Kui kogu rahvas Punaarmee talvine pealetung on lõpule jõudmas, käes on teiega, elagu. Kuid selletagi ei suudaks me enam peale tungida. Ükski teine armee punaarmee asemel ei suudaks pärast neli kuud kestnud vahetpidamata ründamist veel edasi minna. Armeed on kurnatud ja väsinud, meili jätkub veel nendele vajalikku täiendust. Edusammudele vaatamata on meie kaotused kohutavalt suured. Vaenlase kaotused on suured seltsimees Žukov. Ka vaenlase kaotused on suured, seltsimees Stalin, kuid see ei tee meie kaotusi olematuks. Meie üheksa rinde pealetung on sakslased 100 kuni 350 kilomeetrit tagasi paisanud. Vabastatud piirkondade pindala on 150000 ruutkilomeetrit. Vaenlane kaotas talve jooksul 400000 sõdurit ja ohvitseri, puruks löödi 50 diviisi. Need on kaotused, millest vaenlane nii kergesti üle ei saa. Kuid see ei tähenda, nagu lepiks ta ainult kaitsega. Vastane ei lepi, aga punaarmee peab leppima. Praegu peale aktiivse strateegilise kaitse. Muud võimalust ei ole. Pealetungimiseks on vaja jõudu koguda, on vaja eelseisvad operatsioonid arukalt läbi mõelda. Seltsimees Žukov nähtavasti arvab, et peakorterid teised tööd teed, seda tarkust ei tea. Aga ka vaenlane on mõtlev ja peab plaane. Tingimata mõtleb tingimata. Praegu on küsimus selles, kus ta kavatseb jätkata. Me teame, et Saksamaal ja tema liitlasmaades formeeritakse kiirendatud korras uusi diviisi ja brigaadi, et neid itta paisata. Kõik märgid näitavad, et valmistutakse uueks pealetungiks. See on täiesti loomulik, tal ei jää muud ülegi. Üldjoontes tahaks seda korrata barbarossa plaani rünnata korraga kolmes suunas. Seda ta aga ilmselt ei suuda. Kõne alla võib tulla ainult üks strateegiline pealetungi suund, mida toetatakse teistel suundadel piiratud operatsioonidega. Loogika järgi peaksid nad üritama kahes suunas. Keskrindel Moskval õigus ja lõunarindel. Eriti lõunas on selleks küllalt ahvatlusi. Metall, kivisüsi, vili ja nafta. Põhjas ja loodes on sakslastel vähe aktiivsust oodata. Võib-olla püüavad nad parandada oma vägede grupeerumist. Siiski ma arvan, et me ei tohiks alahinnata Moskva suunda. Vastasel on siin ikkagi 70 diviisi, kes saavad järjest täiendust juurde. Marssal šaborsnikov tegi ettepaneku üldise aktiivsuse strateegilise kaitseolukorras sooritada osalisi pealetungi operatsioone krimis Harkovi piirkonnas, Lovovi, Kurski ning Smolenski suundades. Samuti ka Leningradi ja Dievjanski piirkonnas. See on üldiselt õige, kuid arvan, et meil tuleb tingimata suve alguses purustada vaenlase grupeering rivi Jewierzma piirkonnas, kus tal on laialdane platsdarm ja suured jõud pealetungi arendamiseks. Me ei tohi oma jõudusid killustada ega liialt väsitada, kui tahame valmistada pealetungioperatsioonideks. Ometi ei saa istuda, käed rüpes, kaitses ja oodata, millal sakslased annavad esimese hoobi. Peame ise andma mitu ennetavat lööki laial rindel ja jõudma selgusele vaenlase võitlusvalmiduses. Žukov soovitab alustada pealetungi lääne suunal, ülejäänud lõikudes aga asuda kaitsele. Arvan, et see on poolik abinõu. Rõhutan veel kord, et ma pole nõus mitme üheaegse pealetungi operatsiooniga. See oleks mõttetus, eriti veel olukorras, kus me vaenlase kavatsustest midagi ei tea. Me peame omaenda ja sakslaste võimalusi õigesti hindama. Ma ei näe mingit põhjust