Tere hommikust, head raadiokuulajad, mina olen Kristo Rajasaare ja tervitan teid siin nüüd juba viies pühapäev järjest otsa kool 100 erisaadete sarjas ja tänane saade saab olema ühtlasi viimane. Ja miks see sari siis eetris on olnud ikka sellepärast, et Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool tähistab tänavu oma sajandat, et sünnipäeva ja seepärast olen kutsunud siia septembri algusest alates pühapäeva hommikut teen kooli vilistlasi endisi õpilasi, et nad oma kooliaega meenutaks ja siis koos ka musitseeriks. Esimeses saates olid meil külas Olav Ehala, Lauri Nebel, Lembit Saarsalu, Toivo Unt kes käisid koolis seal 60.-te lõpus seitsmekümnete alguses. Teises saates Karl Madis, Heini Vaikmaa, Raul Vaigla ja Toomas Rull, kes olid siis esimesed popdžässiosakonna vilistlased ja lõpetasid kooli 80.-te alguses. Kolmandas saates olid külas minu kaasaegsed 90.-te algusest, 90.-te keskpaigast. Ja eelmises saates siis juba oleme, võib öelda tänases päevas ehk kuues sajandis ja nüüd finaaliks. Tere tulemast, Inga tisler. Tere tulemast Kristina Bianca rantala Andres olema ja 12 on siis vilistlased ja Bianca. Sina praegu veel õpid. Tere, tere. Tere. Inga, sina lõpetasid kooli eelmine aasta ja selles seltskonnas, kes siit üldse viies saates läbi on käinud kõige viimasena, eks eelmine kevad Ehk siis tähendab just 2018. aasta kevadel, mis tunded sind valdasid, kui kool läbi sai, teate noh, see on selline fifty-fifty on ju ühest küljest, et sa nagu justkui teada, et lõpuks see kolmeaastane periood sinu elus saab läbi mingis mõttes sa kaotad seda, sest et sul hakkab edasi ikkagi nüüd täitsa nagu oma elu. Aga teisest küljest on otsa kool ka üks minu lemmikaegu elus ehk siis oli ka muidugi kahju. Ma isegi räägin väga tihti oma sõpradele-tuttavatele seda lugu, et kui mulle vanasti sügis üldse ei meeldinud, siis pärast seda, kui ma otsa kooli läksin, muutus sügisest minu lemmik aastaaeg just sellepärast et saigi hakata käima nendes tundides, mis mulle päriselt meeldivad. Ma õppisin päriselt seda eriala, mis tundus minu jaoks kõige õigem, sest mulle meeldisid ka need, ütleme hektiliselt pausid tundide vahel, kus sai käia koos kursakaaslastega, siis seal kohvipausidel ja kogu see elu oli nii palju ilusam. Ütlen ausalt. Nii et selles mõttes see on ikkagi meeletult lahe aeg. Kuidas sinu tee algselt üldse otsa kooli uksest sisse viis? See on ka üks tore lugu. Ma sattusin Uno Naissoo konkursile siis kuulajana ja see oli see aasta, kui võitis Marten Kuninga tagurpidi vaal. Ja noh, üleüldse kõik need osalejad olid ka sellised, ütleme ikkagi väga tugevad. Nii et mina lihtsalt kuulasin, ütleme, karp lahti seda kogu kontserti ja muidugi see tagurpidi vaal sai ka minu jaoks mingisuguse sellise märgilise tähenduse. Ma isegi esitasin seda teise aasta üleminekueksamil, nii et see on üks minu lemmik, kuid eestikeelseid lugusid. Aga ühesõnaga pärast seda Uno Naissoo konkursid, mina mõtlesin, et selge pilt, see on see kool, see asutus, kuhu ma kindlasti pean tulema. Ja ma samal ajal õppisin veel keskkoolis ja tulingi, tulin kõigepealt tee lõppesse ja see oligi vist äkki, ma ei tea, 11 12 klass õppisin keeleõppes ja kohe pärast keskkooli tulin siis põhiõppesse ja see oli minu jaoks. See oli nii loogiline ja planeeritud, et ütleme, see, mis edasi nagu sai, oli. Võib-olla küsi märkaga kogu see, nagu see aeg oli minu jaoks selge, et ma kindlasti lähen sinna ja see on mu elu üks