarustus saadi samas õppelaagris asuvad Sverdlovski sõjakoolilt. Eriti tähtis oli see, et diviisi väeosad said kasutada olevad muldmajad rindele suunatavatelt marsi roodudelt. Mina olin selle õnnetu jaoskonna tööline operatiivjaoskonna, see oli diviisi silm ja diviisi käskija ja, ja korralduste edasi andja. Teised olid natuke nii nii tagasihoidlikumad, aga operatiiv oli see nii-ütelda. Juhtivjaoskond. Nujah diviisi väljaõppeperioodil oli operatiivjaoskonna peamiseks tööks väeosa õppetegevuse planeerimine ja selle organiseerimine. Õppeprotsess või alul suunatud normaalse sõjaväelise korra tagamisele. Pusi ja alustati ka relvad ja materjali osa õppimist, kui selleks saadi vastavat relvad. Hiljem alustada ikka taktiliste õppustega, esialgu rühma ja roodu ning pataljoni ja polgu piirides. Seal oli kaks muret, üks mure oli see, et välja õpetada need õpetajad, komandörid, staabimehed tulid peamiselt meil. Aga teine asi, et nende buss kannaks ka vilja, et seal mitte tühja tööd ei tehta, et seda tööd oskas hästi korraldada ja juhatada jaoskonna ülem major allikas. Õppuse eel. Enam-vähem oli punaväelasest vastav kirjutus, kuda teha, kuidas kõige parem on ikka õppetöö toimus eesti keeles, palju komandöri vene komandöri õppisid ära eesti keelega, dokumentatsioon oli ka ikka eesti keelest ja korpused ülespoole käis vene keeles, aga rivi käsklused olid eesti keeles ainult vene keelt tundvad mehed tulid koostööd eriüksustes niimoodi ja nende seal käis siis vene keeles ka. Koormus oli meestel väga raske, sest need Sverdlovski oblastis seal suured metsad olid suured sääseparved valgustasid, hammustasid. Gaasitorbik muidugi ilma kurdata oli siis aga väga vajalik. Kuum päike oli, palav oli ja mees peabki hüppama, roomama ja igasugu tegevust ja väga raske oli. Mehed muutusid kohe nii silmanähtavalt. Sellepärast, et meestel oli juba nüüd ja korraldus oli hea toit oli, nendel õppus oli ka kiusta seda, et kui ma hästi õpin, seda sai ju kogu aeg oli. Kui hästi õpid, siis on lahingus kergem, see oli meie loosung. Kõik see muidugi tegi meestest sõjamehed kuid kõik poleks nii kergesti korda saanud, kui poleks olnud seda suurt tööd, mis tegid ära poliittöötaja, jätkab Nikolai vanaselja. Komissariks määratud ajutiseks komissariks polgukomandör oli alguses major Pehk, hiljem tuli polkovnik Lukas. Me saime nendega väga hästi, saime läbi ja üksmeel selles suhteliselt inimesest tuleb nüüd uuesti ikkagi kasvatada välja need inimesed, kellega me võime rindele minna. No muidugi, vestlused olid, on mul olemas sellest ajast isegi 12. veebruarikuupäeva punaväelane üks väljalõige selle kohta, et juba veebruari kaheteistkümnendas olid juba loodud väeüksus, kus komisjon öeldakse, vana, selliseid Rüütli on juba moodustatud, allüksused partei kandidaatidega, komsomoligrupid nii ja esimesed koosolekudki läbi viidud. Ühesõnaga hakkas peale partei ja komsomolitee selleks, et saada tuumik nende inimeste nagu ümberkasvatamiseks ja siis arutasime läbi abinõud muidugi vestlused ja poliitiline emotsioonid, need hakkas toimuma. Aga mõtlesin, et nendel inimestel lähedale saada ja üldse inimestele lähedale saada tuleb nendega nagu inimlik kontakte tugevdada. Ma mäletan seda, et ma öösiti käisin läbi muldonnid kella kahe-kolme paiku igal juhul, et ei tekiks mingisugust inimesed on väsinud. Tunnimehed on väsinud, jääb magama, võib tekkida tulekahju ja nii edasi. Ja ükskord läksin jällegi seitsmendasse roodu Seitsmenda ruudu korrapidaja muidugi raporteeris nagu kord ja kohus, ma ütlesin, et ole nüüd tasate ja teised üles. Läksime ahju juure. Istusime ahju äärde, võtsime mahorka paki välja ja mina pakkusin oma mahorka temale tema pakku oma marhorkat, minule hakkasime vestlema, tema küsis, mina vaikselt, vastasin. Ja siis, kui natukese aja pärast vaatasin ringi, oli üle nari servade kinnitamas viis-kuuskümmend, meest, kes