Eesti sõduritund. Teine maailmasõda lõppes teisel septembril 1945 selgunud. Teate ja kaotajate leer. Kauaoodatud rahu kehtestas Eestile, Lätile, Leedule. Kummaline küll. Hitleri Stalini sõjaeelse kokkuleppe Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollijärgse staatuse. Avaldame helidokumendi teisel septembril 2006 maarjamäe mälestusväljakul kõneldust Gunnar laev. Austatud kokku tulnud vabadusvõitlejad, veteranid ja külalised on kujunemas tavaks et vabadusvõitlejad teises maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud endised sõjamehed kogunevad siia maarjamäele Eesti kaitselahingute mälestusväljakule tähistama teise maailmasõja lõppemise aastapäeva. Täna 61 aastat tagasi lahingulaeva Missouri pardal allkirjastatud jaapani tingimusteta kapitulatsiooniakt oli kuus aastat ja üks päev kestnud teise maailmasõjavormilise lõppe mise arstiks. Kuid see ei tähendanud Üleüldise rahu saabumist maailmas, sest pingekolded jäid püsima Kagu-Aasias, kaug ja Lähis-Idas, Ida-Euroopas ja mujal. Meile on oluline selle tähtpäeva tähendus Eesti riigi ja rahva jaoks. Me teame, et liitlasriikide Jalta konverentsil 1945. aasta veebruaris võeti tipptasemel vastu otsused korraldada riike ja mõjusfääre pärast teise maailmasõja lõppu Saksamaa kapituleerumist. Me teame, et ka balti riikide jäämine Nõukogude Liidu koosseisu otsustati Jaltas. Teame nüüd ka seda, et see otsus sündis USA presidendi Roosevelti ja Nõukogude Liidu juhi Stalini vahelise kokkuleppe tulemusena. Ja peame kahetsusega tunnistama, et balti riikide saatus osutus bee tahaks võidukalt liitlaste USA ja Nõukogude Liidu mõjusfääride jagamise poliitikast. USA huvides oli Nõukogude Liidu kaasamine sõjategevusse Jaapani vastu Kaug-Idas ja selle nimel ei peljatud istuda ühte paati Balti riikidelt iseseisvuse röövinud Molotov-Ribbentropi pakti osapoolega. Seega, kuigi teise maailmasõja lõppvaatus toimus meist kaugel on põhjuslik seos meie riigi ja rahva saatuse kujunemisel järgnenud pooleks sajandiks ilmne. Teisest maailmasõjast möödunud aastakümnete jooksul on ajaloolased arhiivide ja muude tõendusmaterjalide põhjal toonud selguse paljude ajaloo sündmuste kohta. Nii oli Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress sunnitud 1889. aastal ümberlükkamatu tõend materjalide olemasolul tunnistama õigustühiseks 1939. aasta 23. augustil Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud niinimetatud Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollid avalikkusele On saanud teatavaks ülisalajased Nõukogude Liidu dokumendid sõjalise agressiooni ettevalmistamise ja teostamise kohta balti riikide vastu juunis 1940 mille toel kukutati neis riikides seaduslikud valitsused, okupeeriti ning annekteeriti Nõukogude Liidu koosseisu. Kuigi kõik, mis puutub Nõukogude Liidu, see tähendab Venemaa jõupoliitikasse Eesti ja teiste balti riikide suhtes teise maailmasõja eel ja ajal on ilmselge ja tõestatud ajab ametlik Venemaa jäärapäiselt oma okupatsiooni eitamise poliitika. Ärgitades siinse vene kogukonna radikaalsemat osa õhutava konflikte rahvuslikul pinnal. Tarvitseb nimetada vaid mõnda aktsioone pronkssõduri juures ja Vene suursaadik osalemist seal. Radikaalide osalemine sinimägede mälestuskivide avamisel. Mõned päevad hiljem avastati paigaldatud mälestuskivid on purustatud. Kas neil sündmustel on seoseid, seda uurib politsei. Narva vabastamise aastapäeva tähistamine Narvas. Vene tsaari Peeter esimese monumendi kavandamine