Mida ka ei öeldaks, Ma keeldun uskumast, et oled surnud. Sa tuled tagasi, kui oled läinud võõrale maale, ära jää kauaks. Tule tagasi koju, et kasvatada uut poega. Oh lahkunu oma sepa pere, oh sugulaste, karjakasvatajate, pereveskikivikandjate pere. Kas te tõesti annate nõusoleku, et Me võime koguneda siia matuste pühitsemiseks mis puutub sellesse mehesse, kes seal lamab kas võib siis matusetalitust pidada sellele, kes on ainult magama jäänud? Kas olete valmis vana ajasõdalased, et võta relvad ja kätte maksta selle eest, kes on lamama jäänud? Sina, kes oskasid vihma käskida, ei saa kauaks ära jääda, nii need naised halavad kõigest hingest. Nende itk on määratud surnud sepale, kes selle töö kõrval oli veel meister vihmakultusetoiminguid läbi viima ja noorte täiskasvanu eluks pühitsemis korraldama. Surm, see on mõrv kurjade jõudude poolt. Aga see on ainult üks etapp keerulises taassünniprotsessis, millel on tervelt 21 järku. Surmatalitused ja tseremooniad, mida me kuuleme, on pärit põhja tahu meest, Zumba rahva juurest. Sombasid on 100000 hinge ümber. Nad elavad maa loodeosas mägedes, kuhu neid tõrjunud, teeme neist kaks korda suurem Pariibade ehk varbad, rahvas, summasid on nii vähe sellel kahe ja poolemiljonilise elanikkonnaga maal. Et isegi meie ene neid ei märgi. Küll aga märgib ta ära Paribasid. Vastupidiselt meie varasematele Aafrika saadetele, kus püüdsime mustalt mandrilt anda võimalikult avarat hini panoraami piirdume sedakorda ainult kahe läheduses asuva maa Tahomee ja Elevandiluu rannikuga. Veidi lähemalt vaadelda animalistlike kombetalitusi, mis on iseloomulikud nende maade mõningatele rahvastele. Kust ja kuidas on inimeste juurde tulnud surm? Selle küsimuse üle on pead murdnud kõik Aafrika rahvad jõudnud müütide ning muinasjuttude juurde. Tihti on jõutud tootamlikke kujutluste juurde. Inimhinged on ümber asunud loomadesse või siis surmatulekuga jäänud üleloomulikuks jõuks, mis valvsa silmaga jälgib surelike toiminguid. Sellest räägib palju müüte. Alguses surma tuntud vananedes muutusid kõikas madudeks, kes käisid inimeste juures söömas ja joomas. Või siis kiilu vaimudeks, kelle maailmas räägiti siidisookeeles. Seda õpetas neile jumalus amma, kes oli loonud maailma sigisoo keelt. Rääkisid veel sipelgas ja šaakal Jurugu. Ükskord hakkas üks kiinuks muutunud väike inimene andum voolu seegi soo keelt rääkima. Ja palus vaimu talle seda keelt õpetada. Kino oli nõus. Hoiatas oma õpilast, et selle tagajärjel tuleb andum puulude maailmas surm. Ja kõigepealt sureb kõige vanem, aga õpilane andis oma teadmised ka teistele edasi. Nad hakkasid siingi soov keelt ilma sugukonna Okoonid teadmata rääkima. See mõlemapoolne seaduse rikkumine saidi ogoonis surma põhjuseks. Pärast tema surma pidas sugukond ennustajatega nõu. Need ütlesid, et surnu andestuse pälvimiseks tuleb korraldada süü, lunastus, pidu Siigi mille vältel ainult Siigi sood seda kiinude keelt tohib kasutada. Järgmistel kuudel kogusid inimesel hirsi seesamit, tubakat, maitseaineid. Nad lõikasid puust välja mao, Miinanaa maski, mille kujuliseks peab saama iga surnu. See pidi elavaid kaitsma surnutele omase üleloomuliku jõujaama eest. Samal eesmärgil lõigati välja ogoni kujutis, kus vanamees oli