vastase alahindamiseks, see võib valusasti kätte maksta. Kuuldud dialoog oli rekonstrueeritud mitmete arutluste põhjal, mis 40 aastat tagasi kõrgema ülemjuhatuse peakorteris aset leidsid. Just siis aprillis 1942 oli tarvis kätte leida suveoperatsioonide õige plaan, mis tagaks maksimaalset kaotused vaenlasele ja põrgustaks kõik tema kavatsused. Võib öelda, et punaarmee kõrgem juhtkond oli küllaltki optimistlik, milleks andis põhjust suur edu talvistes operatsioonides. Sõja 10 kuud olid palju õpetanud. Marssal Žukov võttis õppetunnid kokku järgmiselt. Mida me õppisime? Eeskätt õppisime korraldama lennu ja maaväe head koostööd, mis oleks olnud veelgi edukam, kui poleks olnud teravat puudust lennukitest. Meie suurtükivägi hakkas rakendama jalaväe ja tankide rünnakute pideva tuletoetuse meetodit ja nende saatmist vaenlase kaitsesügavusse. Peaasjaks aga pean, et meie kaader oli tublisti kasvanud, osates ka kõige keerulisemates olukordades ilmutada loomingulist initsiatiivi. Nõukogude maa sõjatööstus hakkas mahajäämusest jagu saama. Tanki ja suurtükitööstuse edusammud võimaldasid kõrgemale ülem juhatusel hakati formeerima tankikorpusi ja tankiarmeesid tagalas formeeriti strateegilisi reserve kõikide väeliikide jaoks. Kuid kõige halvem oli ikkagi see, et peakorter ega kindralstaap ei suutnud õigel ajal kindlaks määrata vastase plaane 1942. aasta suveks mis tõi kaasa suuri kaotusi punaarmeele, lõunarindel fašistide pealetungi ajal sellesama aasta suvel ja sügisel. Jah, täna 40 aastat tagasi oli fašistikus kindralstaabis valmis pealetungi plaan, mis esialgu kandis nimetust Sigfrid, aga aprillis nimetati ümber operatiivplaaniks Plau. Viiendal aprillil 1942 andis Hitler välja direktiivi number 41, mis nägi ette rikaste tööstus ja põllumajanduspiirkondade äravõtmist Nõukogude Liidult et saada täiendavaid majanduslikke ressursse eeskätt kaukaasia naftat ja võtta sisse valitsev strateegiline positsioon oma sõjaliste ja poliitiliste eesmärkide kättevõitmiseks. Hitler ja tema lähikondlased lootsid, et kohe, kui Saksa väed saavutavad meie riigi lõunaosas edu võivad nad anda lööke ka teistes suundades ning taas rünnata Leningradi ja Moskvat. Kuid täna 40 aastat tagasi oli mitme 1000 kilomeetri pikkusel Nõukogude Saksa rindel suhteliselt vaikne. Punaarmee rajas kaitsepositsioone. Sõjameestel tuli kätte võtta labidas, kaevamaksprindaaži kaevikuid ja muid rajatisi, mis pakkusid tuge ründava vaenlase tagasi tõrjumiseks. Seljasirutuse hetkedel ja suitsutundidel märkas siis ka sõjamehe silm sinitaevasse pürgivaid kevadlinde, kes tõttasid põhja poole kodu looma. See oli karmis argipäevas meeliköitev elamus, suunates mõtted kodupaikadesse lähedaste juurde. Kuid ees ootasid rängad katsumused. Tänase saate põhiteema peab veel pisut ootama. Enne tahaks vastata ühele küsimusele, mis on meile tulnud Pärnust. Rein Väinast kirjutab. Saadetes kui kogu rahvas on mitmel korral olnud juttu liitlaste abist nõukogude liidule ja on rõhutatud selle vähest efektiivsust kuid liitlased olid siis ka ise pingsast sõjategevuses, mitte küll Euroopas, aga ikkagi olid Nendel ka oli tegemist oma sõjatööstuse väljaarendamisega, eriti Inglismaal, kuhu peale 1940. aasta lüüasaamist ei olnud peaaegu midagi järele jäänud. Kas oli siis üldse