Narva vene ühe juhtpoliitiku riigi riigiduuma väliskomitee esimehe hiljuti Päevalehele antud intervjuus väljaöeldu. Okupatsiooni ei ole olnud. Eemaldage piirilepingust preambula viitega Tartu rahulepingule. Parandage ajalooõpikud vastavalt meie näpunäidetele ja korraldage kodakondsusküsimused meie nõuetekohaselt ja kohe kiirendatud korras. Mõne päeva jooksul ratifitseerime lepingud. Ja kahjuks leidus kohe Eesti poliitikuid, kes kiirustasid avaldama valmisolekut nende nõudmiste täitmiseks. Kui ainult saaks võimutäiuse. Nagu näeme et kuigi kaugeneme iga aastaga teise maailmasõja sündmustest ei kao kusagile selle perioodi tekitatud probleemid, vaid ajuti isegi teravnevad Teise maailmasõja sõjameeste Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud roll selles poliitilise vastasseisu teravnenud olukorras. Meie positsioon on ühene ja kindel. Meie järgides Eesti valitsusjuhi kutsele astusime relvavõitlusse meie kodumaad taas okupeerida püüdva Nõukogude Liidu punaarmeega. Me täitsime oma põhiseaduslikku kodanikukohust. Nüüd oleme saanud kinnituse oma toonase võitluse õigsuse kohta ka tänase Eesti valitsused ütles ju peaminister Andrus Ansip oma pöördumises vabadusvõitlejate poole Võrus kaheksandal juulil käesoleval aastal. Teie võitlus kangelastegu ja just nii tuleb käsitleda seda võitlust nüüd ja edaspidi. Relvavennad vabadusvõitlejad meid selles aastakümnete taguses relva võitluses osalenuid jääb järjest vähemaks. Ei ole enam kuigi noored vaid vähestel meist ei ole veel täitunud 80. eluaasta. Sellepärast on mõistetav, et enamik meist ei osale aktiivses poliitikas. See on nooremate pärusmaa. Kuid me saame ja me peame. See on lausa meie kohustus. Jendi kui langenud võitluskaaslaste ees aitama kaasa, et Eesti poliitikat tahaks tegema usaldusväärsed eestimeelsed inimesed kes tunnustasid ka meie võitlus teises maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse eest. Meie kõige tähtsam ülesanne on hoida Vabadusvõitluse aadet, anda seda edasi järgnevatele põlvkondadele. Et ei kustuks kaitsetahe, mis on rahva edasikestmise eelduseks. Traditsiooniliselt võtavad sõja lõpu tähistamise koosolekuid osaga riigivõimu kohaliku omavalitsuse ja kaitseväe esindajad. See on hea märk, mis annab lootust. Tava jätkub ka siis, kui endiseid sõjamehi enam tulemas ei ole. Ma tänan Eesti vabadusvõitlejate liidu nimel kõiki, kes te olete täna siia tulnud. Tervituseks on sõna Tallinna linnavolikogu esimees Toomas Vitsuti. Lubage mul tervitada kõiki, kes täna siia kokku on tulnud, et mälestada langenuid ja meenutada neid raskeid katsumusi, mis tol ajal Eesti inimesele osaks said. Teine maailmasõda oli Euroopa jaoks 20. sajandi kõige suurem tragöödia. Eesti jaoks oli see sõda eriti traagiline sest sisuliselt puudus võimalus tulla sõjast välja võitjana. Lisaks kaotatud vabadusele, hävitatud inimeludele ja purustatud peredele löödi Eesti ühiskonda lõhe mille ületamiseks me teeme pingutusi veel tänapäeval. Mida leiate, kas teine maailmasõda. Kas siis, kui kahurid vaikisid, kas siis, kui Eesti 15 aastat tagasi jälle vabaks sai või kestab see tänapäevani? Võib-olla kestab see seni, kuni eestlastega pole enam võimalik peale teise maailmasõda püstitatud monumente tega manipuleerida? Ükski rahvas ei tohi unustada oma kangelasi. Ja paljud neist kangelastest on täna siin. Aga eesti rahvas ei tohiks ka lõputult lasta lahti kiskuda neid valusaid haavu, mida isegi aeg ei ole suutnud parandada. Kas meie