Vanemuine on laenanud meile heldelt kannelt siis kui me hõisata tahame. Täna tuldi Vanemuise juurde üle vabariigi ja kaugemaltki, et rääkida ängistavast murest. Pole enam ühte neist, kelle käes lauluisa kaanel tihti helisenud. Vanemuise kontserdisaalis kubiseb küünlaleek. Vaikne ja tõsine, tulijate samm. Tagasihoidlik Dianoogutus tuttavate omaksvõtmiseks. Tartu on ülikoolilinn. Tartu oma on Gaudeamus, laul ja kollektiiv, mille kokku sulatas Roland klaasmäe. Aga loojat pole enam. Sügavas kurbuses saadame viimsele teekonnale meie poolt nii armastatud ja austatud Eesti NSV rahvakunstniku Tartu muusikakooli pedagoogi Roland Laas mäed. Oma andeka õpilase sõbrale ja kolleegile panin kaasa punase roosi. Punane roos on igavese elu sümbol. Tulevad meelde päevad millel selle aasta kevadel seisid sa veel sama saali samal laval sama täis saali ees ja vaatasid üle oma Tartu rajooni ja Tartu linna laulu malevat et valmis olla suurele peole sõiduks. Täna on tuhanded lauljad, kümned tuhanded muusikasõbrad oma mõtetega siin Tartus. Et sind saata. Viimsele teekonnale. Üldlaulupeo peakomisjoni kõikide üldjuhtide nimel. Avaldan sügavat kaastunnet Roland Laasmäe abikaasale, tütrele, vennale, omastele, sugulastele, kõigile lähedastele, sõpradele. Me jagame Tartu muusikakooli ja meeskoori Gaudeamus leina sest see on kogu meie lauluarmastava rahvaleib. Meeskoor Gaudeamus elab ja koos kaude haamusega ja tema lauludega elab meie keskel edasi Roland Laasmäe. Meeskoor Gaudeamus asutati 58. aasta jaanuarikuus et vajadus selle koori järgi oli ilmne. Nimelt asjahuvilisi, peamiselt kõrgema haridusega laulumehi, kes varem olid laulnud üliõpilas koorides, kuid nagu leppis kurjaks jäänud liiga vanaks, tahtsid kujundada iseendale koori ja meeskoor Gaudeamus. Selliseks kujuneski nimelt selle koori nimi oli alguses kõrgemad koolide lõpetanute Tartu meeskoor. Ja selle asutamise üheks initsiaatoriks oligi Roland Laasmäe selleaegne Tartu muusikakooli õppejõud ja samuti ühtlasi ka ta oli siis Eesti põllumajandusakadeemia segakoori dirigent. Muresid oli koor elus väga palju ja suurema osa võttis nendest kõik enda kanda. Roland Laasmäe, kui koori dirigent kõik juhatuse koosolekuid alustas, tema juhtis tema. Ma mäletan, oli päevaga raske küsimus. Osavõtt teisest üliõpilaslaulupeost 58. aastal leiti, et koor ei ole siiski veel selleks küps. Samas tulid aga juba rõivastuse mured. Koorile oli tarvis vähemalt ühtki elementi, mis suudaks teda ühendada ja selleks peeti kõigepealt tarvilikuks mütsi. Mäletan neid vaidlusi mütsi ümber, need kõik olid heatahtlikud, aga need ulatusid tundidesse pärast kooriproovi. Nii et esimesel aastal said kõik mehed, kes olid juhatusekski koeri proovidelt väga hilja koju. Tahaks lausa alla kriipsutada, tema nakatavad huumorimeelt. Kui kooriproovis vahel mõni laulil läinud, noh, on mõistetav, mehed tulevad ju pärast päevatööd kokku ja väsimus kimbutab. Kuidas seda märkas, siis oli tal varuks ikkagi mõni paras anekdoot ja kõik läks jälle normi. Mõned suutäied naeru ja lauljaks jällegi hoopis teise hooga. Teist hooaega 58. aasta oktoobris alustati juba 43 mehega. Kuluaarides liikusid jutud, et tartus nii väikses linnas ei jätku mehi veel ühe meeskonna jaoks, et ta jääb kängu. Aga esimene kontsert 1959. aasta aprillis kummutas selle. Kuigi laval oli veel ainult 61 meest, õnnestus kontsert igati ja pärast seda ei kuulnud enam kuskilt ühtki sõnagi selle kohta, kas koor jääb püsima elama või eye. Küsimus oli ainult selles, millisele kõrgusele see koor edaspidi tõuseb. Roland Laasmäe oli kui inimene koori ees alati