Tere, ja aitäh, et olete tulnud kuulama. Saade käbi ei kuku, räägib lugusid eesti perekondadest, emadest, isadest, lastest ja põlvkondadevahelisest läbisaamisest. Annika Laats on kirikuõpetaja ja hingehoidja, kelle teekonda ja kujunemist iseloomustavad ootamatult valikud ja kohati kaunis valusad õppetunnid. Aga ka lõbusad lookesed nagu näiteks eesnime saamine. Muide, see ei pidanud üldse olema Annika. Saatesse tuli Annika Laats koos isa Olev Lõhmusega, kellelt kuuleme, et kuidas sai tema abikaasaks ehk kannika emaks Ungari rahvusest naine ning mis siis ikkagi selle eesnimega juhtus? Mina olen Sten Teppan ja soovin head kuulamist. Annika tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Annika võttis kaasa oma isa Olev, rõõm näha. Tervist. Alustame sellest, Annika, et paneme perekonna kuidagi kaardi peal paika ja räägime, kes on teie vanemad? Minu vanemad on Olev Lõhmus, kes on siin mu kõrval, kes on põline tartumaalane kohe põhjasõjani välja on kõik isa juured, kõiksugused, harud ümber, Tartu sealt pärit. Ja mu ema on Juudit Lõhmus, kelle neiupõlve nimi on Wittemberger ja kes on jälle omakorda ungarlane, puhastverd ungarlane, hele rahulik isa ja pisike tumedajuukseline temperamentne ema, need on minu võrratud vanemad, kes on abielus olnud juba tublisti üle poole sajandi. See lugu kõlab hakatuseks juba huvitavalt, mille jälgime, hakkame varsti uurima. Annika, teil on vend. Ja mu vend Peeter, tema on, ah, tema on kaugel eestimaalt ära elab juba paar aastakümmet. Kas Washington siis siis oma perega, oma eestlannast abikaasaga, kahe tütrega, kes räägivad puhtalt ilusasti eesti keelt ja nad käivad Eestis nii sageli, kui see sealt võimalik käia on? Ikka mitu korda aastas. Ning teil endal, Annika on lapsi, kolm. Kõige vanem tütar Mary on, tema on kooliõpe ja tema õpetab Tallinnas rahvusvahelises koolis matemaatikat. Ja keskmine tütar Hanna Triin on jõudnud oma otsaga juba mitu aastat elanud Londonis. Ta on lõpetanud seal ülikooli poliitikateaduse tunnis, täpsem öelda. Töötab seal ja tahab edasi õppida. Nõnda kombineerida juurat ja seniseid õpinguid. Olev, kui te mõtlete Annika peale, kes siin teie paremal käel istub ja sellele, kuhu ta tänaseks jõudnud on, viimase paari-kolme aastaga äkki või niimoodi on temast saanud ju Eesti ühiskonnas üks eestkõnelejaid päris mitmel teemal tegelikult ja ta on väga jõuliselt tõusnud, nagu öeldakse, fookusesse ja tähelepanu alla. Kas tema käekäik ja elus kulgemine on see olnud ettearvatav olev teie jaoks ja, ja ette näha, kuhu ta omadega jõuab. Jah, seda võib tegelikult mõelda küll. Ta on küllalt visa olnud oma püüdlustes. See on juba tuli välja, nagu kui ta oli keskkoolis, siis ta püüdis nagu meditsiini õppida. Läks kümnendas klassis läks öötööle, et samal ajal õppis päevases päevases tundides reaalkoolis. See juba oli küllalt raske samm mida me nagu eriti ei vanematele noh ei meeldinud või lugesime seda liiga raskeks, kuid ta oli visa ja lõpetas edukalt reaalkooli. Ma olin 15, kui ma alustasin Sakala sünnitusmajas tööd sanitarina sünnitusmajas, tagantjärgi ma mõtlen, et armas aega 15 aastane sünnitusmajas, aga sellel suvel suvine töö, paar kuud. Aga siis jah, tuli selline huvitav kord või seadus Tartu Ülikool nõudis, et arstiteaduskonda sisse saamiseks peab olema lõpetanud kas medaliga keskkooli või töötanud eelnevalt erialal kaks aastat. Ja kui sa oled 15 16 aastat vana ja seal öeldakse, et sa pead peale keskkooli kaks aastat töötama enne ülikooli saamist, seal on selline tunne, et sa oled mull. Praktiliselt ülikoolile, et oled mingi 20 juba. Ja siis, kuna mul oli Sakala sünnitusmaja töökogemus käes, siis ma läksin sinna jutule, et äkki ma saaksin keskkooli kõrvalt öösiti tööl käia ja sai vahetatud koolima, muidu käisin Tallinna 40 neljandas keskkoolis, mis nüüd on Mustamäe gümnaasium, läksin reaalkooli üle tollane Tallinna teine keskkool ja siis oligi niimoodi, et iga neljas öö ma olin Sakala sünnitusmajas tööl seal, kus need on Eesti pank. Ja hommikul kell seitse sein haiglas hommikusöögi ja läksin üle tee reaalkooli, mis oli päris huvitav, ma tagantjärgi imestan küll, jah, seda energiat ma ei mäleta, et oleks vastu olnud, küllap te muretsesite? Jah, nii-öelda, aga jah, ja siis pärast ma sain medaliga kooli lõpetatud ka, aga seda sa ju ei tea, kui sa alles oled gümnaasiumis. Et, et jah, aga kui märkmite millestki muust, siis nagu isa ütles visadusest ja sihikindlusest igal juhul, mis on muljetavaldav, aga nende aegade juurde me tuleme varsti veel ringiga tagasi. Ma läheks praegu hoopis nagu siin saate alguses ikka meil kombeks on. Vanema saatekülalise kaudu ajas veel rohkem tagasi ja Olev, kui te mõtlete oma lapsepõlve peale, mis jäi vaat et sinna juba pea 80 aasta taha, siis kuskohast see möödus ja missugused mälupildid teil silme ees jooksma hakkavad, kui te mõtlete nii kaugele tagasi, kui te arvate mäletavat? Mina olen nagu maapoiss, olin siis mõlemad vanemad olid talupidajad. Peale sõda see kõik eesti talu pidajate saatus oli väga kurb. Meie maja nagu isa maja sai pommitabamuse põles maha. Sema jäi siis kahe lapsega üksinda. Missugused pigem olev teie emotsioonid ja mälupildid sealt varastest lapsepõlveaastatest on kuigi sõjaaeg oli siis kas pigem ikkagi rõõmsates toonides või üldse mitte, ma olen siin saates sarnaseid lugusid ju varem ka teie kaasaegsetelt kuulnud ja üks huvitav tähelepanek vähemalt mu enda jaoks on olnud see et kuigi sõda on midagi väga hirmsat, siis nad enamasti siin on rääkinud, et lapsepõlv on ikkagi lapsepõlv ja hoolimata kõigest tulevad head asjad või inimesed ümber. Nojah, see on kindlasti nii, ega mina enda lapsepõlve üle ei kurda, muidugi emal oli raske, kuid minu lapsepõlv oli küllalt huvitav ja kui ma juba hakkasin nagu kandma natukene jõudu, oli siis kodutööd, kuid suuremad elamused olid karjas käik ja jõel kalapüük. Kuna need karjamaad olid ümber jõe, siis maalin väga usin Kalamees ja samuti sealsamas laevamäe otsas, seal olid võrkpalliplatsid. Seal naabripoisid poisid. Kuigi neil kõigil nagu 90 protsenti olid isad, olid kas Siberis või langenud. Aga noh, päevad olid ilusad. Igavus küll ei tundnud siis olnu töö, kui vähegi vaba, siis tulid emad aidata, maad kaevata või kartuli võtta või heina niita või. Muidugi, mul oli karjas käik, oli üks. Pastale paneb, vastasid, ei ole ta keele kandnud, aga mina olen need kandnud. Hommikul paned jalga, siis nad ruttu lähvad, kastes. Kuid kännu peale kuivama pannes on varsti see jälle kuivas. Ma olen sellega täiesti nõus, et laps ei, ei mäleta Ta oma lapsepõlvest selliseid pidevaid pilvi enda pea kohal. Aga samas need lood, mis sa oled rääkinud, kuidas vanaema viidi pidevalt ülekuulamisele, sest vanaisa oli metsas, tähendab siis minu vanaisa. Ja, ja teda otsiti pidevalt, aga, ja kuidas vanaema viidi ülekuulamisele jälle, jälle jälle KGB-sse ja kuidas te