rahvuslikes huvides oleks teise maailmasõja jätkamine monumentide sõja eest siis 15 aastat tagasi kätte? Iseseisvuse võitjate privileeg on olla suuremeelne otsuste langetamisel. Eestlastel pole ajaloo jooksul just palju võimalust olnud oma riigis nii vabalt ja oma äranägemise järgi otsuseid langetada. Nagu praegu. Tehke seda siis targad, head vabadusvõitlejad. Ma tahan teid tänada osutatud panuse eest Eesti iseseisvusele. Te olete kandnud Eestit südames nii parematel kui ka halvematel aegadel. Sügav kummardus teile sellest. Sõna on Eesti vabariigi kaitseminister härra Jürgen Ligil. Ilmselt ei ole teda tulnud, on teisi ülesandeid. Sel juhul palun sõna. Riigikogu liikmel härra välistan. Täna oleme taas siin sellel mälestusväljakul et meenutada teise maailmasõja lõppemist 61 aastat tagasi. See, millel oli lõpp, pidi olema ka algus. Täna on meil täpselt sama palju põhjust meenutada ka teise maailmasõja algust 67 aastat tagasi. Ja veelgi rohkem on meil täna põhjust meenutada neid kuut aastat mis lahutavad teise maailmasõja lõppu selle algusest et kuus aastat muutsid maailma palet iseäranis aga Euroopa palet tundmatuseni. See, mille esimese maailmasõja lõpp oli sünnitanud sellega teine maailmasõda suurel määral hävitas kui esimese maailmasõja lõpu järel oli tekkinud Euroopa poliitilisele kaardile terve rida uusi riike. Sellised nagu näiteks suur ja vägev Poola riik, mis oli pärast mitmekordset jagamist eelnevatel sajanditel uuest riigina jalule tõusnud. Aga samuti ka selline riik nagu Soome meie naabruses, mis esimest korda jõudis maailma Euroopa poliitilisele kaardile. Sellised riigid, et oli veel teisi nagu Tšehhoslovakkia, mis esimest korda maailmakaardile jõudis. Sellised riigid, teine maailmasõda kas hävitas, kui ähvardas hävitada. Eriti saatuslik oli teine maailmasõda muidugi väiksematele riikidele. Kui Soome üle noatera, ma rõhutan, üle noatera püsima. Siis sellised riigid nagu Eesti, Läti ja Leedu jäid küll õiguslikult püsima, aga nad langesid varjusurma. Ja nad olid varjusurmas kaks inimpõlve, nad olid pool sajandit varjusurmas, see tähendab, nad olid olemas küll. Juriidiliselt rahvusvahelise õiguse seisukohalt kehtib edasi, aga faking tegelikult need ei olnud ja paljude Eesti kodanike teadvuses neid ka enam ei olnudki. Kui teine maailmasõda puhkes, siis oli Eestis esialgu lootust. Oli lootus, et näed see karikas meist pisut valutumalt mööda, kui ta oli läinud mööda näiteks suurest Poola riigist, mis mõne nädalaga kokku varises kahe Kistjale. Ja selles olukorras kui Eesti Eesti poliitiline sõjaline juhtkond 1939. aasta septembris nägi, mis oli juhtunud Euroopa suurriigiga Poolaga. Selles olukorras, kui Eestil oli valida, kas oli ta täiesti üksinda selle kist, aga kes oli osalenud Poola hävitamises. Kui püüda aega võita, siis on loomulik, et iga vastutustundeline riigijuht iga vastutustundeline sõjaväejuht püüab aega võita ja otsida lahinguks parimat hetke, kui on võimalik sõdida mingisugusegi liitlasega. Ükskõik kui ebameeldiv see liit on, iseenesest ka ei oleks, aga ta on siiski relva pehmeks. Selles mõttes tegi Eesti kahtlemata ainukese otsuse, mida sel hetkel oli võimalik teha. Ja ma kordan seda, mida ma olen palju kordi varem ütelnud kui meie juhi poleks langetanud teistsuguse otsuse ja oleksid viinud meie kaitseväekaitsesse. Ja kui meie kaitsevägi oleks vapralt sõdinud Eesti sügissõda oktoobrist 1939 siis need, kes täna kiruvad ja manavat president Pätsi ja kindral