Tere ja rõõm kohtuda kuulajatega käbi ei kuku, toob teieni lood mikkude perekonnast, keda esindavad isa Aarne ja poeg Mart teatrimees Arne Mikk on oma elu pühendanud rahvusooperile Estonia. Ning nagu peagi selgub, jagus isa panust kodusesse ellu, sealhulgas poja kasvatamisse selle võrra vähem. Ehk iga pojad Jaak ja Rein on omal moel kokku puutunud. Teatri ja muusikaga on isa Aarnega kõige sarnasem jäljerada mardil. Tema muudest tegemistest on silma jäänud töö reklaaminduses ja kultuurse motobande koosseisus. Maailma vallutamine, aga selle saate jutud keskenduvad perekonnale ja Estoniale, milleta lihtsalt ei saa. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Aarne tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Aarne, ka on kaasas üks poegadest, Martha, rõõm näha. Tervist. Aarne, kasutades juhust. Mart saab iseenda eest rääkida, õige varsti, aga uuriks muude poiste laste kohta ka. Kes on nemad ja kuhu oma eluga praeguseks jõudnud. No minu vanim poeg on Jaak Mikk tegeleb et kinnisvarahooldusega muretseb, et oleks kõnniteed puhtad ja ja torud terved ja on omamoodi aidanud ka mõlemale vennale elamispaiga leida. Tallinnas ja noorem poeg Rein Mikk on rahvusooperis Estonia Projekti juht. Otsib sponsoreid ja korraldab üritusi. Nad kõik on kuidagi ümber teatri liikunud või liiguvad. Kas isa südamele on olnud see tähtis moment, et keegi poistest keegigi kõnniks sama jäljerada, mis teist maha on jäänud? Ei otseselt ei saa öelda, sest me ei ole kunagi sundinud oma lapsi näiteks varakult pilli piima või sporti tegema. Nad on teinud seda ja see on nendele olnud nagu meelelahutus, ka muusika tegemine, kuulamine. Kuna me elasime siin Pirita jõe kaldal, siis üks oluline moment oli meil abikaasaga, et kõik õpiksid ujuma, et süda oleks rahulik, kui keegi läheb üksinda jõe äärde ja nad on kõik käinud ujumiskursustel Mart, isegi Eve Maurer juures ujumisspordilaagris ja nõnda edasi, et selle me oleme küll nagu südameasjaks võtnud, kõik püsiks. Veebel. Mart samalt poolt kinnitab neid sõnu, et justkui muusikat vägisi õppida ei tulnud, aga ujumist peaaegu, et küll. Mina arvan, et sellega on kõige toredam fakt, see tarne ise eriti hästi vee peal ei püsi. Sellepärast tahtsingi tagalat kindlustada. Meie jaoks oli kunagi suurüllatusest mee teada, Aarne õpetas meid ujuma. Ja siis ühel hetkel vist kohtusime, ma arvan lahti, Sarne tegi seal tööd ja sõitsime Savonlinna ja, ja seal oli seal suusahüppemäe all oli väliujula. Ja siis vaatasin, et mismoodi Arne ronis ühes otsas kuidagi trepist üles, teises otsas kuidagi jälle alla ja siis küsisin ema käest, et miks ta niimoodi teeb. Ta ei oska ujuda. Aga seal kohas, kus ta meid ujuma õpetas, seal oli lihtsalt tal ulatusid jalad põhja ja siis teoorias oli ta kõva. Mina olen supleja tüüp ja mulle meeldib vees käia. Teooria on teinekord väga tähtis ja minu meelest on see väga ettenägelik mõtlemine. Ma olen alati just kaalunud seda, et huvitav kas perekonnad tajuvad seda riski, kui nad valivad elukohaks endale mõne veeäärse paigad. Aga kas seesama üks näide on lihtsalt üks juhuslik, kas sinu arvates isa kohta või see räägib midagi suuremat temast, et on see talle iseloomulik niisugune mõtlemisviis? Absoluutselt, ja ma arvan, et ta on selle meile ka osavalt edasi kuidagi andnud, et see ongi tegelikult hästi oluline, et ka ettevõtluses on oluline, et sa, sa ei tohi kunagi võtta endast tööle väiksemaid inimesi, sest varsti, kui igaüks võtab endast tööle veel väiksema inimesi, siis varsti päkapikkude firma. Aga kui igaüks mõtleb sellele, et see, kes tuleb minu järel Peaks olema minust suurem ja nii igaüks, siis tuleb sellest varsti hiiglaste firma. Läheme lapsepõlve Aarne ja kui te lasete silme eest mälupildid läbi nii kaugele tagasi, kui te mäletate, siis mis, kes teile meenuma hakkavad? No ma olen sündinud aastal 1934 kaua aega tagasi Mulgimaal pahuvere külas. Meil oli väga suur talu 80 hektarit kulaklike majapidamine, nagu hiljem selgus. Ja isa ema tegid hommikust õhtuni ise kõvasti tööd. Maja, kus me elasime, oli võrdlemisi vilets. Isal oli juba palgid valmis ja koht välja valitud, kuhu peaks tulema uus elumaja. Saunade jõudis ehitada uue, aga siis tulid kõik need sõja-aastad. Ja noh, lõpuks 47 48, me pidime sealt alust ära minema, aga kui ma vaatan mõnda pilt tee sellest ajast, siis mulle tundub, et kuskil kuue, seitsme aastasena ma mäletan, et kuidas me vedruvankriga sõitsime Paistu surnuaiale. See oli suvel üks selline rituaal, et surnuaiapühal käidi, kõikide talude inimesed tulid sinna kokku, rääkisid istutasid lilli. Ja võib-olla veel üks, et minu isapoolne vanaisa elas meilt umbes viis, kuus kilomeetrit Tuhalaane poole vahel jõuluõhtul mindi sinna. Ja seda kojutulekut ma kuidagi ka tajun, et kui väsinud laps istus saania, tõmbas selle sooja teki üle, siis ta varsti jäi magama sinna koolis käimist juba natuke, võib-olla hiljem. Tuhalaane algkool oli meilt viis kilomeetrit eemal, talvel tuli elada internaadis. Suvel käisime jala või hiljem ka juba bana jalgrattaga koolis ja ma kujutan praegu ette, et mida me seal võisime õhtuti teha, internats õppida oli suht koht vähe. Aga seal oli yks järv, valgus, mängiti jääpalli, lasti kelguga mäest alla. Ja tegelikult mulle kuidagi meenub, et mingisuster ring. Mänge tehti ka kindlasti aga no mingit telekat või raadiot või seal koolimajas ei olnud palju. Kui keegi hakkab rääkima vedruvankrite ste saaniga talvel sõitmisest, siis see kõlab ikka tänapäeva põlvkonnale nagu ma ise sihukese mõnusa romantika, et eks see on midagi niisugust, mida taga igatseda või et sellega seonduvad Ki helgelt. Lapsepõlvehetked huvitav, eks mingil määral küll ja kunagi ma väga tahtsin oma lastele korraldada kuskil jõulude ajal saanisõitu aga siis joon siin lund ei olnud, hobuseid ja Hiiumaal oleks veel võimalik olnud seda teha, aga sinna me jõudsime tükk maad hiljem. Et mingisugune nisu natukene. Kui tänavust talve vaadata, siis oleks tore, läbi lume sai seda. Aga need jäävadki mälestuseks ja neid ei saagi reaalselt edasi anda. Kui koduks on talu 80 hektari maaga ega seal erilist hõlpu vist olla ei saanud, see tähendab te pidite ise käed üsna varakult ilmselt külge panema. Ühtemoodi nii ja teist modina. Karjapoisipõlve mul päriselt pole olnud, sest meil oli juba isa hoolitsenud selle eest, et karjakoplite loid traataiad ümber hommikul tuli neid sinna ajada, vahel tuli hobuseid heinamaalt koju tuua. Ja üks periood oli nagu konkreetsem kuskil 1945, kui juba venelased olid sisse tulnud, uuesti võeti isa millegipärast Paldiski sadamat ehitama Viljandimaalt kuskilt oli nagu nõukogude armee teenistuses, aga tegelikult see oli tööpataljoni tegevus. Ja siis ma olin ju nagu kuskil 11 12 aastat. Vaat sellel hetkel ma pidin külg tegema, talutöid kõvasti, eriti mulle