väljaulatuva keelega. Kui kõik oli valmis, võttis igaüks rauas tooli tolava piklikukale passi ja hakkas ümber välja voolitud, tantsima ja laulma. Pärastpoole, kui surm juba üle terve maa levinud oli ja surnuid palju sai, pühitsesid kõik andumboolutsiigit, et pälvida surnute andestust. Niined kaljudes elanud väikesed inimesed andunud voolud, tõid maa peale surma. Aga nad õpetasid ka inimestele kombetalitusi ja kõiki muid teadmisi ja tarkusi. Esimesel päeval jäeti surnumaja rõdule. Tema ümber asetati igasuguseid atribuute, mis näitasid lahkunu tegevusala sotsiaalset seisundit. Samasse asetati toitu aia- ja põllusaadusi. Selle päeva jooksul istasidki tema ümber omaksed ja sugulased kusjuures naised võtsid järjestikku ülestiku otsa. Päris matus algab järgmisel päeval. Põrin kolmelt ruumilt, kuulutab, et surnud hakatakse ära viima. Pillid, mida mängitakse eeskätt noorte inimeste pühitsemisel puuvillase trummide mängu ajal pannakse lahkunu surnuna et teda kanda kõikide sugulaste peri elama töö juurest läbi. Muide, sambad on kuulsad oma ehituskunsti poolest. Nende elamud meenutavad eurooplase silmale kindlusi, nagu oleks meie tornide väljaku tornil lähestikku lausa kobarasse kokku toodud. Ja neile rohelised pealt teravad ruu mütsid pähe pandud. Kõrged need ehitised ei ole ikka paraja toakõrgused. Nüüd tuleb uus lüüs, puhub Anttiluris, arvestatud. Seda sarvi kasutati vihmarituaali puhul püüdnud siis kõik kadunud tegevusalad sümboolselt kõlama pandud. Ta oli sepp, sellepärast löögid alasile, ta juhtis noorte pühitsemisriitust. Oli jahimees, selle tõttu siis ka vastavad vilede. Ja lõpuks oli ta ka nii-öelda vihmameister. Kas selleks puhuks oli vaja err piiril? Kõik need pillid saadavadki teda ta viimasel teekonnal perest perre ja lõpuks surnud. Ta leinalise unustada, et kadunud omajagu jõukustki. Seda näitamaks Kristab surnupärija raudlaekas metallmünte lindistused, sedagi kohati kuulda. See on signaaliks, et rongkäik hakkab liikuma. Kaks surnukandjad, keda pidevalt teiste poolt välja vahetatakse, tõstavad raami surnutena pea kohale ja hakkavad tantsusammul jooki. Kandjate ümber ajavad omaksed, sõbrad, tillimine, valjuhäälset juttu püüavad tunglevad, tõuklevad. Tasa, tasa, ärgem trumpi, keda me peame jõudma viimse koduni. Lähenemisel matusepaigale kiirustab üks sugulasi ette, et näha, kas haud on korralikult ette valmistatud. Hauas on kaks horisontaalset plaanide põhja. Alumisele asetatakse surnud, ülemine peab teda kaitsma vihmaveest. Kui laipa pandi paigale, suletakse hauakambris raske kiviga. Matuse lõppedes Rudutakse külla tagasi pöia pidada. Istutakse maha, igaüks võib suurtest nõudest oma käega suupärast võtta, nõnda siin mingit rangelt korraldatud muusikalist arhitektoonikat ei ole, sinu ainult trummidel oli traditsiooniline rütmis ja lisaks sellele juhtiv osa matusetalituse eri etappide läbiviimisel. Nende etappide ajal andis igaüks ise oma parima. Seal juba aafriklaste rumal, et nende juures ei ole esinejaid ja peal 1000 iga rituaalis. Iga kombetalituse puhul on igaüks osavõtja mängigu ta siis pillilaul kui tantsigu või tehku midagi muud. Keegi ei teeskle kurbust, aafriklased armastavad maske, kuid mitte-eestlased, inimtunnete avaldumise, siir ja otsekohesus