mõeldav veel teise rinde avamine Euroopas? Seda kirja lugedes meenus kunagi nähtud foto. See oli tehtud 1940. aasta juuni alguses prantsuse läänerannikul Dankerki linna lähikonnas. Hotell oli taustaks meri esiplaanil liivane rannikuriba, mis oli üle külvatud sõduri kiivreist. Neid oli seal tuhandeid üksteise kõrval. Seal oli lõppenud 380000 inglise ja prantsuse sõjamehe lahingutee. Kogu varustust maha jättes põgenesid nad jälitavad hitlerlaste ees laevadel üle La Manche'i Inglismaale. Siis tõepoolest tekkis olukord, kus Briti saartel oli ainult kaks enam-vähem normaalselt relvastatud diviisi. Kuid sellest ajutisest madalseisust saadi üsna kiiresti üle. Teatavasti viibis Inglise välisminister Antony 1941. aasta detsembris Moskvas kus peeti läbirääkimisi nii liitlaste sõjalise abi kui ka teise rinde üle. Neljandal jaanuaril 1942 esinesin raadiokõnega, milles tegi kokkuvõtte Moskva läbirääkimistest. Muuhulgas puudutas ta ähmaselt ka teise rinde võimalusi, kinnitades, et Inglismaa ei ole selleks veel sõjaliselt valmis. Ei nii kõne kutsus välja elava arutluse Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide ajakirjanduses domineeris valitsustegelastelt lähtunud seisukoht. Esmalt tuleb korda saada vaiksel ookeanil ja Põhja-Aafrikas, kus vajatakse järjest täiendavaid jõude. Aga üldiselt, kas oldi siis nii kehvad ja vaesed, et Euroopa jaoks poleks jõudu jätkunud. Pilt oli tegelikult siiski teistsugune. Juba 1941. aasta septembris olid Churchil väitnud, et Inglise maavägedes on üle kahe miljoni sõduri lisaks veel poolteist miljonit meest kohaliku kaitseväeosadest, 750000 meest lennuväes ja 500000 meest laevastikus. USA armees oli 1942. aasta alguseks juba kaks miljonit 173000 meest. 1941. aastal valmistati Inglismaal ligikaudu 15 ja pool 1000 tanki, soomustransportööri ja soomusautot peaaegu 11000 suurtükki, üle 8000 miinipilduja ja rohkem kui 53000 kuulipildujat. Lennukite tootmises oldi fašistliku Saksamaalt tugevast ees. Inglismaal toodeti üle 20000, Saksamaal aga 11000 lennukit. Jõudsalt arenes Ameerika Ühendriikide sõjatööstus. Oma läkituses kongressile kuuendal jaanuaril 1942 teatas president Rossfelt tootmisprogrammi 1942.-ks aastaks 60000 lennukit 45000 tanki, 20000 õhutõrjekahurit, sõjalaevu veeväljasurvega kaheksa miljonit tonni. Esitasin need arvud sellepärast, et kinnitada meie liitlaste käsutuses olid 1942. aastal küllaldaselt jõude, et luua Euroopas teine rinne. Pealegi pidi fašistlik väejuhatus järjest uusi diviise Lääne-Euroopast idarindele paiskama. Fašistliku propagandakära vallutamatust Atlandi vallist oli vaid väljamõeldis sest tegelikult polnud Atlandi lääneranniku kaitseks suurt midagi ära tehtud. Tõsi, 19. augustil 1942 maandati Prantsusmaal Tippi linna piirkonnas inglise Kanada dessant üksus ühe diviisi tugevuses. Saamata tuge sõjalaevadelt sattusite desantlased kohe fašistide haardesse ning nende saatus oli otsustatud. Enamus mehi sai ebavõrdses heitluses surma, umbes 1500 sõjameest langes vangi. On ammugi selge, et see katse ei olnud mõeldud tõsisena, vaid tegemist oli demonstratsiooniga näitamaks avalikkusele, et pole mingit mõtet pead tulle pista, sest vaenlane nurjab iga dessandi katse. Avalikkust Inglismaal see ehk mõnevõrra rahustaski. Kuid liitlaskohustuste töölisest