Tere kuulajatele ja aitäh, et olete Vikerraadioga. Tänase saate peategelased on ema Merle Jääger ja tütar Ode alt. Kas nad just teineteise vastandid on, aga pigem erinevad kui sarnased nii seest kui ka väljast? Teatrikooli lõpetanud Merca elutee on kurviline juhtumised pehmelt öeldes värvikad. Muidugi on näitlemine toonud auhindu, aga ta on ikkagi punkar, keda hüüab mekaks ka tema enda tütar. Sest ema kõlab nagu seltsimeesülemus, on Merca ise kunagi öelnud. Tütar Ode kirg on etnoloogia. Ta on kirjutanud ülikoolis lõputöö eetritarvitamisest Eestis. Ode töötab Setumaa muuseumides ja aitab täna Mercal mälupilt ja emotsioone sorteerida. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Merle tere tulemast vikerraadiosse. Tere, tere ja Ode. Nii tore on sinna aitäh, et tulid terist. Teeme kõigepealt tutvustusvooru niimoodi, et te kumbki räägite teisest poest ehk alustades Merle sinust. Kui sa oma ainsale tütrele siin ja praegu otsa vaatad, siis kas sa ütleksid, et ta on sinu suust kukkunud? Ei ole, see on nagu kummaline, et inimesed, kes nagu näinud, minge oodet nagu kõrvuti ütlevad, et toode on minu nägu, no ei ole, kui te, kuid näeksite teema, isa, ta on nagu täiesti oma oma isa ja andjad loomulikult siukse ikkagi ikkagi sellise noh, nagu nagu naiselike näojoontega. Vaata nüüd ma olen nagu nelja silmaga koer, mul on kulmutasemel mingisugused täpid siin aga õde on vähemalt saanud oma oma isa Silveri käest, imeilusad kulmud. Tegelikult Mulle isegi see sirge lina meeldib. Tegelikult jah, et, et väga paljud, kes, kes on siis nagu Ode ole isaga tuttavad või teda kusagil kasvõi pildi peal näinud. Muidugi, House on täpselt isa seal mitte mingit kahtlust, mõningad kahtlused võivad olla emad. Aga tegelikult ma, ma saan nagu aru sellest ka, et miks, nagu arvatakse, et me oleme sarnased, et kuna kuna ta on ikkagi nagu põhiliselt minuga koos kasvanud, siis on ma arvan, et seal on mingisugused noh, mingi miimika, mis on siis ilmselt nagu minult peamiselt üle võetud. Nii aga sissepoole vaadates. Ka ei ole sarnasust väga palju, ta on ikka kõvasti korralikum, kõvasti praktilisem, asjalikum kui mina tahan kaanikeski täil toel. Ode ei ole täielik pahe, kuigi millegipärast ma ei tea mul. Mul tuli meelde see lugu, et kui me seal oas elasime, siis ma saatsin su hernepoodium, issand aru, et no kuidas on võimalik üle hoovi niimoodi minna, on ju, et see on vähem kui viis minutit ja saad aru. Lapsekene käib poe vahet, ma mingi veerand tundi, no tõesti, tule taevas appi ja siis ükskord ma nägin, kuidas siis kuidas ta siis siia alla ning oh mingi liblekenesistaks regi liblekesega tegeleva seal ja siis what's, oh mingi linnukene lendab ja siis ma sain aru jah, et kuidas, kuidas on võimalik käia teed, mis on vähem kui viis minutit on ja ikka veerand tundi. Kas sa mäletad tema käest küsimast kuskohast endale esimesaid? Mul on selline tunne nagu vähemalt kodavastus, võtame sellel natukene jutuks meie poolt. Aga mis põhjusel see tõuseb ülesse teema? Kuna mu nime saamise ümber on nagu juba mingisuguseid jah et siis ma aeg-ajalt pean Merkalt üle küsima, et nagu, et kas see on tõsi või ei ole. Üks lugu on näiteks see, et et Mülleri Sass pani mulle nime, ei pannud. Sass tahtis tegelikult tegelikult oma oma mingile tütrele panna nimeks Odes talle tegelikult väga see nimi meeldis. Aga, aga jah, Sist otsustas ikkagi ümber, et et nii lähestikku nagu kaks Odetan ja võib-olla ei ole hea mõte. Aga see esimene Ode siis sündis, mis põhjusel tähendab mitut siis Ode sündis vaid nimevalik? Esiteks teatasin ma kohe kategooriliselt, kas seto nimi või üldse mitte midagi kolhab Herbie roos ilmselt ei oleks pandud üldse mitte midagi. Et siis ma hakkasin nagu vaatama mingisugust seto nimesid, mis mis nagu klapiks ka isa perekonnanimega, siis tore on ju oma isa perekonnanimedel natukese nagu kaalutud ka seda sellest nimest ei annaks moodustada mingisugust noh, eriti vastikut hüüdnimena tuleb nagu selle peale ka mõelda. Täpselt selline hüüdnimi, mida ma arvasin, eeldasin, et sa võid saada selles, aga said on ju, mis ei ole üleüldse noh, nagu väga, väga niisugune. Ja et ainuke nimi, mis tal on olnud, on otu. See oli nagu mu sõbrannaga, jah, see oli meil selline oma omavaheline sõbralik. Ja, ja noh, niipea kui ma olin nagu lapse ära nimetanud. Nii tuli välja, et tegelikult oli ka minu