Kes tuleb põhja poolt slaavi ja soome-ugri rahvaste seast satub sinna kuude inimeste maailma maailma täis maalimis väärt ilu ja luuleliste algupärasest. Need poolmetsikud mäestiku lapsed oma värvikaid märudes avatuse üllatunud silmad alles inimese näo ja keha hiljutisele peale kehaliku iluduse on neil barbaarsel varaliselt, vaesel mäestiku rahval veel muidki ligitõmbavaid omadusi nagu kõrge loomulik intelligents, kustumatu vabadusearmastus, vaprus. Kui Vene valitsus nende haridusest vähegi hoolt hakkaks kandma ja nad Aasia olukorrast kultuuriliselt välja aitaks, siis võidaks riik imekenas Kaukaasias enesele piirirahvad, kelle peale ta uhke võiks olla. Kui enne esimest maailmasõda liikusid teated Kaukaasia eestlaste elu ja selle maa põlisrahva kohta musta mere rannikut Läänemere kaldale üsna sagedasti jäävad kahekümnendail aastail sidemed ikka harvemaks. Kuni Sütiste nüüd juba uuel ühtekuuluvuse tasapinnal 1940 taasavastab seal kuumalt gruusia, siin noor ENSV. Sealtpeale on huvi väikese ja kauge vennasrahva vastu eestlaste seas alati kõrgel väärtuste tasandil. Kellel on tõmbeks suve pikendav kliima, võluvus, kellele Sakart velorahvas deme mälestusmärkides edasi elav kangelaslike ajalugu koos täit lugupidamist vääriva tänapäeva gruusia majandusliku jõukuse ja kultuuri rikkustega. Ja ometi elagu me pealegi üleküllastatud ja tormaka informatsiooni lennuajastul. Eesti kultuuripäevad Gruusias veenasid veel kord, kui palju meie poolt avastamata vaimseid rikkusi rahva kordumatut, karakteri omapära, loodusest rääkimata, kätkeb endasse mägedes süline vennasvabariik. Eelöeldu annabki julgust teha sinna veel kord mõteretke. Michit nendest ruumidest teele jõuab, kõneleb paigast, kus oleme. See on ajalooline tsaari klooster ehitatud viiendal, kuni seitsmendal sajandil ja tuntud teile kuulegi sest Lermontovi sõõri on kirjutatud siit, nendest paikadest. Nii, ja praegu on see muidugi sadade turistide kooskäimise kohaks. Ei ole hetkegi, et inimesed ei pürgiks üles kõrgele mäele. Tee juba siia, on oma sündmus Alt kuraja, Arragi jõe kallaste juurest. Tõuseb autode, aga tulevad ka jalakäijate rajad siia, kus avaneb lausa enneolematult kaunis hunnitu. Vist võiks leida sõnasel ütlemiseks pilt vanale gruusia pealinnale Tseetale. Olen vist varemgi öelnud, et Gruusias on kontrastide maa. Siin ühineb kauge minevik, metsik loodus, tänapäevase industriaalsuse ja tööka Gruusiaga. Ja niisugust kaunist kohta, nagu praegu siin näeme, ei oleks küll osanud kuidagi leida mõeldagi. Nii Atuda idioteper. Käes mille ta ei saanud, kui see on ju täiesti finišisse jõudnud, aga siin otse Arakvia kura ristumiskohal ongi, siis seda etas seda rinna ja Stolitsa gruusia Winastame viga. Seda litsi Külusi. On Seksootika, mis meid seal paelub? Mis eksootika siis õieti on mäetipud, mis segunevad pilvedega sinetus, mis polegi nagu värv, vaid mingi mateeria granaadibuumile punaste viljade mahlon, plahvatavalt hapu lambakarjad, mis voolavad vastanuga jõed, jõed, mis tormavad nagu hullunud hobusekari kiivas kinnipidamine, lauarituaalidest uhkus. Kas esimene on pilkuköitev omapära ongi nii väline ja pinnapealne. Kas kõige sellelt oleks Gruusiat? Kas pole loodusajalugu inimene oma vastastikusest teotsimises kujundanud rahva hinge selle nähtamatu nimetu teguri vastasjõud tänapäeva võõrandamise maailmas? Mõtete