Olgu avamänguks meie tänasele saatele midagi õige Bulgaaria pärast. Tants Sophia lähedasest Chopi maakonnast, milles rivaalitsevad poisterühmad võistlevad tantsuosavusest tüdrukute imetlevate pilkude all. Lihtsast kahest neljandikus kuni seitsme, üheksa, isegi 11 Kuueteistkümnendal kuni midagi ligilähedastki keerulistes taktimõõtude osas oleme senini kuulnud Kreeka tantsides. Koera kõlab kõige erinevate kaaslaste poolt mängituna kusjuures soleerida võivad nii vanad rahvapillid, väidaks kutsutab torupill, kuid akordionid korruga saatel võivad tantsida kergejalgsed rütmi, rõõmust muretuks muutunud küla noored aga ka niinimetatud Nystynarkad. Kes need on? Sellest jutustanud helilooja. Kaladest inimesed hakkasid kogunema külaväljakul söödadele. Kogu küla hakkas ebatavaliselt kumama rongkäigus kante kastantell Elena ikoone. Kõige lõpus käisid Mestynarkad mehes lõket pesti, nõrgad võpatasid, teeksatas kaeda ja tule juures hakkas kõlama hästi nõrkade pöörane hoog. Narkad võtsid kätte Konstantini ja Elena ikoonid, surusid need rinnale ja astusid paljajalu hõõguvate sütele. Nad vastaseid nõndaviisi seitse kaheksa sammu. Käisid siis paar korda ümber hõõguva vaiba ja astus jälle sütele. See hämmastav tants kestal oma kolm-neli minutit sätestab väljakannatamatult koomast. Nõrkade täiesti transkaameks muutunud näod näivad sisse langenud. Kõik nendest tulen lõpes. See komme on seotud veel paganlike tavadega. Mida sügavamini langevat risti narkot transsi, seda parimat tulevik toonud, et vaatamata sellele, et Konstantini ja Elena päeva pidu alges veeennistamisega preestri poolt oli sellele järgnenud täiesti nõrkade kombetalitusteks ürgset, viljaka sõdalasi. Segataktimõõdulist muusikat kuuldes oli meil juba põhjust võrdlusjooni tõmmata Kreeka muusikaga. Bulgaaria muusika on muidugi eeskätt slaavi hõimude inimesega ent sellesse on assimileeriv teistegi rahvaste muusikakultuuride elemente. On ju praegusel Bulgaaria tooriumil elutsenud mitmeid rahvaid. Siin oli türklasi ja Heleene oli nüüd juba minevikuks muutunud rahvaid nagu Petsantslasi ja draaklasi. Prantslased tõid Bulgaariasse ristiusu ja õige pitsilised ornamentaalse laulmismaneeri sellidega hiljem maa vallutanud, türklastele meelepärane olema. Bulgaarlased sündiski nii-öelda türgi sugu veetud. Seitsmendal sajandil, kui slaavlased olid Balkanil paarsada aastat elada jõudnud tungisid maale türgi sugu pulgaarid, kes ajapikku sulaseks laule, sest ühte pulgaaride Ghanas toruff pani 681. aastal Bütsantsi tunnistama Bulgaaria riiki. Vürst Boriss võttis 865. aastal tal sealtsamast Bütsants ist vastu ristiusu. Muide, Boriss-i järglane on esimene, enam vürst olla ei tahtnud, otsustas tsaariks hakata. Sissetungivaid pretendente. Praeguse Bulgaaria maa-aladele oli palju. Kõige rohkem oli tegemist türklastega, kes siin kanda kinnitasid 14. sajandini buss ja keda saadi lahkuma sundida alles 19. sajandi lõpus. Suures osas parandasid oma kultuuri bulgaarlased, oletraaklased ei kiusa, mere rannikuala ja Lõuna-Bulgaaria tasustanud rahvas kes hakkas hääbuma juba aastaid 1000 vahetusel. Aristoteles kõneles Traakia laulikutest, kes laulnud Traakia maneeris teatraagi