On raske ette kujutada hallimat ja üks luisemat eluteed. Viis aastat juuraõpinguid Nõukogude aegses ülikoolis ja pärast seda 53 tööaastat ühes ja samas riigiasutuses. Aga nende Väheste verstapostide vahele mahub palju. Nii et neid, minu sõnu tuleb võtta ka suure reservatsiooniga. Need viis aastat ülikoolis olid sisukad värvikad ja väga emotsionaalsed. Aga need 53 aastat tähendasid tõsist, süvenenud tööd, lõputut võitlust sensoriga, mida seal nimetati hellitavalt Laboliitiks. Ja siis olid veel teised vaenlased olid keskkomitee. D. Ja lõpuks see töökoht oli kakk komitee tele- ja raadiokomitee. Tänases saates me meenutame raadiomeest Lembit Laurit, kes on tegelikult viimane suurtest raadiotegijatest. Nii mäletavad teda inimesed üle kogu Eesti. Me kõik teame seda meest, me kõik teame seda nime ja seda häält. Aga täna jagavad oma meenutusi tema kolleegid. Me räägime Lembit Laurist. Ja kõigepealt kõneleb tema kauaaegne kolleeg Mari Tarand. Umbes 45 aastat tagasi kui noor algaja oma saatuse raadiomajaga sidus olid seal ees suured Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Valdo Pant. Täna on see järjekord kurvad lastel niiviisi. Nemad olid töötanud juba kümmekond või tosin aastat. Ja rajanud selle aluse selles sideme, mis kõigele vaatamata sõjajärgses Eestis raadio rahva vahele tekkis. Lembit Laurisse suhtusin suure imetluse ja aukartusega. Olin uhke ja õnnelik, kui mõne tööülesande tõttu oli võimalus tema lähedal seista. Nii ka 1969. aasta juubelilaulupeo ajal mil Ivar Trikkeliga koos mina tema käealusena istusime. Raadiotornis ja allväljakul. Rahva hulgas liikus Lembit Lauri temaga kaasas tehnika kolleeg raadiosaatjaga. Tol ajal olid need asjad ikkagi väga teistmoodi ja keerulised. Tema otsis seal häid intervjueeritavaid, et siis märguande peale eetrisse tulla. Ja oli mingi koht, kus mina juba südame põksudes pidin hakkama ette kandma oma arvatavasti varem hoolega valmis kirjutatud tekstijuppi. Aga siis tuli signaal, et Lauri tuleb eetrisse. Ja ega seal muud ei sündinudki, aga vist need kaks suurt need trikile Lauri omavahel natuke mõtteid vahetada ütlesid mingi noh, teise maa-alale tükkimise kohta või midagi sellist. Praegu on sellele koomiline mõelda, aga ei unusta ma iialgi seda õhtupoolikut järgmisel tööpäeval, kui mina töötasin foonikas ja tasakesi avanes Foonika uks ja sisse tuli Lembit Lauri ja ta tahtis minuga rääkida. See oli nagu mingi selgitus või viisakus või julgustus või toetus ma isegi menetlusele kõneleja täpset sisu. Aga see oli esimene kord, kus Lembit Lauriga tõsiselt rääkisime tööst ja tööeetikast. Olin lastesaadete toimetajana mõelnud välja niisuguse pealkirja. Võida, kuid oskaga kaotada. Mõtlesin, et noortele võiks sellest huvitavalt rääkida. Lembit Lauri. Jälle olin natuke kõrvust tõstetud, kui tema vaatas mulle otsa ja ütles, et jah, see pealkiri teda inspireerib ja ta teeb selle saate. Saatec keskmeks kujunes jutustus Paul kerest. Kui nüüd tagasi mõelda, milline paralleel ja sarnasus selles suuruses tagasihoidlikkusest. Aga tol ajal ma seda ei mõelnud. Aga saate lõpus oli lõik, mida läbi nende aastakümnete üsna täpselt mäletan. Vahel tulebki taanduda, painduda maadligi nagu pajuvits. Et kord, kui tuleb aeg jälle tõusta ja lüüa. Ja vaat selle kohaga ei suutnud kuidagi leppida tollased ülemused. Ma arvan, et neid lindimeetreid pruuni magnetlindimeetreid lõikasin vist mina oma käega ühe korra