Meie ühiskonna edasiliikumisel kommunismi ehitamise teel kasvab kirjanduse ja kunsti osa nõukogude inimese maailmavaate, tema kõlbeliste tõekspidamiste ja vaimse kultuuri kujundamisel. Leonid Brežnevi aruandest Nõukogude Liidu kommunistliku partei 24. kongressil Siit lähtub meie tänase mõttevahetuseks pakutud pooltunni sisu teema lastekirjandus veelgi täpsemalt piiritledes. Kõne alla tuleb lasteluule kõige väiksemale lugejale kuulajale mõeldud luule. Selle loomingulised meetodid. Mis on loominguline meetod, missugused on sotsialistliku realismi loomingulise meetodi alusel esinevate laadide stiilide vormide erinevused ja kas mõisted laad, vorm ja stiil hõlmavad vaid väliseid kirjandus? Teid, nii esitas küsimuse Kirjanike kongressil Paul Kuusberg. Täna mõtteid avaldamas Mart Mäger filoloogiakandidaat sirbi ja vasara aasta parimate tööde auga kroonitud lasteluulet puudutava kirjutise autor. Mis puutub laste reageerimisluulesse, siis on see väga elav ja mõnikord väga selgelt jälgitav. Nad teevad äärmiselt selge vahe kohe tõsiselt teha ja sellise keskpärase või mittetoimiva vahel. Teised tegelased saates lapsed nemad on ühtlasi meie huviobjekt. Kuidas võtavad nad vastu neile loodud kunsti, nende hinnang, hoiak, valik. Arvamust avaldama kõige selle kohta, mida kuulete, olete palutud teie emad-isad, lasteaiakasvatajad, õpetajad, lastele kirjutajad, liitke oma tähelepanekud ja kogemused. Ja teiselt poolt unustage, et olete täiskasvanud. Tihtipeale juhtubki niiviisi kahjuks, et lasteluule hindamisel produtseeritakse mingisugune täiskasvanute arusaamine, täiskasvanute hinnang, lasteluulesse võetakse täiskasvanu mõõdupuuga ja sellest tuleb ka kindlasti see väga palju sellest, mis üldse laste luulena on tehtud ja laste luulena trükitakse, mis laste luulena ringleb. Tegelikult ei küüni selle ülesande täitmisel üldsegi ja see on eriti õnnetu asi, sellepärast et see on täiesti tühi paber, täiesti toimib too ja isegi võib-olla mingisuguse negatiivse, et õhuga sellega nagu kujundab tulevikuks ka suhtumise luuletused ei ole niiviisi näiteks niiviisi seal umbes nii nagu teatud eas, kus veel aru ei saada, loetakse väärtkirjandust ja tehakse selle põhjal oma hinnang ära ja on mingi niisugune tõrge juba kogu eluks mingi teose suhtes. Ja niiviisi võib tõesti just luulest üldsegi võõrutada. Muide, ühel nõukogude lastevärsside uurijal anneks ilus vormel natuke teises aspektis küll nimelt väikesest kirjanikust suureks lugejaks tähendab silmas on peetud just lastendi, kirjutas värsse. Lapsed on muidugi teatud eas, kui tuleb huvi üldse keele vastu ja keelega mängimise vastu, siis nad kirjutavad ise ka värsse. Kas või selline tuntud näide mis on vist peaaegu kõikidesse keeltesse tõlgitud ühe nelja-aastase poisikese luuletus, olgu meile, jää see neli värssi jaapani keeles, türgi keeles ja, ja paljudes paljudes eksootilistes keeltes veel praegu tuntud rahulauluna tegelikult seal kuskil 30.