Tere hommikust, hea raadio, kuule. Ja nimi on Kaido Soom. Ja olen ma Tartu ülikooli usuteaduskonna praktilise teoloogia lektor ning Tartu praostkonna kaar õpete. Ja pean sel nädalal hommikupalvuse. Mõne aasta eest jäi mul selg haigeks. Seljavalu ütles arst mulle, et nüüd tasub hakata ujumas käima sest nii tehes väldin ma haiguse kordumist. Aga häda ma ei osanud tola üldse ujuda. See oli minu jaoks tegelikult raske minna basseini jagata esimesi ujumisliigutusi tegema. Ega alul ujumine ei õnnestunudki. Heal juhul jõudsin oma haige seljaga ujuda basseinipikkusi paar. Selleks polnud vist jõudu ega mitte kogemustki. Ilmselt ka kartsin korralikult. Mädanenud alul ujusin selles basseini osas, kus vesi polnud üle pea. Kui olin juba nädalaid käinud paar nädalas ujumas, siis kasvas ujumise vahemaa. Julgesin minna ka sinna, kus vesi üle pea oli. Selleks, et minna sinna, kus on vesi üle pea on vaja usku, usku, iseendasse, usku sellesse, et saan hakkama. Eneseusaldust. Aja jooksul õppisin ennast usaldama. Ujumisest sai harjumus, rutiin, igapäevane lõõgastus. Ka elu on otsekui ujumine, vahetevahel sinna kuuluvad hetked mil tunned, et midagi teeb haiget mil pole kindel selles, mida toob homne päev. Ellu kuuluvad ka hetked, mil tunned, et jalad ei küüni põhja sõltud vaid oma suutlikkusest ja oma oskustest. Vahel jääb aga sellestki väheks. Vaja uskuda enesesse vahel aga toob elu kaasa olukordi kus sellest ei piisa. Siis on vaja midagi kindlamat, midagi sellist, mis kannab. Oma esimestele ujumistel andis kolleeg mulle plastikust ujumislaua millest see on kinni hoida. Ujumislauale toetudes suutsin ujuda ka sinna, kus jalad põhja ei küündinud. Elus on piisavalt hetki, mil tunnen, et me ei suuda kõike ise ega saa kõigega hakkama. Mis on toetuseks meile siis? Selleks võib olla usk, usk jumalasse, usk endast kõrgemasse vahel tunneme usu eest samamoodi seletamatut hirmu sest usk võib-olla meile võõras nagu inimesele võib-olla võõras vesi, kui ta pole kordagi ujunud. Kuid samas on usu puhul tegu jõuga inimesi kandnud läbi aastasadade andnud elule mõtte ja sihiusku, tasub proovida. Nõnda nagu poes tegusteerimistel. Proovime midagi uut, maitsvat ja huvitavat. Kes ei proovi, seisa maitset suhu. Ja võib-olla jääbki hea toode poes ostmata. Usku tasub proovida. Uscan kandnud inimest seal, kus inimene ise hakkama ei saa. Ja sellega harjub. Ma kujutaks ette oma elu ilma usuta sest usk on see, mis annab elule sügavama tähenduse. Matteuse evangeeliumi seitsmeteistkümnendast peatükist ja kahekümnendas salmis ütles Jeesus. Kui teil oleks usku sinepiivake seevõrra ja te ütleksite sellele pääle siirdu, siit sinna siis ta siirduks. Miski ei oleks teile võimatu. Usk jumalasse on elusjõuks jõuks, mis kannab siis, kui enda jõust jääb väheks. Siis võime pilgu tõsta ülespoole ja leida omale elule mõtte. Ja Me palvetame, issand, Me ei mõista vahel oma elu. Ei saa aru, miks on seal nii palju raskusi. Ei saa aru, miks naine sihti, kuhu minna. Vahel tunnen, et meie jõud ei kanna meid ja me ei jaksa. Ole sa neile nendel hetkedel abiks. Näita meile sihti. Anna meile usku ja lootust. Aita meil uskuda ja vaadata sinu abiga rõõmsalt tulevikku. Aamen.