ikkagi saatest välja. Ja siis kleepisin nad atsetoon liimiga, nagu sellel käis jälle tagasi, sest Lembit Lauri võitis. Ja ei taganenud oma põhimõttest. Mäletan ka väga soojalt üht episoodi aastast 1974 Mil Lembit Lauri pidi kaitsma Juhan Viidingu luuletusi eetrist väljaviskamise eest. Nimelt oli sel aastal abiturientide raadiopalli külaliseks Juhan Viiding, kelle luuletusi kooli õpilased tundsid ja armastasid. Ja kui nüüd Lembit Lauri palli saatejuhina hakkas materjali saatesse vormistama, ei tahtnud luuletused sisse jääda. Küll käis tema siis seletamas ja tõlgendamasid, mis asi ikka on see luuludega koi, ta rääkis meist see roosa lõt ja loid, ma olen isegi see tsitaat meeles. Ja jällegi sai Lauri oma võidu ja sellepärast ma tahangi jätta oma mällu Lembit Lauri sellisena nagu ma nägin teda ühel ilusal veebruari päeval Estonias rõõmsana koos abikaasaga president Lennart Mere vastuvõtul Eesti vabariigi aumärgi kavalerina. Ja nüüd kõneleb Peeter Hein, kes võib öelda, et tema on Lembit Lauriga töötanud pikki aastaid ka ühes toimetuses. Jutt on nimelt siis Romeetosta. On kaks, Lembit Laurit, keda ma mäletan, üks Lembit Lauri, on see, keda me kõik teame siin raadiomajas sirge härrasmees, kes alati oli tumedas ülikonnas, lipsus korrektne eriti ei seltsinud ja eriti ei võtnud ka raadiomaja niisugustest kollektiivsetest üritustest suure innuga osa. See on üks, Lembit Lauri. Aga teist, Lembit Lauri. Ma õppisin tundma siis, kui Lembit Romeetosse toodi. Või tuli ta ise, ma ei oska öelda praegu. Ja see oli kuidagi hoopis teistsugune. Lembit Lauri, see oli see Lembit Lauri, kes oli väga uudishimulik aga mitte avalikult. Kui me tuttavaks saime, siis hakkasime nagu rohkem vestlema ja ja siis ma avastasin, et see oli väga südamlik, väga uudishimulik ja väga, kuidas ma ütlen. Aldis kõigele, mis ühiskonnas toimub. Küll me võiksime arutada neid, Tšehhi sündmusi, siis Ungari sündmusi, mis ka praegu on päevakorras ja kõike muud, mis raadiomajas, toimusest raadiomajas käis ta suhteliselt vähe täpselt nii palju, kui vaja oli ja, ja selles mõttes ta oli nagu kass, kes kõndis omapead, et ta ei vajanud nagu niisugust seltsielu vähemalt raadiomaja mõttes. Ja ei tundnud erilist vajadust väljaspool raadiomaja, nagu ma aru sain. Sealjuures teine Lembit Lauri säilitas täpselt selle esimese Lembit Lauri jooned. Need on ilmselt iseloomujooned. Sest kui tema juurde külla Ma läksin, siis olid vaat ja habe aetud viimse võimaluseni, kergelt lõhnastatud, niimoodi nagu võtaks vastu ei tea, keda. See mind alguses natuke hämmastas, et lõppude lõpuks me oleme ju kolleegid ja üsna lähedalt suhtleme. Et miks seda vaja on, aga ilmselt see oli tema tema loomuses, nii nagu ta loomuses, oli see enesekriitika või miskipärast Ta pidi kogu aeg käima näiteks ülikonnas, kuigi Aino Lauri, tema abikaasa püüdis talle kogu aeg selgeks teha, et no ei ole vaja ju kogu aeg käia niimoodi tumedas ülikonnas ja vaata, kuidas teised käivad ja niimoodi tema pidas seda millegipärast väga vajalikuks. Aga see oli ilmselt niisugune, noh, ütleme iseloomujoon või isegi liigne tagasihoidlikkus. Ja see peegeldus tema saadetes täpselt samuti. Nüüd, mis saadetesse puutub, siis ta tegi näite just täpselt nii nagu ta õigeks pidas. Mina küsisin, et miks sa läksid juurat õppima kui su huvi ja kõik asi on hoopis mujal. Ega ta päris otse ei vastanud ka aga ta ütles, et aga tegelikult on ju huvitav