Tere hommikust, head raadiokuulajad. Te kuulate kolmandat osa sarjast otsa, kool 100, mis on ellu kutsutud selleks, et tähistada Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli sajandat sünnipäeva. Mina olen Kristo Rajasaare, samuti selle kooli vilistlane ja nii veedan ma need pühapäeva hommikut, siin geim koos oma koolivendade ja kooliõdedega mõnedega neist loomulikult me ei ole kooliajal näinud nagu näiteks esimeses saates külas olnud Olav Ehala, Lauri Nebel, Toivo Unt ja Lembit Saarsalu, kes lõpetasid seal juba 60.-te lõpus 70.-te alguses oma kooli eelmises saates külas. Karl Madis, Heini Vaikmaa, Raul Vaigla ja Toomas Rull, kes siis lõpetasid Otsa kooli seal 80.-te alguses olid Uno Naissoo loodud popdžässiosakonna esimesed vilistlased. Aga nüüd täna olen jõudnud siis otsaga sinna, 90.-te algusesse, oma kooliaega ja külas. Mul kooli mõttes siis veidi nooremad kolleegid, aga mõlemad väga kogenud muusikud, pika staažiga. Tere tulemast Roland puusse ja Mihkel Mälganud. Tere. Tere. Ma nüüd ikka alustuseks küsin siis selle küsimuse, mida ma olen kõigilt küsinud, kas on endal ka uhkem tunne südames, et kool saab 100. Otse loomulikult ainult siiras heameel. Roland, sinul on isegi võimalus pidada siis kahe kooli topeltjuubelit, sest 100 aastaseks saab ka Elleri kool, kus sa kõigepealt käisid. Jah, nii juhtus küll, et kõigepealt ma lõpetasin Elleri kooli ja siis aasta istusin kodus ja, ja siis otsustasin Ta ei, et ikkagi tuleb nagu Tartust ära siia Tallinna poole tulla ja, ja, ja siis ma otsustasingi, et ma tulen otsa kooli, sest ma leidsin, et seal on selline ehk nagu kõige parema hüppelaud, et kuidagi nagu saada siinsete inimestega tuttavaks ja ma ei eksinud. Kas Elleri koolis õppisid sa klassikalisi lõpile? Elleri koolis õppisin klassikalisi lõõpida. Sest seal ei ole popitsassi suunda või tol ajal ei olnud. Tollel ajal ei olnud Ma ei usu, et sa aastaga kodus istusid, ilmselt istusid kuskil trummide taga ikka. Sellel ajal tekkis meil või õigemini bänd oli ammu juba olemas, aga selline bänd nagu Pantokraator, kuhu, kuhu ma siis Elleri kooli esimestel aastatel mängimas. Põhiline selline. Ehk oligi nagu nagu selle bändiga seotud, aga minu bändikaaslane Kaido soovik, kes on ka siis otsa kooli vilistlane basskitarri alal, tema läks nagu aasta varem tuli Tallinnasse basskitarri õppima Margus Minni juurde ja siis tema soovitusel ja niimoodi sõbra toel ma nagu siia otsa kooli sattusingi, et Kaido nii-öelda rääkis siis osakonna juhatajaga Margus Minniga. Tartus on üks selline trummimees kes oleks ka nagu huvitatud ja, ja kuidagi läks niimoodi, et ma tulin otsa kooli, astusin kolmandale kursusele kohe sest et leiti, et, et võib-olla neid teoreetilisi aineid, mida ma nagu Elleri koolis olin juba omandanud, et mul ei ole nagu mõtet seda ringi otsast peale alustada. Et mul sai otsa kool kahe aastaga nagu tehtud. Aga Elleri koolis omandatud klassikalise löökpillimängijaoskusi oled elus kasutanud ka üldse. No eks nad on abiks olnud ikka, aga kui, kui sa praegu tahad seda teada, et, et kas ma oleks võimeline nagu ksülofoni või vibrofoni taga mõnda mõnda lugu esitama, siis ma arvan, et see oleks enam-vähem sama, mis otsast peale alustada, tuleb kõvasti vaeva näha, harjutada. Mihkel, kuidas sina sattusid Otsa kooli? Jah, kõigepealt tahaks ka õnnitleda kõiki vilistlasi ja koolikaaslasi selle tähtsa sündmuse puhul. Otsa kool on minul eriti südames, sest olema selle lõpetanud lausa kaks korda, kuna ma olen selle selle kooli nii suur fänn. Ja kõigepealt siis baskitarristina baskitalistina kõigepealt ja siis otsa sinna klassika kontrabassiga. Aga jah, mina sattusin täiesti maakana siia linna tulin provintsilinnast nimega Rakvere ja otsa kool oli selline kauge unistus. Kunagi äkki saaks ka selle üle selle ukseläve astuda? Minu meelest tol ajal oligi kaks unistuste mekad, kuhu tahtsid jõuda. Üks oli Tartu levimuusikapäevad ja teine oli otsa kool. No vot, levimuusikapäevad oli, õnnestus mul juba seljatada 1989. aastal, kui sai esinetud seal, nii et see oli juba selline laps ja siis ma olin täitsa ja, ja pill oli enam-vähem kurgu kurgu alla kuskil, et aga igal juhul see oli, see oli tohutu suursündmus minu jaoks juba juba selja taga, aga noh, siis oli mis kooli puudutas, siis see oli selline suurem väljakutse, kuna ei olnud ühte üheski muusikakoolis, polnud käinud