Tere, ja aitäh, et olete tulnud kuulama. Saade käbi ei kuku, räägib lugusid eesti perekondadest, emadest, isadest, lastest ja põlvkondadevahelisest läbisaamisest. Annika Laats on kirikuõpetaja ja hingehoidja, kelle teekonda ja kujunemist iseloomustavad ootamatult valikud ja kohati kaunis valusad õppetunnid. Agaga lõbusad lookesed nagu näiteks eesnime saamine. Muide see ei pidanud üldse olema Annika. Saatesse tuli Annika Laats koos isa Olev Lõhmusega, kellelt kuuleme, et kuidas sai tema abikaasaks ehk kannika emaks Ungari rahvusest naine ning mis siis ikkagi selle eesnimega juhtus? Mina olen Sten Teppan ja soovin head kuulamist. Ka tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Annika võttis kaasa oma isa Olev, rõõm näha. Tervist. Alustame sellest, Annika, et paneme perekonna kuidagi kaardi peal paika ja räägime, kes on teie vanemad? Minu vanemad on Olev Lõhmus, kes on siin mu kõrval, kes on põline tartumaalane kohe põhjasõjani välja on kõik isa juured, kõiksugused, harud ümber, Tartu sealt pärit. Ja mu ema on joodik Lõhmus, kelle neiupõlve nimi on Wittemberger ja kes on jälle omakorda ungarlane, puhastverd ungarlane, hele rahulik isa ja pisike tumedajuukseline temperamentne ema, need on minu võrratud vanemad, kes on abielus olnud juba tublisti üle poole sajandi. See lugu kõlab hakatuseks juba huvitavalt, mille jälgime, hakkame varsti uurima. Annika, teil on vend. Ja mu vend Peeter, tema on, ah, tema on kauge Eestimaalt ära elab juba paar aastakümmet Ameerikas Washingtonis, siis oma perega, oma eestlannast abikaasaga, kahe tütrega, kes räägivad puhtalt ilusasti eesti keelt ja nad käivad Eestis nii sageli, kui see sealt võimalik käia on ikka mitu korda aastas. Ning teil endal, Annika on lapsi, kolm. Kõige vanem tütar Mary on, tema on kooliõpe ja tema õpetab Tallinnas rahvusvahelises koolis matemaatikat. Ja keskmine tütar Hanna Triin on jõudnud oma otsaga juba mitu aastat elanud Londonis. Ta on lõpetanud seal ülikooli poliitikateaduse tundmist, täpsem öelda. Töötab seal ja tahab edasi õppida. Nõnda kombineerida juurat ja seniseid õpinguid. Olev, kui te mõtlete Annika peale, kes siin teie paremal käel istub ja sellele, kuhu ta tänaseks jõudnud on, viimase paari-kolme aastaga äkki või niimoodi on temast saanud ju Eesti ühiskonnas üks eestkõnelejaid päris mitmel teemal tegelikult ja ta on väga jõuliselt tõusnud, nagu öeldakse, fookusesse ja tähelepanu alla. Kas tema käekäik ja elus kulgemine on see olnud ettearvatav olev teie jaoks ja, ja ette näha, kuhu ta omadega jõuab. Jah, seda võib tegelikult mõelda küll. Ta on küllalt visa olnud oma püüdlustes. See on juba tuli välja, nagu kui ta oli keskkoolis, siis ta püüdis nagu meditsiini õppida. Läks kümnendas klassis läks öötööle, et samal ajal õppis päevases päevases tundides reaalkoolis. See juba oli küllalt raske samm mida me nagu eriti ei vanematele noh ei meeldinud või lugesime seda liiga raskeks, kuid ta oli visa ja lõpetas edukalt reaalkooli. Ma olin 15, kui ma alustasin Sakala sünnitusmajas tööd sanitarina sünnitusmajas, tagantjärgi ma mõtlen, et armas aeg 15 aastane sünnitusmajas, aga see oli suvesuvine töö paar kuud. Aga siis jah, tuli selline huvitav kord või seadus Tartu Ülikool nõudis, et arstiteaduskonda sisse saamiseks peab olema lõpetanud kas medaliga keskkooli või töötanud eelnevalt erialal kaks aastat. Ja kui sa oled 15 16 aastat vana ja seal öeldakse, et sa pead peale keskkooli kaks aastat töötama enne ülikooli saamist, siis on selline tunne, et sa oled mull. Praktiliselt ülikoolile, et olete mingi 20 juba. Ja siis, kuna mul oli Sakala sünnitusmaja töökogemus käes, siis ma läksin sinna jutule, et äkki ma saaksin keskkooli kõrvalt öösiti tööl käia ja sai vahetatud koolima, muidu käisin Tallinna 40 neljandas keskkoolis, mis nüüd on Mustamäe gümnaasium, läksin reaalkooli üle tollane Tallinna teine keskkool ja siis oligi niimoodi, et iga neljas öö ma olin Sakala sünnitusmajas tööl seal, kus need on Eesti pank. Ja hommikul kell seitse sein haiglas hommikusöögi ja läksin üle tee reaalkooli, mis oli päris huvitav, ma tagantjärgi imestan küll, jah, seda energiat ma ei mäleta, et oleks vastu olnud muretsesite nojah, nii-öelda, aga jah, ja siis pärast ma sain medaliga kooli lõpetatud ka, aga seda sa ju ei tea, kui sa alles oled gümnaasiumis, kas sa lõpetad? Et ma läheks praegu hoopis nagu siin saate alguses ikka meil kombeks on. Vanema saatekülalise kaudu ajas veel rohkem tagasi ja olev, kui te mõtlete oma lapsepõlve peale, mis jäi ju vaat et sinna juba pea 80 aasta taha, siis kuskohast möödus ja missugused mälupildid silme ees jooksma hakkavad, kui te mõtlete nii kaugele tagasi, kui te arvate end mäletavad. Mina olen nagu maapoiss, olin siis mõlemad vanemad olid talupidajad. Peale sõda, see kõik Eesti