Palun. Kes siis kirjameestest veel paremini pidi tundma iirimad kui mitte George Bernard sho oma raamatus John Bulli teine saar, milles ta astus iirlaste õiguste kaitseks välja laskis ta iirlased oma kodumaad hiiglasele kirjeldada sellisel viisil. Pehmes niiskaseerima õhus pole teil ajutaksenemist karta. Inglismaal pole teil selliseid värvitoone taevas, pole sellist kauguste kutset ega ka sellist tundide nukrust. Irvine võinuks veel lisada, et nii rikkaid rahvaluulekogusid, kuni neil pole inglastel ammugi Iiri folkloorivaramu, on maailmas üks rikkamaid üldse. See on mõjustama vot ka professionaalset kunstiloomingut jätnud sellele alati selgesti tajutava jälje. Iirimaal on kunstis alati omanäolisust lugupeetud. Omanäoline on igal jutustus või luulepala, iga laul. Ja loomulikult ka iga kirjanik alates Jonathan Swift dist ja Oliver koolsmisest. William Patlariitsi loomingus on iiri saagade hõngu. Tema haual draaklefi surnuaial on uhke pidav. Vaata külma pilguga elule ja surmale. Ratsamees sõidan mööda. Iirlaste vabadusvõitlusest on mõjustatud suur osa siin õhukesi loomingust. Joissa, kes eesti lugejale tuntud peamiselt oma jutustuste koguga tablinlased on ühes oma põhiteoses Olüsses Odüsseus ühendanud elulise, üksikasjaliku Se mütoloogilise legendaarse tagaplaaniga. Johistama luuletustes oskas suurepäraselt tabada seda iriliku õhtu nukrust, millele viitas ka soo, iirlane. Vete koha kurbust kuulen kogu päev, kui halaks kuskil merelind, kes üksi läheb ja kuuleb tuult, mis mere illust kõikjal näeb. Üks luisust ja külmust on tuulte lool. Mind vette koha kurbus saadab, igal pool on lõpmatuse kõikjalt kostev vetevool. Seda, et iirlastele on alati olnud iseloomulik oskus näha maailma oma silmadega tunnistab ühe Stablini raamatukogus säilitatav Markuse evangeelium, mis on pärit üheksandast sajandist. See käsitsi joonistatud ja kirjutatud töö on ajahambast kõvasti puretud. Ent ta näitab selgesti, millise isikupärase vaatenurga alt kunagised kunstnikud evangeeliumi teemat näinud. Siion joonistatud akrobaat ja paabulinde lohesid ja hiiri jahtivaid. Kas aga ka mehi, kes millegipärast tirivad 11 habemest olgu piiblilood, legendid või ajalugu? Kõik see annab toitu fantaasiale. Iirimaal ei ole vähe vanglasse. Nendes kutsutakse külastajaid osa võtma keskaja moodi bankettidest, liha söömise ja mõdu joomisega. Sinna juurde jutustatakse dramatiseeritud vormis ajalugu. Tihtipeale noorte tütarlaste poolt hulgas aga annavad seniajani etendusi. Rändkomediandid. Neid kutsutakse mammeriteks. Nendegi teemaks on minevikusündmused. Naudi Merjohhara esitabki praegu mammeri laulu, milles aeglaselt jutustav ja tantsuline osad täiendavad teineteist. Mamerid võivad esineda tosina kaupa koos. Peas on neil sõjaväemütsid. Rohelised ja oranžid, see on rahvusvärvides, lindid käivad samuti kostüümi juurde. Käes on neil lühikesed puumõõgad. Pillideks on neil tavaliselt trumm, akordion või suupill. Nende saatel siis hüpeldakse ja keereldakse, lüüakse puu mõõku kokku küllaltki keerulises rütmis. Oma etendusega püüavad nad anda omamoodi pildi iirlaste vabadusvõitlusest. Ligi kaheksa sajandi vältel. Nii nagu Šotimaal, nii ka Iirimaal tantsitakse nii-öelda köörist, tantsu, really. Praegu tantsitakse neid meeldivatele, koosviibimistel nii-öelda Kellidel kunagi aga oridoriilinud osaks mõõkade tantsust, mõõkadega tantsimist, harrastatud omal ajal ka Skandinaavias ja ega Iirimaalt ning Skandinaaviamaid lahutanud merede onupit küllalt selleks, et takistada nende rahvaste vahelisti vaenulikke või siis asjalikke kontakte. On Euroopa mandril tuntud šiigi nime