Vaikne merepind, mida päikese äratas, nii see läikis nagu peegliklaas oli niisama tühi ja vaenulik nagu elu kus missis Hamleni jaoks ei olnud mingit kohta. Kolme päeva jooksul ei olnud ükski muu laev seganud selle avaruse üksildust. Aeg-ajalt lõhestas silma pilguks tasast merepinda lend, kalastamine. Kuumus oli nii suur, et isegi kõige energilisem mad reisijad olid loobunud mängudest tekil. Ja need, kes ei puhanud oma kajutis lebasid nüüd pärast Lanšim lamamistoolidel. Lentsel lonkis Mises Hämleni juurde ja võttis istet. Kus mesilas olin, seal on, küsis missis hamblin. Omaid ja ta on siin kuskil. Mehe ükskõiksus vihastas teda. Kas oli võimalik, et ta ei näinud, kuidas tema naine ja arst olid teineteisesse armumas? Ent alles hiljaaegu pidi ta ju niisugusest asjast hoolima. Nende abielu oli olnud romantiline. Nad olid kihlunud juba Missis Lindsey kooli ajal. Mees oli alles poisi east välja kasvanud. Nad võisid olla võluv, ilus paar. Ning nende noorus ja vastastikune armastus oli kindlasti liigutav. Ja nüüd nii lühikese aja järel olid nad teineteisest tüdinud. See ajas ahastama. Mida oli tema abikaasa öelnud. Ma oletan, et sa hakkad elama Londonis, kui sa koju jõuad? Ma arvan küll, vastas missis hämmlin. Oli raske leppida tõsiasjaga, et tal polnud kuhugi minna. Ja ühelgi inimesel polnud sooja ega külma, kus ta elab. Mingi mõtteseos sundis teda mõtlema kägerile. Ta kadestas innukust, millega mees kodumaale tagasi pöördus ning teda liigutas ja ühtlasi lõbustas, kui talle meenus tema ülevoolav kujutlusvõime, mida ta ilmutas, kui kirjeldas maja, kus ta kavatses aga ta elama ja iseloomustas naist, kellega ta kavatses abielluda. Missis Hamleni sõbrad, kellele ta oli saladuse katte all teatanud oma otsusest mehest lahutada, olid kinnitanud talle, et ta abiellub uuesti. Temal ei olnud erilist tahtmist astuda teist korda seisundisse mis oli talle kord juba nii suure pettumuse valmistanud. Ja peale selle. Enamik mehi mõtleb kaks korda järele, enne kui teeb abieluettepaneku neljakümneaastasele naisele. Meister Gallagher tahtis Brullakat noort olevust. Kus minister kallegeron, küsis ta alandlikult, mister liinselilt. Ma ei ole teda paaril viimasel päeval üldse näinud. Kas ei tea, ta on haige, vaeseke, mis tal viga, ta luksub. Mis siis naeris, luksumine ei tee ju kedagi haigeks, on ju nii? Arstan üsna murelik. Ta on proovinud igasuguseid asju, aga ta ei saa seda luksumist kuidagi pidama. Kui imelik. Ta ei mõelnud enam sellele. Aga järgmisel hommikul arstiga juhuslikult kohtudes küsis missis Amin temalt, kuidas mister kägeril läheb. Naine oli üllatunud, nähes arsti poisiliku rõõmsat nägu tumenemas ja hämmeldunud ilmet omandamas. Ma kardan, et temal on väga halvasti. Vaene mees. Luksumise pärast. Hüüatas Missis Hamlet imestunult. See oli tervisehäire, mida tõesti oli võimatu tõsiselt võtta. Teate, Tal ei seisa ükski toit sees. Ta ei saa magada. Ta on kohutavalt kurnatud. Ma olen proovinud kõike, mida ma olen suutnud välja mõelda. Ta kõhkles. Kui ma ei suuda seda lähemal ajal peatada seisma ei tea, mis juhtub. Mis siis? Hamlin oli kohkunud. Aga ta on nii tugev. Ta paistis nii vitaalne olevat. Kui te teda praegu näeksite. Kas ta tahaks, et ma läheksin teda vaatama? Läheme? Kõrvali oma kajutist, laeva haigla kajutisse üle viidud. Ja sellele lähenemisel kuulsid