Komedal kõlavat ruumid tumedalt taovad trummid, Kumedal taovad tumedalt kõmavad, taovad, kõmavad kõmavat, taovad ja täidavad veretantsus. Must pimedus, riideiks keerleb purpur valguse sõõris. Üks tüdruk nii tasa nagu suits, lõkke kohal. Siukene lauguline, uju. Ja Kumedalt löövad trummid ja tumedalt löövad trummid ja trummide hääl ja trummidel kõma läidavatel venetantsus. Need sõnad on kirja pannud juba Ameerika neegriluulet länkustamis, juus, trummide küll, aga on veel pärit Aafrikast ja seal ka helisalvestatud. Ameerika pinnal see enam sellisel viisil kõlada ei saanud. Kunagised musta mandri lääneosa elanikud olid nüüd teistsugustesse tingimustesse sattunud. Meie ees on üks ajalehekuulutus. Möödunud sajandi algusest tulevad müügile tuleval teisipäeval, kuuendal mail laeva päin saelandi pardal umbes 250 valitud laadungi kohale jõudnud toredat tervet neegrit, kes on pärit riisi ja tuulepoolselt rannikult. Juba on võetud ja võetakse ka edaspidi tarvitusele ettevaatusabinõusid, et ära hoida ka kõige väiksemad hädaohtu rõuge nakkust saada. Ostin loorinud Äpu nota bene, tervelt pooled ülalmainitud neegritest on rõuged omal maal läbi põdenud nii rõuged läbi põdenud kui ka sellest tõvest pääsenud neegritele. Taoline trummikõne ja kuduma laulurütmil ainult kaugeks mälestuseks nagu kuduma keelgi. Ühe kandi musti inimesi, lahutati teineteisest. Ja neil tuli hakata purssima inglise keelt kuid nende trummirütmide algpõhjus neegrite erakordne musikaalsus jäi alles. Eks see aitas kaasaga kohandumisele, orjatööga ülesaamisele, lootusetuse tundest. Neegrite musikaalsus näib olevat kaasasündinud nähtus. Mustadel muusikutel oli hea nimi juba keskaegsel Idamaal. Neid kuulati meelsasti linde araabia õukondades ja sealt levis nende kuulsus 16. ja seitsmeteistkümnendal sajandil isegi õhtumaale. Tantsu rõõmsas Euroopas tekkis koguni tants mures ka, mida võiks tõlkida Moorlase moodi. Marian toniti aegne Pariis oli vaimustuses mulati Sevalineeris sensoorse viiulimängust mõne aastakümne pärast lõikes Londonis loorbereid neeger viiuldaja George pool, Riin bridž, Tower teda Eestit isegi Abessiinias printsiks sellesamale rebrüczdoverile pakkusid oma sõprust isegi Beethoven. Pühendades talle viiulisonaadi, millest hiljem sai Kreutzeri sona. Esiettekandele hämmastas kõiki virtuoosi meisterlikkus, ehkki Beethoven oli variatsioonide osaga alles viimasel hetkel enne ettekannet valmis saanud Bright hauapidi mängiva Beethoveni mitte just kergesti loetavast käsikirjast. Paraku ei kujunenud mõlema muusiku sõprus kauaaegseks. Nad läksid ühe daami pärast tülli. Rowan võttis pühenduse tagasi ja tegi uue pühenduse viiuldaja Rudolf serile. Möödunud sajandil sai tuntuks teisigi neeger muusikuid. Kuuba neeger, muusik, vaik, kes oli muide Rossini sõber, Brasiilia ooperikompaniist Carlos Comez, inglise helilooja Sämi korvitš Taylor Need, mehed, kas neegrid võimulateid näitasid juba tollal, millisel tasemel võivad nad kunste teha. Rõhuv enamus nende rassikaaslasi aga tegid nõndanimetatud uues maailmas orjatööd. Laega. Must ning tema on see, kellest lauldakse neegrite vangla laulis. Praegu kõlav helisalvestus on tehtud Mississippi riigivanglas. Seda kuulates on selge, et ei lauldud sugugi, käed rüpes istudes vanglaski tuli tööd teha. Kuigi laulda mustast naisest omast inimesest, kellest tuli eemale viibida, kergendas laul ometigi tööde kehast, andis sellele kindla rütmi. Ja kuna kogu neegritöö olgu seal vanglas või väljaspool