Tere ja hea meel kohtuda Õie Sarv peab Obinitsa muuseumis ametit ka. Aga nagu kohe kuuleme, on õieelukutse olla. Tema vaarema oli tuntud setu lauliku Anne Vabarna ning õied, ehkki sündinud Tallinnas, nõmmel on kasvanud isegi elava seto traditsiooni sees sattus nooruses laulma ansamblisse leegayus uurinud rahvamuusikat ja loogilise jätkuna valitsenud ülemsootska ehk setude kuninga Peko asemik, kuna maa peal Setumaad õie ja nüüdseks siit ilmast lahkunud abikaasa Aini peres sirgusid üles neli last. Emaga on kaasas poeg Jaan, kes vanuse järgi arvet pidades tuleb järjekorras teisena. Ametilt kontoriinimene IT alal, nagu Jaan ise ütleb, aga kellest pillimängija rahvamuusika sarnaselt temale sugugi kauge kaarega mööda ei ole läinud. Saade käbi ei kuku, alustab mina olen Sten Teppan. Tere tulemast vikerraadiosse, õia. Tere, ja meiega on kaasas üks lastest, Jaan Rõõm näha. Tere. Jaan ei ole õie sinu ainus laps. Ei ole siinsamas Tallinna linnas on tütar Maarja kes vanalinna koolis aitab lastel suureks kasvada ja mängib. Millal te pisik või naljaga pooleks öelda, geenirike, et kas nad tahavad või taha laulavad, tantsivad, mängivad Pille ja siis, kui nad ise tahavad. Lapsants on minuga koos kõige noorem poeg setomaal ja kõige suurem laps Jaak on Tartus. Ja nad on ka saanud kaasa matemaatilise mõtlemise ja siis matemaatikast minnakse selle informaatika või mingi niisuguse võõrsõna juurde millest minul on raske aru saada. Aga noh, nii on. Hakkasin Jaani käest, kas sa tunnetad sisemiselt oma teistsuguseid juuri siin või sa oled nii-öelda ühtlasesse massi ära sulanud. Ja see seto päritolu tuleb meelde siis, kui sa lähed külla emale. Selles mõttes ka ma ei ole siia Tallinna sattunud, ma olengi harjunud, ütleme, olen põline pealinnapoisse. Nii, ma olen ju siin sündinud ja kasvanud, aga jah, mul on, kodu on ikkagi, võib öelda, on natuke teistmoodi ja mul on lapsepõlvest on väga-väga hästi meeles kõik need käigud setomaale vanatädi juurde ja, ja siiamaani kõlab kõrvus seda ehedat siukest arhailist, seto keelt, mida nüüd kuuleb ikka aina vähem ja vähem. Tegelikult praktiliselt ei kuulegi, et see on nagu sõnad on jäänud, aga seda hääldust seda haukuvad seto keele hääldust enam seda ei ole. Linnaelu siin on oma oma tempo ja oma rütmidega uputanud, aga see juur on selgelt alles ja defineerib ja suunab seda elu, et kuhu ta Veereb ja voolab nüüd jaani, kuulates omakorda tuleb mul veel üks nii-öelda logistiline küsimus ära lahendada, kuidas ring teie pere moodi siis välja näeb, kas ma loen siit õigesti välja jaanijutust, et ka sina, õie olete vahepeal elanud Tallinnas, kuivõrd jaan siin on sündinud ja kasvanud ning nüüd oled sa ringiga tagasi kodumaile jõudnud või kuidas on käinud? Minu lugu hakkab peale Petserimaalt Unga vitsa külast, kus on sündinud minu vanaisa Mihhail Suuvere, tema võttis endale setomaa, mõistes väga kaugelt naise Tonja külast Anne Vabarna kõige vanema tütre mat triona. Ja viis ta sinna kaugele Petseri taha. Tollel ajal oli maad vähe, minu isa oli väike poiss, kui vanaisa võttis oma naise, kes ei osanud keelte kirja. Ta oli tõeline seto naine ja oma väikse poja ja ostis nõmmele maa ja ehitas sinna maja, mis tollel ajal pidi ikka olema päris keeruline. Ja vanaisa töövahendiks oli hobune. Ja meil oli ai aas, suur hobused, tall, meil oli erinevad vankrid. Ja, ja, ja vanaema oli kodus, tema kusagil ei käinud, ta ei olnud ka siin Tallinnas, ma mõtlen linna linnas käinud, meil olid seal laut, meil oli sead, kanad, ühesõnaga nõmme mõistes suurel maa-alal oli pisikene setomaa naist otsima, siis ta võttis naise oma külast. Et ikka võta naine, keda sa tunned peast ei, alustas setomaaga oli ühendus kogu aeg ja mina sellepärast sündisin siin nõmmel ja seal selles aias ma siis siis kasvasin. Vanaema rääkis ainult seto keelt, isa oli koolis käinud. Kuna ema oli nii hilja toodud linna, siis ta pingutas rääkida õi kesti eesti keelt. Naaber oli meil ka seto, nii et meil oli see seto keel ja setomeel ja ja kõik naabrid vaatasid meie peale imelikult. Kui ma läksin esimesse klassi, see oli 27. kaheksaklassiline kool sealsamas jala minna, ma olin hästi väikest kasvu võimlemistunnist tagant ikkagi ei näe mitte. Viimane õpetaja pani mulle kohe märgi otsaette. Millegipärast arvas ta, mulle, on vaja öelda halvasti, ütles, et ma olen nõid ja ma arvan, et see oli sellepärast et mul on niisuguseid juukseid, mis ei kuule sõna, nii nagu minu iseloomu ei kuula sõna. Ma ei teinud talle midagi kurjaga, aga see on saatnud mind terve elu. Mul esimeses klassis oli väga raske eesti keel. Ma ei osanud