Tere kõigile, kes saadet kuulavad. Ma olen Sten Teppan ja täna on mul au võõrustada Jaan Einasto, kelle pikk elu on pühendatud juba teismelise east saadik. Kosmoloogiale vähem on juttu olnud eraelulistes ja perekonnaga seotud seikadest ning nõnda saabki see pool akadeemik Einasto elust. Täna luubi alla võetud suurpere vanima lapsena õppis ta õige varakult nooremate järel kasima pidi sõja aastatel haua äärel seisma ja maha laskmist ootama. Meelde tuletame nii need kui ka mitmed teised värvikad juhtumid. Jaanil on kolm last, Riina, Maret ja Indrek. Saates aitab isal episoode elust jutustada poeg Indrek Einasto, kelle soontes, nagu ta ise ütleb, voolab vere asemel bensiin. Tema kirg on võistlusmootorrattad ja nagu isast on ka Indrekust saanud omal alal tipptegija. Soovin head kuulamist. Jaan tere tulemast vikerraadiosse. Tere, ning Jaaniga on kaasas üks kolmest lapsest, seekord siis kõige noorem ja ainus meesterahvas laste seast. Indrek Rõõm näha kerele. Aga Jaan, räägime teie teistest lastest ka. Ehk teil on kaks tütart, lisaks poeg Indrekule? Kes nemad praegu on, kuhu, kuhu? Juhtinud on Riina on praegu juba pensionipõlves ja Maret töötab Tõraveres. Töötame koos Tartu observatooriumis. Indrek, kui suure kaarega sa oled observatooriumist elu jooksul mööda käinud. On sul sinna asja olnud ja asja asja observatooriumiga seotud, mitte küll teaduse koha pealt, aga, aga ikkagi. Ta on ju sinu lapsepõlv ja, ja põnev maailm ütlemegi rohkem tehnika poole pealt ütleme mutrid, vidinad, pudinad, mis poiste rahval ikka meeldivad mingil eluperioodil, see tähendab, et isa võttis töö juurde kaasa küll, jah, jaa. Aga see kõik ei nakatanud sind viisil, et oleks hakanud taevalaotust uurima. Taevalaotus paraku mitte, et noh, kõik natuke taevast teame, eks ole, tähe poole vaatab igaüks, et kui sa maal elanud, siis seda võimalust on ju palju. Aga pigem isa poolt ja ema poolt, tema matemaatik on teatav ütleme täpselt sinu tegevustes ja sinu tegevust ütleme siis niukene logistikaga loogiline paikapanek, et sinu, sinu maailm on ka ümberringi niisugune täpne, natuke liiga täpne, võib olla, see on päris huvitav, kuskohast ta tekib, see ei saa ju olla kaasa tulnud nii-öelda DNAga, vaid see on ikkagi eluviise, kodune kord, mis on tinginud selle, et, et kõik peab olema korras. Korras ja mitte liiga korras, ütleme nagu öeldakse, kodus ei tohi tolmu olla, mitte selles mõttes korras, aga aga noh, niipidi hiljem juttu tuleb tehnikaga seotud ja juba sai mainitud, siis on meeles isa auto remontimisel, vanasti pidid kõik ise tegema, eks ole, ja, ja see ei olnud. Ja siis ma tajusin ilmselt alateadlikult, mis hiljem oled sa endale vastased elus, et ahaa, et nii peabki tegema, et väga niukene, pedantne, perfektne, korralik step by step, kõik asjad oleksid nii-öelda ažuuris, on need siis tööriistad või, või autosse suhtumine, et mitte ei ole lihtsalt üks plekikolakas, aga sihuke armas plekikolakas, mis elab ka veel oma elu. Sa oled öelnud kusagil varem, et sinu soontes voolab vere asemel bensiin. Räägi sellest mõne lausega, mida see sinu enda jaoks tähendab draamat, draama, seda sõna ma ei oodanud, see on see, et sa oled näpu andnud ja kogu ülejäänud keha, et, et see ongi sinu elu. Et sa võtad seda ükskõik kuidas, ei võta, aga see taandub alati sinnani, ikka mingi asi peab plärisema. Palun, ma võin tööd teha, aga see töövahend Peab mootoriga olema. Et läheb sinnani välja. Piltlikult öeldes, kui inimesed astuvad tänavale ja üldiselt neile see põlenud kütuse lõhn väga ei meeldi, siis vastupidi siinse erutab, mida seal ikka ikka kui teda liiga palju ei ole. Ütleme nii, et kui see on seotud veel võidusõiduga, ütleme siis päris täpsemalt. Ja näe, ma kahtlustan, et ega teil väga vist sisemist konflikti ei ole olnud sellega, mida keegi lastest teeb, et ei, kuna maraton teie jälgedes väga selgelt käinud, siis seal see osa justkui on kaetud. Eks ja, ja ega, ega tema valis ka selle ise ega, ega ma mingil määral ei, ei ei no kuidas öelda ei suunanud või igavene, kõik lapsed valisid oma tee ise ja see oli ka. Viis kuidas, kuidas mind omal ajal isa kasvatas meie peres iga laps valis oma tee ise, nii et ühesõnaga, vabadus selleks peab ikkagi olema. Mitte et ma Indrek suisa sõnades kahtleks kuidagi, aga kas sa mäletad enda pilgu läbi seda olukorda umbes sama moodi, et, et ega seal väga ei ole kodus kunagi nõupidamisi sel teemal olnud nooruspõlves, et mida peale hakata või, või et vanemate nii-öelda sooja soovitust? Ei, selles mõttes mitte. Jah, eks nad nägid. Ema, isa, mõlemad, kuhu mul tegevused minema hakkasid, need päris ütleme tavapoisike, mis ma olin äkki üheksa, kui ma tänaseks kadunud Lepo Sumera Jaagoga mööda Tartu linna juba ringi tuiskasine lepa tagaistmel, minul jalad maha ei ulatanud ega midagi. Aga see oli see litakas kohe, mis, mis nagu kõrvakiil, et see käis ära ja sellega oli asi nii, et ülejäänud elu täiesti paika pandud. Ja õnneks tekkis väljundit mitte lihtsalt küla vahel ringi Kivamisena vaid ikka spordile, tehnikasportmotokrossis lapsepõlves. Ja vanemad vaatasid seda kui niisugust väga-väga vinged tärk, ütleme siis niimoodi. Ei oskagi paremini öelda, et näha, et mul oli tohutu tahtmine mitte lihtsalt võistelda, aga sa pead ju esimene Kaalep. Kurat, mis sa lähed sinna starti niisama töllerdama, eks ole. Tšempionitiitleid pole tulnud, aga, aga seal on seda võitlusvaimu ja ja mida sa elus ükskõik, mis vaja läheb, ehitad maja või, või kus iganes või igapäevaelu täiesti tavaeluga. Indrek mainis siin Lepo Sumera nime, mis vajab lisaselgituste juurde. Tema oli, eks ole, Indreku. Tädimees siis jah, minu minu õemees Ja see toob mediaan teie enda perekonna juurde. Teil õdesid-vendi päris mitu, te olete suurest perest? Jah, neid oli kokku kaheksa last, mina esimene ja Kersti praeguse nimega Kersti Sumera on siis viimane, meie vahe on 20 aastat. Nii et kui mina hakkasin abielluma, siis Kersti oli veel Vesti oli veel pisike tüdruk. Ja vahepeale siis mitu venda. Kokku oli meid kuus venda ja kaks õde. Kui te lähete, jaan ajas tagasi, te sündisite 1929. Mis on teie esimesed mälu? Pildid lapsepõlvest. Mul on paar pilti hästi varasest ajast kõige esimene, mis mul on meeles, on, elasime siis meie kõige esimeses korteris oli Tartus Tähe tänaval. Ma olin pikali voodis ja seal oli niisugune seinalamp. Ja ma selle lüliti oli vat nisukest. Näppudega saab niimoodi teda lükata, aga ma olin selle katki tõmmanud, pistnud selle juhtme suhu ja siis käis pauk ja, ja kõik olid suitsu täis. Ja ja praegu ongi nyyd mul keeleots on, on puudu, see, see põles ära. See oli ikka päris korralik pauk. Kõlab küllaltki jubedalt, mis ta elluma ei hein. Minul meeldib käbi kännust kaugele ei kuku, et ma näitan siin üle lauaarme käe peal muld, täpselt sama asi, vaja seinalambi lüliti