ootasite kodus ei teadnud, kas ta tuleb tagasi või ei tule, eks ole. Need on, need on karmid tõsised lood ja mul on see meeles, kuidas me käisime seal laeva kandis, kui tüdrukud väiksed olid minutit Tretsis ja ikka ikka käime seal ja palume, isa räägiks neid lugusid, et see ajalugu ei ununeks, et see oleks nagu kogemuslikult meil lastelastel meeles. Ja see oli nii tore, kuidas sa seletasid kunagi seal laevamäel, mismoodi Vene sõdurid tulid tellite peidus kusagil metsaservas lastena. Teadsime, et tullakse haarama, üksis viidi Siberisse rahva küla peal palju inimesi. Ja just Me olime metsa ääres, kui nägime, kui veoauto sõitis hoovi sõduritega haaranguid. Aga no siis, Me pääsesime jälle, olime kolm-neli päeva metsas. Seal metsas on seal Alam-Pedja rahvuspark, nüüd seal elasid inimest, olid talud, vaiksed talud, selle kolm, neli talu ja siis nende juures olime varjul. Ja siis, kui me olime seal ära käinud lastega, siis tüdrukud võisid olla kusagil selliseid seitsme-kaheksa-üheksa aastased ja õhtul peale seda käiku. Hanne oli juba pidžaamas ja marsib toas edasi-tagasi, soliidsel väärikal sammul marsib niimoodi toas, mõtlesin, et mis sa teed, mis on praegu. Marsib niimoodi edasi. See on see, kuidas Vene sõdurid tulid üle mäe ja papa oli metsa servas varjul. Nii et need asjad nagu hästi piltlikult jäid meelde ja ta siis oma pidžaamas täpiliseks pidžaamas seal kõndis ja mõtles, mismoodi need venelased Tulid haaranka tulid, ma lisan seda isa nagu peale sõda kohe läks varrelo metsavennaks, kuna ta oli omakaitse liige Eesti aeg. Ja siis ta oli kuus aastat metsas, varjas 51. aastal, tegeleb tuli välja. Siis mõisteti ta Siberis Vorkuuttasse, kus ta 25 pluss viis nagu oli tavaline ja tuli tagasi ja ma nägin teda esimest korda, mida ma mäletan alles siis, kui oli 14 aastane. Kui paljude poisikesena üldse jagasite nii-öelda matsu, et mis päriselt toimub? Onu talu oli seal lähedal ja teiste vanemate inimeste käest sai kuulata seda neid jutte ja sa valge laeva ootamist ja muidugi üks nagu julmem, episood, mis olime nagu suvel ikka, lapsed magasid lakas. Aga siis tulid jälle otsima isa haarangule siis tääkidega teinud, mis lakas oli sees läbi see oli nagu üks võikam episood. Jäi meelde, kui rääkida sellest, kui palju te teadsite või ei teadnud, ma olen väga palju selle üle ka ise vanu inimesi kuulates mõtelnud, et kui palju räägiti nendest asjadest, kui palju hoiti lapsed eemal sellest, mis siis tegelikult toimus või oli meie pere puhul on see, et me alles nüüd mõne aasta eest mu vennatütrega, kes elab Ameerikas, sugupuud uurides, aastasime, et Mu vanaema, onu oli Eesti kaitseväe väga kõrge auastmega Stalid, kolonel, vabadussõjajärgne kolonel, ta küll suri suhteliselt noorena, millalgi 20.-te teises pooles, aga hämmastav on see, et minu vanaema ei maininud seda meile mitte kunagi. Sina ka ei teadnud kapa sellest, et su vanaonu oli niivõrd kõrge auastmega sõjaväelane, mis ühes maa peres ei ole nagu väga tavaline, et kujutaks ette, et see on selline auasi või noh, asi, mida meenutada ja rääkida. Täielik vaikus, kuni nüüd mõned aastad tagasi. Me jõudsime jälile, et ta oli täiesti olemas, nii et ikkagi väga paljud asjad pandi kalevi alla ja igaks juhuks ei räägitud, igaks juhuks ei räägitud ei sellest Kuperjanovi pataljonist, mis me oleme ka nüüd alles avastanud ja kõik see, et hirm oli nii suur mõtetel midagi oleks salatud või valetatud, seda ma ei usu, aga lihtsalt ei räägi. Oli parem, et lapsed ei tea. No just et lähedasi säästa justkuivõrd püüdsite tänu sellele, mis toimus, või selle tõttu, mis toimus olla nii-öelda parem poeg, ehk kas emal kõige selle taustal oli aega ja vajadust ja põhjust tegeleda teie kasvatamisega või oli see aeg niisugune, kus, nagu te ütlesite, 90 protsenti majapidamistest oli isata ja poisid pidid selle arvel varem mehe eest väljas olema ja polnud lollusteks veel hullem, midagi kriminaalset teha, selleks polnud. Toega jah, nii ta oli, ega mingit erilist kasvatus nagu onu oli rohkem vabaolekuid emal ainukesena, mis ta ütles, et ole hea laps. See tähendab konflikte, vaidlusi, kõvemat sõna või kurjemad sõna emaga seoses ei mäleta. Ei mäleta, ma olin suhteliselt küllalt, mis kõne enda küllata. Agu hea poiss, jah, jah, see oli, me olime. Elasime ühe sugulase pere juures, nagu meil oli seal enda maja põles maha, siis me olime seal. Elasime, aitasime neid kodu natuke, siis veel enne kolhoosi olid kodutöödega, võis aidata neid. Ja see oli jõululaupäev, kõik puu ilusti kaunistatud, lina laual, pere saunas käidud. Istuti sööma, kapsad keedukapsas, ema oli lauale toomas meie õega, seal nagu Natelt koerust, vajasime 11 tagasi ja siis mina jooksin peaga vastu kapsakaussi, suur vanastani, suurt aus. Siis kapsad oli maas, mina mul nina juurest haav sel ajal. Ja see oli nagu üks, mis on lastelastele rääkida ja miks neid ärritas, oli see? Isa rääkis seda, et riielda sai tema selle eest, temagi sai kapsaga vastu pead, tema kihvt armi ja tema, kes ta tegelikult suur hõbeajastu. Ka ja kogu selle pahandamise seal tähtis asi, taevane arm, ma kujutan ette, kas kauss juba, eks ole, tollal oli, selles vaestes oludes oli see väga tähtis. Ja siis meil oli lastena nii kahju, isast väike poiss, väike oli, jooksis. Rusika vastu pead ja lõpuks veel riielda. Mida kooli jaoks tähendas? Kooliaeg oli suhteliselt rahulik, kuigi võtta väga paljud poisid, lapsed olid sõjaaeg nagu jäänud. Kui need mõned aastad olid kaduma läinud, nad siis klassis olid palju vanemaid poisse. No esimesed klassides oli ka, nisukest, sai kolki, mõnikord küll. Aga üldiselt õppeedukusega ei onud viga. Õpetaja teadis klassijuhataja, nagu hoidis perekonda. Mu õde oli eeskujulik õpilane. Nii et koolis olin malemeister. Sporti sai teha muidugi. Üldiselt jah, nagu haridust ikka. Ema jah, ja väärtustas, eriti pärast ka isa, kui ta tuli, võrgutas vangilaagrist tagasi. See, et teie isa oli nii kaua eemal, mida see teie omavahelistes suhetes tegelikult tähendas? Lahus oldud aeg, kas jättis niisuguse lõhe ka või et need aastad läksid kaduma ja neid ei olnud võimalik hiljem enam? Tagasi teha seda nagu natuke raske hinnata, võib-olla teatud määral oli see nagu taastus nagu ajaaja jaoks, kui isa sai vanemaks ja mina sain ka nagu oskasid, rohkem juba teda hinnata ja mõista tema kannatusi, siis nagu juba need suhted. Sest alguses natuke oli muidugi võõras. Kas ema või isa püüdsid teile mingisugust elutarkust kaasa anda või, või mõtteterasid kuidas hakkama saada, kas meenub niisugusi, jutuajamisi või näpunäiteid et saada tulevikus kuidagi paremini hakkama, sest aega oli nagu ta oli. Kuna nad ise olid nagu põllumajandusega tegelenud nii ema saa vanemad ja siia kolhoosikord oli sel ajal häbematult vaene. Nii väiksed palgad olid siis sellest tulijat ärasa põllumajandust. Silja see oli PayPal nagu üks põhiline, mis suunas, aga teised nagu