Laidoneri manaksid ja kirukesid Pätsi ja Laidoneri kolm korda rohkem selle eest, et nad eesti rahva hävingule viisid. Muidugi, kui neid vaid üldse oleks olemas, sest võib-olla nende isad oleksid 39. aastal 39 diisellangenud ja need tänased malajad oleksid jäänud lihtsalt sündimata. Aga võib-olla need vähesed eestlased, kes siis tuleksid ellu jäänud, manaksid maa põhja Pätsi ja Laidoneri? Kui meie tookordset juhid oleksid alustanud sõda 39. aasta sügisel ja ma kordan veel kord, ma olen veendunud, et see oli õige mittesõdiva, siis palju õigem oli soni ta viis aastat hiljem, 44. aastal ja teie siis ka sõdisid riigipea kohusetäitja professor uluotsa kutsel. Varsti on 22. september, 22. september mille puhul Nendel, kes Eesti 44. aasta 22. septembril hõivasid ja kes 22. septembril jõudsid meie pealinna on kombeks koguneda nõndanimetatud pronksmehe juurde. Aga 22. september, palgapäev mida meil nüüd on kombeks nimetada Eesti vastupanuvõitluse mälestuspäevaks. Mõned erakonnad Riigikogus algatasid eelnõu millega 22. september oleks ametlikult kuulutatud Eestis Vabadusvõitluse mälestuspäevaks. Kuid nendel erakondadel ei ole tänases riigikogus seda jõudu, et selline eelnõu ka seaduseks saaks. Nii nagu nendel erakondadel ei ole ka sellist jõudu tänasel Toompeal. Et riigikogu otsus, mis kuulutas teid, kallid sõjamehed, Eesti vabadus võitlejateks ja selline otsus ka jõustus, seda jõudu tänasel Toompeal. Nendel Isa maalistel poliitikutel kahjuks ei ole. Ja nõnda see päev. 22. september on küll meie südames vastupanuvõitluse mälestuspäev, ent ta ei ole veel trükitud ametlikku kalendrisse. Küll aga toimub tänavu 22. septembril kell kolm pärast lõunat Piiskoplikus Toomkirikus Eesti riigivanemate mälestusjumalateenistus. See on mälestusjumalateenistus, millega me anname au kõikidele varasematele Eesti riigijuhtidele, kellest enamik suri märtrisurma. Ja mõni üksik nendest oli sunnitud lahkuma siit ilmast paguluses. Sealhulgas ka legendaarne professor Uluots selle mälestusjumalateenistusega 22. septembril kell kolm. Kuhu teie kõik, kallid siinolijad, olete kutsutud, anname au sellele põhimõttekindlale vastupanule. Iseäranis 44. aasta sügisel kui ka kõikidel ülejäänud vastupanuaastatel ja vastupanu aastakümneteks. Täna ajaloo tähtpäeval vaatame me üheskoos paratamatult minevikku. Koit, kes vaatab minevikku, vaatab ühtlasi ka tulevikku. Ja täna on meil rohkem kui küllalt põhjust küsida, missugune siis on meie tulevik? Täna? Härra Gunnar laev nimetas äsja Peeter esimese ausammast Kohtla järve naaberlinnas Narvas mille püstitamise Narva linnavolikogu on juba otsustanud. Ausammas teiste linna, mis oleks täpselt sama, kui keegi otsustaks Moskvasse punasele väljakule püstitada Tšingis-khaani mälestussamba. Ja Eesti riigil ei ole mitte midagi teha. Eesti riigil puuduvad vahendid takistada sellise ausamba püstitamist Eestis ühe kõige suurema linna südamesse. Kui see ei ole hiiliv vene realism, siis mis asi on Vene imperialism? Pronkssõdurist oleme palju rääkinud. Kui pronkssõdur ei ole siseokupatsioon vabas Eesti vabariigis siis mis asi see on? Kui praegune Tõnis Mägi ei ole vene suursaatkonna tagahoov, siis mis asi ta on? Nagu me kõik väga hästi teame on praegust käimas Eestile uue riigipea valimine. Ja nagu paljud vaatlejad on rõhutanud on Eesti üha rohkem lõhenemas. Üha selgemalt ilmneb taas, et meil on ikkagi kaks eestiks sinimustvalge Eesti ja roosa Eestit. Ja on ülimalt kahetsusväärne, et