nad valju luksumist. Selles helis oli midagi naljakat. Võib-olla sellepärast, et tavaliselt oli see seotud purjus peaga aga jällegi välimus mõjus talle šokina. Tal oli liha luudelt kadunud, nahk rippus voltidena kaela ümber. Päivitanud nägulik kahvatu. Tema varem nii lõbuse naerume, pilk oli metsik ja piinatud. Tema suurt keha raputasid alatasa Lukesed. Ja nüüd oli nende, kõlas midagi naeruväärset. Mesis Hamlinile tundus veidralt hirmutav. Kuigi ta ei saanud aru, miks, kui ta sisse astus, mees naeratas. Mul on kahju, tõid niisuguses olukorras näha? Teate, ega ma sellest sure, ütles mees hingeldades. Jõuan veel kindlasti oma armsa Iirimaa rohelistele niitudele. Voodi kõrval istunud mees oli püsti tõusnud, kui nad sisse astusid. See on minister briis, ütles arst. Ta hoolitses mister Gallagheri mõisas mootorite eest. Hamlet noogutas. Aa, see oli too teise klassi reisija kellele mister käeder oli vihjanud, kui nad arutasid peoõhtu korraldamist esimesel jõulupühal. Ta oli väga väikest kasvu mees, aga turske, meeldivalt julge, näo ja enesekindla ilmega. Kas teil on hea meel, et te koju saate, küsis, mis siis hävlin. Igatahes leedi, vastas mees. Nende paari sõna intonatsioon reetis, et ta oli kookni. Ning kuna mesi Samlin tundis temas ära rõõmsatundliku heatujulised muretu tüübi hakkas mees temale kohe meeldima. Te ei ole iirlane, küsis ta naeratades. Eimis. London on mu kodu ja teate üsna kena teda jälle näha. Mis siis, Hämbline ei solvunud kunagi, kui teda missiks nimetati. Hea küll, söör, maga, ütles mees kellegarile, tehes liigutuse, nagu kavatseks ta tõsta käe mütsi juurde, mida tal peas ei olnud. Sisemin küsis haigelt mehelt, kas ta võiks tema heaks midagi teha ning jättis ta paari minuti pärast doktoriga kahekesi. Väike-kogni ootas ukse taga. Kas ma tohin teiega paar minutit kõnelda, mis? Küsis ta muidugi. Haigla kajut asus laeva ahtris teisi treeningule toetudes ja vaatasid alumisele tekile. Ma ei tea, mismoodi alustada, ütles priis kõhklevalt. Tõsine pilk muutis veidralt tema elavat kortsus nägu. Olen elanud meister kellelegi juures neli aastat ja paremat härrat ei leia eluilmaski. Ta kõhkles jälle. Mulle ei meeldi see lugu, tõesõna, mis teile ei meeldi Nonii, kui temalt küsida, siis ütlen, et ka tema arvab nii, aga doktorid ja seda ma kõnelesin talle, aga ta ei taha tuhkagi teada. Ärge liialt kurvastage, meister briis doktor muidugi noor, aga ma arvan, et ta on üsna tark ja luksumisest ei sure ju keegi. Ma olen kindel, et mister, kelle kärsa paari päeva pärast täiesti terveks. Ja te, millal see tal peale hakkas? Otsekohe, kui ma silmist kadus. See naine ütles, et ta ei näe ilmaski oma kodu. See samm, linn pööras ennast ja vaatas printsile otsa. Ta oli oma kolm tollimehest pikem. Mida te sellega mõtlete? Ma usun, et tema peal on needus. Kui te mõistate, mida ma mõtlen, arstid siin ei aita. Ei tunne neid Malai naisi, nagu mina, tunne. Mesis Hämblen oli hetkeks jahmunud. Ja kuna ta oli jahmunud, siis ta kehitas õlgu ja naeris, oo, meister, prisoni mõttetus. Seda ütles ka doktor, kui ma talle kõnelesin, aga pange mu sõnu tähele, ta sureb enne, kui me jälle maad näeme. Mees oli nii tõsine, et mis siis ämblin oli vastu enda tahtmist tema jutust mõjustatud. Miks peaks keegi meister, kelle kõri ära needma, küsis ta. Teate, sellest on vähegi