elu õpatused, balla seda näitas elu määras ise. Põllumeeste tõepoolest Eesti saanud, kes teist sai ja miks nii läks? Keemia oli suur mood. Kui ma keskkooli 60. aastatel Tallinna Polütehnilise Instituudi tahtsin keemia osakonda, kuid sinna jäi natukene puudu, ei saanud sisse. Siis moodustati grupp, kes õpib kaks aastat Tallinna Polütehnilises Instituudis ja suunatakse edasi Lätti õppima puidutehnoloogiat seal all Eesti puidutööstuses ei olnud, insenere ei õpetatud Eestis, need tulid kas siis Lätist või selleaegselt Leningradist. Mil moel, kus ja kuidas te kohtusite naisega, kellest sai Annika ema. See oli polütehnilises instituudis TEMA tuli pima Eestisse muidugi, et sel ajal oli väga paljud ungarlased Taga-Karpaatiast neil oli väga raske seal ülikooli pääseda, ei soodustatud ungarlaste sissesaamist ja olid ka pidid altkäemaksu maksma, kuna ema Annika ema õppis nagu algklassides oli ungari keeles. Kuid pärast isa pani ta venekeelse kooli ta nagu nägijat, et selle, selle sel ajal ei olnud võimalik ka minna edasi Ungarisse. Tema väga üksikud, kes oskasid kombineerida oma elu nii ja kes läksid ungari keelega Ungarisse õppima. Tema õppis siin vene vene rühma, sai sisse ja siis me kohtusime, nagu need olid. Ühiselamusse läksid proodlak trammisõidul ja kool ja tagasimehaanika. Tahtsin täpsustuseks öelda, et raadiokuulaja arusaadav oleks seda kartaatia osa nii-öelda vabastati Nõukogude vägede poolt, rase oli varem Ungaris oli Ungari kuningriik, nii et ema on mul sündinud 1943 Ungari kuningriigis mis paari aasta pärast oli juba ühtäkki NSV Liidu osa ja Ukraina NSV. Ja siis oli tal mitu puudust esitada, näiteks oli ta ungarlane, teiseks oli ta kristlikust perekonnast, kolmandaks oli ta intelligents, mis tema perekond, mis oli erakordselt ebasoodne selleks, et õppida tollases Ukraina NSV ülikoolis kolm negatiivset asja, eks ole, tollal ikkagi väga toetada Läti selle kohaliku töölisrahva, eriti Hutt, suulide, mägede, karjus rahva ja nii edasi saamist ülikooli. Ja see, et sa oled Ungari intelligent, see oli kõike muud kui soodne, nii et see oli põhjus, miks sealt taga kärpaatidest Ukraina NSV-st endisest Ungari alast tuli sadu ja sadu ungarlaste siia. Tema ja Eesti oli paik, kus võeti neid vastu, seal olid need Eestis. Eesti, Ungari rahvussõprussidemed, tollal Nõukogude ajal olid isegi nagu rohkem klipil või tähtsamad kui praegu, eks ole, see keelesugulus. Ühesõnaga ungarlased võeti siin üsna soojalt vastu ja see oli see, see põhjus, kuidas ema siis siia sattus. Kultuuridevahelist kokkupõrget olev ei olnud noored inimesed, veri vemmeldab trammisõit ja puha. Aga ikkagi. No teatud määral oli, mina olin nagu küll balla, nagu saamas esimese astme intelligents maalt välja. Abikaasa, tema vanemad, juba isa oli kõrgharidusega Praha ülikoolis käinud end nagu kindlasti oli pinge vahe. Aga isegi nii lihtne ja küsimus nagu keeleküsimus. Jah, ema, juudid, tema oli küllalt andekas, sellega, tema õppis küllalt ruttu eesti keele ja soravalt, räägib ja isegi edasi ta parandas minu eestikeelseid töid. Mis plaane. Mis järjekorras asjad käisid, kas tema Eestisse jäämine oli otsustatud juba enne seda, kui teil midagi sündima hakkas või, või, või just niipidi, et trammisõit ja siis ta otsustas jääda siia. Ja meil küllalt, mina olin Lätimaal Jelgavas, tema oli siin Me pidasime sidet, kurameerisime, kui nii võib öelda. Ja siis enne ülikooli lõpetamist, sel ajal määrati ju töökohad, et saada ühte kohta töökohad, siis me abiellusime. Kuidas teie perekonnas vastu võeti, see uudis, et te olete valinud kaaslase, teisest rahvusest? No ema natukene oligi, võib-olla tõsisemalt nagu vastu, kuid isa ütles meie sugulasrahvas soome-ugri. Saamakmani niiet. Et kui erinevate me siis oleme või, või meie võrreldes nendega, et just nimelt sugulusrahvusühest küljest. Aga ma tea, mõned usuvad niisugust asja nagu temperament, mõned ei usu. Mõned arvavad, et see käib koos rahvusega, mõned arvavad, et see käib koos inimesega, mitte koos rahvusega. Et kuidas ta omal nahal seda kõike tunnetate ja oli, see, oli see harjumise teema ka. Kindlasti juudid on temperamentsem, ikka on otsekohesem ja aktiivsem. Ilmselt see nagu põrkus minu lehma vastu. Ma olen küllalt rahulik ja aeglane ja see vast tasandas seal. Aga klapp oli ikkagi algusest peale hea ja see ei tekitanud endas mingeid küsimusi, et ei jõua veel mõtlemagi hakata. Teine juba seal toas ladistab. Kuidagi või korraldab? Jah, eks natuke seda oli ka muidugi jah. Kas selleks minu tunnustamise peal või ma muutusin natukene nagu mitte nii vastuvõtlikkus ja eks seda oli kindlasti oli. Kuid need ei olnud niuksed dramaatiliselt. Kui te mõtlete, mis oli kõige Ungaripärasem, mis teie ellu tuli, koos abikaasaga? Sealsed perekonna traditsioonid olid palju tõsisemad ja sügavamad Mismõttes perekonna nagu kooshoidmine, nende ühiste söögiajad, jõululaud need ülestõusmispüha, niisugused sellised olemised olid perekond, kokkusaamine ja see oli nagu üks tõsisem mis, nagu võib eristada Mis päev oli see olev, kui kui sündisid Oi, see oli omaette. Seal lähedal küllad saanud õppetunde, nii meel oli sellel ajal suvila ehitus. See oli esimene maidemonstratsioonil, olime ära käinud, ema oli seal Sakala tänavat emale sünnitusmajas ja mina siis sõitsin suvilad ehitama. Oli töö kõrvalt tünnid asjad teha ja siis ei olnud õigel ajal õiges kohas. Nii etteheited olnud päris palju. Võib-olla oleks õigem olnud täpselt õigel ajal või kas või akna all väga paljud aknal lehvitasid ja lõimentasid ja nagu oleks pidanud lähemale. Nii, aga see tekitas siis elevust mitte kõige paremas mõttes mida tuli siluda siis ilmselt pärast? See nimepanemise lugu on ka minu meelest üks vahva lugu sihuke kujukas lugu, mis on ka meie perekonnalegendide hulgas. Mina olen sellest umbes nii aru saanud, et minu nime üle käis arutelu kuu aega, niikaua kui lubatud oli 30 päeva vist oli see registreerimise aeg, eks ole, ja püüti leida nime, mis oleks nii Ungari kui ka eesti keeles selline suupärane harjumuslikku ja ma räägin selle versiooni, mis ma kuulnud olen, siit ja sealt. Et pikalt pikalt tulid arutelud, igasugused nimevariandid, midagi sai siis otsustatud ja isa oli siis see, kes läks nimekirja panema ja jõudis Sinna tal ei tulnud meelde, mis lõpuks siis otseselt palju räägiti selle üle. Nagu lõppvariant Üks, millest räägiti annikaga detailidele kirja, selge pilt ei olnud üldse ja ma olen sageli öeldi, et vot sellel hetkel oleks juures olla, et huvitav, millal te siis selgus, et kas siis ema ühel hetkel paberi teada sillal oli mõttes et olnud, aga no ma sain aru, et mobiiltelefoni ei olnud, eks ju, mine tea, kus see telefoniputka seal oli, kahe kopika joka helistab, et oota, mis ei olnud kodus telefonil ju polnudki midagi, eks ole, selles mõttes kusagilt küsida, noh ja siis selle kolmekümnepäevase arutelu peale panime. Aga mis