Tere kõigile, kes saadet kuulavad. Ma olen Sten Teppan ja täna on mul au võõrustada Jaan Einasto, kelle pikk elu on pühendatud juba teismelise east saadik. Kosmoloogiale vähem on juttu olnud eraelulistes ja perekonnaga seotud seikadest ning nõnda saabki see pool akadeemik Einasto elust. Täna luubi alla võetud suurpere vanima lapsena õppis ta õige varakult nooremate järel kasima pidi sõja aastatel haua äärel seisma ja maha laskmist ootama. Meelde tuletame nii need kui ka mitmed teised värvikad juhtumid. Jaanil on kolm last, Riina, Maret ja Indrek. Saates aitab isal episoode elust jutustada poeg Indrek Einasto, kelle soontes, nagu ta ise ütleb, voolab vere asemel bensiin. Tema kirg on võistlusmootorrattad ja nagu isast on ka Indrekust saanud omal alal tipptegija. Soovin head kuulamist. Jaan tere tulemast vikerraadiosse. Tere ning Jaaniga on kaasas üks kolmest lapsest, seekord siis kõige noorem ja ainus meesterahvas laste seast Indrek näha keredele. Aga Jaan, räägime teie teistest lastest ka. Ehk teil on kaks tütart, lisaks poeg Indrekule? Kes nemad praegu on, kuhu, kuhu elu neid? Kui nad on Riina, on praegu juba pensionipõlves ja magnet töötab Tõraveres töötame koos Tartu observatooriumis. Indrek, kui suure kaarega sa oled observatooriumist elu jooksul mööda käinud, on sul sinna asja olnud? Jah, asi asi observatooriumiga seotud, mitte küll teaduse koha pealt, aga ikkagi on ju sinu lapsepõlv ja, ja põnev maailm ütlemegi rohkem tehnika poole pealt ütleme, mutrid, vidinad, pudinad, mis poiste rahval ikka meeldivad mingil eluperioodil, see tähendab, et isa võttis töö juurde kaasa küll, jah, ja. Aga see kõik ei nakatanud sind viisil, et oleks hakanud taeva nähtuste uuriva taevalaotus paraku mitte kõik natuke taevas teame, eks ole, tähe poole vaatab igaüks tellid, kui sa maal elanud, siis seda võimalust on ju palju. Aga pigem isa poolt ja ema poolt, matemaatik on teatav, ütlen täpselt sinu tegevustes ja sinu tegevust ütleme siis niukene logistikaga loogiline paikapanek, et sinu, sinu maailm on ka ümberringi niisugune täpne, natuke liiga täpne, võib olla, see on päris huvitav, kuskohast ta tekib, see ei saa ju olla kaasa tulnud nii-öelda DNAga, vaid see on ikkagi eluviise, kodune kord, mis on tinginud selle, et, et kõik peab olema korras, korras ja mitte liiga korras, ütleme nagu öeldakse, kodus ei tohi tolmu olla, mitte selles mõttes korras, aga aga noh, niipidi hiljem juttu tuleb tehnikaga seotud ja juba sai mainitud, siis on meeles isa auto remontimisest, vanasti pidid kõik ise tegema, eks ole, ja, ja see ei olnud. Ja siis ma tajusin ilmselt alateadlikult, mis hiljem oled sa endale vastased elus, et ahaa, et nii peabki tegema, et väga niukene, pedantne, perfektne, korralik step by step, kõik asjad oleks nüüd nii-öelda ažuuris, on need siis tööriistad või, või autosse suhtumine, et mitte lihtsalt üks plekikolakas, aga sihuke armas plekikolakas, mis elab ka veel oma elu. Sa oled öelnud kusagil varem, et ta sinu soontes voolab vere asemel bensiin. Räägi sellest mõne lausega, mida see sinu enda jaoks tähendab draamat, draama, sedasama see on see, et sa oled näpu andnud ja kogu ülejäänud keha, et, et see ongi sinu elu. Et sa võtad seda ükskõik kuidas, ei võta, aga see taandub alati sinnani, ikka mingi asi peab plärisema. Palun, ma võin tööd teha, aga see töövahend Peab mootoriga olema. Et läheb sinnani välja. Piltlikult öeldes, kui inimesed astuvad tänavale ja üldiselt neile see põlenud kütuse lõhn väga ei meeldi, siis vastupidi siinse erutab, mida seal ikka ikka kui teda liiga palju ei ole. Ütleme nii, et kui see on seotud veel võidusõiduga, ütleme siis päris täpsemalt. Ja ma kahtlustan, et ega teil väga vist sisemist konflikti ei ole olnud sellega, mida keegi lastest teeb, et ei, kuna maraton teie jälgedes väga selgelt käinud, siis seal see osa justkui on kaetud. Eks ja, ja ega, ega tema valis ka selle ise ega, ega ma mingil määral ei, ei ei no kuidas öelda ei suunanud või igavene, kõik lapsed valisid oma tee ise ja see oli ka. Viis kuidas, kuidas mind omal ajal isa kasvatas meie peres iga laps valis oma tee ise, nii et ühesõnaga, vabadus selleks peab ikkagi olema. Mitte et ma Indrek suisa sõnades kahtleks kuidagi, aga kas sa mäletad enda pilgu läbi seda olukorda umbes sama moodi, et, et ega seal väga ei ole kodus kunagi nõupidamisi sel teemal olnud nooruspõlves, et mida peale hakata või, või et vanemate nii-öelda sooja soovitust? Ei, selles mõttes mitte. Jah, eks nad nägid. Ema, isa, mõlemad, kuhu mul tegevused minema hakkasid, need päris ütleme tavapoisike, mis ma olin äkki üheksa, kui ma tänaseks kadunud Lepo Sumera jaamaga mööda Tartu linna juba ringi tuiskasime, lepa tagaistmel, minul jalad maha ei ulatanud ega midagi. Aga see oli see litakas kohe, mis, mis nagu kõrvakiil, et see käis ära ja sellega oli asi nii, et ülejäänud elu täiesti paika pandud. Ja õnneks kis väljundit mitte lihtsalt küla vahel ringi