aktsendiga traatlaste elu, olnud läbipõimunud laulu ja tantsuga. See oli maagia, mille abil võis loodusega ühendusse astuda. Mis ime siis, et just rahaga krõpsud lõid eriti poeetilise müüdi laulikors seosest. Orph seoses pidi kehastama muusika võlujõud milleni ei allunud üksnes inimesed, vaid ka loomad, taimed, isegi kaljud ja juhid. Bulgaarias on leitud muistne raha, millel on kujutatud Orpheus, keda ümbritsevad tema längust võlutud loomad. Seal nagu kaanepilt Carl Robert Jakobsoni koostatud koorilaulukogumikud Vanemuine kandle healid mis ilmus meie esimeseks üldlaulupeoks hiljem ka seadusandluse kui ühte teonüümsuse ehk Vakrose kujuga. Bulgaaria aladel on leitud kujutusi, mis on seotud Traakia mütoloogiaga. Söörinksid ehk mitme Vilelist paaniflööti puhub Paan pakandid, mask, taldrikute käes, Timpanid tagusileen, seest teonüümsuse väärt kasvataja, alati auru all olev paks vana mehenes sarve puhub saati. Kõiki neid pille kasutati nii Traakia kui ka idamaade kultuse pidustustel Traakia külades, nagu ilmselt ka kogu maailmakülades nii oma keelest ja kommetest, oma usundist. Muus osas aga Bulgaaria arheoloogidel senini õnnestunud piirjoont tõmmata Kree Ta Helleeni ja Traakia kultuuride vahel või Määrata nende vastastikuse põimimise ulatust. Bulgaaria lauludes ikka esinev loodusetunnetus pärineb veel paganluse aegadest. Bulgaaria muusikateadlane venelinud Graste oma raamatus Bulgaaria muusikaajaloo kohta leiab et mis puutub rikkalt esindatud kunstilistesse ja poliitilistesse väljendusvahenditesse hilisematel ajastutel kujunesid esteetiliste kategooriatega siis ürgkogukondlik kord on selles osas üks kõige viljakamaid inimkonna ajaloos. Looduse hingestaja animist ei kujutanudki, millisel soliidsele alusel loota muusikat luuleta. Tantsu oli kogu maagilist kultuslik tegevus allutatud tema töömehe elule. Oma kunstilise fantaasiaga. Ürgkogukondlik inimene pingestab loodust ja loodusjõude kallutades neid oma tootlik maagilisele tegevusele ja dualistlikule kontseptsioonile, heast ja kurjast. Edasi toob krustav tsitaadid. Ivan on siiski raamatust meie rahva eluviisi Avalmisus. Kaczyński on kirjutanud võrdlemine ja sarmastamine. Nendes on ürginimese käitumise lähtepunkt. Sellel põhines ta võim loodusjõudude üle. Inimene mõtles, et võrreldes armastades end loodusega allutab ta seda põhiliseks objektiks võrdlemises armastamise muutmise liikumise, liikumapanevate jõudude seletamise jaox oli inimene ise. Selles ongi looduse, selle jõudude ja nähtuste hingestamise kandilismi inimestamise antroppamorfismi allikad. Kombetalituste side inimese heaoluga annabki niinimetatud kalendrilauludele ja nendega seotud kombetalituste lekt. Elulise energikultuse talitlustega püüti saavutada eeskätt andsid hüvesid. Kuulame neid muistseid, kombetalituse laule. Bulgaaria kukeron välje mardisantide kauged sugulased pannakse maski, Tätte pähe aga kõrged torbiku laadsed, mütsid. Vöö külge seotakse vaskkellukesi tihti sekundi ulatuses häälestatud kukrete pillid. Aga sellega ainete keerdu. Sekka lauldakse lühikese primitiivsevõitu laulukesi. Kokrite mängudest kujunevad välja tantsulist, teatri tegevust kukkurite mängudes tulevad