tegelikult oleks pidanud olema? Tegelikult vist oli, on ja ma arvan, et kas anna viiuli, anna või midagi sellist, jah, sest ega Annika sellist nime kui ungari keeles tõesti ei ole. Aga no olen hakkama saanud selle nimega. Kui kaua selle klaarimine siis kodus? Oi, seda ei mäleta, eks ole, vahetanud? Ei kujutaks ette küll, aga noh, ta vist jah. Sellega ma olen toimetanud nii, Annika, missugused on teie lapsepõlve esimesed mälupildid? Punktid olid üks, oli meie Mustamäe kodu, meie kolmetoaline korter, ter, mille mu vanemad saidki sellega seoses, et mina olin tulekul, sest nõukogude ajal jagati neid kortereid vineerikombinaadi kaudu, sa said ja te pidite muidu saama kahetoalise korter. Aga oh, milline õnn, ma olin juba tulekul, ema oli lapseootel ja siis õnnestus see kuidagi niimoodi vahetada, et me saime peaaegu et peaauhinna Mustamäe kolmetoalise korteri. Nii et see oli selline tavapärane argielu, mis seal meil toimus. Ma arvan, et mu esimesed mälupildid ongi vast seal kandist ja, ja siis oli meil seesama Kloogaranna suvila, mida isa esitas aastaid ise puhtalt oma kätega ja vahel tuli siis mu vanaisa gaasialt Viljandist appi. See oli meie suvi. Lisaks kuulus suve hulka alati üks kuu taga Karpaatides, seal siis Ungari kultuuri keskel Ukraina NSVs, aga ometigi väga tugeva Ungari kultuuri keskel. Ja Meie muud koolivaheajad olid kõik seal Viljandi külje all, nii et mitte siis päris Viljandi linnaseid Viljandi külje all vanaema vanaisa juures ja Need neli kohta, siis võib öelda, on, on moodustanud nagu selle minu minu lapsepõlve ja üks helgem kui teine, ütlen päris ausalt, nii et isegi see praegu käia mustamäel, noh, mingi kerge nostalgiakoht ikkagi nostalgiamoment tekib, kui, kui seal nende majade kandis liikuda. Et ma alati nagu ma ütlesin, et miks nagu öeldakse, et mingit paneelmajad ja Mustamäe ja mida iganes. Minu jaoks oli see kodu, see meie kodus senimaani, mõnikord kui mul und ei tule, siis ma püüan detailselt meenutada seda, seda kodu ja, ja mis mingis toas oli ja kus asus ja et see oli ikkagi minu turvaturvakeskkond, kus mul oli väga-väga hea, väga õnnelik lapsepõlv. Kas te kuulsite kodus muud keelt ka peale eesti keele? Jah, meie saime Ungari keele vennaga sünnist saadik kaasa, nii et mina ei ole pidanud kunagi ungari keelt, piima ma lihtsalt oskan seda. Kummaline on see, et ega mu vanemad kodus ei rääkinud ungari keelt, isa, ungari keel on väga selline vahva ja puudulik, nii et minu jaoks ongi natukene müstikat, kuskohast ma selle ungari keeles ikkagi nii selgeks sain? Noh, kindlasti ma just see, et me käisime kogu aeg iga aasta seal, ma olin vist ka rohkem kui mu vend seal niimoodi pikemalt üksinda suvel ja mul õliga ungarlastest lapsehoidja, ma olin pisikesena üsna palju tõbine, üsna palju oma nende ülemiste hingamisteede haigustega hädas. Nii et lasteaeda mind vist ei õnnestunud päris hästi niimoodi pidevalt panna ja mul oli ungarlastest lapsehoidja kodus käis Toompealt alla meie juurde mustamäele. Kui ma siis suveks läksin taga karpa, kes mu väga-väga kallis vanavanaema oli rõõmust kahte kätt kokku läinud, et ma rääkisin lausa sellises suurepärases Ungari küla murrakus, tema kodukandi, tema lapsepõlve murrakus, sellist mahlast head ungari keelt Väikse tüdrukuna. Oletame, et viite meid ekskursioonile Mustamäe kunagisse korterisse, korteri uks avaneb, astume sisse, on selline, noh, üks klassikalistest õhtutest näiteks teie kodus siis millega keegi kusagil tegeles, mis selles korteris toimus? Ema on võrratu kokk tänase päevani ületamatu kokk. Ema päralt oli puhtalt köögist söögitegemine. Ma mäletan lapsepõlves isa tegeles lisaks oma põhitööle veel sellise omapärase ajakirja nagu mets puit paberväljaandmisega. Nii et aeg-ajalt õhtuti ta veel tekki kodus seda tööd vist päris palju. Tõlkisid saksa keelest minu meelest mingeid asju, nii ja naa. Jah, ja mina mingil hetkel püüdsin aidata sul eesti keelekorrektuure teha vist ka. Aga tegelikult oli nõnda, et isa hästi palju tegeles meiega lastega kas just argipäeva õhtuti, selles ma ei ole nüüd nii kindel. Aga isa oli see, kes meiega väga palju väljas käis. Ja vaata, see on huvitav, et seda, et ema on tubli ja hea ja armas, see on kuidagi üsna tavaline, aga mu sõbrannad olid tõsiselt kadedad, sellepärast et mul oli niisugune isa täiesti eriline, täiesti teistmoodi isa, mitte ühelgi teisel lapsel ei olnud sellist isa, kes oleks käinud oma tütrega koos näiteks väljas uisutamas. Suusatamas käisime nädalavahetustel ka, aga uisuväljakul oli meil väga palju kahekesi koos sinuga. Minu isa käis minuga marti jooksmas ja Katri jooksmas, lapsest saadik. Ma ei tea naabrite juures nad olid ära harjunud, vist ei kujutanud ette, tegelikult on seal maja peale, et me ei tuleks, mõnikord, sa olid nõus papa tegema igasugust tola minuga tegelikult ka. Ja siis hiljuti meenutasin seda, kuidas vana-aasta õhtu, et meil olid hästi lustakad, maskid, mingisid põrsa ja ahvi ja ma ei tea, mis maskid meil peas olid ja siis isaga Me tegime nukuteatrit. Kui ma haige olin, siis mul on meeles jällegi üsna eripärane asi, sina põhiliselt tohterdasid mind kõiksugused, tärpentiini, vannide, soodapiimade soodaaurud ja meil olid mingid oma naljad, kuidas mina rääkisin, et selle sooda piima, et ma tegelikult. Sinna alla naabritile, sina olid väga imestunud ja. Oi, oi ja tegelikult oli hästi tubli, olin selle ära joonud. Ja nii edasi, nii et meil oli väga-väga tore, nii et vanemad on olnud tohutult meile pühendunud. Mida tähendab Annika kasvamine üles kodus, kus isa on eestlane ja ema on ungarlanna ja omakorda siis selle teadmisega ma ei tea, koolis käimine näiteks ja lastega läbisaamine oli see üldse mingil moel teema. Ta oli teema selles mõttes, et kas sa tõesti oskad ungari keelt, ütle midagi ungari keeles, ma mäletan neid. Nii, sellised narrid hetked olid, ütle midagi ungari keeles, need on mul küll väga selgelt meeles juba lasteaiast saadik, eksju, no mida sa siis nagu ütled ungari keele, eks, aga ei, ega ma selle peale küll tookord eriti ei mõtelnud tagantjärgi, ma olen aru saanud, et see on mulle väga palju andnud ilmselt erinevate kultuuride mõistmiseks, see tähendas ka seda, me ju sõitsime iga suvi autoga läbi Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja seal vanavanemate juures oligi veel lisaks sealse ukraina kultuur ka venelastega, meil seal suguvõsas tuleb üks noh, nagu ka vene keelt sisse. Et küllap ma sain kultuuriliselt sellise väärikama pildi eriti just nagu et kaks väga erinevat liini, seesama Tartumaa maaperet traditsioon või, või elulaad ja eluviis ja siis täiesti teistsugune. Ütleme selline sadade aastate jooksul. Ungari kõrgintelligents võiks öelda, eks ole, et, et need kaks asja kokku, küllap see on kuidagi mõjutanud niimoodi, et ma tegelikult ise ei tea. Ma ei oska seda ise defineerida, et küllap see on teinud meist vennaga need, kes me oleme nii heas kui ka halvas. Te rääkisite enne sellest, kuidas teie emal oli nii-öelda nõukogude süsteemi mõistes kolm olulist viga küljes üks nendest oli kristlik taust. Kas tema kaudu tuli usk perekonda? Jah, küllap rohkem, kuigi ka isa perekond olid ju kristlased ja eriti vanaisa puhul on nüüd õigesti meeles, on siis tema luges piiblit üksinda ja omaette ikkagi kogu oma elu. Aga nendest teemadest meie Viljandit maakodus küll eriti ei räägitud. Seevastu ema vanaisa oli kirikuõpetaja. Seal peres läheb see kirikuõpetajate liin välja, nii palju, kui me teame 16.