meeldis muidugi loorehaga tööd teha, et hobune on ees ja see kraabib heina kokku, siis ma vajutan pedaali peale, see rada tuleb maha. See oli nagu uhke töö. Ma just mõtlesin, et kas ma kuulsin õigesti, et sõnad meeldis ja see oli, see oli tore töö. Erinevalt mõnest teisest. No ega rohimist ei ole vist ükski laps armastanud ja, ja seda nagu ma eriti ei mäleta, aga, aga iki peenraid tuli puhastada. Muidugi, mis sa teed, seal on vaja seda teha. Olite te päras üksik laps? Ei, mul oli vend Vello, kes siin ka raadiomajas kaua aastaid töötas eelmisel aastal lahjuks, lahkus meie hulgast. Ja oli veel üks väikevend, kes sõja ajal suri kaheaastaselt. Tema päris niisugune üksik poputatud laps pole olnud. Mida te oma vanemate kohta ütleksite, oli teie kodune olemine, mis sõna me kasutame range, kuidas teiega ümber käidi, lastega? Ei olnud range, ema nõudis küll, et, et tuleb õigel ajal tulla koju, kui on midagi lubatud ja ükskord ma olen vitsu saanud tema käest, sest ma läksin kusagile naabripoisi juurde mängima ja jõudsin tagasi kuskil hilja pimedas ema oli Õues närveeris. Kas on midagi juhtunud? Aeg oli selline ja siis ma sain õpetuseks paar laksu vitsaga, et edaspidi seda enam ei juhtuks. Aga muidu muidu oli meil väga rahulik ja heatahtlik pereelu. Kas te mäletate ka, mil moel vanemad püüdsid ellusuhtumist ja mõtteviisi kuidagi kujundada, et oli neil selleks esiteks üldse aega muude toimetamiste kõrvalt ja ma ei oska konkreetseid näiteid tuua, aga noh, nii-öelda mingeid põhimõtteid oma lastesse süstida, et kuidas elus hakkama saada. Ma arvan, et üks asi, mis on meeles ja mida ma olen ka jälginud et ema ütles alati, et võlg on võõra oma, ära ela üle jõu. Kui sul ei ole vahendeid, raha või võimalusi selleks, siis ära pinguta, ela jõukohast elu ja ma arvan, et ma ei ole ka hiljem midagi järelmaksuga ostnud, ühe vana pianiino ostsime, mille mardile andsime pärast ja seal ma maksin, ma tean, iga kuu nendele tuttavatele 10 rubla aga muidugi oli seda majat, kas ma kogun raha võima, ostan midagi jõukohast, vot see on küll üks üks põhimõte olnud ja ma arvan, et ka Mart võib seda kinnitada, et kogu see kodu ehitamine siin Tallinnas, mida minu isa alustas ja mida me aegamööda oleme edasi viinud, laiendanud, et see ei ole ka võimalik olnud, et võta mingit laenu tollal olnudki laenu võimalik võtta. Aga on palju tehtud, ise tööd ja, ja seetõttu ka palju asju hiljem välja vahetatud, aga tollel hetkel ei ole üritanud hüpata oma võimalustest. Üle, kui me räägime sõjaeelsetest aastatest, siis viige meid oma koju ekskursioonile uksest sisse astudes. Mida seal silm näha, võise kõrv kuulda, millega vanemad tegelesid, millega lapsed tegelesid, mis, mis teie kodus toimus. Lisaks vanematele ja, ja minu vennad elas seal veel minu emapoolne nagu vanaisa, kes oli juba rohkem käis ka vahel karjas, aga tema nagu enam aktiivselt tööd ei teinud, hoolitses kodu eest. Kui me läksime näiteks oma elamu uksest välja, siis kusagile alla vasakule jäi saun siis seal otse ees oli heinaküün loomalaut. Paremat kätt olid ait ja veel paremat kätt oli juba moodsam laut, kus sõnnikut viidi välja selliste vagunetidega ja meil on küllalt suur kari ja isa ema ka seda uut elamut, silmad vees pidades üritasid raha saada piimanduse ja teraviljaga. Ja see põllumajandusvärk oli juhet külas. Meil oli endal kõik traktor ja külvimasin ja heinaniiduk, aga rehepeksumasin käisk talust tallu, see oli selline talgutöö, et kõik külaelanikud käisid kordamööda abiks. Ja veel võib-olla üks niisugune kvaliteedi küsimus oli see, et kui piima viidi meiereisse, vaat sellega tegeles vanaisa tihti veel viis hobusega piimapütid sinna. Ja seal oli üks kummaline asi toda aega arvestades seal vahel, mõnel päeval tehti puhtuse kontroll, iga talu pidi oma piima laskma sellisest filtrist läbi ja need filtrid pandi pärast seina peale. Ja ma arvan, et see oleks suur häbi olnud minu emale, kui tema filter oleks must olnud või midagi. Et sellepärast üritati neid ka talutöid teha korrektselt. Ja Mart on vahel meelde tuletada ühte minu jutustus, et vanaisa, kui siis piimaraha maksti, tema läks kohalikku külapoodi ja ostis ühe väike keset prantsuse konjak maid. Aga miks ta ei olnud suur viinavõtja ühe väikse prantsuse konjaki, ta tahtis osta? Mulgimaal ikka pidi tagakambris olema konjakiga seal viina jälle. Mart su enda mälestused isapoolsete vanavanematega seoses Me olime selles mõttes ka nagu selline talupere, et seal oli koos mitu põlvkonda. Oli ka aed ja väikest viisi ka loomi ja kodulinde ja kuni mesi lindudeni, lõpuks aga ütleme, et see selline talumajapidamine vaikselt aastate jooksul hääbus, aga see põlvkondade elu oli küll. Samas majas, elasid Aarne ema ja isa Aarne vend Vello ja siis minu ema ema, ikkagi kõik põlvkonnad ninapidi koos ja ja see on ka põhjus, miks näiteks vanem vend Jaak ja mina kunagi sattunud lasteaeda, millest mõnes mõttes oli kahju, aga teisest küljest olen ma kuidagi sellega väga rahul olnud. Ehk sa said palju aega vanaema ja vanaisaga veeta, eks? Ja ja vanaisa oli muster vanaisa. Tänapäevastest vanaisadest ei saa selliseid lugusid rääkidagi, olgu, andku Aarne mulle andeks ja andku minu lapselaps andeks, et sellel ajal ikkagi, kui inimesed läksid, et nii-öelda pensioni pidama, siis nad olidki pensionil ja tegelesidki lapselastega. Vanaisa õpetas meile puutööd, jalutasime koos metsas, kuulasime linnuhääli, meisterdasime täpselt neid vilepille ja, ja tegime vesiveskeid väikestele ojadele. Selles mõttes oli ikkagi täiesti muster vanaisa ja vanaema samamoodi. Lisaks omandasime sellise väikese mulgi murraku veel sealt juurde ja emapoolne vanaema oli jälle selline eestiaegne proua. Temalt meel, õppisime väga palju selliseid ilusaid kombeid, mismoodi käituda tuleb. Ja ausalt öeldes emapoolselt vanaemalt on mul kõige parem selline käitumisõpik. Kui me läksime ükskord bussiga linna, vanaema oli selline, kes kandis kodus ka pärleid, olid küüned värvitud ja lasi endale mantli selga aidata, ust lahti teha. Põhimõtteline värk, aga hea näide, mismoodi, mismoodi bussis oli hea lahendus, ühesõnaga läks bussi, kõik istekohad olid hõivatud, meil oli päris pikk sõit pool tundi kesklinna. Ja siis ta läks ühe noormehe juurde ja andis noormehele raha, ütles palun, kas te võiksite osta mulle pileti ja siis noh, sellel ajal ei olnud veel komposteerimine, vaid oli vaja raha panna. Ja siis noormees läks sinna selle raha selle piletimasina juurde, vanaema, nii kaua istud sinna koha peale. Noormees tuli piletiga tagasi ja vanem ütles. Suur tänu. Kõik, et ei mingit meest ei teeks, ta teeb aku, kõik oli väga elegantselt lahendatud ja see on üks selline minu jaoks nagu täiesti kõrgeim pilotaaž. No võib-olla veel üks detail, millest Mart nagu mööda läks, et ta palus, kui tal käisid sõbrannad külas. Mart