Porwarandilt? Tähendab, ma olin seal pisikene, otse mägede jalamil otsekui rippuv väikene linnakene kuid pilt on lihtsalt erakordne. Täna ei ole päikest. On pilved, pilved on madalal mägede kohal. Kakne liupüstaku. Seinad Räskudest palju, sageli on fresko del silmad välja tulistatud, võis süda süda välja tulistatud julmus, sõdade julmus. Pidandsid need lõputa sõja trial, tõsi küll, rahvas, mehistus, aga missuguse hinnaga? Mõeldes Lermontovi sõõrile, mõtleme paratamatult, missugused olid need ideed, mida just sealsed mäenõlvad, loodus, need inimesed, lärmontorisse sisendasid. Imeline, murede ja võitluste maailm, kus kaljud on peidetud pilvedesse ja inimesed on vabad kotkad. Mulle meenusid soomussärgid, kõlin, püssihelk ja uhke järeleandmatu pilk. Mõtte, ümberpanekuid, poeemist. Teate, Eesti kuuled, mis teeb mind kadedaks. Mul ei ole kaasas ühtki giidi, need on minu kolleegid gruusia raadiost Marika ja kagi. Kuid nad asendavad ükskõik, põhjad, õpetatud giidi, kellele see oleks erialaks. Sest iga grusiinlane peab oma südameasjaks tunda oma maad, oma maa ajalugu. Ja meie kahjuks ei suuda nendele alati niisugusteks kiireks olla. Marikatega. Mind painab mõte sillast, mis üle mäe kuristiku vib eilsest tänasesse. Rahva karakteri jooned ei saa kaduda nii nagu mägijõgi suvises päikeses. Ja siis ma kohtasin teda, meest, kelle ees naised langetaks pilgu ja kelle kohta pujutan, öelnud tal hambad, valged suuskur, puhtad põuapilved. See oli mees, kelle rühizelas eilne ja mõttes tänane päev. Arvan küll, et teiste raadiomikrofon ei ole kunagi varem niisuguses kõrguses välja võetud selleks, et juttu ajada. Me oleme tõusnud nüüd peaaegu tund aega pakurjaanist mööda kõverat kõveratmäega kõike ikka kõrgemale, ikka kõrgemale sinna, kus on juba lumi. Ja nüüd olemegi jõudnud sinna, kust kaugemale enam ei saa. Siin on meie piiripost. Siin lõpeb meie territoorium ja teisele poole Türgi on olnud mitu päeva järjest sadu tuisku. Tee on juba täiesti talvine, ei kujuta isegi ette, kuidas siit mõne aja pärast võiks autoga läbi saada ja alati on ikkagi kuskil ka inimesi. Ei ole kunagi, niiet sattuksime tühjale kohale ja seepärast võimegi olla õnnelikud, et meil on täna siin ka vestluskaaslaseks. Grusiinlane Tšaimaani Murman, Prokofjevi ts, Putin, Hashim kiidundi Berg tõmbab sinna Vodjusiga, kus aku, kui kõrgel me üldse oleme? Siin mägedes töötavad geoloogid, nad töötavad selleks, et uurida, kus on võimalik juhtida vett alla, kus on vees nii suur puudus. Siin on aga lumi ja alati vett küllaldaselt saadavalt ja mõistagi on geoloogidel töötasin palju. Kolko meesiasse stes sima. Lugupeetud kuulajad, see on küll lausa erakordne olla nii kõrgelt ja kuulda siin, et on meie Ernesaksa koorist inimesed nii vaimustunud, nad on vaadanud seda televisioonist. Ja tõesti, siin me mõistame, mida tähendab, kui kultuur jõuab televisiooni raadio kaudu ka nii kõrgele. Seal on vaja leida inimest, kelle süda on sinule lähedane. Mosutaminennas, võetinikatuur, Veržineetis, Corves. Vot seal on sees meie ees abul. Meie pilgu ees on alguses natukene selliseid paljaid tumedaid mäekünkaid, siis tulevad metsased, madalamad mäed, kui ta siis kaugemal tõusevad. Lumised tipud keset helesinist helesinist taevast. Geoloogide töömägede vete orgudesse toomine elektrijaamade käivitamiseks ja niisutavate põllulaamade loomiseks. See on