-te aastate alguses väikese poisi poolt kirjutatud Etti Kornatšukovski poolt nagu käibesse viidud tõsine poeesia laps on jõudnud äratundmisele ja teadmisele, et noh, et maailmas ei ole midagi püsivatelt, kõik kaob noh, inimesed ükskord surevad ja ja ta püüab neid oma niisugust optimist rõhutada ja olgu siis temal alati ema ja, ja taevasse. See tähendab, et laps väga selgesti tajub, mis on hea ja mis on halb ja teatud eas just üsna noores eas on vastuvõtlik poeesiale, püüab ise ka kas otseselt luuletusi kirjutada, aga suurult lapsi teevad seda nii, et nad ise ei taipa, et tegelikult nad on sõnastanud luuletuse, kui nad mängides oma sõnu ritta seavad ja nendega kukerpallitavad. Kard läks, koerake, kõndimine sai näkkas. Kui Sali palju oravaid seal Reval ei julge, keegi oli tõttu. Siis tuli kaasaral, nüüd koos on parem jalutada. Siis näeb siit sinna metsa, kus palju väikseid ling välja oli üks lind, kes Ali jõlge niine läksid, näed, elasid nii hästi. Tahaksimegi esitada küsimuse nii, mida laps niisuguses kunstis rohkem hindab, kas realistlikke pilte tema enda elust, kuidas ta tõuseb, riietub, kammib, peseb ja sööb ja lasteaeda läheb või kooli, või siis fantastiliselt ümberpööratud maailma, kus kõik on segamini ja naljakas. Muinasjutuline lastekirjanduse parimates näidetes kas või praegu populaarsetes, raamatutes, karssonist või Pipist või Vipla last. Siin kogu raamat põhinebki üldse niisugusele fantaasia pildile. Aga kas ka niisuguses väike vormis nagu lastele kirjutatud luuletus on vajalik ja võimalik niisugust laadi teostada ja kas see lapseni jõuab? Ma ei vastandaks otse neid kahte laadi niisugust realistlikku ja siis ebarealistlikku või või nuri pildistatud või siis niipea peale pööratud maailmapildiga luuletusi, need on kindlasti mõlemad omal kohal, ainult üks tingimus on ikkagi laste luulel. See, et noh, siin peab olema teatud dünaamika, liikumine mängulisus ja mängulisusele, neid taanduvad kogu see lasteluule toimemehhanism üldse. Kui lihtsalt seal jagatakse mingisuguseid õpetussõnu, mingit kuivati taktikat, siis see on täiesti toimetu. Kui aga mänguvormis teeme niiviisi, oleme seal tublid poisid või mis on hea, mis on halb seal Mcovskil vastandatakse kohe reaalselt pildid, siis sellised asjad mõjuvad samuti. Meie vahvad kosmonauti tuleme, kihutame kosmoses, mis kaleni kaugele veel kihutada võime me. Sest et maa peal hästi putru sõime, me mängida, me oskame ka kisata. Desemendi ilma ema isata. Ise saame selga oma palitud, sestap säilmeid kosmonautikas valitud omavahel Meigakleima peal igal pahal poisi peale silma peal selges oska pall korda rikkuda. Kosmosesse ei maksa üldse tikkuda. Kui on vaja töödki Keharassi, imemänguasjad ise kapi tassime. Kes teab, siis kosmonauti orjama, Jädalakil kanne kokku korjama. Meie vahvad kosmonaudid oleme, kihutame kosmoses, mis koleni unetunnil teeme, häält ei kuulegi. Leidvaid lasta vabalt kasvõi kuulegi. See oli Ellen Niidu luuletus Meie näide number üks. Mis nüüd puutub nendesse ümberpööratud maailmapildiga värssidesse, siis need on sisuliselt samuti mängulised ikkagi just nimelt mäng ehk nagu ma nimetatakse, nii suur mäng jutumärkides on siin selles, et lapsed taipavad seda segi paisatud seda nuripidistest aga väga selgesti ja võtavad vastu seda oma tegeliku realistliku maailmapildi taustal ja see vastuolu, millest nad on täiesti teadlikud, millest nad on üle. See teeb neile muidugi pöörast