Minu lapsepõlve lemmikraamat. Näitleja lavastaja Ivo Eensalu nimi on päris paljudele tänastele kuulajatele üsna üsna tuttav ja kodune kui mõelda kõiki neid ivo rolle, mis ta on paljudes lastelavastustes mänginud ja sinna juurde ka ise lavastanud. No hiljaaegu võis Draamateatris veel näha lobasuu ja pingviin ja piparkoogi mehikidele. Aga sisele teistsugused targad inimesed räägivad seda, et väga palju siin elus algab raamatust ja väga palju siin elus algab sellest, mida sa lapsepõlves oled lugenud, ma tea, Ivo Eensalu, kas võib Teie kohta öelda ka nii, et midagi sai alguse sellest, mida te lapsepõlves lugesite ja midagi sai algusega teie lapsepõlve lemmikraamatust? Noh, võib-olla võib küll kusagil meelde tulevad need raamatut, mis olid jäänud emal-isal vanast Eesti ajast veel nagu me ütleme et noh, sõjakeerisest alles ja ja siis neid loeti mulle, et kui ma ise mäletan, mida ma lugema hakkasin, siis tuleb meelde võib-olla esimesed triibulised. Ja ja siis lähiajal juba hästi populaarsed lastele kirjutajad niisugused nagu Ralf Parve ja Felix Kotta ja nende luuletused. Ma mäletan, esimeses klassis kuma kooli hakkasin minema, siis otsiti kedagi, kes loeks kani esimese klassi poolt siis esimese septembri aktusel ühte luuletust ja mõeldi kogu aeg naabripoissi. Aga kuna tema oli just momendil haige ja ei saanudki kooli tulla, siis anti mulle see lugeda ja see oli Ralf Parve luuletus, jazz, meil mängib jahimeest, karuott, sa hoia eest püssipaugu, Pjohhi pauh, tukse augub juhi au ja siis see luuletus, ma mäletan, oli natukene lavastatud ka see karu oli laval suur mängukaru ja siis õde oli mul lava taga ja ta oli pandud siis karule nöör kaela, et ma olin jahimees, siis võtsin püssi õlalt ja lasin karu Karu tõmmati nagu pikali. Ma mäletan seda niisugust lavastusliku momenti selle luuletuse juures ise lugesin muidugi kogu aeg siis toppisin karu seljakotti ja, ja marssisin lavalt minema. Sellest esimesest koolipäevast tulid teised luuletused. Ma lugesin luuletusi ja, ja esinesin nii, kui igal ülevaatusel olin mina platsis, lugesin luuletusi Vändra rajoonis, isetegevus, ülevaatusel anti raamatuid nagu preemiaks. Aga muidugi hiljem tulid nahksuka jutud ja noh, nagu ikka poistele need aarete saared ja seiklusjutud ja ja kusagil tuli üks raamat Mu ellu, mis on kogu aeg nagu varjuna kaasas käinud. Ja see on üks huvitav raamat. Ma isegi lavakunstikateedri ühe kursusetööna lugesin ühte katkendit sellest raamatust ja ja see raamat on soomlase kirjutatud, kelle nimi on sagari pärsi. Ja raamatu nimi on mina olin veel väikene. Võib-olla see raamat sellepärast mulle ka hästi istuksid need siin väikesest poisist kirjutatud ja, ja kõik nagu tegemised ja tema toimetamised ja jooksevad nii väikestele poistele nii külje all, et nagu oleks raamat nendest kõigist ja mul mul on veel see huvitav asi, et, et siin see minategelane kirjeldab oma ristimist ja sündimine sattus pühapäevasele päevale. Ma olen ka pühapäevasel päeval sündinud ja hästi ilusa päikesepaistelise päevaga nagu see väikemeeski, kes siin seda juttu räägib ja nii palju nalja sai. Hea raamat. Ei oleks sugugi paha praegu kuulata väikest katkendit näitleja Ivo Eensalu esituses sagari pealsi raamatust, mina olin veel väikene. Mina ei saa mitte miskitmoodi mäletada, millal mina sündisin, sest mina olin seekord nii väike, nii et keegi