Eilses rohesäutsus rääkisime sellest, kuidas vanemad metsad hoiavad suurt süsinikuvaru ja on Eesti elurikkuse säilimiseks üliolulised ning kuidas me ei tohiks sugugi kaasa minna täna laialt levitatav väitega, et just metsade raie noorendamine on hädavajalik, et keskkonnakriisiga toime tulla. Aga kuidas siis tegelikult maakasutust saaks kliimakriisi leevendada ja mil määral saab maakasutus olla abiks, et jõuda niinimetatud kliimaneutraalse majanduseni? Kliimaneutraalne majandus tähendab, et emissioonid on tasakaalustatud sidumisega. Kui vaadata sidumise poolt, siis piisavalt mastaapseid tehnoloogilisi lahendusi ei ole. Ainsaks võimaluseks on rakendada tänasest targemat ja loodussõbralikumat maakasutust kusjuures igal sammul on oluline meeles pidada, et kliimaees, kes ei saa saavutada elurikkuse arvelt sest tegu on nii-öelda ühe ja sama oksaga. Edukas kliima ja elurikkuse sõbralik maakasutus hõlmab looduslike ökosüsteemide ja kahjustunud põllumajandusmaade taastamist viisil mis aitab parandada nii muldade kui maapealse taimkate võimet süsinikku siduda. Selleks on vajalik tänaste suurte põllumajandusmaastikel liigendamine, niitude ja metsadega dekrodeerunud rohumaade ja teiste alade kujundamine karjatavad näiteks või niidetavateks puisniidud. Eks liigirikaste niidukoosluste taastamine ja hooldamine, olemasoleva metsahoidmine ja liigirikaste puistute loomine sinna, kus nad on hävinud. Väga oluline on märgalade hoidmine, taastamine. Puid võiks igaüks rohkem istutada, kuid oluline on ka silmas pidada, milline puu, kuhu sobib, et me ei kaotaks väärtuslikke niidu ega sookooslusi. Kuna aga maakasutusest tuleneval sidumisel on piirid, on sellest veelgi olulisem asuda tegutsema kliimaneutraalse majanduse teise poolega ehk kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega. Nii et juba aastaks 2035 oleks need viidud miinimumi põlevkiviõlile ülemineku ega puidu ülimadala efektiivsusega põletamisega. Narva elektrijaamades me õigel teel ei ole.