oli veel väike ja ta palus neil mantleid selga aidata ja Mart tõusis siis tabureti peale ja aitas seal mantli selga. Mingit ahistamise teemat tol ajal ei olnud, aga ta nõudis, et, et meestel peab olema austav suhtumine naistesse. No ja seal oli veel, seal olid ka vanemad härrad, kellele siis mantel selga aidata ja neile oli juba peenraha ka varrukas valmis, et see, need on sellised väga ägedad väikesed nipid, mismoodi, nagu asi käib elegantselt. See on nagu super, tahaks ühe tolleaegse killu meelde tuletada, oli professor August Mann üle 80 aastane soliidne vanahärra Peterburi konservatooriumis õppinud, oli konservatooriumist nagu väljatrükitud, aga eel Savesson viis mind kord tema juurde, siis mind huvitasid väga need inimesed, kes enne meid olid Estonias töötanud temaliku Estonia seltsi esimene koorijuht ja, ja teatris, dirigendina ja muusikajuhina tööd teinud. Ja kui ma siis hakkasin tema juurest ära minema. Ta võttis minu mantli, sealt nagist. Ma ütlesin, et kuulge, et härra professor, andke andeks, et ma saan ise selga panna. Ja tema ütles, nii et kuulge, noormees, kui mina olin Sankt Peterburis ja käisin korraga Rimski korsaku juures kodus, siis tema aitas mulle ka mantlit selga öeldiselt praegu noormees, te ei ole mitte minu üliõpilane, vaid minu külaline. Mart. Seoses Aarne isa-emaga sa tõid niisugusi toredaid, emotsionaalseid killukesi, siia mängu, aga kas sa mäletad ka tõsisemaid või raskemaid noote, kas või seoses selle sama kulaku teemaga, mis pidi ju ühel hetkel perekonnale valdustasas saatuslikuks saama siis kui võim vahetus? No tegelikult kõige lihtsam näide oli selles, et vanaema töötas nii-öelda lille aiandis ja vanaisa töötas kütjana, et kindlasti ei olnud see kummalegi neist see päris õige, ma ei taha öelda seisusekohane, aga kindlasti oli nende jaoks päris karm löök oma elus nii-öelda tulla talu peremehe talu perenaise kohalt ja tulla nagu abi tööastmele. Aarne, kuidas sa neid sõnu ei mäletata ja siis olid ikkagi juba päris suur poisseline 10 11 või midagi niisugust, kui sõjasündmused kujundasid olukorra, kus ühel hetkel võeti perel elamine käest ära. Kõige meeldejäävam raskes mõttes on kindlasti 25. märts 49, kui me olime juba kodutalust ära läinud, sest ei olnud võimalik neid norme täita, lihtsalt vanemad andsid talu ära, sinna kohale likule vallavalitsus, kolhoos ja veel ei olnud. Ja läksid sealt minema kuskil metsapunkti tööle. Ja siis, kui Me vennaga nagu koolivaheajal nende juurde tulin, mina olin juba esimest aastat Viljandi keskkoolis siis keegi vallavalitsusest vallavalitsusest oli ütelnud vanematele, et oleks hea, kui teid järgmisel ööl kodus ei oleks. Aga kus sa lähed metsa, aga see oli üks kummaline maja, kus me elasime. Kahju, et ma hiljem ei otsinud seda üles, aga siis ei tahtnud keegi sellega rääkida rohkem, et seal oli, sellest toal oli selline kaldlagi ja selle lae tagant viis üks luuk pööningule, kus oli vaip-s ja see naine, kelle juures me siis elasime. Pani siis isale emale kasukad selga, Nad läksid sinna ööseks pööningule ja meie jäime vennaga siis voodisse, tuldi öösel otsima, meid kest öelda, isa ema läksid Viljandisse, millal tulevad, ei tea. Ja käidi veel järgmisel päeval korra vaatamas ja siis järgmisel öösel. Me kõndisime üks 10 kilomeetrit läbi metsa ühte teise kohta, kus elasid meie tuttavad, keda ei teatud kindlasti kahtlustada, meie elasime siis nädal aega nende loomalaudas seal heinte sees. Nad tõid loomadele süüa, tõid ämbriga meile süüa ja pärast läksime kooli tagasi, kõik tegid suured silmad, Te olete ikkagi olemas. Me ütlesime, olime haiged. Ja kuidagi õnn või jumal või saatus oli meie poolt, sest on teada hetke, kus lapsed võeti üksinda kinni ja vanemad tulid välja. Aga meist see karikas läks sellel hetkel mööda ja niimoodi see elu hakkas Viljandimaalt tasakesi tulema, siis Tallinna poole. Kuidas te mäletate emotsionaalselt neid hetki, mida see ühe poisi gluti jaoks tähendas, oli, see, oli see hirmus, oli see verd tarretama, vuliseb põnev oli see, mis. See oli mingisugune teadmatuse hetk. Me ei teadnud ka midagi konkreetselt. Me olime ju seda 41. aasta ja küüditamist Jul kuulnud, me ei olnud sellest kuidagi puudutatud. Aga pärast saime teada, et inimesed viidi sinna jaamadesse loomavagunites, et mis kõik oleks võinud meid oodata. Sõber Teo Maiste oli 17 aastat Siberis kõik need, mida nad on üle elanud ja tagasi tulnud ja olnud õnnelikud, et nad jäid ellu ja üritasid igat kingitud aastat nautida ja teha tööd nii palju kui nii hästi, kui on võimalik, et et seda ma ei oska kuidagi seletada, aga mul on üks, ma olen rääkinud sellest, et kui me seal öösel kõndisime läbi lume märtsikuus sinna teise kohta, siis ühel hetkel oli üks metsalagendik ja isa ja ema ütles, et istume natuke, puhkame lihtsalt jalgu ja see oli selline nagu kuuvalguses surin seal metsalagendikul sees. Ja, ja siis ütles ema ühelauset. Kui jumal tahab, siis me pääseme Guey. Siis läheb kõik, nagu on ette nähtud. Mida see elu, kui me püüame jälle mingeid lapsepõlvekilde kokku panna? Sealkandis tähendas, kas külas oli poissi näiteks, kellega asju ette võtta ja kas nii-öelda see tööd kõrvale jätame. Meelelahutuslik pool oli ka olemas. Natukene Tuhalaane algkoolis oli üks väikene orkestrikene, mina mängisin seal kitarri ja Lennaga koos laulsime, keegi mängis viiulit, mängisime rahvastepalli muidugi kooli juures, aga ka kodus oli meil mingi väikene võrkpall seal heinamaal. Isa mängis kaasa ja, ja naabripoisid tulid sinna. Sellist suurt, et noh, laata või tuletõrjeorkestri piduma eriti ei mäleta, kuigi isa mängis maalt tulev tõrjeorkestris pasunat passi, seal. Aga sellised ühisüritused talvel palkide vedamine ja siis sügisel see viljapeks ja see oli küll. Meil oli üldiselt jõukas küla ja väga paljud inimesed jõudsid Siberisse ja enam tagasi ei tulnud, ses kolhoos tegelikult lagastas selle küla ära. Tulid võõrad inimesed, kellel ei olnud mingit suhet selle paigaga, ta ei olnud midagi sinna oma poolt pannud. Minu jaoks on täiesti käsitlematu, kuidas keegi võib tahta Ta korraldada nii-öelda nostalgiateemalisi mingeid üritusi või mingi mängime pioneerilaagrit või mingit kõik asjad, mis on tegelikult ma üldse ei vaidle vastu, et kogu nii-öelda pioneeri ja komsomolitöö oli ju aktiivsetele noortele väga tore väljund ja kõik need laagrid, kus sai oldud ja ise kaasa löödud, olid kahtlemata väga toredad aga, aga igaüks, kes tahab nii-öelda mingit sellist nostalgiat otsida nendest nii-öelda nende võtmete kaudu mis olid seotud ikkagi ideoloogiaga, et, et nemad peaksid korraks nagu mõtlema, istuma, maha ja mõtlema. Et mida see ideoloogia enda taga peitis. Kas sekeldustesse satu ja tüüp polite poisikesed Aarne? Mitte eriti valitsust koht, rahulik tüüp, mulle meeldis omaette lugeda. Seal oleks pööningul