Kuulete nüüd kirjutamata memuaare. Vaid kolm kuud pärast Ždanovi juunipööret oli Eesti kaitseväest saanud punaarmee osa. Nende määrustike hirsipudru politruk ide ja polkudega. Elva polgust otsustas umbes tol ajal kaduda kaks ajateenijat. Mõni aeg hiljem teatati rivi ees kõigile kohalejäänutele väejooksikute tabamisest neile langetatud surmaotsusest ja otsuse täideviimisest. Üks jooksul läinud meestest oli Heldur Siska. Teil on omapärane perekonnanimi, tähendab ta midagi? Ei, ma ei tea ta midagi, tähendab siis ka. Arvati, et mulgi maantee peale, aga selgus, et olime hoopis kõik kurvastest. Võru müüdi omal ajal, tähendab ta minu vanavanaisa ostis Penuiasse talu, kuna siis veel Võrumaal ei müüdud sellega siis arvatigi, siis arvas ka, et on multika. Lõpptulemus oli see Kalfjevia andmeid kontrollides, Võrumaalt töötasid ja ma ise olin, tähendab Jüri siis ka matustel Võrus, siis ma umbes 50 siis kaka kohtusin siis ka kõik Võrumaalt pärit ja eesnimi on. No minul on Heldur Heldur siis ka. Aga isa oli august, siis kaija, notar, kus kandis noorusaeg, möödus Tartu linnas. Ma olen Tartu poiss. Aga mind põllumajanduses huvitas nii, et ma õppisi Olustveres ja Ja siis lõpuks sain Königsbergi põllumajandusinstituudis eksternina aastaga lõpetada, koolide algus oli, aga koolide algus oli Treffneri algkool. Ja siis Läksin ju seal Tartu reaalkooli meikste kooli vahetasite sellepärast et mingi humanitaarala ei huvitanud reaalkool ehk boika boika ja Tartu poeglaste gümnaasium, mis vaimsel koolis oli, mis, mis vaim koolis valitsusel aega oli? Isamaaline vaim, me ei kujutanud ette, üldse võiks midagi muud olla. Meil oli koolis ka kaks orkestrit, sümfooniaorkester ja puhkpilliorkester. Ja. Aga elu kulges niiviisi, et. Ma pidin minema praktikale, Saksamaale sain juba Olustverest, olid paberid valmis, aga enam ei lastud ja võeti meid esimesel märtsil. Teise üksikus jalaväepataljoni aasta 39 39 ja ei, 40 oli 40 40 ja kutse tulid või 39 aasta lõpul, aga teine pataljon oli teine üksik, olin koos ratsarügemendi ja lennuväegrupiga. Söökla oli kõigil ühine meloni järjevahetustega sööki, lõunasöögihommikusöök, et ühel ajal ei saanud kõiki nii palju Messis toitlustada. No mis sellest teenistusest meelde on jäänud? Tennist mullu ei ta üldse omapära on. Noorteajal mäletan, ükskord oli, järsku tuli veebel Aabel ja et oli vaja lihtsalt minna, et keegi, kes oskab hobusega ümber käia Tookord oli Maarjamõisa tänaval oli sõjaväe see leivatööstus ja oma leiva, mis oma leivatööst, oma leivatööstus ja tehnilist, nii et järsku oli vaja, et kes oskab hobusega linna, vahel tõmbleb liiklususer. Mina ütlesin rahumeeli. Ja olen autojuht, tunnen liiklusmäärust täielikult, et mul olid valmis Tallinnas mingisugust raskust, kus auto hobusega sõitmine tollest ajast määratigi, mida hiljem ajutise keemia oli, tervis alt ei vea, oli, tähendab meil üks reospiduacon oli veoauto nelja tonnini. Ja siis mina olin ajateenija autojuht, kui tema ei saanud, või siis sõitsin mina. Aga tookord läksin siis hobusega rahumeeli ja Tõnn, mis kolm päeva sain leiba tuua. Siis ühe korra ma puhastasin hobust ja kolonel kohal tuli. Ja ma muidugi tuleb. Siis edasi jätkata oma tööd. Jälgused WBA peal oli saanud, miks niisuse mehe, kes, kes oskab kombel täielikult, miks te olete sellise pannud? Hobusemeheks? Muidugi oli, seletavad ära, et tema ise tahtis ja toon jääb linna ja sellest aga siis, kui kutsute mind tähendab. See Sand soo juurde, kellel oli see varustusladu