Krahli suur kirjanik, krabin tranata, kuur on kirjutanud nii palju lauluviise oma sõnadele et erinevates allikates on välja pakutud nii kolme kui ka isegi neljakohalisi arve. Ta koorilaulude kogumikku nimetatakse rabinglasse ongi. Kusjuures sõnasson kiit ei tähenda ainuüksi muusikat, vaid ka tantsu, on ta koor lisaks lauludele ballete komponeerinud. Neist tuntuim on Chitra laulude kirjutamisel sündinud muusika ja sõnad Stagoori teadvuses üheaegselt. Jääb veel lisada, et india lasena tunnetustega helide ja värvuste ühtsust. Tagor avaldas lootust. Ta viisid elavad kauem kui tema sõnademäng. Ta koorilauluviisid tuginevad india klassikalise muusikaelementidele kuid ta käsitleb neid küllaltki vabalt. Teatavasti on india klassikaline muusika tervenisti improvisatsiooniline kusjuures improvisatsiooni taluseksal viisi vormelid ehk kraagad. Raagadeks nimetatakse ka ühest viisi vormist välja kujundatud helitöid. Ta korjega segas erinevaid roogasid ja eksperimenteeris uute rütmiskeemide ehk Dahladega. Ta on välja töötanud isegi india muusika noodistamisesteemil. Kunagi aastatuhandete eest niinimetatud veda ajastul olid olemas noodimärgid, millega jäädvustati just kiiduhümne veedade hulgast mis olid seega mitte ainult india kirjanduse, vaid ka muusika esimesed mälestusmärgid. Nii et ta koori noodistamis. Kavatsus ei olnud indie-muusika arenguloos sugugi pretsedenditu nähtus. Indialased ei pidanud õigeks muusika noodistamist. See oleks tinginud teiste muusika esitamist. Kunstnik aga pidi improviseerima seal avaldama ainult omaenese isiksust. Või siis täpsemini. Tal oli õigus isikupärast valikut teha klassikalise muusika rangelt piiratud võimaluste hulgast Tagoor nägijaga India helikunsti arenguvõimalust ka õhtumaise mitme häälduse kogemuste ülevõtmises. Tihti on linde haritlaste omane selline seisukoht, nagu see oli filosoofile diplomaadil Ratha Krišna Mill. Inimkonna sihiks olgu ida vaimsuse ja läänemajandusega tehnikasüntees. Nüüdisaegsed muusikud püüavad praktiliselt ühendada hommikumaiseid elemente õhtu mõistega. Muidugi mitte enam ta koori laadis. Eluline vajadus on tinginud India filmikunsti sünni. India olla ka filmitootmises maailma agaramaid maid ja kui palju läheb seal vaja muusikat. Selline muusik nagu ravižhankar esitab nii india klassikalist muusikat kui ka õhtumaise mataks häälestatud kompositsioone. Seda jõuamegi täna kuulda. Ei ole saanud kirjutamata jätta ka roninud ravategoorist. Teda ei vedelenud ainult luuletaja prohveti nägu, vaid ka sellel mänglev naeratus. Muide, selle naeratuse olemasolu võib tajuda ka praegu kõlavates lauludes paar väljavõtet Romendolaanist. Kui Euroopa mõtiskleb India suurte prohvetite üle, meenutab ta ikka nende karmust mitte aga vuda huulil mängleva naeratust. Kui jätta kõrvale vana testamendi hirmuäratavad võimukandjad, kes pole minu arvates kordagi elus naernud siis kõikidele aasia tarkadele, meestele ja jumalustele omale iroonia. Seda võib ka kõige vanemate pühade tekstide kate alt leida. Ainult meie kohmakad eurooplased püüame aasia jumaluste elavale valgele suruda pühaliku tõsiduse liikumatult maski. India pühad