kirjutada eesti keelt etteütlusi, et see pidi olema sellest, et kui anti kodus, et tuleb harjutada, et ema ütleb ette ja siis laps harjutab eesti keelt kirjutama siis ema ütles mulle ju valesti ette. Ema ei osanud hääldada nii nagu õpetaja hääldab mehe kodus elades. Ma arvan, et ma sain selle poole pealt kodukasvatust, et polegi nagu mehe kasvatatud mõnes mõttes rahva hääle keeleline toimetaja oli Ain Sarve ema, leilisarv isa tegeles entsüklopeediakirjastuses ja nii et eesti keelega mängiti siin väga palju. Oma lapsepõlves olin ma kõikne suved, nii nagu cool, ära lõppes, kohe maale, esiteks emal kergem, kui on üks suu vähem, teiseks, mulle meeldis seal ja seal ei olnud ka lapsi ja ma ei tundnud ka näiteks puudust. Sest mulle suured inimesed on alati meeldinud ja meeldivad endast vanemad inimesed ka praegu. Sest nemad, et ei pea sinuga ninnu-nännu ootama, sa elad suurte inimestega koos suurte inimeste elu, kõik nende antud ülesandeid täitsin joostes ära ruttu ja siis oli minu aeg ja suured inimesed annavad tavaliselt mingeid käske, siis kui suured räägivad kõige huvitavamat jutte siis nad ütlevad, et mind, kahekotti, lehma, mind, kahe lamba ma vahest välja lähen. Ja siis tuleb ruttu ära käia ja siis sa saad jälle istuda nende juures lihtsalt kuulata, mida nad räägivad. Esimesed mälupildid, kui sa püüad neid ritta panna ja meelde tuletada, kuskohast need algavad, kellega need seotud on ja mis sulle niimoodi meelde on jäänud, mida sa pead päris esimesteks oma mälestuseks. Kui ma ütlen, et ma mäletan, et ma olin vankris ja ma olin tipp ja Merkuur põles ma ei tea, kas ma mäletan või mis, mis on, ma ei tea. Aga sul on tunne, et selline asi on olnud. Et selline asi oli jälle, ma ei tea, ma ei saa öelda, et see mälestustunne. Me elasime algul ema, isa, vanaema, vanaisa, kõik ühes toas, meil oli tuba ja köök. Et ma olen nagu vanaema koos emaga koos ühte tuba jaganud. Ja võib-olla ma kujutan ette, et ma see korv, mille sees ma olin, see on siiamaani alles, mida kiigutati, mis muuseumides mõlema vanaemaga koos magamised ka külm on meeles külmatunne kevadine külm, siis on valgused, siis seal lõhnad, nõmme, vanaemal oli kuivatatud puravikud, selle lõhn pärastpoole. Ma olen ju väga palju käinud olnud. Ema ja teiste inimestega koos. Setomaal ongi nagu igal pool, olgu, matused, pulmad, juristi saab pulmas, olen olnud natuke kaart siin hästi palju inimesi siis ei tea, kus ema on, sest sa oled ju väike, need on suured ja suured-suured viljapõllud. Ja, ja pärast kui ma töötasin 19 aastat rahvamuusika sektoris, Ingrid Rüütel oli seal sektori juhataja ja olen palju käinud ekspeditsioonidel ja linte kuulanud ja lugenud tekste. Ja kui ma tegin oma diplomitööd kirjandusmuuseumis, päike paistis ja lugesin pulmalaule, mis on üles kirjutatud siis ma ei suutnud seda kaua teha ja ka praegu on, on vahetevahel säärane tunne, et need kõik, kes keda ma loen, mõni nimi on tuttav, mõni inimene tuleb mingid kohad tulevad, mingid tunded tulevad. Et nad tulevad kõik minu juurde, et mina olen mõnes mõttes nagu nende ärataja. Sest ma ei ole mitte võõras, aga meil on see side. Kui sa mõtled oma lapsepõlvekodu peale ja inimestele seal vanemad vanavanemad siis astudes uksest sisse, missugune see pilt võiks avaneda praegu sinu mälestuse järgi, mis atmosfäär seal kodus oli? Vanaemad on alati need, kes istuvad kusagil ja ka ema ema tegi väga palju käsitööd. Jälle lõhn on, vot see tegelikult on hoopis tee ukse lahti ja, ja see tuttav lõhn. Millega sa toimetasid, mis sa tegid lapsena, mis on põhilised tegevused, olid, oli seltskonda, kellega mängida. Ei olnud mulle üldiselt ei olnud seltskonda, kellega päris alguses ikka ei olnud ja maal ka eriti olnud. Aga nõmmel, kui juba sai väravast välja minna, noh siis ei olnud ja autoliiklust ja naabritüdruku juures kaks maja edasi nõmmel. Siis oli moes paberit nukkudega mängida ja õhtul tagasi tulla. Ma kartsin pimedat, ma kardan siiamaani pimedat. Ja see on ka võib-olla sellepärast, et suured poisid tänaval arvasid, et ühte väikest tüdrukut on nii tore nurga tagant hirmutada. Ja kui ma käisin koolis ja pimedast käisin õhtukoolis, pidin pimedas koju tulema, siis ma kartsin, miks ma emale ei öelnud, et tule mulle vastu, ma ei tea, ma olen isegi läinud pool teed ära tulnud ja läinud tagasi suure tee peale, et minna. Ja oodata, et mõni suur inimene tuleb tolle sabas minna oma oma koju. Oldi sinuga kodus range või mismoodi sa seda mäletad? Ei, ma olin hea laps, nüüd ma olen sõna võib-olla sõnakuulmatu, aga siis siis ma olin, olin tõesti ja sellepärast ma arvangi, et