Tuks ainult heliloojale endale mõned säiluvad vaid rahvuslikus muusikafondis. On aga ka neid teoseid, mis kõiguvad püsiva paiga kogu maailma muusikaliteratuuris. Üks sellistest on Zoltan koday šekaid ketrustuga. Erilise koha, mida 20. sajandi muusikas oma Qashqai ketrustube määras. Zoltan koday kaasmaalane, partak 1944. aastal elu lõpul kirjutatud artiklis Ungari muusikast. Meie muusikateosed võib jagada kahte kategooriasse. Esiteks tööd, mis lausa tervenisti või siis vähemalt suuremas osas baseeruvad rahvamuusika temaatilisele materjalile. Ja teiseks omaeneseteemadele kirjutatud teosed. Esimesse rahvamuusikale rajanemasse kategooriasse kuuluvad muuhulgas ka muusikakasvatusliku sihiga kirjutatud teosed. Tähtsaimad sellesse kategooriasse kuuluvad teosed, Zoltan koodeid, muusikalised lavateosed, hari Jaanus ja ketrustuba. See on tõeline Abbott eos Ungari talupojamuusikale mis jääb püsima sajanditeks nagu Stravinski. Püha kevad on vene rahvamuusika ülistus. Qashqai ketrustuba pole ooper selle žanrit täpselt määrata on üsna raske. See on teos lava tarbeks, kus laul, pantomiimi elemendid ja tants esinevad ürgse jagamatu tervikuna nagu seda tänapäeval võib jälgida teibaid üksikute primitiivsete arenguastmel olevate rahvaste külapidudel. Seda lavatükki võiks nimetada dramaatiliseks piltideks mis helilooja on loonud ühehäälset rahvaviiside materjalile. Seejuures on ta teinud seda muusikaajaloos senitundmatul originaalsuse viisil. Teose dramaturgiliselt ivaks on juba ammune tõde et teineteisest lahutatud armunud ikka lõppude lõpuks ühte saavad. Sündmustiku raamistikuks on vana rahva komme. Vaiksetel talveõhtutel oli kolkakülades ainukeseks seltskondliku meelelahutuse viisiks imetatud istungõhtud. Külapoisid ja tüdrukud kogunesid kellegi juurde koju. Tüdrukud Ketlesid ja laulsid, poisid lahutasid neil meelt või ajasid nad hoopis meeli segi. Laulude ja tantsudega. Üsna naiivne looke andis suurele Ungari heliloojale võimaluse mitte ainult eredalt edasi anda rahvamuusika ja kunsti ürg-seid traditsioone vaid ka luua täiuslik pilt inimhinge äärmuslikes sügavustest. Lusti ja kurbus. Naljatleb narritamine, jämedakoeline huumor, värskele üürilisus ja kibe mure, südametunnistuse piinad, surmahirm, nägemuste maailm ja kõike unustav ohjeldamatu rõõm. Shanghai ketrustuba on jutustus elust. Kuid miks siiski väljendus helilooja sellises ebatavalises vormis? Oli ju psalm usungaarikuse De Teumi kontserte ja teiste vokaalia kammermuusika meistritööde autori käsutuses läbi proovitud suurte traditsioonidega-Euroopa muusikama randal rohkusega. Sellele õigustatud küsimusele leiame ka ammendava vastuse, kui reastuva mõned kooda Jänese poolt välja öeldud mõtted. Kõigepealt Ungari kunst ilmus siia euroga basse 1000 aastat tagasi eraldunud ürgses idakultuurist. Ta tõi endaga kaasa idamaise humanismi, mis mõnes mõttes on kõrgemal euroopalikust humanismi käsitusest. Mõned vaatavad Ungari rahvalaulu peale ülalt alla, sest ta on ühehäälne. Kuid ei tohiks unustada, et mitmehäälne muusika on esile kerkinud ainult Euroopas ja sealgi kõigest paarsada aastat tagasi. Nelja viiendiku maailma muusika on ühehäälne. Pealegi nii vana ida kui ka vanakreeka muusikas jõudis ühehäälne muusika sellisele kunstilisele tasemele rütmi ja meloodia käsitluses. Et mitmehäälsus tundub sellega võrreldes mõneti isegi taandarenguna. Teine koode, arvamus. Iga rahvus peab oma klassikaliseks kunstiks sellist kunsti, mis oma täiuslikus vormis väljendab kõige enam Tõeliselt kollektiivne looming, mille juures sümfonietta on ainult kaasautoriks midagi nagu Homeros Kreeka eeposte ja Kreutzwald meie kalevipoja pool. Sõna seletuseks olgu märgitud, et sümfonietiks nimetas 16. sajandi muusikateoreetik Larianus inimest, kes suudab kirjutada olemasolevale meloodiale polüfoonilise või mitmehäälse, saate see lõpuks. Minu jaoks on alati kõige tähtsam olnud lasta kõlada minu rahva häälel. Sellepärast ma püüdsin alati üles otsida vanaaegseid, laule ja viisijuppe ning töötada edasi nende vaimus. Nüüd veel mõned kronoloogiliselt andmed. Sheka ketrustoa esialgne variant esitati 1924. aastal. See koosnes siis ainult mõnest laulust. 