all, rütmiks on tavaliselt mõnus kuus kaheksandiku. Iirimaal on see tants rahvatantsu kõige kauem vastu pidanud. Nii Skandinaavias kui ka Euroopa mandriga on iirlastele isegi ühiseid juuri. Nemad ise, õigemini kunagised keldid, on kuuendal sajandil enne meie aja arvamist tulnud oma saarele praeguse Saksamaa läänerajoonides. Siin segunesid nad päris rahvaste piktide Kaledoonlaste ja teistega. Üheksandal ja 10. sajandil juba meie ajaarvamise järgi oli neil palju tegemist Skandinaaviast tulnud Vikingitega. Kaitseks rünnakute vastu ehitati kogumaal kõrgeid torne, millest paljud on tänaseni säilinud. Skandinaavia oli ikka juuni, on ka iiri lauludes nagu selleski, mida Mary Ohara kohe esitab. Ja siia juurde veidi muistset saagade aegset luulet näinud Ma maad olen, lahket ja heledat pettust seal pole ja vale on tundmata kuningas sõdureid näha. Veel sain laabraidi lahingus kiirelt magada. Veel ma nägin seal võitlejaid, helgeid relvi, kel mitmeid lahingulöömiseks samuti riideid, kirevaid kangaid, kaunimaid palju kui lihtmehe kuub. Peo peal. Ma nägin palju armsaid naisi, palju neidusid kaunimast, kaunimaid jahilend metsast, mägede keskel võistlesid seal imeilusad noorukid. Majas on palju lauljaid ja muusikuid, et oleks lõbusam naistel ja neidudel. Kui ma poleks rutanud kiirel käigul koju magusat hoidumust oleksin tundnud. Saadad, mis kujunesid välja 11.-ks kuni 12 10.-ks sajandiks on siitpeale jäänud kunstiliseks kapitaliks, mille protsentidest oli Iiri folkloorikirjandus seniajani toitunud. Kuuleme ühte nendest. Üks rikas ungarlane elas mägedes. Teda hüüti krunku Agnomani poeg. Kuid ta naine, tema laste ema sureb kaua aega ei lasta ilma naiseta. Ükskord, kui ta lamas oma majas, nägi ta, kuidas sisenes väga kaunis noor naisterahvas. Maha oli selle naise nimi, nagu räägivad teadjad inimesed Taistest kolde äärde ja tegi tule üles. Ta jäi majja kuni päeva lõpuni. Ütleme, et ühtegi sõna. Kui hämarduma hakkas, võttis ta kelleltki küsimata ämbri ja läks lehmi lüpsma. Taas sisenedes pöörata paremale, mis tähendab head. Jõudis kööki, seadis majapidamise korda ja tulingistusse järel krundi kõrvale pingile. Kui kõik magama läksid, kustutas ta tule, läks krunku juurde, heitis tema teki alla ja kallistas teda nii jäitkinud koos elama ja naine sai mehest käima peale. Tol ajal oli Ultarlastel kombeks korraldada sagedasi sõdalaste kokkutulekuid ja pidusid. Ka mina lähen peole, ütles kronku. Naine vastas. Tea, et kui sa kellelegi meie kooselust räägid, tuleb sellele lõpppeol. Toimus hobuste võiduajamine. Võitjaks tulid kuninga hobused ja lauljad hakkasid kuningat ja kuningannat ülistama. Minu naine jookseb nendest valgetest hobustest kiiremini, ütles Kurongu. Võtke see mees kinni, hüüdis kuningas. Ärge laske teda lahti enne, kui tema naine pole võistlustele ilmunud. Naine toodi kohale ja ta ütles. Ma ei saa joosta. Ma kannan oma lõppest väikest poissi ja koormust vabanemise tund pole enam kaugel. Tõstke mõõk tema mehe kohale, hüüdis kuningas. Häbi teile, ütles naine. Laske hobused jooksma. Nõnda siis tehtigi. Jooksu lõppedes olin naine hobustest ees. Järsku karitas. Ja saidi maha. Piinades sünnitas ta kaksikud pojad, jaamu ja tütre seali. Iga kord, kui teie rahval saab olema raske, ütles naine, langeb teie kõikide peale haigus nagu sünnituspiinad. Nii tervelt üheksa põlve. Ja see sai tõeks. See needus lasus Ulsterlaste peal Crumpust. Kuni Fergussi Tomnalid pojani. Huvitav on märkida, et iiri eepos ongi välja kujunenud proosas, mitte luules. See ei ole ega seganud laulude sissetoomist teksti. Kui on tegemist kaebi lauludega, siis