jälgisid meie jutuajamist siis läks, jutame lahti, siis nad tulid. Alustas väel, nagu nad olid, tulid sealt ülevalt naride pealt alla, istusid ümberringi ja arutasime selle maailma poliitika, nii palju kui mina oskasin vastata ja nemad jälle küsida, arutasime tema läbi. Ühesõnaga, ja meestel jäi niisugune mulje, et ega siis meid kaua ikkagi enam siin ei peeta, seal oli mehi küll, kes ütles, et Siberist toodi ja, ja Siberis jäämegi. Aga nüüd oli vaja uuesti viia sellele tasandile, et nad ikkagi peavad minema uuest, aga selliste mõtte vabastama ja üldse seda võitma. No ja siis pärast olime väga südamlikud silmapilgud, kus iga mees pakkus minule oma mahorka parki proovi, et, et kas on kange tubakas, ole kange tubakas mina, sel ajal suitsetasin ma nüüd enam suitsu, ammugi enam ja vestlusele ja väga-väga südamlik. Vanad sõjamehed mäletavad väga hästi, kuidas armeeteenistuse esimesed kuud muutsid neis mõndagi väga oluliselt. Maailma mõistmine avardus üllatavalt kiiresti. Meeste teadlikkuse tõusust annab tunnistust partei ja komsomoliridade tunduv kasv. Meie tänane vestluskaaslane Veeliks Kaskneem oli üks neid mehi, kes tollel talvel sidus oma elu komsomoli ka aasta hiljem. Aga parteiga. Mul tuleb meelde üks komsomoli suurem koosolek, see oli umbes polgu mastaabis. Ja päevakorras oli üks punkt, see oli sõjaväedistsipliini tugevdamisest ja tehti minule ettepanek ka antud koosolekul sõna võtta. Mõtlesin, millest rääkida ja rääkisin siis distsipliini nendest algküsimustest. Et näiteks kui soldat on rivis ja rivis läheb tal sääreside lahti. No loogiline, ainult et edasi minna, marssida ei saa, me peame sääresideme kinni panema, tähendab, astunud rivist välja, paned sääresideme kinni, see on loogiline, aga et kujuneks välja sõjaväedistsipliini kohaselt, siis ennem küsid sama ülemuselt luba palun lubatud rivist lahkuda ja paneme sääresideme kinni ja tulime rivisse tagasi. Ja kui me nüüd esimesed algdistsipliini nõudeid me täidame, siis ka suurimates distsipliinirikkumisi nagu ei tulegi, sest me saame nendest. Kui kõige elementaarsematest vigadest saame üle, siis suurimad ei tule üldse ka. Õppus oli ka õppusega peale õppus, siis hakkas see isetegevus ja sisulise meeleolu tõstmine ja, ja igas igas onnis olid ju omad, need meeleolu loojad oli igavamad pillid, seal oli mandoliini, kellel oli karmoška ja omad naljamehed ka ja muuseas üks naljamees on meil praegugi, veel on Hardi tiidus, kes käib, ju oli ka nii suurtüki meestel oli tema peas. Meil on palju teisi ka, mul praegu ei tule meelde, kui me lõime oma oma väikse ansambli grupi pataljonis. Kuivõrd mina olin enne, kui nad on koolmeister ja, ja natuke koori juhatamisega ka tegelenud, siis mul mõnel sel ajal oli veel peas noodid. Nii, ja ma siis õpetasin meestele selgeks kvartetile Miina härma meestelaulu, naisi laulsin ka, jaa, jaa. Tegime neist stsenaariumi, noh, väike lõkkeõhtu seal kusagi uhkem minutil. Ja siis laulsime, poistel seal meeldis väga see asi siis orkestrit asendada, orkestrilt meil ei olnud, siis me tegime seal isegi niiskuse asjad. Klaaspudelitele panime vastavalt vett sisse, Tore myybasol, ühesõnaga heliredelikäikude järgi hääletasime selle pudelid ära ja siis sülofoni mängida, siis kõlbas ta küll ja küll ja küll. Meie väeosas oli ju naisi ka ja tütarlapsi oli ka. Ja me siiski seda vaba aega kasutasin, nii et meil oli organiseeritud rahvatantsugrupp pid mida me siis pidulikute momenti esinesime ja harjutasime, hakkasime õppima isegi näitemänge, aga väeosadele liikumine lääne poole tuli ennem kui me jõudsime neid siis endale nii lavaküpseks saada. Aga mis mul eriti meelde on jäänud, kui meie kunstiansamblid, mis olid loodud seal Jaroslavlis, nemad tulid meid siis külastama. Eriti on meelde jäänud Ants Lauter. Tema rääkis siis toredat juttu, too oskas nii sõjamehe moodi rääkida, et kuidas