need kõik vanamutid olid nõus minuga või mind kaasa võtma, kaasa kutsuma. Aga elu siis oli pigem ikkagi nagu maaelu. Ja ta nõmmel oli nagu maaelu andjad, et seal oli kõik natuke väiksem, maal oli lihtsalt avarust rohkem. Ja kõik need, mida maal tehti heinatöö, on ju tädimees, niitis kõik lehma, hobuse, lammaste heinad käsitsi. Kui ma olin juba nii suur, et, et minu peale usaldati tädi ja tädimees, läksite kolhoosi tööle. Et ma pean vaatama, kuidas pilved liiguvad ja heina jõudma kokku panna üksinda rukka kuhja, et Eini saaks märjaks, see töö on mul küll küll selge ja marjul käimine jälle nende suurte inimestega, sa pead kogu aeg korjama sama kiiresti kui kõik nemad. Et vanamutid, ma ei saa alla jääda, vot see on niisugune, et ükskõik kui raske on. Noh, eks nad ka omamoodi oskasid niimoodi natuke sundida. Aga see oli kõik niimoodi, et, et see ei olnud vastik ja, ja nii tore oli, kus oli sama palju? Marjuga nendel noh, aga siin on ka natuke vahe, eks ole, minu väiksed lapse sõrmed on peenemad ja võib-olla sain ka paremini, aga nendele til suurem pihke, nemad said rohkem pihku võtta ja pärast Kurema rähk jahumine, Suh eestlased käivad jõhical rabas ja meie käime siis kuremarja suu. Jälle sa pead kiirustama, kiirustamist, sest sa ei tea, kui palju juba nendel on. Ma ei saa olla viimane. Ja ükskord küll öeldi, et minu pärast tuldi varem ära, sest mul oli liiga palju, Mario, et ma ei jõua välja viia, sest keegi teine ei saa sind aidata. Igaüks pidi oma kandamise välja viima. Võttes arvesse sinu huvi rahvaluule ja laulu vastu, siis kuskohast see perekonnas algas või ma sain aru, sellel leelol on ju oma järjepidevus olemas, ma ei tea, kas laul oli kodus. Ja, ja, ja, ja noh, minu vanaema oli ju, Anne Vabarna tütar Anne Vabarna saabub see oli see aeg, kust tuldi uksest sisse ja hakkas, hakkaski laulmine, lauldi. Mis see tähendab, tuldi ukse sisse laulma, tähendab? Mis meie meie praegu teeme? No ma ei tea, teretatakse lauluga ja noh, kuidas reis täpselt ei oska sulle öelda, aga tuled uksest sisse ja tulliksi jääduleenasi jääb küll siis või noh, ükskõik mida sa laulad ja teretad lauldes. Ja laul laul oli, oli palju seal ikka tavaline. Sina räägid, et see on tavaline, mina kuulen õnne niisugust asja esimest korda, sellepärast ma küsin suurte silmadega. Ja siis ma ei tea, kuidas teistelegi. Kui ma näiteks küsin su käest, et kas sa mäletad end satuvad ühessegi pahandusse, kas on võimalik, et üks laps elab oma elu niimoodi, et ta ei sattunud sellesse? Ma ei räägi nii-öelda pahatahtlikkusest, vaid kas või kogemata mingisse jamasse sattumisest või sa lihtsalt ei mäleta niisugusi asju. No maal oli mingisugune asi, et midagi juhtus uksega. Mis juhtus täpselt, ma ei tea, kas mäletan, et uks läks katki, aga ma ei mäleta, kuidas see on võimalik, et uks läheb katki. Aga sellest ei olnud pahandust. Jaan, kui sa kuulad oma ema juttu niimoodi kõrvalt, kas see tundub sulle kõik noh, nii-öelda nagu tõenäoline ja usutav, sina oled temaga ju olnud aastaid koos palju palju ja sa kujutad seda tema lapsepõlve niimoodi ette küll või. Ja miks mitte sellepärast et kui mina mõtlen enda enda lapsepõlve peale enda kodu peale, siis ka isa-ema tõest. Jah, see on seal kaasas, nad kunagi ei tülitsenud kunagi kakelnud, ei, ei, ei riielnud, mingi hetk kasvad suuremaks, näed, et on ümberringi on teistsuguseid inimesi, perekondi, kus on lihtsalt see, et kas üks või teine vanem puudu või või kui ollakse koos, et seal on isegi ta vägivalda, et noh, ma ei kujutanud seda nagu ette, meil ei olnud seda kunagi, lapsed niikuinii mürasid ja tegime, pahandas ka mina, mina selles mõttes, et mina tegin pahandust. Ega ma ei teinud nagu ka paha, veremasin, uudishimulik Mulle meeldis asju lahti võtta. Ma arvan, et selle, sest küll ma ütlesin igale poole, küüned taha, lihtsalt tehnikat, asjad kõik peale, kõik sai vähegi mingit kruvikeeraja mutrivõtmed kätte, siis kuhu, kuhu aga küüned taha läksid, omavahel kokku panna. Ei osanud, aga aga. Isegi põrandal naelad tiris üles, kui oli võimalik. No vaat mingeid asju Kes siin mingisuguse laua servaga noaga ka ära nagu jah, et selles mõttes see sealt vist ning uudishimu ei olnud, aga see oli mingi muu selliga nagu pahandust. Lähme jaan sujuvalt edasi, kohe üks küsimus kordub. Missugused sinu esimesed lapsepõlve mälestused on päri. Esimesed pildid on, minu lapsepõlv on sealtsamast. Nõmme nõmmemajast, hoovi peal oli kuur, seal olid kanad, olid küülikud, hobuseid ei olnud. Minu jaoks oli see normaalne, mingi hetk hiljem ma sain aru, et ümber on samasugused aiad ja majad, aga