vanglate oli orjade siis iga hetk, mida võis veeta lauldes oma sisu, andis olemasolule mõtte. Nii et siingi nagu aafrika kõnelevate trumm muidugi juures oli kõige olulisemaks kõige erutava maks väljenduse limiidiks. Masha oma raamatust jah, see ajalugu märgib, et töölaual oli sugugi mitte passiivse vastupanuvahend, mis aina tugevdas impulsiivset vajadust kasutada aafrikaliku helikeelt sellekski, et varjata avalikke vaenu avaldusi. Selle tõttu on tööl lauludes Euroopa mõjutusi vähevõitu. Andekas töölaulude eeslaulja võib näiliselt ette panna konformismi maski valge bossiga ent samal ajal lõbustada töö tegijat, improviseeritud satiiri või isegi varjatud põgenemise ähvardustega. Töö ja vanglalaulud muutusid kindlaks žanriks neegrifolklooris. Ent vajadus kõnelda inglise keelt ja ristiusu vastuvõtmine avasid ukse üha enam pärani euroopalike mõjutuste ees. Euroopalikud mõjutused olid eeskätt meloodilist laadi hääliks Foostria Mike laam, keda oleme juba kuulnud meie eelmises Ameerika saates esitavad praegu veel ühe pandla töö laululukk Ove joonde sihisilmadega sinna. Ka siin lendab laulutegijate mõtte musta naise juurde. Töölaulude rütmipulss seonteed jazzmuusika juurde, mis siis rääkida mängu ja naljalauludest, mis olid olemas ka kõige muremustematel aegadel. Taolisi laule nagu praegu kõlavad reisijal rakkes ajaka kokku kõlaskmeni nende kokkutulekutele. Selleski laulus on vihjeid, et kord läheb põrguks lahti itaallasele niigilinatuurile oli vastuvõetamatu paljas mõtlegi igavesti kestvast orjusest. Lõunariikide neegritele juba mõtegi põhjaosariikidest vabaduse tuuleõhku kaasa. Aga? On? Ju jaa. Mine jooginõu suunas. Falahukusel Quentini kogud on praegu kõlava laulu nimetus. Sõna kood tähendab ainult teatavat kindlat jooginõud mis on tehtud puder kõrvitsast. See pudelkõrvitsa metafoor heliseks vihjeks suure vankri tähtkujule. Seega minna pudelkõrvitsast jooginõu suunas, tähendas minna suure vankri suunas põhja poole. Peaasi, et saaks vaevast lahti, et pääseks ükskõik kas lootes ülestõusule põgenemisele või siis taevariigile. Põhjamaalane ei tahaks nagu uskuda, et niiviisi lauldakse ristiusukirikus. Aga ometigi kuuleme selles helisalvestuses Harlemi Kristlikud tabernaaklik kirikukoorile. Koraali tekst ise on ju nagu päris evolitaaeffio pealit. Iga kord, kui tunnen vaimu juures olla, aga muusikat kuulates mõistame, et neegri jaoks ei võinud liturgiat teisel viisil ollagi. Aafrikas ei ole kunagi vahet tehtud vaimuliku ja ilmaliku, taevase ja maise vahel. Kõik oli üks üleüldine universum, milles ei ole mingit piiri tõmmatud nii-öelda üleloomuliku ja meeltega tajutava vahele. Kõik oli üks ja see sama dünaamiliselt tajutav. Tants, muusika, kultusliku tonnikud ja kogu igapäevane elu ise üksteisest eraldamatel. Rütmitunnetus käib selle kõigega pidevalt kaasas. Nii et vaimu juuresolekut tajumine on tegelikult seotud transsi mineku tundes süvenemisega ilma rühmitanud, aga transsi minna ei saanud. Niisiis, ilma rütminekstaažid, ta ei saanud olla ka liturgiat. Tänu sellele Venega mõista, miks rituaalid on just sellised, nagu nad on. Laborijõulised juured ja kallimad püstloodis kerkivad mäed. Tugevaid asju läheb mul tarvis toetada neile käe. Laulab Jeesus, laulan tohutu tugi. Mäletan, kuidas laulis mu ema, kui tallas teda elu. Ja tuleb päev. Ma tõusen üles. Jõulistest juurtest tõusevad puude kroonid. Maa võimsest rüpes tõusevad mäed liikumatust merele. Kas tõusevad lained? Laulab vanu laule? Spirtuaalidel