uurida, mis asja taga on ja mis inimese sees on huvitav ja uurija ta tegelikult oligi. Mina olen paar korda tama musta linti, me nimetasime seda originaallinti must lint. Ta ei andnud kellelegi neid kuulata ja mina kuulasin täiesti juhuslikult niimoodi, et sattudes Aino Lauri monteerimise ajal, eks ole, kaheksandasse stuudiosse, kus niimoodi ainuütlesite. Ja montaaž seisnes põhiliselt selles, et tulid Lembit ise välja lõigata, et see oli tema niisugune põhimõte ja kui seda musta linti kuulad, siis ta oli tõesti uurija, mina nühkisin teda. Aasisin ja ütlesin, et kuule, sa oled ikka prokurör? Jah, aga kuidas ma muidu teada saan? Ja ega ei saagi, aga tulemus oli muidugi hiilgav, tegelikult niimoodi, et pärast kõik imestavad, et kuidas esineja ladusalt räägib ja Lembit peaaegu üldse ei räägi. Vastupidi, praegustele raadiotelereporteritele, kes põhiliselt ise räägivad ja ja esineja saab ka natuke võib-olla seal püksuda. Aga temal oli niisugune põhimõte. Ja tõesti, ta ei mõjunud sellele esinejale solvavalt. Uurib ja uurib. Aga ta valmistas väga põhjalikult ette ja see on teine asi, mida ma ütleksin, et et mis temast, Lembit Lauri tegi. Sest ta oli ikka kohutavalt töökas. Ma olen näinud tema kodus neid ajalehe väljalõiked ja sel ajal ta kirjutas välja ajalehest, sest kõiki lehti. Ja siis ta kirjutas sealt välja, eks ole, niimoodi praegu noh, on ju arvutitega muud. Aga siis oli niimoodi süstematiseeritud ja kui ta millegi vastu uudishimu huvi tundis ta võimaluste piires tegi selle ka lõpuni selgeks endale. Ja ta oli selle üle väga õnnelik, ta oli lausa poisike. Kui me tegime rootsi raadios saateid, siis tema istus Rootsi raadioarhiivis heliarhiivis ja igal õhtul tuli minu tuppa ja nii nagu noh, lapsed on tohutult õnnelik, eks ole, et vaat mis ma leidsin, vaat mis ma leidsin. Seal olid siis nüüd kodanliku aja mälestuskilde ja niisuguseid asju arhiividest oli ammu hävitatud ja see tohutu rõõm niimoodi näed, et inimene naudib seda, et vat mis näed, sain kättetantsija. Vaat niisugune, kuidas ma ütlen uudishimu või, või see hoidis seda vist üldse elu lõpuni liikvel, sest mõni teine oleks juba selles eas rahulikult vaadanud, lugenud mingit muud asja või, või nautinud seda, mida ta pole saanud nautida või niimoodi, et mingit vajadust nagu ei ole ju enam. Aga tema tundis seda viimse eluhetkeni, et ikka teha, teada saada, kusjuures ma olen veendunud, et ta raha pärast Ta ei teinud mitte midagi. Sest kui ta siin paremates aastates töötas, siis tal oli üks või kaks saadet kuus ja sellega nagu mingit erilist honorari või raha kokku ei aja ju. Teised olid just vastupidi, mitte vastupidi pahasti öelda, aga väga paljude pidasid vajalikuks võimalikult palju teha ja palju honorari saada ja auto osta ja teda see ei huvitanud. Me tahame täna näidata, et Lembit Lauri teinud ainult ajalooteemalisi saateid ja nüüd see lühike helilõik, mida te kuulete kuulubki varasemasse aega ja näitab Lembit Laurit meie jaoks natukene ootamatust küljest. Mul on pisut piinlik suure hallo ootamise pärast. Järgnevat minutit tuleb täita üpris igapäevasest tavalisest ja tüütust asjast rääkides päevarežiimist. Pealegi ei ole mul isiklikult selles suhtes millegagi hoobelda. Kahetsusväärselt tihti olen ärgates pidanud märkama, et naabrite aknad on juba valged. Kahjuks kaob ühtlasi ülimeeldiv võimalus teisi õpetada, näpunäiteid jagada, veenda, agiteerida, mobiliseerida. Noortel