ta oli sattunud siis ka meie köögi juurde, kus talle oli antud kati lutiga hirsipudru ja siis ilus ütlemine, kokk viskasid lusikaga läiget ka peale, see oli sisse poslavastajali, panen peale. See oli nii toredasti öeldud ja meil oli siis väga tore oli siis, kui nad siis esinesid oma näitemängudega ja oma oma sooloettekannetega ja väga toredad mälestused näete, 40 aastat mööda ja endaga ikkagi jäi midagi meelde. Ja siis, 14. märts 1942 vandetõotuse andmise päev. Ajalehe korrespondent, kes sel päeval diviisis viibis, kirjeldas sündmusi. Niimoodi metsaserval seisavad kaheksa rivinenult komandörid. Üksteise järel astuvad nad laua juurde, mis on kaetud punase riidega. Valjult loevad need sõjaväelise vande teksti, kirjutavad alla ja tulevad tagasi rivisse. Tint külmub ära. Muldonnis tuuakse uus soojendatud tindipott. Ma tõotan. Nelinurkselt seisavad polgud, nad annavad sõjaväelist vannet. Tuhanded inimesed kordavad ühe hingetõmbega. Ma tõotan. Tummalt, vaatavad vanad männid nende sõdalaste karmile pidustusele. Vene põlismetsades koondavad Eesti rahva pojad oma jõude uueks võitluseks. Iga võitleja südames on tuline armastus oma kodumaa õhku, viha okupantide vastu. Balti rahvad vihkavad saksa vallutajaid ammust aega ja teenitult. See oli tõotus kodumaale, mida hingestasid iga mehe enese läbielamused, tunnetusele jõudmine oma kodumaa tegelikust suurusest. Meie rahvaste sõpruse suurest jõust olid ju kõik need relvad, mis eesti sõjameestele kätte anti, taotud vennasrahvaste kätega vene rahva hoolitsuse olid loodud kõik tingimused korralikuks väljaõppeks. See hoolitsus ulatus palju kaugemale argielu vajadustest. Ainult üks näide ajalehe rünnakule 20. aprillinumbrist loeme. Kullakaevandus Emmyassi kuldtöölised avaldasid soovi hakata meie väeosa sõprus Scheffiks. Tööliste miitingul 12. aprillil 1942 võeti vastu üksmeelne otsus sõlmida sõprošeffkluse vahekord meie väeosaga ja saate meie orkestrile esimese mai puhul kingitusena komplekt puhkpille. Ja lõpuks veel üks meenutus Veeliks Kask neemelt. Ei ole nüüd küll antud perioodi, see tuli pärast Velikije Luki lahinguid, kui mina sattusin Ivanova oblastisse Rootniki linna ja seal oli siis linna klubi, oli organiseeritud sõjaväehaiglaks. Ja nendel vene rahvusest sõjameestel, kelle kodu oli siin pool rinnet. Nendele tuli kirjad ja tuli vahest külalisi, aga mis meie, Eesti rahvusest sõjamehed tegime. Kuigi me parandasime oma haavu. Aga meil ei olnud ju kuskilt midagi oodata, ei kirja, ei teadet, ei külalist, aga siis oli väga meeldiv, meid hakkasid, külastame linna koolinoored, no võib, peamiselt oli see komsomoli organiseeritud ja tore oli oodata katet selja, sel päeval tuleb mulle ka keegi külla, oli 43. aastal armee aastapäeval ja siis tulid ümberkaudseid kolhoosidest tulid delegatsioonid meid haavatud sõjamehi tervitama. 10-le olis pisikesi kingitusi tehtud. Muidugi elu oli seal ka sel ajal raske, aga küll nad ikka olid leidnud seal keedetud muna tuua või, või seal tükk ilusat kodutehtud kooki. Küll oli siis tubakakott, kus oli siis ka tütarlapse nimi sisse jäetud, kes on selle kotikese teinud veel vana emakesele oli viis, kuus paari labakindaid kaasas. Ja me ikkagi ütlesime tibakene, kuule nüüd praegu raskel ajal, need kindlad on ikkagi suur väärtus, millest saate endale midagi emaka, ütles, et temal on siis kolm poega sõjas. Ja kui tema teeb mingisuguseid kingitusi meile, et eks kuskil keegi on, kes tema pojake siia siis ka samuti hoolt kannab ja me võitsime, siis nii pisar silmis, aga, aga suure tänuga võtsime kingitused vastu. Jäi veel üks nädal, kui sõja algusest sai mööda üheksa kuud. Nende kuude raskust ei olnud võimalik millegagi mõõta. Kuid karastumas olid võitjate diviisid ja armeed, kelle jõule võis rahvas kindlasti loota. Nii rinnet kui ka tagalat. Tiivustas loosung Meie võitlus on õiglane. Meie võidame.