Talupidajate buss oli väga kurb, meie maja nagu isa maja sai pommitabamuse, põles maha. Ema jäi siis kahe lapsega üksinda. Missugused pigem olev teie emotsioonid ja mälupildid sealt varastest lapsepõlveaastatest on kuigi sõjaaeg oli siis kas pigem ikkagi rõõmsates toonides või üldse mitte, ma olen siin saates sarnaseid lugusid ju varem ka teie kaasaegsetelt kuulnud. Üks huvitav tähelepanek, vähemalt mu enda jaoks on olnud see et kuigi sõda on midagi väga hirmsat, siis nad enamasti siin on rääkinud, et lapsepõlv on ikkagi lapsepõlv ja hoolimata kõigest tulevad head asjad või inimesed ümber. Nojah, see on kindlasti nii, ega mina enda lapsepõlve üle ei kurda, muidugi emal oli raske, kuid minu lapsepõlv oli küllalt huvitav ja kui ma juba hakkasin nagu kandma natukene jõudu, oli siis kodutööd, kuid suuremad elamused mul olid karjas käik ja jõel kalapüük. Kuna need karjamaad olid ümber jõe, siis ma olin väga usin kalamees ja samuti sealsamas laevamäe otsas, seal olid võrkpalliplatsid. Seal naabripoisid poisid. Kuigi neil kõigil nagu 90 protsenti olid isad, olid kas Siberis või langenud. Aga noh, päevad olid ilusad. Igavus küll ei tundnud siis olnu töö, kui vähegi vaba, siis tulid emad aidata seal maad kaevata või kartulit Ta või heina niita või. Muidugi, mul oli karjas käik, oli üks. Pastale paneb, vastasid, ole tegijaile kandnud, aga mina olen need kandnud, hommikul paned jalga, siis nad ruttu lähvad kastes märjad, lasevad vett läbi, kuid kännu peale kuivama pannes on varsti see jälle kuivas. Ma olen sellega täiesti nõus, et laps ei, ei mäleta Ta oma lapsepõlvest selliseid pidevaid pilvi enda pea kohal, aga samas need lood, mis sa oled rääkinud, kuidas vanaema viidi pidevalt ülekuulamisele, sest vanaisa oli metsas, tähendab siis minu vanaisa. Ja, ja teda otsiti pidevalt, aga, ja kuidas vanaema viidi ülekuulamisele, jälle, jälle jälle KGB-s ja kuidas te ootasite kodus ei teadnud, kas ta tuleb tagasi või ei tule, eks ole? Need on, need on karmid tõsised lood ja mul on see meeles, kuidas me käisime seal laeva kandis, kui tüdrukud väiksed olid minutit Tretsis ja me ikka ikka käime seal ja palume, isa räägiks neid lugusid, et see ajalugu ei ununeks, et see oleks nagu kogemuslikult meil lastelastel meeles. Ja see oli nii tore, kuidas sa seletasid kunagi seal laevamäel, mismoodi Vene sõdurid tulid ja tellite peidus kusagil metsaservas lastena. Me teadsime, et tullakse haarama, üksis viidi Siberisse rahva küla peal palju inimesi ja just Me olime metsa ääres, kui nägime, kui veoauto sõitis hoovi sõduritega haaranguid. Aga no siis, Me pääsesime jälle, olime kolm-neli päeva metsas, seal metsas on seal Alam-Pedja rahvuspark, seal elasid inimest, olid talud, väiksed talud, selle kolm, neli talu ja siis nende juures olime varjul muidugi üks julmem episood, mis olime nagu suvel ikka, lapsed magasid lakas. Aga siis tulid jälle otsima isa haarangule siis tääkidega teinud, mis lakas oli sees läbi see oli nagu üks võikam episood, mis nagu jäi meelde. Ma lisan seda isa, nagu peale sõda kohe Läks varju metsavennaks. Kuna ta oli omakaitse liige Eesti aeg. Ja siis ta oli kuus aastat metsas, varjas. Tuli välja siis mõisteti ta Siberis Vorkuuttasse, kus ta 25 pluss viis nagu oli tavaline. Ta tuli tagasi ja ma nägin teda esimest korda, mida ma mäletan alles siis, kui oli 14 aastane. Kuivõrd püüdsite tänu sellele, mis toimus, või selle tõttu mis toimus olla nii-öelda parem poeg ehk kas emal kõige selle taustal oli aega ja vajadust ja põhjust tegeleda teie kasvatamisega. Ega mingit erilist kasvatus nagu noh oli rohkem vabaolekuid, ema laenukesena, mis ta ütles, et ole hea laps. See tähendab konflikte, vaidlusi, kõvemat sõna või kurjemad sõna emaga seoses ei mäleta. Ei mäleta, ma olin suhteliselt küllalt niisugune enda küllalt hea poiss, jah. See, et teie isa oli nii kaua eemal, mida see teie omavahelistes suhetes tegelikult tähendas? Lahus oldud aeg, kas jättis niisuguse lõhe ka või et need aastad läksid kaduma ja neid ei olnud võimalik hiljem enam tagasi teha? Seda on nagu natuke raske, võib-olla teatud määral roll see nagu taastus nagu aja aja jaoks, kui isa sai vanemaks ja mina sain ka nagu oskasid, rohkem juba teda hinnata ja mõista tema kannatusi, siis nagu juba need suhted. Sest alguses natuke oli muidugi võõras. Kas ema või isa püüdsid teile mingisugust elutarkust kaasa anda või, või mõtteterasid kuidas hakkama saada, kas meenub niisugusi, jutuajamisi või näpunäiteid et saada tulevikus kuidagi paremini hakkama, sest aega oli nagu ta oli. Kuna nad ise olid nagu põllumajandusega tegelenud nii ema saamanemada siia kolhoosikord oli sel ajal häbematult vaene. Nii väiksed palgad olid siis sellest tulijat ärasa põllumajandust õppima. Ärasa saesilla, see oli võib-olla nagu üks põhiline, mis suunas, aga