lõhe kahe Eesti vahel on süvenemas. Me arvasime, et need kaks Eestit, mis kahtlemata olid olemas ka 50 okupatsiooniaasta jooksul kahtlemata säilis kõik need 50 aastat ka sinimustvalge Eesti ja mil me muidugi oma silmaga nägime ka roosat käisingi punast eestid. Ometi arvasime ja lootsime, et nüüd 15 aastat pärast seda, kui me oleme jälle vabaks saanud ja kui Vene väed on siit ammu läinud lootsime ja arvasime, me punane Eesti muutub aina roosabaks ja roosa aina valgemaks. Nii et lõppude lõpuks see valge sulab kokku sinimustvalgega. Et lõppude lõpuks jääb järele ainult üks sinimustvalge, Eesti. Kahjuks olime liiga optimistlikud. Maailm ei ole kahjuks iroosiline. Maailm on kahjuks palju karmim ja kahtlemata neid jõudusid meie lähinaabruses, kes on väga huvitatud sellest et roosa Eesti ei kaoks, vaid kui võimalik, võtaks juurde nii palju, kui saab veel punast karva. Neid jõudusid kahjuks maailmas jätkub. Ja meie asi on mitte olla liiga naiivsed ega, ega lihtsameelsed. Sellepärast ma toetan väga seda, mida äsja siin ütles härra Gunnar laev. Me teame Eesti tuleviku eest üheskoos seisma. Aga loomulikult ei õnnestu see meil, kui me teeme seda vihaga, hambad ristis ja käed rusikas, ainukene 500 teha tõhusalt, et võita, on teha seda armastusega hoolivusega. Ja kui kasutada kadunud president Lennart Meri ütlust, et siis me peame pöörama oma pilgud tädi Maali poole ja rääkima tädimaariga kogu armastuses ja ütlema talle kullatädi Maali, ära olene, lihtsameelne, ära lase ennast ära peibutada nende krabisevat Jakobsoni-tega. Ära lase ära osta 500 troonistega. Mõtle tädi Maali oma lastele oma lapselastele, mõtle Eesti tulevikku. Kuule. Ja kui me teeme seda mitte vihaga, vaid armastusega, siis on lootus, et me saame Toompeal jälle näha eestimeelset valitsust. Nii nagu sellest rääkis äsja siin härra Gunnar laev. Ja nii nagu avaldas lootust tänavu suvel, kaheksandal juulil Võrus Eesti sõjameeste ülemaaliselt kokkutulekul üks ohvitser teie hulgast, kes ka täna siin, kes noore ohvitserina võitles sinimägedes Eesti ees, kes ütles Võrus enne võrust lahkumist, et ma tahaksin oma elus veel korra Toompeal näha eestimeelset valitsust. Selle soovi täideminek oleneb meist kõigist. Oleneb teist, kallid eesti sõjamehed, see oleneb teie abikaasadest, teie õdedest, teie tütardest, teie poegadest ja nende sugulastest tuttavatest naabritest. Vaadake enda ümber ringi. Rääkige tädi maaliga, rääkige temaga kogu armastuses, mis meil on Eesti vastu, mis meil on sinimustvalge Eesti vastu. Ja siis on meil ka lootust, et Eesti jääb sinimustvalgeks pelga tulevastele põlvedele. Tänan teid väga, kallis sõjamehed. Selle vapruse eest, mida te olete ilmutanud. Tänan teid selle eeskuju eest, mida te neile annate. Aitäh teile. Sõna on 20. Eesti relva benesid diviisi veteranid kolonelleitnant Harri rendil. Me oleme täna siin ristide ees mälestada, austades austus ees neid sõdureid ja ohvitsere, kes langesid teises maailmasõjas Eestimaa pinnal võideldes 67 aastat tagasi septembris 1939 ründasid suures üksmeeles ja koostöös natslik Saksamaa ja bolševistliku Venemaa poole vabariiki ja keskusita lõhki. Alanud teine maailmasõda kujunes maailma ajaloo verisemaid tappa taluks, mis vältas kuus aastat ja nõudis ohvriks 50000 inimest. Eesti riik kuulutas kohe sõja esimesel päeval välja neutraliteedi bolševistliku Venemaa, kes pole kunagi austanud seaduslikkust ja lepinguid esitas veel samal kuul meile ultimaatumi, nõudes täiesti