selgelt esile Dionysose kultuse järel kajatel. Ennustamisega tegeldi Vassili päeval. Vassili on tegemist koduse majapidamisega Vassilta passilka, need on tüdrukute laulud, tüdrukud ennustavad Tulevikku. Eks nendele olles tuleviku mulle alati kõige suurem olnud. Juba uue aasta esimesel päeval hakkasid nad kohe, ühesõnaga pea tüdrukute ennustamistel tihti maagiliste loitsude iseloom. Tekstis võib puududa kreetne temaatilises kuid samas on selles teravmeelsuse välgatusi. Kohe kuuleme veel ühte tütarlaste laulu. Tulge kokku, väikesed tüdrukud, siin kõlab pulgaarlastelegi iseloomulik viis neljandikku mõjudes, aga. Koledad Slari ülistuslaulud. Algul kuulusid nad sind kriitiliste kombetalituste hulka, mis olid seatud kevadise pööripäeva ja põlluteed algusega. Ristimise tulekuna ühendati koledad jõulukommetega, kusjuures ka jõulurituaali täitmisega satud lootused rikkalikule viljasaagile ning tugevale tervisele. Seega talupoja jaoks kõige hädavajalikumad koli Adaviisid on kujunenud tantsurestaks. Siingi tuleb ette segatakti, muutu seda, mida Ungari suur helilooja Peeva paar Docana nimetanud vulgaar eritamideks. Samas on aga lihtsate viiside heietamist, mis meenub Meie kiige toonis laulmist. Koljaadades on tähtsal kohal pöördumised konkreetse isiku poole millel kunagi võis olla. Temaagilis lutsulik tähendus. Koliodade kõrval võib selliseid pöördumisi olla teisteski tavandilauludes. Koledad laulmise järgi üteldi õnnistussõnu kiirkõnes Sorry efektne vormi täitmine. Paganlik jumalast Laasad jäi ausse ka peale ristiusu vastuvõtmist. Laseme laulud kevadele, algelood kõige vanemates lugudes oli laservihma ja päikesejumal. Hiljem sai ta kodukalda kaitseks. Praegu tuleb rahva pilk haaval. Nüüd põimik laveri lauludest. Kõige vanades lauludes leidis folklorist Slaveikov jälgi kunagisest sidemest, antiik-kreeka, legendide ja lauludega. Paganlikud jumalused olnud alati konkreetselt ja materjaalselt kujutletavat, ehkki need ei saanud näha ega kombata. Kui Bulgaaria talumehel oli juhust taevasele käia siis kõnelemata sellest oma sõpradele, nii nagu oleksite kuskil naaberkülas ära käinud. Jumala olnud midagi külavanema taolist, kes magasti kenasti täitnud oma ametiülesandeid. Üks ettevaatamatu meest toetanud peaga vastu taevakatust, löönud sellele augu sisse vaatuse õnnejumala lapsukesed või imlikesed, istunud palja maa peal ja muutkui söönud suurest kausist leiva lobi. Eks need Bulgaaria jumalused elanud teine kord tõepoolest nagu nende ametivennad Kreeka Olümpose peksnud keelt heitnud paari nagu lihtsurelikud Ki. Aga nende ülesanne on ikka olnud kehastada loodus, ürgjõude loodust, ungarlane armastas seal oli talle kodune sünnimaa sümboliks. Siit tulenes loomulik patriotismitunne. Looduse motiive kasutasid kõik Bulgaaria suured luuletajad. Tihti ühines loodusega rahva laululike väljenduslaad. Jaanivistlik elutunnetus, nagu möödunud sajandi luuleklassiku Hristo Bootegi värssides. X selliseid laule on Booteni haiduki laul. Ainuke võitlejaid Türgi vallutajate vastu tunti ka naabermaades. Putini luuletuse algus kõlab nii. Vanamees puhunud vilet siis laulaksin sinuga kaasa ju nakkida, laule, haidukide vanadest