teised nagu elu õpatused, balla seda näitas elu määras ise. Põllumeeste tõepoolest Eesti saanud, kes teist sai ja, ja miks? Kas keemia oli suur mood, kui ma keskkool 60. aastatel Tallinna Polütehnilise Instituudi tahtsin keemia osakonda kuid sinna jäi natukene puudu, ei saanud sisse. Siis moodustati grupp, kes õpib kaks aastat Tallinna Polütehnilises Instituudis ja suunatakse edasi Lätti õppima puidutehnoloogiat seal all Eesti puidutööstuses ei olnud, insenere ei õpetatud Eestis, need tulid kas siis Lätist või selleaegses Leningradist. Mil moel, kus ja kuidas te kohtusite? Naisega, kellest sai Annika ema. See oli polütehnilises instituudis, tema tuli õppima Eestisse muidugi, et sel ajal oli väga paljud ungarlased Taga-Karpaatiast neil oli väga raske seal ülikooli pääseda, ei soodustatud ungarlaste sissesaamist ja olid ka pidid altkäemaksu maksma, kuna ema Annika ema õppis nagu algklassides. Ta oli ungari keeles, kuid pärast isa pani ta venekeelse kooli, ta nagu nägi ette, et selle selle sel ajal ei olnud võimalik ka minna edasi Ungarisse. Tema väga üksikud, kes oskasid kombineerida oma elu nii ja kes läksid ungari keelega Ungarisse õppima. Tema õppis siin vene rühma, sai sisse ja siis me kohtusime, nagu need olid ühiselamus väiksed proodlak. Trammisõidul ja kool ja tagasimehaanika. Tahtsin täpsustuseks öelda, et raadiokuulaja arusaadav oleks seda kartaatia osa nii-öelda vabastati Nõukogude vägede poolt, rase oli varem Ungaris oli Ungari kuningriik, nii et ema on mul sündinud 1943 Ungari kuningriigis mis paari aasta pärast oli juba ühtäkki NSV Liidu osa ja Ukraina NSV. Ja siis oli tal mitu puudust esitada, näiteks oli ta ungarlane. Teiseks oli ta kristlikust perekonnast, kolmandaks intelligents, mis ta, tema perekond, mis oli erakordselt ebasoodne selleks, et õppida tollases Ukraina NSV ülikoolis kolm negatiivset asja, eks ole, tollal ikkagi väga tati selle kohaliku töölisrahva, eriti Hutt, suulide mägede, karjus rahva ja nii edasi saamist ülikooli. Ja see, et sa oled Ungari intelligent, see oli kõike muud kui soodne, nii et see oli põhjus, miks sealt taga Karpaatidest Ukraina NSV-st endisest Ungari alast tuli sadu ja sadu ungarlased siia õppima ja Eesti oli paik, kus võeti neid vastu, seal olid need Eestis. Eesti, Ungari rahvussõprussidemed, tollal Nõukogude ajal olid isegi nagu rohkem klipil või tähtsamad kui praegu, eks ole, see keelesugulus. Ühesõnaga ungarlaselt võeti siin üsna soojalt vastu ja see oli see, see põhjus, kuidas ema siis siia saata. Kultuuridevahelist kokkupõrget olev ei olnud noored inimesed, veri vemmeldab trammisõit ja puha. Aga ikkagi. Teatud määral oli, mina olin nagu võib-olla nagu saamas esimese astme intelligentselt maalt välja abikaasa, tema vanemad, juba isa oli kõrgharidusega Praha ülikoolis käinud, nagu kindlasti oli mingi vahe. Aga isegi nii lihtne ja küsimus nagu keeleküsimus. Jah, ema, juudid, tema oli küllalt andekas, sellega, tema õppis küllalt ruttu eesti keele ja soravalt, räägib ja isegi edasi ta parandas minu eestikeelseid töid. Mis plaane. Mis järjekorras asjad käisid, kas tema Eestisse jäämine oli otsustatud juba enne seda, kui teil midagi sündima hakkas või, või, või just niipidi, et trammisõit ja siis ta otsustas jääda siia. Ja meil küllalt, mina olin Lätimaal Jelgavas, tema oli siin. Me pidasime sidet, kurameerisime, kui nii võib öelda. Ja siis enne ülikooli lõpetamist, sel ajal määrati ju töökohad, et saada ühte kohta töökohad, siis me abiellusime. Kuidas teie perekonnas vastu võeti, see uudised? Te olete valinud kaaslase, teisest rahvusest? Ema natukene oligi, võib-olla tõsisemalt nagu vastu, kuid isa ütles meie sugulasrahvas soome-ugri saamakmas, niiet. Et kui erinevad me siis oleme või, või meie võrreldes nendega, et just nimelt sugulusrahvusühest küljest. Aga ma ei tea, mõned usuvad niisugust asja nagu temperament, mõned ei usu. Mõned arvavad, et see käib koos rahvusega, mõned arvavad, et see käib koos inimesega, mitte koos rahvusega. Et kuidas ta omal nahal seda kõike tunnetate ja oli, see, oli see harjumise teema ka. Kindlasti, et juudid on temperamentsem, ikka on otsekohesem ja aktiivsem. No ilmselt see nagu põrkus minu lehma Ast. Ma olen küllalt rahulik ja aeglane ja see vast tasandas seal. Kui te mõtlete, mis oli kõige Ungaripärasem, mis teie ellu tuli, koos abikaasaga? Sealsed perekonna traditsioonid olid palju tõsisemad ja sügavamad, mis mõttes no perekonna nagu kooshoidmine, nende ühiste söögiajad, jõululaud, need ülestõusmispüha, nisukesed, sellised olemised olid perekond, kokkusaamine ja see oli nagu üks tõsisem, mis, nagu võib eristada Mis päev oli see olev, kui sündis Annika. Oi, see rumal. Seal lähedal küllad saanud õppetunde, nii meel oli sellel ajal suvila ehitus. See oli esimene maidemonstratsioonil, olime