Kui Mongoolia poisid-tüdrukud tulevad hommikul kooli, mida nad siis kõigepealt ütlevad? Kõigepealt, kui näevad oma õpetajat, siis ütlevad, sain, lubaks. Tere hommikust. Tere päevast. Õpetaja. Meie stuudios on täna helilooja Vello Lippand, kes töötas terve aasta Mongoolias. Ma töötasin ligi aasta Ulaanbaatari muusikakoolis. Seal on niisugune kombinaatkool, seal on kuus nii koreograafia, osakond kui ka muusika. Tähendab muusika, kõik alad alates seal keelpillid, diapu, pillid ja klaver pluss nende rahvapillid kõik. Ning esmakordselt möödunud aastal asutati ka koorijuhtimise vokaalosakond. Koolimaja on kena kolmekorruseline, uus ehitus võib öelda, ehitatud nii kolm-neli aastat tagasi kolima ise asub Hiina ja Poola saatkonna vahel sõpruse tänaval, mitte kaugel südalinnast. Seal on suur saal, suur balletisaal, ilus, kahekorruseline, väga puhas internaat, mille all on söökla õpilaste jaoks suurem osa õpilasi, kes on maadleja rajoonides elavad. Selles internaadis saavad tasuta toidu. Ja teised õpilased. Noh, elavad siis linnas, kas uus ehitustes uutes elumajades, mis on nii mustamäelaadsed, elamud või ka väga palju, elavad veel juurtaadis? Meil kipub nüüd jutt minema linna peal, aga enne tahaksin ma küsida, palju seal koolis õpilasi üldse oli. Kuulis oli õpilasi, võib öelda umbes 400 ümber. See kuul on, koosneb nii laste muusikakoolist kui ka muusikakeskkoolist. Andekamad noored, kes lõpetavad laste kooli, lähevad edasi õppima muusikakeskkooli. Konservatooriumi nendel ei ole. Ja parimad lõpetajad nii instrumentaalmuusika osas kui nüüd ka võib-olla vokaalmuusika osas suunatakse edasi Moskva konservatooriumi. On juba mitmed aastad ja üsna mitmed õpilased juba lõpetanud. Need kõrgemad õppeasutused ja osa juba nendest töötavad ka samas koolis juba õppejõul. Nüüd siis natukene sellest linnast lähemalt, et selles linnas on olemas uusehituse taga on ka juurtacidule. Ja linn ise asub öeldoni mägede vahel, suures suures katlas on umbes poolteist kilomeetrit meie Tallinnast kõrgemal. Kohe annab tunda hõre õhk, väga puhas, selge taevas. Üldse. Kui sinna saabus, on, siis öeldi, et sa oled õnnelikus kohas, et Mongoolia maal pidi päikest aastas olema üle 300 päeva. Ja juba rongilt tulime, siis vaatasin, et linn on õige suur, ulatuslik, juba kaugelt hakkasid nii mikrorajoonid peale täiesti uut uusehitused. Väga paljusid. Kombinaat. Tükk aega annab päris sõita raudteejaamast, enne kui jõuame kesklinna Sealne ümbritsetud põhiliselt kolme-neljakorruselist elamut tega. Küsisin küll, et miks nii madalaid on ehitatud. Aga kui öeldigi, et mõned kümned aastad tagasi olid päris tugevad maavärisemised esinenud ka seal nüüd kõrgemad hooned, mis on nüüd ehitatud seal juba üheksa, nagu meie konsulaadi hoone seal oli vist kolmeteistkorruseline. Need on juba siis selle maavärisemise vastu kindlustatud on vastavalt nii ehitatud spetsialistide tugevamini. Väga tore. Laialt tänavad on, need on põhiliselt ääristatud puudega põõsastega, sageli kohtab nende Halleede peal jalutamas kohalikke koduloomi. Kas siis on need jakid või hobused või lambad, kitsed isegi lemmikud väga lihtne, tema ei tülita sind, sina ära tülita teda, sööb rahulikult seal kollast kulu või nopib seal põõsaste küljest lehti sammub sealt üle tänava, kus