varem laste muusikakoolis ja noh, umbes niisugune nädal ennem sai hakatud tutvuma alles noodikirjaga. Sisseastumine oli üsna väljakutse, aga kõik ilusti kenasti õnnestus ja muidugi otsa kooli see see tulek ja kõik see, ma mäletan seda ustest sisenemist, oli selline hingevärinal teed selle ukse lahti ja, ja sisened sinna, tohutu aukartus oli selle kooli vastu. Ja tegelikult see kõik see tunne seostub muusikaga siiamaani, et see, et sa teed seal ukse lahti, kui sa sümboolselt, kui sa hakkad muusikaga tegelema, siis sul on aukartus selle kogu selle asja vastu, mis sa teed, et see pärineb natukene sealt kes sinu õpetajaks sai. Minu õpetaja oli Margus minn ja tema tegi väga head algust kohe selle tööga, et sai väga kiiresti minema asjadega. Ja olen talle väga tänulik selle eest. Ma pean korra vahele torkama, et mina mäletan neid levimuusikapäevi, kus Mihkel esines, ilmselt oli selle bändi nimi. Pesupulbri laste rännupulbreid. Ja väike Mihkel, kes oligi nagu Meil oli seal kolm venda, jah, sest et üks oli, üks oli, mängis trummi veel ja, ja siis üks oli meile helitehnikuna. Mis oli veel, eriti selliseks põnevaks oli see, et kes esines enne ja pärast meid siis enne meid esines Ultima Thule siis värisevate kätega vaatasid, kuidas Vaigla sealt lavalt maha tulid, siis oli nii, et ei saanud juhet ka sinna võimu sisse, käsi värises siis ja pärast meid tuli Gunnar Grapsi Grupp, aga ei, me ei lasknud ennast häirida korrufeedestelt, tulistada. Käisime oma omasoodu, nii et. Roll sa ütlesid, et üks olulisi põhjusi, miks sa tahtsid otsa kooli tulla, oli just sidemed. Jah, et ma ise sellel ajal oma peas mõtlesin sedasi, et kui ma tulen lihtsalt Tallinnasse, et siis ma ju ei tunne siin mitte kedagi jätta, et niisugune põline Tartu poiss ja, ja ei ole tallinnas ei sõpru, ei et ilmselt nagu otsa kool on just nagu see õige koht, kust kõik need tulevased muusikud nagu tulevad ja kasvavad ja et otsa koolis ja nii oligi, et seal toimubki elu. Et nii kui ma siia tulin, nii kohe tekkisid otsa kooli mingisugused, et projektid ja ja igasugused bändid niimoodi, et otsa kooli algusaastatel ma arvan, et äkki mul oli mingisugune viis, kuus erinevat, et bändi või projekti, millega ma nagu kohe tegevusse rakendusi. Meiegi oleme mänginud Marekuja sinuga ja igasuguseid eksameid ja riigieksameid ja mida kõike. Ja siis siis oli selline bigbändi moodi moodustis mul kuidagi kuidagi, kui see otsa kool sai lõpetatud, siis ma isegi nagu ei mäleta, mismoodi see nagu käik oli, aga, aga ma olen isegi otsa koolis õpetaja olnud paar aastat. Mul on Elleri koolitunnistuse peal seisab isetegevusliku puhkus, pilliorkestri juht ja dirigent ja muusikapedagoog. Täpselt samamoodi jah, et osa koolist ka ja mina olen seda praktiseerinud küll lähed, et ma olen, olen andnud eratunde ja siis jah, nagu ma ütlesin, et kaks aastat olin ma otsa koolis päris nagu trummiõpetaja. Vot mina ei mäleta, et seal oleks olnud selline pedagoogiline suund juures, et võib-olla see oli, ma ei tea, kas siis oli valikuline Vi, aga igal juhul mina lõpetasin hiljem, nüüd siis Eesti muusika ja teatriakadeemia interpretatsiooni pedagoogika suunal, ehk siis mina sain oma pedagoogilised paberid nii-öelda siis sealt ja nüüd olengi teist hooaega otsa koolis õpetaja basskitarriõpetaja. No vot ring on täis saanud, siis just ja roll, kes sinu õpetajaks sai otsa koolis? Minu õpetaja oli Toomas Rull ja ma olen väga õnnelik selle üle ja suur tänu Toomasele, et mingisugused asjad või noh, ütleme siis mingi jalgratas, mida ma olin nagu leiutanud võib-olla oma peas nagu päris päris pikalt, et ikkagi, kui nagu toomas tulija ja selgitas mulle, et aga see asi käib niimoodi, see tehnika on selline. Et siis siis jalgratast sai valmis niuke mõne nädala või mõne kuuga. Sa oled vasakukäeline trummar, kas rullid oli olnud varem vasakukäelisi õpilasi ja kas on see ekstra väljakutseõpetajale õpetada siis teise käelist õpilast, kui ta ise? Ma just mõtlen seda, et Tanel Ruben ju on meil ka vasakukäeline Taneliga, me olime ka ju ühel ajal koolis, aga mis nagu puudutab seda väljakutset, et eks ta mingil määral kindlasti sellepärast, et ma tean enda praktikast, et oleks ju noh, ütleme niimoodi, et ideaalis ongi see, et ongi kaks trummikomplekti, sellepärast et sa saad nagu õpilasele täpselt nagu näidata seda lives, mida nagu vaja teha on. Et, et ütleme, et