-sse sajandisse, reformatsiooni aega, esimene teadaolev vaimulik. Meie suguvõsas on aastast 1525 umbes niimoodi. See ei ole nagu järjepide vahel, aga, aga kogu aeg läbi sajandite on olnud selles suguvõsas kirikut. Et ka kuna ema oli tehnikaülikooli tollase tipi õppejõud, siis siin Eestis ta minu teada kirikus eriti ei käinud, vähemalt mina küll ei suuda, nagu lapsepõlves päri lapsepõlvest sügaval nõukogude ajal mäletada ühiseid kirikus käimisi Eestis. Aga nii kui me olime seal, siis oli see meie elu selge osa, et me käisime kirikus. Nii et küllap see mõju sealt tuleb, aga ma olen alati nagu seda arvanud, et ega kristlaseks olla või vaimulikuks saada. See minu jaoks ei ole nagu mingi traditsioonide kandmine või midagi sellist või noh, et jäljed ette käidud, käin nendes edasi ka minu ellu tuli see väga-väga pöördelise murrangulisena tegelikult jah, loomulikult. Meie isa palvet, mida ma muide aastaid lugesin endamisi ungari keeles, ma ei osanud eesti keeles, seda, ma ei teadnud seda eesti keeles. Täiskasvanuna õppisin ära eestikeelselt koguma teismeea, mis oli kõik teismeiga ka selles mõttes, et igasuguseid asju sai tehtud ja ette võetud. See mehise palve oli isegi kui ma ei mõelnud selle üle väga tõsiselt, ma seda alati lugesin endamisi enne magama jäämist või nõnda, et see kusagilt mul oli sihukese kaitsena kaasas, kus iganes ma siis oli malevas või mingite seikluste juures, mida tingimata vanemad võib-olla ei teagi. Nõnda see mu ellu jah sisse imbus, aga ma jah, selle jumala leidmise, isikliku jumala leidmise ja, ja selle otsuse või selle pöörde pidin ikkagi ise ära tegema, see ei tule kuidagi paketina sulle vanematelt kaasa. Aga ma siia vahele, kui võib veel, räägin seda, mida mina sellest kasvatamisest arvan, ma olen sageli teie saateid kuulanud, kuulasin ka praegu oma isa ja sageli on siin jutuks, et kas teil on kasvatatud või te olete pigem kasvanud. Ja ma olen juba varem, kui ma ei teadnudki, et ma siia saatesse üldse kunagi Ta on mõelnud, et küll on huvitav, et inimesed nii sageli ütlevad, et ei, mind ei kasvatatud, et noh, et see oli nagu selline vabakasvamine. Mõtlen, et mis asi huvitav meie meelest siis see kasvatamine on tega kasvatamine, ei ole ju see, et ma võtan õhtul kell kaheksa ja panen lapse istuma tooli ja nüüd hakkan teda kasvatama. Kasvatamine on kõik see, mille keskel sa lased lapsel elada. Sinu enda otsused, subvalikud, su eeskuju, mida sa ette elad, see, mida sa täiskasvanuna lapsevanemana teed või tegemata jätma. Või kui sa mingis situatsioonis oled ükskõik tänaval, lapsega või poes, kuidas sa reageerid, lapsevanemana lapsed seal kõrval ta näeb seda, see on kõik kasvatanud näitamine, see on see, mis meid vormib. Et ma olen väga kaugel sellest, et ütelda, et nii, et ma olen nagu ise selliseks saanud, nagu ma olen, ma arvan, et kõik see, mis mu ümber on olnud mul lapsepõlves mu nooruses mu vanemad, mu vanavanemad, tädid, onud, mis iganes kõik see on mind kasvatanud, nii et selles mõttes ma arvan, et minu isa sai väga selgekasvatuse juba see, kui su ema ütles ühe lause ühe reegli sulle, ole hea poiss. Tohutu oluline ja ta ise oli äärmiselt hea ja tema valikud, mis ta tegi. Noh, ma ütlen ka praegu tänapäeva leksid, kui sa kuuled mingit uudist raadios või televiisoris, kuidas see lapsevanemale on sellele reageerinud, kuidas sa selle kohta ütled, mida su laps, kuule, kuidas sa suhtud ühte või teise inimesse kui sul jääb üle mingisuguseid asju aias, kellele sa lähed neid viima, kas sa lähed neid jagama või viima või kuidas sa üldse oma eluga toime, et kui palju sa jagad ennast teistele, et kõik see ju mõjub, näitab, mul tuli täna meelde see, et ma olin vast umbes viiendas klassis, kui ma hakkasin käima mustamäel, tollases väikelastekodus lastega mängimas, vabataht, noh tollal ei öeldud seda vabataht, tänapäeval öeldakse vabatahtlikuna, eks, ja teie toetasite seda väga selgelt toetasite seda ja näiteks ma mäletan ka, kui meil jäi mingeid punaseid sõstraid üle või mingit kooki üle, siis ma viisin seda sinna lastekodusse lastele. Ja siis te julgustaksite mind kutsuma lastikutest, isegi neid pärast hiljem neid lapsi meile koju ja Me tegelesime nende lastega seal, eks. Mäletad sa neid, eks, et või noh, mida iganes, kuidas isa isa on mul suurepärane suhtleja, selles mõttes on see eestlase ungarlasega natukene omapärane. Ma olen palju mõelnud, et võiks arvata, et et tema on mul niisugune tohutu suhtleja ja isa kinnine, millal täpselt vastupidi. Isa on see, kes kusagi läheb ja alati inimestega jutustama hakkab. See, kuidas nemad on suhtunud nende vanainimeste kusagil või mida iganes selle kõige kaudu on minust saanud see, kes ma teen, olen oma heade ja halbade külgedega. Aga Annika, kui mõtleme lapse ja ütleme teismeliseaastate suunas juba vaikselt tõenäoliselt nagu iga teine laps, olite te vähemalt ühe korra elus situatsioonis, kus te seisite valiku ees, kas oma vanematele sellest rääkida või mitte. Kuidas te niisuguse olukorra enda jaoks siis lahti hammustasite? Ma arvan, et minu, need pisut nagu vähem räägitud asjad tulevad juba kusagilt sealt 15.-st 16.-st aastast, aga tegelikult mul on olnud vanematega nii hea suhe lapsepõlves, et ma hästi avameelselt äkki see on igasugused asjad ära hästi-hästi selline maaline, julgesite ja lausa kummaline, kui palju ma ka ütleme, oma esimesed armumised ja asjad, ma arvan, et need olid kõik mu emale küll jah, kõik teada ja räägid. Veider lause tagantjärgi mõeldagi, aga no pärast vot siis tekkisid juba see minut. Kangesti tahtsin malevasse minna, ma kunagi ei käinud pioneerilaagris, meil ei olnud ka mitte mingit põhjust mõelda pioneerilaagrile, sest vanemad jagasid oma puhkuse nõnda ära ja sättisid nõnda, et meil oli kogu aeg suvilas või maa all või kus iganes. Aga siis mul tekkis kihk malevasse minna. Ja siis see oli natuke selliste terite ema, ma mäletan, ei toe tähendab seda seal mul juba tulid ikkagi see, et oma koolirühmaga ma läksin malevasse ja noh, siis ma hakkasin nagu juba ikkagi tegema natukene teistmoodi asju, kui, kui võib-olla seal tuli, see teismelise aga otsustan ja teen seal mitte toetus tulenes sellest, et küllap see oli see mure, et mine tea, mis seal malevas toimub, eks ole, eks seal toimus ju ka mitmesuguseid asju. Ja