Rohesäuts. U. Linnastumine linnade laienemine on üks viimaste aastakümnete domineerima maid, maastikumuutusi nii hõivateks Euroopa Liidu riikides elamuehituse, tööstuse, teede või puhkealade poolt igal aastal enam kui 1000 ruutkilomeetrit maad ehk umbes 300 hektarit päevas. Ka meil laienevad linnad ja asulad jõudsalt. Igal aastal kattub Eestis ehitiste ja teedega umbes 350 hektarit põllu- ja metsamaad ning seda juba vähemalt viimased paarkümmend aastat. Rahvaarv samas suurenenud ei ole ning vastupidine protsess, kus mõni parkimisplats või maja vundament taas loodusele ruumi on andmas, on peaaegu olematu. Linnade laienemise mõju looduslikule elurikkusele on üldjuhul negatiivne ennekõike olemasolevat elupaikade, hävimise ja kahanemise ning aedadest putku panevate võõrliikide tõttu. Kui vaadata, kuidas kerkivad elamuarendused, siis niidulaik asendub sageli muruga põõsatukk, maja vundamendiga ning metsalaik parkimisplatsiga. Kuna sageli ka linnade ümbruses on pigem levinud suured põllumajandusmaastikud, kus teistele liikidele ikka napib peame loodusliku elurikkuse hoidmist linnades ja nende vahetus ümbruses vägagi tõsiselt võtma. Sest pole võimatu, et tänase elurikkuse kriisi ja kliimakriisi tingimustes võib paljude liikide käekäik sõltuda just sellest, kui hästi meil õnnestub linnades ja asulates liigirikkust toetada. Elurikkas haljastus ning looduse väärtustamine linnades võimaldab vähendada linnastumise ökoloogilist jalajälge. Kuid isegi kui linnaelanikule looduskaitselised väärtused väga korda Ta ei lähe on elurikkus sealsete elanike vaimse ja füüsilise tervise üheks oluliseks tagajaks. Viimaste aastakümnetega on kogunenud aina rohkem teaduslikku tõendusmaterjali selle kohta, et elurikastes keskkondades on inimene tervem ja õnnelikum, elab kauem ning hindab oma elukvaliteeti kõrgemalt. Seetõttu ei peaks linnaelanikud enam tõe pähe võtma laialt levinud arusaama, et linn on vaid inimestele loodus. See olgu ikka maal. Eestis kunagi laialt levinud liigirikaste pärandkoosluste liigid on just need, millel kõikjal elupaika väheks on jäänud, kuid mis vägagi hästi sobivad inimesega koos elama. Lillede ja liblikate tuleb koht luuaga linna, meie parkidesse, tänavaservadele, haljasaladele, aedadesse. Sellest võidab nii loodus kui inimene. Rohesäutsus Aveliina Helm uu-uu.