lahti kruttida ja hullult uurida, mis seal sees on ja kõvasti kinni võtta, pauk käis, kõva naha räbalais lendas. Ja, ja noh, head käest ilma jäänud täpselt samaks indeks ei pistnud suhu midagi. Kuidas intsident tookord lõppes, ma arvan, et vanemad väga õnnelikud ei olnud. Ei, noh, mis seal ikka ellu ma jäin ja nüüd ma ei tea, seda ma enam ei mäleta, kas seal kutsuti või mitte, aga igatahes parandasin ära ja eks mul selles hääldamisest natukese keele otsa puudumine on, võib tunduda, aga sellega ma olen ise ja kõik teised juba harjunud, nii et sellega tuleb pidav maitsemeeli see kuidagi. Ei, ei. Ja teine mälestus, mis mul on suhteliselt noorest ajast, see oli maal ema, kodutalus Egeril, kus ma nüüd praegu aeg-ajalt olen. See oli nii, see oli enne sõda kuskil, mis ta võis olla 37 või kaheksa ja seal on järv ja kasvas roog. Ja siis ma lõikasin seda terava noaga niimoodi ikka lühemaks löömaks, kuni ma lõikasin siia pika niisukese haava, see on praegu alles sõrmel jah, nii et vot niisugused pisiasjad noorest põlvest meelde jäänud joon, kas teie vanemad olid minu isa, oli kooliõpetaja ja ema oli kodune ja ema oli siis sama talu, millest ma rääkisin tegeri. Peretütar nad isa ema tutvusid, see oli 10.-te aastate esimene pool, isa võttis osa. Vot niisugune koguteos olid Eesti maakonnad. Ja seal oli üks nendest, oli Valgamaa. Tema oli üks niisugune mees, kes korjas andmeid maakonna selle kogumiku koostamiseks ja tegi peatuse seal Ederi talus itaažis tutvust mu emaga ja, ja sellest kasvas siis abielu ja nad abiellusid 27. aastal ja siis tsipa hiljem siis 29 olin siis mina ilmas iga paari aasta tagant oli siis jälle üks poeg või? Olidki alguses puha pojad. Ja lõpuks siis ema naljatas, et nüüd peaks tulema seitse venda. Nii et võrdlemisi pisikesed vahet, mis tähendas seda, et te olite mängukaaslased vähemalt osadega. Nojah, aga mina olin nagu vanem, mis ma mäletan, on see, kui nooremad õed-vennad nüüd sündisid, siis mina olin ka, kes nüüd lapsehooldustegi, sest noh, neid oli palju, emal oli ka muud tegemist ja kulla tihti oli nii, et ma mäletan seda. Elasime siis, isa, ehitas maja Tartus aardla tänavas. Oli sisse. Mustaks siis oli köögis kraani all sai niimoodi külma vett muidugi lihtsalt puhtaks tehtud ja samuti mäletan, kui ta süüa sai, tehtud, ühesõnaga kõik nisukesed. Väikse laste-ga tegelemise protseduurid olid mul juba lapsest peale selged. Aga see oli iseenesestmõistetav, et suures perekonnas lihtsalt teistmoodi ei saanud või mäletate väikest trotsi vastumeelt ka? Ei, see oli nagu, see oli loomulik, ma ei, ma ei mäleta, et mul oleks selle puhul kui mingisugust niisugust probleemi olnud. See oli iseendastmõistetav, kaslased ta pigem ikkagi siis kui linnapoiss üles või. See on kahe otsaga asi alguses kui linnapoiss, aga sõja ajal oli nii, et me olime maal, aga teisel pool nimelt minu isapoolse vanaema kodus, see on siis Otepää lähedal Otepäält natuke edasi, veel paarkümmend kilomeetreid Urvastest, mitte kaugel. Seal oli türgi talu, seal on siis minu vanaema, isapoolne vanaema sündinud ja me olime kõik sõjasuved seal 41 kuni 44, kusjuures viimane aasta oli nii, et juba veebruaris pandi koolid kinni, rinne tuli ligemale ja ma olin siis seal koos siis kahe noorema vennaga veebruarist kuni tegelikult kuni oktoobrini maal olles õppisin ära kõik maatööd võib-olla kündmist veidi vähem, aga kõik muud tööd. Algus oli muidugi karjapoisi amet, aga siis kõik muud tööd. Kas teil on sellesama Eesti vabariigiga sõjaeelsest ajast mingi niisugune mälestus, noh, mille me saamegi kanda Justa sellesse sõjaeelsesse? Olgugi et see oli Eesti aeg ja mul on hästi meeles üks konkreetne niisugune sündmus, oli vabariigi aastapäev, 10. aastapäev, ei, 20. aastapäev, see oli siis 38. Me läksime isaga kesklinna ja mul on hästi meeles, et kaubahoov oli niisugune ringpoed. Vaateaknad olid ilusti ehitud vabariigi nii-öelda juubeli puhul. See oli üks mälestus siis edasi. Mul on hästi meeles, olime kaisaga, käisime põllumajandusnäituse avamisel. Noh, see on siis Tartus seal näituse tänaval ja vabariigi president päts oli siis seal avama, siis mul oli võimalus teda seal ka näha. Aa ja üks naljastus veel. Kui Vanemuise teatri juurdeehitus oli see kontsertmaja ja siis oli niimoodi see vastuvõtt korraldatud, et kooliõpilased olid siis kahel pool Vanemuise tänavalt, siis oli see Aia tänav kontserdimaja suunas olid nagu kahel pool spaleeris ja viskasime siis lilli teele ja siis Konstantin Päts siis kõndis seal tähtsa näoga lilledel läks sinna teatri poole ja ma hiljem kuulsin, et samas oli kah minu tulevane abikaasa, selles paleeris ka ka nende kool, tema oli siis õppis seal Miina Härma koolis praeguses ja, ja, ja siis viskasime sällini. Mõned mälestused on eesti ajast veel täiesti olemas. Aga needsamad sündmused kas või presidendiga kohtumiselt niimoodi eemalt olid ühe poisikese jaoks ikkagi sündmused. Loomulikult teie kodune kasvatus, mis sõnadega te seda iseloomustaksite, nii ema kui isa. Tähendab nii palju ma võin, nüüd on ju öelda, et mulle anti täielik vabadus. Jaa, aga mis oli isa suunas nagu kaudselt ja meil oli kodus suur raamatukogu niitma, lugesin koolipõlve ajal. Folk, aga noh, nii ilukirjandust kui ka loodusteaduslikku kirjandust, isa oli geograafia, õpetajad ja isa kinkis mulle jõuludeks 42, üks roopi Hallimäe raamatu astronoomilised vaatlused. Ja see oli nii põnev, et 43. aasta siis arvatavasti jaanuar, kes siis hakkasin tähetornis käima. Ja seal esimene mees, keda ma kohtasin, oli sellesama raamatu autor, Hobby Hallimäed. Ja, ja ühesõnaga vot siis ma taipasin, et see on mul ikkagi tõsine huvi. Aga füüsikaõpetaja Osvald sulla sai teada minu huvist ja tema oli tähetorni juhataja ja astronoomiaprofessori Taavet Rootsmäe ülikooli koosluse kaaslane, füüsikaõpetaja, rääkis rootslane. Rootslane kutsus mind oma loengutele. Nii et 43. aasta sügisel pärast seda, kui oma maalt olin tagasi tulnud siis ülikoolis ajutiselt uuesti avati õppetöö. Ja ma olin siis rootsmäe astronoomia loengutel. Te olite siis vanuses 14 15. Kui ma olin neli, jah, kui loengud algasid, ma olin, oli 14 ja, ja kui nüüd kool kinni pandi, siis ma sain just 15, oli see ebatavaline, et nii noorelt. Loomulikult, kusjuures mis oli rootslane, kuhu veel väga niisugune oluline iseloomujoon oli väga sügav austus oma õpilase suhtes, kui ma sinna loengudele tuli, oli kaks tudengit ka. Ja varsti nad kadusid ilmselt mobiliseerida Saksa armeesse ja Roosna jätkas lahinguid nagu ennegi maalin ainukesena kuulajana 14 aastane koolipoiss ja nii kestis üle kuu või kuni kuni jaanuari lõpuni. 