on enesestmõistetavusega. Entsi ei välista ka peenema tunde moel noorema sõrm. Seda võiks meenutada Tahovee, luuletaja šaldokumise luulet. Kahe pilgu Vaheril. Kahe pilgu vahel on terve maailm. Kahe pilgu vahel on äsja pangast puhkenud lehtede habras maailm. Kahe pilgu vahel on midagi mida käest lasta ei tohi. Ja mida väga kerge käest lasta on. Vanamees vaatab jõust pakatavad noormeest. Naine, meest, mees, naist. Naine vaatab naist varjatud kadedusega. Kahe pilgu vahel on kõik vihkamise ja armastuse sõlmed. 250 tuhandeline lammi ehk ja Kuuba rahvas elevandiluurannikumaal moodustab riigi viiemiljonilisest elanikkonnast liiga väikese protsendi selleks et sattuda suurtesse teatnikesse, nagu näiteks meie ene. 100000 tamme elab veel naabermaal Libeerias. Just tonni rahvas on Aafrikas üks tuntumaid oma maskikunstnik. Praegu võimegi kuulda laulvat maski nimetusega mehe mask. Lauljal on eest must näomask pika allapoole kaarduva ninaga. Suu on varjatud suurte ahvikarvadest vurrudega. Peas on nahkne ilustustega. Kate viis meest laulatele kaasa. Ühel on käes pudelkõrvitsast kõristi teisel raudkelluke, mida ta lööb metall rinnakesega. Maskidesse suhtutakse kui loomulikudesse jõududesse vastavalt musta mandri uskumustele. Maskikandja on minetanud oma isiksuse inimlikud omadused. Nii tema ise kui ka mask, mis on tehtud puust ja kiududest annavad ennast üleloomulikud jõudude käsutusse. Prants, Aafrika uurija marsselgeriooli sõnade järgi. Väljendit mask. Lugu oli rahva juures jaamat. See on ebaisikulist tunnetamatut, energiat, mis on omane kõikidele inimestele, loomadele, taimedele, üle loomulikudel, olevustele, asjadel, loodusele kui maskonnassimileerinud surn. Jaama muutub eriti ohtlikuks siis toimetada kanda ainult selleks pühendatud inimesed. Need on maskiliitude liikmed, kes ei tohigi enam inimeste katmata näoga ilmuda. Maskiliidu liikmed viivad läbi rituaalsed talitusi, jälgivad, et külaelanikud peaksid kinni moraalikoodeksist täidaksid oma ühiskondlikke kohustusi. Meil on vahendeid, et ka korrarikkujaid korrale kutsuda. Usutakse, et maskid tulevad vannist võsast või sipelgate pesast. Maski abil võid vaim muutuda nähtavaks, liikuda, kõnelda. Maske nimetatakse maskipeadeks. Ometigi iga maski nimetus käib juba maski kui isiksuse kui terviku kohta. Kuulub ju iga maski juurde ka eriline liikumine ja hääl. Maskid ei ole raidkujud. Neid ei tule vaadelda rahulikkust päevalikkuses. Maskide elustuvad Kula tilguvad peamiselt öösi muusika ja laulu saatel. Nad on pidevas liikumises ja tantsus. Cameroni luuletaja François sõngaaku on loonud 1000-st maskile pühendatud. Meie pale, minu küla kaitsja. Ma tervitan sind nagu kukk lauluga koitu. Ja tunnistan kadunud pojana üles oma reetmise omask. Mulle räägiti lapsepõlves nagu peituks sinu igaveses pilgus põrgutuli. Nagu oleksime hiigla, naeratas neetud lõust. Nagu oleksid sa pettuse segaduse kaose kehastus. Ma jätsin su teepervele, mask nagu väsinud rändaja viskab õlult kohmaka puusliku. Siin on mu palvehäire hääl, öö ukseesisel, surnud keskijad, raamatut, seaduste valitseja. Tulgu täieri tasuks minu hulkumise eest. Väsinud jalad pikast lendamisest räbalad. Tulen sinu juurde nagu viljatust kivinenud kõrbest. Janunevad elus allikate