minu enda jaoks nagu seab ikkagi nagu piirid see, kui komplekt on teistpidi. Kui ma ütlen teile nüüd ühe nime, Raili Sule, mis meenub No ütleme, põlved hakkasid värisema kohe. Ei, aga, aga selles mõttes heas loomulikult, heas mõttes ja tohutu austus Raili Sule vastu ja noh, pigem on see isiklik, väga isiklik, selline. Tunne, sest et ei olnud võib-olla sellised musterõpilased estraadiosakonna õpilased seal, et kangesti tahtsid ainult oma oma rokkija ja sassi ajada seal ja sellel hetkel võib-olla see muusikaajaloo osa heli võib olla tagaplaanil natukene teenimatult. Aga mis nüüd tagantjärgi vaadates loomulikult. On olnud sellest tohutult palju kasu ja see oli väga silmi avav ja avardav Raili sulega tohutu austus tema vastu ja kui ta nüüd ka täna mul koolis vastu tuleb, siis, siis tahaks kohe kummarduse teha talle, nii et ma, ma nagu selles mõttes nõustun. Mihkliga. Põlved hakkasid värisema, põlved hakkasid värisema Raadio kaks ja nüüd ongi mul taas hea meel tervitada siin otsa kooli pikaaegset muusikaajalooõpetajad Raili Sule. Ja oleme jõudnud siis aega, kui minul oli õnn ja au astuda sinna, kooliaasta oli siis 88, ajad olid väga segased. Vabaduse õhku juba oli, aga näiteks mind võttis vastu kooliõpetaja Andrus Vaht, aga mõne kuu pärast oli ta juba emigreerunud. Rootsi. Väga vaene aeg oli kogu otsa kooli aja, mina õppisin seal enda isiklikuks hülofoniga, mille vana vanatädi päranduse 150 rubla eest oli isa kuskilt. Ma ei tea, mis laost välja ajanud, see ei pill ei häälestunud üldse. Ja üleüldine instrumentide tase, millega harjutati koolis, oli ikka pehmelt öeldes kohutav. Kuidas teie sellele ajale tagasi vaatate? See on huvitav asi, et mõnigi asi nagu kipub ununema, ka rasked ajad, jäävad ikkagi need kergemad või rõõmsamad ajad peale, aga tõepoolest, see oli väga raske aeg. Et ma mäletan seda, noh, nii mõnedki õpetajad meie majast läksid ka mujale tööle ja ja Märt rattasse oli üks selline õpetaja, kes läks Soome tööle ja kes organiseeris ka mingeid abi, et kooli noh, nii toiduainetega kui ka riietega, et siis jagada nendele, kes seda vajasid, et aeg oli tõepoolest keeruline, et noh, juba nii, et missugused võimalused on teistes riikides ja mäletan seesama Mart Ratassepp, et tema oli see, kes esimesena kooli ostis, siis kooli jaoks ostis Soomes esimesed CD-plaadid. Et sealt noh, tänapäeval tundub see naljakas. Et tõepoolest noh, kuulamine ja tollel ajal käis nendelt Elpeedelt, mis krõbisesid ja siidiplaat ei olnud, meil ei olnud neid ju olemas oma kauplusteski ja, ja et see oli üsna niisugune keeruline muusikamaterjali saamise aeg. Tehnika oli üsna tagasihoidlik, klassides ei olnud tehnikat ja võrreldes nagu ikkagi praegu tänapäevaga, kus kooli ütleme, niisugune materiaaltehniline baas on väga kõvasti edasi läinud, siis võib-olla praegu õppiv õpilane ei saagi aru, et mis asi oli stuudiomakk ja, ja noh, üks ruum oli meil täis niisugust tehnikat, kolm stuudio makki ja siis oligi ruumis ruumi, rohkem ei olnudki lindid ja lindid ja muidugi lindid, lindid, lindid raadiorahvas mõistab seda ja tead, mis need olid. Aga et tänapäeva noorel ongi raske seda mõista. Aga piirid läksid lahti ja meil siis õnnestus vähemalt näha ka häid pille ja head elu ka. Aleksandr Rjabovi bigbänd. Ja see koosnes õpilastest sõitsime esimest korda siis kontserti andma, välismaalasi oli Turu linnas ja me ööbisime, uskumatu, praegu ööbisime viietärnihotellis. No sellist luksust polnud keegi meist näinud. Loomulikult, suud olid lahti ja milline kogemus oli noorele inimesele, kes oli tulnud Nõukogude süsteemist või siis kas või minu esimene välisreis sai teoks ka tänu otsa koolile, kui peda puhkpilliorkester kutsus mind Scheffiks, sest neil ei olnud endal trummarit ja siis meelitati, just sellega terendab välisreis Norra. Ja noh, me kõik teame, milline heaoluriik on Norra ja, ja mis pille me saime siis ise seal kasutada. See oli võimas kogemus, et aasta hiljem peale lõpetamist käisime korra vanas koolis ja ja siis oli juba otsa koolile soetatu ja maha ksülofon, mis häälestus ja küll oli kurb vaadata, et ise ei saanud seda puutuda. Ja ma usun, et see oli üheksakümnendatel aastatel, kindlasti oli niisugune keeruline aeg, aga aga ma arvan, et noh, et kui praegu oli siin juttu kasvõi sellest Rjabovi bigbändist, jaa jaa. Et nii tollel aegadel kui ka praegu ikkagi õpetajad on alad