ei mäleta väikesest peast mitte midagi ega räägi ega mõtlegi üldse muud, kui ainult karjub kõvasti ja imeb tyhja laseb alla ja on ühtelugu märg. Kui mina olin sündinud, siis tuli kirik isand ristima ja pani vett pähe ja see ei olnud sugugi hädaristimine, sellepärast et seda tehti alatare saalis ja praoskoli ristimas ja vesi oli suure portselanist kausi sees ja loetja koguni lauldi jumala sõna laule ja peale joodi kohvi ja söödi saia ja saiakuivikuid ja piparkooke. Suhkrukringleid nagu ikka süüakse, kui lapsi ristitakse, kui seda tahetakse viisi pärast teha. Aga ega minu isa ja praos neid küpsiseid kuigi palju söönudki, sest et nemad tegid jalatares seal kohtuniku kambris, mis oli saali kõrval ja kus enne kohtunik elas, kui ta saalis kohut pidas ja kõik mõrtsukad ja hobusevargad ja viinapõletajad vangi mõistis ja terve maailma kurjategijatele vähematki armu ei andnud. Aga ega minu isa ja Braavsk siis kurjategijatest rääkinud, kui nad minu ristjassil tegid. Ja ega säherdune jutt ei oleks kuhugi kõlvanud, sellepärast et laste Ristsatsil halbadest asjadest ei kõnelda, vaid kõneldakse headest. Ja nemad rääkisid siis ilusast ilmast ja heast viljakasvust. Ja vanameestel oli parrast sellest rääkida, sest et oli juulikuu ja täitsa kuiv ja hein oli enamasti juba küüni saadud ja meie vanal märal oli täku varss ja rukis hakkas valgeks minema ja kaer kasvas mühises. Aga kui vanamehed juttu ajasid ja Crocki tegid, siis leidsin ilusat ilma ei ole olnudki rohkem kui natuke üle nädala, sellepärast et tänini oli kõvasti sadanud ja kui nad veel natuke Crocki tegid, siis tuli neile meelde, et sadu oli järele jäänud just vastu seda pühapäevast tööd, kui mina väga heledal pühapäeva hommikul sündisin. Ja isa saatis eitidega praokile sõna, et praod sündimise kantslist maha ütleks. Ja praos ütles, et ta mäletab hästi, kuidas päike kirikuaknast sisse paistis, kui ta kantslis sündimise kiitust luges ja mõtles, et on hea, sündis poeg, aga hea on seegi, et tuli ilus heina ilm. Ja siis tegid vanamehed seal minu ristsed sil veel natuke Crocki ja küllap tegid natuke rohkemgi, sest et oli nii heinailm. Isa siis pärastpoole rääkis, et oli hirmus tore, et head heinailmad hakkasid peale minu sündimise päeval ja ütles, et veel toredam oli see, et kuiv ilm ja sündimise päev juhtusid just pühapäeva peale, sellepärast et mitte igaüks ei oska nii tollel ajal maailma tulla praos kirikus kenasti tänu teeb ja ajab ristsed sil viisi pärast Tuije joob Crocki ja kui isa oli õige heas tujus ja oli meiereist raha toonud ja küla peal mõned top ka saanud ja nägu punetasid, suu oli naerul, siis räägi isa mulle kõik need sündimise ja ristimise asjad puha ära. Ja lõpuks oskasin mina ka neist rääkida ja oskasin veel palju paremini kui isa oskaski. Sellepärast et minul oli parem meelespidamine ja maalin Parema peaga, sest mina olin noorem, aga kui mina, siis kõik need asjad emale ära rääkisin, siis ema jättis sukakudumise pooleli ja kratsisin vardaga pead, nagu ema siis alati tegi, kui räägiti väga imelikudest asjadest. Ja ema küsis, et kus ma kõik need asjad ära tean ja kui ta viisima, neid küll paremini tean, kui need õieti olidki. Aga mina ütlesin, et muidugi tean ma neist, sest ma olin seal ise asjamees ja ütlesin, et ristjassil ei oleks muidu üldse midagi välja tulnud ja ei oleks tulnud, kas sündimisest, kui mina