õigemaid. Otseseid Andres, sina lõpetasid kaks aastat tagasi täpselt nii ja sellise eriala, mis ei ole just väga vanade traditsioonidega selles koolis. No nii on jah, kindlasti ei ole just väga pikalt seal õpetatud, mis ju tunnistusele kirjutati. Minu meelest oligi vist helindaja eriala. Kuidas sa sinna siis otsustasid minna, kas helimees oli sinus juba lapsest saati varakult istunud? No vot, see on ka naljakas lugu, tegelikult ma olen ühest maakohast pärit ja siis kunagi õppisin klassikalist klaverit, mis mind kohe üldse ei puudutanud. Aga mingil hetkel ma leidsin kuskilt sündi ja siis hakkasin nendega toimetama, siis vaikselt juurde, tõin mingeid helipulti kuskilt ja siis sain esimesed programmid, jõle põnev oli, aga siis naeran kaheksandas klassis, ehkki mul tuli mõte, et läheks otsa kooli, eriti ka klaverit õppima siis natuke aega hiljem ma sain teada, et on selline eriala nagu helindus. Siis ma vaatasin, et oi, aga see on ju põnevam. Nii sai, läksin katsetele, päris hirmus oli, aga tegin ära, sest ma olin 16, siis sain sisse ja. Siin ma nüüd olen ja siis sinu kool kestis ilmselt neli aastat ja täpselt neli aastat ehk siis tuli võtta ka neid üldaineid oja, Sagulise, just. Bianka, sina õpid praegu? Jah, lõpetanud see aasta, mis eriala. Džäss popklaver ja astusin samuti põhikooli baasil sisse ja siis nüüd on viimane aasta käes. Kas on kooli peal tunda ka, et selline suur juubel on saabumas? Üsna hea, siin tulevad ju oktoobris uhked pidustused ja vaid, et valmistuma selleks agaralt. Sa ütlesid mulle enne saadet, et sa ei ole mitte ainult õpilane, vaid sa oled ka juba õpetaja, kuidas selline kurioosum on juhtunud? Ja et vot minu jaoks just see teekond otsa kooli, et kui ma väike olin, siis mul oli kunagi unistused, oi, ma olen kindlasti otsa kooli laulu õppima. Et siis põhikooli lõpu poole ma hakkasin hästi palju organiseerimise klaveriga rohkem tegelema ja siis kuidagi juhtus nii et astusin sisse hoopis klassi kalisse kompositsiooni. Mis aasta pärast sain aru, et ikkagi rütmimuusika on rohkem selline minu liin siis läksingi rütmimuusika klaverisse, kuna see toetab rohkem seda just seda kirjutamise ja komponeerimis osa. Aga jah, nüüd ma võin uhkusega öelda, et laulu küll ei läinud õppima, aga sellest aastast õpetan laulu, valikaine rütmimuusika, laulu, eelõppe, eriala ja vokaalansamblit ja siis ka bigbändi. Huvitav, et sulle endale see kõik meelde, mida sa õpetad, sa pead väga pikk ja keeruline rida, Inga, kes sinu õpetajaks sai, kui sa sisse astusid? Kõigepealt oli minu õpetaja Bert pringi, võib olla suure tõenäosusega selle tõttu, et ma olin enne käinud WAF koolis kooris ja sealt me olime ka tuttavad ja noh, ütleme Ma olin selle tehnikaga tuttavad pole, tundus loogiline, et ma satun tema juurde. Aga teisest aastast kuni kolmanda lõpuni õppisin ma Mare Väljataga juures. Ja tegelikult ei saa võib-olla päris hästi hinnata ütleme, õpetajaid, kui ma ei ole õppinud otseselt terve käe all eriala ja noh, tegelikult ka Bert on hea, aga kuidagi Marest sai noh, minu jaoks, et eriti see nad tõlgi kooli ajal justkui nagu teine ema ja, ja. Mulle mulle andis see ikkagi kooli ajal väga palju juurde. See, kuidas ta õpetas, kuidas ta asjadele lähenes. Mulle lihtsalt tundub ka see, et et ta võib olla, oskas paremini läbi näha minu probleeme ja neid nagu käsitleda, et tehagi ühest inimesest veel parem siis sellel alal, millega ta tegeleb ja nii et ma arvan, et ta sai sellega väga hästi