tuleb lihtsalt leppida, et sedapuhku teist vanemad inimesed ei tule teid õpetama. Elage nii või elagi teisiti. Igaüks kõneleb ainult enda eest, missuguse päevakorra on ta oma kodus sisse seadnud? Ja kui teiegi olete mõnikord tundnud uudishimu kipitust, kuidas võõra akna taga elatakse, siis kuulame edasi. Kõik, keda kuuleme vastavalt ühele ja samale küsimusele. Missugune on teie päevarežiim? Väga kauaaegne kolleeg Lembit Laurile oli ka raadiokultuurisaadete toimetaja Vilma Jüri salu. Mis jääb järele inimesest, kui ta siit ilmast lahkub? Lahkub otse jala pealt, nagu öeldakse tehes tööd, mida ta oli teinud juba 53 aastat. Raadiotööst jäävad paremal juhul alles lindid fonoteegis. Mis võivadki jääda sinna tolmama, kui ei tule mingi õnnelik juhus ja keegi nende vastu huvi tunne. Aga Lembitu läks selles mõttes paremini. Tema 30 aastat tehtud saatesarjast kirjutamata memuaare ilmus mitu köidet, mida ta ise koostas ja need saated raamatuks kohandus. Aga on veel midagi. Ta jättis oma isikuga sügava jälje. Nende sadade ja võib-olla isegi tuhandete inimeste teadvusse, keda ta intervjueeris. Kelle mälestusi ta lindistas? Ta oli nagu vaikiv kaaslane kes ütles vahele ainult mõne sõna, aga väga täpse ja targa sõna. Ja ongi raske temast endast rääkida just sellepärast, et ta ise valis hoolega iga sõna nii raadiosaates kui ka tavalises vestluses. Kõige vähem soovis ta millegagi silma paista. See tuli välja kogu tema olekust. Aga ometi paistis ta silma, teda teati ja tunti ja tema tööd hinnati. Kuldmikrofon, mis talle anti Läks küll tõesti väga õige mehe kätte. Teadsin teda juba ülikooliajast, aga me ei olnud omavahel tuttavad. Aga siis, kui ma olin juba töötanud siin raadiomajas paar aastat, siis tuli 53. aasta ja ühel päeval korraldati katsed inimestele, kes soovisid tulla raadiosse reporterina teele. Ja seal oli oma komisjon. Ja, ja ma ei tea täpselt, missugused need katsed olid ja missugused need vestlused olid. Aga kui need olid lõppenud, siis ma nägin siin raadiomaja koridoris, valdu panti ja kes rääkis lühidalt, kuidas läks. Ja ütles niisuguse lause. Aga üks oli väga hea. Ja see hea oligi, Lembit Lauri. Ta oli paljudele inimestele nagu suletud raamat. Aga aeg-ajalt tabas ennast ja väga ootamatutel puhkudel. Mul on meeles ükspäev 89.-st aastast kui kõik juba kääris siin Eestis ja paari aasta pärast tuli ka vabanemine. Ja ma jutustasin talle sellest, kuidas me sõitsime mehega Berliinist, Hallesse, Hendeli festivalile ja rongis olime juhuslikult, sattusime kokku kahe Ungari noormehega, kes tundsid väga suurt huvi, mis meil Eestis toimub ja kuidas olukord on. Ja ma seda siis ka seletasid, nad oskasid üsna hästi saksa keelt. Ja kui ma Lembitule rääkisin, sellest temperament, sest ja väga huvitavast reageeringust, kuidas nad minu jutusse suhtusid ja isegi mulle kingituse tegid. Kuna ma rääkisin niisuguseid asju, mis ilmselt nendele oli väga vastuvõetav ja, ja nad väga soovisid, et meil läheks hästi, siis ma vaatasin neti Lembitu otsa. Ja ma nägin, et tal olid pisarad silmis. See oli nii ootamatu ja mõelnud teda kunagi niisugusena näinud. Nii et see tema isa maalikus oli nii varjatud ja nii nii sügavalt sisemine, aga vahetevahel see avaldus olen näinud teda paljudel puhkudel arvututel kordadel siin raadiomajas, olen näinud sünnipäevapidudel ja raadiosaateid lindistamas. Aga kui sünnipäevapidudest rääkida, siis on mõeldamatu, et tema oleks