neegrite sisemaailma peegeldus. Nendel on siiralt lapselikku usku kõige tõsiseltvõtmist spirituaalide loojad ja lauljad, kui nad kuulasid oma mustade jutustajate elavat ja näitliku iluga, need õigasid ja karjusid. Naised minestasid, mõned sattusid transsi ja lamasid maas sellises olukorras tundide kaupa. Aastal 1800 algas periood, mida nimetati suureks ärkamiseks. See oli ajastu, mil kulmineerus ristiusu omaksvõtmine. Siis oli õige aeg Kaspirituaalide õitsele puhkemiseks. Nende hulgas oli kõikvõimalikke hõiskeid, hardus, laule, mida nii-öelda tantsiti maha liikudes eelistatult ringis vastupäeva. Kaasaelamine muutus aineid intensiivsemaks, kuni jõuti mass hüpnootilises seisundisse. Esimese spirituaali nimetus oli Petrov, kiriku kirikuheitlus laulab spirituaalikoor. Alabama Singas. Järgmine nii-öelda soolo spirituaal koori saatel on sõduri palumine soolsus. Džässiajaloos on kirjutatud püüd leida spirituaalide harmoonia omapära nende kirja pandud kujust lähtudes võib viia järeldusele spirituaalne päritolu on protestandi koraanis. Kuid tõde on see, et ainult spirituaali harmoonia võis olla otseselt protestantliku rahalist üle võetud. Seegi oli ettekande jooksul muutunud helilaadseks, mis oli vanas maailmas. Blu on inglise keeles sinine, aga Ameerikas tähistati selle sõnaga veel nukrust, melanhooliat, üksindust. See oli suguluses neegrit The soolumusitseerimis vormiga bluusiga. Bluu tonaalsus on põhiliselt mosoorne, kuid pidevalt oleks nagu tunda lähenemist minurile. Teatavasti maa soori või minuri karakter tuleneb sellest, kas põhitooni ja kolmanda astme vaheline törts intervall on suur või väike. Tirts tooni korduvalt esinev madaldamine, seon suurest väikeseks muutmine muudab küll meeleolu mas uuriminuri vahel kõikuvaks. Ei ole võimatu, et aafrika muusikas esines nii-öelda neutraalne törts, mis ei olnud ei suur ega väike. Üldiselt on aga aafrika muusikas püütud pooltoone vältida. Sealgi olid tihtipeale viieastmelised niinimetatud Kendatoonilised heliread. Madaldatud Tertsiside nimetataksegi neegrimuusikas luudiks tirdsi kõrval madaldataksega seitsmendat astet õhtumaisele mosoorile ja Minooride iseloomulik juht toonilisus oli neegritele võõras. Tekibki luuda nahaalsus. Nüüd loeme veel Stahli juttu edasi. See üleminek kibemagusast Pluutonaalsusesse meeleollu, mis on üheaegselt kurb ja rõõmus annabki spirituaalidele ühe nende kõige kütkestavam omadest omadustest. Harmoonia nagu meloodia, rütmi kasutamine neegrite vaimulikus muusikas võib lõpmatuseni varieeruda vastavalt ajale kohale või siis ettekandjale. Spirituaalne, nagu me seda tunneme. Kontserdilaval on oma iseloomult rohkem euroopalik ja vähem aafrikalit kui ülejäänud Ameerika neegrimuusika. Neegrite jumalateenistustel improviseeritakse sama kauneid meloodiaid tänapäevalgi. Need võib heli salvestada, aga näide ei saa kirja panna nii, nagu nad kõlavad. Kui spirituaalide viisid kipuvadki euroopalikkuse poole, siis laulmismaneer erineb õhtumaisest tunduvalt. Kuulake ainult praegu kõlava spirituaali solistid ja saab selgeks, mis ka Louis Armstrong oma kruusase häälega söandas laulma hakata. Aitäh lõuna ja idamaade rahvaste juures ei ole tähtis kultiveeritud hääle ilu vaid väljendusjõud ja musikaalsus. Mis on neegri jaoks paradiis? Koht, kus kividki on inimlikumad, kui inimesed maa peal. Paradiis. Loomad ja linnud laulavad koos. Ümberringi on üksainus koor. Kui spirituaali harmoonia tulenes koraalidest, kust siis tuli meloodika, mis on