Taali kahe Maarja Maarja. Sel suvel puhkasin eriti pikalt, erakordselt aktiivselt ja põhimõtteliselt väga suures ulatuses vabas õhus. Ja see tekitas minus nii tugeva tunne, et ma olin raudpolt nael kindel mingilt külmetused mind küll sel sügisel külmud kimbutama ei hakka. Aga võta näpust, täna algab mul neljas nädal köhides. Haiguslehel olen olnud, rohtu olen võtnud, aga terveks pole saanud. See meenutab mulle midagi, mida mu isa naine ükskord ütles. Tema ja mu isa on sellised osavate kätega vanavara entusiastid ja nad said kuskilt kotitäie kylla kohe päris sõna otseses mõttes antigi neile kilekotid, mis oli täis vana seinakella juppe. Nad võtsid suurima heameelega selle kotitäie kella vastu, tõid koju ja mu isa nägi kõvasti vaeva seda kõike puhastada, uuesti kokku panna, tiksuma saada. Härjal päeval läksin neile kylla ja nägingi seinal seda uut kaunitari. Hakkasin juba takka kiitma, et aines ilus Keld. Kui isa naine pisut hämmeldunult teatas, et väga veidrad lood selle kellaga. Isa parandas selle ära. Aga näe, ikka ei tööta Mullen rohtudega, sama lugu. Võtan siin Eestis neid kihisevaid, mitte kihisevaid suuri väikeseid tablette ja keha ei tee sellest suurt välja. Saan mina Ameerikast pärit sulatatud kirsiplastmassimaitselist, siirupit ja köha nagu peoga pühitud valudega, samamoodi võtan Eestis tabletti. Läheb tükk aega, enne kui oled paraneb, võtan mina Ameerikast pärit tabletti. Valust vabanemine toimub mõne minutiga. Lühikeses perspektiivis tundub see kõik päris mõnusana. Pikemas perspektiivis aga paneb mind kui maarahvaesindajat ikkagi muretsema. Ma olen ikka harjunud mõtlema nii et parimad raviplaanid, ajavalt kannatlikkust tulevad otse loodusest ja sisaldavad näiteks vaarikavarre teed, mett, küüslauku, äärmisel juhul pipraplaastrit varba vahel. Huvitaval kombel oli aga nii, et päris maarahvas ehk vanad eestlased ise harrastasid muideks palju karmimaid ravimeetodeid kui vaarikavarre. Tee palju karmimaid kui minu kardetud Ameerika tabletid. Valu rünnati näiteks analoogiamaagiaga ehk talle tehti tagasi. Kui valuline diskõhus, siis saadeti temaga võitlema. Kamalutäis klaasipuru sellest, missugune hirmus saunarituaal ootas enneaegseid beebisid ma parem ei räägigi. May näinud ära, et oluline roll oli leivataignale. Oli muidugi ka leebemaid, ravivõtteid, käsi, valu. Ta ei hakanud keegi seda kohe maha raiuma, vaid selle ümber seoti näiteks punane lõng. Vanad eestlased muideks leiutasid, kas näkitamise nimelt see pidi aitama kõiksugu hädasid ära hoida. Olete sellest kindlasti kuulnud? Seda kutsuti linnupetteks, praegu kasutame seda sõna mingi kergema vahepala tähenduses, eks ole. Valesti tähendas linnupete, aga päriselt lindude petmist võttes varahommikul või enne väljaminekut kerge eine näiteks tüki leiba jätsid kahtlastele lindudele tugevama mulje ja võisid loota, et äkki nad ei saada mingit tõbe sind kimbutama või, või kui nad saadavadki, siis äkki tõbi ise ei julge tulla või ikkagi tulebki siis äkki ta jääb sulle alla. Linnugrippi siis veel ei tuntud ja maarahva hirm lindude ees näiteks kanadele ei laienenud. Küll aga äratasid kahtlust need tegelased, keda me tänapäeval rändlindudeks kutsume. Nad olid ju siin ainult pool aastat või vähemgi, kus nad siis ülejäänud aja olid, kus nad ikka said olla, kui ei olnud siin, siis olid