endale kas ise või lasknud kellelgi mõne suure juubeli korraldada. Aga neid oli tal ju siin ka mitmeid. Mul on ka hea meel, et ma teda tundsin ja ka hea meel, et ma sain töötada sel ajal, kui siin olid ka Valdo Pant. Ja kui oli Lembit Lauri Valdo pandiga, nad olid suured sõbrad. Aga 76. aasta juulis, kui valdu oli lahkumas ja oli haiglas oli Lembit tema juures. Tema viimastel tundidel ja minutitel. Ma tean seda sellepärast et ta helistas mulle veel sealt. Ja siis juhtus jälle omamoodi hine, ta muutus väga avatuks avameelseks ja hakkas rääkima oma elust, mis viimastel aastatel oli üsna kurb pärast tema abikaasa surma. Ja siis ta ütles, et aga saame kokku. Ja mina omalt poolt ütlesin, et et saame kokku raadiomajas. Nüüd, kui ma siia tulin, ma läksin mööda uksest, kus on silt tema nimega. Ja mina olen siin aga aga teda ei ole enam tulemus. On inimesi ja neid ei olegi nii vähe, kes väidavad, et nõukogude ajal või vene ajal, kuidas me seda nimetame ei olnud võimalik luua midagi väärtuslikku juba põhimõtteliselt siis midagi olulist teha ei saanud. Nii kõnelevad üldiselt inimesed, kes seda aega ei tunne ja sellest ka väga vähe teavad. Teine rühm on niisugune, kes väidavad, et selleks, et midagigi korda saata tuli ujuda pärivoolu ja arvestada võimude soove ja neid ka täita. Need on inimesed, kes peavad oma mõningaid tegusid tänapäeval veel tagantjärele õigustama. Lembit Lauri elu kogu tema tegevus näitavad, et mõlemad seisukohad on valed. Elada oma elu ära väärikalt, sõltumata sellest, missugune on poliitiline kord. See on võimalik. Nii on Lembit Lauri näidanud. Ja nüüd üks näide jälle tema töödest ja tegemistest. Lembit Lauri. Minu raadiotöö algaastatel tuli mul paluda intervjuu Ernst Peterson särgavalt. Ma sain tema nõusolekut telefoni teel. Kirjanik elas kosel. Ja Ta tuli see uksele vastu. Just niisugune. Halli habemega tugev jändrik mees, nagu nagu ma olin teda varem näinud pildilt kirjandusõpikus. Muidugi ma läksin tema juurde suures aukartuses ja. Ka seda suurem ma mäletan, oli mu pettumus, kui mikrofoni ahamisele ilmus meie vahele tekst. Seda enam, et see oli aeg, kus me olime just vabanenud tekstist. Neilt ei nõutud enam kirja pandud küsimuse ja kirja pandud vastuse esitamist enne salvestust. Oli kunagi niisugune aeg. Õnneks minu jaoks kestis üsna lühikest aega vähem kui aasta. Ja. Kuna me olime telefoni teel jõudnud kokkuleppele intervjuus, siis ma loomulikult palusin, et kas me ei Võiks paberid kõrvale jätta, kirjanik vastas umbes nii. Sõnastuse eest ma ei vastuta, aga mõte oli selline, et tema ei ole elus ühtki auditooriumi sedavõrd alahinnanud. Et ta räägiks sõnu, mis sülg suhu toob. Sellele oli muidugi raske vastu vaielda. Aga hiljem ma taipasin, et ühtlasi oli see Kirjaniku taktikaline käik öelda ainult niipalju kui kavatsetud ei sõnagi rohkem ega vähem. Ja mul on praegu kange kiusatus võtta rinnataskust paber ja toimida täpselt samuti. Ma olen mõnigi kord kergemeelselt raisanud saateaega õhust võetud pärimistele, nagu missugused oleksid teie kolm küsimust kiviaja inimesele. Või missugused kolm küsimust maavälise tsivilisatsiooni elanikule. Esimest ei kohtume kunagi ja teiste tõenäoliselt ka mitte. Vähemalt mitte Andrus Saar ja mitte mina. Me kõik teame, et Lembit Lauri armastas täpset ja valitud sõna oma saadetes aga muide mitte ainult saadetes, vaid ka igapäevases suhtlemises. Ja nüüd me kuuleme ühte tema