hoopis teiselaadiline kui aafrikalikud, lihtsat viisikäigud. Inglise kolonistid ei olnud muusika loomises kuigi hakkajad. Nad tegid ürgmetsast põllumaad, pidasid indiaanlastega lahinguid ja kui nad suu laulmiseks lahti tegid, siis ainult kirikus. Hoopis rikkama lauluvara, kui inglased tõid kaasa šotlased ja iirlased lõunast aga jõudsid põhja poole Lõuna-Californiast, Hispaania viisid siis Louisianast prantslaste muusika kes harrastasid oma ooperikultuuri New Orleansis ning ka saksa sisserändajad oma klassikalise muusikaga. Paljude rahvaste muusikat kuulates avastasidki neegrid enda jaoks ka meloodia. Meloodia abil said nad väljendada oma tundemaailma. Ja x k metoodiliste vahendite abil võis saavutada igatsetud ekstaasi seisundit. Folklorist Alan Lomax on jõudnud järeldusele. Nende juures, kes on kuulnud neegrite spiretuaale. Ei saa olla kaksipidi mõtlemist. Spirituaalides saavutab Ameerika rahvakunst oma tipu. Tõepoolest võime vaid kinnitada, et need laulud kujutavad endast kõige mõjusamaks muusikavaramut mis on Ameerikas kunagi tekkinud ja mis on samal tasemel parima muusikaga mis tahes kohal mujal maailmas. Sellise hinnanguga spiritaalidele võib muidugi nõustada. Kõid. Loomakesi võiks täiendada ka neegrilaulu soolovormid. Pluusid pälvivad samalaadset hinnangut prantsuse kirjanikke, kunstnikke. Žanructo on öelnud, et pluusi luule on käesoleva sajandi ainus oluline lisand ehtsele rahvaluulele. Nii või teisiti on selgelt spirituaalidesse pluusidesse sulavad kahe maailma ja Aafrika ja Euroopa muusikapärandit kokku ühtseks tervikuks. See uut kvaliteeti loo ühtesulamine toimub kolmanda maailma ja Ameerika pinnal. On tekkinud Ameerika rahvamuusika, mis toit õhtumaisest meloodias, harmoonias ning lõunamaisest aafrika lõikust rütmist ja ette kandemoneerist teistsugust ütleme ainult valge rassist. Ameerika rahvamuusikat on raske leida. Eri rahvustest sisse rännanud inimesed võivad küll säilitada ja konserveerida oma esivanemate folkloori kuid nad ei ole suutnud oma rahvakunsti arengut edasi viia. Nagu kuulsime ka neegrite rahvakunst, pole enam see, mis ta oli kunagi Aafrikas. Nii et tõeline Ameerika muusika pole ainult internatsionaalne, vaid ka interrassiline. Üks eriti just õhtumaades tuntumaid spirituaalne on tõutänaval naases tule alla Mooses. Ja nüüd ka bluusimuusikat. Tänases saates puudutame pluusi teemat ainult põgusalt, nii-öelda äramärkimise korras. See on väga oluline teema ja me tegeleme sellega põhjalikumalt meie järgmises, Ameerika saag. Ka Ameerikas on olnud rändlaulikuid. Üks selliseid oligi plahendule Jefferson, kelle laulu ja mängu praegu kuuleme, seal Nadžimaks pluus, tikutoosi, pluus. Heliplaadistati kahekümnendatel aastatel, kui sihversoni repertuaar oli ammugi välja kujunenud. Neidri kvartalites, osteti tema plaati meelsasti. Kuid varanduse kogujat cheffersonist ei saanud ja ta suri vaesuses, nagu paljud teisedki näidri muusikud. Selles pluusis võime kuulda tihedaid refrääni kordusi, mis viitab töölauludele. Seoloogia vana võiks öelda Chessi eelne pluus. Tiigi rajamisest Chessile võtsid osa ka valged mehed. Mingid sajandi alguse pensionilt tools retro, eks sellist tantsumuusikat võis kuulda merest trellide rändavate šõu tegijate etendustega. Ministreid olid esialgselt valged. Orjapõlve ajal ei olnud neegritel ringiliikumise vabadust. Mälest röövlit olid eeskätt neegrinalja. Selleks näod tahmaga mustaks määritud jutt ning liikuminegi pidi karikeeritud neeger lik olema. Kunagi