põhjendamatult meie territooriumile oma vägede vägedele baase. Olles täiesti üksi tuli meil masendava ülekadu ees alistuda. Juba esimese okupatsiooniaastaga jõudsid sissetungijad mõrvata koha peal mitu 1000 ja Siberisse saata kümneid tuhandeid kaasmaalasi. Kui saksa pere suur sõprus 1941. aastal otsa said ja Wehrmacht punaarmeega Eestimaalt välja peksis kuulutasid sakslased endid eestimaa päästjateks unustades aga sealhulgas mainimata, et alles paari aasta eest nad ise olid meid kommunistlikule kolled selle maha müünud. Kolm aastat väldanud saksa okupatsiooni ajal teenis 83000 Eesti sõdurid ja ohvitserid Saksa sõjaväes kandes nende mundrid ja kasutades nende relvi. Meil ei olnud valikut. Vanakuradi vastu tuli võidelda, Petseb oli abikaasa. Kui veebruaris 1944 algas Eesti teine vabadussõda tõusis terve rahvas kaitsele pealetungiva punakatku vastu. Kahjuks meie jõud rauges ja sügiseks oli eestama jälle punaarmee võimuses. Ja nüüd sündis midagi uskumatut. Hävituspataljon lased. Kuulutasid endid Eestimaa vabastajateks. Samal ajal lääneliitlased tunnustajaid üllatavalt kiirelt oma Atlandi hartas antud lubadused taastada peale sõja lõppu kõikide riikide sõjaeelne olukord. Hoopis vastupidi, Jaltas ja Potsdamis. Valitsuses ta vähimagi südametunnistuse piinata Stalini diktaadile ja meisid meid taaskord Venemaale maha. Külma sõja perioodil järgnes muidugi ilus muinasjutt okupatsiooni, mitte tunnistamisest ja meie abistamisest. Nüüd me siis teame. Ühed olid meid teised vabastanud, kolmandad abistatud puha heategijad. Kummaline, miks me siis kaotasime üle 270000 inimese Eesti elanikkonnast, miks käis meie majandus nii alla, et meie elustandard on veel tänagi neli-viis korda madalam Euroopa keskmisest? Miks meie jäänud arvukas viies kolonn muutub järjest külmemaks? Miks mõningad mõjukad isikud ja partei sõlmivad kahtlasi salaleppeid meie ainukese vaenlasega? Õhus on tunda vastikut kärsahaisu. Nagu see levis Euroopas 1930 73 80. aastal. Siis tsehh potsik lendu, lause. Inimesed, olge valvsad. See üleskutse on tänapäeval meile eriti päevakohane. Mis on meie tänane prioriteet? Riigikaitse tugevdamine ja veel kord riigikaitsevabadus on kõige alus ja kui kaup riius, on kõik kadunud. Ole ise mees ja siis aitavad sind, sõbrad. Siin maarjamäel hõljuvad punavõimude poolt rüvetatud haudade kohal Meiegi aparaatide vaimud mis õpetavad vana tõde. Tahad rahu, valmistu sõjaks. Karu jutumärkides tahab jälle tulla võõraste meepottide juurde lustima. Teata enne mõtlema, kas ikka tasuks, mille peale astuda. Tal on nii teravad, okkad teevad tohutult valus. Eesti patrioodid. Olgem üksmeelsed ja kui vaja, siis ka ohvrimeelsust. Kui siin noor luuletaja Tauno Rahnu siis anname talle Tallinna sõjaväekülalised ma tean, mis maal me elame. See on Eestimaa, meie kodumaa, meie au ja uhkus. Kuid ma ei tea, mis riigis me elame. Kui see on Eesti vabariik, siis on see väärastunud Eesti vabariik. Sest kuidas teisiti saakski nimetada riiki, kes algab maha ja Neid, kes on võidelnud ja langenud selle riigi eest ja samas austab ja libiseb nende ees, kes on selle riigi rüüstanud ja hävitanud. See ei ole riik, vaid mäda tiik. Need laimajad arvavad, et kui teisi pidevalt poriga pilduda küll siis midagi jääb ikka külge. Kuid nad unustavad, et esimesena määrib poriga pilduja omaenda käed. Meie europropagandast ummistunud ajudega poliitikud on pidevalt üritanud ümber kirjutada meie ajalugu ja kaotada meie kangelased. Kui tunnet on