nalja. On see naljakas ja miks üle Jämblellak Ehaar ei küpseta palgast? Kooni? Eelkooliealisele pakub suurt lõbune kooliõpikust veeritud õige lause koostamiseks mõeldud harjutus. Mis veel siis, kui niisugused uperpallid on sõnastatud kunstilise eesmärgiga. Sellised asjad on kõikide rahvaste nii lasteluules väga-väga levinud laps, nagu kinnitada tap sellega oma reaalsuse taju isegi see ei ole mitte mingi niisugune noh, reaalsusest väljapaiskamine või kuidagi sellest kõrvalekaldumine, nagu võidaks nii täis inimese piiratud loogikaga arvata. Mulaneks tuttava famistikkis tähtsaid taimed tüsiidi pääseise ärikul ja paikab seedib präänikuid, see väikimi seal vahvamis. Ta päästis konnapojad eest Peedoli tiiki, kui nad oleksid seal uppunud väikinis anspordini, ta ujub maad, jooksebki, kui harjutab veel natuke Cableegatuste, see on vahva. Hästi vahva, kuidas ta lappis päevikuid ja neid ei saa ju näppida ja käsi tonni pisikesi ja ta ei saa ju söödud präänikuid käest välja, et neid jälle uuesti terveks teha ja seega konnapojad oskavad ujuda. Nad ei hüpotiiti ära ja vägimees oli nii vahva, et spargimest, kuidas ta saab ujuda maalia jooksta vees. See on küll imelik, aga madalas vees küll saab joosta veel natuke. Siis ta kargas üle katsete ka veel. See oli nii hea. Hando Runnel võib omaks lugeda selle südamest tulnud hea meie näide number kaks oli see, aga teie arvamus? Kui me nüüd võtame kasvõi maailma lasteluulest näiteid, näiteks inglaste lasteluule on suuremas osas lausa sellisele absurdilehest üles ehitatud, võtame folkloorist samad asjad jällegi kõik need lammast, laudile minekut, munale ja igasugused muud. Need näiteks inglise mõningad lastevärsid on elanud juba mitmeid mitmeid sajandeid, sadu ja tuhandeid kordi on neid siin-seal lugemikese igasugustes antoloogiates ära trükitud. Nad on elav kirjeldus juba, nad on ajaproovile vastu pidanud, nad on ajaga ära katsutud, niisamuti nii nagu folklooriga asjad, nii et nyyd võime tingimata usaldada. Ja kui nüüd veel edasi minna või õieti tagasi minna laste endi värsside kirjutamise juurde, siis nendel ei ole seesama põrmugi võõras on nimelt üks Nõukogude uurija Vladimir plats, seal on kirjutanud terve raamatu lastevärsside kirjutamisest, millele on veel eessõna kirjutanud. Kadunud Korne Tšaikovski on väga niisuguse hindava mõistva saatesõna ja seal tuuakse üsna mitmeidki näiteid just selle pea peale pööratud värsside kohta. Laste endi. Sule alt see ju arendab fantaasiat ja õpetab teda ise fantaseerima ja poeetiliselt nägema ja mõtlema. Carme nägin kuningannat, kesi kausist, roosa manner, enni võttis kraanima, krooniganud, süüa, paha, panin kraaniriiulisse muidu kokkabcaci sisse. Karma nägin roosamannat kesi tausi, kuningannat enne võtiskanchi. Siia pähe panid Ausi riiulisse, muidu kukub. Andrarhite. Naera naera naljas. Kord ma nägin roosamannat, kehvin kausist, kuningannat enne panin kausi pähe, muidu oleks süüa vähe. See oli meie kolmas näide. Edasi kas ei ole just heale sõnamängule rajatud lasteluuletus, see, mis aitab lapsele emakeele rikkusi ette tuua ja keelemõistatusi ära mõista, ära tunda, kui tähtis on, sõnas iga häälik iga silk. Tingimata laps