hakkama. Muidugi tal on ka kõige suurem võib olla kogemus ja kõige pikem staaž. Aga, aga jaa. Kes need teised legendaarsed õpetajad sinu jaoks olemas, Aid Inga selles kolmeaastases tsüklis. Ma kindlasti kohe esimesena pean välja Mairo marjamaa. Sest et tema on keegi, kellega ma saan praegu väga hästi läbida, minu sõber ja ühtlasi ka me loome koos muusikat, see ongi see, mis see ongi otsa kooli võlu, kus kus ei ole otseselt seda õpetaja õpilase rolli nagu, et see ei ole nii oluline, oluline on see, et kõik lihtsalt naudiksid ja kõik teeksid muusikat ja oleksid paremad muusikud ja just noh, ma arvan, et otsa kool minuga seda tegi ja Mairo ongi üks väga hea näide, kus, kus kus kaob see õpetaja õpilase barjäär ja veel üks nimi, kelle ma tooks välja, on tegelikult Andrus lillepea kes andis mulle valikainet ehk trummi, see on ka üks siis ütleme valdkond, mis mulle on alati pinget pakkunud ja siis otsa koolis on see imeline võimalus õppida valikaineid alates teisest aastast ehk siis näiteks mõnipil. Ja minu jaoks oli kohe loogiline see, et ma võtan trummid. Ja Andrus oli väga-väga lahe õpetaja, ta oli väga soe inimene ja samas ka väga cool inimene. Nii et tema nime ma tahtsin kaera mainida. Sa tahad sulle trummid, pinget pakuvad seda muidugi erakordselt suur rõõm kuulda. Andres, kes sinu õpetakse? Ja seal oli päris palju kujusid, loomulikult, et esimesel kursusel stuudiotööd õpetas meile Raula, kes siis praegu minu teada enam ei õpeta. Ja, ja live heliõpetaja, Rene Keldo. Aga ma arvan, et teine kursus, kui, kui eesti helinduse suurkuju Tanel Klesmend kutsus mind oma tiiva alla, see oli ühtlasi ka õpetaja, siis ütles, et kuule, tule ja teeme asja nüüd. Ja sellest sai selline väga tore, tore suhe, mis kestab siiamaani, et alguses nagu õpetaja õpilane ja siis juba nagu vist kui kolleegid ja põhimõtteliselt on, on siiski talangleskmend, see, kes mind helindus mõttes koolitanud, selleks, kes ma olen, aga väljapool eriala õpet. Vot see oli naljakas asi, et kui ma tulin, siis me veel saime näiteks klassikalist klaverit? Jaa, jaa, jaa. Kui ma olin neljandal üldklaverit täpselt klaverit alguses see oli klassikaline, nüüd minu meelest enam ei ole. Aga siis oli ja, ja minu esimene üldklaveriõpetaja otsa koolis oli Helle Veera Loide, kes kuueteist-aastasele maapoisile sisendus väga palju enesekindlust. Et see oli, see oli niisugune tore, tore ja ja tunnid olid alati väga soojad ja meeldivat. Hiljem vahetasin siis rütmimuusika klaveri vastu selle ja siis siis andis klaverit mulle minu solfedžoõpetaja Tõnu Laikre, keda me kõik väga hästi teame. Ja see oli taaskord ühe toreda teekonna alguses. Tõnu Laikre oli väga hea klaveriõpetaja. Bianka sõna ei saa vist väga lahtiste kaartidega veel rääkida, sest sul ei ole diplom taskus. Pead kõike kiitma võrdselt. Ja olgugi et ja et kui ma siin juba kiitmiseks läheb, siis loomulikult klaverikoha pealt on, mind on õpetanud Irma eespere ja ja Joel Rämmel, Joel on ka see aasta, et nad on minu silmis väga erilised inimesed ja nendelt väga palju õppida võib-olla kõige rohkem mõjutanud üldse ei tahaks välja tuua, otsakolistan kindlasti Tõnis Kõrvits ja Siim Aimla, et Tõnisega oli selline tore lugu, et, et umbes vist esimesel kursusel. Ma käisin, hakkasin natuke vinguma seal õppeosakonnas Aarne Saluveer ja kes seal meil olid, et. Meil oleks vaja rütmimuusika heliloomingut otsa kooli ja siis ütles, et nojah, et kena jah, praegu ei ole kunagi. Ja