tema soovib. Ehkki liiklus peatänavatel on väga tihe ja küllaltki ettevaatlik, peab olema üle tänava minnes väga kenaks, muudab linna vaated seal vist just need uued kõrghooned. Ja väga ilusti on rumeenlased ehitanud välja peakaubamaja vastas oleva tsirkusehoone, mis on väga kaasaegselt ehitatud ja tõesti seest. Ma olen kujutanud ikka tsirkust, midagi niisugust omaaegse miljööga või miljon ja siis tema on tõesti nagu kaasaegne kontserdisaali, kujutage ette, kui sisened üldse sirp tsirkusega tegemist on. Siis seal on veel huvitavamaks muudavad linna vaate veel üksikud vanad säilunud templid, budismi templid. Nendest kõige kõrgem kandaal asub suurel mäenõlvakul seal peatempel. Ja igalt poolt, kui me vaatame, ta torkab hästi silma oma kuldsete säravate katuste Viilakutega, teravat ehtsust tiibeti lammas stiilis. Üldse palju palu, muuseum on seal nii huvitava sealt zooloogiamuuseum, kus on säilunud Kobi kõrbest mõned aastad tagasi toodud ja seal muuseumis kokku pandud dinosauruse skelett, et siis on iga tema munad, mis on kivistunud seal klaasi all ka. Ja siis on seal huvitavad igasugused mammuti sääreluid, mis on üks alumine üliosani panna paari-kolme meetri pikkune ja üldse väga palju huvitavaid vanu kivistisi välja kaevab. Üldse kooli on väga rikas loomade poolest, seal on esinenud neid igasuguseid liike. Linde igasuguseid, muidugi, muuseumis on topised kõik üleval, kahjuks ei ole nendel zooparki, seda ei näinud kusagil. Tänavapildis on toredaks palju hobuseid, samas tuleb jälle moodsad limusiinid, peomasinad, bussid nende vahel jälle paar-kolm karavani või äkki jälle hulkuvad kitsed või lambad neid kogu aeg neist kontrastid. Kindlasti pakuvad kontrasti linnapildis ka needsamad jurtad. Ja see on ka alguses, kui sa sõidad linna sisse, siis nagu ei märkagi neid, sest tavaliselt nende juurde on kõik piiratud kõrget puittaradega. Aga kui sa lennukiga üle linna sõidad, siis on, näed neid arvutumalt seal all nagu valged valged lillenupud üksteise küljes kinni. Ja neid on tõesti veel küllaltki palju jäiga mangol hea meelega tahagi oma juurtest lahkuda, taan sellega, sajandid juba harjunud ja temale on üsna vastu võtmata kaasaegne kolme nelja korruseline paneelelamu. Milline see juurde seestpoolt välja näeb? Mina mõtlesin, et see on hästi pisikene aga siiski eksisin oma eelarvamused ja kui oli mõngulitel uus aasta, see on nendel 11. veebruaril, siis minu õpilased palusid külastada oma kodusid ja siis käisime juurtades. Jurtaan söelda umbes raadiusega kolm pool. Margune hästi niisugune ruudukujuline madal uks, kus ma käpukile pean peaaegu sisse minema. Mõnel on ees, kuda? Noh, et kui talvel külmad tuuled ja tormid on, et otse puhuks juurtesse sisse nagu tuulekoda ees lähed sisse, siis vasakut kätt on tavaliselt puhtad veenõud ja pesemistarbed seal ämbreid ja piima lüpsikud. Ja teisel pool on jälle vastavalt siis musta veenõud, terve mööbel on paigutatud ringina ümber juurde, ta siis tuleb üks lauake lauataolist, kus on siis peale pandud mõned faasikesed toidunõude jaoks eraldi veel mina kappi küll ei näinud üldse. Torkavad silma olid, kõik olid neist rohkem nagu meil vanasti olid vanaemadele vanaisadele kirstu taolised panipaigad, neid oli ja siis tule peale poodi, voodid olid nüüd tavaliselt