teistel ei ole loomi. Ja siis mingi hetk sain isegi aru, et kuskil poisid hakkasid rääkima, et tegelikult vist ei ole isegi lubatud siin enam loomi pidada. Et siis oli nõmme, olidki linnaosa ja linna all kuidagi ja ja tegelikult. Et sellest ei pidanud, ei tohtinud isegi nagu rääkida, et ta nagu bla tuleb, tuleb välja. Tänapäeval ei kujuta ettegi nõmmel sigu peaks. Kas see tähendas, et sa said üsna varakult nii-öelda rakkesse ka? Nõmmel ma nagunii palju isegi ei mäleta. Küll olid need eriti just suved. Suved Sis setomaal Petseri taga Riisalo külas vanatädi Annede tädi Anne tädi. Sealt on see seto keel, seda ma mäletan ju kõige rohkem, et noh, vanaema rääkis ka seto keeles. Kes mees väikene Jaan oli? Nii nagu ta ütles, uudishimu, uudishimulik. Jaan oli, see eesti keeles on, vist kõikus naerusuine. Ta naeris niimoodi, et suu oli alati kõrvuni lahti, nii et minu õde ütles, et see kurgunibu paistab välja. Kuna õde elas ka nõmmel, nii et meie lapsed on niimoodi koos kasvanud ka õelapsed ja õetütar mari on mõni kuu noorem kui Jaan. Nii et nad niimoodi koos koos kasvasid. Põhimõtteliselt. Sa ja, ja siis polikliinik oli nõmmel kohe peaaegu nurga taga ja siis eramaja oli võetud polikliinikusse. Ja ikka tuli seal lastega käia mingi aja tagant ja siis istume ja ootame oma aega. Ja siis õetüdruk, väike, nii nagu tüdrukud ikka ütleb Jaanile. Karjume. Meie õeke, istume kõrvalt ja siis Jaan teeb suu lahti ja karjub üle maja ja siis mari teeb. Ja see küll, et oli mingi periood, kus kõik ütlesid Jaanile paha poiss, paha poiss, oled paha poiss. Absoluutselt kõik asjad, vanaema jalaga õmblusmasin, kõik, kõik oli lahti, krutitud, mis vähegi, see oli täiesti täiesti õudne ja, ja siis kuule kuulad niimoodi minu lapse kohta kõike, ma ei sega kogu aeg, põhiline asi, mis öeldakse, et saad paha laps ja siis ma mõtlesin, et nii see asi ei ole. Ja siis ma hakkasin ütlema, et sa hea laps, et ma keeran asja teistpidi. Aga tänu sellele, et ta algul tegi kõik lahti, siis nüüd on ta see, kes paneb kõik asjad kinni. Kui midagi on, siis jaan, kuidas see, kuidas teine kuidas kolmas ja kus sa küsisid, et Reedlemise kohta siis mul tuli meelde, et ma olen ka ühe korra lapsi riielnud. Meil oli nari, kuidagi istusid kõik kõik neljakesi seal minu meelest ta kõik istusite seal all ja mina olen koridoris ja ma ei tea, mis seal oli. Millegipärast ma olin teie peale pahane ja ise mõtlesin niimoodi, et lapsi, peapriid riidlema ja natuke pahane ka niimoodi temperamentsed, läksin sinna laste juurde, hakkasin niimoodi riidlema, noh, nii nagu peab riidlema kõva häälega ja niimoodi nii. Ja need kõik vaatavad mind nagu mingit etendust. Ja Jaak, kui kõige suurem laps ütleb, kuulab, kuulab ja ütleb, et ema aitab. Mul oli nii piinlik. Aga teil, Jaan omavahel lastega klapis või vendade ja õega, et kuidas sa selles seltskonnas ennast oled tundnud oled, ei tea, täpselt, kui suured või väiksed teil vanusevahed on, et olite teie mängukaaslased, üksteise kõigile on keskmiselt kaks aastat vahet. Et kaks, kolm ja üks ja kaks, kolm ja ütles, et niimoodi noh, keskmiselt kaks aastat klapis, eks seal oli natukene nende lastel on, see vanusevahe on nagu suur siis on, või see paar aastat tundub nagu väga palju, et on suuremad ja väiksemad ja mõnes mängus saad kaasas olla, mõnes ei saa, et on, eks ma mäletan, ühtpidi oli see, et oli suuremate poiste mängud, kuhu mind kaasa ei võetud ja siis oli jälle oli järgmine mäng, kus me seal kus jälle jätsime Antsu kõrvale, sisenesime Maarjat kõrvale ja eks ta niimoodi oli, vahepeal olime koos eraldi. Mina ei ole käinud lasteaias, ma olen vaba olnud, mul on olnud aega, mul on olnud ka igav. Kui sul on igav, siis sa pead midagi ise välja mõtlema. Ja need lapsed, Meie lapsed, ma julgen öelda, et ka nemad on kasvanud vabalt. Ma proovisin olla korralik ema ja proovisin kõik lapsed panna lasteaeda. Nad on, kõik teavad, mis asi on lasteaed. Aga nad ei allunud lasteaiale ja kuna mul ei olnud vaja neid hoida lasteaias, ma panin need sellepärast lasteaeda, et nad oleksid korralikud lapsed. Nii nagu raamat kirjutab, et lapsed peavad käivad lasteaias, siis neid õpetatakse elama ja olema kuna minul oli ema ja, ja isa nad said olla, olla kodus ja teha oma koduseid rumalusi. Aga lasteaias ma sain aru, et oli paanika nendega. Mis hetkel või mille kaudu sa teadvustasid? Mis perekonnast pärit oled, millega tegelevad su vanemad? Mõtlesin, et mis veel seal lapsepõlves veel oli, et kus minul seda muusikaosa, et minu jaoks oli ka normaalne, et pandi lauluga magama ja pilliga kandlemänguga. Ma ei, küll ei