vanematest. Las kuulavad poisid ja neiud Jonakidki mägedes aasal, jäätidki jahedas kõrtsis milliseid mehi on toitnud, ilmale toonud ja toob veelgi vulgaar, jäljunakide ema sünnitanud, milliseid poegi toitnud ja toidab ka praegu maa Me kaunitar, kallis vanamees, ära on tüüdanud need lõputud armastuslaulud ja endalgi laulda murest. Ja kuigi ka praegu on raske samees ara kardavaid mängi sest pere on minu süda ja hääl, mäetagune vastne. Kui mind siin ei kuulda, siis tormab mu laul üle mäegi metsa ja oruni välja. Mets võtab laulu mult vastu ja kordavad seda kõik orud. Siis läheb mu muregi ära, jätab mu südame maha, kes tahab, las kurvastab, peale ma nendega kampa ei hakka. Ja rääkinud olen, räägin õnnelik see on, kes oskab au ja vabadust kaitsta heale vastata heaga. Kurjale seevastu noaga. Ja sellest ma laulangi laulu. Lauludes paluti ka vihma. See naine on pärit hirmsast kombetalitusest. Ruudan liblikas. Kui muidu kevadelaulud on rõõmsanäolised, siis vihma palavates nukrustki kardetaksegi tunda. Loitsu karakterit leidub vihmanõelu veskis. Naise nimi Theodora on Bulgaarias õige levinud. See laul hoida toora kuulub samuti laaseri päeva laulude tsüklisse. Laulan lihtne kordustega, mis viitavad selle maagilise päritoluga. Võime seda võrrelda ühe teise lauluga, milles on samuti jutute toora nimelisest mürgist teeni laulan kaugelt lüürilise avaraviisilise ent on see kokkusattumus või mitte. Tundub olevat esimese laulu välja arendatud variatsioon. Teise laulu nimetus on ta toora, uinub. Theodora teile etteheiteid tulene, miks teda äratas just siis, kui ta nägi unes, et kallim Teidele lilli nende kihluse tähistamiseks. Tavandilaulude kõrval tunti juba ammust ajast eepiline isi laule. Üks Bütsantsi ajaloolasi oli 1325. aastal Makedoonias Serbias reisides kuulnud kuidas tema, bulgaarlased, serblastest saatjad laulsid kiidulaule igasugu kangelastest. See väike märkus näitab, et iibitud luud oli teada ammu enne, kui tekkisid vägilased lood movitšiilist, kes juhtis ülestõusu nii omamaiste ülikute türgi vallutajate vastu kuningapojast Marcust ja teistest kangetest ministrist. Neid laule lauldi retsitatiivselt. Koos müütide ja eepiliste laulu lugudega tekkisid ka muinasjutud. Ühte nendest pakumegi kuulata. Elas kord kurid, saar. Ta oli nii kuri, et kui keegi tema alluvatest suri, käskis ta koos kadunukese ka elusaid inimesi maha matta. Ja sellest olid alla veel vähe. Ükskord käskis ta riigis kõik raha kokku korjata, et kellelegi ühtegi krossi ei jääks. Aga kuna ta ei uskunud, et inimesed kõike ära andsid otsis ta välja ühe väga ilusa tüdruku ja lasi kuulutada, et see müüa. Sellel maal elas üks lontrus. Iso tal ei olnud, emaga elas. Ta tormas noaga ema kallale ja lubas ära tappa. Kui raha ei saa, ema mõtles, mõtles ja lõpuks ütles. Kui maeti sinu isa, pandi. Talle hauda kaasa kiis krossi. Mine kalmistule ja kaeva haudu üles. Poeg telgi nõnda ja ostis tüdruku endale. Kuid tsaar sellest loost koolis käskis ta kõik hauad lahti kaevata ja raha koguda. Õudne inimene oli. Kui kuritsaar lõpuks suri, panid inimesed temaga koos hauda ka tema poja. Et mitte enam niisuguseid ei tuleks. Siis valiti teine tsaar. Õiglane