ära käinud, ema oli seal Sakala emale sünnitusmajas. Ja mina siis sõitsin suvila, teilt oli töö kõrvalt küll need asjad. Täited olnud päris palju, võib-olla oleks õigem olnud täpselt õigel ajal või kas või akna all väga paljud aknal lehvitasid ja näitasid ja nagu oleks pidanud lähemale mõlemad nii-öelda see tekitas elevust paremas mõttes. Laht, mida tuli siluda, siis ilmselt pärast täps. See nimepanemise lugu on ka minu meelest üks vahva lugu sihuke kujukas lugu, mis on ka meie perekonnalegendide hulgas, mina olen sellest umbes nii aru saanud. Minu nime üle käis arutelu kuu aega, niikaua kui lubatud oli 30 päeva vist oli see registreerimise aeg, eks ole. Ja püüti leida nime, mis oleks nii Ungari kui ka eesti keeles selline suupärane ja harjumuslikku. Ja ma räägin selle versiooni, mis ma kuulnud olen, siit ja sealt. Et pikalt pikalt olid arutelud, igasugused nimevariandid, midagi sai siis otsustatud ja isa oli siis see, kes läks nimekirja panema ja jõudis. Sinna tal ei tulnud meelde kas siis otseselt palju räägiti selle üle. Nagu lõppvariant variant üks, millest räägiti annikaga Kirja pärast selgus, et ei olnud üldse. Ja ma olen sageli öelnud, et vot sellel hetkel oleks juures olla, et huvitav, millal siis selgus, et kas siis ema ühel hetkel paberi teada, mis isal oli mõttes et olnud, aga no ma sain aru, et mobiiltelefoni ei olnud, eks ju, mine tea, kus see telefoniputka seal oli kahe kopika joka helistama, toote, mis ei olnud kodus telefonini ju polnudki midagi, eks ole, selles mõttes kusagilt küsida. Siis selle kolmekümnepäevase arutelu peale pani mulle Aga mis tegelikult oleks pidanud olema? Tegelikult vist oli, on ja ma arvan, et kas anna viiuli, anna või midagi sellist, jah, sest ega Annika sellist nime kui ungari keeles tõesti ei ole. Aga olen hakkama saanud selle nimega. Kui kaua selle klaarimine siis kodus aega võttis olev. Oi, seda ei mäletagi, seda vahetama. Ei kujutaks ette küll, aga noh, ta vist jah-ei. Sellega ma olen toime tulnud. Nii Annika, missugused on teie lapsepõlve esimesed mälupildid? Punktid olid üks, oli meie Mustamäe kodu, meie kolmetoaline korter, ter, mille mu vanemad saidki sellega seoses, et mina olin tulekul, sest nõukogude ajal jagati neid kortereid vineerikombinaadi kaudu, sa said ja te pidite muidu saama kahetoalise korteri, aga oh milline õnn, ma olin juba tulekul, ema oli lapseootel ja siis õnnestus see kuidagi niimoodi vahetada, et me saime peaaegu et peaauhinna Mustamäe kolmetoalise korteri. Nii et see oli selline tavapärane argielu, mis seal meil toimus. Ma arvan, et mu esimesed mälupildid ongi vast seal kandist ja, ja siis oli meil seesama Kloogaranna suvila, mida isa ehitas aastaid ise puhtalt oma kätega ja vahel tuli siis mu vanaisa gaasialt Viljandist appi. See oli meie suvi. Lisaks kuulus suve hulka ala tee üks kuu taga Karpaatides, seal siis Ungari kultuuri keskel Ukraina NSV-s, aga ometigi väga tugeva Ungari kultuuri keskel. Ja meie muud koolivaheajad olid kõik seal Viljandi külje all, nii et mitte siis päris Viljandi linnas Viljandi külje all vanaema vanaisa juures ja Need neli kohta, siis võib öelda, on, on moodustanud nagu selle minu, minu lapsepõlve ja üks helgem kui teine, ütlen päris ausalt, nii et isegi see kui praegu käia mustamäel mingi kergem nostalgiakoht ikkagi nostalgiamoment tekib, kui, kui seal nende majade kandis liikuda. Et ma alati nagu ma ütlesin, et miks nagu öeldakse, et mingi paneelmajad ja Mustamäe ja mida iganes. Et minu jaoks oli see kodu, see meie kodus senimaani, mõnikord, kui mul und ei tule, siis ma püüan detailselt meenutada seda, seda kodu ja mis mingis toas oli ja kus asus ja et see oli ikkagi minu turvaturvakeskkond, kus mul oli väga-väga hea, väga õnnelik lapsepõlv. Kas te kuulsite kodus muud keelt ka peale eesti keele? Jah, meie saime Ungari keele vennaga sünnist saadik kaasa, nii et mina ei ole pidanud kunagi ungari keelt õppima. Ma lihtsalt oskan seda. Kummaline on see, et ega mu vanemad kodus ei rääkinud ungari keelt, isa, ungari keel on väga selline vahva ja puudulik, nii et minu jaoks ongi natukene müstikat. Kuskohast ma selle ungari keele siis ikkagi nii selgeks sain? Noh, kindlasti ma just see, et me käisime kogu aeg iga aasta seal, ma olin vist ka rohkem kui mu vend seal niimoodi pikemalt üksinda suvel ja mul oli kangelasest lapsehoidja, ma olin pisikesena üsna palju tõbine, üsna palju oma nende ülemiste hingamist teed haigustega hädas. Nii et lasteaeda mind vist ei õnnestunud päris hästi niimoodi pidevalt panna ja mul oli ungarlastest lapsehoidja kodus käis Toompealt alla meie juurde mustamäele. Kui ma siis suveks läksin taga karpa, kes mu väga-väga kallis vanavanaema oli rõõmust kahte kätt kokku läinud, et ma rääkisin lausa sellises suurepärases Ungari küla murrakus, tema