siis talvel tulid. Nonii, Bianka, et nüüd on. Nüüd on see hetk, et Tõnis kõrvetised palun töötage poole aasta jooksul väljaõppekava ja siis uuest aastast toome selle aine nii-öelda kooli. Ja siis minu jaoks oli nii suur võimalus, sellepärast et Tõnis on ikkagi selline nii-öelda legend orkistreerimises ja omal alal ja üldse mann nii palju temalt õppinud ja siiamaani ongi mina ja saan palju koostööd teha. Tõnis Kõrvits ja Siim Aimla, aga, ja meil on selline tore kombo, ma arvan, et kolmest erinevast generatsioonist vanem generatsioon, siis ehk siis mina. Et erinevad käekirjad erinevatest aegadest. Ma palusin teil tänase saate jaoks nii nagu ka eelmistel külalistel salvestada ekstra ühe loo. Hingas on sinu lugu, mis lugu see on ja, ja kuidas see valik sündis? Tegu on ja siis noh, võin öelda minu loo ka, aga mul olid mõned sõbrad abiks, ehk siis üks nendest on Bianca, kes, kes on siis siinsamas meiega ja ka Taavi-Hans Kõlar, kes mängib kitarri. Aga ühesõnaga, kui tuli see palve valijad, üks lugu, siis mulle tundus loogiline võttagi enda lugu, sest otsa kooli ajal just hakkasingi mina üldse muusikat kirjutama, mitte varem. Et see on ka selline üks suur hüpe minu elus, sest praeguseks ma teen seda praktiliselt igapäevaselt ja see on osa minu elust ja ongi tööst ja maailmast. Aga kuidagi jah, varem ei olnud selleni jõudnud ja jällegi aitäh otsa koolile ja nendele inimestele, kes olid minu ümber, et et ma hakkasin seda tegema. Aga jah, looks valisime berb hipoehk, siis paremad inimesed. Just võib-olla sellepärast, et see on ka nagu hea sõnumiga ja see nimi kusjuures tuli tuli isegi ma võin väga hästi öelda, ma olin ühes kaubanduskeskuses ja nägin poe vitriini peal seda, seda loosungit siis perfo ja ma jäingi seda, ma jäin seisma täitsa natukene vaatasin ja mõtlesin, et Nonii, see läheb, see mulle meeldib ja sellest ma hakkasin nagu kuidagi lähtuma. Nii et räägibki sellest, kuidas kuidas me võiksime olla paremad inimesed ja kuidas kõik algab iseendast ja armastusest iseenda vastu. Ja see tundub selline, ongi kõik kõik, selles loos tundub nagu õiget valida, see siia viimasesse saatesse ka mängima. Sinna poe juurde tagasi pole sattunud lint käes ja pakun teile seda tunnusmeloodiaga. Ei ole, ei ole, nüüd, nüüd on nagu hilja, oleks ma siis tol ajal läinud, võib-olla oleks paremini mõjunud. Ja heli on paika kruttinud siis Andresest täpselt nii. Andres Andres olema rahvusringhäälingu värske helirežissöörina ja salvestasime siis selle või salvestasid ta siis selle siinsamas vanas raadiomajas üle, hoovisid R2 aknast vaadata. Eesti Raadio esimeses stuudios. Nii kõlas Peder Pihl, Inga tislar, Ann Mäekivim, Kalle Pilli, Anna-Maria Rannamägi, Eliise Urke ja Dmitri Nikolajev sky, kes on siis otsa kooli endised õpilased ja praegusest rivistuses koolipingist tuli stuudiosse tõmmata tuntud Karl Pirn, Baume, Paul-Gunnar lorandi ja Kristina Bianca rantala, kes on meil täna koos Inga ja helirežissööri Andres olema, aga stuudios te kuulate Raadio kahte otsa kooli 100.