Kivamisena vaid ikka spordile, tehnikasportmotokrossis, lapsepõlves. Ja vanemad vaatasid seda kui niisugust väga-väga vinged tärk, ütleme siis niimoodi, kuidas kõige paremini öelda, et näha, et mul oli tohutu tahtmine mitte lihtsalt võistelda, aga sa pead ju esimene k olema. Kurat, mis sa lähed sinna starti niisama töllerdama, eks ole. Tšempionitiitleid pole tulnud, aga, aga seal on seda võitlusvaimu ja ja mida sa elus ükskõik kus vaja läheb, ehitad maja või, või kus iganes või igapäevaelu täiesti tavaelu. Indrek mainis siin Lepo Sumera nime, mis vajab lisaselgitust juurde. Tema oli, eks ole, Indreku. Tädimees siis jah, minu minu õemees Ja see toob mediaan teie enda perekonna juurde. Teil õdesid-vendi päris mitut. Suurest pärast jah, neid oli kokku kaheksa last, mina esimene ja Kersti praeguse nimega Kersti Sumera on siis viimane, meie vahe on 20 aastat. Nii et kui mina hakkasin abielluma, siis Kersti oli veel Vesti oli veel pisike tüdruk. Ja vahepeale siis mitu venda. Kokku oli meid kuus venda ja kaks õde. Kui te lähete, jaan ajas tagasi, te sündisite 1929. Mis on teie esimesed mälu? Pildid lapsepõlvest. Mul on paar peetil hästi varasest ajast kõige esimene, mis mul on meeles, on, elasime siis meie kõige esimeses korteris oli Tartus Tähe tänaval. Ma olin pikali voodis ja seal oli niisugune seinalamp ja ma selle lüliti oli vat nisukest näppudega saab niimoodi teda lükata, aga ma olin selle katki tõmmanud, pistnud selle juhtme suhu ja siis käis pauk ja, ja kõik olid suitsu täis ja. Ja praegu ongi nyyd mul keeleots. On on puudu see, see põles ära. See oli ikka päris korralik pauk ja kõlab küllaltki jubedalt. Elluma ei hein. Mulle meeldib käbi kännust kaugele ei kuku. Et ma näitan siin üle lauaarme käe peal mul täpselt sama asi, vaja seinalambi lüliti lahti kruttida ja hullult uurida, mis seal sees on, kõvasti kinni võtta, pauk käis kõva naha räbalais lendas. Ja, ja head käest ilma jäänud täpselt. Indeks ei pistnud suhu midagi. Kuidas intsident tookord lõppes, ma arvan, et vanemad väga õnnelikud ei olnud. Ei, noh, mis seal ikka ellu ma jäin ja parandasin ära ja eks mul selles hääldamisest natukese keele otsa puudumine on, võib tunduda, aga sellega ma olen ise ja kõik teised juba harjunud, nii et sellega tuleb pidav maitsemeeli see kuidagi. Ei, ei. Ja teine mälestus, mis mul on suhteliselt noorest ajast, see oli maal ema, kodutalus Egeril, kus ma nüüd praegu aeg-ajalt olen. See oli nii, see oli enne sõda kuskil, mis ta võis olla 37 või kaheksa ja seal on järv ja kasvas roog. Ja siis ma lõikasin seda terava noaga niimoodi ikka lühemaks ja löömaks, kuni ma lõikasin siia pika niisukese haava, see on praegu alles sõrmel jah, nii et vot niisugused pisiasjad noorest põlvest meelde jäänud joon, kas teie vanemad olid minu isa, oli kooliõpetaja ema oli kodune ja ema oli siis sama talu, millest ma rääkisin ägeri. Peretütar nad isa ema tutvusid, see oli 20.-te aastate esimene pool, isa võttis osa, vot niisugune koguteos olid Eesti maakonnad. Ja seal oli üks nendest, oli Valgamaa. Tema oli üks niisugune mees, kes korjas andmeid maakonnasele kogumiku koostamiseks ja tegi peatuse seal Ederi talus itaažis tutvust mu emaga ja, ja sellest kasvas siis abielu ja nad abiellusid 27. aastal ja siis tsipa hiljem siis 29 olin siis mina ilmas iga paari aasta tagant oli siis jälle üks poeg või? Olidki alguses puha pojad. Ja lõpuks siis ema naljatas, et nüüd peaks tulema seitse venda. Nii et võrdlemisi pisikesed vahet, mis tähendas seda, et te olite mängukaaslased vähemalt osadega. Nojah, aga mina olin nagu vanem, mis ma mäletan, on see, kui nooremad õed-vennad nüüd sündisid, siis mina olin ka, kes nüüd lapsehooldustegi, sest noh, neid oli palju ja samuti mäletan, kui ta süüa sai tehtud ühesõnaga niisugused Väikse laste ka tegelemise protseduurid olid mul juba lapsest peale selged kasvaseta pigem ikkagi siis kui linnapoiss üles või see on kahe otsaga asi alguses kui linnapoiss, aga sõja ajal oli nii, et me olime maal, aga teisel pool nimelt minu isa poolse vanaema kodus, see on siis Otepää lähedal Otepäält natuke edasi, veel paarkümmend kilomeetrit Urvastest mitte kaugel. Seal oli türgi talu ja me olime kõik sõjasuved seal nelikümmendüks kuni 44, kusjuures viimane aasta oli nii, et juba veebruaris pandi koolid kinni, rinne tuli ligemale ja ma olin siis seal koos siis kahe noorema vennaga veebruarist kuni tegelikult kuni oktoobrini maal olles õppisin ära kõik maatööd võib-olla kündmist veidi vähem, aga kõik muud tööd. Algus oli muidugi karjapoisi amet, aga siis kõik muud tööd. Kas teil on sellesama Eesti vabariigiga sõjaeelsest ajast mingi niisugune mälestus, noh, mille me saamegi kanda just sellesse sõjaeelsesse vabariiki? See oli Eesti aeg ja mul on hästi meeles üks konkreetne niisugune sündmus oli vabariigi aastapäev, 10. aastapäev, ei, 20. aastapäev, see oli siis 38. Me läksime isaga kesklinna ja mul on hästi meeles, et kaubahoov