oled neegrinaljade põelutsevate leedri teiste üle. Nüüd tegid seda ka merestreerid. Kuigi nad kujutasid ka kahtlast neegritüüpi, ei olnud nende naljade ometigi kurjal. Ministril esinesid nii kuival maal kui ka reede. Mississippi sõitsid ringi, ujuvad teatrid niinimetatud show'd sõidutasid truppe linnast linna ja nendega koos liikusid ringi ning ajasid kuulajate teadvuses sõnumi ehtšerlikult. Väljendusvahendid. Et suu on naerust valla laustat Kolk põhjatu, kasaravat seisak, neelan alla varukao varjatult. Saagiga tulid sisse ka Mae, tantsid uuel radikal. Algselt oli Keiko vana neegri tantsida, istandustes töötavad orjad, pidulikel puhkudel tantsisid. Tantsu, tasuks oli kook. Siit tulenebki nimetus telkla sõnasena koogike. Muusikaliselt väga valmistas Keykwookiat veel ühte džässi eelkäijat rääktaimi. Sõna- rekto täpse tõlkega läheksime ummikusse ja pakume selle tõttu välja sellist mõtet edasi andnud terminit lõhki löödud Rütt. Kookistantse rütm, tükk maad keerulisem. Rektaaenn oli puhtakujuline klaverimuusika, kusjuures pianist püüdis edasi anda just bandžo mängu löök Pililiku efekti vasakus käes kõlab kiire Marcilickrit. Paremas käes on aga poole kiirem kõvasti sünkopiirdugi kumine. Kõige tuntumaks ja ületamatuks peetud Räkk taimemängijaks oli neeger, pianist Chaplin, kes oli juba 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Praegu kuuleme tema mänguloo nimeks on vahtraleherääk, maipoli rääk. Muide, Scott Chaplin katsetas isegi ooperiloominguga. Oma teise ooperi laskus ta ühekordselt omal kulul ette kanda. Õige kaalukaks meheks džässi kujunemisteel oli Cheri roll mooton. Michelle mootonile pühendatud artiklis kirjutab maantee Williams kõige formaalsemalt komponeeritud pluusis võib-olla emotsiooni, mida Räkk taime ei tunne. Elan, pluusid, ta ei saa olla džässi ja kui unustatakse pluus ning selle mõju muutuks Chesteri eelseks ja mõttetuks muusikaks. Kuid Elva rääk taimitele, kui piiratud rütmika oleks siis džäss kaltschelli, rool, mootoni loomingus hakkasin bluusi, Räkk taimeelemendid ühtseks tervikuks kujunema. Praegu kõlav pala kannab isegi nimetatud tšilliroos pluus. Nii et aeg hakkas nii-öelda otsi kokku sõlmima. Selirand Moltani tegevusest kajastus veel üks iseloomulik moment. Improvisatsioonilised džässi kõrvale ka raseeritud koos mängu sisse tooma. Matus ju olen siis. Joones on lõunaosariikide tähtsaim meresadam. Möödunud sajandi lõpupoole valitses siin juba täielik keelte paabel kõlasid prantsuse operetiviisid ja preisi marsid hispaania ja vene, šoti ja itaalia viisid. Kaneegritesse suhtute siin paremini kui ümberkaudsetes istandustes. Neegrid kuulasid siin suure kaasaelamisega valgete orkestrite mängus kusjuures nende eriline poolehoid kuulus just marssidele. Neegrid said isegi loa laupäeviti ja pühapäeviti Kongo väljakul pilli mängida ja tantsida tõmbas omakorda ka valgeid pealtvaatajaid. Ligi. Neegrid mängisid sigarikastidest tehtud tantsudele viiulit. Mõnikord saidid Pille päästearmeest ja teistelt kiusu sääskedest. Lausa releiklejateks olid need pillid, mille peal olid vabastatud orjad, mängivad kodusõja päevilt poja armees teetes. 1881.