üks selline suvine tuba, kus kütet sees ja seal ma istusin ja lugesin kummalisel kombel, aastal 1947 ostis ema mulle Viljandist Paul Pinna mälestused. Ma lugesin Estonias teadmata, kus see on ja ja mis seal toimub, aga see raamat mul peaaegu ainukene, mis on kodust alles ja ja nüüd ma hiljem vaatasin, et ma olengi selles majas aastakümneid olnud. Aga ma siin jutus panin tähele, et pill või pillid mingisugused olid kodus olemas, mis võivad olla otseselt kuidagi saatuse määramises rollidega. Mänginud oli ka mingi vana klaver, kus isa koerapolkat õpetas ja olid tegelikult grammofoniplaadid ja see toruga grammofon. Et öeldi, et mingil määral minu eesnimi olevat tulnud Aarne Viisimaa poolt. Kelle plaati seal, kus rukkiväli lagendikul hell. Kodus kuulati, aga seda ma ei saa tõestada. Kuidas tuli teie ellu teie laste ema, kuidas te tuttavaks saite? Estonia teatri kaudu. See on nagu naljakas, et see oli vist 59, kui toimus Villem Reimani ooperikauged, rannad, esietendus ja seal oli üks minu tuttav Aita puistama vehkleja Anna, kes oli siis minu tulevase abikaasa, Reeda treener olnud ja sõbranna ja tema tutvustas meid kuidagi etendusel ja mingil määral me kohtasime hiljem ja selgus, et Reet on lapsest peale käinud Estonias etendusi vaatamas, nendel olid seal on keegi tuttav administraator, ema läks kuhugi külla, panin lapse teatrisse etendust vaatama. Ja niimoodi see see tuli. Kuidas sel ajal niisugusi tutvuse sobitati või mida see tähendas? Kui see oli 50.-te lõpliseks ja 59 käidi kohvikus ja ja ma tean, et Pirita bussijaamas oli ka selliseid tantsuõhtud, seal mängis väga hea orkester, kõik Peeter, Saul ja teised tegid kaasa. Seal käidi vahel ja niimoodi see kuidagi kuidagi läks. Kas te seda päeva mäletate või ööd millal sündis Mart? Mäletan Jaak on ju nagu kolm aastat mardist vanem ja kui abikaasa oli mardiga haiglas. Ja siis ma räägin jaagul, et tead, et homme me toome koju sinu lehed, toreda venna sõbrapoisi veel. Olgu ja öösel kuulen ja tunnen, et Jaak nutab südamest voodis, küsinud kallistust, mis on juhtunud, mis viga. Ja ta ütleb, et miks te mind ei armasta enam. No kuidas nii, miks te toote teise poisis siia minu kõrvale asemele? Mina talle seletasin, Tsee tuleb vastupidi sinule lisaks, et on üks sõber mängukaaslane ja nõnda edasi. Ja kui ta lõpuks siis ta väikest poisikest nägistakas temasse väga hellalt suhtuma ka, et, et meil on hetkel raske ette kujutada, mis lapse peas toimub. Taolise sündmusega. Mart nüüd on põhjust olla otsa vaadata, missugused on esimesed sündmused, mida sina arvad end päriselt mäletavat või olukorrad või hetked lapsepõlvest. Mina mäletan enda arvates vähemalt seda, et ma käisin selle emapoolse vanaemaga hästi tihti Kloogal. Ja mul on kuidagi Klooga maja selline ELU see maja kuulus minu ristiemale või tema perekonnale. Mina mäletan sellest majast osutades lõhnu väidetavalt see peaks olema ka kuskil kolme. Nelja-aastasena sellest suvises Kloogast on veel kaks detaili mul meeles, jaaguar oli kalduvus nagu lampjalgade poole ja üks lastearst ütles, et lasta suvel käib paljajalu eriti metsa all, kus on käbisid, et see sunnib jalga pöida hoidma sellist kõverat. Ja Jaak käib sis mardiga seal Kloogiale, et oi-oi siis üks naine ütleb, näed, kui vaesed lapsel pole isegi raha jalanõude ostmiseks lapsele. Ja teine detaile ütles, et abikaasal kuskil linnas ja mina läksin nendega siis senna Kloogaranda sööklasse sööma. Ja Ma ei tea, mis me valisime, oli mingisugune lihakaste või, või mingi selline hakkliha hakklihakaste oli ja me tellime selle ära siis tulek tuuakse laua peale ja, ja lapsed ütled kusse, liha siin on võrreldes koduse hakklihakastmega. Kas vennaga läbisaamine, kes esimese uudise peale sinu saabumisest väga õnnelik ei olnud oli üldiselt mõnus või? Sten ma pean paljastama ühe sellise suguvõsa suure saladuse niisamamoodi nagu Aarne elas oma venna, kui me ei arvesta mingeid üksikuid aasta, kus keegi on olnud kuskil koolis või armeeteenistuses või kuskil suunatud tööle või Aarne elas oma vennaga koos kuni venna viimase päevani elupäevani, ehk siis 79 aastat. Mina olen oma vennaga elanud lapsepõlvest saadik ja tänase päevani samas majas. Kõik võivad eeldada, et loomulikult ei, ei käi see alati nagu lõplikus sellises harmoonia harmoonias. Aga, aga see fakt räägib iseenesest juba enda eest. Loomulikult on erimeelsusi ja kujutlen ette Kaarnele Vello oli seal oma sama katuse all kõikvõimalike erimeelsusi, aga, aga see, see nagu räägib enda eest, et siin ei ole vaja nagu mingit pläma. Selle kinnituseks. Teil vennaga on vanusevahe täpselt niisugune, et sul oli mõnus ilmselt tema sappa ennast haakida, eks, et Salidel piisavalt hakkaja juba, et said temaga koos asju ajada. Jah, ja see käis tegelikult ka kuni kooli lõpuni, et mina olin kogu aeg väike Mikk ja ja meil oli isegi klassides oli sama, et kuna selline kolmeaastane Rütt laste vahel on suhteliselt tavapärane, siis meil oli mitu peret, kus vanem vend või õde oli tema klassis ja noorem vend või õde minu klassis, kui ma õigesti mäletan, neid oli neli komplekti, kui mitte viis. Kuidas sa iseloomustaksid just lapse pilgu läbi oma isa ja ema siis mis rolli üks ja teine sinu elus või perekonnas siis kandis ja etendas. Seda ei ole ka väga keeruline välja öelda, et ema tegeles meie kasvatamisega, isa oli tööl. Tahad sa midagi jätad? Ei no ega häda oligi selles, et kui ma nagu teatris juba olin lavastaja peale vastas, siis mulle ikkagi oli väga suur vastutustunne selle maja eest koseeri klassi algul Neeme Järviga. Nii et tänapäeval inimesed ei käi nii palju enam oma etenduse teiste etendusi vaatamas, et teada, mis seal tegelikult toimub. Ja nii ta oli ja ma olen nüüd oma laste pealekäimisel oma arhiivi natukene üritanud sorteerida, ära visata, põletada ja ka mingeid märkmeid arvutisse panna. Ja mõne aasta puhul vaatan, et kui mul olid ka juba võimalust välismaal käia lavastamas ja Moskvas siis ma lihtsalt raske südamega vaatan, et kui palju aega, abikaasa ja lapsed olid ilma minuta siin kodus. Aga ma, ma ei heida seda üldse ette etega, aga Aarne teab seda ise ka väga hästi, et see oligi. Ja teatrielu ongi selline, et see viib endaga nii kaasa, kus sa sinna tööle lähed, siis sa oled kogu aeg tööl ja isegi kui sa ei ole seal majas, siis see töö tuleb sellise ameti puhul paratamatult kaasa. Ja lisaks see puhkepäevasüsteem, mis on teatris, et puhkepäeval esmaspäev, et see nagu ainult veel paneb puid alla kogu sellele süsteemile. Seetõttu ühel perioodil oli kõige ilusam aeg nagu pere jaoks, kui me 76. aastal eriklassi abiga leidsime endale ühe suvekodu Hiiumaale, mida me aastaid remontisime ja tänapäevani veel remonditakse järeltulijate poolt. Et seal üks kuu aega suvel olime, kõik koos ei olnud veel mingit telekat, ei, ei ega mobiile ja. Me