tibüüdnud oma õpilastele tasandada teed, et näha ka seda, mis mujal maailmas toimub. Kui tänapäeva juurde tulla, siis tõepoolest on olemas välisprojektid. Siis on õpilaste õpiränne. On olemas partnerkoolid mitmetes maades, Soome siis ühendkuningriigid Portugalis, Leedus no võib-olla praegu kõike ei mäleta, aga, aga et noh, see on nagu stiimul hästi õppida ja siis võimalik ennast kolmenädalase perioodi jooksul täiendada või või lülituda ka siis mõne teise riigi õppisüsteemi. Nii et see on tegelikult väga tänuväärne asi tänapäeval praegu õpilastele. Otsa kooli õpilastest tsirka pool võib-olla olid need, kes tulid siis kaheksa klassi baasil või hiljem üheksa klassi baasil kooli ja said ka see laine siis üld, üldaineid, matemaatikat, füüsikat, ajalugu, eesti keelt olid Ma ütleks ranged õpetajad, aga kuskil taustal ikkagi oli tunda ka seda, et et ärme nüüd juuksekarva lõhki aja, et need noored on ju mingis muus vallas andekad ja et matemaatika mõned komistused ei peaks saama takistuseks nende tulevases karjääris, kas õpetajate toa vestlustes ka kuidagi need teemad läbi käisid? Käis ikka, aga ka kõik need üldainete õpetajad olid väga mõistvad selles suhtes, et, et noh, tõesti paneme talle kolm miinus, kui ta ikka pilli mängis ja võib-olla oma nendes üldainetes nii tugev ei olnud, et see ei saaks noorel inimesel komistuskiviks, kui ta on valinud muusiku eriala. Et nad on tõesti kõik olnud mõistvalt, ma ei, ma ei saa küll ütelda, nii palju, kui mina mäletan, nii eesti keel, matemaatika, ajalugu ja ja kõik noh, on olnud igasuguseid arutlev sööjat. Et no miks ta nii teeb. Aga vahest on see naljaks pööratud ja, ja ikkagi, kui ta on olnud muusikalistes ainetes tugev, siis siis süld ainet, et õpetajad on olnud alati mõistvad ja ma arvan, et, et noh, need õpilased, eriti, kes tulid pärast kaheksandat klassi, et see oli nende jaoks niisugune elukool ja ja niisugune iseenda otsimine ja leidmine ja ja, ja ma arvan, et võib-olla noh, kõik need aastad on ka nende noorte inimeste mälestustes olnud kuidagi erilised, aga need, kes praegu on näiteks ikkagi ainuvilland, on äärmiselt koloriitne ja ta käib siiamaani koolisteleb oma laste juures Tallinnast väljas. Aga kui ta tuleb, siis ta tuleb ikka koolist läbi või helistab mulle või alati küsib ka, et kuidas, kuidas koolis käib, tähendab need endised õpetajad ikkagi väga paljud tunnevad huvitegevuse vastu, mis praegu koolis toimub. Mitmed endised õpilased on meenutanud ka väga värvikat literatuuri õpetajat Märt Kraavi, kes andis ka minule literatuuri ja oli ilmselt eile üks lähedasemaid kolleege, kuna te jagasite klassi kuidas märkraav kolleegina oli Märt Kraav kolleegina oli sama vaimukas, ma arvan nii nagu ta õpilaste Eesti oli tema tunnid ja tema ülesastumised kooli ühisüritustel või jõulupidudel, noh siis olid nääripeod ja Märt Kraav, Peeter Perens ja need olid väga oodatud näärivanad, sest nad olid ette valmistanud ja olid väga vaimukad. Nii et ma arvan, et küllap teiegi mäletate mõnda Märt Kraavi et üles astumast Anti Marguste muidugi keegi siit saatest ei ole veel läbi käinud, niimoodi, et ei oleks meenutanud, anti margustad. Ja seda nüüdki meil oli siin mõni aasta tagasi oli Anti Marguste mälestusüritus koolis saal oli rahvast täis, noh, seal sinna oli kaasatud ka kogu see kiigelaulukuuik ja Riina Roose ja ja, ja siis tõepoolest anti margustega on nii, et kui keegi tõstab näpu üles ja ütleb Anti Marguste siis kõikidel on kuidagi noh, väga hea tuju, kuigi noh, kindlasti on kooli ajal see no mis ta jälle tahab ja mis ta jälle tahab, miks ta noh, ajab juuksekarva lõhki, aga aga ma arvan, et nüüd takkajärgi kõik meenutavad teda ikkagi äärmiselt. Põneva kolleegina. Äärmiselt sooja õpetajana meelde jäänud Lembit Veevo Lembit Veevo oligi väga soe inimene, Ta tõepoolest mitte kellelegi mitte kunagi ei öelnud ühtegi paha sõna, ta püüdis, kõik ei mõista ja ma mäletan üks viimastest õpilastest Mari-Liis valdkonen helilooja praegu temaatiliselt Penbit, Veevo seisis iga kord selle eest ja et tema teoseid saaks ettekanded. Kui ta ise kunagi ei leidnud selle kontserdi või selle teose interpreedi, siis Veevo oli see, kes, kes otsis alati ja kuidas kõiki nii palju kui vähegi võimalik, nii et väga soe ja väga mõistev inimene. Ja mulle endale veel väga-väga selgelt ja värvikalt meeles selline õpetaja nagu Olev Sau. Ta tõepoolest töötas meil mõnda aega, aga ta töötas nagu mitte järjepidevalt, oli vahepeal konservatooriumis, siis ta tuli jälle meile tagasi. Ta oli niisugune omamoodi omamoodi huumoriga ja väga poeetiline tegelane, ta ta ju luuletas ja, ja kirjutas, ja niisugune omapärane, omapärased õpetajad jäävadki paremini meelde, tal on õige mitmed kogutki ilmunud ja kus ta ka nendest oma kolleegidest on kirjutanud. 