juba uuemal ajal kõik, nagu nad ütlesid, sinised ja nikkel nuppudega või punaste nuppudega. Ja Neid voodi tuli mõne suurtes neli-viis tükki sees, vahepeal jälle siis olid, eks ole, tore oli vaadata ikka kohvrid olla laotud ritta, all kõige suurem sisele, iga kohvri vahetevahel jälle pits linake. Kuni siis hästi mini kohvrini välja. Jälle linake peal ja võib-olla lillevaas ka seal otsas ja nyyd nii läks, terve ring jortas ära, keset jurta tasub. Hakanud tootma neid raudplekist, aga oliga neis ahje mitmes juurtas, mis oli laotud brike tennisetaolistest kividest punased kollasest kivist. Keset juurde tasub niisugune tõllarattakujuline aken, kust läheb läbi korsten, mis sellest pliidist ahjust tuleb sebida, pidevalt köetakse, jurtas on väga soe tavast, elektrivalgustus on sees väga paljude soid, televiisorid sees raadiovastuvõtjad ja mis torkas silma. Hästi, palju lapsi oli igal pool juurdas pisikesi mudilat, kes täiesti paljalt jooksid seal ühes juurde, nagu ma sisse läksin, pugesin kohe voodi alla ja enne nad sealt välja ei tulnud. Kui ma välja läksin, vahetasin wind sealt, jälgisid mingi pärast kärtsid mind. Postitatakse alati külalisi Nende maitsvate, nende omapäraste rahvustoitudega ja kui sa juba juurtesse sisened, siis sa pead ühesõnaga kõige sellega harjuma, mis sulle sealt pakutakse. Te ütlesite, et 11. veebruaril, kui nendel on uus aasta külastasite oma õpilaste kodusid kuidas nemad siis uusaastat täis? Nimelt uus aasta tähistamine, see on nende, need vana kalendri lama Esmi budismi kalendri järgi. Nemad hakkavad seda juba eelneval õhtul, siis toimub nendes templis peatempliskandaalis sugune pidulik teenistus, sinna kogunevad siis kõik need dialaamad ja, ja need ülejäänud väiksemad laamad ja kõik nende pühad mehed kokku, nende teenistus toimub terve öö läbi. Seal nad siis palvetavad ja laulavad ja söövad vahepeal. Kõik see muidugi käib vanas põhiliselt tiibeti keeles vanas mongoli keeles. Ja on omaette täiesti etendus, kuna vahepeal tuuakse välja oma vanaaegsed rahvuspillid, ühed pillid olid väga sarnased nagu Usbekidel olid, kui nad meil siin dekaadil käisid. Pikad-pikad, kolme-neljameetrised, torud, plekk, torud, teised on jälle lühikesed. Hästi laiakõlad vestriga ja siis on kõrged ja madalad hääled, kusjuures gongi taolised trummid, siis oli veel sääreluudest tehtud flöödid. Nii et see kokku moodustab mingisuguse metsiku ürgse kõla. Kui meie oleme harjunud, et meil on ikka alati uue aasta öösel toas särav näärikuusk kas neil ka Eilne äri kuuskenema ei tunne, nendel pannakse tavaliselt siis üks jälle väike lauake on eraldi, selles asub siis mingisugune buda või laama kuju, see võib olla pronksist või võib-olla ka. Tänapäeval on need väga palju portselanist, mida nii odavalt hästi odavad, mida poodides müüakse. See asub siis lasel pits linnakeses, selle ees, põlev pask topsikeses arts Artson nimel, et midagi viirukitaoline pulber, aga ta meeldivama lõhna, kui viiruk midagi meenutab mulle elupuu ja võib-olla männiokkasegu midagi, taoline lõhn on, see pannakse sinna, et põlema ja siis küünlavalgusel istutakse, vaikselt süüakse juuakse kumussi, kumus, nendele nimetatakse Ailakiks. See on nendesse põhiline jook seal. Ja siis külma lambaliha sinna juurde siis on, puudusid