44. Ma mäletan, üks jutuajamine oli emaga umbes sellele ajal ja siis ema küsis, millist eluteed ma ikkagi soovin. Ja siis ma ütleksin nii, et et mina tahaks tähetornis assistendiks ja seda aktsepteeriti ja nii siis läkski volitatud enda ratas kodus, hea poiss. Kuna ma väga varakult sain juba nagu oma otsa nagu kätte, ehk siis see minu roll vanema vennana. Kui ma enne oli nii aitasin seal ka palju neid nooremaid kasida ja kõik nii edasi kodus sai süüa tehtud, siis ma teatud hetkel ma juba muutuksin täiesti iseseisvaks, nii et kui ma näiteks ülikoolis olin, siis ma elasin praktiliselt ainult stipist ja täiesti iseseisev pere ja siis oli selge, et kui ma abiellusin, siis me olime ka omaette pere, mitte mitte mitte isa juures või isa isa ema juures leivale. Vitsakimp palli teil kodus? Ella peal ükskord mul on meeles, kui isa mind minuti karistas, aga seal oli üksainukene kord, mis mul on, on meeles, et ma arvan, et see oli väga haruldane asi. Millega teie pere lapsed tegelesid siis, kui te veel mõtlengi, teie seal vanuses 11 12, teised nooremad. Õed-vennad, kõik olid ka väga, väga erinevad, nii üks nendest, Rein oli hästi niisugune elav, tema kaksikvend Mart jällegi oli hästi niisukene, pühendunud tööle ta, nii kui ta midagi ette võttis, tegi seda ääretult põhjalikult, nüüd väga nii-öelda erineva erineva iseloomuga kooli ajal. No Rein näiteks läksid seal Emajõele, kui oli su jääminek, läksid seal jäätükiga sõitma ja ma ei tea, kui kaugele kuni luuni on või kust välja jõudsingi päras oli igavene tegu, et sealt kaldale saada, ühesõnaga iski seiklusi mina ei teinud, ma olin juba väga ettevaatlik, siis. Mul oli oma niisugune ala juba käes ja ma tõendusin täiesti sellele. Kuidas isa ema nii suure perega hakkama said, oli see raske aeg. Samas kuulsin, mingil hetkel hakati Tartus maja ehitama. Perekonnal läks üldiselt hästi. No kooliõpetaja, geenius, küllaltki hästi, isa panin siis raha kokku, et 37. aastal ehitas maja. Ja 37. aasta siis sügisel me kolisime sisse. Ja seal ma elasin 25 aastat nende esimesed 10 aastat abielus ka seal. Korraks seda mainisite juba neid suvesid seal Otepää kandis ja ka sõjasündmusi, mis ühel hetkel siis saabusid. Kui lähedalt või kaugelt need teie perekonnast mööda läksid. Siis see on siis 44. aasta ütleme augusti alguses kuskil, mis oli 10. või 13. august või niimoodi siis oli kuulda kahurimüramürinat Pihkva poolt oli selge, et siis uusvenelaste pealetung ja kuskil umbes nädal aega jälgisime, kuidas see müra läheb, ikka tuleb lähemale ja, ja lääne poole õhulahingud näiteks oli seal näha alguses hoid ainult Saksa lennukid, aga siis ükskord tulid, venelased oleksid ka, oli väga, väga niisugune intensiivne õhulahing ja siis ühel Ühel päeval kuidagi hästi vaikne. Ja siis vanaema mõtles, et on aeg hakata rukist kokku panema. Panime hobused ette ja pool ringi saime tehtud. Järsku tuleb meie juurde meile miini mürsk. Mul vennad olid karjas sadakond meetrit eemal, teisel pool talu ka sinna mürsk. Mis selgus, sakslased olid teiselt poolt tulnud vasturünnakule võtnud positsioonid sisse ja nad nägid, et talumehed on seal. Noh, ütleme kohal, kus toimub see kohtumist, lahing, need olid tegelikult eelhoiatus, et on ülim aeg lahkuda. Panime öösel veel viimased asjad kokku, hakkasime hommikul minema, aga jõudnud kuigi kaugele hakkas lahing peale. Ja me olime terve ööpäev niimoodi kahe rinde vahel. Ma ei oska nüüd öelda, kumb rohkem, kas oli sakslaste pommitamine, igatahes meie vahele kukkus ka miine, ühe lehma all lõhkes, aga õnneks lehm sai ainult väga kergesti vigastada, aga ma nägin seda otse nii-öelda kõhu all käis pauk. Üks miin kukkus just meie, me olime seal metsa sees, meie nii-öelda keskele, aga see ei lõhkenud. Õnneks õhtul oli, rahunes maha see asi, mõtlesin, et mis nüüd teha, et lähme koju tagasi. Aga jõudnudki, kui kaugele üks Vene ohvitser ilmselt ratsakäis sealt läbi nägi, meid. Ja meil on kahekoormaga käskis ühelt koormalt kõik asjad maha võtta ja tulla kaasa haavatud sõdur oli vaja viia ambulatsi. Mina olin siis saatja lõuna poole tagalasse Urvaste pooled seal vahetati hobune ära, et ma sain sellega tagasi tulla. Ööläbi tulin, aga jõudsin silla talu lähedale ja seal oli Waldopost väljas. Vene keelt ma eriti ei osanud, aga see näitas. Nii et kui ma edasi lähen, et asi on ohtlik. Lõpuks, ma leidsin ikkagi need teised üles läks jälle natuke aega mööda ja võeti meid teist korda haavatut vedama, viidi teise kohta, aga seal oli üks talumees juba ees, kes ütles, et ta on juba seal nüüd mitu päeva koju ei saa ja noh, oli kuidagi väga nukras nukras meeleolus ja, ja siis ma tegin ühe omaduse või oleks pidanud ikka ka sinna jääma ja ootama, vähemalt õhtuni ja mittevankrist hobusest lahku minema, aga ma hakkasin keset päeva lahtisel väljal tagasi tulema, mind nabiti kinni ja viidi staapi. Arvati, et ma olen saksa salakuulaja ja ma olin kaks nädalat niimoodi vangis seansil vene sõjaväeluures vers. Selle käes olin vangis, kuulati üles, alguses taheti kohe maha lasta, oli haudki valmis kaevatud, aga õnneks nad ei kohe ei lasknud maha ja lõpuks jäid mind uskuma. Ja ma sain siis kaks nädalat hiljem sain tagasi, lubati koju, aga mulle üks niisugune kaaslane, ehkki ta ise tunnistas üles, talle oli antud ülesanne kuulata, mis ma nüüd räägin, kui ma nüüd tagasi jõuan ja see ette kanda, nii et kui ma oleks midagi valesti rääkinud, oleks meid uuesti kinni võetud ja siis oleks olnud ilmselt ilmselt vangilaagrisse minek. Te olite 15 aastane ja ütlesite, et olukord oli väga lähedal, nii-öelda nagu mahalaskmisele. Oligi reaalne haud oli valmis kaevatud. Kui ma käisin vahepeal sinu käest, kas sa oled kohtunud oma isa vanematega ehk siis vanema vanaisaga isa poolt ja ikka jah, eriti mäletan ja nüüd ütlesin, isa vestleb kõrval, siis jooksevad need pildid ja, ja aardla tänava vanaisakodu, kus ka palju ütleme, lapsepõlves sai oldud ja, ja mäletan neid erakordsete inimestega, et vanaisa oma ülimas headuses ja vanaema näiliselt range, aga tegelikult ka väga-väga suure südamega väga-väga armastav inimene, et hästi palju soojust ja headust oli seal majas ja just siis, kui mina väike olin, olid isa, vennad, olid nooremad ja parajad niuksed mürtsu tegijad, ehk et minul oli eeskujuks siuksed, hästi elavad ja targad inimesed nagu enne isa nimetas raamatukogu väga suur, kus ka mina olen noh, väga-väga palju tunde ja päevi veetnud ja küll lugedes ja lihtsalt lapates raamatuid. Töö on ka natuke määranud mu elu ja siis aga mäletan ja väga hästi mäletan kujundamist, kas siis teadlikult või mitte teadlikult vanavanemate poolt, et sealt oskad sa seda niimoodi välja tuua või torkab sulle midagi pähe, et suur pere. Et mis oli kogu aeg läbiv joon, et kogu aeg sa pead viisil või teisel tööd tegema, mis iganes töö tähendab, mitte raske, higine sügavkünd. Aga sa pead, et ellu jääda, midagi tegema, et ei ole nii tahkeid päeval teed noh, nii-öelda riigi töö ära, viskad jalad seinale. Et seda ei olnud kunagi, et kui suur maja selle