kodukandi, tema lapsepõlve murrakas, sellist mahlast head ungari keelt Väikse tüdrukuna. Oletame, et viite meid ekskursioonile Mustamäe kunagisse korterisse, korteri uks avaneb, astume sisse, on selline, noh, üks klassikalistest õhtutest näiteks teie kodus siis millega keegi kusagil tegeles, mis selles korteris toimus? Ema on võrratu kokk tänase päevani ületamatu kokk. Ema päralt oli puhtalt köögist söögitegemine. Ma mäletan lapsepõlves isa tegeles lisaks oma põhitööle veel sellise omapärase ajakirja nagu mets, puit, paber väljaandmisega. Nii et aeg-ajalt õhtuti ta veel tegi kodus seda tööd vist päris palju. Tõlkisid saksa keelest minu meelest mingeid asju, nii ja naa. Jah, ja mina mingil hetkel püüdsin aidata sul eesti keelekorrektuure teha vist väga. Aga tegelikult oli nõnda, et isa hästi palju tegeles meiega lastega kas just argipäeva õhtuti, selles ma ei ole neid nii kindel. Aga isa oli see, kes meiega väga palju väljas käis. Ja vaata, see on huvitav, et seda, et ema on tubli ja hea ja armas, see on kuidagi üsna tavaline, aga mu sõbrannad olid tõsiselt kadedad, sellepärast et mul oli niisugune isa täiesti eriline, täiesti teistmoodi isa, mitte ühelgi teisel lapsel ei olnud sellist isa, kes oleks käinud oma tütrega koos näiteks väljas uisutamas. Suusatamas käisime nädalavahetustel ka, aga uisuväljakul olime väga palju kahekesi koos sinuga. Minu isa käis minuga marti jooksmas ja Katri jooksmas lapsest saadik. Ja noh, naabrite juures nad olid ära harjunud, vist ei kujutanud, tegi enam seal maja peale, et me ei tuleks mõnikord sa olid nõus papa tegema igasugust tola minuga tegelikult ka. Siis hiljuti meenutasin seda, kuidas vana-aasta õhtu, et meil olid hästi lustakad, maskid, põrsaid, ahvi ja ma ei tea, mis maskid meil peas ja siis isaga Me tegime nukuteatrit. Kui ma haige olin, siis mul on meeles jällegi üsna eripärane asi, sina põhiliselt tohterdasid mind kõiksugused, tärpentiini vannid ja soodapiimad ja soodaauru ja, ja meil olid mingid oma naljad, kuidas mina rääkisin, et selle sooda piima, et ma tegelikult valasin alla naabritele, sina olid väga imestunud ja. Oi-oi-oi, tegelikult olime hästi tubli, olin selle ära joonud ja nii edasi, nii edasi, nii et meil oli, meil oli väga-väga tore, nii et vanemad on olnud tohutult meile pühendununa. Mida tähendab Annika kasvamine üles kodus, kus isa on eestlane ja ema on ungarlanna ja omakorda siis selle teadmisega ma tea koolis käimine näiteks ja lastega läbisaamine oli see üldse mingil moel teema. Teema selles mõttes, et A, kas sa tõesti oskad ungari keelt, ütle midagi ungari keeles, ma mäletan neid. Nii. Narrid hetked olid, ütle midagi ungari keeles, need on mul küll väga selgelt meeles juba lasteaiast saadik kõik, eksju, no mida sa siis nagu ütled ungari keele. Eks, aga ei, ega ma selle peale küll tookord ja ei mõtelnud tagantjärgi, ma olen aru saanud, et see on mulle väga palju andnud ilmselt erinevate kultuuride mõistmiseks, see tähendas ka seda, me ju sõitsime iga suvi autoga läbi Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja seal vanavanemate juures oligi veel lisaks sealse ukraina kultuur ka venelastega, meil seal suguvõsas tuleb üks noh, nagu ka vene keelt sisse. Et küllap ma sain kultuuriliselt sellise väärikama pildi eriti just nagu et kaks väga erinevat liini, seesama Tartumaa maaperet traditsioon või elulaad ja eluviis ja siis täiesti teistsugune. Ütleme selline. Sadade aastate jooksul Ungari kõrgintelligents võiks öelda, eks ole, et, et need, need kaks asja kokku, küllap see on kuidagi mõjutanud niimoodi, et ma tegelikult ise ei tea. Ei oska seda ise defineerida, et küllap see on teinud meist vennaga need, kes me oleme nii heas kui ka halvas. Te rääkisite enne sellest, kuidas teie emal oli nii-öelda nõukogude süsteemi mõistes kolm olulist viga küljes üks nendest oli kristlik taust. Kas tema kaudu tuli usk perekonda? Jah, küllap rohkem, kuigi ka isa perekond olid ju kristlased ja eriti vanaisa puhul on nüüd õigesti meeles, on siis tema luges piiblit üksinda ja omaette ikkagi kogu oma elu. Aga nendest teemadest meie Viljandit maakodus küll eriti ei räägitud. Seevastu ema vanaisa oli kirikuõpetaja. Seal peres läheb see kirikuõpetajate liin välja, nii palju, kui me teame 16.