mäleta, mille järgi ma teadvustasin, et ilmselt igal pool niimoodi ei ole, aga minu jaoks oli tavaline. Neid tuli panna magama ei ole niimoodi, et pandi voodisse ja siis lapsed, lapsed jäävad magama, meil oli ikka niimoodi, et süles jalutad, laulad kõik need rahvalaulud, kõik on niimoodi nad, nad kõik on niimoodi, kõik on niimoodi magama magama pandud. Ja siis oli pärast juba tekkis harjumus, et et sa pididki võtma selle aja ja laulma ja kuna me käisime ju see leegahjusega proovides ja esinemistel ja, ja siis sai ikka neid lapsi kaasa võetud. See on minu jaoks üks selline koht või teine kodu on vanalinnas raekoja platsis Õpetajate maja. Siis oli see teema, kuidas isa ütles, et lapsed õhtul peole paned, valged särgid selga, helevalged särgid selga, peolt koju, siis võtad tume valged särgid seljast ära. Kõik kohad on läbi. Tõde on see, et niisuguses kodus pillimäng külge hakkab ühel või teisel viisil on vist pigem iseenesest mõistetav või. Ma arvan, et Jaan oli vastu ple vastunuia pillimänguga läks niimoodi, et ühtpidi iseenesestmõistetav, et seal noh kindlasti see lihtsalt kodus laulmine, see on aidanud ja ja siis mingi hetk sai muusikakooli mindud päris pikalt käisin viiulit õppimas, aga mul oli seal, ma käisin, koolisime harjunud, tänud mulle ma nagu häbenesin või mulle meeldib, teised kuulasid ja omaette ma ka kuidagi ei tahtnud ja see nagu pidi nagu meeldis, aga ei pakkunud mulle ma ei harjutanud, ma ei või pingutanud sellega. Ja, ja siis ta jäi, aga ikkagi nagu torgiti otsiti teiste õpetajad seal, mõtlesin ise päiseks õpetaja meeldinud tera õpetajaid vahetasin pille. Et sai nagu käidud, aga ei, ei, ei, see ei, ma ei haakunud selle süsteemiga kuidagi. Juuksed olid näiteks kammimata ja, ja kui sul ikka õpetaja ütleb, et et juuksed on kammimata, need on mingid niisugused asjad. Ja siis ükskord ei läinud ja ma ei saa aru, miks, miks ei lähe laps ja istub ja ei lähe ja ei lähe ja ja püüad siis noh, niipidi küsida ja teistpidi ja siis selgus, et see viiuli padi või see oli mingi, ma ei mäleta, kas oli kõrgeva madal või mis, mis midagi oli, oli sellega, aga noh, lapse jaoks on see nii suur probleem, ta ei julge isegi öelda. Ja, ja siis raha eest õpetajat ei olnud ka võimalik, kui võtta, sellest raha ei olnud ja siis mingid õpet tuttava õpetaja õpilased olid siis õpetajad ja. Häbelik iseloom, et ma mäletan kahte seika, sellega üks oli, teise klassi oli mingisugune proovid seal oli, et kuna sellise samas Kadrioru kool ja teine klass, et saksa keel ja seal olid mingisugused testid olid ja pidi laulma midagi. No ma ei. Mida ei suutnud midagi laulda, mul ei tulnud mitte midagi pähe ja kuidagi saanud nagu esinemissituatsioonist, seda ma mäletan, pärast ütles ka mulle, et tead küll laule, et miks sa ei laulnud, aga ei, ei olnud ja ja siis ma mäletan, kuidas lapsena esimest korda üritati lavale panna Vegase lasterühmaga koos teeks midagigi, seal tehti mingisuguseid loomahääli ja niimoodi oli see, mina pidin üksi minema ja hüüdma, siis tegema öökulli, järged, uhuu-uhuu kas tüdrukud, kodu? See oli tükk aega isa kangutas, kuni ma olin, olin, olin nagu nõus selle ette võtma. Päris hirmus oli selles mõttes minul ei ole seda nagu esinemisvajadust kunagi kunagi olnud, et see on see arusaamine, et mis täielikult, mis sulle kodust kaasa antud ja et midagi on väärtuslikku ja teistmoodi ja ja kui äge see kõik on, et see on, see on ikka väga palju hiljem tulnud. Ja see, et nad on nii palju olnud selles mõttes vabad, et nad on pidanud ise mõtlema, ise otsustama, kas juba see õppimine, mina ei ole lastega õppinud. Algul proovisin. Algul proovisin, et noh, jälle niimoodi, et laps läheb kooli ja ema istub kõrval ja õpitakse koos ja sellest ei tulnud, sellest ei tulnud midagi välja. Sest no ma ei tea, laps nagu omas tempos, mina tahaksin nagu niimoodi ja siis vaata et mis, mis sellel mõtet on, et nii nagu mina tahan, noh, eks ta peab Harjumaa nii nagu tema tahab ja ta peab saama aru. Minul ei ole seda vaja, et kui ta seda ei tee, siis sellel on mingi teine tagajärg. Ja, ja, ja said aru, et nad saavad, saab üksi hakkama küll, et ma ei pea selle peale panema oma aega, et me lepime nüüd selle aja, et millal me koos õpime, kui laps üksi üksi hakkama. Ja, ja üldse ma olen vist kogu aeg mõelnud vastuvoolu, millised reeglid või nõudmised olid, et see tähtis kirjanduse tähtis onu vanus, eks ole, keda kõik emad ja isad mäletavad minu minuaegsed. See raamat pidi kõikidel kodus olema, laps lapsega, tuled koju, võtad raamatu välja, hakkad lugema, mis, mis ja kuidas ja kuidas peab olema ja kuidas. Ja, ja