omandab kogu selle maailma ja ümbritseva elu ja tarkuse nimelt mängu kaudu, ütleme töö ja mäng näiteks on teatud eas täiesti ühte langevad ja niiviisi ka keele omandamisel on seesama põhiprintsiip jällegi mäng. Ja seekord juba mäng sõnadega. Ja just nimelt mängu kaudu omandatakse need keele peensused noh, laps nii-öelda mängib endale keele kätte. Ja on selles mõttes äärmiselt nii sügav tähelepanek. Ma tsiteeriksin korkid, nimelt sõnamängu abil õpib laps emakeele peensusi, omandab tema musikaalsuse, selle, mida filoloogid nimetavad keele hingeks, on tõesti. Kui nii lapsi jälgida, nende mänge, kuulata just sõnadega mängimist ja seda lõbu, mis sellega kaasneb, siis on see kahtlemata kahtlemata õige ja selles mõttes ei ole mitte juhuslik, et teatava seas kõik need k luulekatsed ikkagi lähevad enam-vähem riimile välja. Ja siit edasi ka järeldused, et lasteluule vist sajaprotsendiliselt peaks olema vähemalt mas ranges värsimõõdus ja riimis ilmselt. Tuleb Ellen Niidu luuletus, teie arvamus. KIK. Päeveebuna tun meerib leevike otsa toll helemini. Claye pereli kereli, vehkleja Aia. Selle kokkukõla taipamine juba, et vaat, üks hoopis eritähenduslik sõna läheb teisega kokku. Ja see on midagi alles hiljuti ma leidsin kadril seal ühe väikese mingisuguse märkmiku, kus tal siis sõprade sünnipäev ja ma ei tea, mida kõike seal oli üles märgitud ja riimi sellised järjendid, mina, lina, sina kina kinonäiteks, noh, eks ole, polegi sõna olemas või siis märke Kärk märke ma küsin, mis närkianisse Kärke noh, ja siis ta hakkas fantaseerinud märk ei peaks siis energilist kohmi, tähendab. Järelikult peaks siis niisugusele lapsele üsna palju ütlema Paul-Eerik Rummo lasteluuletused, millest mõistan ilmunud tähekeses, muist veel ilmumata ja mis on just sellele printsiibile rajatud. Tallinn, balti, balti ja Filki, mille ülal alle küla tollimondi, Jondi järve ja värve, Rahumäe ja mahume, nõmme ja mõmme, Hiiuviu viu, Kivimäe ja kivige, kivige ja kindapääskülapääskülapääsküla kila-kola rong jäi pidama, ei hakka enam vedama, mis siis ikka teha, eks lähme maha maha ja Muha puha ja müha mööda perrooni, järgmise looni mööda perrooni, järgmise looni mööda perrooni, järgmise looni. Niisiis, Paul-Eerik Rummo luuletus elektrirongist ka esitus omamoodi katse. Kas õnnestus? Palun öelge, kui tundus harjumatu kuulakem lapse esitust. Tallinn, piip ja pilti lilleküla alalegile tongi mondi janud järve ja värv, rahume, jää, mahume, nõmme ja Mõmmi, Hiiu, Tiiu Viiu kivim ja kivide kivida ja kinnine Pääsküla-Pääsküla küla. Siis ikka teha, eks Läsemi maha maha ja Muha Muha ja miga mööda peroon järgmise loonitš mööda perrooni järgmis. Loon järgmine luge, hakake vahe. Nimelt Paul-Eerik Rummo kaks nelikvärssi pealkirjad, supp ja tuba. Saab head kapsad, porgandid ja Birgandil, Kirtulid, kartulid, herned ja oad. Pooli ja rooli Möögi laudja löögilaud viiulid, viiulid, aken ja. Teie arvamus on see lapse rikkumine või tema keelemängulõbu toetamine. Üks paistab selge olevat. Laps tunneb oma tugevust ja üleolekut, kui ta rõõmuga taipab, milles asi. Äge kukk. Tegelikult. Aga? Keel ja tegelikult oli tõeli roonidel roost ja vii liik ja äkki õlid. Tegelikult nii