kõhe ühele daamile kõnelda, palun rääkige. Riis oli nii kohmetu väljanägemisega, et mõnel muul ajal oleks misi säärlinile seda nähes olnud raske oma lõbusust varjata. Meister, kelle ker elas pikka aega kauges kolkas, kui te saate aru, mida ma mõtlen, see elu on väga üksildane. Ja te teate, mis nihukesed on mehed. Ma olen olnud 20 aastat abielus, vastas Missis Hamlet naeratades. Palun vabandust, madaam lugu oli nii, et ta elas koos ühe Malai plikaga. Ma ei tea, kui kaua, aga ma arvan, et 10 või 12 aastat. Nii kui ta otsustas, et ta sõidab päriselt koju, ei öelnud naine sõnagi. Ta lihtsalt istus minister kaldale, mõtlesin, et hakkab igasuguseid vigureid tegema, aga ta ei teinud midagi. Ministril kellelgil muidugi hoolitses naise eest nagu kord ja kohus andis talle väikese omaette maja ja sättis nii, et talle makstakse iga kuu. Ta polnud pahane ja seda ma pean ütlema, aga naine teadis ka, et nii see oli olnud juba mõnda aega. Naine ei vesistanud ega midagi. Kui mees oma asjad kokku pakkis, ära saatis, istus naine ja vahtis lihtsalt pealt, kuidas nad ära viidi. Ja ka siis, kui ta oma mööbli hiina kuttidele maha müüs. Ta ei lausunud sõnagi. Mees oleks talle kõik andnud, mis, mis ta soovinud oleks. Ja kui tal oli aega ära minna, et laeva peale jõuda istus naine ikka pangalo trepil, teade vaatas, vaatas, ega eel sõnagi posttahtis talle head aega öelda, nagu ikka öeldakse. Aga kas te usute tai liigutanudki ennast? Sa ei taha mulle hüvasti öelda, küsis peremees. Naise näkku tuli imelik ilme, teate, mis ta ütles? Sa lähed, ütles ta. Ning pärismaalastele naljakas kõneviisi, mitte nii, nagu meil sa lähed, ütles ta. Aga ma ütlen sulle, et sa ei jõua ealeski kodumaale. Kui maamerre vajub, tuleb surm sinu juurde. Ja enne, kui need, kes koos sinuga reisivad jälle maad näevad, on surnud su kaasa võtnud. Et see jutt ajas mulle lausa hirmu naha vahele. Mida mister Gallagher ütles, küsis, mis sisenen. Muide, minuga on, ta ainult naeris, alati lõbus ja särav. Ütles ta, hüppas autosse ja ärame, sõitsime. Mis sisam linnagi heledates päikesekiirtest valgustatud teed, mis kulges läbi kautsuke istanduste, nägi korrapäraste vahedega istutatud rohelisi puid ja vaikust nende ümber. Nägi, kuidas tee viis mäest üles-alla läbi tiheda džungli auto kihutas edasi. Seda juhtis muretumalailane reisijad, eks valged mehed möödus Malailaste majadest, mis seisid teest eemal, kookospalmide vahel üksteisest kaugele. Vaiksed sõitis läbi toimekate külade, mille turuplatsid olid täis väikseid tumedanahalisi rõõmsavärvilistes salongides inimesi. Vastu õhtut jõudis auto kenasse moodsasse linna kus olid klubid ja golfiväljakud, korralik võõrastemaja, valged inimesed ja raudteejaam, kust kaks meest said sõita rongiga Singapuri. Aga naine istus Pangolo trepil. Maja jäi tühjaks, kuni uus istanduse juhataja sisse kolis. Ja naine vaatas teed, mida mööda auto oli turtsudes minema hakanud. Vaatas, kuidas auto kiirust lisas. Vaatas nii kaua, kuni see oli lõpuks öö varju kadunud. Missugune see naine oli? Küsis, mis? Isamlin teate, minu meelest on need Malai naised kõik ühte nägu vastas priis. Ta ei olnud muidugi seda enam nii noor ja te ju teate, nihukesed need pärismaalased on, nad lähevad ju kohutavalt paksuks, paksuks. Veider küll, aga see mõte pani mesizamneni jahmatama. Mister. Kellelgi