nokitsemist, jaa, jaa, ütleme lilleaeda mäletan seal ja kuidas vanaisa, vanaema alati viitsisid rääkida lugudest, kui midagi tehti, siis rääkida, see on selleks seoste leidmine. Et kõik niisugune maailmas hakkas minu jaoks siis tekkima süsteem, et kõik on süsteemne, et mitte midagi ei ole juhuslikku. Nii nagu isa teab taevasele midagi üleval kosmoses pole midagi juhuslikult. Et igal pool on mingi teatav süsteem, see on, mis mulle on. Hiljem olen aru saanud ja mõeldes selle peale, et mis mulle sealt kaasa tulnud ja nad ka hästi põnevad rääkijad, et vanavanaisa oma seiklusi sõdade ajal, kus ta Venemaale sattunud ja jalgsi tuhandeid kilomeetreid kuskilt koju tulnud ja nii edasi ja nii edasi, et siuksed, põnevad lood, et ükski, ükski lugu ei ole kunagi igav olnud. Appi, et kuidas saab, noh, nii inimelus, nii palju seiklust, olla võitlus ja kus kohas te tutvusite oma tulevase abikaasa ja laste emaga, et sellest oli juttu, et te sattusite spaleeris seisma seal, kui päts Tartus käis, aga noh, see ei olnud see. Ja sel ajal, kui mina olin esimesel kursusel, Meil tehti kevadel üks niisugune kursuse õhtu, kus olid kõik üliõpilased, meie osakonna üliõpilased kõigilt viielt kursuselt, kui abikaasa oli ka seal, aga no esialgu ma nagu ei pannud teda tähele, aga kohtusime ülikooli aulas klassikalise muusika kontsertidel ja vot selle ajal oli nii, et Tartus käisid Liidunid parimad interpreedid. Maria Grinbergi Svjatoslav Richter, poodini-nimeline kvartett, vaat sellised jäävad sellisel kontserdil menüüd pidevalt. Kohtusime siis tekkis tutvus ja nii sellega Kuidas käis tutvuse sobitamine ja niimoodi jällegi ma ei oska öelda, mis sõnu kasutada, aga see oli rohkem kui 60 aastat tagasi. Mind lihtsalt huvitab, et kas aja jooksul on midagi muutunud, et mida sa elus tähendab? Ei noh, eks me siis jalutasime seal kontserdi vaheajal ja eks siis tuli aeg, kus ma teda siis hakkasin koju saatma maja ja, ja, ja siis ühesõnaga tekkisid niuksed jutuajamised ja, ja ükskord oli nii, see oli siis viimane suvi enne seda tegelikku abiellumist. Mul abikaasa võttis Elvas ühe niisuguse ärklitoa suvel puhkuseks, mina läksin talle külla ja, ja, ja jäingi sinna välivoodile siis ja, ja siis meil oli küll küllalt palju aega siis seal Elva mändide all kõndida ja jalutada ja supelda ja ja rääkida ilmast ja, ja elust. Ja siis järsku ma taipasin, et et liialt minust noh, nii-öelda inimlikes asjades Pealtjagu üle. Mina taipasin rohkem niisuguseid praktilisi asju, aga tema taipas rohkem nisukesi. Noh, kuidas öelda hingelisi asju, aga meil kuidagi väga hästi sobis. Ja siis oligi selge, et see on meie ühine tee. Ja siis läks siis noh, vähem kui aasta siis siis me juba tegelikult abiellusime. See on ilmselt stereotüüpide küsimus ja minu selline vildakas ettekujutus, aga te saate kahe kommenteerida, kuidas päriselt olukord oli. Kaks teadlast satuvad kokku siis, kui jalgadega maa peal on see seltskond suuteline nii-öelda perekonda looma ja, ja praktilise elu eest hoolitsema. Ei, no vaata, mul oli, ehitaks oma nooremate õdede-vendade kantserdamisega. Kogemus olemas, kogemus olemas, samuti ma söögitegemisega sain ise hakkama ja eks liia sai ka hakkama, nii et meil ei olnud mingisugust probleemi, et pea oleks kusagil pilvedes. Ei. Ja kui nüüd esimene laps sündis Riina, siis oli nii, et kui oli see liia tuli haiglast koju, siis esimesed, kuidas vanitamise muidugi muidugi koos ja põhiline tegi, oli mina, kui mina mäletasin, kuidas nooremate õdede-vendade Kanserdamis, kuidas see asi käib. Aga Liia õppis väga kiiresti, kõik need asjad ära. Ja muidugi toidutegemises ka kõik jäme ots läks kiiresti ikkagi tema kätte, aga ma sain kõigega ise hakkama, nii et vahel vaja oli. Siis ma. Eks ma siis tegin ka ise, aga muidugi kogu see meie elus jaotus nii-öelda kodus tööd ei muutu, vahel kuidagi, see kukkus isenesest välja, ei olnud vaja midagi erilist plaani pidada, lihtsalt kukkus välja. Indrek, missugused sinu esimesed lapsepõlve mälestused on, mida sa mäletad, mis pildid silme eest läbi jooksevad? Ega mul midagi nagu ühest sihukeste plaksti lööb lambi põlema ei ole. Lapsepõlv Tõraveres see oli üks üüratult vinge koht kasvamiseks, seltskond oli selle ja see liiga suur küla, liiga väike oli täpselt kõike parasjagu, ütleme mul ei ole eredaid mälestusi. Aga selline, ütleme siis noh, kuldne lapsepõlv, väga ilus lapsepõlv. Kui sa mõtled vanemate peale ema isa peale, siis mis olukorrast nats olla niimoodi Silmete kerkivad, millega tegeleda, millega teine kui me jätame, sa ei saa ütlemata jätta, oli ikka ütleme, kirglik teadlane, nimetamine ninapidi raamatus. Ma ei tea, kus ta oli töö juures. Ta oli 100 meetri kaugusel, kolmandal korrusel. Ta küll ei öelnud kunagi ei mulle, kui ma sealt uksest sisse tulin, küll ta mulle pliiatseid ja pabereid pihkuannisid, sain joonistada oma autosid ja asju. Aga seda mäletan. Et kas ta oli töö juures või siis meeles perioodiliselt remondi tegemisest, kes oli maru äge, sest korteris tõsteti kõik ringis, ei olnud ruumi, sõid seal, see oli põnev, see oli niisugune põnev, selle järgi mäletan ka Niukest isa. Mina nimetan kuldsete kätega, et kõik ise tollel ajal tehti kõik ise ja seal niuke äge. Kui ma ütlen, et ta väga palju ei tegelenud meiega, siis kus see tasakaal on ikka nii et tema oli peas teadlane heas mõttes. Isegi täiskasvanul on mõelnud, et natuke igatsesin rohkem isa järgi, kui kui oli asi tegelikult, tema oli siis see igapäevane kantserdaja. Jah, no mina olin üleni verine kogu aeg, et ma kukkusin kuskilt alla jalgrattaga, käisin käntsa ja, ja et selles mõttes olime PIN neil silmas. Aga kooliajal oli kooliga kõik korras, et ma mitte, et ma oleks pugeja tuupur olnud, aga, aga mulle meeldis koolis käia ja mulle meeldis, kui ma nüüd ütlen, teadmisi omandada, siis pole jälle õige sõnadega mingisugune tuupur ka ei olnud. Aga, aga kui oli see huvitav, koolis oli korras ja selle tõttu ei pidanud ema isa väga vaeva nägema, vaadati kõrvalt, kui oli vaja sekkuda, sekkuti, aga jälle mingit draamat, ütleme, et kõik oli okei. Küsin vahele Jaani käest, kuivõrd te olete teinud silmapaistva karjääri omas valdkonnas, siis kas on võimalik, et teil kooliajal oli ühes või teises aines raskusi ka kehaline kasvatus? Ja. Ega ma väga tugev ei olnud, tähendab nii sihukesi harjutusi seal riist riistvõimlemist ja nii see ei tulnud mul hästi välja, aga teiselt poolt ma armastasin näiteks suusatada. Kuigi ma eriti neid mäesuusatamist või nii, see käib mulle üle üle mõistuse. Aga samuti jalgrattasõit, see mulle väga meeldib, nime oligi aastakümneid. Me suvel põhiliselt tegime abikaasaga pikki rattasõite Tartu ümbruses ja ka Elva ja ja Tõravere ümbrus on vaevalt leidub rada, kus me käinud ei olegi. Kui Indrek mainis hetk tagasi, et ta oli lapsepõlves kas sest