legendid lausa säravad helgest naeratusest. Ei puudu huumori tunnega india mõtleja hotell ja poelettidel. Nad on loomulikuks vastukaaluks mõtisklustele ja vaatlusele selline inimene nagu ta koor oma hingelise tasakaalu eest huumorile tänu võlgu. Vaimude nägija, kes, nagu meile näib, on süüvinud vaatlusesse jälgib tegelikult naeratades maailma tragikomöödiat. Püüame seda huumorimomenti tänagi arvestada. Aga veel edasi Romedolaanilt. Tagoori kutsumiseks oli valgustada ja d näidata oma aja inimestele, kes püüdsid ületada kaldaid üle ujutanud jõge ja sellepärast on ta kooriloomingust tähtsamal kohal need tööd, kus väljenduvad poeedi ja prohveti kirgastus hetked. Neid kuuleme kõigepealt. Väljavõtteid rammitranata koorikõnedest ja ettekannetest mis valgustavad tema elufilosoofiat. Me oleme nagu üksik luulerida, mis tunneb, et ta peab riimuma ühe teise värsiga. Täiuseni jõudmiseks peab leidma selle endaga riimuma teise luulerea. Veel mitte saavutatu on inimeses peituvaks tugevaks ajendiks. Nende loomingu paremik. Sünniks. Pungala puhkeb idas päev jõudes õie iluli. Olnuks see ainult välismaailma sündimus, ei puudutanuks tsemendid. On ju see ühtlasi päikesetõusuks meie teadvuse taevakaarel. Meie elu äsja sündinud looming. Ava silmad ja vaata. Tunneta oma maailma, nagu tunnetab elav flööt, muusika, hingeõhku, mis teda läbib. Tunneta loomingurõõmutervitust oma teadvuse sügavuses. Astu hommikuvalgusele vastu oma olemasolu ülemusest, kus selle olemas, kas sinu olemuseks saab? Pimedus on see, mis piirab meie teadvuse ainult meie enda olemusega. Ta varjab meie eest seda suurt tõde. Et kuulume ühte kogu maailmaga, kutsub esile umbusaldust ja tülisid pimeduses ringi kobades põrkume vastu asju, millest me kinni haarame ja peame neid siis ainsateks, mis meil on? Kui tuleb valgus, laseme vennad lahti, sest me näeme, et need on vaid osakesed suurest tervikust, millega me oleme seotud. Valgusega tuleb vabanemine, vabanemine suletusest, iseenesesse, suletusest, asjadesse, mis viivad meie omandiinstinkti metsiku intensiivsus. Pimeduses kasvab hirm piiramatute mõõtmeteni kuna see on iseenese vari, mis seal kaotanud tugipunkti kõiksuses. See inimese ise on aga kahtleja ja uskumatu, mis alati otsib negatiivset ja kisub üksikuid tõiku välja nende kokkukuuluvusest. Tervikuga. Valguses aga leiame me asjade harmoonia ja tunnetame, et maailm on suur ja selle tõttu ka meie ise suured, oleme. Vanadus on kaval, aga mitte tark. Tarkus on see vaimu noorus, mis võimaldab meil näha, et tõde ei peitu käibetõdede aarete kiristades vaid ta on vaba ning elav. Tarkus teel on suuri valusid. Need on sünnivalud, mis tekivad. Kui meie vaim vabaneb harjumuste kütkeis ning sül paljana tõelisuseks vahel üürilises luuletuses on vorm ja idee ühte sulanud käsitleme neid lahus, siis osutuvad nad vastandlikudeks jõududeks. Kas on vähe näiteid, kus nende loomulikust Antogonismist pole jagu saadud ja tagajärjeks on halb luuletus? Meie kui kunstnik ees on ülesanne neid vaenulikke pooluseid Pharmooniliseks tervikuks kujundada. Mõlemad osutavad vastupanu, kuni lõpuks sünnib täiuslikult ühtne looming. Tihti toome