oligi nõudlik. Muide, Paul-Eerik Rummo luuletustesse puutub, siis ilmselt pidas sedasama silma selle niit, meil oli temaga juttu ja ta tõstis Paul-Eeriku viimaseid lastelaule tähekeses just eriti esile, et väga huvitavad ja tabas muidugi seda, seda tõelist, mis seal on, on seal ka selge, kust õieti nagu see asi lähtub, Paul-Eerik on samuti väga hästi tuttav. Žukovski raamatuga. Ma pean ütlema, et minul endale avaldus lapsepõlves väga tugevat muljet. Tšaikovski, arvatavasti esimene eestikeelne tõlge 1935. aastal ilmus ta soosis ka kärneri tõlkes nagu hiljem pärast sedagi. Ja seal esimene pala, ta on mul siiani meeles, kuigi seda raamatut ma hiljem näinud ei ole. Põllul jalutasid kalad, pilvest paistsid konnajalad. Selgeid ainult muide ka selle Norri pidistuse kohta Kaardojaalseks kõvermees Ta kõndis kõverel tee, ta vaatas kõveralt maha ja leidis kõvera Tavastis kõvera kassi, kes kõveraid hiiri bassid. Kõlasid kõveras, majas täitsa õpikõverast pääst. Ja see näide oli maitsekalt koostatud laste valimikust kirju-mirju raamatus on teisigi häid tõlkeid, kas või millest küll tehtud on väikesed poisid. No ei tea, kas laps oskaks öelda, et sellega mõeldakse, et. Üld vastandlus kindlasti. Kindlasti jõuab pärale. Millest küll tehtud on väikesed poisid, millest küll tehtud on väikesed poisid tiigrist ja konnast ja kutsika hännast, millest küll tehtud on väikesed tüdrukud, millest küll kehkeda väikesed tüdrukud suhkrust ja jahust ja maasikaajal tehtud on väikesed tüdrukud-poisid on natuke niisugused rublikumade koerad. Tundub ka niiviisi, et see lastefolkloor on üldse väga, väga püsiv ja väga-väga ürgne vägi ja on täiesti loomulik ka, kuidas need asjad säilivad, sest lapsepõlvest meelde jäänud see jääb kohe püsivalt eluks ajaks ja muidugi oma lapsele juba ta laulab täpselt sedasama laulu edasi jällegi. Ja arvatavasti siinkohal tulekski propageerida seda, et, et kui keegi veel tunneb, et tema peas või hinges on mõni tema ema või vanaema lauldud laul siis oleks äärmine patt mitte seda oma lapsele või lapselapsele õpetada. Kui jälgida neid praegu kirjutatud paremaid rahvalaulu jäljendus igalaste luules, siis need üldiselt jõuavad väga hästi pärale ka väga kena, et neid anti välja see sinisire linnuke. Kõige tehtud asjad seal üks ennemgi oli see sõna kera näiteks suurepärased asjad, selliseid asju tõesti nii maitsega valitud asju rahvaluulest võtta ja välja anda, see on vist üks kõige kindlam tee täiesti kindla tagatisega juba, et asi läheb asjaid. Selliseid töötluseni varem juba, mis on praegu juba noh, nagu kunst luulena läinud käibesse tegelikult rahvaluulelisi lättega. Sõua laeva jõua naerma, suue laeva sinnamaani, kus need kuked kulda joovad, kuked, kulda, kanad, karda, haned, haljast hõbedat, sõua laeva, jõua laeva, sõua laeva sinnamaani, kus Giniidad hein Lukekeni loogu võtab. Pääsukene peatab sõua laeva jõue, laev sõua laeva, sinna maad, kussebiini puhub piid, kassid, kaneel, ta mänginud tallekesi, tantsu löövad. Ilus ja meie oma ammustest aegadest kõrvale paneme nüüd hindamiseks uue Paul-Eerik Rummo. Õel pole sõela. Minu õel on väike vemmal ja minu vennal on suur veel. See veel on, mu vennal ja õel on