need on tulvil väärikust ja üllust. Naine võib kurta taga kadunu tunne, põlve mehed, langenud pra peangi teele asuma nüüd kallima kohapeal maha jätma. Mitte omal tahtel, sest mind kutsub au, kuigi siia tahaksin jääda. O e-meil jääb sinu juurde su mees. Kuid kaunis naine ta jätnud mind. Kuigi minu käsi temani ei küüni tema poole, siis püüdleb muhing. Paljutki. Valdjad kosinud on mind küll minu majas, küll metsaski, veel tagasi lükkasin kõik nende palved valvates ligipääsmatus. Armastus mehe vastu toob muret, kui mees pilgu kõrvale pöörab. Parem minna, kui siia jääda, kui ei kohta armastust. Oo häda, õelise kartmatu sangar, oo kuulus vall des armaid, Oodüümne, valge hambane, rõõmsa põsena, särava vaatega, kuulus üleku kui iirima kangelane. Kui häda peale on laskunud mure, sest et valates sinu punast verd et sellega värvitud on sinu lahingu rel vaenlane sinu verega üleni koos. Oo häda, Sa hukkusid mets, eakis vast hukkusid avatust, sõna murdmast, kelmuses, kurikaval truudusetus, sõber pigistas sulle kavala lõksu. Laulge siis kiitust kangelasele, loogem, kuulsust, kustumatut kogu Iirimaal, merest mereni. Ärgu püüdkugi keegi ta mälestust mustata. Armastusel on olnud oluline osa iiri saagades. Armastus ja üllus on vastandatud ajastu sõdade ja verevalamist juriimusele. Selle laulu kangelaseks on paat, nii nimetati keltide laulikuid. Ega nemad üksi olnud luuleloomingu edasi viieteks. Kõigepealt tuleb nimetada Trueede, kes olid preestrid ja ohvritalituste läbiviijad, nõiatarkuste tundjad, jaga müütide ning legendide jutustajad. Saagadest ongi näha nende eriline seisund. Trueedid on esimesteks meesteks kuningate kõrvale ennustajate, nõuandjate ja unenägudes. Aretajatele. Niinimetatud Filid olid ülikute juures seaduse tundjatena. Ent nad jutustasid ka müüte ja saagasid. Vardide ühiskondlik seisund oli kõige tagasihoidlikum. Vardide koolkonna tegutsesid kuni seitsmeteistkümnenda sajandini. Kuigi nende luule ei tõusnud oma väärtuselt saagade rikka fantaasialennu ja poeetika tasemele on nendel oma kindel koht iiri kultuuriloos. When Ford. Ri. Jeremija puhutu lillekene. Mõtlemine ja võltsimine on nüüd muutunud lõbusaks laste mänguks. Trundidega tegelesid sellega tõsiselt. Geose algas jumalustest, nende hulgas oli õige arvukalt sõjajumalusi. Millegipärast olid nad kõik naissoost, mõni mees jumala sage, kellel puudus kindel ülesanne nagu portfellita ministril Saidunud näiteks oma ümberkehastumis võimega ja armastusega maapealsete naiste vastu. Aasta tähtsaim maagiline pidustus toimus ööl vastu esimest septembrit. Siis tähistati talve algust, süüdati pühitsetud tuli ja sel ajal ei tohtinud põleda ühtki teist tuld. Lõkkesse visati ohvreid ja toimus jumaluste kujude kummardamine. Siis algasid mängud ja lõbustused, mis võisid kesta terve nädala. Teine pidustus toimus ööl vastu esimest maid. See oli suve algus. Igast karjast aeti üks veiste paar kahe tule vahelt läbi. See pidi kaitsma haiguste vastu. Jumaluste kõrval oli tegemist ka igasugu vaimudega. Need on terved armeed, kitsenäolisi ja ühekäelisi, muidu viirastusi ja ühesilmalisi koledaid nõiamoore ja neiusid lende lugematul hulgal saagades, moondumise, ennustusi ja endeid. Väga tähtis osa oli manalistel, nende hulgas oli niinimetatud kurje laule. Nende abil võis õnnetule ohvrile kaela saata igasuguseid hädasid ja haigusi isegi vikatimeest. Kui võeti vastu ristiusk, siis elasid vanad uskumused endistviisi edasi. Püha Patrick, kes oli viiendal sajandil iirlaste ristimisel eestvedajaks olevat ka ise tegelenud manamisega. Kui ta helistanud kellukest, siis igasugu madu-ussid