90.-te keskpaik, no ma ei tea, kas üldse nii liberaalset aega otsa koolielust, teist leidub siin meenutavad hea sõnaga otsa kooli baari, mis tol ajal avati, oli tõepoolest niisugune aeg. Kas teile nüüd tagantjärgi tundub, oli see viga või oli see hea mõte? Tähendab ta oli alguses ikkagi hea mõte, aga pärast võib-olla ta läks natukene käest ära. Selles mõttes läks käest ära, et õpilastel oli seal kindlasti huvitav, aga need õppetööle nagu ei kippunud eriti jõudma. Seda õndsat paari aega meenutatakse siiamaani. Aga kuigi jah, kõik on ikkagi sinna märkuse korras öelnud, et see ei seganud õpitööd. Nad ei, oleks muidu lõpetanud, siis oleks päriselt seganud noh, kogu see seltskond, kes tänases saates esineb Raun Juurikas ja Marek Talts ja Roland Puusepp ja Mihkel Valganud teed, on ju kõik 90.-te aastate noormehed. Mina meenutan neid küll kõiki väga tänulikult, et tähendab üldse ma mõtlen kõikide õpilaste peale, kes kunagi on olnud, et et nad on alati ka õpetajad rikastanud. Näiteks, kui ma neid samu üheksakümnendaid aastaid mõtlen, et noh, võib-olla need noormehed, kes siin tänases saates on, et ega nad väga võib-olla õpetajaga vestlema ei kippunud, aga, aga samas ma mõtlen jällegi nendel samadel aastatel näiteks Oleg Pissarenko, kes oli alati tunni lõpus valmis arutama ja, ja intrigeerima aeg-ajalt siis mul on väga selgelt meeles veel Jaak Sooääre noh, niisugused referaadid, mida nad tundides tegid, Need olid siis üheksakümnendatel aastatel, kus ta rääkis siis leviia süvamuusika kokkupuutepunktidest, et Euroopas või ka terves maailmas ta oli päris palju lugenud ja, ja tundis selle vastu huvi ja need olid ikkagi väga huvitavaid, nii et noh, mitte ainult mõju, millest meie majas on ikkagi nii olnud, et mitte ainult õpetajad ei püüa õpilasi valgustada, vaid õpilased on ka need, kes õpetajale annavad ikkagi väga tagasisidet ja südame teeb soojaks alati, kui sa kuskil tänaval keegi vastu tuleb. Oo jaa. Tere, see oli otsa aeg. Tere, õpetaja. Džäss ja popmuusikaosakonna looja Uno Naissoo mälestuseks on korraldatud juba mitukümmend aastat otsa koolis ka Naissoo konkursse, mis on siis heliloomingu konkurss, kuidas see traditsioon alguse sai? Ja mõeldes tagasi 80.-te aastate algusele siis on mul väga kahju Uno Naissoo, kes selle osakonna ju asutas, et ta ise ei kuulnud oma esimese lennu lõpetajate mängimist. Aga aasta ja hiljem tol ajal oli direktor Riho Altrov, kes kutsus siis teooria ja popjazz osakonna või siis nimetati estraadiosakonna inimesed kokku. Ja tema mõte oli see, et ikkagi peaks kuidagi jäädvustama Uno Naissoo mälestust ja nii saigi mõte teoks, et noorte heliloojate loomingu konkurss korraldada 82 pandi siis paika. Reglement ja 83, esimene konkurss toimus. Kui sirvida konkursi kroonikat, siis tegelikult kogu popmuusika ajalugu on sinna sisse põimitud nii 80.-te aastate lõpetajaid 90.-te ja kuni tänapäevani välja. See on väga oodatud sündmus koolis ja toimus ta siis tänavu juba 30 viiendat korda. Tõsi jah, 90.-te aastate lõpul olid mõned raskused sponsoreid oli ka raske leida ja üks konkursi isegi ära. Aga 2002.-st aastast ta jäi käima ja ja on populaarne üritus koolis siiamaani. Otsa kooli ootavad ees suured muutuste ajad. Tundub, et tõeks hakkab saama see, mida, millest on räägitud mitukümmend aastat, et juba minu kooliajal ja, ja ka rullija Vaigla aegadel, ehk siis ühendamine balletikooliga ja kõik on ikkagi siit saatest oma soovides toonud esile selle, et nemad loodavad, et see otsa kooli vaim ja vaib ja et see, mis seal kogu aeg on olnud, et see nüüd koos selle ühinemisega kaduma ei läheks, kuidas teie vaatate nüüd otsa, sellele? Tundub, et tänaseks päevaks siis paratamatusena. Noh, meil on ka praegu väga segane tunne, et ega me täpselt ei tea, mis toimub, seda ütles ka praegune direktor Ivo Lille kooli õpetajate esimesel kokkusaamisel, et et majamajaks, aga et seda sisulist poolt, kuidas ühendamine toimub, et seda veel keegi täpselt ei tea? Me kõik