tegime tööd ühiselt, käisime meres ühiselt, suitsetasime kala ja, ja seal ka kõik nagu lapsed said sellise käsitööoskusi omandada ja ja sealt ei olnud võimalik kuhugi ära minna, oli väga tore olla kuu aega. Eriti Aarne jaoks oli see suur vaheldus, sest tema tegeles ikkagi väga vaimse tööga ja tema jaoks oli iga saagimine ja naela löömine suur lõõgastus. Võib-olla võib-olla meie jaoks see nii suur rõõm ei olnud, aga, aga töökasvatuse saime sealt kindlasti täiendustena. Kasvatusele aga Aarne, kas niisuguses olukorras on koju tarvis lihtsalt mõistvat abikaasat, kes laseb sellel kõigel minna just viisil, nagu te siin mardiga kirjeldasite või see on võimalik? Võimalik lahkarvamuste koht ka, et kus tuleb ikkagi klaarida, et kes Villega kui palju parasjagu peab tegelema? Antud juhul juba oli juttu, et mu abikaasa oli lapsest peale Estoniaga seotud olnud ja, ja temale see maja oli sama kallis kui minul ja minu lastele. Et siin ta kuidagi nurinat ei teinud, vastupidi, me teame, et kui tollal käisid meil külalislauljaid ega peale etendust ei olnud võimalik kuhugi restorani minna. Ükskord Kreespambrit. Me üritasime viia Viru restorani kööki, on kinni, mis te siin tahate enam, et me ei saa välispass solistile pakkuda pärast etendust mingit tassi kohvi ja siis oli tihti, et viime nad meie juurde kosele ja abikaasa tegi neile siis süüa seal ja ja tore on ka see, et kõik need kolleegid pärast on meid vastu võtnud. Ma hiljuti lugesin Jevgeni Nestor enko päevikuid ja tal on kirjas täpselt, et kui me Moskvas mängisime suures, teadis poriscodonovi ja tema tegi seda peaosa, siis pärast oli tema kodus vastuvõtt ja sinna tuli ka Arne Mikk koos oma poja mardiga. On täpselt kirja pandud, et selline vastastikune austus ja nende võimalustest Parima tegemine kuulus tolle aja juurde. Laulmine teeb väga näljaseks. See mõõtkava on või skaala, Mart ilmselt väga primitiivne, aga ikkagi ette. Kui sa proovid kaasa mõelda, siis kas saalite poisikesena emale hea poeg isale ka muidugi, aga viitan siis lihtsalt sellele, et tema sai rohkem kodus poiste kasvatamisega, nagu sa ütlesid, tegeleda. Mina vist nii väga hea poeg ei olnud, aga õnneks oli emal kaks paremat poega, et üks oli vanem, noorem. No päris nii ei olnud, aga ema tal üks tore väljend. Mardil on bassihääl, aga tenor iseloom vahel, et ta tahab kindlasti olla esimeses reas. Kas sa mäletad kooliminekut, sa mainisid, et lasteaeda sai saanud, sa olid palju vanavanematega koos, aga tähendas see, et kooli minna ei olnudki võib-olla nii mõnus ja lihtne, sest polnud nagu selles mõttes seltskonnaga harjunud või ei olnud probleemi. Ei olnud probleemi, pigem ikkagi. Ma arvan, et mina ikkagi tahtsin kooli minna, jaak vanema vennana nagu teinekord nagu proovis mind maa peale tuua, et sa ei kujuta ette, mida sa tahad, aga aga mina tahtsin, jah. Ja mulle üldiselt koolis meeldis ja see seltskond, mis sealt koolist tekkis, on ikkagi rohkem käime läbi kui, kui pärastiste, nii-öelda kõrgkoolide või nii, et selles mõttes meil oli hea kamp ja ja suhtleme siiamaani. Ja mardil ei olnud õppimisega mingeid raskusi, tal oli tegelikult hea peaanne keelte peale fantaasia jah, mul on alles üks tema kontrolltööajaloost, kus õpetan, tegi sinna märkuseta panimist viis miinus. Et Mart oli see pigem kaks miinus eino kaks ei olnud mingil juhul. No neli olin ta ütles Mart, et fantaasia on tore asi, aga ajaloos peaks ka fakte teadma, aga Mart tõlgendas ajalugu ja sellega on, ma arvan, meie lapsed hakkama saanud, et nad suudavad suhelda. Teinekord satuvad silmapiirile õpetajad, kes jäävad terveks eluks meelde oli, oli sinul mõni niisugune? Reaalkoolis oli legendaarsed õpetajad, ma arvan, Aleksander Prikk, nendest ehk kõige minu ajaõpetajatest kindlasti kõige tuntum, kes oli selline legendaarne kehalise kasvatuse õpetaja ja tema nii-öelda tüdrukud ja poisid olid ka väga heade saavutustega spordis ja, ja spordi tegemine nagu ka õppimine oli moes. Ei olnud niimoodi, et kes hästi õppisid, et need olid kuidagi kõrvale tõrjutud, et vastupidi, et need, kes õppisid hästi, need olid nii-öelda populaarsed nende juurde otsiti seltskonda ja samamoodi, kes olid head sportlased ja, ja Realis oli kuidagi see sport nii au sees, et olid ka niimoodi, et need, kes hästi õppisid, need tegid, kästi. Ja Mart ei tohiks ära unustada inglise keele õpetajat, mitte inglise keeles muusikali tegema. See oli jälle üks huvitav selline teatrifänn et inglise keele õpetaja tõlkis mitmed näidendid inglise keelde tagasi, kuna originaale polnud kusagilt saada. Ja algas see lumivalgeke kesega ja lõpes Mayfield, leedi Mary Poppins siga, mida esitati linnarahvale täiesti päris etendus. Täna Jaak tegi kaase Marterigeeris ühte etendust ja see oli selline uskumatult suur keele õpetamisega meetod. Kes ja kui suures mahus Mart viisid kaasa muusika? Muusika on minu ümber olnud tegelikult ju kogu elu seal lapsepõlvekodus oli üleval korrusel oli klassikaline muusika alumisel korrusel, onu Vello juures oli džässmuusika. Ise hakkasin tänu Arnele, ta tõi mulle bandžo Ida-Saksamaalt ja siis ma ei ole ametlikult tegelikult mitte ühtegi pilli õppinud, et ka minu klaveriõpingud olid seotud muusikakooli nii-öelda pedagoogilise praktikaga, et ma olin nii-öelda õpilaste õpilane, selline katsejänes, kelle peal kooli õpilased näitasid oma võimalik pedagoogilisi võimeid oma õpetajale, nii et et ma olen hästi paljudes näiteks sellel põhjusel. No see ajab tegelikult naerma ja võib-olla siin Teide ja üldse naerma, aga ma õppisin plokkflööti mängima valet pidi, sest mitte keegi ei ei rääkinud mulle. Parem käsi peab olema all nagu päris flöödi niimoodi keerates nii-öelda ristflöödi seda endale ette keerates. Minu jaoks oli normaalne niimoodi, et parem käsi oli üleval, vasak all, õppisin plokkflööti mängima, pärast nägin kuskil pildi peale. Tänu sellisele muusikalisele baasile või põhjale õppisin mitmeid asju ise ja siis ma hakkasin seitsmendas klassis. Hakkasime vaikselt bändi tegema ja siis tuli üks hetk teha otsus et jäi see nii-öelda kerge muusika kõrvale ja siis et selles mõttes kuni tänase päevani ma küll muusikat väga ei kuula, ma, ma pigem üritan igal pool nii avalikes kohtades kui, kui koduses olukorras muusikat vältida. Isegi minu kolleegid või sõbrad, kes minuga koos autos on, kui ma istun peale, nad lülitavad raadio välja. Automaatselt juba Mart ka kooliajal natuke teenis raha nii-öelda mustalt taksot mängides või taksojuht olnud vä? Ja mitte mustalt, see oli täiesti ametlik seal Esra taksod, need olid esimesed kooperatiivides ei olnud enam kooli ajal juba seal ikka juba nagu kõrgkooli ajal ja et oli täiesti, olin täitsa taksojuht, mitu aastat kaks, kolmas. Ja üks meie sõber kala, kuna tants, võrk ei teadnud, et seda taksot juhib mic, kui tal üldse muusikaga mingit seos