ja hea. Vanabulgaaria kirikumuusikat. Kirikutegelased on mänginud õige erinevaid osi Bulgaaria ajaloos Nathan võidelnud rahvalaulu vastu küllap kõikide rahvaste juures. Kuid mõned neist on püüdnud luua omamaist kultuuri, seades seda vastu Kreeka, Bütsantsi kultuurile, türgi ikka ajastul, aga mõnedki neist püüdnud oma vahenditega võidelda võõra võimu vastu. Rahvamuusikale kirikumuusika mõju ei avaldanud. Küll on aga olnud märgata vastupidist protsessi. Bulgaaria kirikuviisid on tunginud ka läänepoolsete maade kirikumuusika praktikasse. Suurt tähelepanu pühendanud nii rahvalaulule kui ka vanale kirikulaulule kõige nimekam vanema põlve helilooja Tobris Risto kelle sünnist möödus hiljuti 100 aastat. Sellegi vana kirikuviisi Dostono jest. Seade kuulub ristamile. Töölauludest on eriti omalaadsed, lõikuslaulud. Need laulud paistavad silma vaba rütmiga fermaatide ja kaunistuste rohkusega. Selles ornamentika rikkuses on vaieldamatult oriendi mõjusid. Lõikas lauludes kajastatud kogu põllumehe tee heinategu, viljalõikuse koristamine, viinamarjade kogumine, laulu disteel, rituaaliks parlamentaarsetes kaunistustest, tule käsile, bulgaarlased, kogu võrratu rütmitunnetus. Kuulame Bulgaaria rahvapillide mängu. Praegu kõlavast tantsuloos kopaniitsa kuulemegi juba tuttavat torupill aidata. Keelpillidest mängib poogenpill hulka, millel on kolm-neli mängukeelt ja seitse kuni 10 resonantsi keelt. Pillikorpus oma lühikese ja laia kaelaga meenutab pirni viisi mängitakse tavaliselt ühel keelel, teised annavad Torupillilaadse pika saategi. Veel mängib kaasa näppepill, tan Puura. See Bulgaaria lauto on samuti pirnikujuline. Järgneva loo nimetuseks on Griiva fooru seega kõverringmäng. Selles kuuleme lisaks eelmistele pillidele veel kahte, seitsme avaga pillirooflööti Kaavalit ja kahepoolset silindrilist trummi tuupanit. Sellist vitaalsust omava rahvaga ei olnud türklastel kerge toime tulla. Petis Yana türklast. Nii on selle laulu nimetus. Kui raske ka ei olnud türklaste äike oli rahval hinge. Et selle üle nalja heita, seda kõrvalt vaadata ka järgmise laulutegelaseks on Jaana nimeline tütarlaps. Hoiana. Laul on bulgaarlased aidanud ka sõjaretkel. 1000 aastat tagasi oli Rooma paavst Borissi peale pahandanud, et Bulgaaria sõdalased olid lahingu eel tantsinud laulnud ja nagu ta välja mingisuguseid loitse sõnunud. Siin kipub paratamatult üks võrdluskeeleni Taani krooniku saksa grammatikute juurest leiame ülestähenduse, et 1107 10. aastal tegid eestlased kuralased ühisretke Ölandi randa. Nad julgustanud ennast järgmise päeva lahinguks, laulu ja tantsuga, kui nad taanlased selle vastu veetnud kurvalt ka haid uppi. Laulud olid kaugel, kurva toonilisusest. Nad olnud tihtipeale Oro, see on breiktantsutüüpi Türgi vastast võitlust nähtud kõige erinevamates aspekt, sest erandiks ei olnud ka luuletaja Risto puhti, kelle luulest katkendi juba kuulsime. Kuna praegu kõlab naiste laul, siis loen ühe Bootjevi luuletuse tütarlapsest pakku jooksest, mis oli nii populaarne, et seda lauldi kõikjal, kuid ühe tšehhi rahvalaulu viisil. Vahetpidamata nutab mäeveergudel äkki noorust, jää petab leta tuule keerunud solvunult, tal hüüab järel