Saadet, õigemini sellest ühte lühikest lõiku, kus on tunda tema niisugust kujundliku sõnaseadmise oskust. Selle lõigu juhatab sisse Liina Kirt. Raadiokommentaator Lembit Lauri viibis Hispaanias veidi üle poole aasta tagasi. Mida meenutate. Kenamistaniast ööd olen ma selleks vastuseks ette valmistamata, sest otsustasin sellele reisile minnes, et ajakirjanik jääb minust koju. Et kõige rohkem, mis ma oskan teha. Võib-olla ehk reastuda mõned kiiresti võetud kaadrid amatöörkaameraga. Veeretan peopesal esimesi vahetatud, seetasid ühel mündil kuningas Juan Carlos teisel samasugusel sõõris põskse Franco portree paljudaksema tiitliga. Hispaania juht jumala tahtel. Maksta saab mõlemaga. Siin objektiivi maja seinale maalitud loosungile ja teenin möödujatelt ootamatu aplausi. Olin pildistanud loosungit, mis nõuab iseseisvust katalooniale. Bussiaknast vilksas mööda oliiviaedu pikkade puude ridadena pruun punakas mullal. Ümara võra varjus sorteerib trobikond naisi oliivikuhila ümber. Nii on iga viimane kui vili libisenud läbi kellelegi sõrmede. Toledo katedraal silmitsi üht hõbegloobust suuruselt paras sülle haarata seitsmeteistkümnenda sajandi töö. Seal, kus peaks olema Soome laht, on Soome laht, kus Peipsi on Peipsi, ka Võrtsjärv. Jagaks jõge. Emajõgi, Pärnu jõgi, kaks linna, Tallinn ja Tartu kaks saart, Saaremaa ja Hiiumaa. Ei ole kusagil näinud niisugusel hulgal kokku kuhjatud kulda ja hõbedat kui Hispaania kirikutes see kinestab. Et unustad endalt küsida, aga kelle kuld see õieti oli? On vähe neid, kes saavad öelda, et nad tundsid Lembit Lauri nii hästi nagu Juhan Saar. Selle väite kinnituseks on asjaolu, et nad mõlemad töötasid pikki aastaid ühes toimetuses Eesti Raadio Rameeto toimetuses. Mina tulin raadiosse tööle kaks aastat pärast Lembit laagrit ja sellest ajast alates on kestnud ka meie tutus ja hiljem sõpruski. Minu esimene kohtumine Lembituga ja tema Ainoga toimus Eesti raadio neljandal korrusel. Aino oli ilusas või isegi öelda minul tollase pilgu järgi imeilusas sinises kleidis. Lembit nagu alati korrektne, väljapeetud, lipsuga ülikonnas. Nad olid kenad, ilusad ja armsad. Ja õige varsti sai Aino Elgist, Aino Lauri. Tollal oli üldse raadiomajas. Niisugune traditsioon on või, või niisugune komme, et paljud operaatori neiud abiellusid reporteritega. Me oleme Lembituga teinud ka mitmeid töid koos. Kunagi kutsuti mind ülla raudne ja Nõmmik, Sulev Nõmmik kutsusid mind tegema kaastööd või appi või stsenaristist nende muusikali üles valge muusikali juures. Ja Meile ei laabunud sellepärast, et mina olin selle töö käigus kogunenud neli, viis märkmikku täitevestlusi juba Raimond Valgre omaaegsete kaaslaste pillimeestega sõjakaaslastega ja vestelda emaga tema õe ja vennaga. Jaga selle kurikuulsa naise Evaga ja neid ei klappinud need töö sellepärast, et nemad tahtsid ta lihtviisilist rõõmsat muusikali ja rõõmsa. Aga minule see ei meeldinud, meil läks töö katki, aga materjalist kahju ja siis ma tegin tembitud ettepaneku tema kui suuri reporter. Et teeme, kutsume need mehed kõik kokku, tule sina Ta nendega vestelda ja katsume sellest teha saata, kui ta midagi ette võttis, võttis asja väga tõsiselt ja väga põhjalikult need sellesse kahte täitnud raadiosaade. Ja selle käigus avastasime me kümmekond vald või täiesti uut laulu. Kõrtsipillimeeste käest. Bännust tuli Robert kurgu, kurgu, kes tõi kaasaga kuulsa näkineiu laulu, mida ta siis mängis