Õhtu Vormsi saarel, nii on pealkirjastanud oma saate dioffile allikas kes käis söderby külas nõrmanite abielupaari juures juttu puhumas vanadest aegadest ja kommetest. Enne kui see derbi külani jõudsin, olin metsarikka Vormsi saare teed nii piki kui põiki läbi sõitnud käinud kõmiseval Sammel tühjas kirikus, mille ühte müüri kivisse raiutud aastaarv 1213 olin kummardanud kalmistul rõngasristide kohale, kus juba pikki sajandeid puhkavad siinsed Rootsi päritoluga põhis elanikud. Olin näinud mitmeid vundamendikohti täitvaid, puude salusid ja mahajäetud talusid. Eesti Su varjatud valu, nagu seisab Uno lahe ühes värsireas. Ja nii see ongi. See valu, mille lõi sõda mitme 1000 Vormsi elaniku hinge on nüüdki veel tagantjärele tuntav. See püsib tühjades aknaid, tubades, kütmata kolletes, sammaldunud tüvedega, õunad puudestki. Ja väga tahaks teada, kuidas siin kunagi elati. Praeguses Vormses leidsin sööbi külast põhis elanike ainsa eluasemeseal müürmanite abielupaari, kes veel endist Vormsid meenutada võivad. Mälestused siiski elavad ja eriti hästi säilinud Marie mürmani mälus. Rahvas on ju kauasinov, mine teatis sisesteks tuli, aga nii kaua kui mina kuulnud ja mäletan ikka need sammar rootslasi ja need rääkisid ju seda? Ei, mitte, räägin seda kirjakeelt. Nad rääkisid seda. Noh, see ole murdee ühesuguse. Vormsi keel, siin olete töökoolis käinud, käisin sviive sea, käisin koolis neli aasta ja ja siin siis abiellusid. Pulmad olid ilusad, Ezsteiksakas, pruudi kodus ei puhul, üks päev olid seal ja perrast, teine päev oli siis selle päid, mehi, kodu, need tuvad, need sätitasid küll illuste needele kõiki valge linnadega ja ja punased ja selle rohelised kuusejooksudega vaest on ju nii, et värv ei lähe. Kõik kokku nagu selle käsitööga, mida siin omal ajal väga paljudel. Kui siin tegid palju käsitöö, Josele kangas, mul on praegust näida. Minul oli ka ja siis peab olema valge jakk ja Plyseer seelik ja punasekirju rätik. Aga millal te Mööl koju tulid, see tulime siis pärast kiriku laupa tuli, siis tulid nad Sämmama laupäeva hommikul ja pühap pärastlõuna. Õhtu pool tulime siia, enne käisime kirikus ära. 1939, teisel juulil. Ilus suvine aeg. Ilus aeg ja siis oli, meil oli seitse täishobust ja kõik olen ande kelladega see, nii et kostus täisi külasse. Kujurse pulmarong, tulid need kellad alles? Kas siis hobustel oli siis lookades olid kõik see lilled ja siin valge siidipael ja ja siis selle pruut ja peigmees peab ka olema siit only roos ja siis CD paelad. Praegust pilte tril järgi pulmapilt. Huvitav söök, näitustusin üht tuba ja selles toas on praegu seinas tapeet, mis pandi pulmapeal jestan päev enne pulma seda peetud siiani säilinud, väga ilus, korras, puhas ja nii et see jääb siis mälestus seda enam maha. Äi vist ei võeta see Järvist mälestus, kuidas need pulmad peeti, kindlasti palju lauldi. Ja sees said Tansite ja sellel oli lõõtsapill oli ja siis oli tarrisi, tähendab, mul on ise gaasite tsenter on küll praegu alles ja seda võiks isegi alles ja mängiva panna anni hääles, nabis laud on, mida te laulate, see on lapsepõlvelaul. See laul on, on nii, et kus sa oled kasvanud ja sündinud ja kus sa oled koolis käinud ja kus vanemad see oma kodu on ja kuidas ema sind õrnalt tõstnud oma käte peal temadesta, pika oma laps õrnatiiv. Ja ma ei oska seletada seda, kui ilusse laulu. Aga kus te pillimängu olete õppinud? Mina olen niisama isehakanud, see ma olin veel väike laps Welco ja hakkasin mängima, sellesid. Iga Eva võib-olla mängisid, ema ei mänginud nii, aga isa oli viiul