seal paberid korda teha. Sai seal olla vast paar nädalat. Ühe korra major Nurbolk tuleb ja vaatab raamat, mis ma olin seal kirjutanud ja küsib minu käest, et kas masin oskad, nagu ma ütlesin, viisa juures masin, olen kirjutanud. Muidugi Wynne süsteemi, ma ei tunne, et jamadest aga meil käskkirjade jaoks ei olegi vaja. Rohkem, kui oskad temast. Tuligi pataljonis staabi juurde ma Nunbergid käsutusse minna ja noh, siis tulid need. Venelaste maandus lennuk Tartu lennuväljal ja juunis tulid sisse ja nägite sissetulekut. Nägin küll meid, siis võeti ka kasti kasarmust lahkuda. Läksime tookord juunikuus sinna Saksa teatri vastu koolimajja. Tookord tuli nüüd tanke kui lennukeid. No ja tankid, need sõitsid Emajõkke paar tükki. Need tankistid ei osanud vist õieti juhtidagi. Lennukeid maandus ka palju, ei lennukeid, üks kümmekond tükki näit jäi seal, kui palju ei tulnud, sest ega lennuväli oli väikega, Ženja ei saanud palju mahutada. Jaa. Olime kogu aeg enne seda ka valmis, et võib-olla tuleb vastu astuda, aga arvatavasti vinnas meie jõudu nõrgaks. Mehed olid küll kõik valmis minema, kui oleks vaja olnud. Aga läks teisiti. Ja siis tuli meil kolimine sinna ja see kolimine oli just sel ajal, kui raekoja ees oli see miiting mida on lehes näidatud sinna kunstlikult paljud seda rahvahulka, sest ta oli ainult raekoja ees seal purskkaevu juures ja ühe auto peal oli, mina vedasin just üle Kivisilla, tulin ja läksin küüni tänavat pidi ja Aia tänavalt ülesse oma kraami koormate tega ja pilt on võltsitud. Et see pilt oli võltsitud. Nii palju rahvast seal ei olnud. No maksimaalselt 150 200 inimest. Juunipööre jah. See oli see juunipööret mis hiljem pilti on võimalik muuta, tennistes kestis edasi kolonel kohal, muidugi võeti kohalt maha. Mehed saadeti elva luuka, polk moodustati. Ja siis kolonel Jents oli, kes oli ajutine ülem, tähendab niikaua kui likvideerimine. Ja meid oli kokku Jaan suits. Mina, ent just siis käia kolonel Lens, kolmekesi olime Hei, likvideerimiskomisjonis. Aga siis tuli järsku neid ülekuulamisi, see oli septembri lõpus. Ma ei tea, mis minu isa vastu tundis KGB huvi ja NKVD tollal NKVD tol ajal ja ja noh Hallis majas tema jah, ei, ainuke viga isa ei avaldanud, mis, milles teda süüdistati. Ja mina, ma käisin kaks korda ja siis anti mulle korraldus, see oli oktoobri algus. Ma ei mäleta täpselt päeva. Igatahes mäletan Oktoobri alguses kastega teisel või kolmandal et nendega sõita. Öösel tähendab minu oma isikliku autoga kästi Pihkvasse sõita. Keda sõidutada neid julgeolek kui mehi? KGB? NKVD mehi, nemad tahtsid Pihkvasse vähe kummaline jutt, vähe kummaline ja ja mina hakkasin kahtlema, et ei see on mingi lõks, et. Ja ütlesin suitsu neile ka, et. Et ma arvan, et lasemegi et kella kolmeks pidin minema ette, et laseme jalga Kerstile Jaan oli suits, Jaan oli lihtsalt kapron kes oli staabi juures pataljonis staabi juures. Ja tema ütles, et mina ka ja siis kui sina ära näe. Ja no niisiis mõtlesin, ma ütlen, kus suunas võit, vennas. Ajasin õpetaja tänavale, autod, lükkasime välja, et ei et võib-olla kuulevad. Et kuskil on mõni nukk Lükkasime käsitsi välja, panin käima ja sõitsin õpetaja tänavat pidi Pepleri tänavasse või tookord olnud ja kindral põdra tänav. Ja siis pöörasin raudteejaama ju poole ja kastanid pidi sõitsin, et saada raudtee silla alt läbi ja siis raudtee tänavat pidi, kuni selle Pauluse surnuaiaülesõiduni ja sealt Võru maanteele ja Võru maanteed pidi Võrru. Oli mõte, kuhu minna? No