Tiibeti kellade killukeste helilate kõlilat, Digisemist ja tinisemist võis kuulda varem ainult Tiibetis endas. Kellukesi valmistati pronksi ja hõbedasegust, mille täpsed vahekorrad olid teada ainult tegijatele endile. Tänu sellele on nende killukeste kõla ainulaadne, ainult tiibeti omane. Nüüd kuuleb Tiibeti Kelly mujalgi maailmas. 50.-te aastate lõpul tuli suurel hulgal tiibetlaste oma isade maalt lahkuda hiinlaste sissetungi tõttu. Loomuliku päikesega harjunud paarimiljoniline rahvas ei tahtnud leppida super punase päikesega mida neile hakkasid peale suruma vallutajad, kelle rahvaarv on tiibetlaste omast ainult 300 korda suurem. Aga päike on hõredama õhu tõttu Tiibetis selgem ja säravam kui kuskil mujal maailmas. On ju tiibetlaste kodumaa maailma kõrgeima valdavalt nelja kuni viie kilomeetri kõrgust kiltmaad läbivad ülikõrged ligi 70000 meetrilised mäeahelikud, mida läbistavad sügavad orud. Orgudes voolavad jõed ja kasvab mets, kõrgustes aga valitseb lausa kõrbemaastik. Võib nõustuda arvamusega, et selline looduspilt peegeldub ka Tiibeti muusikas. Pariisi ajakirja Arpress 1975. aasta oktoobrinumbris kirjutamis Horf Linu Himaalaja mäeahelike muusika, koskede kohin ja pakases lõhkevate kaljude müüriin metsikud tuuled, mis pühivad Tiibeti kõrgmaad kõuemürinat, mis võimsalt kajavad vastu sügavatest mehe gurudest. Killukeste tinin, jaki härgadega seedekaelas jugadena voolavad veed. Kõik need loodushäälid tugevdatuna mägede poolt leiavad oma ülistuse muusikas ja illustreerivad igati inimese ning looduse vahekorda milles ilmselt samuti võib muusika päritolu otsida. Geograafiline asend on aidanud tiibetlaste läbi aastasadade omariiklust säilitada. Karastunud tiibetlased olid kanged. 763. aastal käidi sõjaretkel Hiinas, mis ulatus kuni hiinlaste pealinnaväravani kuskile mujale ei põrkunud. Budismi juurutamine, mis Tiibetis algas seitsmendal sajandil sellisele tugevale vastupanule kui Tiibetis. Enne seda, kui Tiibetist sai budismi tsitadel Kuigi budism korduvalt taanduma rahvususundi pööni pooldajate ees alles neljandal katsel juba 11. sajandil sai budism kanda kinnitada Hiina budismiga võrreldes Tiibeti budismi eriti palju erinevusi enam kui tuhandeaastane võitlus siinlaste ja mongoli rahvaste, sealhulgas tiibetlaste Burjaatide vahel aga ka nendeks süüfilise olemuse kokkusobimatus muutsid vastastikused kultuurilised laenud sama hästi kui võimatuks. Pidev võitlus loodusjõudude inimeste vahel nõudis sitked rahvast. Tiibetlased Anu Ruda raamatus sissejuhatus lamaismi on kirjutatud. Kunagi kasvatate tiibeti lapsi Spartalikult. Üks tänini säilinud. Vanu kombeid oli palja imiku päikese kätte viimine mitmeks tunniks kõige kuumemal aastaajal. Enne seda määriti naha sisse võid ja peale päikese käes hoidmist seda ära ei pestud. Kuna arvati, et selline teguviis pidi kindlustama vastupanujõudu karmile kliimale, siis korrata seda kaks, kolm korda kuus kuni lapse kahe või kolmeaastaseks saamiseni on andnud veelgi julmemad praktikat. Vastsündinud on kastetud jääkülma vette, et näha, kas ta on elu jaoks küllalt tugev. Ja ometigi just sellisel moel arenes välja väga kõrge vaimne