see maa, kellel puudub kangelasega. Öeldakse, et ajalugu kuulub võitjatele. See ei ole nii. Lõppude lõpuks kuulub ajalugu siiski õiglastele. Ajalugu on kõigest trügi mustaga kaetud paberitükk. Tähtis on ikkagi ajalugu teha, mitte seda kirjutada. Eesti ajalugu algab meie südametes, mitte mõnel rahvamaani kritsedustest. Ja selle kuulsusrikka ajalehekülje eest, mille kirjutasite teie, kallid sõjamehed, meie kodumaa ajalooraamatusse langetama sügavas austuses. Teie pea. Suur tänu teile, mehed. Seoses meie sõjameeste ja nende ausammastega armastavad meie poliitikud korrata, et ärge palun tehke seda ja ärge tehke toda. Meie sõbrad Euroopas ei saa meist aru. Kuid see ei ole meie, vaid nende probleem. Üks õige sõber võtaks kätte ja teeks meie ajaloo endale selgeks. Sest vaadake ajaloole, kuidas tahate, üks on selge. Tänu teie ennustus algavale võistlusele langes kogu Euroopa asemel ainult pool sellest punase ikke alla. Just seda ajaloolist tõde ei taha tänapäeval valitsevad ringkonnad tunnistada. Ja selle varjamiseks mustavad meie vapraid mehi. Nimelt tänu sellele julgevad punased Molokid nimetada Ennast vabastajateks ja fašistideks kui tee tankidele jõulukirju natsionaalsotsialistliku Eesti eest. Kuid laskurkorpuse tankidele kirjad Nõukogude Eesti eest. Ja kes seda tunnistada ei taha, on vaba Eesti vastu. Ja need, kes võitlesid kommunistide vastu, on vaba Eesti eest. Just nemad tülitavad Need, kes ei taha seda tunnistada üritavad moonutada ajalugu ja püüavad teha kõik, et panna meid unustama. Kuid ühte ma teile ütlen. Ei, ma vannun tänaseid Eesti noored ei unusta teid. Ja teie kangelastegusid ei lase iial mustata teie nimesid, sest nagu kirja pannud juba luuletaja Rudolf Rimmel. Ükskõik kui palju on mu isamaal eestlaste haudu jääb mõisamaa kestma ainult eestlaste kaudu. Igavene au nende norra noortele meestele, kes Langinen Narva all sinimägede. Me teame, et teine maailmasõda lõppes teisel septembril 1945. Samal päeval langes Virumaal näkiküla lahingus metsavennana Edgar Põhjala. Kolmandal septembril langes Võrumaal soolatel metsavend Edgar Kasak. Neljandal langes Virumaal Voffnja lahingus endine Kaitsepolitsei ametnik Peeter nurk. 11 10. tabati Soome armee reamees Werner lillemaaelukutselt. Kalur mõisteti surma ja hukati. Neljandal oktoobril. Kobri hukati Patarei vanglas, Eesti vabariigi rahvuskomitee liige Endel inglist. Neljandal novembril langes Harjumaal Voosel lahingus pärast punkri avastamist lutid Kiviloo. Järgmisel päeval langes Võrumaal Rõuges lahingus pärast punkri avastamist Aleksei Koemets. 25. novembril langesid tulevahetuses Järvamaal Väike-Karja, reedel Jacob Mölder ja Elm koort. 18. detsembril sai Võrumaal kari söödil haavata metsa vänt Robert Nigul ja peksti surnuks. Jõululaupäeval tapeti põgenemisel Aakre mail metsavend Aksel Jaakson. Jõulukuu 28. ründas NKVD väeosa Võrumaal Nursipalus hauka luuregrupi punkrit. Lahingus langes üheksa meest. Ei jõua ega näi, kui olin vabama vennanaa peale elama. Mind kurvate, sest ma olen uhke vaade ja lõbudes peab loobuma. Et ja seal loobuma vaid tunnipäevad uuni. Me ümber hulgume meil vabadu siis sa mu neiuke vai kuuluda minule ja tulevikule. Mõtleme. Jube. Ja tulevikule lähemale meile auto, õige eestlane, mõtle sellele, kus halli kodumaa ja vabadus. Huviga loor kõrgel trikoloor ja kale, mis saabavata. Nagu. Teadsin langema. Mu isa, ausad võitlused. Aga eestlane on riigi endale siis metsast välja tulla, tahame. Välja tulla.