1932. aastal töötas koday teose ümber ja lõppvariandis kestab lugu nüüd pea 80 minutit. Seega on Shaga ketrustuba kodaid kõige produktiivsema loomeperioodi sünnitis. Shake ketrustuba muusikalisest küljest kõige paremini iseloomustanud Zoltan kaasmaalane, kaasaegne meelabortab jõuline, laialt voolav, meloodiline konventsioon ülesehituse täiuslikkus, kaasaegsus selle sõna otseses mõttes, mitte banaalses igapäevases mõttes. Koda-l on kõik rajatud ammu tuntud tasakaalustatud tonaalsuste põhimõtetele. Sellele vaatamata on tema muusikaline keel täiesti uudne ja ta kasutab seda keelt senikuulmatut mõtete väljendamiseks. Seega tõestab veel kord Ede vanad kompositsiooni printsiibid pole veel täielikult ammendatud. Nende tõelist sisu ja väärtust võib tunnetada ainult see, kellele on oluline sisemine inimlikkus. Nii palju siis teose sünniloost ja üldise loomust muusika kuulamise käigus, kuulajatega sisuseletust, sest isegi ungari keele oskajaile võib sündmustik jääda ähmaseks. Tekstiks on nimelt üsna mõistu kõnelise laadiga rahvalaulud mis aga väga ilmekalt annavad edasi kõikide tegelaste meeleolusid ühtlasi jagama ka lühiteadmisi osatäitjatest lavale ilmumise järjekorras. Tal on ühtviisi tugev nii ooperi- kui ka sümfoonilise muusika dirigendina. Võõrus kontsertidega on ta külastanud peaaegu kõiki maailma muusikakeskusi. Kaua aega oli ta Viini ooperi juures dirigendiks ja suurimat edu saavutanud Mozarti, Verdi ja Wagneri ooperite ning Beethoveni partokkija koday sümfoonilise teoste interpreteerijana. Istungõhtuid korraldava majaperenaise peigmees peab pakku pugema sest teda süüdistatakse kuriteos, mida ta küll pole korda saatnud kuid sellegipoolest pole tal võimalik tõestada oma süütust. Perenaine ja tema peigmees istuvad vastamisi ketrustoas. Mõlemad üpris kurvad eelseisva lahkumise pärast. Lahkumise embused katkestab naabritüdruk, kes jookseb tuppa ja annab peigmehele märku, et jälitajad on tulemus. Perenaine ulatab peigmehele keebi, kepi ja kübara ning do lahkub akna kaudu. Perenaine läheb ka aknale ja kuulab kaugenema kallima laule. Peigmehe osatäitja Diord mäles võeti rahvusooperis juba 1949. aastal. Mõne aja möödudes sai temast teatri esimene bariton ja peagi saavutust aga ülemaailmse kuulsuse. Don Juani partiid on ta näiteks laulnud Brüsselis, leedemburgis, Viinis ja Berliinis. Uue koomilise ooperi avamisel. New York repertuaaris on kõik olulisemad baritonirollid maailma ooperiliteratuurist. Peale selle on ta suurepärane kammerlaulja ning oratooriumi partiide esitaja. Äkki ilmuvad uksele Sandermid, vaatavad kahtlustavalt perenaist otsivat ketrusaegne seeläbi midagi leidma. Perenaise rolli mängib Daša pette koomlashi. Ta on 1957.