on ja teeb nalja, Mart küsib, et kas ma võin teile mingit muusikat ka lasta? No see takso, viisakas troorite, mingit muusikat, söötlejad, lase meile midagi, Verdid. Täitsa nagu provokatsiooni ja kui martsele kassetist sisse panin, siis kui Ants Võrk pärast teada sai, see oli tema jaoks ikka üks tõeline üllatus, et millised taksojuhid on meil olemas. Kas see, et isa Estonias toimetas ja et kodu elas sellist elu nagu ta elas jättis sulle kuhugi sisse mingi jälje või see kõik oleks sa arvad toimunud ka ilma selleta? Kindlasti mitte loomulikult jättis jälje sealt tegelikult tuli. Ma arvan, väga varasest noorusest nii-öelda selline elukutse, valiku siht ikkagi mingites klassi kirjandites või kolmandas klassis, et tahan saada ooperisolistiks ja kõik, et see täiesti sealt see loomulikult tuli, sest et oli ikkagi loosikohtadelt võimalik jälgida maailma tipptegijaid väga lähedalt ja loomulikult väga suure mulje. Ja nad hakkasid ka, nagu hiljem Rein ka poistekooris laulma juba selle koorile kaudu tegid kaasa Estonia etendustes. Ja kui Mart bandžo teema puudutas, siis tema karjääri võib olla üks tipp, on see, et kui kunagi siin Eri Klas juhatas Soome ooperi Estonia teatri ühistööna Borgija pessi Ameerika solistidega, siis seal on ühes laulus vaja bandžo pilli ja eri teadis, kutsus mardi sinna linnahalli mängima ja koos selle seltskonna veks ta siis veel Moskvasse kaasa mängides bandžo, purgia pessi kontserdile. Jah, ega ma ausalt öeldes ei teagi, kas sel ajal oli üldse mõnda bandžomängijat, kes noodist mängiks veel. Üks episood, mis teie mõlema põlvkonnaga kaasas võiks olla käinud, on seotud Nõukogude armeega. Kas teil on siin asja olnud? Minul on omamoodi asi selles mõttes, et et tol ajal kui mina olin konservatooriumis tuli sinna sõjalise õpetuse kateeder ja me koos lavakunstiesimese lennuga. Mikiver, Üksküla, Tõnu Aav. Meil oli igaüks päev nädalas solist, sõjaline õpetus. Seal liivakasti ümber, tegime manöövreid ja käisime ska männikul tulistamas mõnikord ja, ja siis sellega kursuse lõpetamise oli mingisugune laager Kloogal. Aga mina kuidagi sõitsin sel ajal mingi selle esinemisel ja mina selles laagris ei ole osalenud. Aga meile anti kõikidele nooremleitnanti aukraadid ja pärast toimusid siis mingi aastate jooksul kogu aeg siin til kordusõppused. Ja kui ma täpselt ütlen, siis sinel on mul seljas olnud nädal aega. Ühel hommikul, 70. aastal vist oli, tuli hommikul mingi sõdur, ukse tahe, annab sinna ema või isa või minu kätte paberi, et kahe tunni pärast pead olema dünamo staadionil ja teil on kordusõppused. Läksin sinna, meid viidi siis, kui seal pandi siis meile mundrid selga toodi Tontsi tondi kasarmusse, seal olid ka mingist õppust, aga mina polnud armees kunagi olnud, aga see oli mingi sõjaväes olnud mehed, kes minu eest õiendasid. Ja siis juhtus selline asi, et, et teatris olid Georg Otsa 50. sünnipäeva tähistamise etendused, mis olid minu lavastused seal Vikerlase ja ja siis direktor Hammer läks keskkomiteesse, et on vaja Aarne Mikk, saada sealt armeest vabaks, sest ta on seotud Georg Otsa juubeliga. Ja lõpuks tuligi sinna mingisugune käsk, et mats on nädala pärast koju ja kui ma selle sineli ka kodus käisin, siis poisid naersid lapsed pärast, et see oli ikka üks väga eriline hais, mis selle sineliga kaasas käis. Minul nii hästi ei läinud ma mina keskkooli lõppedes. Pigem üritasin keskenduda sellele, et, et oleks sõjaväe, teenis kuidagi kergem, et sai siin kõik tutvusi, mängu pandud kõik Valter Ojakääru ja kõik, et saaks nii-öelda kuskile muusikaroodu või orkestrisse või. Aga siis, kui ma sinna sõjaväkke läksin, see oli pool aastat pärast gümnaasiumi lõpetamist, et siis esimesed pool aastat muidugi sellest orkestrist tega, ansamblist ega meelelahutusest polnud juttugi, et ma sattusin täitsa õnneks küll samasse piirkonda, ehk siis balti sõjaväeringkonda, nii et ma olin, olin nii-öelda seersandi koolitusel ja siis olin juba komandeeriti pärast seda poolaastast olemist ka juba nii-öelda vägedesse, nii et ma olin siis Riia lähedalt toobelest sattusin Kaliningradi kunagisse Königsbergi, aga siis siis juhtus üks selline halb lugu, aga noh, tagantjärele või nii-öelda sõjaväelase seisukohast oli see väga hea, et ma haigestusin kollatõppe. Siis ma veetsin ühes vanas sõjaväehospidalis mitu kuud sain veel lisaks kollatõvele tuulerõuged sealt külge, kuna kõik haigused olid ühes osakonnaks koos ja siis ühel hetkel, kui nii-öelda nõukogude armee seisukohast ja kõige raskem aeg see noore aeg oli möödas, siis ühel hetkel tuli teade, et nüüd mind kommenteeritakse Riiga balti sõjaväeringkonna laulu ja tantsuansamblisse. See oli muidugi selles mõttes, neid nimetati ringkonna Klaunideks. Meid oli seal mitukümmend, ma olin ainukene eestlane, pikka aega olime Erich Krieger natukene aega koos, siis ma olin tükk aega üksi, tänu millele ma omandasin läti keele, mida ma siiamaani valdan täiesti igapäevasel tasemel suhtlustasandil, täiesti vabalt. Ja siis me andsime kontserte, ma olin nagu kõik, teavad see Aleksandrov selline orkester või kus on koor ja ballett? Ma olin seal kooris väikseid soolo, tänu sellele õppisin ära veel torupillimängu, sest et oli vaja ka sellist rahvuslikku bloki. Käisin komandeeringus Eestis, muretsesin Eestis torupilli siis samamoodi nagu Arne vahepeal kirjutati Eesti reklaamfilmis, et nüüd on juubeliüritused, et nüüd on vaja mind sinna hirmsasti kohale ja ja ka sealt plasti ka tõesti ära, et kuna televiidi nööri ikka täiesti selline võlusõna, et kui kui pidid ära minema ja siis me andsime pooleteist aasta jooksul ma lugesin, ülene, et ma panin kirja malet, andsime 262 kontserti ja Aarne ja emaga koos, nad käisid ka mõnel kontserdil ka mõned kontserdid olid ka tsiviilpublikule. Inimesed seisid seal püsti, plaksutasid, see oli väga. See oli väga ainulaadne žanr iseenesest selline Nõukogude patriootiline. Tahad sa kirjeldada seda? Meeleolu ja poplaulud, aga lisaks kõigele oli mardil selles mõttes suurepärane diplomaatiline annet kõikideks jõuludeks suutis koju tulla vahel. Me käisime autoga tal Riias järel, vahel tuli rongiga, aga ta on jõulude laat suutnud kodus olla. Ja tal on Meile saadetud terve pakk kirju, millede hulgas kaks sõjaväedetaili Nõukogude armeest on muidugi geniaalsed. Kuidas tankipolgus tehti, öine selline harjutused, tangid, pead õue sõitma ja kaks tanki ei saanud sõita, sest neil olid akud ära müüdud. Ja teine detail oli see igal õhtul pidid sõdurid kell üheksa Moskva uudised Vremjat kuulama ja mütsid peas. Ja ühel päeval oli elekter ära olnud, aga nad pidid ikkagi pool tundi istuma televiisorist mütsid peas ja selle päeva programmi ära täitma. No need on nüüd naljakad, aga ma arvan, siis nad nii naljakad ei olnud. Mart, kui sa mõtled mai tea vanusele kuni 20 eluaastat, siis need