väiksema vaeva või rahu huvides ühe võitlevatest pooltest ohvriks. See muudab võimatuks mitte ainult võitluse, vaid ka loomingu. Kiviplokk on ebaplastiline, tundetu. Ta osutab kujuri loomingulisele ideele vastupanu. Ent kujuri jaoks on see vastupanu eeliseks ja ta vormib sellest välja kujunenud. Meie füüsiline olemasolu on takistuseks meie vaimule. Ometigi on see parim materjal, mille kaudu meie Heegelda avaldab ja võib pealegi oma vabadustki tõestada, kujundades oma ahelaist. Maa ja tähed on liikumises, iga puurakk liigub ja loob iga rohukõrs põllul on tegevuses iga aatom selles õhtu õhus on rahutu. Ja ometigi kogu selle loova liikumise südames rahuliikumine, millel see rahu puudub. Hävingut, rahu ei ole tegevusi, jõu kadu. Ega elu tuhmistumine, vaid temateius. Ükski leek ei põle igavesti. Kas lõpeb õli või kustutab tuul leegi? Pahameele mõjul võime ju mõnikord ütelda, et pimeduse võim on igavene ja tõeline ja et me ise teeme valgusest lampi süüdata. Tõeliselt taga tõendab meile iga valguse kustumine, et valgusallikas igavene ning inimeste tõeline võim avaldub võimes seda ikka jälle tõendada. Lisaks mõtteteradega paardagoori luule kõigepealt elu. Ma ei taha surra selles päikeselises ilmas. Tahaksin igavesti elada selles õitsas aias, kus inimesed lähevad tagasi tulla taas, kus südamed löövad. Lille kompadcastet. Elu käib mööda maad ööde ja päevade vooluna kohtumiste lahkumist, vaheldumise, Duste kaotuste järg, nagu sa näed. Ja kui kurbust või rõõmulauludes kuulutade siis tähendab, valgustavad mu aeda surematuse haud. Kui sureb mu laul, siis käin läbi elu nagu kõik nimetu tilgana tohutus jões. Ei nagu lill oma aias, ma kasvatan laule ja las väsinud tulevad mul lilledesse jalas, kummarduvad nende kohale ja las nopivad neid käigult minema visata. Õielehed varisevad. Lõpuks ükstakoori viimaseid eluaastaid pärinevaid luuletusi. 1936 loodud viimsel viivul. Kaastunne armastuse paigas. See väikseim kink on suhkru vaat, vaid unarusse jätul. Iga mööduja võib jätta niisuguse kingi tänava kerisele unustamaks, seda esimese nurga taga. Apolnud lootnud enamat kui paela. Sa läksid Ööviilsel viivul. Ma lootsin, et sa jätad hüvasti, head aega, et ütled enne lahkumist just nii, kui olid öelnud üks kord enne ja mida ma ei kuule enam iialgi. Just see üks sõna omal kohal. Niipaljukest hoolimisest lõime väike köidik. Kas oli sedagi nõnda raske kanda? Kui ma ärkasin esimest korda, puperdas mu süda hirmust, et aeg on ümber. Ma kargasin voodist välja kaugelt kirikutel lõin pool 12, mõistasin ootama toa ukse kõrvale, toetades pea vastu seda näoga eeskoja poole, kust sa välja tulema peaksid. Isegi väikseima võimaluse napsas õnnetu minu käest saatus. Jäin magama just enne, kui sa läksid. Võib-olla heidad silmanurgast pilgu mu najatumale kehale, mis on kui kuivale tõmmatud paat. Võib-olla püüad minna tasa, et mitte äratada, mind? Võib õpetades ärkasin, siis teadsin kohe. Öine vahikord on olnud asjata. Ma kujutasin ette, kuis oli minna minnes ära sellel hetkel, kui soli seista igavesti seisja taga. Kõikjal vaikus, just nagu Linnest, ilma jäitud pesas. Kesklaulude tapu põsa koidu