-le sünnipäevale pühendatud sarja viimast osa. Kas ansamblimängu ja pundi tegemist? Seda koosluste vaimu, seda ka ikka õpetatakse otsa koolis jätkudes. Ja muidugi see on, see on ka üks väga suur ja oluline siis õpetus seal koolis, et ma isegi kusjuures üsna hiljuti vaatasin, kuulasin ühte videot, kus ma laulsin siis kui ma olin otsa kooli eel pes. Ja praegu seda vaadates oli selline isegi kerges shokis. Et ma ei mäletanud, et asi nii halb oli, sest et ma ei tunnetanud justkui nagu loo vormi, ma ei tunnetanud üldse bändi, ma ei tunnetanud, millal mingid soolod sisse tulevad, mis praeguseks on elementaarne ja kõik justkui hingavad ühes rütmis. Et mind isegi üllatas see enda tase tollal, mis tähendabki veel noh, seda enam, et, et ühesõnaga mis tähendabki seda. Et kui suur on olnud minu kasv otsa koolis, et, et ma seda isegi enam ei mäleta. Nii et noh, see ongi üks suur ja oluline rasvane selline punkt selles õppekavas. Kooliajal pidusid toimus lavale, saite üldse pidudel? Ei, muidugi ise sai väga palju mängitud ja meil olid vähemalt, et meie ajal toimisid väga hästi sellised asjad nagu otsacoli Ämmid kus sai siis igaüks sai ka lavale minna ja muidugi organiseeritud kütused üldse otsa, koolis on ju väga-väga hea stiilibändide ja kosmägu bändide süsteem, mis nagu nõuab seda, et aeg-ajalt ka lähed kooslusega esinema kuhugi, et niisugused kohustusliku kontserdid. Ja kui punt klapib, siis, siis käiakse ka niisama kooliväliselt ja see ongi selline koht, kus sa leiad endale tutvused ja head sõbrad ja õiged mängijad, kellega siis igal pool mängida. Mul on hea meel, et otsaga liigub hästi kiiresti praegu edasi, et nüüd on tekkinud juurde ka jätkuõppesse. Nii ansambli juhendaja, siis nii-öelda niisugune suund või mitte vist päris eriala, aga ühesõnaga, seda on võimalik õppida. Tule õpetajad kuskil laste muusikakoolis tahad paremini bänditunde anda või õppida, kuidas bänditunde anda, siis sa saad otsa kooli tulla selleks parem, selleks ei olnud võimalust. Aga ja isegi on üks suur ütleme ikkagi vist eriala, mis nüüd sellest aastast see uuendus on tehtud, et produktsiooni eriala, mis, kus on ka kusjuures õppimas paljud otsa kooli vilistlased ja väga erinevas vanuses inimesed ja, ja õpetajateks on ka väga erinevad põnevad inimesed, nii et täpselt et otsa kool aina liigub edasi ja edasi ja kõrgemale. Sa mõtled seda muusika managemendi eriala sellel eraldi ära isegi kui nüüd veel rääkida sellest tunniplaanivälisest ajast ehk siis seltsielust, mis meenub otsa hoovani. Legendaarne koht minu meelest mäletan üks aasta lõpuks veeti pingi teraselt Tallinna linnavalitsuse Porb. Põhjusel no ei, meile meeldis seal peale tunde olla ja mis linnavalitsusele ei meeldinud, et me oleme nüüd mõtlesin, et kui, kui nad pingid ära viivad, et siis me enam seal ei ole. Küll üllatusena, aga mulle tundub, pikemas perspektiivis see toimis, et ühel hetkel natuke asi vajus ära, aga ma nägin, üks pink on tagasi toodud, nii et ma arvan, et see asi saab uue hingamise sisse. Kindlasti Philly Joe's on ka näiteks niisugune koht, mis on otsaga oli hästi tihedalt seotud, et seal olid. See oli juba varem, aga aina rohkem on kõik õpilased, kes õpivad otsa. Koolis on peaaegu iga õhtu Philly Joe's saab neid näha, et kas mängimas kuulamas. Üldjuhul kuulamas soovitan tulla Philly Joe's, seal on väga head kontserdid. Otsa kooli jõulupeod olid ka kõige legendaarsemaid üritused üldse. Ei no selles mõttes muidugi vaata, kui rahvas on selline lõbus ja kirev ja seltskond on nagu oma siis ükskõik, mis üritusega on tegu või, või isegi võib-olla ükskõik, mis nädalapäevaga on tegu siis on alati kuidagi põhjust kuskile minna ja veel siis ütleme hängida, et vastavalt nagu ajaperioodile on alati mingisugune koht, kuhu otsa kooli rahvas alati kogunes, vahepeal oli ka selline koht nagu kelm Velle minu otsa kooli algusajal siis oli see oli ka selline