igasugused need on meieni pelmeenitaolised lambahakklihast ja sibulatest täidetud pelmeenitaolised, mis sealsamas kõik sinu juuresolekul seal pliidikesel ära aurutatakse ja sulle pakutakse kõike, ühesõnaga mida pakutakse, kõike peab vastu võtma, mõtlemata sellele, kas süda seal kõike kannab. Huvitav oli siiski? Ei ma lihtsalt küsisin alati juurdiga lubaks natukene soola juurde, sest nemad arvestavad kõik teha, magedad, toidud harjunud isegi külm lambaliha, mis on täiesti minule natuke jäätisega parafiini maitse, parafiini mull, kas seda ta antakse sulle, pakutakse magedalt ja tunned pikapeale, et juba natukene sees hakkabki. Te rääkisite ennem nendest pillidest mida nad mängivad seal panustel, kas need on need tõesti nii vanad pillid, et nad on ainult muuseumis ja võib-olla seal palvustel? Aga tänapäeval enam ei kasutata? Need pillid jah, mis ma rääkisin seal ma nägin templis neid ma nägin ka nende kohalikus rahvusmuuseumis rahvuslikus Muuseumis neid pille siiski ei kasutata, praegu meil on koolis küll oli rahvapillide osakond, kuid seal olid juba ka vanad pillid, aga siiski hoopis keelpillide keelpille. Ma ei näinud, et templis seal religioossetel. Nendel üritustel kasutati. Keelpillid, mille peale õppisid mongoli lapsed on üsna huvitavad ja nad sarnanevad küllaltki Kesk-Aasia rahvaste. Eriti võib öelda kergiiside rahvapillidele Nende niisuguseks kõige aluspilliks võib-olla nimetada Morinhuuri. Huur meenutab rohkem niisugust poognaga, mängitavad pillinüüd on olemas. Madalamad Huurid on siis keskmise registriga Huuride kõrgeima registriga kõige madalamatele smoorinhool. Kuna temal moor on mongoli keeles, on hobune tema selle Griffi üleval osas on, asub hobuse kujutis välja nikerdatud ja on olemas seal kitsekujutisega ja igasuguse draakoni kujutisega igasuguste teiste kujutistega. Neid huule mängitakse poognaga ja temal on küllaltki meile tuntud pillid tšello kõla. Seda mängivad ainult mehed ja poisid. Seda naised ei mängi. Milles siis sellel pillil selliste elukate kujutised, figuurid? See tuli välja, nagu ma kuulsin ühest vanast mongoli legendist. Ühel vanal mongolid, kes oli ka niisugune nagu öelda rahvalaulik Lõppes seal kobi kõrbes, hobune, härra ja tema armastas oma hobust seal nii väga, et kui tema seal kivides ta ära mattis, seal mõtlesin tema mälestuseks, ta peab midagi talle jätma ja nikerdas samas oma väits aga sellesama hobusekujutisega pilli ja siis jäigi tema nimeks Mourinho. Nagu selle hobuse mälestuseks üldse mongoli lauludes ja väga palju meenutatakse ja mälestatakse ikka oma lemmikhobust, oma lemmikratsut ja väga palju lauludest seotud hobustega. Aga milliseid pille sel sest tütarlapsed ja naised mängivad? Ta lapsed mängivad põhiliselt šanss on üks pill, see on niisuguse bandžo taolise kõlaga ja mängitakse selle telleriga vaiplektrumiga. Ja see on tütarlastepill täiesti, tema on pealt kaetud, kas siis mingi tursataolised kobra nahaga ja huvitav jääb küllaltki läbi ta pisut Nasaalne toon läbi nina tooniatele juurde seda mängijat ütles tütarlastele lemmik Bill siis on tütarlastel veel meie kutsusime neid konserviga pideks, kuna ta seal Philly alaosa moodustab väga meie niisugust tavalist. Eks Bulgaaria konservitops ja temal on lihtsalt peenike vars taga, kaks keelt on