-sse sajandisse, reformatsiooni aega. Esimene teadaolev vaimulik. Meie suguvõsas on aastast 1525 umbes niimoodi. See ei ole nagu järjepide vahel, aga, aga kogu aeg läbi sajandite on olnud selles suguvõsas kirikuõpetajaid ka. Kuna ema oli tehnikaülikooli, tollase ja õppejõud, siis siin Eestis ta minu teada kirikus eriti ei käinud. Vähemalt mina küll ei suuda nagu lapsepõlvest pärit lapsepõlvest, sügaval nõukogude ajal mäletada ühiseid kirikus käimisi Eestis. Aga nii kui me olime seal, siis oli see meie elu selge osa, et me käisime kirikust. Küllap see mõju sealt tuleb, aga ma olen alati nagu seda arvanud, et ega kristlaseks olla või vaimulikuks saada. See minu jaoks ei ole nagu mingi traditsioonide kandmine või midagi sellist või noh, et jäljed ette käidud, käin nendes edasi ka minu ellu tuli see väga, väga pöördelise murrangulise. No tegelikult jah, loomulikult. Meie isa palvet, mida ma muide aastaid lugesin endamisi ungari keeles, ma ei osanud eesti keeles, seda, ma ei teadnud seda eesti keeles. Täiskasvanuna õppisin ära eestikeelselt koguma teismeea, mis oli kõik teismeiga ikka selles mõttes, et igasuguseid asju sai tehtud ja ette võetud. See mehise palve oli isegi kui ma ei mõelnud selle üle väga tõsiselt. Seda lugesin endamisi enne magama jäämist või nõnda, et kusagilt mul oli sihukese kaitsena kaasas, kus iganes ma siis oli malevas või mingite seikluste juures, mida tingimata vanemad võib-olla ei teagi. Nõnda see mu ellu jah, siis endas, aga ma jah, selle jumala leidmise, isikliku jumala leidmise ja, ja selle otsuse või selle pöörde pidin ikkagi ise ära tegema, see ei tule kuidagi paketina sulle vanematelt kaasa. Aga ma siia vahele, kui veel räägin seda, mida mina sellest kasvatamisest arvan, ma olen sageli teie saateid kuulanud, kuulasin ka praegu oma isa ja sageli on siin jutuks, et kas teid on kasvatatud või te olete pigem kasvanud. Ja ma olen juba varem, kui ma ei teadnudki, et ma siia saatesse üldse kunagi, et on mõelnud, et küll on huvitav, et inimesed nii sageli ütlevad, et ei, mind ei kasvatata. Et noh, et see oli nagu selline vabakasvamine. Mõtlen, et mis asi huvitav meie meelest siis see kasvatamine on tega kasvatamine, ei ole ju see, et ma võtan õhtul kell kaheksa ja panen lapse istuma tooli ja nüüd hakkan teda kasvatama. Kasvatamine on kõik see, mille keskel sa lased lapsel elada. Sinu enda otsus, et subvalikud, su eeskuju, mida sa ette elad, see, mida sa täiskasvanuna lapsevanemana teed või tegemata jätad. Või kui sa mingis situatsioonis oled ükskõik tänaval, lapsega või poes, kuidas reageerid, lapsevanemana, lapsed seal kõrval ta näeb seda, see on kõik kasvavad näitamine, see on see, mis meid vormil. Et ma olen väga kaugel sellest, et ütelda, et, et ma olen nagu ise selliseks saanud, nagu ma olen, ma arvan, et kõik see, mis mu ümber on olnud mul lapsepõlves mu nooruses mu vanemad, mu vanavanemad, tädid, onud, mis iganes kõik see on ning kasvatanud, nii et selles mõttes ma arvan, et minu isa sai väga selgekasvatuse juba see, kui su ema ütles ühe lause ühe reegli sulle, ole hea poiss. Aga Annika, kui mõtleme lapse ja ütleme teismeliseaastate suunas juba vaikselt tõenäoliselt nagu iga teine laps, olite te vähemalt ühe korra elus situatsioonis, kus te seisite valiku ees, kas oma vanematele sellest rääkida või mitte. Kuidas te niisuguse olukorra enda jaoks siis lahti hammustasite? Ma arvan, et minu, need pisut nagu vähem räägitud asjad tulevad juba kusagilt sealt 15.-st 16.-st aastast, aga tegelikult mul on olnud vanematega nii hea suhe lapsepõlves, et ma hästi avameelselt rääkisin, igasugused asjad ära hästi-hästi selline maaline, julgesite ja lausa kummaline, kui palju ma ka ütleme oma esimesed armumised ja asjad, ma arvan, et need olid kõik mu emale küll jah, kõik teada ja räägid. Veider lause tagantjärgi mõeldagi, aga pärast vot siis tekkisid juba see minut. Kangesti tahtsin malevasse minna, ma kunagi ei käinud pioneerilaagris, meil ei olnud ka mitte mingit põhjust mõelda pioneerilaagrile, sest vanemad jagasid oma puhkuse nõnda ära ja sättisid nõnda, et meil oli kogu aeg suvilas või maa all või kus iganes algavad siis mul tekkis kihk malevasse minna. Ja siis see oli natuke sellist. Ema, ma mäletan, ei toetanud seda seal mul juba tulid ikkagi see, et oma koolirühmaga ma läksin malevasse ja noh, siis ma hakkasin nagu juba ikkagi tegema natukene teistmoodi asju, kui, kui võib-olla seal tuli, see teismelise aga otsustan ja teen. See mittetoetus tulenes sellest, et, Küllap see oli see mure, et mine tea, mis seal malevas toimub, eks ole, eks seal toimus ju ka mitmesuguseid asju. Ja noh, eks, eks jah, sealt võib-olla päris kõiki ära ire rääkinud, aga ma ei usu küll, et ma olen vale, et ma loodan võib-olla väiksena midagi sellist, eks, aga ma ei tea seda kuidagi, ausus on nii, nii, nii oluline minu jaoks nagu tänase päevani ka oma lapsi kasvatades. Usaldus ja ausus seal, mida ma olen raiunud nagu noh, selles mõttes, et see peab olema ja ma arvan, et oma lastele ka nagu püüdnud kogu aeg seda ütelda, et viimseni usaldust hoida, et me saaksime 11 usaldada. Et see nii kallis aare, minu. Annika on varem kusagil öelnud, et ta lapsepõlves oli ontlik olev, kas te isana olete nõus sellega, kas te mäletate mingisuguseidki tüli moodi asju või selliseid lahendamist vajavaid situatsioone