Rahu ja rõõmu teile, armsad kuulajad. MINA, OLEN Vello Salo Pirita kloostri vaimulik. Sel nädalal kuuleme Taaveti laule uues tõlkes ja mõtteid, mida need äratavad. Laulge issandale uus laul, ütleb psalmilaulik ning teatavas mõttes toob iga uus tõlge midagi uut. Olgugi Taaveti laulude heebreakeelne tekst, mis on kõikide tõlgete alus ei ole kunagi muutunud. Mõned laulud on aga tõlkijaile palju peamurdmist toonud. Üks niisugune on saanud järjekorranumbriks 82. Selles loeme. Jumal seisab jumalate kogu ees, mõistab kohut jumalate seas. Kui kaua te mõistate kohut vääriti? Annate õiguse õelale? Kaitske vaevalisse vaeslas, tehke õigust viletsale kehvale päästke vaevaliselt, vaesed keskuge nad ära, õelate käes. Nad ei tea, ma ei taipa. Nad kõnnivad ringi pimedas, kõik ilmamaa-alused vanguvad. Mina kuulutan teile, te olete küll jumalad ja kõige kõrgema pojad, kõik, aga siiski suretena kui inimesed ja langete nagu kes tahes vorstides. Tõuse jumala valitseja ilmamaad, sest sinu pärisosa on kõik rahvad. Tõlkijate kimbatus peegeldavad pealkirjad, mis nad sellele psalmid on andnud. Neid ei seisa ju piiblis, vaid on tõlkijate poolt lisatud. Aastal 1739 pandi pealkirjaks pööratsed, maa ja kohtuvanemad noomitakse aga 1939 hoopis palve paganate jumalate vastu. Praegune väljaanne ütleb manitsus üle kohtusele kohtu mõistetele. Kas see psalm on noomitus, manitsus või hoopis palve kellelegi vastu? Laul ise oleks nagu päris ühemõtteline kõik kolm tõlget ütlevad alguses selgesti, et jumal mõistab siin teiste jumalate üle kohut. Et siin on tegemist kohtumõistmisega. Me leiame aus ka kõik kohtukäigu osad, süüdlaste tutvustamine, süüdistus, kohtuotsuse väljakuulutamine, surmanuhtlus, kui sisuks on jumalate surmamõistmine, miks ei peaks olema laulu pealkirjaks? Vastuse leidmiseks. Vaadakem nüüd seda laulu lähemalt. Ilmselt kuuleme selles kaht rääkijat. Laulikud, kes esitleb meile alguses kohtuniku ja kohtualuseid ning palub lõpus, et jumal ise hakkaks kohut mõistma. Ning kuuleme kohtuniku suure tähega, võiks öelda kohtunike kohtuniku. Nii mõnigi selle laulu lugeja on küsinud. Piibel ise ütleb ju, et on olemas üksainus jumal. Kuidas siis siin räägitakse, teised jumalad oleksid nagu olemas ning mõistetaks isegi kohut nende üle. Et me ei saa unustada, et siis, kui see laul kirja pandi uskusid kõik Iisraeli naaberrahvad, et jumalaid on palju. Et nad käivad koos, mõistavad kohut ja nii edasi ja nii edasi. Just nagu maapealsed valitsejad. Ning need maapealsed valitsesid, õigustasid oma võimu ja kohtupidamist just nende jumaluste nimel, kelle templite varemed tunnistavad seda olukorda meie päevini. Ja nüüd kuulutab see laul, et neid jumalaid ei ole enam. Ning laulik palub teda ja õhutab lõpuks ometi õigust tegema. See laul ei ole niisiis mingi ametlik kohtuteade, vaid nägemus. See ei ole mingi kunagise sündmuse kirjeldus vaid kogu inimkonna igatsus õiguse järele. Jumalat ja kohtumõistjad tahavad mängida paljut tänapäevalgi. Ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie üle kohut. Hoiatas meid õnnistegija. Palvetagem. Issand, õiglane kohtunik, Aita meid, et meie täna ei kipuks kohtuniku mängima ja ligimest hukka mõistma ja õpeta meid sinu õiglast kohut ootama. Aamen.