täitmisest oldi küll väga kaugel. Inglise ja USA riigitegelaste toonastest vihjetest oli selge, et oodati nii hitlerliku Saksamaa kui ka Nõukogude liidu nõrgenemist veriste heitustes idarindel, et siis kummalegi poolele oma tahet dikteerida. See oli meie lääneliitlaste plaan täna 40 aastat tagasi ja sellest tulenes ka suhtumine liitlaskohustuste täitmisse. Veel mitu aastat tuli Nõukogude maal üksi kanda kogu raskust sõjas hitlerliku Saksamaa vastu. Täna räägime teise Eesti rahvusliku diviisis sünniloost 40 aastat tagasi kauges Uuralis. Teatavasti oli 1941. aasta detsembris langetatud otsus Eesti rahvusliku väekoondise seitsmenda laskurdiviisi formeerimise kohta. 1942. aasta alguses hakkasidki mehed koonduma kuid peagi sai selgeks, et kogunenuid on palju rohkem kui ühe diviisi jaoks tarvis. Mis teha, saate muist mehi tagasi töö ja ehituspataljonidesse või mujale tööle. Töökäsi oli igal pool tarvis, kuid tarvis oli ka sõjamehi. 10. veebruaril 1942 antigi välja NSV Liidu riigikaitse rahvakomissari dekreet teise esialgse nimetusega 423. Eesti laskurdiviisi loomise kohta. Pisut hiljem nimetati diviis ümber 249.-ks laskurdiviisiks. Nii jäi see kuni sõja lõpuni. Diviisi esimeseks komandöriks nimetati polkovnik August Vassil, komissariks Nikolai Bussepp ja staabiülemaks polkovnik Artur Simpson. Maikuu alguses võttis diviisi komandör ülesanded endale kindralmajor Lembit Pärn. Mõlema diviisi sünniloos on paljugi ühist, sestpeale hakati ju peaaegu tühjalt kohalt. Kuid kuulakem, nüüd mõningaid meenutusi nendest alguspäevadest suure isamaasõjaveterani Debdendilt. Tolleaegne kapten Ernst Valdin oli pärast 22. territoriaalse laskurkorpuse sõjatee lõppu Tatarimaal rehkesid meisterdanud. Millal te diviisi jõudsite? Ma arvan, et umbes 10. märtsi paiku võis olla, sellepärast teda rongid ei käinud, sel ajal ju need täpse graafiku kohaselt ja vahest peatus mõnes jaamas Solonidele läbilaskmiseks tundide kaupa ja selle tõttu reis kujunes natuke pikemaks kui tavaline diviisi staap, siis saatis meid formeerimise rajoon. Muidugi punaväeosi, seal formeeriti ja olid üks 10 11 suurt zemljankat olid tühjad ja ja sinna siis meid saadeti iga üksi, siis pidi seal omale oma koha leidma selle aja jooksul seal juba üks väikene arv, sõdurid ikka juba oli, nad istusid pimedates Seblänkades, ahjud olid lõhutut ja selle ahju asemel oli siis tuli tehtud, istusid seal ümber sõõris, suitsetasid ja ajasid vaikselt jutt. Sel õhtul. Pimedas pimedas saab läheb, kas muidugi seal elektrit ei olnud, seal oli plekktaldrikute peal, kas sai põletatud kaltsutükke sele kombiseeriga, huvitav seda tuld ma hakkasin nägema alles esimest korda, et niimoodi saaks vaid ka valgustada, sel ajal veel diviis ei saanud meid toitlustada. Ja siis kõrval oli üks laagrigrupp, oli, kus formeeriti ühti. Punaarmee osa. Sealt siis esimestel õhtutel saime siis leiba ja tuli soolast heeringat ja see oli siis toit, tuli teha jaotuspunkt, kuskohast kõik pidid Venemaa, seal sai siis küsitud, kus keegi kunagi teeninud olla, tähendab milleks keegi kõlbulik ka. Nii, ja nüüd see koosseis ei olnud mitte kõik need mehed, kellega meie Stara Russaal sõdisime ja neil oli, kui ma arvan õieti üks, üks kümme-viisteist protsenti. No need olid muidugi juba tugevasti püssirohtu