klaveril ette, siis ta ütles, et ei olnud ühtegi nooti säilinud. Ja Arved Haug kirjutas siis noodi sedasama klaverimängu peale ja sõnad tuletas ta meelde, mäletan osa sõnul puudu, need, ma siis püüdsin konstrueerida ja nõnda see läks, see oli üks näide. Aga Me saime kaheosalise saate ja siis peale selle muusikalise tundi terve õhtut täitva kontserti Raimond Valgre uutest lauludest. See töö mulle väga meeldivad ja sellepärast, et me olime õnnelikud, kui me tegime ja selle töö lõpus oli veel selline asi. Tollal oli selline komme, et mida võib-olla noored praegu ei tea, aga iga raadiosaadet viseeriti peatoimetaja siis kuulas üle ja kui mingi asi ei meeldinud või mis ühiskondlikult või tolleaegse ühiskokku igaüks on, siis see võeti maha. Ja meil selles saates oli ka väga palju niisuguseid kohti, mida me kartsime Lembituga, et need võivad minna kääride alla ja siis me leppisime kokku, et kui seda juhtub ja kui see Raimond Valgre õnnetu lõpp, mis tal oli väga traagiline lõpp mis oli muidugi tingitud sellest ühiskondlikust olukorrast, kui ka tema protestivaimust, aga ka tema suurest viina joomisest ja nii edasi, et kui see välja lõigatakse, siis me jätame selle sisse, siis pärast võtame loosi, kumb siis vastutab selle eest, et me olime valmis oma töökohta ega kaotama. Aga õnneks nõnda ei läinud, sest laine soegi seda viseeris oli väga mõistev ja mõistis ka Raimond Valgre traagikat ja kogu seda asja. Et saade läks täpselt nii, nagu ta oli tema kui reporter oli täiesti omamoodi reporter Pant, Valdo Pant oli agressiivne inter, kes intrigeerides ja saadetes oli ründavas poosis, kes oma sarmi ja energiaga tõi välja selle, mis vaja oli. Vestlejad. Lembit oli väga tagasihoidlik ja peab ütlema, et väga suure pieteeditundega tema ja isa alati tagaplaanile. Aga sellest samast peeditundes ja tagasihoidlikkus oli mingi imeline lummus mis avas sellesama tema kaasvestleja. Ja võib-olla tema saavutused ongi sellepärast tema imelisest tagasihoidlikkusest ja austusest teise inimese vastu selle vastu, kellega ta vestles. Rein Karemäe töötas Lembit Lauriga koos vaid kolm aastat, siis läksid nende teed lahku. Rein Karemäe sai jäädavalt, telemees Lembit Lauri jäi jäädavalt truuks raadiole. Aga siiski oli neil paljugi ühist ja nende teed ristusid ka hilisematel aastatel. Kui ma ütlen sõna džentelmen härrasmees siis alati kerkib mu silmad ette mingisugune konkreetne pilt. Ja millegipärast on see pilt alati minu kunagiste kolleegide reporterite nägu ja mõnikord on ta üsna sarnane Lembit Lauriga. Ja nii ongi ju pikk, sale, ilus, sirge, rühiga, pisut vanamoodne kuidagi rõhutatult viisakas. Samas lahke kergelt sellise piltliku naeratusega, nagu ta on enamuses fotodel ja missuguse häälega ainuüksi selle hääle pärast. Nähtavasti õige mitmed piigad oleksid heitnud, tema jalgadeta ei andnud kas või oma elu. Ent kahjuks on see vaid väline pilt Lembit Laurist. Kuidas ta nägi välja seespoolt? Missugune oli tema mõistus, hing ja süda. Mõnes detailis või eluepisoodis ma kahjuks kirjeldada ei oska. Niisugused pildid minu mälust lihtsalt puuduvad, sest neid pole olnud. Põhjusi, miks see nii on, on õige mitu. Esiteks mulle tundub, et Lembit Lauri ei lasknud inimesi endale kunagi väga lähedale tulla. Ta hoidis vahemaad. Erandiks olid nähtavasti vist ainult tema kunagised intervjueeritavad, kellega ta jagas. Mulle tundub alati midagi enamat, kui see oli vaid aeg eetris. Aga