Kalbus, mis laotab ennast üle mu tühja elu halluse oli segunenud kahaneva kuu elutu valgusega. Ma jalutasin ilma põhimõtteliselt tas magamistoa poole. Ukse kõrval väljas põlesid nõgine suitsulatern. Eeskoda lõhnas põlevat ahi järele. Kohal mahajäetud sängi, laperdasid kerges Winus kokku keritud moskiitovõrguhõlmad. Läbi akna olid taevas näha koidutäht kõikidel ootustest ilma jäetud unetute inimeste tunnistaja. Äkki märkasin, et oled kogemata maha jätnud oma kuldnupuga elevandiluise jalutuskeppi. Kui aega jääb, mõtlesin, ma, võid sa tulla jaamast tagasi, teda otsida. India klassikalist muusikat ja veidi rahva muusikatki oleme kuulnud oma kolmes eelnevas india saates. Selle tõttu võime omale lubada väikese kõrvalekaldumise rahvalikku ehk hiljem ka India kaasaegsel muusika valdkonda. Kõigepealt rahvalikke lüürilisi lugusid ehk kavale urdu keeles. Eesti keeles on ilmunud India kohta nii mõndagi. Jätame siiski kaasaegset, kirjutas, et kõrvale ja heidame pilgu varasematele eriti kõige esimesi neist mõeldud õige tõsiselt isega võime lubada omale väikese mulgi. Avame Perno Postimehe 1859.-st aastast lehest number 17, leida Sanumed pagalatest ja misjonitöö eest. Ja need käivad indie kohta. Loe Mul on head sõbrad. Kui teil maakaarti on, siis võtke kätte, meie lähme Dane ostindia maale ja iseäranis Indostani, mis Aasia kaardi peal, aga inglaste valitsus seal sees. Maa on suur ja rahvast paksu. Suur hulk neist on küll muhamedi vale usu tunnistajad. Aga veel suurem hulk pilte kases, pagana pimeduse, Audas. Hindud ei ole küll vanast saadik mitte rumalad inimesed olnud. Mis nende vanaaegsete ebajumalate templit tunnistavad nõndasama ka nende keeled ja vanad kirjad. Aga mis nad praegu on, olid nemad juba paari 1000 aasta eest. Edesi pole nemad mitte saanud Aid usso poolest niisama pimedad kui enne sest pime ei või pimedale teed. Vanast saadik oli neil ka juba kolm jumalikku olemist. Draama nojah, siva rikkuja, Višnu ülespidaja, Višnu, hindude armsam ebajumal oli nende arvates juba ühessa korda maa peale ilmunud ja iga kord ise näoul jäise kombel mida inetum ja ei ole ta seda parem. Ühte neist ilmutustest hüütakse Krisla, keda yerr saksa häbemata loomaks peetakse ja keik hullud jutud, räägitakse aga Krišna sellelegi perast hindude armsam. Meenutame, et juttu on absoluutselt kõrgeimast avaldusvormist hindude universumi pildis kolmainsuses elektrimurtist, kuhu kuuluvad Brahma kui kõik looja Višnu kui säilitaja ja Šiva kui pehkinud hävitajad. Nemad võivad naaber ilmuda ainult kehastades nendeks võimalusteks, kes inimestega suhtlevad. Viimaste hulgas ongi üks muusika patroon. Aina karjatüdruk meelelahutuseks flööti puhub Krišna, kelle armastusromaani karjani Rathaga on lüürilistes toonides kirjeldanud küllap kõik India minevikku laulikud. 