-ks aastaks tuli New Orleansi kohta juba terve posid mustadest meestest koosnevat orkestrit. Peapilliks oli Kornet, nüüdse džäss trompeti auväärne eelkäija. Juhtus sedagi, et vankri peale seadis klaver üles ning mängite seda tänavarongkäikudel ja mängiti muidugi kuulmise järgi. Omamoodi mängiti sedagi järgi, mida oli valgete orkestritele kuuldud. Ring, liikuvaid orkestreid kasutati ka reklaami otstarbeks. Kui kaks sellel alal konkureerivat mängukoori kokku juhtes läks kohanen hirmsaks mängu lahinguks. Möödaminejaid kutsuti vahekohtunikeks. Aga muusika, mis praegu kõlab, on ju matusemuusikat, loeme siis ära, mida Louis Armstrong oma New Orleansis veedetud lapsepõlves nähtud matustest. Joala matustele on tüüpiline see, et kurboldia ainult kuni surnuaiani. Sinnamaani mindi väga aeglaselt. Niipea kui restoran sõnanud mullast oled sa võetud putukaid, teiseks trummimees eemaldab oma pillist taskurätiku. Orkester hakkab liikuma. Esimese majade ploki juures mängib juhtuma Kornetel tatarlasi. Teisedki võtavad pillid kätte ja kõik mängivad, teinud. See on, pole äravajumist olnud. Leinarong, Harka takti ühelt kõnniteelt teisele voogama, eelkõige niinimetatud teine rida, kes on ennast leinarongkäigule külge poolt. Keda aga muusika külge ja kaasa tõmbab, tuleb ühes, et näha, mis lahkuda. Mängib military vend, seega sõjaväeorkester nagu kuuleme, kasutati praegu kõlavast loost nimega Ungari. Räägid ka Donaldi ülipopulaarse listi teise Ungari saudi Ateenast. Ja kott nimetada, et ka puhkpilliorkestrite mängu on olnud oma mõju džässi kujunemisele. Kasvõi selleski osas, et kui mustad puhkpillikoorid läbi linna marssisid, jooksis neile ikka lastekari sabas. Nende hulgas oli ka räbalais neegripoiss Louis Armstrong, kes pidi juba oma ema ja õdede jaoks raha teenima. Kuna isa oli perekonna maha jätnud, sattudes aga pahanduse tegemise eest kasvatusasutusse, hakkas ta seal Kornekest õppima. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui Ameerika ühendriigid astusid esimesse maailmasõtta aitäh, suleti mereministeeriumi korraldusel New Orleans lõbustest rajoon. Mustad muusikud hajusid mööda maad laiali. Põhiliselt aga kandus nüüd džässi arengu raskuspunkt tuulisesse linna Chicagosse. Juurde on siis väljakujunenud muusikute hulgast nimetame kõigepealt trombonistlikkid, hoold. Keedori orkester, mängibki traditsioonilist Räkk pala Haaessosaajati kõrge seltskond. 1918. aastal võttis kiilori oma orkestrisse noore Kornetisti Luiaastangi kes aga seal kaua ei püsinud. 1921. aastal heliplaadistati giid oli mängu. See oli esimene juhus, kui heliplaadistati neegritest koosnevat orkestrit. Evangeeliumi kisaldavate nootidega kuulutades pole ta inimene, ta pole isegi must inimene mitte, kuid ja taan kotkast, kes sirutades tõuseb kõrgusesse kõrgusse ja kõrgemale veel, kuni lendab päriselt ära. Või hoogustus tagasi tules ja näen teda. Karnetistia trumpetist Jokin Oliver asus Chicagosse 1918. aastal. Asutades seal peagi orkestri kin Oliver Jesper. 1922.-st aastast liitus selle orkestrile mõneks ajaks ka Louis Armstrong. Järgmisel aastal tegi Oliver rea väärtuslike liblaadistusi, mängides sisse ka praegu kõlava titterma bluusi. Tuntuks said mitte ainult neegritest vaid ka valgetest koosnevad orkestrid. Mängib Original tiks džässbänd, mille eesotsas oli korneti mängija Nicklaraka. Loo nimeks on sensation. Räägi sensatsiooni, rääk Dixilanud, Sonorkistraalne rakk ta ühtepidi oleks rääkmuusikaorkestrirüüs nagu lihtsustatuna. Ent rütmilt on see küll keerulisemaks muutunud. Ja 20.-te aastate keskpaiku tegi oma esimesed iseseisvad heliplaadid kalu, jaamast rong. Selleks puhuks olid tal omad koosseisud. Neist esimene Luija Armstrong, Hothaaeff ja teine ots. Nendest, viimati nimetatu, see on Louis Armstrong This Hotzevun esitabki tänase hüvasti jätma.