ning muud pahad elukad heitnud end kaljudel tallas surnuks. Ta tegi nii põhjalikku puhastustöö, et tänapäeva teadlastel pole enam mingeid tõendeid, et maod on Iirimaal üldse kunagi olemas. Olles olnud Püha Patricku alguses ori. Ta rööviti vangina Inglismaa rannikul. Nii-öelda on eluski ookealise radu käinud. Tänapäeval aga käiakse paljajalu Teraval kiviklibu selle Kaiusel teel kohas, kus Patrick olevat 40 päeva paastunud täit korraks kepile toetudes selle tee läbi ja ongi patud andeks antud. Viiendal sajandil levinud ristiusk soodustas siiski feodaalsuhete arengut. Iirimaal, kus Šotimaal oli tähtis osa sugukondlikutel. Klannidel tähendab jodorism sammukese edasi ühiskondliku arenguteed mööda. Patricku ja teistegi asutatud kloostrid viisid edasi kultuuri ja haridust. Pätrik kuulutas välja kolmelehelise ristikheina kui püha kolmainsuse sümboli. See ristikhein on jäänud ka Iirimaa rahvuslikuks sümboliks. Kuulame veel paari laste mängulaulu. Just sellistes mängulauludes on tänapäevani säilinud maagia sugemeid. Laul sellest, kuidas sõidab suur laev. Kas ei meenuta laulmitimäti meie laululugu viisust, põiest ja õlekõrrest, kes kuidagi üle Emajõe ei saanud? Oma kahekümnendatel aastatel tehtud heliplaatidele laulis Mcoomaki eriti palju armastuslaule konjerlast Tal on ka selliseid armastusaegasid, milles on lausa varientaalsete legendide tunde jõul. Vaevalt, et mõnda teist teemat saab nii varieerida nagu armastusteemat. Pikki päevi päevil Etium väärimi. Kihvt poiss meelitab tüdrukute omale naiseks tuleva tüdruku ahnasaga kasvava Peegio pakkumisega. Lõpus, kui tüdruk arvab, et nüüd on ta kõik kätte saanud, näitab poiss talle. Ärketi Lakend käedmeteid pässi, paari parimal ime Vi ehk määri. Kirti uus rass, puud, viide, beebi ja tunne oli ju viima olime, olime Vinkelpäevi. Laul Iiri tüdrukust Iiri laulja tellid, Hammond, kes on suure osa oma lauludest ise kogunud ja seadnud, jagab oma iiri aktsendiga lauldud laulus kiitus iiri tüdrukule selle õrnale näole ja tagasihoidlikule käitumisele. Samas avaldab ta ka omapoolselt tagasihoidlikku soovi olla liblikas ja lennata kallima rinnal. Mõnel neiul on aga tulnud oma rumalusi kahetseda. Keegi pole olnud rumal kulmine. Lauljaks on mehi, kes on tegelnud draama-ooperi- ja muidugi ka rahvana. On eriline meister meeleolusid tabama. Nüüd aga laule, mis enamasti ballaadi vormis käsitlevad Vabadusvõitlusi Nende laulude juhtlauseks on tekst praegu kõlavast laulust Minstron Boy. Need laulud on tehtud vabade inimeste jaoks orja palvesaid oinad kunagi kõlada. See vabadusvõitluse teema on senini juhtival kohal kunstiloomingus. Tema poole pöördutakse ikka jama. Kaheksanda sajandi lõpul algasid normannide vallutusretked. Aastast 1171 oli Iirimaa idaosa juba inglise kuningakrooni all. Lääneosas oli nii tugev vastupanu, et inglased said ainult väga aegamööda maad edasi vallutada. 14 10. seal oli mitmeid inglaste vastaseid ülestõuse. 16. sajandil läänistasid inglise feodaalid iiri klannide ja kloostrid. Tema seitsmeteistkümnendal sajandil muudeti kogu Iirimaa inglise koloniaks. Ülestõusnute on ei olnud. Inglise-Iiri konfliktile lisandus veel usundlik moment. Erilise tagakiusamise osaliseks said Iiri katoliiklased. Viimastelt võeti seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul poliitilised õigused. Iga sajand tõi endaga kaasa ülestõuse. Ka käesolev sajand. 