kultuur. Muidugi inimmõte on siin liikunud ka maagia poole rohkem kui kusagil mujal maailmas. Ent ometigi just kloostrites on olnud tingimusi pidevaks ja järjekindlaks mõttetööks. Pierre budismi vastuvõtmistiibetlased enam vallutusretkedel ei käinud. Oma 1975. aastal ilmunud raamatus vana Burjaadi maalikunst kirjutas Levkumilju. Vastandina lääneeurooplastele muhameedlaste hiinlastele, kes levitasid oma tsivilisatsiooni printsiip relvajõuga. Pretendeeriksid Bütsants, Tiibet ainult hingede ja südamete valitsemisele. Nad saatsid välja õpetajaid, aga mitte vallutajaid. Just selle tõttu saidki sõjakad venelased musta röölistelt habemega lõikadelt. Aga taltsutamatud mongolid palja paistelt, kollase röölistelt Laamadelt kirjaoskuse, hariduse ja kunstimaitse. Selles ei olnud sunnitust, vaid siiruse otsimist, sõbralikke. Tutte naabrite poolt Tiibeti ise muutus arvutute kloostrite maaks. Haase lähikonnas oli kolm suurt kloostrit, millest suurimas teeb pungist oli ligi 10000 meest. Iga tiibeti perekond tahtis, et mõni tema liikmeist oleks kloostris ei pandud paljuks toita ja katta muuki. Mungad tööd teha ei tohtinud, igasugune tegutsemine äratab kirgi ja viib patuteel tasuks. Munkade ülalpidamise eest võisid maised inimesed loota, et järgmises elus saavad nad ise muukkadeks. Tirin veel kord šašlinud Tiibeti muusika on lähedases vahekorras religioossete tekstide retsiteerimisel. Talle on üldiselt iseloomulik kahe fraasi samas rütmis, mis kokku moodustab Stru. Seda siis retsiteeritakse, sahmodeeritakse või lauldakse unisoonis. Instrumendid võivad rõhutada rütmilisi aktsent või eraldada teineteisest erinevaid stroof. Muusikaline kasvatus toimub suuliselt õpetajalt otse õppijale. Sellegipoolest rütmi, hääle, kõrguse või instrumentaalsete vahelõikude tähistamised kantakse teinekord paralleelselt ka tekstile. Olgu ta vokaal-instrumentaalne, tiibeti muusika Kant põhiliselt heliline annetustehnika ja abivahend kontsentreerimiseks jumaluste esilekutsumiseks, kes sümboliseerivad neid jõude, mida on vaja ohjeldada. Juba vana usu. Hundipööning muusikat kasutati rituaalse lauluna kui vahendit üleloomulike jõududega ühendusse astumiseks. Rituaalid kujutasid endast tehnikat heade vaimude väljakutsumiseks ja kurjade vaimude äraajamiseks. Budistid viisid muusikat edasi nii selle mõtte kui ka kasutuse ulatuse osas. Nad mitme kesistasid pillide kasutamist ja tõid sisse võõraid elemente Indiast, Hiinast ja Kesk-Aasiast. Kõiki neid laenusid tehti kooskõlas traditsioonidega. Tagajärjena kujunes välja pühitsetud muusika, millel on selgelt omanäoline karakter sealjuures Tiibeti budismi erinevad koolkonnad, Adrakteerisid muusikat ja tantsu vastavalt oma temperamendile ning formaalsetele erinevustele. Kuna filosoofiline alus, muusika, liturgiline otstarbe olite ühendavaks jõuks kõikide koolkondade vahel siis ka formaalsest aspektid eriteerini koolkondade. Võimegi kuuldust teha järelduse, et Tiibeti muusikal On sünkreetiline iseloom. Tsüklotism on üldse kultuuri varasematele arenguastmetele omale liigendumatus, seal tegevuse maailma mõtestamise ja kunstiloomingu ühtsus. Sel kretism on rahvaluule tähtsamaid