sündmused silme eest läbi lastes oskad ja tahad sa äkki välja tuua midagi niisugust, mida sa nimetaksid oma elus sellel perioodil kõige raskemaks hetkeks või või momendiks? Eks see nõukogude armee oligi, vähemalt see alguse hetk oli, oligi täpselt kuni 20, et ma olin 18, kui ma läksin sinna ja kui ma õigesti mäletan, siis esimese nädala sees suri ära Leonid Iljitš Brežnev. See oli väga ärev hetk. Siis paari kuu pärast Androopal sinna järele ja tegelikult minu kõige ärevamad hetked võib-olla olid isegi pigem pärast seda Nõukogude armeed, sest et siis hakkas just see nii-öelda selle laulva revolutsiooni aeg, mis ega keegi ei teadnud, mis päriselt juhtuma hakkab. Inimesed lehvitasid sinimustvalgetega. Mina tunnistan ausalt, et et seesama rodeo, millest rääkisid sellesama rodeo laval olles mina küll ei, ei julgenud seda sinimustvalget kätte võtta sest keegi ei teadnud, mis homme või ülehomme saab. Ja ma mäletan, et ühel öösel Mart helistab koju keset ööd, et kas sa saad leida kiiresti üles sõnad laulust, kas tunned maad, mis Peipsi rannalt, et kõiki salm ei mäleta, aga meil on vaja laulda seda lauluväljakut sma dikteerisin, ma ei tea, kust ta üldse telefoni seal lauluväljakul sai, Mobikaid polnud, aga no niimoodi toimis. Ja et need sinimustvalged, mille muinsuskaitses esimest korda välja tõi, need olid ka 24. augustil esimest korda Estonia sinna talveaiakaare peal, sest oli välja tulnud maa seest kunagine Estonia nurgakivi. Me tegime sellise väikse patriootliku ülesastumise seal ja siis meie õmblusalajuhataja paniga sinna Kaare peale, sinimustvalged värvid eraldi ja üks noormees tuli lipuga sinimustvalgega, seal Tunne Kelam on pildistanud yks seda hetke. Ja kui me läksime kontsertsaali sisse, siis seal Tobiase Sanctustel mängiti Peeter lilli dirigeeris ja see poiss siis rõdu esimeses nurgas sinimustvalge lipuga. Et need väiksed detailid tundusid tollal noh, need olid väga uhked, aga väga ärevust tekitav ja tegelikult me ei tea, millega võis lõppeda kõik. Mart, kas sa mäletad oma elus hetke, kus sa oled pidanud teadlikult kuidagi otsustama või valima, mida peale hakata oma eluga ja kas vanemad mängisid kuidagi nendes selgustele jõudmistes rolli või ikkagi see muusikaliin oli nii sujuv ja selge, et seda küsimust õieti nagu õhus polegi olnud, kuigi taksojuhi periood ma saan aru, annab märku, et vahepeal tuli ikkagi õmmelda ka. Võib-olla on see nüüd väike selline üllatus, aga minu elus on olnud 15 aastat, kui ma otseselt muusikaga seotud ei olegi olnud ja on seda ka praegu viimased neli aastat, et selles mõttes see muusika ei ole allunud alati number üks ja, ja mina olen natukene selline, et ma võib-olla niimoodi pikalt ei istu maas ja ei mõtle, et oi, et mis ma nüüd peale hakkaks, et ma olen üsna impulsiivne ja ma nagu võib-olla lähen üsna kergelt kaasa mingisuguse enda sees tekkinud impulsiga ja Mart. Ütles, et ta on küll muusikast eemal olnud, aga ta ilma muusikata ei ole neid aastaid ikka keelanud. Kui mõtelda, et sellega Estoniaga oleme seotud siis mul on tore, et me oleme ühe hooaja teinud ühiselt telesaadet, Ooperitund. Et mina tegin Chla kontsert, juhtisin neid, Mart teeb tänase päeva, neid kontserte juhib. Ta on minu lavastustes kaasa teinud kindlasti poeem oli nendest kõige toredama koosseisuga ja niimoodi me vahel küsime ja, ja aitame mingi repertuaari osas. Et ikkagi me oleme ka eriteedel olnud ikkagi tihti ühte asja teinud. Kui te mõtlete aega isana, Aarne, siis on selles rollis nii-öelda raskeid kohti, mis praegu meelde tulevad. Need ka ei ole. Sellist muret olnud, kui me tänapäeval kuuleme ja loeme, mis toimub lastega kuidas neid kuskile narkoafäärides veetakse või satuvad, või, või käitumise mõttes, et et jumal tänatud, meil on ikkagi pered, sedasama ellusuhtumist ja õiget valikut teinud, lapsed olnud ja ei ole kellegi pärast kunagi olnud vaja häbi tunda. Kas sa, Mart, mäletad sõnastatud reegleid kodust? Ma ei tea, nüüd, kui palju sa neid piire ise katsetasid, aga olid niisugused momendid, mille puhul sa teadsid, et see vihastab ema raudselt välja. No eks need olid sama, kuna me elasime kesklinnast kaugel, siis kojutulek oli igal juhul raskendatud ja eks need kojujõudmise kellaajad olid põhiliselt probleemid. Ja ma mäletan isegi bändi ajal ka see oli üks esimesi asju, et ma olin veebruaris sain 18 ja ma arvan, prillid olid mul load juba olemas, et see ja sai ka esimene Zaporožets kohe ostetud, et just selleks, et et see kojujõudmine oleks turvaline ja, ja võimalik. No selle bändiajast on veel üks lugu mul meeles, et kui Mart oli öösel kuskil mängul olnud ja küllalt väsinud, läks hommikul hambaarsti juurde ja istub sinna. Tooli ta jääb magama sinna sooja käte igaks juhuks, et kaine peaga, kuna ma olin autoga autoga aga lihtsalt väsinud ja siis see meie ühine hambaarst kutsus kõik kolleegid sinna vaatama. Esimene patsient, kes ei karda hambaarsti, vaid jääb rahulikult magama. Ma siiamaani uinun hambaarsti aega, kust said oma esimesed isiklikud sissetulekud bändi tegemisest. Ma kunagi jälle lugesin kokku, et ma olen mingi üle 70 pulma mänginud. See oli ausalt öeldes gümnaasiumi poisile päris hea sissetulekut, mul isegi. Onu Vello Aarne vend aeg-ajalt laenas mu käest raha, et see oli täitsa. Seal on ikka aukartust äratav repertuaar olnud elu jooksul, ilmselt siis ma kujutan ette, valgetest roosidest alustades ja lõpetades klassikaliste tippteostega. Jah, et ma ainuke asi, mis ma tänasel päeval olen märganud, et et mina enam mitte ühtegi laulu peast ei tea, et ma olen laulnud üle 30 ooperi tõesti tuhandeid laule, aga no enam ei tule enam ei tule isegi lihasmälust mitte, et ma mäletan oopereid, hakkasin õppima alati teise vaatuse finaalist, sest see oli see koht, kus, mis proovide ajal alati hüpati üle ja see ei saanudki lõpuks selgeks. Ja lõpuks ma sain aru, et et kuskilt keskelt või lõpupoole tuleb hakata õppima, sest esimest otsa nii palju korrutatakse niikuinii, et see jääb pähe, aga tänasel päeval ma ei, ma ei tea, Viljandi paadimeest võib-olla neli salmi võib Saaremaavalitseja. Aarne koskastaja, teie esimesed rublad, isiklikud teenitud said noores võlas samamoodi nagu keskkooli ajal. Ma kirjutasin Viljandi ajalehele väikseid kaaste nuppe kooli kohta ja mingeid sündmuste kohta. Aga nii kui ma ju keskkooli ära lõpetasin, tulin Tallinnasse ja 20. augustil 1952 sai minust Estonia teatri koorilaulja. Nii et sealt tulid minu esimesed sissetulekud. Kas teil oli seal kusagil otsustamise koht, mida oma eluga peale hakata? Keskkooli ajal tuli Viljandis üks Tallinna konservatooriumi lõpetanud pedagoog Hilda Joamets, kes oli Aleksander Arder juures pinud. Kuidagi koolipidudel kuulis minu häält, tegi mingit hääleseadet ja tõi mind siis viimases klassis Tallinnasse Arthurile ette laulma. Ja mind võeti siis