siis hakkad mõtlema, et aga mulle ei sobi, mulle ei meeldi. Ja siis pärastpoole ka oli mul kogu aeg niisugune tunne, et ma ei ole nõus sellega, mida teised ütlevad. Et kuidas peab käituma, kuidas peab olema ja et mina teen just niimoodi ja kui mu lapsed on nii suured, siis ma nendele tõestan, et ka niimoodi võib, ei pea olema nii niimoodi. Aga nüüd, kui nad on kõik nii suured, mul ei ole meeles ja mul ei ole midagi tõestada, nüüd nad lihtsalt on niisugused niisugused nagu nad on ja siis oligi, et, et kõik õppisid kuidagi omamoodi. Noh, meil oli ikkagi nii vähe ruumi, et meil ei olnud ju kirjutuslaudu ega mingit eraldi tube. Kõik kuidagi õppisid. Jaak oli säärane, keda ma peaaegu ei mäleta, et ta istub ja õpib millal ja kuidas ta õppis seal minu, minu jaoks siiamaani müstika nagu õppis seda kuidagi lihtsalt niisama. Et vahepeal kuhugi kadus ära, küllap ta siis midagi õppis ja kuna tal oli kirjutatud raske, sest tal on see selles mõttes geenirikked, on sellest sarvede vanavanaisa Jaan Sarve, noh, tal oli, see käsi värises siiamaani, Jaan on saanud selle päranduseks. Jaak ja see laseb, sul tuleb ka ja see matemaatikaprofessor Jaan Sarv selle selle omapära, et käsi hakkab vanaduses värisema. Et ma arvan, et talle ei meeldinud sellepärast juba kirjutada, et see mingi värin oli juba siis sees, ma arvan. Ja tema kuidagi mõeldes õppis kellele tuli seal ette lugeda mingeid asju. Et ei viitsinud näiteks lugeda sel laps tantsule ja ma lugesin tekste etes, ta ei viitsinud lihtsalt lugeda. Nüüd on tema, kes loeb raamatuid ja seletab praegu mulle, kuidas, mis asi on nii, et me oleme vahetanud need, need osad, Jaani mingid vihikuid ma ikkagi leian veel oma asjade hulgast, need Jaan on ikkagi täitnud, täitnud vihikuid Jaan käiga saksa keele klassis, nii et tal on käekiri saksa keele ilukirjas. Nüüd tal on muidugi muutunud, aga on teistmoodi. Seal õpetati algul teist teistmoodi ja, ja siis kui ja kolli keskkoolist ta vahetas kooli, läks sinna. Mis oli see esimene keskkool, see oli seal ja ja läks ja käis olümpiaadidel ja, ja kui ma vaatasin seda tunnistust, nakkus noh, et see ei olegi mingi tunnistusel, ei olnudki neid normaalinimesi hindeid ja, ja siis noh, lapsel on vaja kool lõpetada ja ikka ütled, et mis siis saab ja, ja vaata, mis hinded on, noh siis ütles mulle ka ema, mida sina nende hinnetega teed. Ja siis ütles, et noh, aga ma olen juba ülikoolis sees nende olümpiaadil tulemus ja ja eks siis õpetajad teadsid, millise lapsega on tegemist, siis tark õpetaja mitteolulise asja peale. Ei pane sul elusust kinni. Et alati on väga oluline, milliste inimestega sa elus kokku kokku puutudega. Teised ei riku su elu mõnikord, kui ainult need, kes su tee peale juhtuvad, et tee peal ei juhtuvat toredad inimesed, siis lähebki kõik kenasti ja. Noh, ikka distsipliin ja väärtused ja siis uksed, kui nendest rääkida. Mingi hetk sain, sain aru, et teistes peredes on natukene teistmoodi, et seal on sa pead mingi, kel kodus olema, süsteem, reeglistik on nagu teistsugune. Et meil seda väga ei olnud, et nüüd on mingisugune õppimise aeg või nüüd on see Kelbeb kodus oleme trehvasime kuskil ringi, niikaua kuni ära väsis, siis tulid, et siis tulid koju ja mingi hetk toimetus ei tahtnud, omad omad asjad ära. Siis ma olen hiljem aru saanud, et mõnes mõttes mingi süsteem on ülesehitamata, aga teistpidi seal taga oli, ehitati kodus väärtuseid. Et kui räägite ära, miks, miks see on oluline ja toimiste väärtuste peal, mitte mitte siukse? Distsipliini peale. See vist tähendab, et lapsi võib usaldada, ega muudmoodi niisugused asjad ei toimiks, jääks. Lapsed, lapsed kasvavad, mitte õpikut või õppesüsteemi järgi. See juht, näiteks hea näide on jaaguga, kui tal liiga vara tekkis huvi keemia vastu. Ja, ja kuna aine oli, eks ole, keemiaklassis olnud siis nemad istusid õhtul ülaüleval, Ain tegi oma tööd, jakistus selle kirjutusmasina taga ja toksis paberi peale neid tähti ja mingit keemia valemeid ja ainzis teda õpetas ja ma ei tea nad vist isegi midagi seal tegid selle absoluutselt valel ajal liiga vara. Selle ütles õpetajale ja sinna läks tema aeg, too aeg hakkas tollel ajal ta jättis õppimata need, mida õpetaja homme tahtis, aga ta tegi ära midagi selle, mida tal oli tulevikus vaja. Aga tulevikus võib-olla tal ei oleks seda huvi tekkinud, kui see praegu oleks kas kustutatud või keegi ei oleks osanud teda teda aidata. Et see, noh, niisugune paindlikkus, ma arvan, oli meie kodus ja, ja siis selle muusikaga ka seisis klaver. Nii et üldiselt klaverit ei puudutud, kui mingi laps tõstis klaverikaane