oleksin ära jäänud ja ema ütles, kes, poeg, sinu jutte küll. Kas sa tahad Tsakkida saada? Aga seekord vasakkida ei saanud ja ega nihukese hea meelespidamise pärast ei kõlba saadagi. Kui isa kuulis, et ma oskasin oma ristsed seal nii hästi pajatada siis isa naeris ja ütles, et mul on hea pea ja mind tuleks panna mitte kooli, et et ma veel paremini kõnelema õpiksin. Isa ütles küll Sepoiss, alles NUT tutaks, neid eitesid. Ja ema ütles isale alates Poissi ka pussitama. Ja sinulgi kuluks sakkida saada. Isa ütles kisugasva habemest, kui arvad asjaga sellega joonde saada. Ja isa patsutas mind pähe ja vaatas nii muhedalt mulle silma, et mitte keegi ei olnud mind enne niimoodi vaadanud. Ja sellest pea patsutamisest sain ma aru, et Seebeeaa peaks ikkagi parem olema, kui ema arvab. See on tõesti väga muhe raamat ja üldse pole ime, et ka 10 11 aastasele väikesele Ivole ta sedaviisi meele järgi oli, seda ikka loetud sai. Ega Ivo Eensalu te enne ütlesite, et kõik maalähedane ja looduslähedane olidel kangesti hinges, ma sain nii aru, et Maal päris olitegi sündinud jaga elasid. Ma sündisin Märjamaal, maale, Märjamaal ja Märjamaal, mitte alevis, vaid alevi külje all ja noh, nii-öelda talus. Ja kõik kolm esimest aastat nagu elust läks seal alevi külje all metsa veeres ja siis pere kolis Järvakanti. Aga siis juba alevisse. Aga nii palju kui mina mäletan, ma olen kõik need vabad suved, mis algasid aprilliga ja lõppesid kusagil kooliminekuga, need ma olen ikka Märjamaal tädi ja onu pool olnud ja seal olid loomad ja metsolija. Ainuke, mis viga oli koledasti oleks tahtnud, et oleks, oleks olnud vesi lähedal, kas jõgi või järv või Merriv, seda enam olen nüüd vanast peast tahtnud mere ääres olla. Oma lapsel oli teadagi palju tegemist ja küllap ka koduseid kohustusi ja lihtsalt rõõmsalt ringi lippamistega jäi siis ikka aega raamatut lugeda ja oli siis sagari Pälsi. Mina olin veel väikene, ainus lapsepõlve lemmikraamat või oli ka midagi muud ja oli teil ka üldse palju raamatuid kodus. Ei, ega meil palju raamatuid, ma ei saaks öelda, et olid esimesed aastad nagu noh, poisil oli muudki teha, joosta ja palli mängida ja ja kitsi, karjuda teda ja, ja lehmakarjus käia, noh koika ja põldu rohida ja hobusega sõita ratsa ja ja kõik, mis puud raamatutesse, see oli seotud nagu mul tuleb meelde nagu õega kõik, et tõde on musttüki, maad vanem ja tema, siis ma ei oskagi öelda, vaevalt, et ta suunas. Aga noh, sealt sai külje pealt nagu kõik kätte ja ta oli ka õige energiline. Õde mul ja näiteks ma mäletan, et minul oli, kui ma kooli läksin, kõik laulud, näiteks mul olid juba peas laule. Ma olin õppinud õe kõrvalt ja õde ja ema. Ma ei tea, kas nad, mul ei ole meeles, kas nad laulsid, ikka laulsid niimoodi, et kodus kahekesi vist ja isal mul lauluhäält nagu ei olnud. Aga Emajõe jah, laulsid ja minul olid ka kõik peas, nii et ma kooli minnes juba ja siiamaale, kõik, need on mul nagu meelde jäänud ja mul on tunne, et raamatut tulid kah sealt. Kuigi ta oli tüki maad must vanem ja mul väikelasteraamatu iga, see jäi nii lühikeseks, et ma kohe olin krapsti Nende raamatute kallal, mis õde koju tõi ja ja siis lugesin, noh suuremalt jaolt olid ikkagi laenatud raamatut raamatukogust, nii alevi raamatukogust kui kooliraamatukogud olid ju siis ja mäletan, et jah, raamatut üldiselt oli tänapäeva mõiste järgi vähe. Aga