peal ja Poolaga jälle mängitakse keelte vahelt. Selle pilli nimi oli Uutšir ja see on jälle neidude pill, ei näinud seda ja mõngulis Mongoolias näeb ette, et ühesõnaga meestel on omad kindlad pillid ja naistel on omad. Ja kolmas pill siis mida mängitakse veel tütarlaste poolt, on siis jätta, aga see on, meenutab meie kannelt, võib-olla Hiiu kannelt rohkem hästi pikk ja küllaltki kitsas ühe otsaga toetab põlvedel teisega maha ja mängitakse samuti nii sõrmedega väga palju oli, moodustades jätanud astmeid, kandleansambleid väga tore niitutel, lapsed muusitsejalisid ja küllaltki jättis meie niisuguse eestipärase mulje. Oleks nad ainult siis meie muusikat mänginud, ägedalt mängisid põhiliselt oma rahvusmuusikat, Pentatoonilist. Kuidas ta siis üksteisest aru saite, kas te suutsite õppida selle aastaga selgeks Mongoolia keele või oligi suhtlemiseks mõni teine? Raskusi oligi selles, et vene keelt nad ei osanud, mina mongoli keelt ka ei osanud. Ja siis vägistasimeni eesti keeles ja mongoli keeles ja vene keeles. Ja pärast leidsime, et see helikeel oli see kõige õigem keel, millega me ise kujuneski meie ühiseks keeleks, kõige arusaadavamaks keeleks. Need probleeme pärast keele osas küll ei olnud, tegin omale sõnastiku ja vajalikumad laused ja kõik aeglaselt kiirelt ja ühesõnaga kõik, mis oli vaja, kõik oli vale. Aga kas selle sõnastikuga näiteks ei võinud juhtuda sellist asja, et õppisite küll selgeks seda, mida teie tahtsite öelda, aga vastused lehteiaid arusaamatuks. Tähendab lastevastased või ei olnud seda, ma mäletan seda, kui kevadel oli meil literatuuri eksam, no mind pandi seal komisjoni esimees Ma mõtlesin, hakkasin vastu vaidlema küll, et kullakesed etega literatuuri jutustamine toimub ju mongoli keeles, et ma ei saa ju tuhkagi aru, teod võivad, ei tea, mis seal. Ei midagi, istusin seal ja kuulasin seal ja ja ükskord sain aru, et ta valetas seal selle Bachi sünniaasta juures, kuna mul olid mongoli arvud, olid hästi klaarid, seal ta pani mööda ja siis, kui ma hakkasin parandama, et, et kuidas see oli, mis aastal sündis siis nad said aru, et see siiski mööda isa rääkida. Kuule, õpetaja, aparu. Aga mongoli keel, kas see on täpselt samuti hääldatav keel, nagu kirjutatakse? Ei ole mina alguses mõtlesin ka ja kui ma hakkasin oma pead seda keelt õppima. Ikka õppisin nii nagu on kirjutatud ja hääldasin ka, tuli välja, lapsed ei saanud minust aru. Ja samas vaatasin jälle, et kui nemad rääkivad, ei vasta sellele, kuidas kirjutatud pärast üksteisega nii mongolitega vesteldes tuligi välja, et nemad hääldavad teistmoodi, kui on kirjutatud. Kirjapilti vaadates tundub olema seal väga palju topeltdiftong, topelt aasitud, E-pood uud maa la mia, Mooja naad ja kõik unistused. Aga kui mongoli tema armastab kiiresti rääkidel küllaltki, staneelab need vokaalid kõik ära ja kuidagi tema kõne jääb nii jäänud konsonantide peale. Ja tundub küllaltki lihtne kiire kurisev olema ja kuidagi ei taba alguses. Mida, mida ta nüüd ütles, isegi kui ta hakkasin omal ajal laste nimesid kirja panema, iga õpilane pidi ütlema, sest mõtlesin nüüd, ütle aeglaselt, keed kurisevad. Väga palju kurguhäälikuid on võtmangulitel ongi huvitav, ega nendel mina ei oska öelda, kalender ei olegi nii, isanimesid vees nimesid või