mõte oli, et Võrru minna, et Võrus sai benseeni. Et mul ei olnud nii palju masinas bensiini, et et jõuda Brüsselisse ja veel edasi. Mis plaan teil siis oli? No tee peal selgus veel, et Jaan suits oli maamõõdu lõõdia juures abilisena töötanud Petserimaal. Just Laura kandis. Ja seal hoitavad tuttavad fläti tüdrukud, et lähme nende juurde. Saame Läti raha, siis saame edasi Reiga. Sest eile rääkisime, et me läheme lihtsalt treiga ja auto sai ajada aidaa, käis uus kaks õhtuid, kõrud käis vahepalk ära ja auto lükkasime sisse. Panuid. Auto oli muidugi hiljem paari nädala pärast ikka kätelentu. Ja no ja läksitegi Lätimaale läksime, jah, ja me saime teada piirivalveliikumisega Lätti teenil sest nemad käisid ise ka üle. Ja meil oli selge pilt, kuna kuna Läti pool liigub ja kuna Eesti pool liigub, siis oli veel piirivalve olemas. Kes nad olid, seda ma ei tea. Eesti, kas oli juba venelased või? Igatahes varjasime ja otsisime momenti, kui nad just läksid eemale ja nii pool kilomeetrit kaugele, siis oli paras minna üle piiri, sest mis seal oli, ainult kraavia. Riias oli ka ju, nõukogude võim Riias olid samuti venel, oli teil kaugem eesmärk, mis oli teil kaugem eesmärk või mingi kava? Kuhu minna, mul oli see paber kaasas, ei, Saksamaale praktikale. Ja lihtsalt nuttis, et poliitilise põgenikuna läinud üle bee leia. Aga muidugi, Reiga saime ilusti rongiga. Tema, tema oskas väheke vene keelt ja mõtlesin sina küsipilet, mina taksokeeles ei taha küsida, siis hakkab kahtlema. Riiast saime veel osta ühe Läti kaarti. Mis oli, tähendab selle. Kus oli ka leedu memme lima pääl? Ta oli Lõuna-Lätti ja sellega oli meil hea liikuda. Sest Riiast me ei julgenud edasi sõita rongiga Jelgavasse, vaid läksime tolle 40 kilomeetrit jala. Igaks juhuks Jelgavas selgis selgusid, olid ka vene üksuse sees. Ja siis Jelgavas saime, sõitsime edasi autsesse, on juba Läti-Leedu piirilähedane, aga ta oli ka autise põllumajanduskool, oli seal hautise mõisas? Jaa, vaatasime aga kaardi pealt ja eemalt ka, et vahepeal on jõgi, millest ülesaamine. Oktoobrikuus ei ole niisama värdjaks mendid teha ei võinud. Ja hakkasime uurima, Oudova raudteejaamas oli bussisõiduplaanid sealt Laposs Vainudesse. Sõitsime siis bussiga Vainudesse ja Vainot ei olnud muud kui ainult kraavi. Üks kolm tundi vaatasime eemalt seda piiril lõikumist ja saime selgeks, kui kuidas piirivalve liigub ja õnnestus meil see piir ületada, aga olite Leedumaal leedumaal leedumal muidugi tekkis hädad. Umbes 90 kilomeetrit oli memmed ei Papeeri inimhinna, et nii ilma söömata ei pea vastu tookord saksa piirini ja ja mõtlesime tega kattuni. Usku nad on ja et ühe preestri juute kiriku ja see oli noh, maal niisule kiriku mais. Ja rääkisime võrdes vabalt saksa keelt, rääkisime oma asja ära ja ta siis andis meile raha rohkem, kui me tahtsime, me tahtsime ainult 50 litti, aga tema andis meile. Sadality ütles, et pidage meeles, et enne piiri on seitse, kaheksa kilomeditatsioon, kus on keelatud liikumine. Ja too oli meile väga tähtis hoiatus, hoiatus ja õnnistas meid veel ja et saaks õnnelikult piiri ületada. Katoliku preester, katoliku preester jah? Sest neil ei olnud kedagi teist usaldada. Nii palju oli mul katoliku preestrite usku, et nad ei ole äraandjad. Ja Škoda, siis, siis saime oma produkte täiendada, if rida, mida täiendada produkte lihtsalt kaasa leiba ja sai ja, ja. Ja siis liikusime kuli. Märkasime, et tuli see silt keelatud tsoon. Pööras ümber ja tagasi, nii et näha ei