suurema osa ajast, aga väga sageli verine, siis kas isal on poisi lapsepõlvest? Kuulge vastus, et oli soni indeks sai oma asjadega ilusasti hakkama ja samuti teised lapsed, mul on Meeles korda oli olles üks süda kukkus põlve täitsa nii katki, aga ta hakkas ise seda juba juba nii-öelda sättima. Ja lõpuks, kui ma nüüd juurde sain, tegime nii, sel ajal meil autot ei olnud. Võtsin ta jalgratta nii-öelda jalgratta peal ja sõitsime koos Elva haiglasse ja seal õmmeldi haav kinni, aga ta oleks ise ka hakkama saanud. Ühesõnaga, lapsed saavad ise hakkama. Missugusena te mäletate Indrekut? Vot, üks mälestus, mis mul, Indrek, kus on kuidagi hästi-hästi meelde jäänud, ta võis olla kuskil, ma ei tea, kas kolme aastane, vot seal oli, Tõraveres oli lasteaed, nad olid lapsed, saad koos, mängisid, meil oli niisugune pisikene kolmerattaline jalgratas ja indeks sõitis sellega. See oli vist esimene kord, kui Indrek ratta peal oli. Sest üks pilt on tehtud, tal lasteaias tuleb, tuleb, sõidab vastu niukse hiigla sihukese vaimustunud näoga, et vaat mis, mida ma oskan juba ja sealt sealt oli näha esimest korda Indreku, see, kuidas öelda hilise motopisik Indrek mis sa mäletad oma rolli kodus, et mõtlen, et mõnes mõttes on tore, kui isa pidevalt pildilt ära on, et see annab nagu vabaduste keegi töötle ajusid ja saab täiesti rahulikult oma asja ajada, et tegelikult isegi rolli kodus olin kuskil äkki 11, kus ma Ühest küljest kodust ära läksin, kasuperre. See on nii huvitav, et mul on kasuisa, Jaan, enda isa kõrval oli lähedal, ütleme naaberkülas siis paar kilomeetrit eemal. Noh, nimetame tehnikageenius tehnikaguru, kes sättis ümbruskonna mootorrattad ja seal tegeleti motokrossiga sihukene punt, klubi, aga, aga niisugune liikumine ja mul naabripoiss tegeles siis natukene tegeleb siiamaani veel multikatega meie küla, Tõravere kõrvataks tee läbi kus siis aeg-ajalt krossirattad ühest külast teise sõitsid keegi kodust kuskile siia-sinna. Ja seal oli Jaan nimeks ja ütleme, et isa mäletab, mis seda, et kui mul oli õuekeeld oli mingi sigadusega hakkama saanud, seda ikka juhtus poisikesepõlves. Et ma pidin mootorratta äranägemist, tähendab seda, et hüppasin teise korruse aknast plärts välja. Sain väikseid vigastusi ka, aeg-ajalt, aga pidin tsiklid ära nägema ja siis riburadapidi keris sinnani, et ma olin 11, kui ma sattusin siis nagu ma nimetan kasuisa Jaani juurde. Ja sinna jäingi, alguses piilusin võsast, selles mind avastati sealt, et salakuulaja tiriti, tiriti kohale tegelikult minu kõik kooliväline elu ja suved ja, ja, ja, ja talved ka oligi siis sealsamas natuke eemal. Vanematel oli siis kasuvanematele päris vanematel heas side. Et see seal midagi saladusi ei olnud. Ja see oli vaikiv kokkulepe, et koolis on korras, teati, et poiss tegeleb kindla asjaga, et ta ei käi kuskil lollusi tegeleda nõmeduse tegemas. Ja, ja, ja, ja sellega leppida. D ja hiljem isa ema on käinud ka võistlustel vaatamas, mis siis toimub ja vaatavad, et õige värke ja miks mitte poisil on väljunud ja, ja kirg ja las ta siis mässab, mainisid õue, keeldus, oli siis karistusmeetod teie kodu moodi või? Karistus siin enne isa ütles, et tema ei mäleta. Ta karistamis selles otseses mõttes oma vanemate poolt, et meil oli sama, et ikkagi noh üliharva, kui seal häält üldse tõsteti, noh, minu puhul natuke rohkem tüdrukute puhul õdede puhul vast vähem. Et noh, kui sa ikka pinda käid pikalt, küll sulle ikka paikaga pannakse, päris nii, lihtsalt need asjad ei käi. Aga Eimeline, noh head lapsed, ega otsest sihukest suunamist ei mäleta, sest oligi kirjutamata seadustele peavad asjad korras olema ja mul olid korras ja koolis koolis tibin Tobin. Ja ülejäänud aeg läks siis juba siis hobisse ja hiljem hiljem ka elu. Kas sama kooli kooliasjadega said iseseisvalt piisavalt hästi hakkama või näiteks, kui oli matemaatikas füüsikas midagi? Mõni ebameeldivam koht, tõusis tulu sellest, kes isale, eks on. Naljakas, see mul meeles klassi ei mäleta, kui see matemaatika füüsika veits keerulisemaks läks siis isa kehitas õlgu, et see kuramus, nii keeruline, mitte midagi, Arv emast oli rohkem abi ja tihtipeale nii et ema kehitas õlgu, ütlesid, mis mõttes midagi? Et kus otsast, et meie ajal küll midagi nihukest ei olnud, aga isegi õed jälle olemas. Nii et selles mõttes. On küll ikad mindud, mindud käsi pikalt, et kuule, et aitad, no lihtsalt ei saa aru. Ja, ja ja see mul mehele lisa muhelised. Kõrgharidusega matemaatik, ei saa pihta, mis koolis toimub, et see niuksed, ägedad lahedad lood ja neid juhtus. Ma mäletan, mul küll koolis jooksvalt reaalainetega oli okei ega ma väga palju pihta ei saanud, mis toimub, aga ma sain hakkama nüüd viied. Ülehomme ma ei mäletanud, mis üleeile õppisin. Et selles mõttes on natuke kahju, et haridus jäi ainult tavahariduseks, ülikoolini jõudnud, aga meeldisid humanitaarained rohkem ajalugu eriti ja on siiamaani istub sees, et kodus kirjandust on niimoodi kahte lehte tehnikat ja maailma maailma ajalugu ja üleüldse ajalugu ja mis hetkel sa ära tajusid ja päriselt mõistsid, millega isa ema tegelevad või kui sa näed seda kõike lähedalt kogu aeg, siis ei tekigi, nagu see on kahe otsaga asi, et see on ühest küljest äge. Aga kuna nad olid ikka oma klassi tipud, siis sellega kaasnes kahjuks niukene siiamaani ka minu lastel perekonnanimega. Et ega see lihtne ei ole, sind tembeldatakse isegi praegu, kui ma olen juba varsti 60 vana nimetatakse toob, mis sul, Vigalased oma isa tuules. Mis mõttes, nagu et tegelikult on see keeruline, see teataval määral ikkagi natuke paneb sulle saatusele väikese väikese sihukese pipratera juurde, et sa pead kogu aeg teadma, et sul on niisugune. Ega vist Eestis on küll, et kui öeldakse Einasto, siis seal enam-vähem kõik mõtlevad ühte. Jah, absoluutselt no tegelikult natuke rohkem mul on, on vend Rein, kes on nüüd tuntud geoloog, siis tema poeg on Mart, on Tartu Ülikooli kliinikumis seal administratsioonis küllaltki oluline koju õde õde on siis Kersti Sumera, nii et aga mis nimesse puutub, siis see nimi on selles mõttes unikaalne. Isa vahetas perekonnanime kuskil 30.