nakatav temperamentne, heas tujus, paistis nagu tal ei olekski ühtegi mure teket kusagil selja taga, tal on ainult meie koorias, on kõik. Roland Laasne ei näidanud välja oma isiklikke muresid. Ta tegutses nakates teisi ja võitis sõpru oma südamliku ja ja energilise ja temperament ülesastumisega. Koor märkas seda ja teadis. Ja seda enam ta hindas oma kõike väljapanevat dirigenti. Ja see oli ka võib-olla üks kõige suurem innustus, mis meestele andis laululusti tahet laulda. Meeskord Gaudeamuse juhtimine, juhatamine oli ainult üks suhteliselt väike osa Roland Laasme töökoormusest. Põhiline tööjõu temal oli Tartu muusikakooli õppejõuna koorijuhtimise erialal. Seal olid rohkesti õpilasi. Enamasti need õpilased tegid oma diplomi dirigeerimisel meie koori juures. Ja iseloomulik on see, et need Roland Laasme õpilased ka pärast seda, kui nad olid juba lõpetanud ka Tallinna konservatooriumi. Ikkagi ei kaotanud kontakti Roland Laas märga ja säiliks ka kontaktmeeskoor Gaudeamus. Ega mul on alati jäänud niisugune mulje, et Roland Laasmäe on olnud äärmiselt nõudlik äärmiselt printsipiaalne, kuid väga hea pedagoog, ta on olnud mu õpilaste hulgas väga ja väga populaarne. Roland Laasmed ehk iseloomustab veel üks asjaolu. Iga kord, kui läksime lahku, siis alati ta ütles, tervita peret, tervita abikaasat ja see ei olnud tal mingisugune vormitäide, vaid see oli lihtsalt tema südamlikkusega ja tema sõbra rikkusega kaasnev nähtus. Ja nagu teame, on meil sõpruskoor Riias absolventi. Ja meil on iga kahe aasta tõka laululaagrid suveti. Noh, need on perekonniti, kooriliikmed koos perekondadega. Ronald Laasme muretses alati selle eest ette, ei oleks mitte ainult selline meeste omavaheline ilutsemine seal, vaid et kõik oleks haaratud ja eriti taapida silma, lapsi, millist tohutut tööta enne tegi enne laagrit. Et lapsed oleks organiseeritult ja jõukohaselt astuksid üles laagris oma laulvate isade ees. Tulemused olid ka toredad, sest lapsed olid laagris nagu mesilased emamesilase ümber. Kui Roland käis pilliga eestlaste kolonn järgi mööda metsi ja laulsid, see näitab tema suurt inimlikkust ja armastust elava tärkava elu vastu. Vaatamata sellele, et ta aimas juba võib-olla ette oma lühikest elu. Meid on ju küllalt palju ikkagi keskmiselt oma 75 80 mehe ümber ja peale selle kaaderwe arvukas hulk lauluveterane. Kuid Roland Laasme enamuse perekonnaliikmetega teadis ja tundis kõiki ja elas kaasa ka kõikidele muredele rõõmude, mis meie perekondades olid. Ta oli paljudes perekondades pooleldi nagu perekonnaliige alati oodatud ja kutsutud külaline. Lausa hämmastav oli Roland Laasmäe tahtejõud. See peaks kõikidele meile eeskujuks jääma igavesti ta teadised kannab endas parandamatult haigust. Aga tegi kõik selleks, et veel osa võtta viimasest laulupeost. Kui ta haiglast välja tulid, siis oli ta siseselt võrdlemisi nõrk, ta hakkas ennast treenima suuremas ikka neid ringe kaugemale, kaugemale linna sees ja isegi kuni linnast välja. Nelja-viie kilomeetriliste jalgsi matkadeni ja seda kõike selleks, et suuta läbi käia Tallinnas üldlaulupeo rongkäik. Aga kui ta üldlaulupeo dirigendipuldi tõusis ja oma käed laulu lahti löömiseks välja sirutas, suutis ta isegi meid kaudu äärmuslasi, kes me tema haigusest teadsime seda unustama panna. Roland naasemat ei ole enam aga üks ilusam osa tema pärandusest on meeskoor Gaudeamus. Meie meeskoori, Gaudeamuse, lauljate ja dirigentide kohus. Püha kohus Roland Laasmäe vastu on hoida seda pärandust. Meeskoor Gaudeamus elab ja koos kaude haamusega ja tema lauludega elab meie keskel edasi Roland Laasmäe.