50 aasta pärast see on 1911. aastal või suhtumine Indiasse juba mitmeti muutunud. Just sellel aastal ilmus eesti keeris kaks raamatut India kohta. Üks oli sarjast maailma rahvad, teenijaga kandis nimetust fakeerid. Jooga õpetas neist esimeses võime lugeda. Indias pole meil mitte nende usuliste ettekujutustega tegemist, mida ebajumalateenistuse all mõistetakse. Endia imema lopsakal pinnal tekkis sügava kõlbluse seisu nuusk. Himaalaja vägevate mägede piirkonnas tekkis sanskriti rahvaste vägev loodusteenistus. Veel praegu loeme ja imestame, meie ülitoredaid kiidulaulusid, mis neist aegadest saadik alaneb, on jäänud. Sündis ka vägev india kirjandus, mis eneses kõige kõrgema luule lõhnavaid lillasid ja sügava mõttetarkuse sisukaid õpetusi peidab, mis draamas ja tunde luules suur ning mille mõju veel praegu mitu 1000 aastat peale tekkimist vaigumatu. Inimese elu eesmärgi kohta indiaanlaste juures on kirjutatud nii. Inimese püüdeks peab jääma hingejõust võimalikult vabaks teha ja teda juba eluajal pikkamisi sel teel maailma hinge juurde tagasi juhtida. Seda eesmärki ei saa mitte üksi vooruslikude tegude ennastsalgava elu abil kätte, vaid tarvis on ka oma hinge sisse vaadata ja seda peenestada. Et säherduste omadusi kätte saada, on vaja kõigepealt kõik keha eluavaldused viimase piirini kuni seismajäämiseni viide, mida aastatepikkuse harjumise järel kätte võib saada. Niisuguse mõtlemisviisi tagajärjel võisivad Indias need imelikult pühad mehed tekkida nende alamaks astmeks. Joogid, kes rahva seas suures lugupidamises seisavad. Kõige kõrgemaks astmeks, loetakse Mahad, masinad maha atmovõi, kõik, mis ta joogisid ja vagiirekesid juba pikemat diili nimetatud raamatuist. Selle lõpus on antud ülevaade klassikalisest joogapraktikast. Aga eks nende allikate kõrval ilmus hiljemgi üht-teist, kus oli India kohta lugemist. Tänu Raagade rütmirikkusele on viimasel ajal hakatud otsima ühendusteid nende ja džässi vahel. Seda on teinud õhtumaalased, aga indialased ise. Maailmanimega India siltarri mängija ravižhankar, kes on tohutult palju helil ladistanud India niinimetatud klassikalist muusikat, on andnud välja ka heliplaadi džässsäraga, milles on rõhutatud Raagade neid külgi, mis võivad olla lähedased. Vanal ajal võinuks indiaanlastele näida selline esitusviis veidrana. Huumorit armastava rahvana ei põlga atriidrisi ära. Neljandast sajandist pärinevad jutukogus pontšo tantra milles üheks põhiteemaks on rumaluse piitsutamine. Võis leida veidraid lugusid. Lõpuloos võime seda Gilbeda, elas kord keiser makus heina ja juhtus, et tal sündis kolme rinnaga tütar. Keiser lasi terves riigis kuulutada sellele, kes võtab naiseks minu kolme rinnaga tütre. Annan ma 100000 kuldmünti, kuid ta peab maalt lahkuma. Aga seal linnas elas üks pime, keda kepi abil talutas küürakas Mandharca. Nad pidasid nõu, leidsid, et neil kaotada pole midagi ja otsustasid keisrid tari ära võtta. Mõeldud, tehtud pime naitus, kolm rinnaga ja küürakas talutas nad võõrale maale, kus nad saadud raha eest suure maja ehitasid ja seal kolmekesi elama. Küürakas tegid kõik kodused toimetused. Ime aga vedeles päevad läbi voodis ja magas. Ja juhtus, et kolm rind hakkas pirakaga üle aisa lööma. Ja ta ütles oma Harbiks. Oo imekaunis, kui hästi me elaksime, kahekesi, otsi kuskilt. Ja ma tapan oma mehe. Mõeldud. Küürakas leidis kuskilt musta mao, kolm riik tegi sellest suppi ja andis pimedale kala pähe süüa. Ime rõõmustas ja hakkas suppi segama. Järsku hakkas