ole, et võib-olla seal on mõni, kes valvab. Siis võsa ja hakkas läksime talunud võsa vidi ja paremalt poolt teed. Tee viis kretingasse piirilinn oli piirilinn, jah. Ja seal oli vene väeosa. Laulsid Charlie oma laule ja kostis küllalt kaugele paari kilomeetri peale. See oli meile orientiiriks, et ei lähe lähemale. Sest tuli nüüd öösi liikuda. Siis Aid ainult paar kilomeetrit tunnis liikuv, kui sa pead kuulama igat krõpsu, et mitte jooksta rinnutsi kokku. Piirivalvega aga õnnestus meil järsku katsume traataed. Aga et kahe meetri kõrguseks kaks, kaks kümnendati ja alt proovisime, et ei ole nii lihtne. Meil tangid olid küll, et läbi näpistada kombineeritud tankid, nendega saad küll läbi sepistada, aga ta tükib häält tegema. Ja otsisime posti ja posti küljes olid tookord isolaatorit. Kolm isolaatorite umbes. Alt oli vast 70 sentimeetri ja siis poolemeetriste vahedega arvatavasti tahti voolu sisse manna või kas valgustuseks või? Seda ma ei tea. Aga meie vaatasime, et sedapidi saabki ülesse ronida. Et teine läheb teisi postijõude ja ronin üles, hüppame teisele poole alla. Ja tuleb kohe varjuda. Korraga jah. Et see hüppamine annab ikka mingi löögi edasi, et nii liikus välja alla hüpata. Ta oli, oli raketituli õhku kretingas õunast üks, viis minutit valgustusrakett. Kumb pool, mis, kumb pool vene pool. Saksa poolt ei tulnud ühtegi rakendi. Olite pikali, rulli, tuli pikali olla, kui nad valgustasid piiriniite tähelepanu ära, et nad siis mõtlevad, et mõni metsloom jooksis vastu aeda, jätavad järgi no piirist tuli ja teisel pool traataeda oli vast üks paarkümmend meetrit vaba maad, siis tuli piirikraav. Ja siis üks 100 meetrit eemal oli tee ääres kindlasti pehmelimaal. Et mujale ei olnud puit ääres, et puudega äärest teed. Ja läks üks saksa piirivalvur. Ma tahtsin teda kinni pidada, aga tasa mõtlesime, ta ei pannud tähelegi, mis see oli. Vas kella kolme. On umbes kella nelja ajal tuli teine mees ja piirivalvemees. Tähendab me ei teadnud, et gladinga suunas Pajoreni piiripunkt kus raudtee üle käis ja. No mõtlesime, rääkisin ära, et me oleme põgenikud ja piirivalvur kutsus meid kaasa. Saime seal korralikult pesta ja. Ja siis umbes kell kaheksas nüüd lähme. Kordoni ülema juurde paioosenis. Too kuulas jutu ära ja Saatis siis meid autoga neemelis. Käime Stas politseis kuulas meid ülejantes kahe näidendi, ei saa edasi lasta. Königsbergi, et me peame teie kohta andmed Tallinna. Nähtavasti emad said siis eesti saatkonna kaudu teada, kes me oleme. Ja nii kaua hoiti meid ühes piiriäärses. Vanade hooldekodudesse on toora, oli talle nimetes. Ja ajasime piirivalvuritega juttu ja Andorras lõhkusime, posid köögi millastele ja otsisime tegevust lihtsalt. Mis tuli autoga järgi. Paari nädala pärast me ei leia, viidi meid uuesti neemelisse ja ära väärtasju ei võetud, ainult et meil oli tsaarirublasid need siis võeti ja pangas avati arve. Käitume oli korrektne, käitumine oli korrektne. Ja siis sõitsime rongiga Königsbergi, Königsbergis läksime uuesti, politsei reageeris, täidame, see oli umbes noh, Kaise realisem platsi lähedal. Rääkisime, et me saime siia, aga me ei vaja. Möömaja ülem kuulas mind ära, ütles ma räägin, helistas kuhugi ja. Et muidu ei võeta vastu Eesti passiga ja saime häid. Masu mis pagan oli? Igatahes täida munder, tants oli see aadress. See on purustatud, kõik sõjas ei ole jälgi sellest linnaosast jälgegi. Ma 70. aastal käisin vaatamas, mis paljuga Leningradi alles on. Peajaam on alles, seda oli