väga, loodame, et jääb see vaimsus püsima, aga kuna sinna tuleb ikkagi kolm täiesti erinevat kooli kus on ikkagi ütleme nagu muusikakeskkooliski päris maast madalast ja otsa kool, kus on ikkagi noh, enam-vähem täiskasvanud inimesed. Et, et kuidas seda ühendada, mis sellest saama hakkab, et, et seda sisulist poolt nagu seda ei olegi veel jõutud ära arutada, aga jah, see ajalugu on väga pikk. Mul on isegi klassis ühe ukse seina peal kapiukse seina peal kõikide nende eelmiste aastate lubadused, mis on tõesti eelmise sajandi lõpuaastatel juba seal, kuna see kool pidi valmis olema, aga no ei ole. Tähendab meile väga meeldib see praegu see meie armas maja. Meie armas maja, mis on võib-olla natuke väsinud aga kus on siiski nende aastate jooksul nii palju ilusat sündinud. Aitäh, õpetaja Raili Sule olete käinud nüüd valgustamas ka siis õpetaja vaatevinklist neid otsa kooli aastaid, mida me oleme siis läbinud siin saatesarjas alates 60.-te lõpust. Kui nüüd selle suure juubeli eel õhtul võib juba öelda paluda nüüd teil anda edasi soovid tänastele õpilastele otsa koolis siis mida soovite? Armastust muusika vastu armastust oma eriala vastu, et ega otsa kooli võib-olla ei olegi nii raske sisse saada, aga katsuge seal püsida. Nii ta on jah, et võib-olla neid, kes sealt läbi on käinud, on sama palju, kui kui vilistlasi. Võib-olla vahest on olnudki paljudel õpilastel see mõte, et ah, jätaks kõik pooleli. Aga siis, kui nad ikka ära on lõpetanud, siis nad ütlevad küll, et see oli helge aeg, haridus ja elukool. Ja tänapäeva noorel ei ole ka kerge sööta, teaks, kuhu ta tahab välja jõuda. Ja kui ma mõtlen praegu nendele oma kolleegidele, siis sellest Pokiiats osakonnast, siis ma vaatasin, et üle poolt või umbes pool kõikidest nendest kolleegidest on ka minu õpilased õpilased olnud ja nad on teadnud kõik, mida nad tahavad. Ja mulle tuleb meelde Raul Vaigla öeldu ühest intervjuust, et ta mängib pilli niikaua kui käed pilli kannavad. No loodame siis parimat ja, ja palvetagem, et 100 aasta pärast on siin rahvusringhäälingus võimalik teha veel üks sari, kus on sama palju toredaid endisi õpilasi kutsuda ja ka värvikaid õpetajaid, nagu teie, aitäh, Raili Sule tulemast siia. Raadio kahte aitäh kutsumast. Raadio kaks Te kuulate raadio kahte. Käimas on kolmas osa saatest otsa kool, sadam ja täna mul külas 90.-te vilistlased Roland Puusepp ja Mihkel märganud. Ja see oligi 90.-te keskpaik, kui avati otsa kooli enda paar. Ma ei tea, millal ta kinni pandi, aga julgen arvata, et mingit teist sellist kooli ei ole. Kuhu siis tulevad 15 aastased astuvad sisse ja seal baaris müüakse alkoholi. No see oli muidugi minu arust jah selline ühendav kohta kus sai, kust said kokku õpetajad, õppejõud, õpilased ja, ja noh, selles mõttes ta ikkagi nali naljaks, et loomulikult seal oli igasuguseid huvitavaid tooteid müügil ja sai ka kehvematel päevadel endale ruudulise paberi peale lasta mõned asjad kirjutada. Aga, aga ikkagi see oli selline kooli süda, et kus siis tänasel päeval seda ei ole, seda kohta tunnid saavad läbi, kõik lähevad, igaüks läheb pudenevad laiali, kuskile ei teki sellist keskustelu ja arutelu ja sellist koosolemise tunnet, et otsa kooli esine on küll jah, suvel selline, kus ollakse ja istutakse. Aga vot see paar oli minu arust väga tähtis koht. Jah. Jah, et sellist asja tänapäeval ilmselt enam ei juhtu, aga sina, Mihkel, võid ju rääkida sellest, kuidas Toomas Grekiga ehitasite endale prooviruumi. Nojah, see oli selline päris omapärane juhus, et need käisime ümber nende, seal tuli sihukene tühimik, mis, mis eeldatavasti kuskil pidi seal mingi ruum olema, ka ühtegi ust ei olnud, avastasime, see oli kuskil teiste nende harjutusklasside vahel käisime ümberringi ja siis küsisime lõpuks majandusala juhataja käest, et kas sinna äkki sinna saaks ühe ruumi juurde, sest tohutu ikaldus oli prooviruumidest. Ja siis siis ta vaatas kaardi järgi jah, et seal peab olema ruumi hakkasime, siis saime loa sinna siis augu sisse teha ja aga selgus, et seal kõik mulda täis, nii et maast laeni paekive ja mingit sodi siis rentisime mingi auto kasti sinna maja ette, siis tassisime, ämbritega lüüakse, siis hakkasime seal, valasime Põrandaid ja krohvi, sime seal ja läks, mitu kuud oli seal tohutu ehitus käis sel ajal, kui teised käisid tunnis. Me käisime segu ämbritega mööda koolidel ja mingi raud