tütrega seoses? Pahandusi? Minu isal on, muidugi unustab kõik halvad. Aga ausalt öeldes ma ei mäleta küll. Mina mäletan ühte lugu, ainus kord, kus ma tean, et sa oled mulle naha peale andnud aga ma provotseerisin ise, vot see on üks huvitav asi, et ma mäletan. Ma ei tea, kui vana ma olin, ma ei olnud eriti suur, võib-olla viie-kuuene või mida iganes sellist meie suures elutoas. Ma ei tea, millega ma olin hakkama saanud, see on veider, et selle ma olen unustanud, aga ma olin sind üles ärritanud ja mul olid kusagilt nagu niisugune uudishimu, et kas, kas see päriselt nagu annab mulle naha peale ja ma tõesti provotseerisin ja sa tõesti andsid mulle sahmaka ära. Ükskord mul on meeles, aga tõesti ma nagu tean ka seda, mul on nagu lapsepõlves ise sain ka aru, et mis sa viisid asja nii kaugele Saiduva sahmaka kätte ja nii et ega sa ikka, ega see ikka pahandasid küll. Nii ei olnud, täitsa külm. Leedus on, mina sain ka selle ühe kätte, aga oma oma provokatsioon ei, kui vaja, sa ikka pahandasid küll, aga see läks ruttu mööda ka. Aga üldiselt ei olnud niisuguse olukordi, et kuhu ka Annika siin oma juttudega jõudis, mingil hetkel ju inimene hakkab ise oma valikuid tegema ja huvid huvi tundma teatud asjade vastu, mis vanusega ju normaalsed. Et siis hakkab Pisaseda kripeldama või emaga on vaja mõelda ja arutada, et kuhu ta jõuab või kas me peaks peaks lubama või, või mitte lubama. Jah, nii et netu võib-olla need küsimused tekkisid ja hiljem tekkisid. Ma arvan, et esimene kord, kui ma dile päriselt tõsiselt südamevalu põhjustasin, mitte see, et okei, et ma tulin hiljem sellised asjad, et nad ei olnud õigel kellaajal kodus ja süda valutas ja ei saanud helistada ja need neil ikka tuli ette. Aga ma ise oletan, et esimene Orgma päriselt südamevalu põhjustasin, oli see, kui ma arstiteaduskonna pooleli See on jah, see oli küll, aga kuna see oli nagu tervis. Kuidagi me arvestasime, et tervist selle pingele või ei pidanud nagu vastu, me arvasime seda. Te arvasite sedasi, Ma esimest korda kuulen, et arvasite seda siis tegelikult oli see minu väga niukene, jonnakas ja selge otsus, tõesti, seda on prooviljas ebameeldiv lõhn ja see oli suur pettumus neile raske pettumus. Räägime selle loo natukene põhjalikumalt lahti, esiteks mis asjaoludel te sattusite seda üldse õppima ja, ja ma saan aru, et perekonnal olid siis võrdlemisi suured ootused sellega seoses. No loomulikult, sest ma olin tahtnud saada lastearstiks neljandast eluaastast saadik kogu elu, sest ma tahtsin saada lastearstiks. Ja ma tegin ju kogu oma nooruse lapsepõlve, selle nimel päris tõsist tööd, nagu siin sai nimetatud, et ka hambad ristis, eks ole, keskkooli ajal töötasin selle nimel ja ma läksin ja ma sain sisse ülikooli ja ma olin seal väga edukas, ütleme niimoodi need esimesed paar aastat, nii et tegelikult õppejõud mitte ainult vanemad, vaid ka mõned õppejõud olid väga nördinud, kui ma selle pooleli jätsin. Aga miks ma seda tegin, eks eksassidele mitmeid põhjuseid. Ma hakkasin tollal põhjalikumalt uurima bioloogilisi küsimusi, sattusin Eenok Haameri loodud usuõpetajate kursus, selle. See oli aasta 90 ja kui kõik läks valla. Ma istusin, võtsin akadeemilise puhkuse ja istusin Tartu Ülikooli raamatukogus, lugesin kõiksugust kirjandust esimest korda elus vabadussõja ajaloost ja ja mis iganes sellist kirjandust, mis seni oli keelatud ja suletud. Mul kusagilt tekkis taju, et äkki see ei ole täpselt see ikkagi, mida ma teha tahan, see arstiteaduskond ja mind vaimustas just nimelt hakkas seal valmistama kõik see, mida ma õppisin ju juurde. Kristlik eetika, kristlik dogmaatika sõnaga kristlik õpetus, piiblilugu ma sain aru, kui tohutult vähe ma tean. Ja teine tahk asjal oli see, et ma olin ülikooli kõrvalt töötanud Tartu seal oru tänava lastehaiglas ja staadioni tänava psühhoneuroloogia haiglas lasteosakonnas ikka laste juures. Ja mul hakkas kripeldama see, kuidas ma nägin tollast psühhiaatrit, kuidas neid lapsi raviti rohtudega ja siis saadeti tagasi koju nendesse katkistesse oludesse, mida ma lastejuttude kaudu nii hästi juba teadsin nende väga õnnetutesse peredesse. Ja siis nad olid kuu aja pärast jälle tagasi ravil. Ja kusagilt hakkas minu seesse idanema, et see ei ole see tegelikult, mida ma teha tahaks, et kusagil juured, põhjused, nende lastehädade juured on kusagil mujal, mitte selles, et ma ravin tagajärgi. Et tegelikult peaks minema asjade põhjuste juurde. Ja tagantjärgi ma vaatan, kui kummaliselt jumal on juhtinud elu ja teid, Ma olen kirikut, et kes tegeleb peredega, kes tegeleb inimestega ja viimased viis aastat oleme olnud lastehaigla hingehoidja. Ma olen tagasi selles keskkonnas, mitte midagi ei ole kaotsi läinud. Aga mis siis nüüd on sellest möödas, eks ole? 30 aastat umbes niimoodi peaaegu. Ja ma teen seda, mida ma tollal