oli mees, kes oskas mõnusalt elada, kui te saate aru, mida ma mõtlen. Mõttepaksusele tõimicizamleni kohe kaine mõistuse juurde tagasi. Ta oli enda peale pahane, et oli hetkeks väikese kogni arvamusega kaasa läinud. See on täielik mõistatus, meister priis, paksud naised ei saa kedagi 1000 miili tagant ära nõiduda. Tegelikult on paksu naise elu nagunii raske. Te võite naerdamis, aga kui midagi ette ei võeta, pange mu sõnu tähele, siis vastutab kuberner selle eest. Arstiteadusminister Gallagheri ei päästa valge mehe arstiteadus. Võtke ennast kokkumeister priis. Sellel paksul daamil ei ole mingit erilist põhjust, mister käekiri peale pahane olla. Kui võtta arvesse, kuidas neid asju idamaade saetakse, siis paistab, et ta kohtles oma naist väga hästi. Miks peaks naine talle halba soovima? Ei tea, kuda pidi nemad asjadele vaatavad? Mees võib seal pärismaalasega oma 20 aastat kokku elada, aga kas te arvate, et ta teab, mis tolle naise musta südames toksib? Tema küll, Liidia. Sämbline ei tohtinud mister priisi melodramaatilise keelepruugi üle naerda sest mehe kindel veendumus avaldas muljet. Ja ta teadis paremini kui keegi teine, et meeste südamed, olgu need mehed, kollased, valged või pruunid, on ettearvamatud. Aga isegi kui see naine oli tema peale vihane, isegi kui ta teda vihkas ja tahtis teda tappa mida ta saaks teha? Imelik, et oma küsimustega püüdis, mis siis nüüd ennast alateadlikult rahustada pole, niisugust mürki, mis võiks hakata mõjuma kuue või seitsme päeva pärast. Ma pole öelnud, et see oli mürk. Andke andeks, meister priis, ütles naeratades. Aga teate, ma ei usu nõidusse. Kas te olete idas elanud? Vaheaegadega 20 aastat? Nõnda kui te oskate öelda, mida nood seal oskavad, mida nad ei oska, siis teie olete targem kui mina. Ta tõmbas käe rusikasse ja tagus seda äkkvihas vastu. Reilingut. Mul on tollest neetud maast kõrini. See käib mulle närvidele. Nii on lood. Meie valged inimesed ei sobi tolle rahvaga kokku, see on fakt. Andke mulle andeks, aga ma lähen ja viskan Clamaga Ingal. Mul käivad külmavärinad üle selja. Ta noogutas järsult ja lahkus. Sisemin vaatas, kuidas väike turske armetus khaki ülikonnas mees läks tekil jalgu järel lohistades alla kesktekile sammus sealt langetatud täi üle ja kadus teise klassi salongi. Ta ei teadnud, miks oli mehe jutt jätnud talle ebamugava tunde. Tema silme eest ei kadunud pilt tüseda naisest, kes pole enam noor. Seljas rong ja kirju jakk, mida kaunistavad kuldehted. Pilt naisest, kes istub pangala trepil ja vaatab tühjale teele. Tema raskepärane nägu on värvitud, aga tema suured pisarad, ta silmad on ilmetud. Autos istuvad mehed olid nagu koolipoisid, kes sõitsid koolivaheajaks koju. Käelegi ohkas kergendatult varasel hommikul säravselge taeva all ning tema hing juubeldas. Tulevik oli nagu päiksepaisteline tee, mis kulges läbi suure tasasel maal kasvava metsa. Hiljem samal päeval küsis, mis sisemine arstilt, kuidas tema patsiendil läheb. Arst raputas pead. Annan alla, ma ei oska enam midagi ette võtta. Ta kortsutas õnnetult, kuldne. On alles ebaõnn sattuda niisuguse haiguse peale. Isegi kodus oleks küllalt hull, aga laevas. Ta oli õppinud Edinburghis saanud arstikutse alles hiljaaegu ning suhtunud oma reisi nagu puhkusesse enne tööle hakkamist. Ta oli väga mures. Ta tahtis meelt lahutada. Aga nüüd