oli niisugune ringpoed. Vaateaknad olid ilusti ehitud vabariigi nii-öelda juubeli puhul. See oli üks mälestus siis edasi. Mul on hästi meeles, olime kaisaga, käisime põllumajandusnäituse avamisel. Noh, see on siis Tartus seal näituse tänaval ja vabariigi president päts oli siis seal avama, siis mul oli võimalus teda seal ka näha. Aa ja üks naljastus veel. Kui Vanemuise teatri juurdeehitus oli see kontsertmaja ja siis oli niimoodi see vastuvõtt korraldatud, et kooliõpilased olid siis kahel pool Vanemuise tänavalt, siis olisi Aia tänav kontserdimaja suunas olid nagu kahel pool spaleeris ja viskasime siis lilli teele ja siis Konstantin Päts siis kõndis seal tähtsa näoga lilledel läks sinna teatri poole ja ma hiljem kuulsin, et samas oli kah minu tulevane abikaasa seal paleeris ka ka nende kool, tema oli siis õppis seal Miina Härma koolis praeguses ja siis viskasime sällini. Mõned mälestused on eesti ajast veel täiesti olemas. Aga needsamad sündmused kas või presidendiga kohtumiselt niimoodi eemalt olid ühe poisikese jaoks ikkagi sündmused. Loomulikult teie kodune kasvatus, mis sõnadega te seda iseloomustaksite, nii ema kui isa. Tähendab nii palju ma nüüd võin öelda, et mulle anti täielik vabadus. Jaa, aga mis oli isa suunas nagu kaudselt ja meil oli kodus suur raamatukogu niitma, lugesin koolipõlve ajal folka nii ilukirjandust kui ka loodusteaduslikku kirjandust, isa oli geograafia, õpetajad ja isa kinkis mulle jõuludeks 42, eks roopi Hallimäe raamatu astronoomilised hobused. Ja see oli nii põnev, et 43. aasta siis arvatavasti jaanuar, kes siis hakkasin tähetornis käima. Ja seal esimene mees, keda ma kohtasin, oli sellesama raamatu autor, Hobby Hallimäed. Ja, ja ühesõnaga vot siis ma taipasin, et see on mul ikkagi tõsine huvi. Aga füüsikaõpetaja fosfal sulla sai teada minu huvist ja tema oli tähetorni juhataja ja astronoomiaprofessori Taavet Rootsmäe ülikooli koosluse kaaslane, füüsikaõpetaja, rääkis rootslane. Rootslane kutsus mind oma loengutele. Nii et 43. aasta sügisel pärast seda oma maalt olin tagasi tulnud siis ülikoolis ajutiselt uuesti avati õppetöö ja ma olin siis rootsmäe astronoomia loengutel. Korraks seda mainisite juba neid suvesid seal Otepää kandis ja ka sõjasündmusi, mis ühel hetkel siis saabusid. Kui lähedalt või kaugelt need teie perekonnast mööda läksid. Siis see on siis 44. aasta noh, ütleme augusti alguses, siis oli kuulda kahurimüramürinat Pihkva poolt oli selge, et siis on uus venelaste pealetung ja kuskil umbes nädal aega jälgisime, kuidas see müra läheb, ikka tuleb lähemale ja, ja lääne poole õhulahingud näiteks oli seal näha alguses hoid ainult Saksa lennukid, aga siis ükskord tulid, venelased oleksid ka, oli väga, väga niisugune intensiivne õhulahing. Ja siis ühel Ühel päeval oli kuidagi hästi vaikne ja siis vanaema mõtles, et on aeg hakata rukist kokku panema. Panime hobused ette ja pool ringi saime tehtud. Järsku tuleb meie juurde meile miini mürsk. Mul vennad olid karjas sadakond meetrit eemal, teisel pool talu ka sinna mürsk. Sakslased olid teiselt poolt tulnud vasturünnakule võtnud positsioonid sisse ja nad nägid, et talumehed on seal noh, ütleme kohal, kus toimub see kohtumist, lahing, need olid tegelikult eelhoiatus, et on ülim aeg lahkuda. Panime öösel veel viimased asjad kokku, hakkasime hommikul minema, aga ei jõudnud kuigi kaugele, hakkas lahing peale. Ja me olime terve ööpäev niimoodi kahe rinde vahel. Ma ei oska nüüd öelda, kumb rohkem, kas oli sakslaste pommitamine igatahes meie vahele kukkus ka miine ühe lehma all lõhkes, aga õnneks lehm sai ainult väga kergesti vigastada, aga ma nägin seda otse nii-öelda kõhu all. Käis pauk. Üks miin kukkus just meie, me olime seal metsa sees, meie nii-öelda keskele, aga see ei lõhkenud. Õnneks. Õhtul oli, rahunes maha see asi, mõtlesin, et mis nüüd teha, et lähme koju tagasi. Aga jõudnudki, kui kaugele üks Vene ohvitser ilmselt ratsakäis sealt läbi nägi meid. Ja meil on kahekoormaga käskis ühelt koormalt kõik asjad maha võtta ja tulla kaasa haavatud sõdur oli vaja viia ambulatsi. Mina olin siis saatja lõuna poole tagalasse Urvaste pooled seal vahetati hobune ära, et ma sain sellega tagasi tulla. Ööläbi tulin, aga jõudsin silla talu lähedale ja seal oli Waldopost väljas. Noh, vene keelt ma eriti ei osanud, aga see näitas. Nii et kui ma edasi lähen, et see asi on ohtlik. Lõpuks ma leidsin ikkagi need teised üles, läks jälle natuke aega mööda ja võeti meid teist korda haavatut vedama, viidi teise kohta, aga seal oli üks talumees juba ees, kes ütles, et ta on juba seal nüüd mitu päeva koju ei saa ja oli kuidagi väga nukras nukras meeleolus ja, ja siis ma tegin ühe rumaluse valeks pidanud ikka ka sinna jääma ja ootama, vähemalt õhtuni mitte vankrist hobusest lahku minema, aga ma hakkasin keset päeva lahtisel väljal tagasi tulema, mind nabiti kinni ja viidi staapi. Arvati, et ma olen saksa salakuulaja ja ma olin kaks nädalat niimoodi