nagu aimasin, et et äkki mu koht on mujal. Kuivõrd ise tunnetasite koduste ootusi, mis teie elust saama peab? Eks ma ikka ju tunnetasin, aga noh, eks minu elus võib-olla kõige keerulisem aeg ongi olnud mu kahekümnendad. Ma arvan, et see on ka aeg olnud, kui ma olen vanematele kõige rohkem südamevalu põhjustanud. Näiteks see on see, et inimene võib olla ideaalses keskkonnas kasvanud aga oma oma katsumused tuleb läbi käia, oma murdumised, tuleb ära murduda ja, ja uuesti jalule tõusta ja leida ennast. Abielu läks lõhki ja ühel hetkel ma olin kahe väikse tüdrukuga üksikema ja noh, mõelda seda, kui fantastilisest perest ma tulnud olin. Kuidas meil ei ole suguvõsa, sest ma ei teadnud isegi ühtegi perekonda, kus lahutust oleks olnud, ei, vanemate sõpruskonnas noh, peaaegu peaaegu nõnda. Ja lõppude lõpuks oled sa kahe tütrega üksikema, kes tegelikult ütles, et ei tea, mis siis nüüd üldse saab ja vot siis oli see koht, kus seal minu jaoks tegelikult noh, väga selgelt, ma tegin oma otsuse jumala kasuks, jumala poolt, et ma annan oma elu tema kätte. Muide, seda ma mäletan, kuidas mul ema ütles, et ole ometi mõistlik, mine õppinud majandust või juurat, et sa suudaksid oma lapsed ülal pidada. See on mul nii meeles jällegi selline nagu kaader, ma tean, kus toas me olime, kust ta seda pole, ütles ja ma läksin ikkagi usuteadust õppima tollal absoluutselt teadmata, mis, mis, mis kasu sellest üldse on täiesti täiesti arulage otsus tegelikult ju. Ja ema andis andeks või, või ei rääkinud mõnda aega teiega juttu? Eks see on olnud selliseid aegu ka mul emaga ja on olnud, aga ka andis andeks ikka lõpuks ja et loomulikult jah, et ema on printsipiaalselt, ütleme niimoodi, et ja ma ei tea, vahel ma mõtlen, et nüüd ta kristlasena vastan, isegi rõõmus minu jaoks üks elu, selliseid liigutavamaid hetki oli see, kui ma tulin, ütleme niimoodi siis piltlikult öeldes oma eksirännakutele tagasi Mustamäe koju sõitsin liftiga kolmandale korrusele ja mõtlesin, et huvitav, mismoodi mind nüüd siin kodus vastu võetakse. Täiesti läbi kõrbenuna. Ja isa oli see, kes ukse lahti tegi, eks mitte ühtegi sõna, mulle mitte ühtegi etteheidet ei öelnud, lihtsalt võttis mind kaissu ja niimoodi me olimegi. See sealsel Mustamäe kolmanda korruse ukse peal on minu jaoks nagu selline nagu kujukas jumala armu kogemine, tingimusteta arm, minu laps, minu laps ikkagi armastan ikkagi. Mis Annika toonase elukorralduse juures ja ma mõtlen siis päris argielu oli teie jaoks kõige keerulisem kahe lapsega hakkama saamine, mis oli kõige suurem väljakutse või siis kõige sügavam madalpunkt. Sügavalt küll ikkagi kõige suurem mure, see, mis ma oma lastele teinud olen. Et ilma isata kasvamine, see oli tegelikult see, mis on jätkuvalt mu jaoks nagu see küsimus, et kõik muud asjad on lahendatavad. Aga siin oli ka mulle väga oluline see teadmine, mida ma ikka jälle lugesin ja millest ma nagu kinni hoidsin, et ka üksi vanema tähendab laste jaoks, kes kasvavad üksikvanemaga peres, on hästi oluline, et neil oleks lisaks väljapool keegi, et ühesõnaga, kui isa ei ole perest et oleks vanaisa või onu või keegi, kes neil oleks mehe kuju ja meie peres oli see niivõrd ilusal kujul mõisa näol olemas, noh, lisaks ka mu vend, kes oli küll kaugele, eks ju. Aga see küsimus ikkagi ajab, mu jaoks on olnud kõige raskem. Kui tüdrukud hakkasid küsimusi esitama, siis mil moel nende küsimustega toime tulite? See on üks huvitav asi, mida mulle üks omaaegne Hollandi päritolu õppejõud kirjavahetuses kirjutas, et on ikka, et seal on vähemalt see eelis kogu selles rumala olukorras, et sa ei saa põigelda kõrvale oma lasteküsimuste eest. Nii mõneski peres, mis tundub nagu, et kõik on väga hästi. Võib-olla ei räägita kunagi suhete keerukusest ja sellest, mismoodi mismoodi asjad elus toimuvad või mismoodi me oleme patused, katkised inimesed ja kuidas. Kuidas asjad võivad minna teisiti, kui me plaaninud oleme ja kuidas saab uuesti jalule tõusta ja uuesti edasi minna ja tegelikult seda ma olen küll püüdnud, et jah, nagu ma lastele väga edasi anda, et ei ole olemas lootusetud olukordi, et võib-olla seda mitte ainult lastele, küllap ka oma hingehoiutöös. Et, et igast olukorrast tuleb välja igast olukorrast, saab jumala abiga, noh uus valguskiir ka sügavamas pimeduses on olemas ja me saame hakkama. Aitäh teile selle vestluse eest oli siiras rõõm. Olev Lõhmus ja Annika Laats ehk isa ja tütar olid täna külas saates käbi ei kuku. Soovin, et tee oleks võimalikult vähe konarlik. Olge terved, kõike head. Aitäh kuulajatele ka, aitäh. Me kohtume nädala pärast. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Annika Laatsi ja tema isa Olev Lõhmusega vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast käbi ei kuku ning seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.