lu, uisud on neer ja poisid väga täpses paljudes asjades on ta oma äsjastel ja nüüd uutele sotsidesse üle anda nõu ja juhatust, kuidas elada ja kuidas olla. Sai ära jaotatud nii seal jaotuspunktis arvu järele, need ütleme kui kütust, kui tuli üks paar-kolmkümmend meest, siis meil oli kolm polku, seal siis sai kohe jaguda kolmeks iga polk, midagi saab ja vastavalt ka neid eriala tundmisi, kes kuulipildur, kes suurtükimehed, kes sidemehed, kes jalaväelased, kes ratsamehe hetkes. Ja selle jaotuspunkti peale oli mu jaoks paar-kolm päeva ja siis siis tuli sinna, saadeti diviisi staabis kohe eraldi mees, minu käed siis vabanesid sellest üldisest jaotamisest, siis ma sain hakata polgu formeerima. Ja niimoodi polg järk-järgult niimoodi kasvas, kasvas, kasvas. Ja lõpuks, kui meile tuli see koosis anti, siis seal oli kirjutatud niimoodi, et polgu üldine koosseis 2515 meest ja sellest 255 ohvitseri komandörid ja polittöötajad meil seda arvu terlikuliselt ei saavutanud, kes Eesti langes siis selektsiooni teel kahe välja või kes olid haiged, need läheksid kosumisele? Sovhooside, see ja nii edasi ja nii edasi. Aga Lottwornis ikkagi 2000 mehe ümber neid oli, kui me hiljem rindele läksin. Eks tulemusi ja oma koha leidmisi oli mitmesuguseid. Ajalehe kodumentiline toimetaja Erich Kiisa saabus niiviisi tagavarapolgus mai alguses. Temalt järgmine meenutus. Eluks ajaks on mulle meelde jäänud see, kui ma diviisi saabusin, kui seisime kõik rivis, rivi ette astusid kõrged ülemused ja palusid astuda rivi ette, neil, kes on sõjaväelise erialase ettevalmistusega mehed võeti väljas kõigepealt vist luurajaid, siis sidemehi ja ma ei mäleta, aga lõppude lõpuks tuli järk-suurtükiväelaste kätte. Juhtus niisugune lugu, et kuna Ma kartsin, et nähtavasti mingit eriala enam pakkuda ei olegi. Aga kuna ma olin kolm kuud siiski varem jalaväes teeninud, mõtlesin, et ega see jalaväelase amet ka just eriti hea amet ei ole. Et kui prooviks õige kuskile eri allüksusse minna. Nuia, kellega kõrvuti seisime, tema nimi oli Tõll, seda ma mäletan, kahjuks eesnimi on meelest läinud, Velikije Lukis sai ta surma temaga koos siis, kui suurtükiväelasi välja kutsuti. Natukene aega mõtlesime ja teistest küll pisut hiljem, aga astusime alles jäänud rivi ette. Noh, kuna me astusime viimaste hulgas, siis kõigepealt rivi algusest nende meeste hulgast, kes välja astusid, võeti mehed suurtükipolku siis hakati laskurpolkudesse võtma 925.-sse jäid Need mehed, kes päris sinna rivi lõppu jäid, nende hulgas ka meie Tõlliga. Esimene asi, mida patarei komandör meil küsis, oli muidugi see, kust te suurtükiväelaseks saite. Enne meid olid mehed ikka vastanud, et kes teenis Ropkas suurtükiväes, kes kuskil mujal. No aga meil ei olnud midagi välja mõelda ja siis ma pahvatasingi. Arstlik komisjon määras patarei, komandör hakkas selle peale muidugi suure häälega naerma ja ütles, et on aga mulle udumehed sattunud tulud. Aga et pole viga, küllap neist asja saab. Noh, ja ega me teda alt ei vedanud, sellepärast et mäletan tegelikult juba algusest peale. Kuna patarei koosseis oli täis, aga sihtureid vanu suurtükiväelase ei jätkunud, siis miskipärast juhtus nii, et mind määrati ka algusest peale suurtüki sihturiks. Paar kuud hiljem saadetes suurtükipolgu kooli seal õppisin, sest