vangis seansil vene sõjaväeluures vers. Selle käes olin vangis, kuulati üles, alguses taheti kohe maha lasta, oli haudki valmis kaevatud, aga õnneks nad ei kohe ei lasknud maha. Ja lõpuks jäid mind uskuma. Ja ma sain siis kaks nädalat hiljem sain tagasi. Kui ma käisin vahepeal sinu käest, kas sa oled kohtunud oma isa vanematega ehk siis vanema vanaisaga isa poolt ja ikka jah, eriti mäletan ja nüüd ütlesin, isa vestleb kõrval, siis jooksevad need pildid ja, ja aardla tänava vanaisakodu, kus ka palju ütleme, lapsepõlves sai oldud ja, ja mäletan neid erakordsete inimestega, et vanaisa oma ülimas headuses ja vanaema näiliselt range, aga tegelikult ka väga-väga suure südamega väga-väga armastav inimene, et hästi palju soojust ja headust oli seal majas ja just siis, kui mina väike olin, olid isa, vennad, olid nooremad ja parajalisega niuksed mürtsu tegijad, ehk et minul oli eeskujuks siuksed hästi elavad, et targad inimesed nagu enne isa nimetas raamatukogu väga suur, kus ka mina olen noh, väga-väga palju tunde ja päevi veetnud ja küll lugedes ja lihtsalt lapates raamatuid. Töö on ka natuke määranud mu elu ja siis aga mäletan ja väga hästi mäletan kujundamist, kas siis teadlikult või mitte teadlikult vanavanemate poolt, sealt oskad sa seda niimoodi välja tuua või torkab seal midagi pähe. Et suur pere. Et mis oli kogu aeg läbiv joon, et kogu aeg sa pead viisil või teisel tööd tegema, mis iganes töö tähendab, mitte raske, higine sügavkünd. Aga sa pead ellu jääda, midagi tegema, et ei ole nii tahkeid päeval teed noh, nii-öelda riigi töö ära, viskad jalad seinale. Et seda ei olnud kunagi, et kui suur maja selle nokitsemist, jaa, jaa, ütleme lilleaeda mäletan seal ja kuidas vanaisa, vanaema alati viitsisid rääkida lugudest, kui midagi tehti, siis rääkida, see on selleks seoste leidmine. Et kõik niukene maailmas hakkas minu jaoks siis tekkima süsteem, et kõik on süsteemne, et mitte midagi ei ole juhuslikku. Nii nagu isa teab taevasele midagi üleval kosmoses pole midagi juhuslikult. Et igal pool on mingi teatav süsteem, see on, mis mulle on. Hiljem olen aru saanud ja mõeldes selle peale, et mis mulle sealt kaasa tulnud ja nad ka hästi põnevad rääkijad, et vanavanaisa oma seiklusi sõdade ajal, kus ta Venemaale sattunud ja jalgsi tuhandeid kilomeetreid kuskilt koju tulnud ja nii edasi ja nii edasi, et siuksed, põnevad lood, et ükski, ükski lugu ei ole kunagi igav olnud. Appi, et kuidas saab, noh, nii inimelus, nii palju seiklust, olla võitlus ja kus kohas te tutvusite oma tulevase abikaasa ja laste emaga, et sellest oli juttu, et te sattusite spaleeris seisma seal, kui päts Tartus käis, aga noh, see ei olnud see. Ja sel ajal, kui mina olin esimesel kursusel, Meil tehti kevadel üks niisugune kursuse õhtu, kus olid kõik üliõpilased, meie osakonna üliõpilased kõigilt viielt kursuselt kui abikaasa oli ka seal, aga no esialgu ma nagu ei pannud teda tähele, aga kohtusime ülikooli aulas klassikalise muusika kontsertidele. Me, eks me siis jalutasime seal kontserdi vaheajal ja eks siis tuli aeg, kus ma teda siis, kui hakkasin koju saatma maja ja, ja, ja siis ühesõnaga tekkisid niuksed jutuajamised. Ja, ja ükskord oli nii, see oli siis viimane suvi enne seda tegelikku abiellumist. Mul abikaasa võttis Elvas ühe niisuguse ärklitoa suvel puhkuseks, mina läksin talle külla ja jäingi sinna välivoodile siis ja, ja siis meil oli küllalt palju aega siis seal Elva mändide all kõndida ja jalutada ja supelda ja, ja rääkida ilmast ja, ja elust. Ja siis järsku ma taipasin, et, et liialt minust noh, nii-öelda Niukest inimlikes asjades Pealtjagu üle. Mina taipasin rohkem niisuguseid praktilisi asju, aga tema taipas rohkem nisukesi. Noh, kuidas öelda hingelisi asju, aga meil kuidagi väga hästi sobis. Ja siis oligi selge, et see on meie ühine tee. Ja siis läks siis noh, vähem kui aasta siis siis me juba tegelikult abiellusime. See on ilmselt stereotüüpide küsimus ja minu selline vildakas ettekujutus, aga te saate kahe kommenteerida, kuidas päriselt olukord oli. Kaks teadlast satuvad kokku siis, kui jalgadega peal on see seltskond suuteline nii-öelda perekonda looma ja, ja praktilise elu eest hoolitsema. Mul oli, ehitaks oma nooremate Nende õdede-vendade kontserdamisega. Kogemus olemas, kogemus olemas, samuti ma söögitegemisega sain ise hakkama ja eks liia sai ka hakkama, nii et meil ei olnud mingisugust probleemi, et pea oleks kusagil pilvedes. Ei. Ja kui nüüd esimene laps sündis Riina, siis oli nii, et kui oli see riie, tuli haiglast koju, siis esimese, kuidas vanitamise muidugi muidugi koos ja põhiline tegi, oli mina, kuna mina mäletasin, kuidas nooremate õdede-vendade kantserdamis, kuidas see asi käib. Aga Liia õppis väga kiiresti kõik need asjad ära. Ja muidugi toidutegemises ka kõik jäme ots läks kiiresti ikkagi tema kätte, aga ma sain kõigega ise hakkama, nii et vahel vaja oli. Siis. Eks ma siis tegin ka ise. Indrek, missugused sinu