ka siin üritas ta jääda tagasihoidlikult tahaplaanile. Lembit Lauri on ise kirjutanud oma sarisaate kirjutamata memuaarid kohta mis püsis eetris üle paarikümne aasta. Et põhimõtteliselt oleks saate loojaks tarvis pidada alati kuulajaskonda kaasmaalasi, kes on usaldanud oma saatusloo helilindi jäädvustada ja kanda. Usutleja on selles sarjas vähem tähtis tegija. Ta on pigem taandunud esimese kuulaja rolli, arvas Lembit. Ja inimese minevikku avamiseks on ilmselt kaks lähenemisteed. Kas olla tema kuulaja või ülekuulaja. Missugune tõde, missugune teeni iroonia. Sest neid ülekuulajaid eetris on alati olnud. Ja neid on ka praegu. Lembit Lauri kõige meelepärasem tegevus ongi olnud pikkade aastate jooksul mälestuste salvestamine. Õnnestunud oli ka tema stoppkaader Eesti televisioonis. Olen üks vähestest teleinimestest, keda Lembit Lauri sinatas ja kes tohtis temalegi sina öelda. Selles oli mingi, vaikib vastastikune tunnustus. Ja Lembitu poolne tipptegija hoiak. Me kuulume ühte ja samasse punti. Ja mis sellest, et me pole kordagi istunud kõrvuti sama mikrofoni taga ega olnud ühes kohas korraga ekraanil. Ja nii see tõepoolest oli, neid juhuseid ei olnud, meie tööd ja tegevused ei viinud meid kunagi nii lähedalt kokku. Ja see, et ma pole reporteritööd teinud kõrvut, tee sõna otseses mõttes küünarnukid koos temaga, ongi nähtavasti teine põhjus, miks me täna Lembit Laurit meenutades nii detaili vaeseks jään. Ühes ta on küll kõnelda. Kui ma omal ajal nüüd juba 50 aastat tagasi noore füüsikaõpetajana Väike-Maarja keskkoolist raadiomajja tööle sain ei teadnud ma loomulikult eetriajakirjandusest mitte midagi. Aga ees oli juba selleks ajaks väga nimekas reporterite rivi. Minu arvates kõigi aegade tugevaim Eesti raadiomeeskond, pantiad, riikel järv, soi, Annika, Ugaste ja Hololei ja nõnda edasi ja nõnda edasi ning muidugi kalendrit, Lauri tipus. Suu ammuli ja kõrvad kikkis, vaatasin nende tegemisi ja kuulasin vaimustusega nende saateid. Mõnikord võeti väiksema asja juurtega kambajõmm, miks neid kordi oli vähe? Lembit Lauri ja kõik need teised mehed õpetasid mind aga eetris mõtlema, nautima kujundite tulevärki. Ja teinekord ma imetlesin kui päikestei tillukeste, kuid kaunite sõnadega saab öelda suuri tõdesid. Ja nii ma õppisin paar aastat siin raadiomajas. Lembit Lauri, igaüks neljast laureaadid, kes pälvinud telepublitsistika vallas Valdo Pandi nimelise preemia. Lembit ütles Valdo Panti meenutades kord nii. Üks tema imetlusväärsemaid omadusi oli äärmine peene tundilisus, suur takt, tema ilus suhe kuulajaga ja ilus suhe kolleegidega. Ta oli läbinisti aumees. Täna ütlen mina. Ja. Pisut väriseva hääli. Et kõik see käib täpselt ka sinu enda kohta, Lembit. Lembit Lauri tõeline kutsumus oli ajalugu. See lõi erinevatel aastakümnetel välja erinevalt, kord tugevamini taandudes aga viimased aastakümned ajalugu, valitses tema meeli ja mõtteid. Tema meetod oli ju lihtne, ta tegi põhjaliku eeltöö ja nagu saadete põhjal võib oletada laskistama esinejatel vabalt rääkida, võimalikult vähe vahele segades. See oli siis saade Lembit Lauri mälestuseks. Selles saates kõnelesid Mari Tarand, Peeter Hein, Vilma, Jüri Salu, Juhan Saar ja Rein Karemäe. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja me kordame seda saadet täna öösel kell üks. Ja veel üks eelteade järgmise nelja laupäeva jooksul esitame teile näiteid Lembit Lauri varasematest saadetest.