mängija ja kus tuli? See üks tegi seal Sviby külas, ta tegi peaaegu iga igal talud need tüdrukud, aga mängijad olid vähe. Pildid ei ole ikka nii aru saanud, et kui nüüd olen 68 siis ise mõtelda, kui vana ta siis on. Ja ta on hästi hoitud ja te võtate selle pildi tihti kätte ja seda vaescu trehvanud üksi kodu olla. No kahekesi olema, kui tema juhtub linna või meelelahutuseks, see on nii ilus ja, ja seegis tegi seda pilli. Ta timmis peast taolini spetsiaalne, juba selle pea šviibis üks mees. Ja siis, kui kui läksin senna timmima seda pilli, siis alati Veriisisin taolini nii ja mängis ka ilusti, iga kord, kui ta Timmesse päästis, ütleb nüüd mängituks lugu ära, ma vaatan, kas oskab v ei oska ja kord siis ütles, et ja oskab vega heaste palju parem, kui minu tütar. Oli veel suur pere, palju lapsi ja vahel olles seitse last. Ja kodust olime talus 12 inimest. See vennad abiellusid ka suimaal, apteek teenisin, ma ei, ma olin juba, käisin koolis, kui hakkasin teenima, mina mäletan veel, kui väike laps olin ja ema ja vanaisa läksid linna ja ja mina Läksin siis pide, nad lubasid, tule siis vastu, siis saab natuke künda. Ma hirmsasti tahtsin põllud künda ja siis tuli üks vana naine tuli vastu ja seal külavahel ja ütles mulle, kus sa, laps läheb selle adraga, sa ei ulata ju selle üle. Ja siis ma läksin mere ääres, ootasin siis meedia, meil oli üks väike põllutükk seal ja mina panin hobune, teen ja hakkasin kündma, nii kui ma hakkasin juba mõni vagu tegema ja vaatsin juba ema ja vanaisa tulevat linnas oma kalapaatidega käis juba tulevat, hakkasin nutma nüüd ma ei saa künda enam midagi. Ja, ja siis ma kõndisin siis nii kaua, kui nad tulid ja siis nad aitasid, tobu. Ja iisidel rakendas hobuse ette. Suur kõrge hobune, teil, hobune pani pea allapoole. Ja hobune, mina olen väga tahtnud seda, selle ema õetütar, selle riidlesime vaesele sõnnikuveoga, siis nad käskisid nii et teine täis päeva saateid vedada. Vot mina ei saa ilma tööd olla, ei saa, kuidagi, ei saa tööd madaam teha, mina ei tea, mina armastan väga. Teha käsitöö ja siis muud ka põllutööd ka. Ma ütlen, ma olin väike laps ja ja, ja mul oli nii paha, et see ütleb, mul sai ulata jõle Adramis nisuke ballal. Ja mina juba kündsin ühe kätega, olin nisuke ader mis rootslastel oli ja sellega see oli hea kergi. No pärast tuli siis need suuri sahkusi ja kaks hobust Ettisi siis juba täiskasvanud. Neid vaipu, mida Marie müürmanni käed on kudunud ja mida ta näitamiseks laiali laotas, on kümneid ja kümneid. Neid olid täistubade põrandad. Neid oli seintel asemetel istmetel, neid oli ka ärklituppa kõrgesse virna laotunud küll oma lammaste lõngast, Kraasitud ja kedratud villast, küll vanadest võrgulinadest. Kuidas küll ühe naisterahva käed neid nii palju teha on jõudnud, peale selle veel kirstu, täiekandeid ja rõivaid. Ja missugused mustrid, millised värvitoonid? Ema oli kangi värvi jänni ja tema järel mina ikka vaatasin, ka, tab, on ikka värvid, need, mul on rätikud, kõik sugusitiiv. Rütmis värviti kokku pannud. Ei ole. Mina ei saa iialgi üks värv värvida, mis ühe värv, nii on, ma, mina segan peaaegu kogu aeg värvid. See, et saaks seda noh, niisugust tuuni, mida ta ja värvid on, tavaliselt müüakse tavaliselt Saipoestusega looduslikke värve kasutan. Ott peab olema alati, kui sa läks tööle või käis karja ajamas, vedas sõnnik, siis peab vardakott olema käe peal ja kui tagasi tuled, istud vankri peal. Ja siis, kui kujudil, kuidas istub käedripakalid, tütarlaps ei saani jagu ja karjavälja, siis võid ju kududa. See aeg kotis on