noh, eks, eks jah, sealt võib-olla päris kõiki ära ire rääkinud, aga. No küll, et ma olen vale. Ma loodan, võib-olla väiksena midagi sellist, eks, aga ma ei tea seda kuidagi, ausus on nii, nii, nii oluline minu jaoks nagu tänase päevani ka oma lapsi kasvatades. Usaldus ja ausus seal, mida ma olen raiunud nagu selles mõttes, et see peab olema ja ma arvan, et oma lastele ka nagu püüdnud kogu aeg seda ütelda, et viimseni usaldust hoida, et me saaksime 11 usaldada. Et see nii kallis aare minu jaoks. Annika on varem kusagil öelnud, et ta lapsepõlves oli ontlik olemas, ta isana olete nõus sellega, kas te mäletate mingisuguseidki tüli moodi asju või selliseid lahendamist vajavaid situatsioone tütrega seoses? Pahandusi äkki. Minu isal on, muidugi unustab kõik halvad. Aga ausalt öelda ma ei mäleta küll. Mina mäletan ühte lugu, ainus kord, kus ma tean, et sa oled mulle naha peale andnud aga ma provotseerisin ise, vaat see on üks huvitav asi, et ma mäletan. Ma ei tea, kui vana ma olin, ma ei olnud eriti suur, võib-olla viie-kuuene või mida iganes sellist meie suures elutoas. Ma ei tea, millega ma olin hakkama saanud, see on veider, et selle ma olen unustanud, aga ma olin sind üles ärritanud ja mul olid kusagilt nagu niisugune uudishimu, et kas, kas see päriselt nagu annab mulle naha peale ja ma tõesti provotseerisin sind ja sa tõesti andsid mulle sahmaka ära. Ükskord mul on meeles, aga tõesti ma nagu tean ka seda, ma olen nagu lapsepõlves, ise sain ka aru, et noh Sa viisid selle asja nii kaugele Saiduva sahmaka kätte ja nii et ega see ikka, ega sa ikka pahandasid küll. Nii ei olnud, et ainult külvasin Leedus, mina sain ka selle ühe kätte, aga oma oma provokatsioon ei, kui vaja, sa ikka pahandasid küll, aga see läks ruttu mööda ka. Aga üldiselt ei olnud niisuguse olukordi, et kuhu ka Annika siin oma juttudega jõudis, mingil hetkel ju inimene hakkab ise oma valikuid tegema ja huvid huvi tundma teatud asjade vastu, mis vanusega ju normaalsed. Et siis hakkab Pisaseda kripeldama või emaga on vaja mõelda ja arutada kuhu ta jõuab või kas me peaks peaks lubama või, või mitte lubama. Jah, need netu, võib-olla need küsimused tekkisid ja hiljem tekkisid. Ma arvan, et esimene kord, kui madile päriselt tõsiselt südamevalu põhjustasin mitte see, et okei, et ma tulin hiljem, noh, sellised asjad, et nad ei olnud õigel kellaajal kodus ja süda valutas ja ei saanud ju helistada ja need neid ikka tuli ette. Aga ma oletan, et esimene, päriselt südamevalu põhjustasin, oli see, kui ma arstiteaduskonna pooleli jäid. Siin jah, see oli küll, aga no kuna see olid nagu tervis. Kuidagi me arvestasime, et tervist selle pingele või ei pidanud nagu vastu, me arvasime seda. Te arvasite sedasi, Ma esimest korda kuulen, et te arvasite seda siis tegelikult noh, oli see minu väga sihukene, jonnakas ja selge otsus tõesti, seda viljas ebameeldiv lõhn ja see oli suur pettumus neile raske pettumus. Räägime selle loo natukene põhjalikumalt lahti, esiteks mis asjaoludel te sattusite seda üldse õppima ja, ja ma saan aru, et perekonnal olid siis võrdlemisi suured ootused sellega seoses. No loomulikult, sest ma olin tahtnud saada lastearstiks neljandast eluaastast saadik kogu elu, sest ma tahtsin saada lastearstiks. Ja ma tegin ju kogu oma nooruse lapsepõlve, selle nimel päris tõsist tööd, nagu siin sai nimetatud, et ka hambad ristis, eks ole, keskkooli ajal töötasin selle nimel ja ma läksin ja ma sain sisse ülikooli. Ja ma olin seal väga edukas, ütleme niimoodi need esimesed paar aastat, nii et tegelikult õppejõud mitte ainult mu vanemad, vaid ka mõned õppejõud olid väga nördinud, kui ma selle pooleli jätsin. Aga miks ma seda tegin, eks, eks asjadel on mitmeid põhjuseid. Tagantjärgi väga huvitav sellele mõtelda, ma hakkasin tollal põhjalikumalt uurima just nimelt bioloogilisi küsimusi, ma sattusin Eenok Haameri loodud usuõpetajate kursus selle. See oli aasta 90 ja kui kõik läks valla. Ma istusin, võtsin akadeemilise puhkuse ja istusin Tartu Ülikooli raamatukogus, lugesin kõiksugust kirjandust esimest korda elus vabadussõja ajaloost ja ja mis iganes sellist kirjandust, mis seni oli keelatud ja suletud. Ma võtsin aasta alguses aasta võtsin aasta vabaks. Selleks et lugeda ja, ja, ja kasvada tagantjärgi ma ütlen selle kohta nii. Mul kusagilt tekkis taju, et äkki see ei ole täpselt see ikkagi, mida ma teha tahan, see arstiteaduskond ja mind vaimustas, just nimelt hakkas seal vaimustama kõik see, mida ma õppisin ju juurde. Kristlik eetika, kristlik dogmaatika, ühesõnaga kristlik õpetus piiblilugu ma sain aru, kui tohutult vähe, ma tean, mingid tohutud olulistest asjadest, see oli nõukogude aja oli mööda saanud ja ühtäkki Tartus oli tohutult põnev elu tollal loenguid Vanemuise auditoorium täis kõiksugust. Tänapäeval ma ütleksin, et ma valiksin nagu võib-olla paremini. Aga see, kuidas tollal vallandus nagu igasugust sellist teadmist, mis varem oli varjatud kogu mu lapsepõlve ja nooruse oli varjatud, et ma ahmisin seda lihtsalt üsna ilma valikut endasse sisse. Ja teine tahk asjal oli see, et ma olin ülikooli kõrvalt töötanud samuti kogu aeg, töötasin edasiõppimise kõrval Tartu seal oru tänava lastehaiglas ja staadioni tänava psühhoneuroloogia haiglas lasteosakonnas ikka laste juures. Mul olid seal üsna pikad valvekorrad, nii et ma sain nende lastega väga lähedaseks. Üliõpilasena oli hea teha nädalavahetusel valveid. Ja mul hakkas kripeldama see, kuidas ma nägin tollast psühhiaatrit, kuidas neid lapsi raviti. Rohtudega ja siis saadeti tagasi koju nendesse katkistesse oludesse, mida ma lastejuttude kaudu nii hästi juba teadsin nende väga õnnetutesse peredesse ja siis nad olid kuu aja pärast jälle tagasi ravil. Ja kusagilt hakkas minu sees idanema, et see ei ole see tegelikult, mida ma teha tahaks, et kusagil juured, põhjused, nende lastehädade juured on kusagil mujal, mitte selles, et ma ravim tagajärgi, et tegelikult peaks minema asjade põhjuste juurde. Ja see oli sellise aindusena minust tollal olemas. Ja noh, tagantjärgi ma vaatan, kui kummaliselt jumal on juhtinud elu ja teid, Ma olen kirikuõpetaja, kes tegeleb peredega, kes tegeleb inimestega ja viimased viis aastat oleme olnud lastehaigla hingehoidja. Ma olen tagasi selles keskkonnas, mitte midagi ei ole kaotsi läinud, aga mis siis nüüd on sellest möödas, eks ole? 30 aastat umbes niimoodi peaaegu. Ja ma teen seda, mida ma tollal nagu aimasin. Et äkki mu kohta on mujal. Kuivõrd ise tunnetasite koduste ootusi, mis teie elust saama peab? Eks ma ikka ju tunnetasin, aga noh, eks minu elus võib-olla kõige keerulisem aeg ongi olnud mu kahekümnendad. Ma arvan, et see on ka aegunud, kui ma olen vanematele kõige rohkem südamevalu põhjustanud. Näiteks see on see, et inimene võib olla ideaalses keskkonnas kasvanud aga oma oma katsumused tuleb läbi käia, oma murdumised, tuleb ära murduda