-te aastate keskel, kui see kampaania oli ja ta patenteeris selle nime teiste, et ega seda ei saa keegi teine võtta, nii et ainult meie meie nii-öelda perel, minu isa järeltulijate pere. Ja huvitaval kombel isa mõttes päris tükk aega, kuidas ta selle nimi võtab, valib ta, ta soovis, et mingisugune kõlaline sarnasus oleks tema varasema nimega, see oli Schmidt. Ja see on omakorda pärit sellest. See oli eesti keeles Raudsepp ja üks meieni esivanematest elas pühajärvest. Kui mööda väikest Emajõge nüüd lõuna poole minna, siis esimene veski on Raudsepa veski aga seal on üks meie eellased elanud ja sakslased panid mõisnikud selle talukoha järgi nime Need asjast mitte et ta tahtis, tuleks sinna. Ja teiselt poolt ta tahtis, et oleks mingisugune seos nagu Eestiga. Lõpuks ta valitsusele nime, see on sõna Estonia tähtede natukene ümber Tähed ümber kujundatud ja, aga ta ei rääkinud meile, noh ütleme Vene ajal ei olnud see ilus rääkida. Nüüd mina avastasin seda ükskord tulnud ka selle peale, et need tähti ümber tõsta. Mul oli üks ettekanne Cambridge'is olinit Einasto from Estonia juba räägib sellest ja sellest ja siis üks üks mees vaatas, aga see on ju seesama hologramm. Jah. Ja, ja hiljem ma kuulsin oma venna käest, et kes elasid hetkel isa juures, kuni isa isa summani isa tunnistas üles, et see oli meelega tehtud. Indrek tahad sa seda nime taaka veel kuidagi kommenteerida, et oli seal sellega siis mingil moel võitlust või tuli lihtsalt leppida, aga kõik ikka oli, võitlust muidugi oli. Et ega sa mees metsast enam ei ole, et sa oled ikkagi luubi all, tahad sa seda või ei taha, et, et see on nii halb, aga õnneks on see ka hea. Et head on rohkem sellega, halb on see, et sa ei tohi eksida kuskil selles mõttes, et koolis vahetunni ajal täiesti tavalises koolikakluses kellelgi nina veriseks lõid, siis sina said igal juhul rohkem karistada, kui oleks klassivend saanud ja nõudmised, eks, ehk et jälgiti sinu suhtumine õppimisse, see ei ole õige sõna, aga ikkagi, et sa pead natukene kas parem olema või vähemalt sa halli massi sulanduda kuidagi. Ja see on minu lastele ja, ja ma tean mul õdedel samamoodi. Et kui on nimi Heinosta, siis igal juhul ole hoiatatud, jah, silme ette kerkib selline keskmisest kõrgem akadeemiline pilotaaž ja nii edasi. Kahjuks tavalise inimesena siin esineda ei saa, ikka arvasid. O ära plära, et küll seal sihuke kõvemat sorti mees oled. Kas sul õnnestus asju mõnikord kooli ajal jällegi sõnasabast kinni võttes kujundada ka niisuguseks, et isa või ema pidi vaibale tulema? Direktori juurde vaibal käidi nii või teisti, lastevanemate koosolekud on olnud paar korda, aga isa on pannud. Meil oli väga hea direktor minu koolis, sellel Kalju Aigro ja niukene mõistev tema alati analüüsis olukordi. Ja mul noh, juba siis, kui ma krossivõistlustel käima hakkasin, pidid olema igal juhul vanemate load, allkirjad, et on lubatud ja tervisele ohtlik ikka ja mida iganes. Ja, ja selles mõttes, kes oli direktori ja vanemate pool klapp, ma ei oska öelda, kuidas see informatsioon oli olemas ja, ja, ja, ja nähti ära, et mul küll osa õpetajaid sildistasid mind nüüd ütleme nii-öelda muutab andeks või midagi, et ma olen mingi pahalt, skymansikliga, ringide sigadusi, ma ei tea, miks see kõne all juba nii kohe tekib mingi stereotüüp nagu täna, eks. Aga ei, see oli võistlussport ja professionaalne selles mõttes juba siis et ei, probleeme ei olnud. Ja kui ma ütlen, sõna kasvatamine ja oma lastele mõtlete siis kas kuidagi hakkab kelluke helisema või mitte, et on see niisugune? Niisugune moment, mille peale te olete oma elus pidanud mõtlema, et kas ma olen õigesti seda teinud ja kas üldse on õigesti võimalik teha? Noh, eriti nüüd, ütleme, vanemas eas tagantjärele mõtled, et mis asi võiks olla teisiti siis ma olen nüüd aru saanud, et nihukesed eksimused kuuluvadki elu juurde ja sealt peab piima näiteks ma kuulsin ühe ameeriklase käest, kes rääkis, kuidas toimus inimeste valik ühele olulisele kosmoselennuga seotud kohale, kas kosmosepiloot või midagi, nii valiti väga suure hulga nende kandidaatide hulgast. Aga kes ei olnud kordagi eksinud, need jäeti kohe esimese ropsuga kõrvale. Valiti need, kes olid eksinud, aga kes olid osanud leida ja kiiresti leida ja selle hea tee, kuidas edasi minna? Kosmoselendudel on ka, tekib ootamatuid olukordi, no me teame väga hästi, mis need on, asjaolud ja peab õigesti reageerima. Ja see oskus oma vigu näha ja parandada ja leida tee, kuidas edasi minna, see on eluline oskus. Ja, ja ma arvan, et et ma olen kah palju õppinud muidugi, mis on olnud, ega seda ära muuta ei saa ja mõnigi asi oleks võinud minna teisiti, aga ma vähemalt loodan, et ikkagi oleme leidnud õige tee, kuidas edasi minna. Kui tema perele mõtlete, siis kas te olete lapsi ja abikaasat pidanud oma tööle ohvriks tooma? See kõlab võib-olla natuke liiga dramaatiliselt. Aga te saate aru, mida ma mõtlen, eks mingil määral kindlasti eriti oluline periood oli, kui, kui lapsed juba natuke suuremad olid. See niisugune kontakt kippus natukene nõrgaks jääma. Tagantjärele tark olles pühendumist perele just sellel perioodil oleks oleks olnud vajalik muidugi kunagi ei ole unustanud 11, aga oli teatud aeg, kus mul oli ka töö juures väga raske. Kust need uued asjad tulid välja? Meil oli ka Tõraveres teatud probleeme. Noh, läks nii nagu läks, eks me. Eks me õpime. Kas sa Indrek omalt poolt soovitada teemat natuke laiendada, et et kui isa räägib, et teatud perioodil oli võib-olla side perega nõrgem, kui ta oleks võinud olla, siis on sul midagi selle tõttu tegemata jäänud või tegemata jäänud, aga see vastab tõele, jah, õdede kohta ma ei. Ma lihtsalt ei oska kommenteerida enda kohta küll, et, et see vastab tõele. Et just see kujunemisperiood ütlen minul siis nõu koolis kaheksas klass läbi siis ma olin juba ennast ära määratlenud tehnika inimeseks ja tahtsin võidusõit tartus, sellel ajal olid võimalused kasinad. Tallinnas paremad ja seisis tee Tallinnasse Tallinna tee jalge all. Ja tollel perioodil, nagu isa ütles, teadustööga hõivatud. Ega ma ei saanud teda endale põhimõtteliselt mitte minutikski, tema oli see, kes sai aega. Ehk et ma mäletan hästi, sedasi on mul elu lõpuni meeles. Pakkusin isale koole ja, ja siis tulevasi elukutsed, mida siis kutsekoolides õppida. Kuidagi tundus loomulik, et rauaga tegelenud, et, et siis tehnikaga, et edasi arendada. Et isal oli teadustöö juures, tõstis pilgu. Kas ma lähen kutsekooli seda õppima? Äkki ma lähen elektroonikat õppima? Kas ma võibolla võibolla raketiteadust ka, see on hea, ehk tegelikult tal ei jõudnud kohale, aga see oligi, see oli nii lühike periood, kus otsustamine toimus ja ma tean, et ma valisin malekooli, et täiesti tavaline kutsekool Treieliks mitte et seal midagi halba oleks. Aga see tähendas seda, et mul hiljem ülikooli edasi minna oli järjest keerulisem ja, ja siis ka ei saanud isaga pikki-pikki, heidame niukesi isa ja poja vestlusi pidada, et meil lihtsalt ei olnud aega siiski ka ise ma elasin juba eemal. Et me oleme saanud niimoodi arutada palju-palju hiljem ja pigem siis, kui isa isal on olnud väliskomandeeringuid ja olen saanud talle külla sõita. Et pigem on, ütleme, kodukeskkonnast eemal tulnud meie esimesed niuksed, süvavestlused. Vestluses ja jah, et tunnen puudu, et ma tean, et ma olen sattunud haridusega mitte päris sinna, kus oleks pidanud. Täna on sellega kõik OK. Ehk et saab ennast ise ka elukestev õpe, nagu ilusad sõnad on. Et külma täna on lihtne tänade tiire kliki ja