tunnuseid. Muusika on seal lahutamatu sõnast või siis draamaelementidest ja tantsust. Kuulame neid piinle, mida kasutatakse Tiibeti kloostriteenistusel. See on kiidu hin kahele oboelaadsele pillile, mis on sugulased. Keskaegsetes on nendega algus nagu ikka, rütmiliselt vabam, edasi muutub. Kindlamaks väärib tähelepanu ott pillide ulatuseks on tavaliselt sext. See näitab, et ka tiibeti muusika aluseks on olnud pooltooni, seda viie heliseni seon deltatooniline gamma. Kas selle helirea põhi helideks peaksid olema Soldu freesi? Pentatoonilise loogika järgi puuduvat lahahheli asendab Flavia mull. Lisaks sellele on kaks pooltoonist intervalli looli c rivile Rudiis. Tiibeti budismi koolkondade st on juhtival kohal niinimetatud kollase mütschelliste ehk luckpa koolkond kuhu kuulub ka praegune tiibetlaste ilmalik ja vaimulik juht dalai-laama kuulemegi Lugba tantsu. Selline tantsule on iseloomulik just trompeti kõla. Trumpekkeid, tiibetlaste rohkesti erineva kujuga, puhutakse isegi suurtesse merekarpidesse. Eriti põnevat silmale on muidugi hästi pikad madala hääleliselt pilli mida nende tohutu pikkuse tõttu saab mängida ainult tuge kasutades. Selleks võib ka olla kaasmungad, olid need hõbedast ja vasest tehtud. Pillid peavad oma kõuehäälega segama valu 1000-st. Põrgus šarli loo kirjutas, et esimesi aastaid kloostris elades võis Noviits täita ainult tagasihoidlik köögitöölise võideeserveerija ülesandeid. Pärast erilist pühitsustseremooniat saab temast suure kahepoolse trummimängija, mille rütm saadab tseremooniaid ja protsessioone. Edasi saab temast suurtele skoopeliste padrunite puhuja, mis on neli kuni viis meetrit pikad. Mõni aasta hiljem võib ta juba poeg mängida. Kellukesed ja liivakellataoliselt käsitrummil on määratud juba kõrgematele vaimulikud. Laamadega. Keelpill liturgilise otstarbeks ei kasutata aga dalai-laama samas luue muusikud mängivad ka kuue keelelisel näppe pillil. Charliel. Kuid ega midagi eelpool nimetatud kõrgmäestiku hääli meenutab. Siis on see pikk madalahääleline, pasun. Madalate meeshäälte vastu on tiibetlaste eriline respekt. Islamimaades ja Indias hinnatakse ainult kõrgeid meesraeli Aserbaidžaanis Rile Džibeekov kirjutas oma enne esimest maailmasõda valminud ooperites negatiivsete tegelaste partiid madalatele meeshäältele. See aina tugevdas kuulajat antipa, et nende vastu Tiibetis Aga koolitati meeshääli. Nii et nad võiksid laulda kõige madalamates registrites. Sest just madalad hääled pidid eriti hingestatud olema jumalustele kõige lähemal, seisma. Tiibeti rituaalides kasutatavad kõlad ei pidanud väljendama individuaalsete või üldse inimlikku kunsti. Nende ülesandeks oli kehastada suhteid kosmosega, edasi anda rütme, mis pidid tulema universumi sügavustest. Budism on väga elastne Jaapanis sulasta ühte põlisusundit sümptoismiga Tiibetis fööniga. Selle tõttu nimetatakse teda Tiibetis lamaismiks laen. Maismile on iseloomulik maagia rituaali suur osatähtsus, kusjuures eriline koht on deemoni. Kultuse vööl on tiibetlaste hulgas säilinud ka küllaltki puhtal kujul. Lamaitsmi nimetatakse kollaseks vööni mustaks usundiks. Siinjuures on huvitav, et