esimesed lapsepõlve mälestused on, mida sa mäletad, mis pildid silme eest läbi jooksevad? Lapsepõlv Tõraveres, see oli üks üüratult vinge koht kasvamiseks, seltskond oli seal ja see liiga suur küla, liiga väike oli täpselt kõike parasjagu, ütleme mul ei ole eredaid mälestusi. Aga selline, ütleme siis, noh, kuldne lapsepõlv, väga ilus lapsepõlv. Kui sa mõtled vanemate peale ema isa peale, siis mis olukorrast nats olla niimoodi Silmete kerkivad, millega tegeles üks, millega teine, kui me jätame, ei saa, ei saa ütlemata jätta, oli ikka ütleme, kirglik teadlane, nimetamine ninapidi raamatus. Ma ei tea, kus ta oli töö juures. Ta oli 100 meetri kaugusel, kolmandal korrusel. Ta küll ei öelnud kunagi ei mulle, kui ma sealt uksest sisse tulin, küll ta mulle pliiatsit paberit pihku andisid, sain joonistada oma autosid ja asju, aga seda mäletan. Et kas ta oli töö juures või siis on meeles perioodiliselt remondi tegemisest, kes oli maru äge, sest korteris tõsteti kõik ringis, ei olnud ruumi, sõid seal, see oli põnev, see oli niisugune põnev, selle järgi mäletan ka Niukest isa. Mina nimetan kuldsete kätega, et kõik ise tollel ajal tehti kõik ise ja niuke äge. Kui ma ütlen, et ta väga palju ei tegelenud meiega, siis kus see tasakaal on ikka nii et tema oli peas teadlane, heas mõttes, isegi täiskasvanud olen mõelnud, et natuke igatsesin rohkem isa järgi, kui kui oli asi tegelikult, et ema oli siis see igapäevane kantserdaja. Jah, no mina olin üleni verine kogu aeg, et ma kukkusin kuskilt alla jalgrattaga, käisin käntsa ja, ja et selles mõttes olime pinnell silmas. Aga kooliajal oli kooliga kõik korras, et ma mitte, et ma oleks pugeja tuupur olnud, aga, aga mulle meeldis koolis käia ja mulle meeldis, kui ma nüüd ütlen, teadmisi omandada asja pole jälle õige sõnadega mingisugune tuuporda ei olnud. Aga, aga kui oli see huvitav, koolis oli korras ja selle tõttu ei pidanud ema isa väga vaeva nägema, vaadati kõrvalt, kui oli vaja sekkuda, sekkuti, aga jälle mingit raamat, ütleme, et kõik oli okei. Missugusena te mäletate Indrekut? Vot, üks mälestus, mis mul, Indrek, kus on kuidagi hästi-hästi meelde jäänud, ta võis olla kuskil, ma ei tea, kas kolme aastane, vot seal oli, Tõraveres oli lasteaed, nad olid lapsed, saad koos, mängisid, meil oli niisugune pisikene kolmerattaline niukene jalgratas ja indeks sõitis sellega. See oli vist esimene kord, kui Indrek Otepääl oli. Tuled sõidab vastu niukse hiigla sihukese vaimustunud näoga, et vot niisugune, mida ma oskan juba ja sealt oli näha esimest korda Indreku, see, kuidas öelda hilise motopisik Indrek mis sa mäletad oma rolli kodus, et mõtlen, et mõnes mõttes on tore, kui isa pidevalt pildilt ära on, et see annab nagu vabaduste keegi töötle ajusid ja saab tõesti rahulikult oma asja ajada, et tegelikult isegi rolli kodus olin kuskil äkki 11, kus ma ühest küljest kodust ära läksin, kasuperre. See on nii huvitav, et mul on kasuisa, Jaan, enda isa kõrval oli lähedal, ütleme naaberkülas siis paar kilomeetrit eemal nimetame tehnikageenius tehnikagurud, kes sättis ümbruskonna mootorrattad ja seal tegeleti motokrossiga sihukene punt, klubi, aga niisugune liikumine ja mul naabripoiss tegeles siis natukene tegeleb siiamaani veel motikatega meie küla, Tõravere kõrvataks tee läbi kus siis aeg-ajalt krossirattad ühest külast teise sõitsid keegi kodust kuskile siia-sinna. Ja seal oli Jaan nimeks ja ütleme, et isa mäletab seda, et kui mul oli õuekeeld, oli mingi sigadusega hakkama saanud, seda ikka juhtus poisikesepõlves. Et ma pidin mootorratta äranägemist, tähendas seda, et hüppasin teise korruse aknast plärts välja. Sain väikseid vigastusi ka, aeg-ajalt aga pidin tsiklid ära nägema ja siis riburadapidi keris sinnani, et ma olin 11, kui ma sattusin siis nagu ma nimetan kasuisa Jaani juurde. Ja sinna jäingi, alguses piilusin võsast, selles mind avastati sealt, et salakuulaja tiriti, tiriti kohale tegelikult minu kõik kooliväline elu ja suved ja, ja, ja, ja talved ka oligi siis sealsamas natuke eemal. Vanematel oli siis kasuvanematele päris vanematel hea side. Et see seal midagi saladusi ei olnud. Ja see oli vaikiv kokkulepe, et koolis on korras, teati, et poiss tegeleb kindla asjaga, et ta ei käi kuskil lollusi tegemise nõmeduse tegemas. Ja, ja, ja, ja sellega lepiti ja hiljem isa ema on käinud ka võistlustel vaatamas, mis siis toimub ja vaatavad, et õige värke ja miks mitte, et poisil on väljunud ja kirg ja las ta siis mässab. Mainisite õuekeeldu, see oli siis karistusmeetod teie kodu moodi või? Karistus siin enne isa ütles, tema ei mäleta karistamist selles otseses mõttes oma vanemate poolt meil oli sama, et ikkagi noh üliharva, kui seal häält üldse tõsteti, noh minu puhul natuke rohkem tüdrukute puhul õdede puhul vast vähem. Et noh, kui sa ikka pinda käid pikalt, küll sulle ikka paikaga pannakse, päris nii, lihtsalt need asjad ei käi. Aga ei meheline, noh, head lapsed. Ega otsest sihukest