juba ilusas see kvardakotise tehtud ja mis ajal riided tehtud on? Noh, mis ma oskan ütelda, need oli enne, kui ma abiellusin, nüüd on neli 10. aasta, see oli Sänne Need on 45 aasta küll rohkem ja ja need on rätikud ja needa siis kuuluvad selle rahvariides need säärede peal. Et seal peab olema monstridega Catheon punane ja see on Vormsil Einar rätiks kaisid tehtud. Mis värvitsin Vormsi saarel kõige armsamaks värvideks punased mäe Kerston, punane ja kõik punased. No vaata, see punane, valge, punane ja valge ja ja sinine ja rohelist ja. Nist asjumistele riieduseks kulustada, poest ei olnud tarvis osta ja ainult suvise valge, mis mul on sitsi. Mis saab vannet rahvariide peal, seda ostsime, muidu see tumesinine, see on ise tähtud värv, ilus rahvarield, punased sääred, valged sokid, tume Pliseeritud seelik, ele pluus ja seda kanti ainult pühapäevadel. Seda iga päev. Aga no pühade olid need, kes olid uued, see oli ise selle komplekt. Iga päev ole need niisuke riided, aga no see, kes iga päev käin, see pole ju nii ilus. Aga kui te läksite põllule tööle, kas seal oli ka siis villale Pliseeritud seelik seljas? Põllal käisid tööle kündmas ja, ja, ja siis, kui heinamaal käis Vickardega niitmas, see oli nii samma, jälle see Plise seelik seljas. Kui nüüd vaadata kõike seda, mida teinud olete, siis tuleb välja, eks Vormsi naised olidki niisuguste nendel käed paigal ei püsinud. Ottama mõist käisid määral ja must oli siis, naised olid ikka rohkem taludes mehedu ja siis need on need olnud töölist. Ja siis need otsisid mujalt tööd, kus olen, minu mees oli Tallinnast näituse peal ja küla vahel köiski siis oli tal see varda Kont. Vardakott oli alati ja kui külas käis natuk istumas, siis Saagudus ka, kus sa istun muidu külas mat talve talve käis ikka vaest käivad külasse ja siis siis kudusid ka kogua. Aga kui näiteks tuli sõita Haapsalus oli vaja sõita, siis kodusid ka ja need sukad veidi palju, vähemalt nii panni. Seedikuidki pidi olema mitu ikka seelikutele palli olema. Üks tüdruk, vanatüdruk abiellus saks piss, tal oli 40, seel 40 selged, need kõikliseeritud, kõik ise tähtud. Ja kui palju siis teile seelikuid oli? Minule joon palja mullole kaheksa. Need andis ka teha ikka. Need andis teha küll, pole seelik üksi sa pead ja muud jakkisi tegema ja mittu seltsi suimessa sui käia. Need Messa talviseid, nende kappide kõikkisid täike. Suvi sai käidud tantsimas ja see sööver Viias Viive vahel oli üks plats, kus minu aeg see oli. Ja seal käisime koos, seal oli pillimees lõõtsapill ja ja siis noore tantsija Spegi ringi mängud ja mere ääres ilusas kohas elus kohtuli kada, Kadri ümberringi. Ja ikka laulusid, lauldi paljusi, laulud sai küll palju ja lõbusad olid küll need, ainult see oli pühade laupäeva õhtu ja vahest siis, kui ka töönädal läbi. Nika pühade õhtut ise mängisin kava eest, noortel sellesitrack. Ma mäletan, kui siin külas, kus ma nüüd ole, oled seal mereäär ei ole suur plats, mis sai niidetud ja mina olen vels viibess tütarlaps ja siis said talkut tähtud. Ja siis mina siis nad kutsusid täis pool külades kaapi napidi ühe päevaga tegemased. Ja, ja siis olime õhtu, siis see oli laupäevane päev ja siis oli seal, kus mina, siit männitalu veel edasi, siis olin nendel gaasiter ja siis oli kaks tütarlaps ka seal mõlematel olid Siitrid. Aga see peremees ütles. Ma ütlesin, no mängigi nüüd laupäevast üks ilus lugu ei tulnud välja siis pärimis, ütles päta ise Sipter ja näitab, kuidas tuleb mängida. Ja mina mängisin siis mitu. Ja see oli üks tantsu, see oli üks rahvatantsulugu.