siis seda sihturi ametit juba nii asja eest ja, ja sealt anti mulle ka esimene minu auaste noorem komandöri auaste, nooremseersant Suurtüki sihturina tegin kaasa Velikije Luki lahingut. Hiljem olin suurtükikomandör ja sealt edasi tuli hakata hoopiski poliittööd tegema. Muidugi on päris võhiklik pärida, kas meestest said kiiresti sõjamehed, aga ma siiski söandan seda sõjaveteranide käest küsida parema ettekujutuse saamise huvides. Ernst Valdin. Ei siruta, ei lähe kunagi niiskuses, ega seal oleksite üks polk, eks ole. Kolm polku igale polgule videoorganiseeritud, ikkagi baastoetusbaasvarustuse baas, sanitaarbaas, kõik järk-järgult sess. Üks väeosa on ikka üks komplitseeritud üksus, seal peavad olema kõik alad, missugune sõdurist sõduri teeks, tema peab mõjutatud olevat, ta peab süüa saanud olema, ta peab riides olema. Ta Reidetavad, parandatud olema, tal ta peab käima toimkondades õppusust tegema ja nii et see ei olnud mitte kerge komandeerivale koosseisule ka vegan sele kasvatajad kaadrile ja raske töö oli just sellel kasvataja kaadril, sest nemad kolid vastu toovat Volvuna meeleolu elu-olu ja kui ta üksustel kabu vaid iga iga inimese hingekapil pidid vaatama. Kerge see ei olnud. Aga kui küsida, kus siis sel ajal Kerde oli kerge ei olnud kuskil. Kaardiväe erumajor Eduard Traialt mõned tähelepanekud õppustelt hallata tuli vist küll kõige algelisemast. Nimelt kas või korralikult jalaräti jalga panna? Teate, kui keeruline olgu, seda ei oska ja kui halb see on, kui rännakul kas või kord sisse jääb ja jalarätte paremiku sokk jalas või teine asi? Räägitakse, et see drill püssiga, täägi võitlus, see oli üks suur igi tagaajamine. Kui mina sattusin esimest korda vastamisi käsitsi võitlusesse. Teate, mina siiamaani mäletan, kuidas see asi käis. Ainult sissejuurdunud võtted löödi täägiga siis kabaga tagantjärgi. Lõpuks siis näed järsku, et nüüd hakkab kõik möödas ja seisad ja ei tea, mis nüüd teha. Ja tuli välja, et enamusele on sini. Ta oli muidugi siis juba harjutanud, treenitud, et, kuid löök tuleb sealt siis kaitset niimoodi ja nüüd niimoodi vastu. Aga harilikult ikka mõeldi, et mis asi see täägivõitluse ja niukest asjad, labidaga löömine? See polegi midagi, asi läks vaja, läks vaja üks ainult korda ka teate, seal on iga sekund eelist, see on elu. Ja nii me seal siis õppetasime mehi. Nii nagu me ei tohi õpetanud. Kogu aeg kuni hirmsa higini. Jah, tulevane sõjamees pidi paljutki õppima. Eks sellest tulenenud omad raskused helist Kiisa. Need raskused olid mitmelaadsed ja üks põhilisi oli muidugi see, et tollal oli meie diviisi ja Volku koondunud inimesed ei olnud ju saanud mingit poliitilist ettevalmistust, rääkimata karastusest. Peale selle olid kõik või enamik vähemalt üle elanud tööpataljoni raskused, kus inimestega sageli seadusvastaselt ümber käidi. Lõpuks formeeriti meie väeosad kaugel tagalas Eestimaast väga kaugel, mis omakorda muidugi mõjutas tas kõigi võitlejate meeleolu ja tuleb ausalt öelda, et ega see meeleolu kiita Ta ei olnud. Selles mõttes on huvitav, et kulus ainult isegi mitte aasta poolaasta, aga juba lahingutes näiteks Velikije Luki all, rääkimata hilisematest lahingutes olid need mehed hoopis teised ja ei meenutanud peaaegu millegagi enam neid füüsiliselt ja, ja, ja vaimselt