paindiks tänase gruusia jõukusele kui kultuuripäevil Tamad Aade toosti kõnede vahel kruuseum projektide maha, seda koget küll igas pidulauas. Jutt majanduse lu puudutas, milleta tänapäeva kultuurielu raskesti ettekujutatav. Meenutati paika, kus kõik alguse saanud Zemavtšarlo ehk Eestimaa leevaku. Johnnyga Jens kõvadele tõusis, niisiis meie vestluskaaslane töötab siin juba 26 aastat, ta on lõpetanud just kõrgema kooli hüdroelektrijaamade alal ja siin on tehnilise osakonna juhataja ja samal ajal partorg. Kaka ja Mosnast. Koeru plaani järgi oli see nõukogude liidus suuruselt teine elektrijaam Volhovi järel. Seda Lenini-nimelist hüdroelektrijaama hakati ehitama 1922. aastal. Esimene laupäevak osavõtjate seas Sergortsjonik kiigekäikuandmine 1927. Toosama mees, kelle tööpinki peab kalliks ka Tallinna tööline. Ehitus on seotud Lenini nimega nagu kogu koera. Tema julge algatus on. Piliseli valguseta ainus väljapääs Nõukogude valitsus leidis need nii kallid miljonit kuldrublad. Peerupaistel oli kord algus, mis edasi, selle on loonud oma maasse kiindunud inimesed. Ja täna räägitakse inkuuri elektrijaamast gruusia teaduse imest. 20 rahvaesindajad on ehitamas seda elektrijaama. Umbes 13000 inimest. Pinnast on paigutatud ja paigutatakse ümber nii suurel hulgal, mis võrdub 31 Egiptuse püramiidi iga, mida 20 aastat ehitasid sadatuhat inimest. Tammi kõrgus on maailmas ainulaadne, 271 ja pool meetrit. See on insenerikunstitäius, toetades võimsad, õlad vastu mägesid otsekannid laiali lükata tahtes peab tamm vastu kuristikku langevaid kuuri, jõe miljardi kuupmeetri võimsale survele. Siit alla laskudes paneb ta käima turbiinid mägede, põues tuikava terrast südame, mis annavad aastas keskmiselt peaaegu viis ja pool miljardit kilovatt-tundi energiat. See on 45 korda rohkem. Ning usk saab valmis sääse. Gruusia varustatakse täielikult vee ja elektrienergiaga. Ühine energiasüsteem, ütles meie vestluskaaslane. Aga kui ühissüsteemi ei oleks sedasama sotsialistlike vabariikide ühtekuuluvust? Ta naise paberiiva tarka taustavõimaluseta. Siin tuleb nende paikade asjatundja ja peremees. Kui tal on heas tujus, siis kuuleme, mis ta räägib, meile mõju. Otsin internet. Istuva Bootšev Ruugagi šehhinulama kant, varjääli, vahtanovege. Seto vanal väljakaevamis paigal, mis nüüd on kujundatud omalaadseks arheoloogiamuuseumiks käib jutuajamine selle valvuriga kummalise kodu õppinud teaduriga. Kellele see paik elu mõttekse kireks, kes kõike uurib ja kõike teab, oma seisukohtades aga sageli üsnagi resoluutne on. Me leiame ühise keele, võõras on vähemalt kuulnud Rustav eelist ja tema kaasmaalastest teadlastest, kes tõepoolest avastasid Jeruusalemmas Fotarustaveeli portree. Ja olgu pealegi Šotaabrustaveli isik peasama mõistatusliku Freyczpir. Tema osa gruusia kultuuriajaloos on kellegi teisega võrreldamatu oma poeemiga kangelane tiigrinahas kuulutada kõigile maailma rahvaste kultuuridele. Savelowersid jäi tõlkimata, teeni jõudis rütm ja lohe kiindumus. Nende värsside tähendus võiks vastata ehk Irakli Apafriidse, nende oma poeedi mõttega. Mu emakeel oled vanne ja rahutus, ahnus Me anne. Me valusaid haavu, Saravid, müürides kivistunud savi. Või mõelgem meie oma Kristjan Jaak Petersonile koidule. Oma koidulaulikud on igal rahval ka siis, kui me ei või oma kultuuriajalugu mitme aastatuhandega mõõta, nii