ja, ja uuesti jalule tõusta ja leida ennast. Abielu läks lõhki ja ühel hetkel ma olin kahe väikse tüdrukuga üksikema ja noh, mõelda seda, kui fantastilisest perest ma tulnud olin. Kuidas meil ei ole suguvõsa, sest ei teatud isegi ühtegi perekonda, kus lahutust oleks olnud, ei vanemate sõpruskonnas noh, peaaegu peaaegu nõnda. Ja lõppude lõpuks oled sa kahe tütrega üksikema, kes tegelikult ütles, et ei tea, mis siis nüüd üldse saab ja vot siis oli see koht, kus seal minu jaoks tegelikult noh, väga selgelt ma tegin oma otsuse jumala kasuks, jumala poolt, et ma annan oma elu tema kätte. Kas mu ellu tuli see, et ma lähengi õppima usuteadust, saagu mis saab ja see oli üsna hullumeelne otsestest kiriku õpetajana üksikemana, kesse siis. Kes sa siis oled, ega ma tollal ei teadnud, et minust kirikuõpetaja, mul ei olnud mingeid ambitsioone. Lahutatud üksikema seal, mis ma läksin lihtsalt õppima usuteadust läksin, mis iganes sellest tuleb, ma tundsin, et seda teha, et see on see, et ma annan oma elu nüüd jumala käte kõikuma. Kukerpallid Ma olen ära kukerpallitanud. Ja lähen edasi. See teie lugu, kas see on taas üks näide sellest, kuidas jumal leitakse enda jaoks ikkagi läbi mingisuguse dramaatilise läbielamise? Minu jaoks, ma arvan, on see olnud oluline, sellepärast et ma ei saa minna jumalat teenima inimesi teenima, arvates, et ma olen, olengi ontlik, vot seesama sõna, mis te välja tõite. Ma pidin väga selgelt ära tundma selle, et ma olen üks katkine armuvajav inimene täpselt samasugune nagu kõik teised ja, ja mõnes mõttes veel enda silmis nagu veel veel hullemgi. Ma pidin kõrbema korralikult selleks, et olla, et olla alandlik, kõige paremas mõttes alandlik. Selle kogemuse tõttu ei olemus siis mingid üleolekut mitte kellegi suhtes, sest ma tean, mismoodi sa võid ka üsna-üsna-üsna kõik kõige paremates tingimustes tulles ja, ja, ja tark ja tubli ja ja mängib-laulab, tantsib, kõike teeb, eks ole. Oled sa ikkagi inimene, lihtsalt inimene, kes kukub, kes võib kõhuli maas pori sees olla kellel on uuesti võimalus uuesti alustada. Ja siin ma toon jälle oma isa jutuks minu jaoks üks elu. Selliseid liigutavamaid hetki oli see, kui ma tulin, ütleme niimoodi piltlikult öeldes oma eksirännakutel-lt tagasi Mustamäe koju sõitsin liftiga kolmandale korrusele ja mõtlesin, et huvitav, kas nii, noh, et mis, mismoodi mind nüüd siin kodus vastu võetakse? Täiesti läbi kõrbenuna. Ja isa oli see, kes ukse lahti tegi, eks mitte ühtegi sõna, mulle mitte ühtegi etteheidet ei öelnud, lihtsalt võttis mind kaissu ja niimoodi maali. Ja see sealsel Mustamäe korrus ja kolmanda kolmanda korruse ukse peal on minu jaoks nagu selline nagu kujukas jumala armu kogemine, tingimusteta arm, minu laps, minu laps ikkagi armastan ikkagi. Aga enne kui Annika sinna ukse taha jõudis ja sealt sisse oled, siis mis teie koduseinte vahel selle olukorra taustal nii-öelda toimus, kui te teate, mis tütrega parasjagu toimub? Ja raske küsimus, noh, tegelikult me olime juba nagu nendes asjades teadlikult. Ma olen lähtunud ka sellest need asjad tuleb andestada, kõike juhtub, inimesega tuleb andestada ja las läheb elu edasi. Kas seal on midagi veel teha, mõtlen puht vanemlikult ema-isana, sest elu vajab ikkagi elamist ja nagu ta Annika, rääkisite üksikema kahe lapsega. Ja veel, mis aeg see oli? Üheksakümnendad kartulikooreajastu, nagu mõned ütlevad? Jah, seda küll, ega no me nagu seda ai majanduslikult seda nagu üle arvestame, saame, saame hakkama. Seda me nagu ei kartnud. Aga te toetasite aastal aasta ja pidasid mind mõnes mõttes ikkagi üleval ja noh, lapselaste eest mitte ainult minu, vaid ka venna lasteaiast, te olete hoid, ma olen vahel mõelnud, et teil on küll kaks last, aga mõnes mõttes on teil seitse last selles mõttes, et see, kuidas te olete lapselapsi hoidnud, toetanud noh, mitte materiaalset, mõtle praegu vaid noh, kui, kui väga te olete olemas olnud, lapselaste jaoks on ka ikka täiesti rinnad vajasid. Oh, te olete kõike näinud nendega, ma mõtlen lihtsalt olnud olnud nende jaoks väga, väga super vanavanemad. Ja see, te suutsite aktsepteerida seda, et ma läksin õppima täiesti tulutut eriala. Muide, seda ma mäletan, kuidas mul ema ütles, et ole ometi mõistlik, mine õppinud majandust või juurat, et sa suudaksid oma lapsed ülal pidada. See on mul nii hästi meeles jällegi selline nagu kaader, ma tean, kus toas me olime, kust ta seda mulle ütles ja ma läksin ikkagi usuteadust õppima tollal absoluutselt teadmata, mis, mis, mis kasu sellest üldse on täiesti täiesti rumal Arulage otsus tegelikult ju. Ja, ja ikkagi on jumal ka sellest välja kandnud ja. Elu on edasi läinud ja ema andis andeks või, või ei rääkinud mõnda aega teiega juttu. Eks see on olnud selliseid aegu ka mul emaga ja on olnud, aga aga ikka andis andeks ikka lõpuks ja et loomulikult jah, et ema on printsipiaalselt, ütleme niimoodi. Ja ma ei tea, vahel ma mõtlen, et nüüd kristlasena vastan isegi rõõmus ja ma ei tea, ema mul väga palju sõnadega niimoodi. Tunnustusega laiuta. Ta on tugev nagu noh, et on hea kriitik, ütleme niimoodi. Mis Annika toonase elukorralduse juures ja ma mõtlen siis päris argielu oli teie jaoks kõige keerulisem kahe lapsega hakkama saamine, mis oli kõige suurem väljakutse või siis kõige sügavam madalpunkt. Sügavalt oli ikkagi kõige suurem mure see, mis ma oma lastele teinud olen. Et ilma isata kasvamine, see oli tegelikult see, mis on jätkuvalt majas nagu see küsimus, et kõik muud asjad on lahendatavad. Aga siin oli ka mulle väga oluline see teadmine, mida ma ikka jälle lugesin ja millest ma nagu kinni hoidsin, et ka üksi vanema tähendab laste jaoks, kes kasvavad üksikvanemaga peres, on hästi oluline, et neil oleks lisaks väljapool keegi, et ühesõnaga, kui isa ei ole perest et oleks vanaisa või onu või keegi, kes neil oleks mehe kuju ja meie peres oli see nagu niivõrd ilusal kujul mõisa näol olemas noh, lisaks ka mu vend, kes oli küll kaugele, eks ju. Aga see küsimus ikkagi ajab, mu jaoks on vastuolu olnud kõige raskem, mitte niivõrd need majanduslikud küsimused ja on olnud kitsaid aega, ma mäletan, ühel hetkel me kolisime lastega ära Tartusse Supilinna. Ja siis ma mäletan küll või linna täna seal herne tänava poe juures mõlgutatud mõtteid, nii nädal aega on jäänud ja mul on toiduraha nii vähe jäänud, et kuidas ma nüüd planeerin või kuidas ma nüüd teen, et eks ma kui hoidlikust olen väga palju õppinud ja seda on isa mulle õpetanud ka lapsest saadik kult. Mismoodi olla kokkuhoidlik ja mitte elus liiga palju asju tahta, saab hakkama ka vähesega, seda ma olen korralikult ära õppinud. Kui tüdrukud hakkasid küsimusi esitama, siis mil moel te nende küsimustega toime tulite? See on üks huvitav asi, mida mulle üks omaaegne Hollandi päritolu õppejõud kirjavahetuses kirjutas, et Nikked, sellel vähemalt see eelis kogu selles rumala olukorras, et sa ei saa