vööndi ei kujunenud välja ainuüksi Tiibetis. Vööni aluseks oli mitt, raisk, võitmatut, päikest, sümboliseeriv, mitra, kultus. Micraise oli indoiraani, valgus, jumal. Ürghärjataltsutaja ja tapja. Micrat austati muinasIndia niinimetatud veda usundis. Irani mardaismis oli ta headuse jõudude juht. Sealt levis mitra kultus neljandal kuni kolmanda sajandini enne meie aja arvamist Babüloonia. Aasiasse jõudes juba meie ajaarvamise järgi esimesel sajandil Rooma aladele muutudes kolmandal sajandil üheks Rooma riigi usundiks ja Kristuse peamiseks võistleks. Mitt reisil olid iseloomulikud härjaohvriga seotud ministeeriumid maa-alustes, koobastes. Praeguses Birmas elava šamaani rahva kaudu jõudis mitraism ka Tiibet lasteni. Kui läänepoolne metrays muutus Roomas sõjaliste võitude religiooniks siis arhailine idapoolne mitra kultus sai õpetuseks võitluses tõe ja õiguse eest. Rooma võitmatu päikese asemel jäi päike mitra silmaks heleda valguse ooperi talitajaks. Kui budistid eitavat tegutsemist, siis mitra Eestit suhtuvad sõjategevusest kõrvalehoidlatesse. Kuidas Artööridesse? Siin on üks põhjusi, miks budism leidis nii tugevat vastupanu mitraismi või nüüd juba fööni pooldajate poolt. Fööni kosmoloogia järgi tekkis valge ja must valgus. Siis kah valguse inimene ja pimeduse inimene. Viimane oli kurjuse ja sõdade kehastus. Valguse jõududel olid oma deemonid valged mehed. Maa peal on punased deemonid, vaimud, kes liiguvad templite ümber kõige kurjemad. Hammustan teemasid kommunistlikust kultusest, tulenesid ohvritalitused ohvri loomadel. Lammastel koertel ja ahvidel murti jalad ja lõigati tükkideks. Talituse juurde käis manitsus. Kuid teie südamed on reetlikud ja teie mõtted vaenulikud. Siis jumalad näevad seda toimivat teiega nagu nende ohvriloomadega. Analoogilise ohvritalitusi tunti vanas Roomas. Kõrvuti fööni elementidega on lava ism seotud niinimetatud tantrismiga. Teatrismi nimetus tuleneb sellest, et ta peab pühadeks rituaal seid tekste niinimetatud tantrasid tsentrism Loe veel kõige kiiremaks ja täielikumaks vabanemis teeks maisusest piir saavutada põhjuslikkuse seadust, võitvat müstilist energiat, loitsude jah, mu nõidumiste abil tantristida kunsti seal kujutatud pühamehi, nende naispartnerite embuses, naiselik alge, sümboliseeriv budistlike tontristide juures sügavat passiivset teadmist. Mehelik alge aga kehastab kirglikku sekkumist maailma asjadesse. Teadmine. Tegutsemistahe ühinevad, samastuvad inimlik mikrokosmos ja kõiksus ehk makromassi. Tantrate kõrval on sellega riimuvust manud. Ja neid on müstilised vormelid, mille abil saab välja kutsuda ja assimileerida jõudusid, mille sümboliteks need on. Mantrotte kordamise puhul. Pannakse suurt rõhku, korraliku väljaütlemise, õige intonatsiooni ja intensiivse kontsentratsiooni peale. Räägitakse lugu ühest vanast naisest, kes kutsunud vale ütlemisega hea asemel jumalanna vaimulikke, laama tuli appi ja pahajumalanna kadus. Vana naine püüdis nüüd viga mitte enam korrata, aga kaotas kontsentratsioonivõime. Siis võttis end kokku. Kontsentreerus tegi Vanavia. Jälle tuli valejumalanna. Tähtsaim mantrotest on omm Mani Padme hum. Mis