jahedus järele otsima, varju. Ma tulen tagasi su juurde, mask kõrgele tõstetud peaga. Minu naerulaginal, kõmisevatkesk pidukära, minu oleluse püha keskpunkt, ma sain su jälle. Sa oled imeilus, läbistada oma inimliku tõega, mu südame. Sinu silmade sügavuses põlevad ürgaegade päikesed ja sinu huuled avaldavad sosinal unustatud saladusi. Ma tean, sa pole lõpp, sa oled algus ja uuenemine on mask, sa oled mina, kes silmitseb mind. Tervitan sind nagu kukk lauluga koitu. Praegu astustel jõus Jaani nimeline mask sõnagi, Jaan on tõlkimatu. Jaanil on Anti luubis arvest pasun Talon sulgedest pea nägu aga riidega kaetud. Ta laulab vaheldumisi pasuna puhumisel ja tedagi saadad laule, meeste rühmad, kõristi ja bambuse trummiga. Laul ja pillimäng sõna- ja maski kostüüm. Kõik see puudustab mustale mandrile omases kriitilise kunstimask mis tavaliselt ei ole riidest nagu Giaanil, vaid on enamasti puust voolitud on sündinud müüdist. Fin järsku püüd sündinud hoopiski maskist. Maskides oleks nagu omakorda kehastanud see muusika ja tantsurütmid, mis saadab nende ilmumist selle tõttu maskides puudub natu realistlik matkimine või imitatsioon. Küll on aga siin joonte plastikat üldistatest rütmiseeritud vormiga nett maskid ja aafrika skulptuur. Oopiumi divistliku üldistatuse ja elegants rütmiseeritusega mõjutasid selle sajandi alguses õige tugeval määral õhtumaist kujutavat kunsti. Mõju alla sattusid sellised mehed. Tekkis kubism, kõige rütmilisem kõikidest senistest õhtumaistest kunstisuundadest Ungari päritoluga prantsuse luuletaja jooma pullinäär märkis, et varasemast maalikunstist erineb kubism sellega, et ta ei ole matkimisel põhinev kunst. Kubism põhineb kontseptsioonile ning püüab küündida loominguakti eneseni. Seega meie sajandi esimesel kolmandikul õhtumaised kunstiinimesed said aru, et kogu Aafrika kunsti olemus põhineb rütmil. Seda huvitoon briti aafrikanisti, kunstiteadlase Uljas Sägi selline arvamus. Pole kahtlustki, et just skulptuurivormide osas andis Aafrika maailmakultuurile oma kõige suurema kaunima panuse panuse, mis oma sügavuselt jah, tähtsuselt ületab selle mõju. Nonii rahva maskide kõrval on erilist tähtsust omanud ka Nigeeria skulptuurid keskaegse Beniini riigi ajast, seal säilinud pronkspead, reljeefi ja elevandiluust nikerdused Nigeerias, aga Kameruni ja mujal on olemas portreeskulptuuri pronksist ja terrakotast, mis kujutavad jo Ruba rahva ülikuid. Hämarate aegade puineb vale. Jälgib muheledes kella pendlirütmis mööduvat aastat ringmängu, mis on aasta sajand, kordad lendamisi, kaks numbrilaual igavledes näppu. Ega suuda ameti nemad mind raputada. Kes pole kortsud laupäeval Jentsamots samaks kannatus pilgus, mis kaunis mask püüab, snoob ise uskumata oma sõnu, kaunis haakub kohe arhis. No kuid on ju selge, et siin on üks risk, puud siin näete paremal oimul. Ja professori jöö ajab püsti häbitu vaidluse, tõstes esile 1000 tõde neegrikunsti kohta. Et kui teid, see ja teine teid uhkustajaid, et jõudsite salamõtteni, maski püha sõnani, võtku Teitzee ja teine teid, kes te arvate mõistetasite lahti mõistusest, sõltumatu sõna. Sina, kes sa austad mind oma külaskäiguga, kuule sõber. Kui tahad, vaata mind, ei meeldi pööre nägu ära. Aga ära otsusta minu üle ja