muserdatud, tud ja armetuid mehikesi, kes tol ajal, see on 42. aasta märtsis, mais meie väeosadesse koondusid. Suur osa oli selles muidugi konkreetsetel tingimustel, mis meile õppimiseks ja eluks väeosades loodi. Ja juba iseenesest see fakt, et Eesti rahvuslikud väeosad formeeriti mõjutas suurel määral inimeste mõttemaailma. Aga väga palju andsid ka need vanad kogenud karrastunud kommunistid, kes meie elu tollal juhtisid ja meid isalikult ja, ja suure armastusega kasvatasid. Tegelikult oli neid vanu kommuniste kasvatajaid üpris vähe ja selles mõttes on huvitav, et enamike võitlejate kasvatuse raskus langes tähendab noortele endile, kes tollal väeosadesse kogunesid, alguses üksikud siis juba ikka rohkem ja rohkem leiti nende hulgast inimesi, kes pandi tööle teisi kasvatama, vaatamata sellele, et nad ise veel kuigi palju kasvanud ei olnud. Ja mulle tuleb meelde näiteks see, kuidas minust endast tol ajal tehti kasvataja. No see oli 42. aasta lõpupoole juba jah. Ma olin siis kahuri sihtur. Kui meie Patarei komissari asetäitja Viktor metsatalu edutati polgu kompsorgiks siis määrati mind Patarei komissari asetäitjaks. Mäletan seda, kuidas selleks, et esimest poliitõppust läbi viia, ma käisin kahe nädala jooksul vist 24 tundi seminaril valmistasin ise rohkem kui 24 tundi. Ja siis, kui läksin õppust läbi viima, siis juhtus niimoodi, et 10 minutiga oli mul kogu see jutt ära räägitud. No ja siis, patarei, tolleaegne komissar, Vana-Virumaalt päritud kommunist Tungal ütles, et seltsimees Kiisa rääkis kõik väga õigesti, aga ainult ma tahaksin-tahaksin teda natukene täiendada. No ja tema kuna poliitõppuse kestus oli kaks tundi, siis tema täiendas mind tund ja 50 minutit, nii et kahe peale pidasime, kui sa ikkagi kuidagi ära ma räägin seda just sellepärast, et näidata noh missugusel tasemel tol ajal inimesi tuli otsida, et neid endid kasvatada ja nendest veel seda enam kasvatajaid teha, nii et see oli küllalt raske protsess muidugi. Nii nendele, kes kasvatasid, kui ka nendele, kes ise kasvasid. Ja kui veel raskustest rääkida, siis ausalt öelda ega need esimesed kuud või isegi kõik kuud Uuralites, kus me olime just eriti mehi sõjaasjandust õppima ei meelitanud. Kas või sel põhjusel, et näiteks meil ju kuni sügiseni ei olnud üldse tegelikke relvi, püssid olid puust kahurid näiteks, millega mina õppisin sihtimist ja ja teoreetilist laskmist. Need kahurid olid pärit eelmise sajandi lõpust kummi amortisaatoritega, raud rehvidega, ratastega kaalusid üle kahe tonni. Ainus kaasaegne vahend või õppevahend nende kahurite juures see oli sihi mis ka muidugi ei olnud tehnika viimane sõna, aga no mis siiski võimaldas mingil määral ikkagi kahurilaskmise praktikat omandada. Pauku me ei saanud kogu selle aja jooksul loomulikult nendest kahuritest teha. Nii et ka see oli üks põhjus, mis õppuste aktiviseerimisele eri kaasa ei aidanud, pigem aitas justkui mehi õppustest eemale hoida. Kuigi mehed väga kiiresti kasvasid, toimus omamoodi seletamatul kombel, sest näiteks isegi poliitõppuse tunnis oli tavaliselt nii, et kui mina jõudsin juba polku, kui see oli mai algus, edasi tulid ilusad päikesepaistelised päevad. Poliitõppust peeti muidugi nii, et mehed kõik istusid päikese käes ja väga mõnus oli seal nurru lasta ja, ja nii paljudki