koht, kuhu kõik alati kogunesid. Siis seal ma mäletan, hakkasidki vist jämmid üldse pihta, et iganädalased, ehk siis mitte lihtsalt koosolemised, vaid ka noortel võimalus siis hakata ennast nagu, ütleme laval väljendama ja, ja lihtsalt jämmida. Ja siis liikuski, rohkem sa sinna Philly Joe poole, mis ongi täpselt sama moodi, et tegu on Eesti. Ma ei tea, kas on ainus jazz klubi. Ei ole Tallinna võib-olla tallim just ütleme, tegu on siis võib-olla parima džässklubiga Eestis, kus täna, täna, täna kas tõepoolest on võimalus minna võtta kas üks pokaal või, ja kuulata teisi või siis ise mängima, sattuda? See on, see ongi see, see ongi see otsa kooli nagu keskkond ja muusikute keskkond, et sa saadki kohe nagu ka natukene koolist välja tutvuda teiste muusikutega, sest et me oleme üsna väikeses riigis, et siis on võimalik kõikidel omavahel tuttavaks saada ja hästi. Isaderõõm kuulda, et tänasel päeval kooliõpilastel on koht, kus koos käia, aga saab ka musitseerida, sest omal ajal meie käisime Müürivahe tänaval oli selline koht nagu isola baar, kus lihtsalt linna kõige odavam vein. Ja seal sai istutud tõesti õhtute kaupadele kooli. Aga kahjuks seal ei olnud lava ega võimalust pilli mängida, nii et et see pigem jah kujunes, nagu sa ütlesid pokaali tõstmiseks. Andres, Sa ütled, sina tulid maalt, teie, kas teie olete linnatüdrukud? Mina olen sihuke nii-öelda Raumalt ja võrust pärit, et kahest kohast kombo maa jama. No mina siis esindan siin uhkelt pealinna. See on jõuda, et kas otsa kooli ühikas on üldse tänapäeval? On küll, jah, no selles mõttes, et oma ühikat oma kolka tol ajal. Võimalus minna ühikasse. VHK ühikas vist on see peamine koht, kuhu kuhu paigutatakse majandus kaks nädalat elandist. On ka kuulda olnud midagi uue aja Sis legendaarseteks, tühika pidudest ei ole ka saunategemise traditsioon. Huvitav on nüüd siis unustuse hõlmas? Ühikakööki tuleb siis püstitada laudadest ja toolidest saunalava ja siis kõik gaasiahjud lahti teha ja siis hakata leili uhama. Ei, selleks on peekri baari tasuline. Käega. Ka teeme vastase muusikute juurest, minu lemmik asi ongi see, et nii-öelda reede, laupäev on pigem just siuksed tööpäevad, et siis siis on just rahulikum, et pidupäevad on just kas teisipäev, kolmapäev või neljapäev nii-öelda need jämmiõhtud ja asjad, et seal muusikute juures minu lemmikasi. Kõige lollim asi võib-olla, mida ma mäletan, selline asi, millest raadioeetris rääkida, oli vist see küna eeskätt? Ei mäleta, mis, mis kambaga see oli, aga mängisime otsa kooli fuajees, see oli mingisugune õhtune aeg. Ma arvan, et üks viis minutit ennem ennem kooli sulgemist mängisime dinosauruseid, ma arvan, et see on kõige lollim asi, mida üldse on otsa kooli fuajees kunagi tehtud. Mäletan mingit garderoobi riidepuud olid ka kaasatud. Mäletan üks, astume, ostsime kõvasti Vestmanni ärist ja siis läksime edasi Harju mäe peale, siis me lasime köifitseeri pudelit sinna purskkaevu tühjaks siis Vabaduse väljakult, nendest nendest kaevuaukudesse tõusis vahtu igale poole. No väga vaimukas aga. Jah, no ma minu lemmik asi otsaga juures on üks kindlasti, sest ta on valvelauatöötajad, et just, et armsad Paulia, Merle ja virve virvet sellest aastast kahjuks enam töötamas ei ole, et nüüd on uued näod kajad ja aga aga, ja just et nende jutt lihtsalt Pauli ja Merle, eriti kui sa oled, et nagu saate väga hästi läbi, siis sealt kuuleb, kes seal on eriti põnevat juttu, kas või koristajate kohta, kes