Taali kahe Maarja Maarja. Ma olen väga suur kalasõber. See tähendab, et ma ei püüa neid, ma ei osta neid poest, ma ei söö neid ega nende marja, mis on mõnevõrra üllatav, sest üks mu lapsepõlve suuri unistusi oli saada merekaruks ja minna merd kündma nagu Herman Melville romaanis Moby tekk, mida ma väga innustunult lugesin, sellelt küll räppisid vaalu, nii et hoia ja keela, aga mina hakkasin selle raamatu tuules hoopis vaalu väga armastama. Ja mitte mingil juhul poleks tahtnud mitte ühelegi neist halba, poleks tahtnud neid ka küttida. Ja teismelisena sattusin suviti igasuguseid huvitavaid töid tegema. Tahtsin teetruupi, kord langetasin võsa ja suvel rikkasin kalalaevale sokutada Kaberneeme sadamas, nimelt oli kaks väikest traalerid randtiir ja need käisid pidevalt merel. Kilupüük küll päris Moby Dicki mõõtu välja ei andnud, aga minu jaoks seda parem. Lootust, et see avantüür kord tõeks saab, andis asjaolu, et traalritega tegutses mu venna toonase pruudi isa. Kes aga minu uurimise peale ei öelnud, muudkui, et naine laevas, laev põhjas. Seega traal Ri elu saladused. Vaata küll, aga lubas ta mul kaasa sõita, kui kaatriga merepäästjaid tegema läks. Muidugi ainult siis, kui seda merepäästjad sai teha ilusa ilmaga kes vajavad ilusa ilmaga merepäästet. Ükskord oli meil ilus vägagi ilus päikeseloojanguretk Pedassaarele, kuna seal ootas ees svipsis seltskond, kes oli oma bensiini ära kulutanud, aerud ära kaotanud. Ilmselt head neil niigi läits. Igatahes nüüd, kus ma olen täiskasvanud inimene ja ise oma saatuse sepp, olen ikka jõudumööda ainult merele. Need on ainult mõned aastad tagasi, sain box Paaladega hängida või õigemini nemad mängisid meiega. Olime väikese paadiga Vancouveri lähistel vetel lootuses kedagi näha ja, ja meid märkas viiene vaala perekond, kes siis tund-poolteist uudistas ja üsna lähedalt oma ilu näitas. Neid oli imelised mustvalged mõõkvaalad. Hiidlased, see ei ole nüüd kalamehe jutte ka päriselt, nad on väga suured, isasvaala seljauim oli ikka palju suurem kui mina. Et kui sa sealt veest välja tuli, siis ja, ja siis meil oli väikene, alga ike lapsukene, kes ikka hüppas eriti innukalt, tal oli palju energiat. Ja niiet vaalad vähemalt ühe korra nähtud haikalasid päris vabas looduses rohkem näinud ei ole. Kui siinsamas Kaberneeme lähedal Salmistu rannas, kus paar tükki terve suve mulle jahti pidasid oli päris tükk tegu, et igal suplus korralik õigel ajal kaldale jõuda. See väga haige küllane lapsepõlves või oli tookord, kui ma sattusin lugema raamatut hairünnakutest? Loomulikult seinalige. Aga ükskord on Eestimaal kala mind rünnanud, kyll. Olin krapsakas koleerik ja kui õngemehest sugulane tõi meile suure haugi, siis ma läksin seda kraanikausi juurde uudistama sest ma ei olnud sellist elukat varem nii lähedalt näinud. Küll aga olin ma kuulnud, et ta suu on väga huvitavalt sisustatud, et hambad pidada, olla erinevad eri vanuses, sest et haugidel näed, kui vahetuvad. Ja suund olla neil mitte otse üles. Kui meil inimestel vaid kurgu poole kaldu, et saak põgenema ei pääseks. Keppisin siis hästi ettevaatlikult sinna haugi täis oleva kraanikausi juurde ja väike näpuka oli juba vaikselt havi lahtise suu juurde jõudmas. Kui purikas ootamatult lõuad kaku, lähikadusin sealt muidugi 1000 nelja ja mine tea, võib-olla see minu tahtmatus kala süüa ja huvi teda pigem kaugeltki. Ta ongi pärit tollest hetkest. Aga vahest mängib rolli ka asjaolu, et olen kasvanud keskjutte sellest, kuidas meie kalavarudega on kehvad lood. Kuidas, kui maailmas on toimunud ülepilk ja kuidas kalakasvandustes tulevad stressis isendite rümbad täis ravimeid. Ka vabalt ujuvad Läänemere kala peetakse mürgiseks suuremaid eksemplare väga sageli siia ei soovitatagi. Sattusin hiljuti vana vähipüüdja jutusoone peale ja ta oli üsna rahul olema, et nõukogude ajal, kui tema noor oli, võis vähki püüda nii palju kui tahtmist, ei küsinud keegi kunagi mingit luba, jõed lausa krõbisesid saagist, nii ta rääkis, kütta ja püüa tema püüdiski Läks aga jõele ja krabas kaasa nii palju vähki, et ei jaksanud enam äragi süüa. Aga mis nüüd? Esiteks ei saagi siis minna, kui lust peale tuleb, aitab luba taotlema. Ja tagatipuks pole jõevähi haisugi. Tema jutu mõte oli siis, et vaat, kui kehvasti ikka Eestisse kõik korraldatud on, võrreldes varasemaga taotleb papreige, mine tühja jõe äärde. Vanasti, aga ei mingit dokumentidega mässamist. Mine, kui tahad tassi, kas või kogu külale. See, et nende kahe asja vahel mingi põhjus-tagajärg seos on talle pähe turgatanud. Jõgede järvedega on omad lood, aga seda üldist elu, vaesust meie merevees võib igaüks küll ise kogeda, kui suvel suplema siirdub. Sageli saab niimoodi ära ujutada peale kujuteldavat haide, mitte kedagi kohtagi ja kui siis äkki mõnd tillukest Togaliku vetikate vahel. Nii et täitsa tühi klaaria, kuidagi õõnes on see meie rannikuvesi, kui nii võtta. Seen muideks pole aga üksnes saastatuse see. Läänemeri on lihtsalt väga eriline. Läänemeri kui vähesoolase riimveega vetevald on oma suurtest sugulastest ehk ookeanidest tohutult palju noorem ja ka palju väiksem. Nii et evolutsioon lihtsalt ei ole veel suutnud siia voolida väga palju liike. Kes naudiksid seda veidrat, ei liha, ei kala soolasest, mis jääb järve ookeani vahele. Kõik need kilud, kõik meie räimed, lestad on selles suhtes tõelised teerajajad ja originaalis head. Ja me peame nende kuraasi üle rõõmsad olema. Vaat niimoodi kinnitas mulle Eesti Teaduste Akadeemia, ent Tarmo Soomere, kui temaga hiljuti suppi keetsin, kalasuppi muideks miks me seda kalasuppi keetsime ja kas ma seda ka sein, saate paari nädala pärast näha ETV ekraanil jooksvast saatest uudishimu tippkeskus, kus muideks eelmisel nädalal neljapäeval oli peateemaks see, milline on Eestimaa kalade tundeelu. Näitasime seal kala, trenažööri ja Tallinnas leiutatud maailma kõige paremad kalakaameraid, mis suudab võimelisi nii hästi eristada. Teadlased saavad konkreetsetele isenditele lausa nimed panna ja nende elukäike jälgida mitte ainult siin Eestis, vaid ka mitmetes teistes Euroopa riikides. Nii et mine tea, äkki sulistelt mõnes jões käiks mobiidik.