üles, tahtis midagi mängida, ain, kuulis, tuli ja kohe aitas olini. Et noh, need on niisugused, mis, mis sul on hetkel vaja. Ei ole see nüüd sellest kellast selleni. Nüüd harjutad klaverit. Klaverit neid keegi ei tahtnudki üldse panna mängima. Aga kumba sa nõudlikumale mäletad oma lapsepõlvest või noorusajast ja ema või isa? Isa isa oli selgelt nagu rangem, milles see väljendus? Kui oli vaja midagi, midagi tõreleda, märkusi teha, siis oli ikkagi see isa isa tegeles, mis seal taga on olnud, on perfektsionism ja pedantsus, mis on ka ilmselt kuskilt juurtpidi ja ja väga palju näiteid oli Märt Laarmani järgi. Ta tegi ju kunsti ja. Aini onu, ema, vend. Just et, et sealt tuli nagu hästi palju Sest ta ain oli oma lapsepõlves hästi palju Märt Laarmani juures, sest kodus oli nendele hästi palju lapsi ja oli tiheasustus. Ja siis, kui ta sai, siis ta võis alati minna onu juurde, et sealt tulevad need. Mingisugused paberiribad, millega, mis sellel onu Märdil üle jäid siis isa nendega mängis, aga neid ei tohtinud kunagi töökojast välja viia või sealt töötoas seda, et, et see on seal praak, sümboliks ei lähe välja midagi meisterdanud kruvipead, et need käivad ühtpidi ja, ja selline detaili detailide märkamine. See tuli nagu sealt, et on ja mis siiamaani nagu räti on, ongi niisugune nagu needus ja painab, et lihtsalt nagu märkad, mingisugused detail ja teised inimesed lähevad sealt nagu üle, vaatame, kui see siin viltuse on ju valesti. Aga lihtsalt märkan neid, et see on sealt kaasa toonud, et isal oli, selles mõttes oli rangus mingite mingite kohtade peal. Siis, kui Ain ära suri ja pandi kirstu kaas peale, see viimane kord ja siis jaan noh, kõik on kinni pandud, et siis Jaan ütleb, et kruvid liblikaga kruvib, et need ei olegi ühtepidi, et isa ei oleks sellega rahul. Ja siis nad mõtlesin, et ahaa, ikkagi isa tuletab meelde, et et teete siis tehke lõpuni ja, ja korralikult, et noh, see on muidugi, et natuke liiga liiga vara, et et siin mõnigi laps oleks tahtnud isa, veel mõned mõned aastad, aga samas mina tänan seda rahvamuusikat, et ta ei läinud Estoniaga, sellepärast siis oleks sa mitu aastat varem olnud täpselt 11 aastat. Et just siis olid tal tal oli mingi seminar mitu päeva ja, ja rootslased olid siin. Ja öeldi, et tule meiega kaasa, et peame seal laeva peal edasi seminari. Et kohti on, et mõned inimesed jäid tulemata. Ta, aga Ainil oli tegemata. Põhjarahvaste rahvamuusikasaade, noh nii nagu ikka ja alati kõik asjad tuli teha viimasel momendil iga asi omal ajal või natuke hiljem ja, ja see oli ta tegemata, nii et rahvamuusika päästis teda, et ta ei olnud sellel laeval. Et meie pere sai temaga koos kauem elada. Sa olid ja siis, kui vana, kui isa läks kakskend. Neli. Meile pea jaoks on peaaegu 20 viise. Et kui mul ema ära suri siis tunne, et kogu maailma vastu, kus on need minu peal, et mina olen nüüd see maailmasein, ma ei tea, kuidas minu lapsed seda tundsid, kui isa isa ära suri, et et sa pead kogu maailma kuidagi ümber hindama. Et sa ei saa kellegi käest enam küsida ja kellelegi peale mingisuguseid tegemisi lükata. Täpselt siis käis ka, käiski mingi mingi arusaamine, et kui, kui muidu oligi see rahvamuusika ja pillimängija leegajas, need olid kõik ju ära jäänud, et linnaelu ja ja koolid ja töö ja eelkõige see arvutielu oli, oli enda sisse juba peaaegu ära uputamas. Ja siis tuligi see hetk, kui said aru, et seal on kodus midagi midagi kaasa antud, aga see ei ole igavene ja see ei ole iseenesestmõistetav, et kui seni oli iseenesest mõistet said aru, siis tekkis, tekkis arusaamine, et aga tegelikult on, on midagi huvitavat unikaalset, aga see tahab ise tegemist, pühendumist kandmist. Siis ma jõudsin otsapidi tagasi. Ahah, aga nüüd on ju mingisugused laulud, on jäänud laulmata ja tantsud tantsimattaya pillid mängimata, et tuleb sellega ise tegeleda. Sa hindad asja ümber ja see oli ikkagi väga-väga suur ümber ümberhindamine sel hetkel. Kui sa praegu mõtled, siis kas sina selleks hetkeks olid juba saanud täiskasvanuks või see sündmus oli niisugune, mis noh, mõnes mõttes ma tea, kiirendas seda või jällegi pani nii-öelda keeras uue lehekülje ette, et nüüd algab teistmoodi. Jah, asjad väga, väga palju muutusid väärtushinnangud ja ma sain väga vara, sain täiskasvanuks. Et see oli ka, kui me siin enne rääkisime tööst, et maal sai nagu tööd tehtud, aga see ei olnud. See oli see niisugune nagu nipet-näpet. Et ma läksin päris varakult tööle, tegelikult ma juba olin 15, siis ma sain, isal oli järjekordselt mingisugust ajakirja küljendamise tööd, taheti pakkuda katali muid asju ja siis