selle müstilise haigusega kokku puutudes oli ta surmani hirmunud. Tal polnud muidugi kogemusi, aga ta tegi kõik, mida võis ja teda vihastas mõte, et reisijad peavad teda asjatundmatuks kõlupeaks. Kas te olete kuulnud, mida meister priis arvab? Küsis, mis siis, Hamlen? Niisugust lollust pole ma enne kuulnud. Ma rääkisin sellest kaptenile, ta on väga imestunud. Ta ei taha, et sellest rääkima hakatakse. Ta arvab, et see ajab reisija närvimaa. Vaikib nagu haud. Arst vaatas naisele teraselt otsa. Te muidugi ei usu, et selles mõttetuses võiks mingi tõetera olla? Küsis ta. Muidugi mitte. Mesi Sämblin vaatas välja merele, mis säras sinisena ja siledena ja vaiksena nende ümber. Ma olen nii kaua idas elanud, lisas ta. Seal juhtub kummalisi asju. See hakkab mulle närvidele käima, ütles doktor. Tekil nende lähedal mängisid kaks jaapani härrasmeest rõngaviskamismängu. Nad olid puhtad ja kenad oma tennisesärkides valgetes pükstes ja lõuendist kingades. Nad nägid väga euroopalikud välja. Nad nimetasid isegi skoori teineteisele inglise keeles. Ent ometi tegi nende vaatamine sel hetkel Mesi Samleni kuidagi ebamääraselt rahutuks. Kuna nad paisi nii kergelt oma moon riietust kandvad oli nende ümber midagi kurjakuulutavat. Ka naise närvid olid pingul. Ja juba varsti keegi ei teadnud, kuidas levis laevas kuuldus, et Gallagher on nõiutud. Kui daamid tekki toolides istusid ja esimese jõulupüha maskiballiks kostüüme õmblesid peksid nad selle üle vaikselt keelt. Mehed rääkisid sellest suitsetamistoas kokteili juues. Üsna paljud reisijad olid kaua aega idas elanud ning nad tõid oma mälul aedastest välja veidraid seletamatuid lugusid. Muidugi oli absurdne mõelda, et kellelegi kannatas mingi pahatahtliku nõiduse pärast. Niisugused asjad olid võimatud. Aga siiski oli olemas fakte, mida keegi ei olnud võimeline seletama. Doktor pidi üles tunnistama, et ta ei osanud leida käekirja haigusele põhjust. Ta oli võimeline andma füsioloogilise seletuse. Aga ta ei osanud öelda, miks need kohutavad spasmid meest äkki vaevama hakkasid. Tundes ähmaselt, et teda võidaks süüdistada, hakkas arst ennast kaitsma. See on niisugune haigusjuhtum, mida te võib-olla terve oma praktika jooksul ei kohta, ütles ta. Lihtsalt halb õnn. Ta oli raadio teel ühenduses mööduvate laevadega. Siit-sealt tuli ettepanekuid raviks. Ma olen proovinud kõike, mida nad mulle soovitavad, ütles ta ärritatult. Jaapani laevaarst soovitas adrenaliini pagana pihta, mis ta arvab, kust ma keset India ookeani võtan, adrenaliini. Oli midagi mõjuvat des kuidas nende laev rühib üksildasena mööda merd edasi ja igalt poolt tulevad temani nähtamatut sõnumid. Laev näis sel hetkel kummaliselt üksi. Aga siiski maailma keskpunktis olevat haiglas ahmis õhku haige mees keda raputasid halastamatult krambid. Siis taipasid reisijad, et laeva kurssi oli muudetud ja nad kuulsid, et kapten oli otsustanud aadenisse sisse sõita. Kalleger kavatseti seal maale saata ja haiglasse viia, kus ta võis saada ravi, mida laeval oli talle võimatu anda. Peamehaanik sai korralduse mootorid kiiremini tööle panna. Laev oli vana ja pingutas nüüd rohkem, et edasi jõuda. Reisijad olid Mootorite mürinal ka harjunud ja tunnetasid neid. Suurem vibratsioon mõjus aga uutmoodi. See ei läinud üle nende alateadvusse, vaid ärritas nende närvisüsteemi, nii et igaüks