mis peamine, ma palun ära proviaotada mind mulle võõramaailma, teaduse, rumalatest, riiulingistesse. Jõud kyll mooduli Harro mulle meelde ilusamat paar, kurdab teised jälle, ilmuvad pidude ajal ja lõbustavad rahvast. Mõned on tummad, mõned räägivad, mõne häält võib kuulda ainult pilli vahel näitusel. Seega muusika on väljendusvahendiks kõikidele maskidele kõige võimsamatest, kõige, ütleme süütumateni. Nüüd kuller pikkamaski maski karkudel. Ilmneb kolme kuni kuue jala pikkune, kui mees karkudel. Ta läbib peokoha suurte sammudega, keerleb ringi, juba näidet, nüüd ta kukub. Aga ei, viimasel hetkel saab ta tasakaalu tagasi, kui ta ära väsib. Sees laeb ta ja puhkeb end mõne maja katusel istudes välja. Peas on tal mask viljakiududest ilma suu ja silmade avadeta. Kuid läbi harvade kiudude närde niigi. Peas on terava otseline ilustustega nahkmüts. Saarlased on otstest kokku õmmeldud, käsivarjuta, tal on lühike rohuseelik ja muidugi ülipikad, puuvillapüksid, mis karkage katavad pikale maskile on iseloomulik kõrge või ütleme, peenike ja terav hääl. Temalgi puudu kaasa lauljad väikese meeskoori näol jällegi trummid jällegi kõristi. Ööl mask peab muidugi ka vastavalt nimele käituma otsast harulise kipiloviita ringi ja püüab ümber olijaid sellega tabada. Maski alalõug on liikuv ja lauldes, avab ning sulgeb ta järjest suund. Seljas on must, sinine triiksärk ja muidugi ka rahuseelik. Temalegi laulab kaasa meeskoor ja lüüakse rutiinselt. Veel üks kurimask mask, mis peab sõda. Seda sõjamaski kantakse siis, kui Danny meestel oli arveteõiendamine naabritega. Läbi oranž värvi maski paistavad ainult silma. Ees on väike must habe, seljas jällegi must sinist triiksärk. Teda ümbritsevad poisilt, kes vastastikku töndvaid kokkulaevad. Kõik laulavad ja teevad kisa. See maski mees, elaula tavaid, ütleb laudade vahele mõnesena. Mask mask, mis teeb komöödiat See maski mees lõbustab sellega, laulab naljalaule. Tal on abiline, kes laulab vastuseid ja raputab kõristit. Mask on aga selline, mis tegin taani maskid mujal maailmas kuulsaks. Ovaalne nägu, kõrge kaariline otsmik, kitsad pilutavat silmad. Kitsas sirge, nina, väike suu, etteulatuvate huultega. Maski pinnal, läikiv, must paatina kiht. Nüüd aga teist liiki maskid maskid, ülekantud mõttes. Seda tüüpi maske nimetatakse paljastaks maskideks. Õigemini nendel on nähtavad vaid kuuldavad maskid, ütleme hääle maskid. See niinimetatud rühma maski koosneb kolmest kivi, vilestki savipotist, millesse neljas pillimees puhub ja laulab. Vahepeal katkestatakse muusikat hüüetega. Viies mees laulab maskidele iseloomuliku kõrihäälega. Kellukesed ja Kristid käivad asja juurde. Ometigi kuulub rühmamas võimsate maskide hulka. Ta ilmub šamaani surma puhul või juhtudel, kus arvatakse, et tegemist on ohtliku nõidusega nalja või mõne muu õnnetuse ohuga. Need tõlkimatut maski nimed on seotud noortepühitsuse ehk initsiatsioonirituaaliga. Vodoni kool räägib ja laulab kõrihäälega. Wagedi koogandia laulab hääle kõvendajaga. Loo hääl. See on 20 noormehe hääl, kes rütmiliselt toovad suurte keppidega vastu maad samaaegselt lauldes. Lisaks sellele kõlakad trummimäng. Nende maski häälte ajal toimubki ümberlõikamise toimimine. See on muidugi ainult üks osa, pühitses