on tiibeti kaitsepühaku ava looka sümboliks. Avalokka kehastuvad ka kõikides dalai Laamades. Tiibetis on komme, et kui sureb Tamaid, et kui surev dalai-laama hakatakse kohe uut valitsejat otsima vastsündinud laste hulgast. Avalokka sümbolit graviiritakse kividele ja mäekülgedele. Seda teksti pannakse palve veskitesse, mida kannab iga usklik lamaist. Miski liikumises poliseerib pidevat palvuse seisundit. Šamaandlikest loitsude mantrat. Kõik põhineb kontsentratsiooni. Tänu kontsentratsiooni-le osatakse kiibetiski käia paljajalu tulistel sütel jääda vigastamata, aga kontsentratsiooni süvendavad ka kordamised. Siit ka need pidevad kordused liturgilise muusikas. Samaaegselt tuleb osata kontsentreeruda ka igale muusikahelile. Iga heli on sümbol. Rituaalid võtavad oma alla enamiku kloostripäevast. Palvusi tuleb ütelda nii, et nendega ei oleks seotud mingeid maisi, tahtmisi või huvitatust. Samal ajal ei saa ütelda, et rituaalide endi eesmärgid olnuks ima huvituseta. Nende eesmärgiks on avaldada mõju lihtsatele inimestele. Sama mõte oli kloostrite ehitamisel maalilistesse kohtadesse. Juba eemalt paistsid silma kullatud templikatused, lehvivad lipud, kostis tuule käes helisevad kellukesed, meloodiline kõla. Originaalne Tiibeti klooster. Arhitektuur saavutab erilise efekti keset rohelist aasa. Sees aga on pidevalt intsentsi. See on lõhnaküünalde ruum. Sisemus on ehitud vaipade ja balda hiinidega. Kolossaalselt pühakujude ees säravad lambid. Uus aasta rituaalist on juttu Fritz Rudolfi raamatus. Mehe tippudel pole jumalaid. Väljas põrisevad kumeralt trummid. Suur uusaastapidu algab. Õuel seisavad ootusrikkalt usklikud, kes on nädalaid teel olnud, et pidu kaasa elada. Aukartlikult ootavad kloostri õpilased, munkade koori. Rõdudele istuvad väärikalt kõrged vaimulikud oma kõige uhkemate rõivastes. Värviekstaas punases ja kollases siid, progaa, hinnalised lipud, eesriided, muusikameeste läikivad pillid. Järsku hüü tuhandetest kõridest. Ta tuleb rõdule, on ilmnenud üllas pühadus. Teda ümbritsevad suur laamad, õpetajad, kõrged aukandjad, ülikud. Tikud. Aeglase kätteõpitud elegants, siga sammuvad nad oma kohtadele. Ja siis sööstavad maski. Tantsijad möirgab rahvahulga ette. Metsikult uluvad trompetit ja merikarbid. Trummipulgad vihisevad tormilised rütmis. Mõtlevatel kehadel kõiguvad hiiglaslikud deemoni, lõustad valge jaki saba, inimluust nikerdatud varre küljes piitsutab õhku. Üha kiiremaks üha metsikumaks muutub tants üha rohkem maskis hüppab märatsevasse ringi liikumine kaasa ka pealtvaatajad. Tantsijate ekstaas kandub üle naistele ja lastele, meestele ja munkadele nunnade leianoviitsidele. Juba kolm tundi voogab pidu. Kolme päeva pärast pole see midagi oma tornidest kaotanud. Ainult patu kahetsevad palverändajad ei lase end kaasa kiskuda ilmalikesse lõksudesse. Pigem näib, nagu oleksime õppinud metsikule ohjendamatule peole just selleks, et siin oma alandlikkust karskus proovile panna. Ent Spite kõiki rituaalseid etendusi pakkuda laiali rahvale vaatamiseks on olnud kloostri etendus ikka valitud, õigemini suletud ringkonnale. Üks selliseid oli klassikaline müsteerium draamast