muusika, kolisin vastu orderi klassi ja ka nagu suurt kõhklust ei olnud, kuigi Ma sain Arud vanematel, võib-olla oleks olnud ka meeldivam, kui ma oleks mingit asjalikuma elukutse peale läinud, sest et ega selle lauluga ja muusikaga ju suuri summasid tänapäevani ideeni, kui sa ei ole mingi staar ega tip. Aga ta on mulle terve elu südamelähedane olnud. Ja kui ma ka teatris olin algul siin laulmise kõrval kirjandusala juhataja või või mõnda teist mõne teise ameti peal, siis mulle pakuti päris mitut kohta, kus oli suurem palk ja ja võib-olla lihtsamalt toime tulla, aga ma ei suutnud, ei tahtnud teatrist ära minna. Aga ma tahaks ikkagi, et Aarne räägiks natukene sellest enda levilauljakarjäärist ka, et minu arvates see on täiesti teenimatult saanud liiga vähe tähelepanu üleriigiliselt. See minu levilauljakarjäär on see konservatooriumis õppimise aeg, tegelikult kui Mulle soovitati teatrikoorist ära tulla ja lauluga teenida, siis olid sellised suvetuurid ju, kus me oleme Harry vasaraga palju laulnud Nõmmik, Viisimaa, Baskini programmid. Mari Möldre klam, Leida Sibul, Hilda Koni nonii, hakkab tulema Eino ja seal seal ongi üks niisugune väike nali bandžoga veel, et. Me olime kuskil ring veisult, Bodelski oli klaverisaatja ja Roland pikov mängis tantsijat, meil tekkis mõte, et saaks ühise mingi lõpulaulud ja niimoodi Bodeltski kirjutas ühe laulu, minu bänd Karmo tegi kiiresti sõnad ja niimoodi see elu käis. Aga ma arvan, minu karjääri niisugune. Teoreetiliselt ilus hetk on, kui oli eesti kunstile kaad 56. aastal Moskvas, siis ma olen Tšaikovski kontsert tsaarilaval laulnud eesti muusikat, Gustav Ernesaksa laev tõstis purjed üles öises Wordis ja midagi veel. Ja samal kontserdil kaastaga Georg Ots, Veera neelas, Viktor Gurjev. No ja nõnda edasi, aga need olid ikkagi. Mul oli suhteid koht, ilus hääl ja tämbri selge diktsioon, aga mul ei olnud ooperirollide jaoks suurte rollide jaoks lihtsalt ulatust. Ja, ja sealt ma siis lõpuks läksin selle lavastaja liini peale, kuhu kadunud Paul Mägi ja Leo Kalmet mind nagu suunasid. Ja kus kõige suuremaks toeks olid esimestel aastatel kindlasti Neeme Järvi, Georg Ots, kes seda tööd kaasa tegid ja toetasid. Ja veel kui ka teatritööst, siis no on ilus vaadata poeemi fotod, kus ma olen koostereslastraatasega kolleni osas, mida Mart siis hiljem minu lavastuses. Ja mul oli Soyle Isogoskimi miini. Ikka ei olnud paha. Et, et noh, neid on nii tore meenutada muidugi. Arne mitu lapselast teil on? Oi, see on, see on keeruline teema, meil on ju, igal pojal on kolm last siis üheksad, aritmeetika, ütleb üheksa, üheksa ja ja nendele On ka veel lapsed, Mart, mis isane on tänapäeval kõige suurem väljakutse. Sa võid alustada, kui seda vajad, mõtlemisaega sellest, et kas sa oled olnud oma isale lihtsam variante kui, kui su enda lapsed sulle Mulle meenub üks Aarne juubelikõnedest, ma enam ei mäleta, kas oli tema 50. 55. 60. 65 70 70. või kuni et tema alustas oma juubelikõnes sellest, et ta tänas oma vanemaid ja tänas oma õpetajaid, kes on teda õpetanud lugema ja loomulikult ei olnud selles mõeldud nii-öelda veerimis või nagu vaid vaid just nagu lugemist kui harjumisena või kui harjumusena, et, et lugemine ikkagi on hästi oluline inimese fantaasia maailma kujunemisel, selleks, et tekiks pilt silmade ette millestki, mis ei ole pilt. Ja see on, on minu jaoks olnud väga tähtis, ma tänasel päeval loen väga vähe, aga ma olen nii-öelda lugenud väga palju ja saanud sealt väga palju fantaasiat, mis kulub ära kuni tänase päevani. Sa vaatad sellise näoga, nagu ma räägiks, mingit täiesti mööda jutt. Ei, ma vaatan sellise näoga, et millal sa mu küsimusele vastad. Aga vastuseks sellele küsimusele, et mina ütleks niimoodi, et võib-olla lugemine on vähenenud, aga ma ikkagi viiks igal võimalikul juhul lapsi teatrisse selleks, et nad kogeksid vahetut sündmust, kunstisündmust, mis nende ees juhtub ja selles osas ma pean oma lapsi kiitma, et nad on selle asjaga tulnud hea meelega kaasa, et alles käisime. Üks poeg on mul praegu kaugele Eestist, aga kahe pojaga käisime teatri etendust vaatamas. Mina ausalt öeldes natuke isegi kartsin, et see ei ole päris nende tükk, aga mõlemad olid pärast väga rahul ja täiesti avaldasid arvamusi, muljeid, et minu jaoks on, on kogu see teater tegelikult üks hästi oluline faas inimese arengu ja nii-öelda täisväärtuslikuks saamise juures. See viimane küsimus võiks olla teile mõlemale, et kas on, kas on niisugune viis või retsept, kuidas olla edukas selles, et et laps ei ehmuks klassikalisest muusikast ja sellest maailmast eemale, sest kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, ega mul ei olnud muud võimalust seda näha või kogeda kui ainult televiisorist ja kui siis ekraanile ilmus ooperit laulev kostümeeritud tegelane, siis üldiselt mõjus küllaltki ehmatavalt, kuidas see moment niimoodi üle elada, et, et läheks teistmoodi nagu sinuga läks. Mina arvan, et siin on tegemist puhta nii-öelda harjutamisega. Tänapäeva lapsed olen jälginud, tajuvad tänapäevast klassikalist muusikat palju kergemini, kui meie põlvkond kunagi seda tegi, et kui meie ajal tulid ma tea, Albanberg või sönberg või see oli nagu selline mingi midagi tõeliselt hirmutavat. Aga tänapäeva noored kuulavad muusikat teistmoodi, minu väga tõsine soovitus. Laskelastele igasugust muusikat, mitte ainult seda, mis teile endale meeldib. Sest Te tahate, et teie lastest saaksid täisväärtuslikud, intelligentsed, laia silmaringiga inimesed, ärge võtke, ära neilt seda võimalust, ärge laske neil ainult seda muusikat, mis teile endale meeldib. Ja Martin jumala õigus inimeni pärast valib oma põhihuvid, aga tal peab valikuvõimalus olema võimalikult suur. Ja muidugi veel noh, klassika juurde mine. Stanislavski kirjutab, et kuidas vanemad sundisid teda pühapäeviti päevasel ajal olema ooperietendusel ja ta läks sinna ainult sellel tingimusel, et seda ei tehta tsirka, kus arvel. Ja ütleb, et kui ma sain täiskasvanuks, siis tsirkuseetendusi ma ei mäleta, aga muusika, midagi hõljub minus edasi, et vaheldus peab olema. Ja lastele, andes selliseid etendusi, muusika või sõnateatrietendusi, seda tehes tuleb alati silmas pidada, et seda esitama peavad absoluutsed tipud nii sõnalavastuseni, draamani, komöödia kui muusikali kui ooperimõttes. Sest et kunagi ei tule teist võimalust Ta esimest muljet. Kui laps läheb teatrisse, siis esimene etendus peab tal olema niimoodi. Ta on nagu nädal aega, käib nagu võlutud ringi. Siis on tehtud asjad õigesti. Vot sellised said täna jutud saates käbi ei kuku, aitäh. Aitäh, Mart Mikk ja mina ütleksin lõpetuseks oma pojale sellise pealkirja, mille Taani tenor Helge Roos vänge pani oma raamatule. Tee seda paremini, mu poeg. Aitäh kuulajatele, ka mina olen Sten Teppan. Me kohtume nädala pärast taas kõike head.