mul vemmal ja vennal on sõel ja vemmal on õel. See vemmal on väga õel ja see vend ujub sõelaga. Jõel. Kas isa ja emalaevad teile ka mõnikord ette? Ei käila? Neil pole vist aega? Ei ole? Ei ma t täitsa töötab ja. Ema luges külmargile ette. Sina viitsid mardile lugeda ette väiksele margile ja kas Kadri lugemine kõlbab ka sulle? Päris hästi. Kui mari kasvab suuremaks, siis hakkad sina temale lugema. Koorene kohustus ajendatud lapsed nõuavad, et nüüd midagi lugeda selle seas, kui nad veel ise lugeda ei oska ja juba see teatud eeskujuna ja võimalusena ja ja noh, niisuguse lugemise õpetusena natuke kaugemasse sügavamas mõttes on seda ka vajalik asi, see ei ole mingisugune niisugune ainult ajaviiteasi või mingi lastelaste kapriis või vaid see on lihtsalt peaks olema täiesti niisugune normaalne, täiesti möödapääsmatu asi, niisamuti nagu kuu lõpus ja mida varem see algab, seda kindlasti parem, mis juba seal, et on meelde pandud, see on ka tõesti omal kohal. Mida rikkam see pilt, nii ütleme oma siis sisus ja keeles ja kõiges on seda kindlam alus on kõigele tulevasele. Sellele edasi rajatakse. Metsas Jääraku varjus veel lumi tukub kui juba kuusikus kägu kukkunud varsakapjade klõbinat. Kevad tuleb kiini tiibadel võbylal kevadtuled. Lütsyydipzamlasessini Lynni iga põõsas kasvatab pajupilli, lastel käes olnud laps loeb luuletust oma kodumaaelu. Autor, kelle niik. Prae kaldAinol kevadel Sulev viletus lendu läinud on poriste teede hiiletus. Väljundlätte ja jõgi ja järv on veel märg. Ja kõige ümber meri, kui pärg. Kõigi üle kevade mahe valgus ei päevast arukust, lõpptarkus, algus. Nulg virgunud ilunud laps rõõmsal palgel kõnnib ööpäeva pikkuse päevavalgel. Te kuulsite Ki, Ellen Niidu, Hando Runneli, Ain Kaalepi, Paul-Eerik Rummo lastevärsse ja näiteid rahvaluulest. Nüüd aga mõtleme jälle oma lastele ja meenutame, mida kirjutas suur Tuglas väikeses tillimarist. Ometi huvitasid Illimari sõnad ise ja see, mis, mis nendega teha. Neid oli nii imelikke ja nad algatasid uusi mõtteid, mis nõudsid omakorda uusi sõnu. Liigutades tasakesi väikevenna hälli, korrutas ta ütlusi, mida tihti tarvitati haned, lähevad, hallad, käivad luiged lähevad, lumi tuleb. See oli nii lihtne ja ilus, nagu ei saakski seda enam teisiti öelda. Seda võis lauldagi omaette arutada, nii et sisu lõplikult kadus ja ainult kõla jäi. Või kui tihti korrati manitseda susinusele. Uni ei anna, oota kuube magamine maani särki. Mõte oli selge, kuigi Illimar ei teadnud, kes just see maani on, kelle särki taheti. Kuid igatahes pidi ta olema huvitav olend, kui juba temast särki on nii haldamisväärne. Ja nii hakkaski see maani ta mõttekujutuses edasi elama. On ta mees või naine? Millisel maal ta elab? Miks ei tule ta kord õhtuhämaruses ja ütle, see olen mina maani, sa tahtsid mind näha, siin ma olen. Ei ole kedagi, kellel oleks nii tore särk kui minul. Unigi ei või seda anda, aga mina võin. Ja nii mängis Illimar edasi-tagasi ning ta mängu asjuks olid sõnad. Lapsed nõuavad lugemist vajavad seda oma kasuks nagu taim. Vett on meil seda küllalt ja kas küllalt head. Kas oskame soovitada, serveerida? Kas leiame selleks aega? Kas võtame seda üldse vajaliku tõsidusega?