sõimekundan, mis pärines seitsmeteistkümnendast sajandist. Sõimekondan kuulub rahade hulka, mis kujutavad kautama buda tegusid ja kannatusi tema erinevates taassündides. Esindajateks on laamad ja ühegi võõra silm ei tohi etendust teha. Selle pühitsetud mantra sümboliks olev Tiibeti pühak Avalokita kuulub Bodhisattva hulka Bodhisattva del eelduseks saada Budaks kõrgemat täiuslikkuseni jõudnud olendiks jõuda nirvaanasse. Ent kaastundest teiste inimeste vastu loobub Bodhisattva nirvanast, et üha uuesti sündides aidata kaneel sinna jõuda. Õiglast elu elanud loom võib saada kõigepealt inimeseks pärast tõusta pühal redelil saada Motki sattvaks ja muudaks. Tiibetlased ongi oma Kauks esivanemaks kuulutanud ahvi, kes oli Bodhisattva ava lookita. Õpilaseks. Aga nokital oli üks ahvist õpilane, kes õppis igasuguseid imesid tegema. Avalokita saatis selle ahvi Tiibetisse mediteerima. Ah, täiustus seal ja Saibudi sataks. Üks kord märkas teda mäe nõid ja läks põlema kirest tema astu. Nõid tuli naise kujul tema juurde ja ütles. Me peame saama meheks ja naiseks. Madin sattva vastas. Ma olen püha Avalokita õpilane ja kui ma saan su meheks, siis rikkuma tõotust mäe vaimetlas. Kui samu meheks ei saa, siis ma tapan ennast ära ja viskas bodhisattva kõrvale pikali. Ahvide valitseja panin kiusatusele vastu ja siis tõusis nõid üles ning laulis talle laulu. Teadmata, kuidas olla ja mida ette võtta, pöördus bodhisattva Avalokita poole. Avalokita mõtlasi andis sügavmõttelise nõuande. Saagu sinust, näe, nõiamees. Sellest kooselust sündis neil kuus üksteisest väga erinevad ahvi. Üks looma moodi, hooletu ja loomakommetega, aga teine sarnanes inimesele, kes pole võimeline sügavateks teadmisteks. Ja oli nõrgamõistuslik. Kolmas oli nagu taevaelanik, suure ja õilsa hingega. Need ahvid ronisid mööda puid ja sõid vilju. Kolme aasta pärast olid nad nii kõvasti paljunenud, et vilju enam ei jätkunud, aga kuna muud toitu ei olnud, jäidab nälga. Murelik ahvi kuningast pöördus jälle oma õpetaja poole. Avalokide vastas, sinu soo, teen maavalitsejaks. Ta tõusis, võttis summeeru mäelt rokinisu maisi hauaseemned ning viskas maha järk-järgult peab arvama, et toitumine ja keskkonna mõjul hakkasid ahvile karvad ja sabad kaduma. Meil hakkas külm ja nad pidid puulehtedest riideid tegema. Niisiis on Tiibetis kahte liiki inimesi. Need, kes on läinud isasse bodi sattvasse avara hingega, väga helded ja vooruslikud ei sõimle ja oskavad ilusti kõneleda. Ja need, kes on läinud emasse nõida, väga kirglikud ja väga kadedad, armastavad kaubelda ja vahelt lõigata, armastavad väga naerda ja itsitada. Nad on suurte nõudmistega olles küll tugeva keha ja julge südamega, ei jaganud üldse seda, mida teevad. Kui nad kuulevad teiste puudustest, siis rõõmustavad. Kuuleme veel mängu kahel sol, meil viiest helist Laadoreemifadjess koosnebki Se ükst Tiibeti populaarsemaid viise. Võiks veel lisada, et jakki, lehmavõist tehtud kujut või skulptuurid. Nii on tõepoolest, selle tseremoonia loo nimetas jakivõist mitte ainult ei poolita igasuguseid kujundeid tähtsate sündmuste puhul. See on tähtis toitaine, juuakse nimelt jakki või teed. Pruunistatud