suunamist ei mäleta, sest oligi, et noh, kirjutamata seadustele peavad asjad korras olema ja mul olid korras ja koolis koolis tibin Tobin. Ja ülejäänud aeg läks siis juba siis hobisse ja hiljem hiljem ka elu kas sama kooli kooliasjadega said iseseisvalt piisavalt hästi hakkama või näiteks, kui oli matemaatikas füüsikas midagi? Mõni ebameeldivam koht, tõusis tulu sellest, kes isale, eks on. Naljakas, see mul meeles klassi ei mäleta, kui see matemaatika füüsika Šveits keerulisemaks läks siis isa kehitas õlgu, et see kuramus nii keeruline, mitte midagi, arv emast oli rohkem abi ja tihtipeale nii et ema kehitas õlgu, ütles, et mis mõttes, mida te õpite, kus otsast, et meie ajal küll midagi nihukest ei olnud, aga isid õed jälle olemas, nii et selles mõttes. On küll ikka mindud, mindud käsi pikalt, et kuule, et aitad, no lihtsalt ei saa aru. Ja, ja ja see mul mehele lisa muheles, et kõrgharidusega matemaatikat ei saa pihta, mis koolis toimub. Et see niuksed, ägedad lahedad lood ja neid juhtus. Ma mäletan, mul küll koolis jooksvalt reaalainetega oli okei ega ma väga palju pihta ei saanud, mis toimub, aga ma sain hakkama nüüd viied. Ülehomme ma ei mäletanud, mis üleeile õppisin. Et selles mõttes on natuke kahju, et haridus jäi ainult tavahariduseks, et ülikoolini jõudnud. Aga meeldisid humanitaarained rohkem ajalugu eriti ja on siiamaani istub sees, et kodus kirjandust on niimoodi kahte lehte tehnikat ja maailma maailma ajalugu ja üleüldse ajalugu. Jah. Mis hetkel sa ära tajusid ja päriselt mõistsid, millega isa ema tegelevad või kui sa näed seda kõike lähedalt kogu aeg, siis ei tekigi, nagu see on kahe otsaga asi, et see on ühest küljest äge. Aga kuna nad olid ikka oma klassi tipud, siis sellega kaasnes kahjuks sihukene siiamaani ka minu lastel perekonnanimega. Et ega see lihtne ei ole, sind tembeldatakse isegi praegu, kui ma olen juba varsti 60 vana nimetatakse toob, mis sul, Vigalased oma isa tuules. Mis mõttes nagu et tegelikult on see keeruline, see teataval määral ikkagi natuke paneb sulle saatusele väikese väikese sihukese pipratera juurde, et sa pead kogu aeg teadma, et sul on niisugune nimi. Ega vist Eestis on küll, et kui öeldakse Einasto, siis enam-vähem kõik mõtlevad ühte ja sama haapsalu. No tegelikult natuke rohkem mul on, on vend Rein, kes on nüüd tuntud geoloog, siis tema poeg on Mart on Tartu Ülikooli kliinikumis administratsioonis küllaltki oluline kuju, aga mis nimesse puutub, siis see nimi on selles mõttes unikaalne. Isa vahetas perekonnanime kuskil 30.-te aastate keskel, kui see kampaania oli jaa, ta patenteeris selle nime teiste, et ega seda ei saa keegi teine võtta, nii et ainult meie meie nii-öelda perel, minu isa järeltulijate pere. Huvitaval kombel isa mõttes päris tükk aega, kuidas ta selle nimi võtab, valib ta, ta soovis, et mingisugune kõlaline sarnasus oleks tema varasema nimega soli. See oli eesti keeles Raudsepp ja üks meieni esivanematest elas pühajärvest. Kui mööda väikest Emajõge nüüd lõuna poole minna, siis esimene veski on raudseppa veski. Seal on üks meie Eeellases elanud ja sakslased panid mõisnikud selle talukoha järgi nime need asjast mitte et ta tahtis, tuleks sinna. Ja teiselt poolt ta tahtis, et oleks mingisugune seos nagu Eestiga. Lõpuks ta valitsusele nime, see on sõna Estonia tähtede natukene ümber Tähed ümber kujundatud ja, aga ta ei rääkinud meile, noh ütleme Vene ajal ei olnud see ilus rääkida. Mina avastasin seda ükskord tulnud ka selle peale, et need tähti ümber tõstad. Mul oli üks ettekanne Cambridge'is olinit Einasto from Estonia juba räägib sellest ja sellest ja siis üks üks mees vaatas, aga see on ju seesama hologramm jah. Ja, ja hiljem ma kuulsin oma venna käest, et kes elas nüüd isa juures, kuni isa isa summani isa tunnistas üles, et see oli meelega tehtud. Indrek tahad sa seda nime taaka veel kuidagi kommenteerida, et oli seal sellega siis mingil moel võitlust või tuli leppida, aga kõik ikka oli, võitlust muidugi oli. Et ega sa mees metsast enam ei ole, et sa oled ikkagi luubi all, tahad sa seda või ei taha, et, et see on nii halb, aga õnneks on see ka hea. Et head on rohkem sellega, halb on see, et sa ei tohi eksida kuskil selles mõttes, et koolis vahetunni ajal täiesti tavalises koolikakluses kellelgi nina veriseks lõid, siis sina said igal juhul rohkem karistada, kui oleks klassivend saanud ja nõudmised, eks, ehk et jälgiti sinu suhtumine õppimisse, see ei ole õige sõna, aga ikkagi, et sa pead natukene kas parem olema või vähemalt sa halli massi sulanduda kuidagi. Ja see on minu lastele ja, ja ma tean mul õdedel samamoodi. Et kui on nimi Heinosta, siis igal juhul olge hoiatatud, jah, silme ette kerkib selline keskmisest kõrgem akadeemiline pilotaaž ja nii edasi kahjuks tavalise inimesena siin esineda ei saa, ikka arvasid, et oo, ära plära küll seal sihuke kõvemat sorti. Ja kui ma ütlen, sõna kasvatamine ja oma lastele mõtlete siis kas kuidagi hakkab