kae tema silmis ime, saades aru, et kausis tuleb ravi auru kummardus veelgi madalam. Lõpuks oli kaelas filmilt täiesti kadunud. Ta nägi kala asemel kausis. Ime otsustas pimedust edasi teeselda, et teada saada, kes teda tappa tahtis. Varsti nägigi ta, kuidas sisenesid küürakas ja kolm rind ja hakkasid teineteist kallistama. Nähes seda valdas nägijaks saanud pimedas niisugune viha, et ta oleks äärepealt uuesti pimedaks jäänud. Leidmata mingit relva, haaras ta küürakas jalust ja lõi temaga kõigest jõust kolm rinda. Sellest hoobist tõmbus neiu kolmas rind sisse, küürakas aga põrgates seljaga vastu rinda, murdus sirgeks. Sellepärast öeldaksegi kord pimedale küürakale naisele, kel rindu kolm tõid kasu nende pahede saatus väga neidrist hellitas. Sammu kaugemale kui Raagasi Tšassistades astus ravishenkar filmimuusikat luues. Charlie selle jaoks Raishankas tavakohast partituuri ilunud esimesel orkestriproovil teiste muusikute hulgas ringi ergutades, igaühte improviseerima tema poolt pakutavatele teemadele rütmidele tekkiski tees hommikuma juhtuma elementidest. Aga eks seegi olnud sammumine juba rabin tranattagoori poolt mõeldud teel. Ehkki ma ei tahaks mingit võrdlust tuua Tagoorieffhankari loomingulist Sõlmitsiaali režissöör Nilsson tahtis, et muusika abil oleks temagi töös ilde kunsti vastu helki. See on see india imede igatsus, millest tänapäeva Lääne tsivilisatsioonist läbi imbunud inimene endale vahest täiel häälel aru ei annagi. Mis aga Temassegi peidetud nagu kaugel lapsepõlve mälestus. Indiale oli külgetõmbejõudu isegi araablastele. Araablased, kirjamees, põsurgibu Šafjaar. Olen kuulnud oma Meerut sõitnud kaasmaalaste suust igasugu jutt tingi ja kohta. Ja siis raamatusse raiunud väike näide sealt ambujus, suffimus. Linn rääkis mulle. Kuula, mis rääkis mulle saiviiris Abu Bakro alfassavi, mida ta oli kuulnud mussa Alsindabury käest. Ma olin ükskord sindabury valitseja juures külas. Äkki hakkas peremees naerma, jõhvitas seinal istub sisalik, kes just praegu ütles, et meile tuleb võõrama külaline. Jätkasime vestlust, kui äkki. Saabusid kandjad pakkidega Jaanumatega, milles oli roosivesi. Kui avati üks anum, milles oli roosivesi hüppas sealt välja suur sisalik. Taronis käbedasti seinale esimese sisaliku kõrvale ja ühe asemel saineid kaks. Ja kõik see toimus minu silme all. Sama mees teatas mulle, et ühel Vakvaki saartest elab üksi jänese moodi luu. Jääd nii isaseid kui emaseid võivad ajuti oma sugu muuta. Räägitakse ka jänestel on see võime olemas, aga mina ei tea, mis sest arvatagi. Minu meelest on see võimatu. Kuigi issanda teed on imelikud. Šankaride sugukonnast on olnud tantsijaid, muusikuid ja lauljaid. Küllap nende kunst mõjub Tihustavalka teistele India muusikaliselt andekatele noortele. Oleks ju tore, kui traditsioonilise klassikalise muusika kõrval eksisteeriks seal maal ka teistsuguseid kunstiliike mis oleksid praktiliselt kättesaadavamad ka teistele rahvastele. Šankaron loonud programmilisi, palun, nagu neid loovad meelsasti katiivse turiendi tingimused. Selle palaga on tahetud luua kujutis, kalkustanin. Plaat ise on pühendatud isane raamis.