sul on kogu maailm olemas, eks ole, aga aga mis on pere poolt väga-väga vahvad, nimetasime juba isa lapsepõlvest eredad mälestused raamatukogudest ka meie peres väga, väga, väga palju raamatuid erinevad, õnneks palju loetud. Aga lisaks veel nõukaajal oli võimalik ikka palju tehnikaajakirju tellida, mis tollel ajal ei maksnud väga palju, et on, täna on kõik suht kallis ja et tegelikult on mul olnud, ütleme seda ise harimisega väga-väga palju, ütlen ette, et ajakirja kirjandus sellist, et noh, praktiliselt kõikkimine tellide sai see tellitud õli, nii et et kui me siia-sinna olen kolinud, siis vaata, et veoautoga tassi oma ajakirja koormaid ja materjali, et siiamaani ei ole raatsinud palju veel ära visata. Jah, ja nii palju, kui ma aru saan, siis sul on õnnestunud ikka oma valdkonnas saavutada tase, mida väga paljudel ette näidata ei ole, mis iseenda eest tõstamine nina enamusel ei ole, jah, täna ma võin, võin ilma häbenemata öelda, et nüüd ülbitseb, liialdan, et oledki juba ealised iseärasused, lubavad teatud veidrusi ehk sihukesi mõtteavaldusi. Aga kui sa võrdled ennast näiteks õega eespool ja paned isa kõrvale mõlemate teaduse maailmas ühel alal et kas neis on midagi rohkem ühist võrreldes su endaga, näiteks ehke, kas karjääri teaduses tegelevatel inimestel peavad olema mingisugused jooned, mida sa tähendad siis üldjuhul nii oma õe kui ka isa puhul? Ikka ikka su isikuomadused peavad olema ikka selliseid ilma teatavate omadusteta seal ikka ei õnnestu olla, sa võid ükskõik kui sihikindel olla tubli talunik ja loomakasvataja, mida iganes. Aga teatud asjad, ütleme teadust, ega minu amet on ka teadust, see, mis ma tehnikaga teen, saavutan, see on ju elukestev õpe ja ka teadesse on pühendumine, et et mul on väga hästi üks ülikooli loeng meeles. Ülikoolist saab elus ka hiljem käia ja siis ja et on ühe lektori väga ilusti öeldud lause, mis on põhjapanev igal pool. Kui sa oled mingi asjaga tegelenud põhjalikult vähemalt 10000 tundi. Sa võid ennast spetsialistiks pidada. Nende loengu ajal hakkasin arvutanud johhaidi, aga ma olen ju teatavate asjadega oma elus teadusliku, nii palju kui võimalik põhjalikult tegelenud kaugelt rohkem kui 10000 tundi. See viib mind teadmiseni, et ma olen oma tee alguses, et ma juba natuke midagi jaganud, aga see on ka kõik paralleelid isa teadlasest, tõde ja Winaat, et sul peab olema mingisugune kiiks, mingis siht, mingi jonnakus, mingi mingi mingi autismi nähe, isegi olen mõelnud, et miks mitte ka nii võib öelda teravikku suunata oma tähelepanu, et siis sa peadki natuke kiiksuga olema, et Sa oled ise isa ju, eks. Ja kas sa mäletad end mõtlemast kunagi, et, et kui mul on lapsed, siis ma teen nendega nii. Või ma ei tee nendega nii nagu näiteks minu isa ees. Saad aru, saan väga hästi aru, ranitsa panid, põmm naelapea pihta. Et jah, ma olen kogu aeg mõelnud, et kui mina minust isa saab külma teistmoodi külma, parem olen. Tegelikult on elu läinud niimoodi, et ei olema parem tühjagi. Neid ei saa võrrelda, eks ole, et iga asi omal ajal omas keskkonna samas kohas ja tingimused, mis iganes mida me kõik torkadena ei oska rääkida, eks ole, aga ei ole ka mina maailma parim isa kindlasti mitte ka maailma halvim, et minul on aga natuke liiga palju, ütleme, lastest mööda läinud elu. Ja just selle, et aga ma ju tahan kõige paremat tegelikult noh, see on sinu parem ja alles tagantjärgi siis, kui haavu lakkuma hakatakse, siis näed, et paraku ei ole kõik nii olnud. Mitu last, kuus, kuus last vao kindlasti seal on tähtis, kuhu nad liiguvad oma eluga. Aga proovid sa kuidagi sinna sekkuda või et noh, seda tehakse ikkagi üldiselt heast südamest, sa ei suru kellelegi peale midagi. Lihtsalt sellepärast, et noh, mina tahan, et nii läheks, vaid et sul on oma visioon. Sa näed nende potentsiaali, kus end realiseerida, mis ühele või teisele sobib. Et kui palju seal on võimalust kavalalt või mitte nii kavalalt kujundada. Neid soode ja manipuleerida näiteks sedasama kasvatada. Vaata, mina olen mina oma mõttemaailma või nemad on nemad isiksused juba maast madalast olnud isiksused. Ja isegi see sõna suunamine ei ole õige sõna, pigem on nii, et sa näed kõrvalt ja mida sa saad teha oma kogemusi ja oma tuttavate kogemusi rääkida, nagu vestlesin, nagu isale kunagi ütles väga kihvti lause maa legeril, pikad õhtujutud, et räägime lugusid lugudest, sina saad rääkida lugusid, lugudest, on need isa lood, sinu lood, sinu lood, kel kelle iganes, kes see sina on. Ja, ja, ja mis on hästi läinud, mis on nõus, et ei läinud, et neid lugusid on nii palju. Et kindlasti ei ole need suunava loomuga. Aga et sa noh, pigem ikkagi arvestad. Sa ju ei näe teisi inimesi sisse, sa arvad, et sa oled isane, sa teatest kõike ei tea sa midagi, sa annad talle mingi pinnase, mille pealt teha otseseid järeldusi. Ütleme nii, täiesti vabalt võib olla, et sa täna arvad, et sa teed seda asja ja see ongi okei. Tegelikult sa mingi aja möödudes võid täiesti kardinaalselt muutunud, et tulevad uued kired, uued huvid. Et ka see on ju loomulik kulgemise protsess. Ja teil on väga pikk elu olnud. Kui te mõtlete tagasi ja teete mingisuguseid kokkuvõtteid enda jaoks, et kuidas ma ühes või teises kohas hakkama olen saanud, siis ei tunne teid nii hästi, et kas te olete niisugune enesele etteheiteid tegev tüüp või sellel kõigel hiljem? Ei ole väga suurt mõtet enam. Eks ikka vahel mõtled, et kui midagi on viltu läinud, et siis oleks võinud teisiti teha. Aga nagu ma ütlesin, et vead on kahjuks nad juhtuvad ja tuleb neist õppida, vot see on kõige olulisem. Ma arvan, et niisuguste edetabelit ei ole võimalik teha, aga aga siiski ma küsin, et kui te mõtlete isiklikule elule või, või perekonnaga seoses, siis mis hetk, kui hetked on teie elus isana kõige raskemad olnud? Tegelikult vot seesama periood, millest meil siin Videguga jutt, Ta oli vot see aeg, kui lapsed hakkasid nagu iseseisvuma. Meil mõlemal abikaasaga puudusid nagu kogemused meil kuidagi endal kujunes see asi mõlemal noh muidugi kumbki eraldi suhteliselt lihtsalt ja ma ei osanud alati leida õiget teed, kuidas paremini olla. Me mõtlesime palju nende asjade peale, aga ma ei osanud alati teha kõige paremal viisil, eks me õppisime, aga noh, see võttis aega. Aga mis siis saab, kui ongi selline koht käes, kus ei oska justkui olla või teha ja aeg läheb, et siis ei olegi midagi muud kui lihtsalt oodata ja loota, et kõik kukub välja. Hästi, alati tuleb mõelda, et kus sa kõigepealt, kus sa ise midagi valesti tegid ja kuidas sa ennast pead, pead nii-öelda muutma. Inimene saab muuta ennast. See kõlab väga hästi, aga seda on küllaltki keeruline. Aga ongi keeruline. Vaata enda vigu on tavaliselt raskem leida kui teiste vigu. Aga see on oluline enda vigureid. Noh, ja samas sekkun, et mis asi on viga, vaatenurga küsimus, et