mõlemil nähtavasti vaja liikluseks. Aga säält pearaudteejaamast, kuni tähendab endi veniplatsini on kõik varemed. Seal on väga kõva tunnistamine olnud, sest muidu ei saa kolme-neljakordsest hooned ainult paar meetrit kohati müüri. Alles. Olite te tookord vabad mehed või valve all, kui te ringi liikusid? Kus sees ja Saksamaal ja valve all. Mina sain minna. Läksin basseinidel sõitsin sinna viis Königsbergis väike raudtee Saksamaal eraraudtee, neid kitsarööpmelise iga. Ja teine oli nord panov, kus oli Edelaraudtee, mis veis mere äärde. Aga see oli samblaost, kus mina pidin minema ja Sainfonsuldse telefoninumbri, kes oli fon, suitseb, see oli selle majandi õppemajandi omanik. Seal olid tüdrukud ka praktikal. Nii et Mulle tundus, et ta naine ei ole, sakslane sarnanes rohkem leedulanna aega. Ja oligi, sest hiljem, kui ma kunagi kohtusin, sõitsid nemad memmedel maal, et neid seal sugulased. Et võis olla ja ta oli väega niisumi, tahtis iga õhtu. Pärast õhtusööki istusime kõik koos ja igaüks jutustas midagi oma elust ja kodukohast. No see oli muidugi väga hea, siis harjusid õieti saksa keeles rääkima, nii nagu pea, sest ega õppimine on üks asi ja teine keelepraktika on teine asi. Seal olin kuni kevadeni praktikal ja tema oli minuga väga rahule, ainult et temal oli. Ta oleks inspektoriks jätnud, aga et Loli kohutus oma inspekter uuesti tööle võtta, kui see paraneb. Ja ütles, et vaata omale töökoht. Et ja juhuslikult ajalehest leidsingi kus oli perekonda võtmisega. Läischellus no see on perekonda leidmisega, see oli mul kõige parem variant, siis, siis ei ole mul söögimurrete midagi. Ja Ta oli õnneks karja majandusmõisaga. Selgus, et Plaut veenen oli. Rausseni lahendan kaheksa kilokraam. Kuut laut, veene. Käisin korra seal ära ja peremees oli rahul, et enne seda olid temal olnud praktikalt soomlased just kaks tükki. Et keeleprobleemi ei olnud, sest kui sa midagi ei osanud, keegi hakanud naerma, nad olid välismaalastega harjunud. Selle poolest oli õnn, et nii aga vahepeal tuli veel häda, mul oli ja Eesti pass ja sellega ma ei saanud tööle minna. Pidin saama sõja saksa passi mingisuguse läksinud Könizi Bergi presiidium ja seal mis presiidium, politsei, politsei, presiidium ja ja seal. Ooberst oli ülem ja tuled ja välismaalased peavad minema ikkagi. Kas Feltmile kossesema, mina olen põllumajanduseriharidusega ja mina ei taha mingisugust muud alatööd. Ja, aga me ei saa teile passi anda, mõtlesin, miks ei saa. Ma tean, et välismaalase teinud seadus, mis välismaalasele annab, samas on see õigus kui riigi sakslase tööde valikul. Vaat seda tema ei teadnud, et mina vahepeal sain teada. Põgenikud on poliitilised põgenikud, riigis hakkas ikka ühesugused õigused. Üpris, tulge kahe tunni pärast tagasi, pistis mulle rändan passi pihku. Ma veel vaatasin, et siis sai selgeks, et bastioni alli kaantega ja punane ja must Kreitze läbi ja teetäht oli täitsa raisk. See tähendas, et ma olin aarialane. Kui oleks olnud näiteks jõudil, oli kollane laablasel punane triip, et passi järgi kohe üteldagi, kes on, ja jäitegi-Saksamaale jäigi Saksamaale tööle ja kõik siis põllumajandusinspektor, see on nii nagu valitseja. Aga mõisal on peremees, et valitseja lihtsalt koostöös Berenega õiendabki tuli hakata mõisat juhtima ja kõik läks suuremate sekeldusteta ilma sekeldus töötasest. Vaat mina sai veel Königsbergis, enne kui jõudsime Königsbergi, sain tutvuda saksa uue tehnikaga, oli Königsbergi ostness. Seal oli põllumajandusmasinad