kellelegi tüli on küljes. Oih, keegi varastas jälle seepi. Seal, seal kuuleb kõike põnevat, on nii armsad inimesed ja kui sa annad selle võimaluse nendega endal nendega tutvuda Duda, siis on väga rikastav ja sihuke teeb igapäeva toredaks koolist viimasena ära lähed, siis saad alati koos Pauliga Minne. Tšau ja näeme hommikul ja te olete sellega hommikul vara koos koolise, oi, kuidas seal läks, ja see on ainult rõõm ja selline tore, toredad inimesed. Just et ongi, et isegi siis valvelauatädi või unustab sinu sõber, et kogu see õhkkond otsa koolis ongi selline, et kõik on omad. No teie olete nüüd ühed nendest viimastest õnnelikest, kes said õppida ja sina saad õppida ja ilmselt võib-olla üks kursus veel saab õppida selles vanas eas otsa koolis, enne kui tuleb siis ikkagi grandioosne muutus, millest räägiti nii minu kooliajal 30 aastat tagasi, kui veel varem ühendamisest balletikooliga ja kõvasti tehti nalja, kuidas me kõik hakkame kiki varvukil käima tunnis. Kuidas teie nüüd vaatate sellele tulevikule otsa, mis mis järgmiste põlvkondade otsa kooliõpilasi ootama hakkab? Ja selles mõttes on ainult hea meel ja see ongi normaalne edasi liikuda ja luuagi üks hetk, uus hoone. Aga meil oli see au õppida ikkagi selles vanas, selles justkui mälestusterohkes majas vanalinnas. Et seal on kindlasti nagu oma suur ajalugu ja oma võlu ja soe selline mälestuste meri. Aga, aga noh, see on arusaadav, et mingid liikumised peavad toimuma ja uus maja on ka kindlasti väga suur ja lahe asi. See on üsna vastuoluline teema olnud siin üldse muusikute seas otsa koolis ka, et eriti osakondade vahel, et klassikaosakonna rütmimuusika osakonna arvamus on olnud kogu aeg totaalselt erinev, vahest ka ühtil. Et mina arvan kindlasti just rääkides siis rütmimuusikute poolt, et on see väga hea asi, kuna meile ju tagatakse kõvasti paremad stuudiod, stuudiod, onju, et praegu meil on, meil on üks ruum ja üldse kõik need bändiruumid ja asjad, et see, et neid tuleb numbrites rohkem, on üks asi, aga see kvaliteet üldse see, et sa saad kuskil harjutada, ilma et sa kuuleksid, et kuskil kolm korrust üleval pianisti mängimas, kõrvalruumis, kitarristi vihast karjumas, et ei tule välja. Et siis see on ju privileeg, kui saab harjutada rahus. See on oluline ja, ja kindlasti on see vajalik, selline edasiminek. Teisest küljest on muidugi kahju, et et järgmised kursused ei saa seda sedasama vaipimis, meie saime, aga, aga ma arvan, et see ongi võib-olla selle asja üks võludest, et see jääb, see jääb ajalukku ja see, see maja ja see ajastu jääb nagu legendaarseks Ingasutadelt. See maja mälestusi täis, kas mingid legendid elavad edasi ka, mida teie olete kuulnud nüüd oma kooliajal, et mis seal varem toimunud on? Minu jaoks näiteks olid põnevad põnev legend näiteks see, et, et ma veedan hästi palju aega otsa koolis ühes ruumis siis A, null, üheksas sellest on saanud väikest viisi ehk nii-öelda minu kodu, minu kabinet, et seal on, ma olen, seal on, olen toonud pool oma elamist sinna. Aga seal vastasruumis oli, on praegu pilliladu. Aga seal on väga põnevaid asju juhtunud üldse tiks ilmselt mihkel võib-olla on rääkinud ka sellest Mihkel märganud ja tema oma nende kursakaaslastega ehitasid nullist üles selle selle ruumi ja ruumi prooviruumi ja, ja siis aeg-ajalt vahest kui mihkel satub, korista, näitab, näed, mina tegin selle seina seal, mina olin selle ja selliseid vahvaid, et nagu legende, just, et tead, tead mis siin