mina vaatan kõrvalt, et ma ei saaks nii nagu mina ei taha küll sulle öelda, et see nii väga vigurit teinud. Täna ma võin öelda, et need, mis kunagi pidasin oma elus vigadeks tänama ei pea, elu on kulgenud rõõmsalt ja väga ägedalt, et tegelikult on kõik okei. Vaat see essimisti optimist ja pessimist ütleb, et päris kehvasti on neil asjad optimist naerab, et ikka on, võt saab alati hullemaks minna. Et tegelikult on okei, et seesama, see teatud ikka jõudes ikka paganama rahul olla, et kõik on ju tegelikult super. Mul on niisugune tunne et kui mul on olnud niisugune situatsioon, kus ma järsku vaatan, et asjad ei klapi muidugi võtab, võtab, võtab valgus tuju ära, see on päris selge ka töö juures on nagu seal mingi asi, näiteks esitad mingisuguse töö avaldamiseks tuleb negatiivne retsensioon isegi niisugune, et töö ei kõlba mitte kuskile, niisiis alati mõtled, et, et alguses lööb ikka väga tujust ära. Aga siis mõtled, et aga mis sa ise valesti tegid ja kuidas saaks paremini teha ja tavaliselt on nii, et mõne mõne aja pärast see võib olla, see võib olla lühem aeg, siis sa leiad, ahah, vot seda oleks, seda saaks teha teistmoodi ja proovidki nii. Ja no kui esimesel katsel ei tule välja, võiks proovida uuesti, lõpuks leiad ikka mingid, ühesõnaga. Seni on mul õnnestunud ikkagi niisugustest situatsioonidest vahelikul teatud kaotustega välja tulla. Mõtlesin kaotustega, mulle meenub sinu väga hea nüüd, kas see nüüd sinu suust on pärit, aga minu jaoks sinu suust? Kui 80.-te alguses olid akadeemias alguses KT kohusetäitja osakonna ja hiljem siis osakonna juht äkki juhataja ja juhataja ja siis sattusid sinna väga halval ajal, kus seal kääris kõike niukene polises podiseb seal ja ja intriigid käisid, isa ütles, et noh, kõige hullem moment, seal ongi see administreerimine, et seda tüli pesa kuidagi lahendada, et inimesed kuidagi teistmoodi omavahel hakkama saaksid. Ja siis isa ütles väga mulle hästi, mul on meeles, kus sa seletasid solil tollel ajal Leningradis pulk kogus olime. Mis me seal hetkel tegime, ma ei mäleta enam, aga et tuleb teha taktikalisi taganemise strateegilise võidu saavutamiseks. Kogemus on tegelikult mul pärit minu ühelt õpetajalt meie observatooriumi Tõravere observatooriumi rajaja Aksel Kipperi käest. Meil ka ka Tõraveres olid siin 60.-te lõpul ja seitsmekümnete alguses niuksed käärimised ja, ja siis me olime Kipperiga Inglismaal rahvusvaheliselt loomeliidu kongressil. Kaks delegaati Eestist ja seal olles niimoodi kodust veidi eemal, oli tõesti mõnus vaadata nende Tõravere asjade peale ja siiski ükskord rääkis mulle, et vaat, kui niisugune olukord tekib siis tuleb teha niimoodi, et ei tohi nendele vaidlevatele pooltele kummagile õigust anda. Ei tohi hukka mõista, vaid tuleb nad viia üksteisest nagu eemale, et nad 11 enam ei segaks. Et see on ainus viis, kui, kui sa tahad rahulikult edasi minna. Oluline on nii, et sa ei tohi kedagi süüdistada ja kedagi õigeks mõista vaid lihtsalt ja isegi see põhjus, miks see asi oli, kes rohkem, kes väärnsüüdi, sellel ei ole mingit tähtsust. Oluline on see, kuidas edasi minna. Ja see on seesama, mis, mis Indrek ütles sisuliselt mõte on seesama. Ma teen veel kord jaan viita sellele, et teil on olnud pikk elu, ma ei tea, kui palju teil on mahti tänapäeval vaadata, mis elu elavad noored ja kuidas nende käsi käib. Aga uued generatsioonid ja tõmmates selle kõik 90 aasta peale lahti, siis siis las ta seda märkate. Kuhu me praegu oma maailmale ka liigume, millest meil on puudus või, või vastupidi, te tunnete rõõmu sellele, mis meil tänapäeval olemas anud. Ma olen oma mõttelaadilt mõnes mõttes astronoom selles mõttes, et ma vaatan sellele kõrgemast punktist ja näiteks, kui vaadata nii-öelda niisugune maailma asjade peale, siis siin on erinevad perspektiivid. Niuke päris astronoomiline perspektiiv on, ütleme, miljardid aastad ja kui vaadata nüüd meie elu siin maal, Meie sõltuma päikesest, päikesel energia tagavarasid jätkub veel õige mitmeks viljardiks aastaks. Nii kaua on elu siin ka garanteeritud, kui ta iseendale otsa ei tee. Et mingit häda Toiule, aga siis ta lõpeb paratamatult, päike paisub, kuise vesinikutagavarad otsa saavad kõrvetab elu siin maa peal ära ja lõpuks tõmbub kokku valges kääbus, eks seal astronoomiline perspektiiv. Edasi on perspektiivid niisugused, noh ütleme nii, miljoni aastaga, 1000 aastaga 100 aastaga küll lähevad, aga kas need lähevad järjest kurvemaks? Ei, nad on erinevad. Ja mis mind kurvastab praegu, natukene, on see, et meie see kohalik, niisugune poliitiline elu või kuidas seda öelda, et väga sageli on tal see perspektiiv, on ainult viska mikroskoopiline ühesõnaga ühest valimisest teise isegi Eesti asjadele, mis on, ütleme näiteks 100 aasta peassegi astronoomi seisukohalt on see ka tühine, sellele ei osata korralikult mõelda. Ja vot see on selle, selle, kuidas kõrgema vaatepunkti, nende häda, sa näed asju väga mitmest mitmest skaalas, aga midagi teha ei ole nii, ta on. No aga läheme veelgi detailsemaks, kui te oma lapselapsi näete, kuulete nende toimetamistest, siis tunnete ära, et, et missugune noorust. Kui palju ta tegelikult ma pean ütlema, et üldiselt ma olema oma lastelastega rahul nad on, nad on, kõik on nüüd omaette isiksused, et igaüks on leidnud, kes on juba oma nii-öelda nii kaugele jõudnud, oma oma töö leidnud ja huvi leidnud. Kõige noorematel on Indrekule kaks nooremat last, nende nende edusammud on kah väga niuksed. Meeldivad, mis on mulle kõige rohkem võib-olla oluline. Nad kõik mõtlevad asju nii-öelda põhjal, tahavad oma asjad selgeks teha. Vot see on väga oluline. Kas teile, Jaan, on oluline, et nimi Einasto jääks akadeemilises ilmas? Kõlava, mis mitte niivõrd akadeemilist, aga ültse. Ühesõnaga ma tahaks, et selle selle nimega oleks seotud ikkagi niisugune tahtmine asjadest aru saada ühesõnaga asju mõista. Kui ma vaatan nüüd teiste nooremate siin tegemisi, Indrek, kust on siin juttu? Indrek on selles mõttes tõesti, nagu ta enne ütles, on teadlane, tema püüab asjadest aru saada ja siis toimida, kui, kui sa tahad meid mootorrattal on seal mingisugused probleemid. Kõigepealt sa pead aru saama, miks ta nii on ja siis sa leiad ka tee, kuidas edasi minna. Selles mõttes ei ole meie olulist vahet, üks on, ütleme ühel alal teineteise, aga tahtmine asjast aru saada, see on oluline. On jah, see on mul tänase tööga tööga täpselt sama, et, et iga päev on uued üllatused rauamaailmas. Ja huvitav on enne enne ei võta käsi taskust välja, kui sa aru saad, et, et kuidas nüüd edasi minna. See on olnud suurepärane vestlus minu poolt. Suur-suur, aitäh, heal ja Indrek, samad sõnad oli väga meeldiv. Aitäh. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Täna olid meil külas isa ja poeg Jaan ja Indrek Einasto. Aitäh kuulajatele ka kõike head.