odrateradest tehtud jahust ja võitatud teest tehakse ühte levinumat toitu. Zampat. Teemani pöördusi tehtud kaugeltki ainult võist. Kogu Tiibeti kunst kujutab ühelt poolt Budaside satavasid, teiselt poolt aga deemonid. Jumala see kujutada. Need on küllalt pikaldane olevused, kuid mitte igavesed. Nemadki alluvad niinimetatud tuntud sansaarale kannatusest, Kantor olemise vormelile aina uute ümbersündide reale. Head teod toovad kaasa paremakujulise, taastasin halvad teod, halvema kondise sansaara, vastandann Nirvana kannatus, puudub. Jumalate kõrvale sansaara ratas, veel pooljumalad, inimesed, loomad, igavesti näljased vaimud ja kannatavad allmaailma elanikud. Ent hirmuäratav oma välimuselt kui ükski deemon on allmaailma valitseja jaama. Tema ise kannatab samuti põrgupiinu ning peab iga päev alla neelama suure portsjoni sulametalli. Ent samal ajal on tal vaimulike ametiaste hämapala olevus, kes ohverdab ennast kaitsta usku. Koledad näivad nad ainult usu vaenlastele. Pühakukujutustele tuleb tähele panna nende käte hoiakut, seoloovate mõtestatud. Tähendusrikkaid kätehoiakuid nimetatakse muudradeks. Neid kasutavad india tantsijate tiibeti mungad lauldes tsiteerides teostajad käte sõrmedega muudrasid müstilisi märke, mis peavad kontrollima kehas olevaid, voolusid aga vastama kindlatele vaimsetele mingitele. Ühtlasi peavad muudrad magnitiseerima ümbritsevat ruumi. Kus ma kooli ei avaldu, ainult müütides ja legendides vaid ka kilosofeerivas mõtlemises, kõneldakse kogu maailma või isegi isenemise illusoosisest. Fenomenaalne maailm pidavat olema ebapüsiv ja seega ebareaalne. Kuid ometigi nende ebapüsivate nähtuste aluseks on nii-öelda energeetiline substants, suur valgus, kõikide asjade olemas. Sellega on seletatav Katiibetlik seletus surma kohta aga ka olukorra kohta, surma ja taassündi vahel millele olnud pühendatud varem salajane Tiibeti surnuteraamat. Surnute raamatuuurija eemand Ventsi sõnade järgi pidevalt paljud laamad kinnitama erinevate pillide kõla langevad ühte nende kõladega, mis tekivad inimkehas. Et neid kuulda, tulevad kõrvad kõvasti sõrmedega sulgeda ja intensiivselt kontsentreeruda. Siis võib kuulda nagu suure trummimürinat asunami, trompetihääli, kellukesi, taldrikud ja nii edasi. Seda nimetatakse tõelisuse loomulikuks tüliks. Surmajärgse eksistentsi teema on olnud innustavaks ka laululoomingule. Kaks praeguse dalai-laama õpetajat on loonud traditsioonilises stiilis pala tulevase eruteemal võttes aluseks täiesti pentatoonilise heli reagi toore Miinzolla. Lõpetuseks mõned read Linnart Mälli kirjutisest saladusteta saladuslik Tiibet, raamatust Pronksnaeratus. Kuidas me ka ei hindaks Tiibeti kloostreid ja neis elavaid munki. Ei saa märkimata jätta, et kõige muu kõrval olid need kloostrid suurteks haridus- ja kultuurikeskusteks. Vaevalt on kusagil mujal raamatuid nii hardalt austatud kui Tiibetis tiibeti kultuuri suursaavutuseks tuleb pidada psühholoogiat. See on aga Tiibeti suurim saladus. Mõned Euroopa uurijad on väitnud, et kui tehnikas oleme meie tiibetlastest 1000 aastat ees, siis psühholoogias on nemad meist täpselt sama palju kaugemale jõudnud.