Swelleritega toestasime seal lage selle, mis oli varisemisohtlik seal kunagi pommitabamuse saanud list sõja ajal ja ja siis lõpuks sellise valmis. Siis meil oli oma võti, seda võtit ei olnud isegi mitte kellelegi, isegi direktorile ka majandusala juhataja ei olnud ja me saime sellise kokkuleppe, et meie nagu kuna me ise ehitasime selles koolsel ühe ruumi juurde, aga noh, nii kaua, kuni meie õpime, siis me võime seda kasutada nii et see oli tohutu privileeg. Lõpuks, kui see töö oli tehtud ja saime tänu sellele harjutada seal hommikust õhtuni. Kas klass on alles? Klass on alles, aga nüüd ta on vist mingi ladu sellest, kuna seal ventilatsiooni oli nii kehvasti, et tal ventilatsiooni ei olnud. Et et jälle teie ikka sinna kedagi ei kannatanud sisse, pater absoluutselt. See oli nii, et kui sa seal uhasid oma paar tundi ära, siis läksid välja, siis oli nii, et ikkagi siis värske õhu mürgitus oli ikka kerge tulema. Ma palusin tänase saate jaoks on teil siis nii-öelda kokkutuleku vormis salvestada ka ühe loo, mis iseloomustaks seda aega, kui te õppisite. Aga mis lugu see on? Vederlepordi black markad? Jah, et see oli, arutasime natukene, et mida võiks teha, mis oleks selline selline kohe jämmi korras kiiresti mängitav lugu ja samas natuke tooks esile jah, neid, selle aja nii-öelda tuule puhanguid ja see oli jah, täiesti vedeleb porte selline fusiooni džäss-rocki vaimustus oli tohutu tuur sellel ajal ja peamiselt kõlaski esines traktikatel sellist tüüpi muusika. Ja, ja seetõttu see valik kuidagi sinna langes ja siin oli veel siis Marek Talts ja Raun Juurikas veel liitusid meiega, kes siis on ka samamoodi sellel ajal siis mängin seda lugu, nii et see kirjeldab, kirjeldab jah neid, selle aja sellist vaimustust sellise muusika vastu. Nii kõlase vedelik, pordi, kaver, Black Market oli lugu esindajateks Mihkel Mälganud Raun Juurikas, Roland Puusepp ja Marek Talts. Kaevamine selles muusikas sellel ajal, noh praegu on raske ette kujutada, et ei ole Google. Noh, kui oleks Google'it sai, saab kõik kuulata Spotify teiste asjadest, sest siis oli klint makkidelt, Kuulat sai kuulatud, keritud edasi-tagasi, need kõik sai maha võetud, käsitsi mingeid noote ei olnud, noodikogus olid mingid vanad tsehhi õpikut, kus olid joonistatud mehed siuksed sees, et et see oli ikka täiesti, mitte midagi ei olnud ja, ja tehnikaali noh ma mäletan ikkagi, mis tehnikaga mängitamis pillidega mängiti, et see on päris päris muigama ajab kohe, sest ma mäletan otsa koolis oli, olid siuksed võimelised noh, tänapäeval Tesla nimi toob esile pigem sihukse tipptehnoloogiaga. Meil olid siuksed kolme kanaliga Tesla võim, mis töötas niimoodi, et kui läksid lavale esinema, siis ta mingi aja jooksul ta lõi lukku, lihtsalt noh, lihtsalt blokeeris Eli ära. Aga see ta jälle vabastada, helis tuli lusikaga tala lüüa peale natuke, aga kui te täitsa esinemise ajal esinemisajal sihuke kaob, kuulad, kuidas selja tagant kaob ära võim. Siis pead minema kohmetult selle rusika Ovi, anna talle niimoodi ja siis saad edasi mängida. Aga no kõik, see oli muidugi väga tore ja pigem see, et tuli jalgratast leiutada, seedi pigem arendavam, tänapäeval on nii palju Teie käest, keegi ei oska seda valida ja keegi või kukuvad sinna ära. Aga siis sa pidid ise mõtlema välja selle õppimise käigus. Tegelikult sa õppisid palju-palju rohkem selle tee jooksul teekonna jooksul avastasid veel rohkem. Jah, et nii see oli, ma mäletan, kui Toomas tõi mulle Deiw Vetkeli siis nagu trummikooli koopiad või niimoodi, et küll küll see oli uhke asi, et tänapäeval on see, võtad, võtad internetist natukene surfad ja saad kogu materjali kätega. Ega sellised kaks, kolm neli viis korda paljundatud sihuke koop ja siis veel kõrvetatud plaat ka sinna juurde. Et see oli juba selline väga kõva tase. Tõusale kas kasseti olnud kassett muidugi? Kõrvetada silka siis olid puhas kassetiga. No ja ka praegu on raske aru saada, et mis asi on Tinn sisendpillil, et esimene pill, mis iiris bass, tšehhi jama, mingi sihuke vähendatud, natuke väiksem kui tavaline ja seal seelik? Ei, lihtsalt ei häälestun, ütleme siis jaa jaa. Selle mõttes oli jah, ikkagi vahe on sees ja et saab alustada heade, heade ja nii-öelda vahenditega. Ilmselt sina ju täpselt samamoodi, et millega sa ksülofoni mängisid, et ikka olid need mingisugused, et ju mingit isetehtud nuiad, millele panid kummi