tundis ennast isiklikult puudutatud olevat. Ja ikka veel oli avar veteväli tühi. Nii et tundus, nagu sõidaksid nad läbi tühja maailma. Ning nüüd muutuse ebamugav tunne, mis oli laskunud laevale, aga mida keegi ei olnud tahtnud tunnistada Kindlaks vaevuseks. Reisijad muutusid kergelt ärrituvaks tülitseti tühjade asjade pärast, mis muul ajal oleksid tundunud tähtsusetud. Meister Chepson tegi oma kulunud nalju. Aga keegi ei tänanud teda naeratusega Leintselit tülitsesid. Kuuldi, kuidas missis Linsel hilja õhtul koos abikaasaga tekil jalutades meest vaikse pineva häälega paljusõnaliselt süüdistas. Ühel õhtul oli suitsetamistoas bridžimängu ajal äge seen. Sellele järgnenud leppimist tähistati üldise purju joomisega. Inimesed rääkisid kellelegi, rist vähe aga harva kadusta nende mõtetest. Nad uurisid marsruudi kaarti. Doktor ütles nüüd, et kellelegi ei ela rohkem kui kolm või neli päeva. Ja nad arutasid kibestunult, mis oleks kõige kiirem aeg aadrisse jõudmiseks. Mis juhtub temaga pärast maale saatmist. See polnud enam nende asi, aga nad ei tahtnud, et ta sureb laeva pardal. Nii nagu pärast troopilist kevadvihma paistab, et taimed kasvavad otse teie silme all. Nii nägi ta nüüd, kui kiirelt mees koost laguneb. Tema nahk rippus juba luudel. Tema topeltlõug oli nagu isa kalkuni kortsus lokuti. Tema põsed olid lohku vajunud. Nüüd oli näha, kui suur ta tegelikult on läbi voodilina, mille all ta lamas, paistis tema keha nagu mingi eelajaloolise hiiglase skelett. Ta lamas enamasti suletud silmadega oimetuna Morphjumist. Aga teda raputasid ikka kohutavad spasmid. Ja kui ta aeg-ajalt avas silmad, olid need üleloomulikult suured. Ta vaatas juuresolijaid oma auku vajunud silmakoobaste sügavusest hägusel pilgul hämmeldunult ja murelikult. Aga siis, kui ta oma uimasuses toibus Heamises ämblini ära tundis, püüdis ta viisakalt naeratada. Kuidas teil läheb, mister käeleder? Küsis ta. Pole viga, pole viga. Ma saan terveks, kui me sellest neetud kuumusest välja pääseme. Issand, kuidas ma igatsen supluse järele Atlandi ookeanis. Ma annaksin kõik ühe hea pika ujumise eest. Tahan tunda, kuidas käel või külm hall meri peksab vastu mu rinda. Seejärel raputas luksumine ta pealaest jalatallani läbi. Meister priisiast, juuard hoolitsesid kordamööda tema eest. Väikese kogni näos ei olnud enam ninakas lõbusat ilmet. See oli üsna tusane. Kapten lasi mind eile enda juurde kutsuda, ütles daami siis hämmlinile, kui nad kahekesi jäid. Ta ajas minuga õite imelikku juttu. Millest ta rääkis? Ta ütles, et ta ei taha siin mingit jama kuulda. Ta ütles, et see hirmutab reisijaid ja et ma peaks oma keele hammaste taga hoidma ja mul võib temaga tegemist tulla. Mina pole süüdi. Kõnelesin ju ainult teile ja doktorile. Laevas räägivad sellest, kõik nad on. Kas te mõtlete, et ainult mina sellest kõneleb? Kõik need laskarentiinlased, need, need kõik teavad, mis temaga lahti on. Kas te arvate, et nood võtavad teie õpetust, kuuldavad, nad teavad, et see pole loomulik haigus. Sisemin vaikis. Ta oli pärismaalastest lapsehoidjatele kuulnud, et peale valgete inimeste polnud laevas kedagi, kes oleks kahelnud. Et naine, kelle Gallagher oli kaugesse lantaani maha jätnud, tapab teda nõiakunstiga. Nad kõik olid veendunud, et niipea, kui nad araabia viljatuid kaljusid silmavad, lahkub tema hing kehast.