kelluke helisema või mitte, et on see niisugune moment, mille peale te olete oma elus pidanud mõtlema, et kas ma olen õigesti seda teinud ja kas üldse on õigesti võimalik teha? Noh, eriti nüüd, ütleme vanemas eas ikka tagantjärele mõtled, et mis asi võiks olla teisiti. Siis ma olen nüüd aru saanud, et nihukesed eksimused kuuluvadki elu juurde ja sealt piima näiteks ma kuulsin ühe ameeriklase käest, kes rääkis, kuidas toimus inimeste valik ühele olulisele kosmoselennuga seotud kohale, kas kosmosepiloot või midagi, nii valiti väga suure hulga nende kandidaatide hulgast. Aga need, kes ei olnud kordagi eksinud, need jäeti kohe esimese ropsuga kõrvale, valiti need, kes olid eksinud, aga kes olid osanud leida ja kiiresti leida ja selle hea tee, kuidas edasi minna? Kosmoselendudel on ka, tekib ootamatuid olukordi, noh, me teame väga hästi, nüüd on asi olnud ja peab õigesti reageerima. Ja see oskus oma vigu näha ja parandada ja leida tee, kuidas edasi minna, see on eluline oskus. Ja, ja ma arvan, et, et ma olen kah palju õppinud muidugi, mis on olnud, ega seda ära muuta ei saa ja mõnigi asi oleks võinud minna teisiti, aga ma vähemalt loodan, et ikkagi oleme leidnud õige tee, kuidas edasi minna. Kui tema perele mõtlete, siis kas te olete lapsi ja abikaasat pidanud oma tööle ohvriks tooma? See kõlab võib-olla natuke liiga dramaatiliselt, aga, aga te saate aru, mida mõtlen. Eks mingil määral kindlasti eriti oluline periood oli, kui, kui lapsed juba natuke suuremad olid. See niisugune kontakt kippus natukene nõrgaks jääma. Tagantjärele tark olles pühendumis perele just sellel perioodil oleks oleks olnud vajalik muidugi kunagi ei ole unustanud 11, aga oli teatud aeg, kus mul oli ka töö juures väga raske. Väga niisugune. Kus need uued asjad tulid välja. Meil oli ka Tõraveres teatud probleeme, noh, läks nii nagu läks, eks me. Eks me õpime. Kas sa Indrek omalt poolt soovitada teemat natuke laiendada, et et kui sa räägib, et teatud perioodil oli võib-olla side perega nõrgem, kui ta oleks võinud olla, siis on sul midagi selle tõttu tegemata jäänud või tegemata ja ülejäänud, aga see vastab tõele, jah, õdede kohta ma ei. Ma lihtsalt ei oska kommenteerida enda kohta küll, et, et see vastab tõele. Et just see kujunemisperiood ütlen minul siis nõu koolis kaheksas klass läbi siis ma olin juba ennast ära määratlenud tehnika inimeseks ja, ja tahtsin võidusõit Tartus, sellel ajal olid võimalused kasinad. Tallinnas paremad ja seisis tee Tallinnasse Tallinna tee jalge all. Ja tollel perioodil, nagu isa ütles, teadustööga hõivatud. Ega ma ei saanud teda endale põhimõtteliselt mitte minutikski, tema oli see, kes sai aega. Ehk et ma mäletan hästi, sedasi on mul elu lõpuni meeles. Pakkusin isale koole ja, ja siis tulevasi elukutsed, mida siis kutsekoolides õppida. Kuidagi tundus loomulik, et rauaga tegelenud, et, et siis tehnikaga, et edasi arendada. Et isal oli teadustöö juures, tõstis pilgu. Kas ma lähen kutsekooli seda õppima? Äkki ma lähen elektroonikat õppima? Kas ma võibolla võibolla raketiteadust ka, see on hea, ehk tegelikult tal ei jõudnud kohale. Aga see oligi, see oli nii lühike periood, kus otsustamine toimus ja ma tean, et ma valisin malekooli täiesti tavaline kutsekool Treieliks mitte et seal midagi halba oleks, aga see tähendas seda, et mul hiljem ülikooli edasi minna oli järjest keerulisem ja, ja siis ka ei saanud isaga pikki-pikki, heidame niukesi isa ja poja vestlusi pidada, et meil lihtsalt, et ei olnud aega siiski ka ise ma elasin juba eemal. Et me oleme saanud niimoodi arutada palju-palju hiljem. Ja pigem siis, kui isa on isal, on olnud väliskomandeeringuid ja olen saanud talle külla sõita. Et pigem on, ütleme, kodukeskkonnast eemal tulnud meie esimesed niuksed, süvavestlused. Vestluses ja jah, et tunnen puudu, et ma tean, et ma olen sattunud haridusega mitte päris sinna, kus oleks pidanud, aga täna on sellega kõik OK. Ehk et saab ennast ise ka elukestev õpe, nagu ilusad sõnad on, et Sa oled ise isa ju, eks. Ja kas sa mäletad end mõtlemast kunagi, et, et kui mul on lapsed, siis ma teen nendega nii. Või ma ei tee nendega nii nagu näiteks minu isa ees. Saad aru, saan väga hästi aru, ranitsa panid, põmm naelapea pihta. Et jah, ma olen kogu aeg mõelnud, et kui mina minust isa saab külma teistmoodi olen ja küll ma parem olen. Tegelikult on elu läinud niimoodi, et ei olema parem tühjagi. Neid ei saa võrrelda, eks ole, et iga asi omal ajal omas keskkonna samas kohas ja tingimused, mis iganes mida me kõik torkadena ei oska rääkida, eks ole, aga ei ole ka mina maailma parim isa kindlasti mitte ka maailma halvim, et minul on, aga natuke liiga palju, ütleme, lastest mööda läinud elu. Ja just selle, et aga ma ju tahan kõige paremat tegelikult noh, see on sinu parem ja alles tagantjärgi siis, kui haavu lakkuma hakatakse, siis näed, et paraku ei ole kõik nii olnud. Ja teil on väga pikk elu olnud. Kui te mõtlete tagasi ja teete