kindlasti teispoolsuses ehk surnute maal ehk manalas ehk toonelas siit ka näiteks nimetus toonekurg. Ja ehkki me tänapäeval teame väga hästi, et toonekured ei lenda eestist mitte surnute riiki, vaid lihtsalt Lõuna-Euroopasse või Aafrikasse, täpselt nagu me isegi külmal ajal hea meel ka teeme. Ja me teame ka, et nad on seal vast isegi rohkem ja kauem kodus kui siin on need ikkagi ka tänapäeva globaalses mütoloogias endiselt päevakorral. Meile kõigile on keegi kunagi rääkinud, et just kured toovad, beebisid, kas pole. Ja kus neid uusi hinge ikka mujalt saab kui mitte teispoolsusest. Eesti arheoloogid on kure tiiva lõika hauapanusena välja kaevanud. Kiviaegsest Tamula kandi hauas oli seitsmeaastase lahkunudki mõlemasse kätte pandud sookure tiivaluud. Võib-olla selleks, et aidata tema hingel paremini sinnasamasse toonelasse jõuda. Varesele valu, harakale, haigus, mustale linnule, muu tõbi, eks ole. Võib-olla ma peaksingi hea tervise nimel seda mantrat kordama ja kordama ja kordama ja rohkem snäkitama, eriti enne õue minekut. Sest lõppkokkuvõttes nagu Marek Uibu mulle kinnitas, kõige hiljutisemaid uudishimu tippkeskuse saates kus me tegelesime sellega, miks terviseuskumused neid til jäävad. Marek Uibu kinnitas seal, et uski uskumine on hästi loomulik osa igast tervenemise protsessist ka platseebovõidu, mitte küll keemiliselt, küll aga faktiliselt inimese heaolu päriselt ja mõõdetavalt suurendada. Mine tea, võib-olla on selles, et Ameerika rõhud Euroopa rohtudest vähemalt mulle kangemini mõjuvad ka sees mõningane platseebo efekt. Äkki ma lihtsalt usun, et kuna Euroopas on inimeste tervisesse puutuv tugevamalt nii riiklikul kui Euroopa Liidu tasandil reguleeritud ja Ameerikas tundub ravimiäri rohkem just sellesama ehk ärimaiguline siis see, mida Ameerikas leti pealt kätte saab, veel midagi hoopis vängemat potentsiaalselt ohtlikumad kui see, mis meil siin närib. Sest tõesti ajal, mil eestlased on endiselt valmis andma põdrasambla-le võimalus toppima küüslauku ninna ja küpsetama, ahjus soola, Paki oma näo peal hoida näib Ameerikas valitsevat konsensus, et rohi peab nui neljaks, kohe kuidagigi mõjuma. Oma rolli mängib kindlasti ka see, et neil seal ei ole võimalust haigekassa toel iga väikse asja pärast kodus teki all olla vaid üsna haigena peavad nad ikkagi tööpostil olema. Kindlasti tervisekäitumise puhul tuuakse välja ka see, et neil oleks justkui ühiskondlik kokkulepe, et valu ei ole okei. Ja valuga ei pea elama. Just need kaks ravimiäri kui suur äri ja üksmeel valu kaotamise vajaduse teemal on toonud Ameerikas kaasa suure Obioidide kriisi. Kui see kõik ei oleks nii hirmus traagiline, siis võiks lausa laulda retseptiravimit, fentanüül ja heroiin, need me sõbrad kolmekesi. Aga tegelikult jah, on seal päris õudne. Kümned tuhanded üledoosid igal aastal ja pea kaks miljonit inimest, kes on sõltuvuses valuvaigistitest, rahustitest, timulentidest või uinutitest. Minu hetke kõige suurem probleem ehk köhimine oleks nende jaoks täitsa näha. Selles valguses võib-olla see polegi kõige hullem, kui meil siin Eestis soovitatakse ihuhäda korral hakata pähkleid pähe määrima. Kui nüüd kujundlikult väljendada haiguse sümptomite Eesti meid vast nii palju ei kaitse. Aga meie endi eest kyll kummeliteest ju sõltuvusse jää rosinatega nii lihtsasti üledoosi isa.