-st aastast Budapesti rahvusooperi solist ja on selle aja jooksul laulnud kõiki aldi, dramaatilisi metsosoprani partiisid, teatri repertuaaris. Tal on kõik, mis on vajalik heale ooperilauljale kõikides registrites suurepäraselt kõlav hääl, silmapaistvam musikaalsus ja näitlejatalent äärse bet koomlashi on esinenud ka Itaalias mõlemal Saksamaal ja mitmetes rahva demokraatia maades. Tuppa sisenevad külatüdrukud, kes naljalaule lauldes võtavad. Ahjust tulev less otsivad väljaketvuzlovad ja asuvad tööle. Perenaine nukruse pisut aknal, kuid ühineb varsti tüdrukutega. Tüdrukud märkavad perenaise kurvameelsust. Nende meelelahutuslik, kes lauludest võib arvata ka, et nad teavad nukruse põhjust. Perenaine aga ei saa ikka lahti oma muremeelsusest. Küla tüdrukud kuulevad osavõtlikult mõistvalt tema kurba laulu kaotsi läinud täiust. Sisse jookseb jälle naabritüdruk, kes toob rõõmusõnumi. Peigmees on väljaspool ohtu. Perenaine tõuseb kergendustundega ja võtab juba meelsasti osa ringmängust, mille algatab naabrinaine lauluga sellest, kuidas ta poole krossi seest ostis algul kana, seejärel pesakonna tibusid, seedele, kalkuni, lamba ja tagatipuks veel Seagi. Jätkunuks tal veel poole krossiseid, oleks asi ehk kuningreid joostuni välja läinud, aga sel ajal veel ei tuntud inflatsiooni. Kõikidele elajatele leitakse osatäitjad ja kui kõik poole krossised kulutatud, laguneb ringtantsus keeldunud seltskond naerulaginal põrandale. Naabrinaise osa täidab suusaParlikes võeti rahvusooperisse 1951. aastal. Seniajani laulis ta Ungari raadio ja televisiooni segakooris, kus pöörati tähelepanu ta erakordselt kaunile madalale Aldile. Silmapaistev musikaalsus on võimaldanud tal saada ka tunnustatud tooriumi ja kammerlauljaks. Küllap on külapoisid ära aimanud, kust tüdrukud otsida. Ei taha algul nagu poisse sisse lasta. Sekeldamist kauaks siiski ei jätku ja poisid on peagi toast. Perenaise soovil edendatakse vana ballaadi kahe noore Ilona ja Lasla armastusest. Laasla kurdab emale, kelle rollis on naabrinaine oma armastusest. Sama murega tuleb Ilona välja oma ema ees. Kuid eks vanemad karda oma laste pärast ja peavad paremaks võõrutada neid teineteisest. Ja kord seal ei vabane Ilona enam ellu ärganud Laszlo embusest kooraga, ülistab nende kaunist armastust rahuliku, veidi nukrameelse lauluga. Noormehe osatäitja Joseph Shimandi on 1946.-st aastast Budapesti rahvusooperi esimene tenor. Tema repertuaaris on üle 40 rolli. Koduselt tunneb Joseph Shimandi end ka kõige erinevamates stiilides. Tütarlapse Eva Handori erakordse talendi avastas Zoltan koda ise. Peale konservatooriumi lõpetamist 1964. aastal võeti Eeva andar kohe Budapesti rahvusooperisse, kus ta töötab tänaseni. Asjasse sekkus pikkalinaline kirp. See on üks maski kandev küla poiss, kellesse kõik kohe suhtunud silmanähtav usaldamatusega. Kui teineteise leidnud kloon Ayala Slo embavad ja laulavad oma armastusest siis pikaninaline kirp segab asja jälle ära. Nalja lauluga oma abiellumisplaanidest, mis lõpevad otsusega jääda vanapoisiks. Kirbumaski all on šandor Talcza. Tal on päris tugevad näitlejavõimed ja Budapesti. Rahvusooperis on ta tuntud põhiliselt episoodilised osade ilm käsitajana. Oi, oi oi, oi. Perenaine aimab halba ja laulab kurba laulu meeltesegaduses naisest. Eelaimdus osutub paikapidavaks, sest. Kelle üllatuseks kostab õuelt peigmehe hääl, keda kõik pidasid väljaspool hädaohtu, oleks. Avaneb uks ja sisse tuuakse aheldatud ja käeraudades peigmees. Koos sander mitega siseneb ka keegi ägedastik kätega vehkima naid. Selle etet arutataksegi järjekorras kõik toas viibivad poisid kuid ühtegi neist ei pea vanaeit õigeks. Lõpuks märgatakse nurgas redutavad pikka ninalist kirpu. Tiritakse see sealt välja ja ärarebitud maskilt, tunneb vanaeit. Kirp pannakse samas raudu ja viiakse koos Beimehega ära. Lahkub ka ülejäänud seltskond. Üksi jäänud perenaine nukrutseb ja püüab palvetades rahu leida. Eemaltega lähenevat. Lustilise lauluga külapoisid-tüdrukud, kellega on kaasas ka lõpuks ometi ahelaist vabastatud peigmeest suurun jälle nägema. Mis rõõm, Armot, õnne Edumest enam mitte miski.