põigelda kõrvale oma lasteküsimuste eest. Nii mõneski peres, mis tundub nagu, et kõik on väga hästi. Võib-olla ei räägita kunagi suhete keerukusest ja sellest, mismoodi mismoodi asjad elus toimuvad või mismoodi me oleme patused, katkised inimesed ja kuidas. Kuidas asjad võivad minna teisiti, kui me plaaninud oleme ja kuidas saab uuesti jalule tõusta, uuesti edasi minna ja tegelikult seda ma olen küll püüdnud jah, nagu ma lastele väga edasi anda, et ei ole olemas lootused. Neid olukordi, et võib-olla seda mitte ainult lastele, küllap ka oma hingehoiutöös. Et, et igast olukorrast tuleb välja igast olukorrast, saab jumala abiga, noh uus valgus kiirga sügavamas pimeduses on olemas ja me saame hakkama. Kuidas Annika teie oma lapsi karistanud olete? See on üks, jah, mul on ennegi seda küsitud ja väga nõutu olnud, sellele küsimusele vastates. Mina ei oska karistada. Mul on täitsa kohe-kohe segadust, tekitab see küsimus, sellepärast et siis mõtled, et mis asi see karistamine on, jätad millestki ilma või millest tänapäeval on see tänapäeval on see eriti naljakas, eks noh, vanasti oli, ei lase õue. No tänapäeval. Ta pidi või. Volvun, mine õu, eks Karkitanud jällegi saadan õuele. Tegelikult Ma ei oska selliseid piiranguid ja mida, misasja sa piirad nagunii ütleme, internetikasutusel ka praegu nooremal lapsel on väga selge piir peal ja ta üldjuhtudel enamasti peab sellest kinni, nii et ka siin ei ole nagu mingit sellist karistamise kohta. Eks ma olen palju pahandanud, kui on vaja, kui mulle tundub, minule tundub, et on vaja olnud. Mis ei ole võib-olla kõige parem variant. Mis asi paneb teid pahandama, kus teie jaoks jookseb see valulävi või et nüüd langes viimane piisk ja te hakkate pahandama lihtsalt mõni näide? No kui nad, noh, mõtlen tüdrukud, väiksemad, väiksemad olid üks kindlasti on olnud see valetamise kohta või see usalduse koht, see on, see on minu jaoks hästi hästi kriitiline ja ka noorema lapsega üksikud korrad, kui meil on olnud, aga need on olnud ka nii mõjusad, vaid need on kuidagi niimoodi väga-väga selgeks saanud, et tegelikult jah, see ausus on jäänud kriteeriumiks, et kui on olnud mingid sellised valetamise momendid, siis need on küll nii, ütleme võib-olla isegi liialdatud tõsidusega läbi käidud, et öelda, et vot see on see piir aususe ja valetamise vahendab seda, seda me ei astu üle, sest muidu ei saa üleüldse enam normaalselt usalduses ju asju ajada, muidu tekib kahtlustamine ja muidu tekib see, et ma pean mingeid asju jälgima ja kontrollima, et kas ta ikka teeb nii ja, ja see on asi, mida ma ei, ei ta ei taha, lihtsalt ei taha. Mulle tundub, et vaimulikud ja kirikuõpetaja seda enam on mõnes mõttes nii-öelda vaimne majakas päris paljudele inimestele ja justkui kõlab võib-olla õõnsalt sõnaga etalon või noh, justkui näide sellest, kuidas elus peab hästi hakkama saama. Me oleme just kuulnud sellest Te, olete ka inimene olnud näinud igasuguseid olukordi. Kas te olete Annika hiljem oma töös kuidagi kokku puutunud suhtumisega, et et pärast seda, mida te kõike ise olete läbi elanud, kuivõrd on teil õigust rääkida või õpetada, kuidas elada ja hakkama saada. Loomulikult on see minu teadvuses olemas. Ja samas ma ütlen seda veel kord päris täie tõsidusega, minust ei oleks saanud kirikuõpetajad, kui ma ei oleks nii rängalt kukkunud. Või noh, murdunud ka ise ja siis uuesti üles tõstetud saanud oleks ilmselt praegu jah, mine tea, kas tubli lastearst või midagi muud. Minu jaoks oli see jumala armu kogemine ja enda puudulikkusest teadlikuks saamine, nii et see on mulle väga oluline minu töös. See on väga oluline minu mul inimestega suhtlemises, et ma suudaksin mõista nende nõrkusi ja nende puudujääke ja nende püüdu täiuslikkuse poole ja suutmatust sinna jõuda. Nii et pigem on see mulle väga suureks abiks, et ma olen ise tohtinud jumala armu kogeda selles ja seda ei saa nii-öelda, et see juhtus siis, kui ma olin. Aga mis see siis nüüd on? 20 juba, vaata varsti, et 30 aastat tagasi ma igapäevasel teeksin. Et see ei ole nii, et nüüd ma olen täiuslik, nüüd ma olen etalon, mina ei ole, et tal on, mina olen teeviit jumala poole, kogu oma puudulikkuses, võib-olla just sellega, et ma, et ma ka ei varja, ei häbene seda, et ma olen. Armu vajab inimene nagu teisedki. Ja, ja vaata, siin on jumal, kes seda armu meile annab. Ma ei taha olla, ma ei oska olla, ma ei suuda olla etalon ja ma ei näe ka selleks nagu mingit sellist vajadust, vaid. Ma tahan inimesi juhtida elu allika poole, kust ma ise olen juua saanud ja kust saavad juua ka teised, et noh, nagu janune, kes sealt allikast joob ja ütleb teistele janustele, et kuulge, sõbrad päriselt annab jõudu ja uut elu ja jaksu. Lähme, lähme koos. Nii et ma olen nagu oma vaimulikku tööd, ma mäletan risti vaimulikuna esimestel aastatel olin väga hämmingus, kui mõned väga armsad memmed mulle ütlesid, et heldeke, et te ei olegi nagu kirikuõpetaja, te olete nagu inimene. Sellele lausele sain päris palju ütelda. Huvitav, kas see on praegu, kas ma peaks seda võtma kui tunnustust või kui kriitika, et kas ma peaks olema rohkem selgelt? Kirikuõpetaja, ja natuke vähem inimene või see on niimoodi okei, et see lause on hästi-hästi huvitav ja mõtlemapanev tänase päevani. Minuni. Olev te oma tütre jumalateenistusele olete sattunud? Muidugi. Kas te tunnete ära seal kõnelemas oma tütre? Jumalateenistusaeg ei mõtle sellele, et tema tütar pärast võib-olla jah, siis kui on siis koju kom, mingid kommentaarid on meie poolt eriti tähelepanelik on mu abikaasa, siis me pöördume tema poole ja mainime, kas, mis oleks teisiti vaja teha ja mis oli ilus ja. Aga see on päris huvitav moment, ma ei teadnudki, et see töö kuulub nii-öelda arvustus objektide alla, et mis sest, et oma perekonda karvustamine ikkagi käib siis asja juurde mõnikord. Tagasiside on hästi hea ja vajalik. Jah, ma olen selle eest nagu tänulik sellise konstruktiivse tagasiside eest, mitte ainult oma vanemate poolt, vaid ka kogudusest koguduse poolt. Nii et see ei ole jah, niisugune tsipa kõlab ja siis ei tohiks mitte midagi öelda. Lõuna-Eestis Tartus, kui ma olin omal ajal õpetaja, seal sai tagasisidet rohkem ja põhjaeestlased, kes ongi oma loomult kinnisemad. Nii ma olen aru saanud või nende aastate jooksul näinud, annavad üsna vähe tagasisidet, nii et alguses maa ristikiriku õpetajana ei saanudki aru mis need toimub tartust tulnuna, et kas ei läinud üldse korda või miks te, kui keegi mitte midagi ei ütle? Et ei, ei nii ega naapidi või ei, ei reflekteerin selle üle või nii, et jah, tagasiside on, on ikka hea. Aitäh teile selle vestluse eest oli siiras rõõm. Tänan, et mu küsimusi ära ei põlanud. Olev Lõhmus ja Annika Laats ehk isa ja tütar olid täna külas saates käbi ei kuku. Soovin, et tee oleks võimalikult vähe konarlik. Olge terved, kõike head. Aitäh kuulajatele ka, aitäh. Me kohtume nädala pärast.