mehed nendest, kes nüüd esinejat pidid kuulama, tegelikult võib-olla lasid rohkem nurru kui kuulasid ja noh, seda parem on meenutada, et vaatamata kõigele sellele lühikese aja jooksul tehti ja niivõrd suur töö siin võib täiesti öelda, tehti ära suur töö meie kasvatamisel, kuigi see sõna kasvatamine iseenesest on niisugune sõna, mida just ersti ei, ei taha kasutada. Eriti enda juures. Kui nüüd edasi arutleda, küllap suurt osa selles kasvamise protsessis etendas ka päev-päevalt süvenenud kollektiivsustunne sõjas prus mille toel iga mees tunnetas, et üheskoos ollakse suur jõud. Niisugune tugev pere, kus ka väikene, saab suureks ja igapäevases elus oli peale õppuste muudki, mis aitas kaasa meeste tugevale ühte liitumisele. Ent see on juba meie edaspidiste saadete teema. Praegu aga tuleb meelde, et me küll oleme rääkinud Uuralites, kus mehed õppisid kuid missugune oli ümbrus, missugune oli sealne loodus. Või ei jäänudki sõjamehel aega loodusele pilku heita. Jäi küll, nagu arvab Eduard Trajja. Ma pole kunagi näinud just loodust näiteks harv küll hõre nagu mingisugune pargimets ja metsa all teiegi rinnust saadik ristik, kõik metsikult ja kõik metsik, kus mehed hakkad kaevama, hakkavad omal laske kaevikud õppusteks. Paar labidatäit juba tuleb, mingisugune näiteks punane Menning otse silme all isegi harilikult talki talgi, natuke hallikas, täitsa harilik talk. Me kõik imestasime, isegi niisugused pildid, kuidas rohelises metsaaluses tulivad rohelisest välja roosad marmor, tükid natuke liiga uskumatu, paistab seal ümber igavest depid. Haruldaselt ilus asi kevadel. Te kujutage ette, missuguse värvi siis seal kõik on, tõesti, oleks tahtnud olla kunstnikke, seal asigi ära värvida. Metsad, järved, seal see Kitši Kaczyg järv, teade millegipärast siiani püüda kala. Poisid organiseeris mingisugust võrgud kohe, kuidas nad seda tegid, ma ei kujuta ettegi. Iga päev tuli kala kohe eraldi, suur katel oli püsti, kus kala kees, muidugi meil maitseaineid suurt ei olnud, ei pipart ega midagi soola. Aga see oli väga suur abi meestele hariliku supi juurde, rasvast uhaad ja. Nii kasvasid Uuralites kaks Eesti diviisi seitsmes ja 249. kaks venda, keda hinnates kindralleitnant Lembit Pärn kirjutab oma mälestusteraamatus. Seitsmendat Eesti laskurdiviisi peeti juba tema formeerimise ajal vanemaks vennaks ja sageli kutsuti teda pealinna diviisiks, kuigi tollal selleks veel alust ei olnud. 240 üheksandat Eesti diviisi nimetati nooremaks vennaks ja seda õigustati tol ajal sellega, et teda hakati formeerima kolm kuud hiljem millel oli sõja ajal oluline tähtsus. Kuid peab ütlema, et 249. diviis oli sõjategevuse alguseks igas suhtes vanema vennaga ühel tasemel. Mulle on kallid mõlemad diviisid, mõlemad võitlesid kaardiväelaste moodi mehiselt, oskuslikult ja julgelt. Kõik olenes sellest, missugune osa ühele või teisele diviisile langes üksikuis operatsioonides. Osa kätte andmisest tulenesid suurel määral kad tulemused. Ja nagu näha, olid need üldkokkuvõttes head. Nii et ma ei hakkagi kumbagi diviisi teises parimaks nimetama. Täna 40 aastat tagasi elati ja võideldi 10. sõjakuu teises pooles. Kuigi rinnetel valitses ajutiselt suhteline rahu, oldi valmis uuteks ränkadeks heitusteks. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.