rituaalist seal karm katseaeg täisealisuse lävel. Mida tunneb enamik loodusrahvaid. Lüüakse ka igasuguseid haavu, mille armid jäävad eluks ajaks. Tütarlapsed elavad samuti mile valulise niinimetatud ekstses jooni. Aafriklased leiavad, et pühitsus rituaalide ärajätmine toonuks kaasa sugukonna lagunemise pühitses toimingu. Mõte ei seisne ju ainult valulises kirurgilisest operatsioonist. Selle mõte on eeskätt kasvatusel. Tõepoolest ettevalmistusaeg tseremooniat eks võib kesta nädalaid või isegi kuid. Noorukid elavad sel ajal väljaspool perekonda. Tütarlapsed antakse eakate ja kogenud naiste hoole alla. Poiste eest kannavad hoolt elutargad ja lugupeetud mehed. Neile selgitatakse nähtusi, mis toimuvad nende oma pere või siis küla piirides ja üldistatakse neid. Asi ei ole niivõrd mingite salajaste teadmiste edasiandmises pöördkäitumisreeglite õpetamises ja nende otstarbe selgitamises. Kang see on naistemask. Kong on omaette liitu kogunenud naiste mask. Seegi on ainult kuuldav mask, kujutades endast naiste laulukooris. Nad saadavad endid tinakellukestega lina ja käte plaksutamisega. Kang kuulub tähtsate maskide hulka. See ilmub peale naise sündi ja surma või tüdrukute EGT sisiooni ajal. Seal Jehoova nimeline häälemas kõlab jällegi ümberlõikamise rituaal ja see tekib nii, et luulauda keerutatakse köie otsas. Väike-linnumask ja mask, mis sööb vett Need maskid ilmuvad nii-öelda püha hiie tarastatud alal kuhu tulevad noorukilt peale ümberlõikamist. Väike linnumask ehk Kema nöör meenutab linnu siristamist. Seda tekitatakse seest õõnsa silindrikujulise puutükiga, mida keerutatakse pika nööri otsas pea kohal. Sellega liitub niinimetatud vetsumask ehk IP. See on omamoodi muldtroll. Maasse kaevatud ava on kaetud puukoorija kiududega, mida hõõrutakse kätega. Et hõõrumisel tekiks takistus kasvataksegi kõrvit peal. Siit tulebki vets trumminimetus. Eini mask. Nagu nimigi ütleb Eino Väine hääle lasteaia sees. Kolm meest laulavad hääle tõendajatega. Solisti saateks kõlab kõristi. Söömas külmub kõikide pidustuste ajal. Selle funktsioon on pakkuda eeskätt meelelahutust, kuid sellelt võib paluda õnnistust või tuua sellele isegi ohvriande. Veel eksnaiste maske niinimetatud Plibana Ja noh, on kaugelt läheneda siis, nagu selle ainus eesmärk on pakkuda Minerva. Naised laulavad, kusjuures üks neist hülgab nagu häiresireen, rööpmelist kolinat tehakse köögiriistadega, mõned naised plaksutavad käsi raputavad kellukesega. Lõpuks tuleb Aafrika jaoks mõneti ebatavalise tseremoonia juurde kus kohalolijad jagunevad esinejateks ja pealt kuulajateks. Oleme jällegi tagasipõhjade Homees selleks, et kuulata õukondliku muusikat, varibade ehk varbad eetris. Neid ribasid on riigis oma 200000 ja neil on oma aristokraatia, kusjuures õukondadest kõige suurem olnd kuvandi oma. Praegu kõlab õukondlik tseremoonia ongi seal helisalvestatud. Toimub kuvandi printsi kiitmine, see toimub iga reede hommikul, prints tuleb siis meelsasti kohale, istub vastuvõturuumist ruudile ja laseb omale kiitmist hea maitsta. Tiitli see majja, sest ei saa muidugi ainult vaest printsi süüdistada. Aafriklane kui laadluse inimene suudad kiitmist ilma punastamata taluda. Eurooplane on samuti nõus, kui teda kiidetakse, ainult