need vähesed olid samas ka neid raamatuid, mis seda väärtuslikumad olid, mida innukamalt sai loetud ja ei oleks sugugi paha, võib-olla kuulata jälle väikest katkendit, nüüd teie lapsepõlve lemmikraamatust, mille on kirjutanud sagari pealsi, mina olin veel väikene. Nii head vibupüssi ei olnud kellelgi, kui Vallesmanni arvul oli. Me lasksime sellega mõlemad, kuigi mina ei saanud lasta rohkem kui ainult vähekene, sest vibupüssi ei olnud minu oma ja Arvo võttis selle minu käest ühtelugu, kui mina lasin paremini kui Arvo. Mul oli hing täis, et minul ei olnud nii head vibupüssi. Aga siis mul oli, kui ma tegin enesele ise vibupüssi ja ma tegin vibupüssid täiesti üksipäini ja suurveli ei aidanud mind vibupüssi tegemisel rohkem kui ainult vähekene. Suur veli ei teinud muud, kui voolis välja vibupüssi lae ja tegi lukku ja uuristas soone sisse ja puuris vibuaugu. Ja siis aitas suur veli mind vibupüssi tegemisel veel vähekene ja pani sellele kadakast vibu ja vibupüssi oli peaaegu valmis ja mul oli kangesti hea meel, et ma olin osanud nii hea vibupüssi teha. Aga selle vibupüssiga ei saanud lasta, sest et ei olnud vibunööri peal ja suurveli ütles, et kui ta võtaks selle jaoks jupi sulaste kraavi nöörist, siis jääksid kraavi kaevamise päeva tükid lühemaks, sest et kraavinöör jääb lühemaks ja kraavinöör oli juba ennegi küllaltki lühike. Aga mina ei öelnud midagi, ainult jooksin rullikambrisse, võtsin ema vana voki pealt nööri ja tõin selle suur velje kätte ja suurveli tegi vokinöörist minu vibupüssile vibunööri. Ja suurveli naeris, kui ta vibunööri tegija ütles mulle kindlasti saad sa selle vokinööri pärast, keda aga mina ütlesin, kui ma saan, siis saan sakid alles talvel, kui hakatakse kangast kuduma ja voki tarvis läheb. Ja ma ei kartnud tuhkagi, sest ma sain nii hea vibupüssi. Kui vibupüsse oli valmis, siis voolist suur veli sellele poole ja siis käskis suur veli mul panna minu enda õlgkübar aiateibasse ja suurveinil, laskis vibupüssiga minu õlgkübara põhja lõhki ja ütles, et see i pubist tuli parem, kui ta üldse arvas. Mina ei öelnud midagi, vaid võtsin vibupüssilask sind talli akna keskmise ruudu puruks ja ma ütlesin, et see vibu vist tuli parem kui minagi arvasin. Siis tegin ma sääred, et suurveli ei saaks minu käest viibublisse ära võtta ja suur väli läks talliakent parandama ja mina läksin näitama Vallesmanni arvule oma uut vibupüssi. Aga vales, mõni arvu ütles, et sihuke vibupüssi ei pruugi sugugi hea olla, mis laseb kübara põhja lõhki ja talje akna katki, sest akna Ta tapab iga vibupüssiga ja mõne ruudu pihta satub, vaata et alati, kuigi ruut üldse isiklik ja arva ütles, et tema on vibupüssilaskmisest tüdinud, sellepärast et vibupüssiga tabab alati täiesti just säärasesse kohta, kuhu ei tohi lasta. Ja ta oli trehvanud just ema moosipurki köögitrepil ja moosipurk oli läinud katki ja Arvoli saanud Tsakkida. Arvo ütles, et on vibupüssist nii tüdinenud, et annab selle ära. Aga minule ta seda ei anna ega ka külapoistele, sest siis ta näeks seda vibupüssi alatasa. Võib-olla tahaks tagasi seda, Arvo ütles, et ta annab selle võõrale hulgusele poisile, kes viib selle nii kaugele, et seda ei saa enam eluilmaski näha, sest see võõras ulgus poiss viib vibupüssi päris ameerikamaale. Nüüd, kui ma olen juba siin teatris olnud ja mõelnud laste peale, siis ma siis ma kogu aeg