1916. aastal suruti maha järjekordne ülestõus. Alles 1919. aastal kuulutati välja Iiri Vabariik. Kuus Põhja-Iirimaakrahvkond, kus elasid peamiselt protestandid, hääletasid 1922. aastal Inglismaaga ühte jäämise poolt. Iiri vabariigi moodustavad 20 kuusk vahtkonda, kus valitseb katoliiklus ja paraku rahutused. Iirimaapinnal pole lakanud tänini. Ja. Ma ei anna. Alla oma akva. Alla la maa normaa. Laabunud vees ma Aasmäe kurask Lisaks ebakindlusele ühiskondlikus elus tabas Iirimaad 1845. ja 47. aasta vahel kartuliikalduse näol suur rahvuslik katastroof. Tekkis tohutu näljahäda, millest on säilinud laulegi. Kui nagu öeldakse, Iirimaa on andnud maailmale kõige rohkem kirjanikke ja pühakuid siis on ta kindlasti annab ka kõige rohkem väljarändajaid. Kartuliikalduse ajal sadu tuhandeid inimesi hukkus, miljoni inimese ringis asus elama mujale maailma, eriti Ameerika maadesse. See arv on väga suur. Praegugi on iirlasi ema ainult kolme miljoni ringis. Muide, väljarändajate hulgas oli ka mõrvatud presidendi John Kennedy vanavanaisa kadrid Kennedyt. Seda laulu tumedas senisest mustust, mida David Hammond praegu laulab, võib kohandada kaneeli rändavate katla paikajate kohta, keda seal maal samuti must lasteks kutsutakse. Need inimesed on omaks võtnud rändava eluviisi, samuti suured kartuliikalduse ajal. Nad elavad vankril elamuid ja katla paikkamise ning muude taoliste tööde kõrval ei ütle jalaga käevaatamisest. Iirlaste TÖÖ armastusest kõnelevad mitmedki laulud näiteks laul kudujatest. Aitäh tänapäeva tingimustes hakkab kodukäsitöö muidugi tagaplaanile jäänud. Üks mees on kodus tööd selliselt meenutanud. Kui ma olin poisike, sest ühte villar kodus igaüks pügas ise oma lambaid siis läks mägedesse, korjas kanarbikud saare kollast värvikividel kasvavast samblast saadi pruuni. Nüüd tahetakse muidugi erksaid värve ja selle tõttu on kõik värvid keemiakaup. Ent käterammu kasutatakse nüüdki. Väikestel saartel ja rannikualadel elab kalureid, kes oma tööd teevad kõiki mereohtusid trotsides. Läänerannikul asuvatel saartel kannavad naised senini rahva Raivalisi punaseid seelikuid. Saartel selliseid kombeid säilib. Mõelgem meie oma kihnul. Iirimaal on ka palju kinniseid põllumaid. Kuna kive on palju, siis on kõvasti ehitatud ka kiviaedu, nii nagu meil minema. Eluraskused on karastunud ka iirlaste huumorimeelt. Isegi inglastest annab laulda huumoriga. Praegu kuuleme laulmas Domemmeikkamit koos vendade Klanssidega. See ansambel laulab kaasajastatud vaimu siiri laule säilitades aga hoolega nende Vainimujaga ära. Igal maal lõbusaid laule, sellest, kuidas armastajad vahest kogelema hakkavad. Selle taustal väike Lubi. Hulgusest elas kord üks vanaiiri, hulgus, tuli ühte talusse ja küsis midagi süüa. Peremees palus tal sisse astuda ja laua taha istuda. Seal olid ka kaks välismaalast. Peremees ütles. Kena. Sina oled viimane, kes tuli, sina siis lõikad ja pakud kaka Nabalas. Iirlane jäi nõusse ja nad tõid talle terve kana. Ta lõikas pea otsast ära, andis peremehele ja ütles. Sina oled siin peamees ja sina pead saama pea. Siis lõikas ta ära. Aela andis perenaisele ja ütles. Sina oled pärast pead ja sina saamakaal. Ta lõikas ära tiivad, andis kummalegi peretütrele ühe ja ütles. Teie lendate kodupesast varsti välja. Teie peate kumbki tiiva saama. Ja siis ütles ta välismaalastele. Vaesed mehed. Teil seisab ees pikk kodudes ja andis kummalegi neist ja. Ja siis, ütles ta. Mina olen üks vaene heeriv polgus, mina söön selle, mis järele jäi. Nüüd laulab jälle meri, õhk, haare. Meri härra on ilusasti tabanud ühte rahvalaulu omadust. Korrute võib sellel naiivne olla, sisu väga elutark. Siit ka need peensused ja nüansid, mis nii hästi ilmestavad tema ettekannet. Lahkumiseks Iirimaalt, kus on olnud nii palju püssirohu, suitsu ja vägivalda, laul tuvist juudi mehhani esituses