või need lutid otsa, et nad nagu ei lõhuks liiga palju seda plaat ja, ja siis kuidas saiu siin Tallinna meistrite käest tellitud trummipulki hetkes nagu treisid sulle mingisugusest kasepuust 100-le valmis nüüd küll väga kaua vastu ei pidanud, aga sellest oli neid terve suur selline kilekotitäis, et seal võisid niimoodi rahulikult raisata. Mul meenus kohe üks juhtum, kus oli mingi esinemispraktika, oli otsa koolis ja siis tuli tormas otsacoli baari ja Jaanus tüli, kellel oli trummar, kellel oli just kohe pidanud kahe minuti pärast pidi lavale astuma, pulk ei olnud. Ja siis ta küsis, kas on kellelgi pulki kiiresti, kiiresti, kiiresti kohapeal minema peale siis kellelgi olnud ta nägi, nägi selle riidenagi isegi seda, need vanakooli seda riidepuud, kus need vahe vahepulka Stalin Raskaks tükile põlvede peal puruks need võttis sealt need pulgad ja läks kadus üles. Jah, minul on ka tulnud ette seda, et ma olen pidada neid samu riidepuid. Kuidas teil siis osakonna siseneb, oli, mäletan, et minu kooliajal, mis on siis noh, mõned aastatest, et varem kui tulisid otsa kooli, sellised uue põlvkonna rajud džässimehed, avangardil mehed sappa fännid Tõnis Leemets ja Risto Rebane ja Madis troost, et seal tekkis selline omamoodi revolutsioonieelne seisukord kui osakonna juhataja Peep Mandre, kes oli selline väga konservatiivne vana kooli džässimees ja siis need noored vihased Teistele džässiradadele ja minu meelest nad isegi kirjutasid mingi ühiskirja, et see juhtkond tuleb välja vahetada ja nii edasi. Kas need võnked kuidagi teie aega jõudsid? Sedagi kirja? Ma olen oma silmaga näinud ja mul on sellest isegi fotokoopiast, et see oli, see tuli välja hilio toomingu kodust, kes nüüd hiljuti meie hulgast lahkus, et siis tema nende asju sorteerides, siis suureks üllatuseks tuli see kiri isegi välja, nii et see on täitsa olemas. Ja see mul jäi täitsa suu lahti jah, et kuidas kui kui, mis siis toimus ja kui millised meelsus, et siis oli sellel hetkel meil oli muidugi rahulikum natukene see aeg, et me saime selliseid konflikti ei tekkinud, et aeg-ajalt oli ikka natukene see, see muusika ei olnud võib-olla selline kõigi poolt soositud aga, aga pigem ikkagi pigem ikkagi oli sellist väga mässamist ei olnud või pidid midagi teed rajama endale, et, et minu ajal oli veel tuliga Kustas kikerpuu hakkas seal toimetama aktiivselt ja ja siis oli pigem selline. See töökeskkond oli pigem selline, saime tegeleda oma asjaga, ma ei pidanud võitlema selle oma tingimustest. Aga jah, ja ega selles mõttes, et kui Margus minna, oli osakonna juhataja täpselt samamoodi, kõik nagu laabus väga-väga hästi, et ise väga hea pedagoog ja tegevmuusikat ei olnud nagu üldse tõesti ei mäleta, et oleks mingisuguseid pingeid olnud. No Mihkel, sinu käest saab küsida, kui praegune õpetaja, kas otsacoli vaib ja vaim on alles selles majas? Nojah, selle mõttes ma saan ka minu teha paljustki, et kes tuleb natukene liiga oksad laiali, kellel peab need kahepoolsed uksed väljast lahti tegema, need tuleb natukene tuua, maha rahustada ja tuua selle põhitõdede juurde tagasi, et enne et see on paljuski nii-öelda õpetajate teha, et kuidas sa suunad ja mismoodi sa, meil on tihtipeale väga palju tunde, kus me üldse mängi. Lihtsalt arutame, räägime maailma asjadest ja üritame seda suurt pilti panna, paike, midagigi arvab üldse asjadest ja muusika ei ole ainult noodid, et seal on väga palju arutada ja filosofeerida ja ja see mõne aja möödudes üldiselt toimib, et et mina nagu vahend on nii-öelda seda oma kogetut, mida mina kogesin ja sellist, seda tunnet annan siis oma õpilastele edasi. Aitäh, Mihkel Mälganud Jan-Roland, Puusepp, tulite kooliaega otsa koolis meenutama ja lehvitame siinkohal muidugi ka teile. Raun Juurikas ja, ja Marek Talts. Kes teiega siis koos selle vedelaid pordi linti mängisid? On jäänud lõpusõnad. No ja mida siis soovida juubeli puhul koolile ja praegustele? Villastele soovime koolile palju-palju õnne 100.-ks sünnipäevaks ja vähemalt teine samapalju veel. Jah, pikka iga ja sooviks, et ikkagi huvi muusika vastu jätkuks ja kool oleks täitunud muusikutest, kes on siis nii-öelda inspireeritud. Aitäh, mina olen Kristo Rajasaare ja kohtun head kuulajad teiega siin nädala pärast ja siis on mul siin otsa kooli vilistlaste eest külas juba uue sajandi inimesed, nii et oleme jõudnud. Võib öelda tänapäeva tada.