ta sättis seda mulle, et ma olin juba arvuti taga mingisuguseid üle, hästi vara oli kodus arvuti, kogu aeg meil oli. Ja, ja see oli ka, noh, 89, ma mäletan kui veel teistel nagu arvutitest teatud meil mitte midagi ja meil oli väga võimas arvuti oli sel ajal kodus ja sealt sai nagu varakult äsja õpitud ja ja siis mingi hetk leidis, ei saa, leidis, et aga äkki äkki ma võin nagu midagi ise teha. Jäta nagu aitab. Esimesed maketitegi tegi tema ja mina olin kõrval, õppisin ja siis hakkasin juba, tegin siukest projektitööd ja ma olin 17, kui ma läksin kooli kõrvalt palgatööle. Et see töökus ja vastutus ja sellega nagu täiskasvanuks saamine, tulija päris vara, mõnes mõttes isegi tagantjärgi vaatan, et jäi, jäi nagu lapsepõlv isegi lühikeseks, et taga ja siis isaminekuga siis oli selline teine, teine suur hetk, kus oli, et nüüd tuli veel täiskasvanuemaks saada, et see, mis on siis need kodust kaasa antud, et et, et sealt liini pidi enam juurde ei tule. Nüüd tuleb see võtta järgmised asjad ise ise veel mujalt kokku õppida. Vot see küljendamine, need kuna Ain tegi kodus ju eestirootsi keeles, niisugust ajaleht ajakirja moodi Ruunorit jah, et siis meil oli kõigi jaoks õpe, et kuidas ajalehte küljeneda, kuidas teha printis välja, meil olid maketid seina peal, öösiti tee, lõigati giljotiiniga parajaks pabereid, me elasime kõik selle sees kodus hoiti trükikoda ja, ja siis trükiti siis see kogu aeg töötas ööd ja ööd ja päevad. Mõnikord Mesa lisa poltisime neid kokku ja klammerdasime mõnikord. Kõik edasi lükkama hästi, ja see oli, olid seal sees on, ja noh, mina nimetan seda, et sul on niisugused kaardid ja kuidas neid kaarte kokku paneb ja kuidas neid kaarte segada ja selle kaardipakiga elu elus lähed, et. Sealt tungi otsapidi on hästi palju häid kaarte on kaasa antud täpselt, kui neid kasutada võrdlust, mille juurde käis ka veel isa, ütles, et noh, mis kunst on mängida hästi heade kaartidega, kunst on mängida hästi halbade kaartidega. Aga jah, võimalusi on palju antud ja hästi palju. Kas see on nagu hästi, palju uksi on avatud, lihtsalt lähed, liigud ringi, avastad jälle, et kus ei, sealt on, uksed, on ees ees lahti. Et neid, need on nagunii palju, et neid ei jõua kõiki läbi käia. Ja, ja jalajäljed, mis on nagu ette antud, et kui mida tuleb nüüd siis tagantjärgi kanda, et see on ikka väga-väga suured jalajäljed, mida on nagu väga-väga raske täita, et vahepeal see nagu isegi koormas kuidagi. Aga olen õppinud sellest lahti laskma, saan aru, et noh, on need uksed lahti, aga neid kõiki samu radu maa ei, ei jaksa käia ja mul on mingid omad rajad. Käia jah, peale Aini surma tuli Jaanile nagu udu peale see pilli mängimine ma ei oleks, oleks arvanud, kui tulin maalt linna ja Jaan ütleb, et jaa, tööta, lähed nüüd magama, paneb ukse kinni ja tegelikult hakkab ta seal üksi pilli mängima. Öösel. Kui me oma juttudega siin lõpusirgele jõuame, siis võiks tagasi minna mõnes mõttes alguse juurde. Minul on seda ju väga raske hinnata kuidagi, et mida on vaja teha selleks, et setu liin kuidagi nii-öelda õhus püsiks ja et see olemas on, kui sa õie mõtet. Kas lapselaste puhul näiteks on sulle isiklikult oluline, et nad kõneleksid seto keelt või see on ikkagi paratamatu heas mõttes. Et kui nad juba suguvõsas on ja perekonnas, siis peab külge jääma? Minu lapsed, minu lapselapsed, Nad ei saa eirata, et nendel on niisugune ema ja niisugune vanaema, minuga ei ole selles mõttes mängitud ninnu-nännu tatud, ma olen lihtsalt kasvanud ja ma olen samasugune vanaema ka oma lapselastele. Ma arvan ja see setaks olemine, kui olin noorem, siis ma arvan, et ma rohkem pabistasin. Praegu ma arvan, et ja aeg-ajalt ka tuletan endale meelde, et ma olen olemas ja see, milline ma olen, et kui te soovite, siis Bruckige mind. Et teadlikkuse aeg, et mida teil on vaja. Ja kui ei ole vaja siis ei ole vaja ja siis pärast ei ole see ei ole, ega sellest ka ei ole mitte midagi. Sellepärast et kui mida teil on tulevikus vaja, küll te siis selle saate õpite ja õpite just nii palju või omandate või tuleb meelde või ei ole nende omadustega, mis sul on, kas antud. Ja ära ära häbene neid, noh. Et ma saan aru, et meil on perekonnas palju häbenemist. Ja, ja siis niimoodi lähed sellest elust läbi. Aitäh teile selle jutuajamise eest. Õie oli, oli tore tuttavaks saada, oli huvitav kuulata ning Jaan samamoodi. Loodan, teil läheb kenasti ja kuuleme veel aitäh kutsumast. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Meil olid külas ema ja poeg Õie Sarv ning Jaan Sarv. Minu nimi on Sten Teppan ja kuuleme nädala pärast taas kõike head.