perekonnanimesid, nendel on üks nimi on tema, ujun näiteks ujun tavaliselt tütarlapse nime ja neidu, oi, une oli mul koolis päris arvukalt, oma paarkümmend oli, ujun, on pärl, üks, mis on mägedest leida, võiks niisugune mäepäeval. Ja siis oli neid igasuguseid tuia, altandu ja koidukiiri ja Haate jää, Hartuija päiksekiiri ja iga igasuguseid niisuguseid, just tütarlastel on leitud loodusest midagi taolist, midagi ilusamat. Apostel olid nii enam-vähem, mitte midagi tähendavat nimel, näiteks mul võix tore. Õpilasel oli, nimi oli Hanschmidt. Tükk aega oli see ka küsimus, see tähendab, tema kirjutas oma nimele sidekriipsuga Hanschmidt ehk mett, ehk kui on teha mitte midagi ei saa aru, jahensson üldse üldse mitte midagi ei saa aru ei saa siis pärast etem Moyaiimjonit sugune panima ja tema nimi oli siis mitte midagi ei saa aru, ei mõista mitte. Natukene nende koolis käimisest. Ja õppeained on nendel ikka täpselt nii, nagu meeldis. Seal on täpselt nii, nagu meil kõik, mitte midagi ei oska. Võib-olla jah, nendel on oma mongoli ajalugu ja niisugused üksikud distsipliinid on juures, mida meil ei ole, põhilised programmid on väga sarnased Moskva meie üleliiduliste programmidega kooli lähevad nii nagu meilgi. Jah, Tiig üsna pisikesed, nad on üldse väikest kasvu ja ma vaatasin sinna esimese klassi me võtsime vastu. No mina küll ei tahtnud uskuda, et need seitsmes käega ja vanematega sai küsitud, kui vana ta nüüd lõppude lõpuks on, ega siis ütles ka sageli, et ega mina ka ei tea täpselt, kui vana ta on. Sest tuli välja alguses mongolite, üldse last ei registreerita üldse, kui laps on kasvanud, kui tema on üks aastat täis saanud, sistas, registreeritakse riiklikult tema sind ära. Sar Nemad armastavad oma rahvariiet, oma diilid. See on niisugune halakti taoline. Varem tehti see hiina siidist Ühe tuulisest siidist põhiliselt kastaalses punane, rohekaskollane, oranž ükskõik igasugustes võimalikes värvides mille sees on siis muster kasta, kujutame lilleornamentika või rõnga taolised ornamentika, mis on eriti eestlased, nagu öeldakse kuslik Est mongolite siis võivad olla ka draakonid, kujutised, täissiidist nüüd on seda materjali toodab põhiliselt neile Tšehhoslovakkia ja saavad selle materjali sealt riigist. Nad on kuueni siukseid pärlist nööbiga kinni nööbitad taskuid peal ei ole. Ümborteeli käib küllaltki pikad alla põlve nii meestel kui naistel täpselt ühesuguse lõikega tehtud ja ümber kere. Vanasti oli niisugused kolme meetri pikkune samast materjalist aga teist värvi. Nii 10 12 sentimeetri laiune ö. Ja jalas on meestel põhiliselt säärikud vanadel rahvariiete juures sisalikud daalid. Need on, sest. Igasuguste tikandite kaunistustega ja ninad lähevad ülespoole, nagu ma olen näinud siin põhjaveski moodi nende juures kuidagi nagu suusad, suusad, lapisaabastel on just nimelt kõrge. Ja peas on meestel on tavaliselt kaabu ja naistel on siis mingisugune siidist rätik, talvel pannakse selle teelile alla karusnahast, niisugune vooder lahtiselt tõmbab, selle tee oli jälle üle ja siis kui alga sel kevadel tagasisõit, olid õpilased saatmas mind jaamas ja kooris hüüdsid nad siis oma õpetajale sabad taipaks. Loodame jälle, et tulete ikka sügisel tagasi selle, ühesõnaga peatsi jällenägemise, nagu oodatakse oma parimat.