kõik väljas, mis kõige uuemat. See oli mulle suureks kasuks. Ei olnud midagi ootamatut. See läks mul meelest vahepeal ära, et sai tutvuda messil, enne, kui ma läksin praktikale. Ja teid tülitanud ka kehaimeks taas politsei kestab absoluutselt mitte mingisugust. Ainuke, mis oli, et seal oli, kus ma praktikal olin belglased, sõjavangid, kelle tööd tuli juhtida. Sõda ju käis jah. Aga belglastega ei olnud midagi. Nad said saksa keelest nii palju aru ja mispärast nad hakkasid mind nii kaustama, nad teadsid, et May oli sakslane. Sellepärast oli nende kättejuhatamine kergem kui. Saksamaa oli tollel sõdiv riik, sõjas olev riik ja kuidas seda märgata oli? Argielus ei, argielus ei olnud midagi 40. ja 41. aasta enne, kui mai lõpus märkasin, et sõjavägi hakkas liikuma. Aegamööda liikus idapiiri suunas. 41 ohvitserid käisid meil mõisas juttu jaamas ja nemad ei teadnud ka. Tahtsime teada, aga nemad ei teadnud ka mikspärast liiguvad väeosa. Aga mis sai teisest vennast kellegagi koos tulite, tema oli ühe maamõõtja juures. Aga lõpuks ta vist ei tulnud toime ja siis ta oli, olid käinud taludes tööl. Ja siis ükskord tuli oli rahahädas, tuli minu juurde, et kuule, laena mulle, et ma tahan sõita, see oli. Ma mõtlen siin august või september. Et ma tahan minna kodumaale tagasi. Ma siis andsin talle, mis 400 marka. Millal ta kodumaale tagasi tahtis minna, siis kui oli juba Eesti valju siis ja see oli septembrikuus, siis oli juba. Oli ikka julge ettevõtmine, julge retk, ma mõtlen, riigimehed jäid ju kõik siin lõksu Eestis ja teie kahe kahe sõdurpoisiga tulite sealt ära ja aga Saksa piirivalve ütles, et Leedu president oli ka tulude paar päeva enne meil tööle. Eestlasi oli seniajani Tollus. Meetodid, et ega sakslased ei varjanud meie eest ka. Asju vot Ta oli hädas, tema ei saanud passi, mina sain passi ja mul vedas lihtsalt, et ma kuulsin, et põgenikud on riigis, hakkasin ka ühesugune õigus. No kas oli märgata mingit eriti suurt Hitleri kummardamist vä? Jah, see oli küll. Kuten morginaalsele töötlev, kui läksid sööklas kuhugi, sest mul tuli, vaat mis mul hea olid, mul peremees oli sealikus, ma praktika ots, Bowen, füürer, aga see oli Betsyrg power, füürer, see on nii kui maakonna põllumajandus. Ja tema ütles, et sina oled praktika lõpetanud. Ja suli lõputunnistusest sellepärast, et sa ei saanud. Tuli teine valitsus tagasi minna, sa ei saa. Läks rääkis selle loo ära, köhistaski. Võeti mind eksternina vastu iga nädal tuli mulle anda mingisugune eksam. Ja küsiti, kas tõlki vaja, miks meeste ei ole? Keemia tuleb ja niisuguseid asju, mida mina saksa keeles ei tea. Kui olete rahul. Ma ütlen ladina keel. Et need vormelid on ju teada ja aktsioonid. Ja nad olid täitsa nõus ja ma andsin muidu Olustvere oli kõige kõvem põllumajanduskool just keemia poolest andis ülikooli kursuse. Nii et keemia ja nii eksamitööd naljaasi ära anda, ilma õppimata. Millal teil tuli tahtmine kodumaale tulla? Dioodi detsembris 41 41, kui mul oli eksamid kõik ära tehtud ja. Kas teil oli ülevaade Eesti lahingutest, neile oli külastele Saksa lehed, kirjutasid, Saksa lehed kirjutasid ja isegi Tartu vabastamisest olid pilt ja peab tänavast oli pilt, kus see Maarja kiriku ära põlenud ja varemeis. Et ei varjatud tol korral veel 40 mis hiljem, seda ma ei tea. Kõige järgnenu kohta olgu praegu öeldud ehk nii palju, et jutustaja Heldur Siska kuulus Eesti kaitselahingute aegu 44 neljanda piirikaitse rügemendi staapi. Kuulsite kirjutamata memuaare.