aiasopis tädi käre tüdruk, oled hulluks läinud, kes on enne nõnda käinud, see küll mõrsjale ei lähe, toomi koos sa oota vähi. Tema ema juurde tormas ema kõrval, kuule härmas. Kristo Jaanaga on raske. Jooksid välja ja kui nägi, et seal lehvib plagu vaske. Keha käis punaladu aasa üle, kus makkidele malev ja meditsiinil juba süles Mestoyana pilt, nii vale. Kus siis tõusis naiste kisa, lasksid lahti sõimamise, nii et voodis vanaisa pidi tõusma püüdma, ise mets, momets, sõber, kohe mitu aastat rohemägi tammelehest katus, meie salga teele sattus varia vaenu pilgu eest, sa minu last ja tema meest ka. Taevas, päike paistab nagu Punagude kohanud plagu. Veel üks bulgaaria tantsu suitsumetsa nimetus tuleb sõnast Rütšinik, Kataret kõlbab tantsida üksinda paarikaupa hulgakesi. Taktimõõt on enamasti seitsmeosaline. Bulgaarias õhtupoolne selliseid Segarutamine mõõta tavaliselt ei leia. Hommikupoole aga küll sellistest segarütmiga, see väljendub Lääne maisega võrreldes teistsugune ajataju aeg ei ole enam nii mõõdetud. Ülevaatlikult sümmeetrilistesse lõikudesse jagatud. Assümmeetria loob omamoodi ajaduse tunde, mis saab tõepoolest tuttav eeskätt idapoolsetele kultuuridele. Ent samaaegselt on selles kapriissed rütmide vaheldamisest ka midagi särtsakat, intensiivselt elavat, aktiivset ja humoorikat nagu kuulsades. Gabru naljadest on vist paras hetk neidki meenutada. Et saada tasuta nõu, küsis Gabrulane tuttavalt arstilt, mida sa teed, kui sul nohu on? Aevastan, vastas arst, kes anti kaabrodenneli. Kus laulatussõrmus on? Sel nädalal kannab teda mu naine. Keda sa siin tänaval sellise külmaga ootada, härra, parem küsin. Pillasin, näe pudeli viina puruks ja ootan nüüd, millal ära külma pead üles saaks korjata. Ka problased pidid tantsima villastest tapukates, et muusikat naaberkülast kuulda. Palun, õmmeldi mulle ülikond, aga mõõtvadke poja pealt läks. Sellepärast, et pärast hakkab seda tema kandma. Kaks Gabroblast ajasid õhtul ärijuttu. Järsku ütles üks neist maja peremees, pole mõtet asjata petrooleumi kuulutada. Me kuuleme teineteist ja niikuinii. Kui jutud räägitud saidi külaline minema hakkas, tahtis peremees lambi põlema panna. Üks moment peatas teda, külaline. Ma võtsin pimedas püksid maha, et ilmaasjata kuluks. Läksid kirikus vaidlema, kumb annetad vähem. Kui kirikuteener nendeni jõudis, pani esimene kandikule statinka, vaatasid võidukalt teise poole. Ka ööst, vastas teine rahulikult ja lõi risti ette. Härra terenese külastaja kaebab, et supi sees on tihuraja. Arvesta juurde. Vanaisa on sul hambad ellimale, lapsuke, hoia siis võileiba, nii kaua, kui ma sõpradega mängin. Eks Garden hoiab voodi all trombooni kui tal on öösel tarvis teada, mis kell on, teeb ta akna lahti, Jabasendad. Alati leidub keegi, kes hüüab. Palun väga vabandust, et ma ei saa sulle ise jaama vastu tulla aga tuleb mu naine ja etasinud ära tunneks. Hoia palun, vasakus kaenlas põrsast. Kitsad püksid ja lühikesed seelikud purilennuki ühe kratsida tikutopsid ühekopikalise mündid ja on leiutanud kaabroblasega. Millega siis lõpetama tähelegi hooraga? Juba puutöömeeste puuseppade ja tislerite hooraga. Ja soleerib pillid, proov, lööd, kaval.