nagu seda grusiinlased teha saavad. Hullumeelsel hotellole arvab meie vestluskaaslane võis olla kõige tähtsam väline ilu. Aga kes suudleb kivi, millel ei ole hinge? Eestimaal on ju päris saunahaigus, see on soome sauna haiglas, mis viimastel aastatel lahti läinud. Sest meie külasaun, suitsusaun, vihusaun on jälle hoopis midagi muud. Hoopis teine saun on see, millesse oleme sattunud. Nüüd pilissis siin saunade tänaval seal saun, millel on nagu kuulsite ennist juba aastatuhandete pikkune ajalugu. Kajaistoria Vachispaanis lasi panja. Paljud seal looduslik vesi Aleksei Vaksima viskorkivoolses remont loobuma, seda aina põnevamaks lugu läheb pikemaks nimekiri, mis siis muud, kui riided maha ja lähme sauna. Nonii, vaata ta saama, vada. Müüvad nad müüvad, leiavad, ah, mis mõnu on seda lasta. Oled nädal aega saanud kõike välgud oma turja peale. Lavastusi otse marmortugitoolis istuda lasta endale mingisugust mõnusat, paraja soojusega siiski natukene jahedamaks tehtud kui 48 kraadi vett endale turri lasta. Et istmed on mugavad, nii nagu kodus, tugitool marmorbassein. Nii kui siinsamas basseinis, nüüd tõesti on ta Puškin istunud loostajate, tuleks ka mõni usklik mõte pähe. Nii nagu käiks läbi vankriratta. Nii ja nüüd mees kukile toa hullu. Õnneks ei ole ta siiski liiga raske mees, umbes 50 60 kilone. Mingisuguse kannatab välja. Teie Takad seal mööda selgroogu alla läbi saab. Ei olegi väga hull tunne. Oota. Nüüd keerati jalad ka veel kahe korra seal. Kui saunas käidud, siis on see nagu märk, et töö on tehtud ja nüüd võib pidulauda istuda. Aga saunajutt oleksime võinud ka ära jätta, kui meil ei oleks kujunenud oma saunakultus, mitte Puškindliku või kivi, Aholeinulikum mõtte ootamine soome saunas. Vait, elu, omalaadne minnalaskmise kultus, milles rüüppel mõistagi. Gruusias on rüpepruukimine osa traditsioonidest, osa suhtlemiskultuurist. Klaasi tõstmine rüppamise enda pärast on sealmail tundmata. Ja eks ole tõsi. Nende eesmärk paelub enam. Vene vodka, millel on 320 aastane ajalugu, selja taga. Seletusi jagab vabriku vanemtehnoloog Konstantin kalub šviili mees, kes palju-palju aastaid on siin töötanud. Prantsuse pudelile andnud Napoleoni konjaki omas iseloomulikult märgid kui teised. Need on haruldased pudeleid juba, milles on vanad joogid, vanu ajaloolisi jooginäidiseid kasutavad siis viina, veini looja, tehnoloogide, selleks, et õppida tundma otsekui eta Loone aastakümnete sajandite jooksul loodud paremaid jooke et proovida neid ja nende alusel töötada välja, siis oma. Et jutt ei jääks ainult jutud, sõnad sõnadeks, võetakse suurtes tammevaatides ka veini. Narudi kunst lähendab rahvaid neete veinimeister ja ka veinitegemine on ju kunstmurdu määraslasidega Pets. Ta ühendab inimesi skulgi matšile võtnud ja ma pean ka paljude meeldivate tundidest. Oleme võlglased veinile. Sirtsate Rutlustustum. Tema maagilise mõju tõttu avaneb süda sõbralikeks toodeteks. On minevik ja tänapäev. Jaan homne päev. Homne päev on alati igal pool rahvaste tööpäev. Seepärast on eriti tähtis, kuidas inimesed 11 mõistavad. 11 toetavat aitavad. Son Rustaveeli Sõbra vendlus. Mõistmine käib kultuuripäevade ja sadade isiklike kohtumiste kaudu, mis meie rahvaste vahel toimuvad. Seepärast olidki kallid kohtumised Gruusias ja seepärast on kallis iga uus kokkusaamine inimeste vahel piirist piirini, kus laskusid.