enne oli siin enneli paar nendegi p null ühest et umbes praegu siin on jah, prooviruum, aga kunagi sõitsin. Me pidime selle kinni panema, sest kõik õpetajad, täiskuu. Sellised legendid on minu arust nii toredad ja ma kujutan ette, et kui kunagi 10 aasta pärast on ka meie ajast siukseid legend, ah tead, kes siin käis? Et loodetavasti. Mina jällegi, kui lauljana olen meelde jätnud sellise loo et siis praegusena tuntud näiteks Kaire Vilgats ja Dagmar Oja ja Kadri Koppel ja kui nemad käisid otsa koolis, siis, et oligi kuulda just nende laulu ja naeru üle nende koridoride ja trepp pide. Ja siis me oleme nagu oma tüdrukutega, kes meie laulu ühel kursusel olime. Kuidagi üritasime ennast võrrelda nagu nendega, et äkki äkki meie oleme need oma ja need Kaire ja Dagmar, et et meie sattus ka kuidagi väga lahe punt kokku, esiteks lihtsalt see nii erinevad inimesed ja nii erinevad lauljad, aga samas sobisime nii hästi kokku, nii inimestena kui vokaalselt. Mind näiteks mõjutab väga see legend Kustas kikerpuust mõelda, et kuidas tema kunagi tihtipeale just need vanemad, õpilased, lõpetajad räägivad, et ja et kui kiker kuume kikerbuumi lõpetas, siis oli meil selline nii-öelda intensiivrühm, mis mul, see kõlab juba nii põnevat, mis mõttes intensiivne džässi, intensiivrühm, selliseid, mis te seal tegite siis kõik need räägivad, kes seal käisid juurikas ja ongi jälle märganud ja näed, et ja et me tegime seal siukseid asju ja selliseid diktaat ja need on nii põnev kuulata ja ausalt öeldes kadedust peale intensiivrühm, mida teeks ise saaks praegu sellist nii-öelda intensiivset kooli, eriti Kustas kikerpoolt, kes on minu silmis väga suur eeskuju. Kindlasti legend. No sellise positiivse noodiga on ainult suur rõõm seda sarja lõpetada. Aitäh, Inga, Bianca ja Andres. Ja palju õnne siis, kallis koolivend ja kallid kooliõed otsa kooli 100. sünnipäeva puhul. Nüüd siis lõpusõnad, mida soovite oma koolile? No ma soovin lihtsalt seda, et, et seesama energia, mis on otsa koolis alati olnud, et see ei kaoks kusagile ja et see, ütleme näiteks see uus hoone võib-olla tooks veel rohkem seda, seda värsket ja mõnusat energiat, et just otsa kooli võlu võib-olla oligi see, et ükskõik, kus sa ka ei viibiks koridori peal, siis kogu aeg on kuskil mingi muusika ja mingi melu ja selline hea tuju, et lihtsalt see jääks. Ma soovin kindlasti see omade hoidmist just selle koha pealt, et muusikud on ikkagi minu arvates väga teist tüüpi inimesed ja neid peab mõistma ja minule meeldib see, et otsa kooli ringis kõik mõistavad ja hoolivad üksteisest ja saavad aru, et umbes oi sul sul oli see mäng saanud, san, okei, me võime teha järgmine näiteks kõik need õpetajad, kes seal on Toivo Unt ja ja kõik need nii-öelda vanema generatsiooni, näed, et nad jääks edasi ja jääks meile hinge. Et pidevat arengut ja omade hoidmist, siis. Mina soovin ilusat üleminekut järgmises ütlemises otsa koolivormi. Ja, ja tänan otsa kooli selle eest, et ta tegi minust selle inimese, kes ma olen. Aitäh teile, koolipere ja endised õpilased ja õpetajad hakkavad siis sajandat sünnipäeva tähistama Kultuurikatlas 12. oktoobril. Vähem kui nädala pärast kogu otsa kool, 100 sari on järelkuulatav. Raadio kahe koduleheküljel. Mina olen saatejuht Kristo Rajasaare ja tänan teid kuulamast ja soovin siis otsa koolile kõike kaunist. Väga kena. Mis on särav, mis on kes on tark ja kes on lõpp ja kus on algus, kus pimedus, kus valgus. Sel. Aastal laadse kuid.