Olen Anna-Liisa Vaher, Tarvastu koguduse õpetaja ja loen teile pühapäevaks Matteuse evangeeliumist neljandast peatükist salmi number neli, kus öeldakse aga Jeesus vastas kirjutatud inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub jumala suust. Olemegi jälle ringiga tagasi jõudnud pühapäeva. Nädalavahetus on toonud kindlasti ellu midagi erilist ja teistsugust ja mis seal salata, vahel on eriline seegi, et saame olla omaette ja iseendaga erilisena, mõnikord isegi vabadus unistada. Kord aastaid tagasi võtsin kätte ning teostasin ühe oma nädalalõpuunistuse. Põgenesin linnast Võrumaa rabadesse matkama. Igal hommikul tervitasin päikest rabajärvede peegelduses ning viskasin kaelani karges vett. Oli aprillikuu algus nagu praegugi. Pele virgutavad kümblust, sörkisin tagasi laagripaika ning tegin üles lõke. Matka kruusides aurav kohv andis kaste piiskades siller tavale hommikul eriliselt vürtsika tooni. Kottpimedad õhtud küünla ning pliiditule valgel panid samuti tajuma omamoodi maailma õhtute suubumist, hommikusse varjude ning valguse mängu. See kõik oli idüll, tõelise rahu väljendus, mida meenutan siiani. Igasamblik igatses sipelgas või päikesekiire puudutus oli äkitselt tähtis ning elamuslik. Toona aastaid tagasi rabas olles vestlesin päevade jooksul lugematul arvul puulusikaid. Lõpetasin ühe ning võtsin kohe järgmise rusikate hunnik mu kõrval aina kasvas kogu oma seesmise segaduse ning tulevikuhirmud voolisin nendesse lusikatesse. Kõige viimase varrele, mille maga rabamajakesse jätsin, põletasin hõõguva puuoksaga sõnad. Inimene ei ela üksnes leivast. Suubusin tavaellu ja elasin edasi harjumuspärases argipäevas. Need momendid seal rabasid minuga ja on minuga siiani. Miks? Sest kogesin midagi erakordset. Ma tundsin, et vahel nagu ei tahagi nii väga naasta vaid pigem jääda kasvõi mõneks ajaks selliseks hommikuseks lõkke süütajaks, lõunaseks, päikesekiire püüdjaks, õhtuseks kuuvalguse hingajaks. Tundsin, et tahan pigem olla see, kes mitte Vesta vaid leiab kunagi puulusika jälle peale põletatud kiri. Inimene ei ela üksnes leivast. Kui ma mõned kuud hiljem sinnasamasse rabamajja naasusin, otsisime seda viimast lusikat, aga ei leidnud. Võib-olla leidis keegi teine, sellest tugem võib-olla hoopis põletus keegi selle vihas, et ma loodan ainult seda, et see, keegi, kes ta leidis, mõistis vähemalt osaliseltki nende sõnade tähendust. Lugeja ning leidja rollis oleme kõik iga päev. Meie käes on taasleidmise usk ning valu ja samas ka rõõm. Kõige suurem rõõm, mida üldse inimene kogeda võib taasleida oma jäljed. Oma tuha all hõõguvad söed oma looja leida iseendas üles armastus. Sest armastus ei küsi, millal ma tõusen ja ennast, et on armastus, on seisund, mis ei kao egoga argises kiires, mille eest me ise paljuski põgeneme. Andku jumal meile tarkust leida teie rahuni ning tõelise vaimu toiduni. Sest kirjutatud on inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub jumala suust. Andku jumal meilegi seda mõistmist. Andke meile valgust, et me üksteise südamete otsa komistaks. Et suudaksime leida ka neid hetki, millesse valad oma sügavaimad, mõtted ning igatsused. Aamen.