mingisuguseid kokkuvõtteid enda jaoks, et kuidas ma ühes või teises kohas hakkama olen saanud, siis ei tunne teid nii hästi, et kas te olete niisugune enesele etteheiteid tegev tüüp või sellel kõigel hiljem ei ole väga suurt mõtet enam. Eks ikka vahel mõtled, et kui midagi on viltu läinud, et siis oleks võinud teisiti teha. Aga nagu ma ütlesin, vead on kahjuks nad juhtuvad ja tuleb neist õppida, vaat see on kõige olulisem. Ma arvan, et niisuguste edetabelit ei ole võimalik teha, aga aga siiski ma küsin, et kui te mõtlete isiklikule elule või, või perekonnaga seoses, siis mis hetk, kui hetked on teie elus isana kõige raskemad olnud? Tegelikult vot seesama periood, millest meil siin Videguga juttu oli, vot see aeg, kui lapsed hakkasid nagu iseseisvuma meil mõlemal abikaasaga puudusid nagu kogemused meil kuidagi endal kujunes asi mõlemal noh muidugi kumbki eraldi suhteliselt lihtsalt ja ma ei osanud alati leida õiget teed, kuidas paremini olla. Me mõtlesime palju nende asjade peale, aga ma ei osanud alati teha kõige paremal viisil, eks me õppisime, aga noh, see võttis aega. Alati tuleb mõelda, et kus sa kõigepealt, kus sa ise midagi valesti tegid ja kuidas sa ennast pead, pead nii-öelda muutma. Inimene saab muuta ennast. See kõlab väga hästi, aga seda on küllaltki keeruline. Aga ongi keeruline. Vaata enda vigu on tavaliselt raskem leida kui teiste vigu. Aga see on oluline enda vigu leida. Noh, ja samas sekkun, et mis asi on viga, vaatenurga küsimus, et mina vaatan kõrvalt, et ma ei saaks nii nagu mina ei taha küll sulle öelda, et see nii väga vigurit teinud, täna ma võin öelda, et need, mis kunagi pidasin oma elus vigadeks tänama ei pea, elu on kulgenud rõõmsalt ja väga ägedalt, et tegelikult on kõik okei. Ma teen veel kord, jaan viita sellele, et teil on olnud pikk elu, ma ei tea, kui palju teil on mahti tänapäeval vaadata, mis elu elavad noored ja kuidas nende käsi käib. Aga uued generatsioonid ja tõmmates selle kõik 90 aasta peale lahti, siis siis kas te seda märkate? Kuhu me praegu oma maailmale ka liigume, millest meil on puudus või, või vastupidi, te tunnete rõõmu sellele, mis meil tänapäeval olemas anud. Ma olen oma mõttelaadilt mõnes mõttes astronoom selles mõttes, et ma vaatan sellele kõrgemast punktist ja näiteks, kui vaadata nii-öelda niisugune maailma asjade peale, siis siin on erinevad perspektiivid. Niuke päris astronoomiline perspektiiv on, ütleme, miljardid aastad ja kui vaadata nüüd meie elu siin maal, Meie sõltuma päikesest, päikesel energia tagavarasid jätkub veel õige mitmeks viljardiks aastaks. Nii kaua on elu siin ka garanteeritud, kui ta iseendale otsa ei tee. Nii et mingit häda Ahto ei ole, aga siis ta lõpeb paratamatult, päike paisub, kuise vesinikutagavarad otsa saavad kõrvetab elu siin maa peal ära ja lõpuks tõmbub kokku valges kääbus, eks see on astronoomiline perspektiiv. Edasi von perspektiivid, niisugused, noh, ütleme nii, miljoni aastaga, 1000 aastaga 100 aastaga lähevad, aga kas need lähevad järjest kurvemaks kõik? Ei, nad on erinevad ja mis mind kurvastab praegu natukene, on see, et meie see kohalik, niisugune poliitiline elu või kuidas seda öelda, et väga sageli on tal see perspektiiv, on ainult viska mikroskoopiline ühesõnaga ühest valimisest teise isegi Eesti asjadele, mis on, ütleme näiteks 100 aasta peassegi astronoomi seisukohalt on see tühine, sellele ei osata korralikult mõelda. Ja vot see on selle, selle, kuidas kõrgema vaatepunkti, nende häda, sa näed asju väga mitmest mitmest skaalas, aga midagi teha ei ole nii, ta on. Kas teile, Jaan, on oluline, et nimi Einasto jääks akadeemilises ilmas kõlama? Mis mitte niivõrd akadeemilist ültse ühesõnaga ma tahaks, et selle selle nimega oleks seotud ikkagi niisugune tahtmine asjadest aru saada ühesõnaga asju mõista. Kui ma vaatan nüüd teiste nooremate siin tegemisi, Iisakust on siin juttu, Indrek on selles mõttes tõesti, nagu ta enne ütles, on teadlane, püüab asjadest aru saada ja siis toimida, kui, kui sa tahad, medmootorrattal on seal mingisugused probleemid. Kõigepealt sa pead aru saama, miks ta nii on. Ja siis sa leiad ka tee, kuidas edasi minna. Selles mõttes ei ole meie olulist vahet, üks on, ütleme ühel alal teineteise, aga tahtmine asjast aru saada. See on oluline, on jah, see on mul tänase tööga tööga täpselt sama, et, et iga päev on uued üllatused rauamaailmas. Ja huvitav on enne enne ei võta käsi taskust välja, kui sa aru saad, et, et kuidas nüüd edasi minna. See on olnud suurepärane vestlus minu poolt. Suur-suur, aitäh, heal ja Indrek, samad sõnad oli väga meeldiv. Aitäh. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku. Täna olid meil külas isa ja poeg Jaan ja Indrek Einasto. Aitäh kuulajatele ka kõike head. Leidke pikem versioon jutuajamisest isa ja poja ja, ja Indrek Einasto ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Otsige saadete seast üles, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.