mõtlen lugude peale, mis ma lapsepõlves lugesin, et, et küll oleks tore lavastada niisugused lood nagu nagu Eno Raua roostevaba mõõk ja sõjakirves on välja kaevatud ja kahju, kui me meie oma lapsed, eesti lapsed niisugustest eesti lasteraamatutest ilma jäävad ja tore oleks, kui laval olekski need kangelased ja laps tahab kah lõõgastust, temal on täpselt samasugune elu siin Eesti vabariigis, nagu vanematel inimestel on, on raske, praegu moment siis ei ole nii, et need ainult vanematel on, lastel ei ole, lapsed elavad ka meiega kõrvuti ja näevad elu ja tahaks ikka, et nagu, nagu naerul oleks näod ja ja laulu ja rõõmu ja kuigi ma ei eita, et mõned asjad siin elus on väga tõsised ja ja mõned asjad tuleb võtta kohe ja teha tõsiselt ära näiteks mis, mis mulle tundub, mis väga tõsiseks läheb, on nüüd õppimine kusagil meie ajal oli ikka suuremalt jaolt õpidica emale või õpetajale või isale või ma ei oskagi öelda, kellele, aga aga need kõik teed on lahti ja mida rohkem pind ja tead mida seda suurem sansson saada kõrgemana. Teie Ivo Eensalu olete ikka selle eest hoolt kandnud, et lastel suud naerule kisuksid ja et kas vähesekski ajaksid argimured varju jääksid, et pärast uue hoo ja uue jõuga jälle nende juurde asuda? Ei tea, on teil ka endal mingi lemmikroll või lemmiklavastus kogu sellest suurest hulgast, mis te nüüd teatris korda olete saatnud nii näitlejana kui lavastajana? No näitlejana on natuke raskem ta rääkida, sellepärast et näitlejal on näitlejana on mul olnud teised kohustused kui lavastajana, sellepärast et näitlejana ma olen teinud seda tööd. Mul on kästud teha ja, ja lavastaja on leidnud, et masina rolli sobin ja ja väga tihti on olnud, et ma ise leian, et see ei ole üldse minu töö või roll, aga hambad ristiteeni on välja tulnud ja ja mõnikord mõtled kõrvalt, oi, seda rolli tahaks teha, mis teine näitlejatee. Et see on hoopis veel see minu oma. Aga lavastaja, see on olnud õnneks siiamaale kõik oma soovi järgi, et keegi niimoodi ei ole nüüd öelnud, et vot seda sa pead tegema, algas virve Koppeliga, tegime üle linna Vinski. Mulle see raamat väga meeldis. See oli noh, niisugune muinasjutuline ja peale selle seal sai ka nalja ja selle ma ise nagu kirjutasin raamatu järgi ka näitemänguks ja ütleme, Karlssoni lood ja kõik on kõik on ise nagu tahtnud teha, kuigi ma ise olen, teadis Carstionika mänginud ja aga niisugust asja nagu, nagu noh, et lemmik või ei oskagi öelda, sellepärast et et iga järgnev on niivõrd huvitav, tundub, et see on nüüd lemmik, aga siis kui jälle uus peale tuleb, siis on jälle ja, ja kusagile, jääb meenutus toredasti tööst, kui on saadud teha mõnda rolli või, või näitemängu ja kõik, nad on nii armsad olnud sel momendil, et nüüd ühte esile tõsta või, või, või teist ei oskagi. Nojah, see tagasipilk nendesse loetud raamatutes see, see on nagu kogu aeg, et et noh, kui praegu tulebki jutuks, et, et kui teha midagi lastele, siis kõigepealt tulevad need lood missi oma lapsepõlvest nagu meelde tulevad ja siis siis hakkad vaatama nagu tänapäeval Ega siis muud kui jõudu ja edu uute toredate lastelavastuste tegemisel ja küll on tore, et omal ajal sattus lapsepõlve lemmikraamatuks niisugune humoorikas lugu mille pealkiri on mina olin veel väikene ja mine tea, missuguseid uitmõtteid tulevaseks eluks kaasa andis. Ja kohtumiseni. Minu lapsepõlve lemmikraamat.