tõelist kiitust nautida siis kui teised seda ei näe. Aafriklanna seda võlts tunne. Tseremoonia läbiviija, ütleksin Kriootid, need on siis rahvalaulikud ja pillimehed. Nad mängivad kolme tüüpi pillidel neljal kaga kiil teleskoopilistel, metall trumpletitel, mis on üle kahe meetri pikad kahel kaenlas hoitavalt trummil, sant, paanil ja kalangul. Ja kahel kahepoolsel trummil koonil, mis on eri kirikud, hääle vähiosas. Ja lõpuks Markul ühe keelega poogenpill. Trompetit ja trumme mängitakse sellisel viisil, et nad matkivad Pariiva keele kõla nii-öelda kõneintonatsiooni, selle tõusude ja langustega. Niisiis need pillid peaksid kõnelema. Tseremoonia toimub nii, et vastuvõtu ruumis ei oota printsi saabumist ainult Kriyooted, vaid ka pealtvaatajad, printsi naised ja lapsed ja Aukondlikud amet kandjad. Kui siis majesteet, sisened, kõik tõusevad püsti ja kummardavad. Kui siis pühvel. Nii on kondee printside tiitel on ennast troonile istutanud. Üks lastest palub kõiki kohalolijaid istet võtta. Nüüd hakkabki alandlikku kiitust laulma arhailisest keelepruugis, mis on nii pidulik, et mitte keegi sellest midagi aru ei saa. Teenebriot paneb selle sisu ümber. Sa käisid ära pikkade tuua orjad koju ega koju jõudnud Orion õnnelik, nähes oma isandat. Iga päev ma rõõmustan, sest sa oled mulle nii hea saanud mulle süüa ulualuste kaitsjad, sa maksad orja eest, andsid talle oma valiku nime, sa oled pühvel, sa oled vapper o pühvel ikka jääd sa lahingus peale pühvli lähmann, metsik, keegi ei saa teda lüpsta. Mu prints on mulle kaitseks nälja janu vastu. Kuulab prints järglased, rõõm o pühvel. Su nimi on nagu surma ja igaüks leiab selles varju. Emaelevant toob alati elevandi ilmale ja samas vaimus kosiirdusi. Instrumentaarses vahelõigud ja kiitmised. Muusikalisest seisukohast võetuna on sinigaasi rangelt organiseeritud. Kõik on täpselt oma ettenähtud kohale, kõik oleks nagu mask, ongi mask, ainult erutu, sest seda ei ilusta õiste laagritulede kuma. Valguse ja varjumängud. Kui elevandiluurannikul luulete Bernaar puha Tanjee kirjutas oma luuletuse maskidest, võib-olla väljendust antipaatiad maskide vastu üldse. Kuid meie tahaksime seda mõista, kui vastumeelsust ainult ühte liiki maskides tardunud maskide vastu. Mustad baskid, iga värvilised maskid. Ma ei tule teie juurde mingi palvega. Surma nälja, janu, maskid, keha ja unenägude ta maskid. Mõteteta maskide, ringmängud, pisaraid hõbetatud balleedes. Paljastan teie näod maskide aegade piiril, et rõõm välja pääseks. Pronksist raudsed, hõbedased ja värskselt tuul ja kuldmaskid maskidega kaetud maskid. Olete teie näinud, kuidas sünnivad veed? Hoovavad Tähed, tekivad mandrid. Kuidas linnupoeg esimest korda esimeses päikese tikitud koidust lendu tõusta ärgitab. Maskide maskid. Enne teid oli maa peal sõna. Ja luuletajad. Näete, millisest savist jumal maailma lõi? Tinedatud maskid ei, helendab täht teie kohal ka meie kanname õlul korvitäis tähti ja Mcoomiat tähti oma rõivais. Ja laotame tähed oma rajale. Ja me viskame tähe, mügaraid pimedasse ühe teie värvi ühe maskid. Maskeerimismaskid hauakambrite pimedusest, maskide ristumiskohtadelt, maskid, Pierre staalidel, maskid haudades. Me oleme teile alati mõistatuslikud, sest oleme päikese lapsed.