minu vanavanaema oli olnud Ode Seto aktsent nii-öelda nime valikul oli tõesti siis nii-öelda kohustuslik. Aga miks see sulle nii tähtis olla? No sellepärast, et ma olen ema poolt seto ütleme, mingid esimesed kolm eluaastat, kuni noh, lasteaiani, eks ole, noh suuga aeg oli, et ema pidi ikkagi nagu tööle minema ja siis põhimõtteliselt enam-vähem esimesed kolm aastat ning hoidis ja kasvatas minu minu setost vanaema mammakale. Nii et ma sain tegelikult lapsepõlves korraga kätte kolm keelt. Mamma mees oli venelane, temast 22 aastat noorem, mul on, kuhu areneda. Ja, ja, ja siis ma sain nagu jah eesti keele siis seto keele ja vene keele Me läheme koheselt edasi, aga et see nime asi nüüd siin ammendavalt ühele poole saaks, ma panin tähele, sa ütlesid tema kohta Merca. Mõnikord ütleb Merle ka või. Ei, ma isegi ei tea, kes Merkot võrdleks hüüavad. Imelikud inimesed, paari inimest ikka mul oli sõjaväes oli, oli ka probleem, kui minu poole pöörduti, reames jääger läks paar sekundit aega. Issand jääger, sul on ju mina. Kuidagi ei noh, ma ei tea. See on kuidagi kas, kas Merca või Merle Jääger. Jah, jah, ja et noh, nagu kuidagi nagu Merlete jäägrit nagu eraldi May suhtestu kummagi nimega noh, õieti nagu. Nii lapsepõlv laseme selle silmade eest läbi, mis sa arvad, mis on esimesed päriselt meeles olevad mälestused? Kummalisel kombel mul on kaks mälestust, mis võivad pärineda kuskilt sellest ajast, kui ma olen, võib-olla ma ei tea, mingi pooleaastane nagu raudselt alla aasta otsa poed, aga rebase tänaval teisel korrusel elasime seal ja päike oli selline suhteliselt terav, ütleme ikkagi nagu sihuke kevadepoolsem või noh, nii. Ja ma istun seal elutoa põrandal ja mul on käes hästi pikk topeltniit nõela otsas. Ja siis on niisugune nagu vana selline mingi peegli karpa roosast, mingisugusest atlassist või siukses siilis siis Ugayason, nööbid, pärlid ja siis mujal, noh neid nööpe pärleid sinna, noh, niidiotsa. Ja mis sa mäletad, ma mäletan seda, et oli üks selline pärl kakaovärvi selles mõttes piimaga kakao, ma mõtlen, nagu see niisugune niisugune ilus, selline roosakas roosakaspruun, aga siis tal olid peal, olid siuksed nagu mingit kõrgemat sellist noh nagu oleks nagu šokolaadi tilgub teatud tumedat šokolaadi. Olin õudses vaevas sellepärast et proovisin seda pärliauku, kuna aga üles leida ja siis see nõelguvad takerdus nende nende mumpsude taha nende šokolaaditükikeste taha. Pärast minu ema nagu rääkiski mulle, et kui ta tahtis, et ma istuks nagu rahulikult paigal. Et siis ta andiski mulle neid pärleid ja nööpe, niimoodi siin on niidi otsa ajada ja siis ta sai ise nagu rahulikult olla köögis. Et seda häda ei olnud, et ma oleks nagu maid endale nõela kuhugi kuhugi valesse kohta sulanud või, või hakanud neid neid nööpe pärleid sööma, et, et ei, et see on küll niimoodi ilusasti, nööbid, pärlid või niimoodi niidi otsa aetud kõik. Ja siis teine mälestus mamma juures lama elas laagris esimesel korrusel ja siis no ka niisugune niisugune hästi hästi soe, terav päike paistab aknast sisse. Ma istun seal põranda peal, mul on all tited, oli siuke paiga tekid, olid seal mingid mingid näinud ja ma ei tea, mis mingeid Nõmmilialisel peal olid. Mul on jalas on siuksed, mingid ka mingid roosakad, mingid sipukad, mammale oli kummipuu. Jamiir, tibu ühesõnaga kuidas see valgus tuliselt läbisele mürripuulehtedest suid, siukseid, varjud, et noh ja siis keegi tegi toas suitsutubakas, uitsin, oli tuli ja siis ma ajasin käega laiali, vaatasin, kuidas tubakasuitsust tulevad mingid uued kujundid, et see oli noh, nagu hästi-hästi, huvitav, tõmbasin jälle käega, soole tuli hoopis, mingis on seljas mingid niuksed. Kaks sellist hästi-hästi kummalist nagu mälupilti on. Panen kuidagi mosaiigikildudest kokku, praegu võtta, see rebasetänav asus või asub pääsküla. Ehk te olete siis pääskülas ja mustamäel kombineeritult kasvanud. Ja kõigepealt elasin seal pääskülas laagris ka selles mõttes Lakslas mamma. See on kummaline, kuidas mul alati tundunud automaatselt millegipärast sinuga seoses, et sa oled pigem maalt pärit. No see ongi peaaegu nagu maa selle sellepärast, et neil oli seal ikkagi seal rebase tänaval oli ka hästi-hästi suur aed oli ja võimelised aia tagant hakkas siis kohe pääsküla raba. Mu vanemad viisid mind sinna pääsküla raba poja siis. Ja siis nakatasid mind sellega, et ma olen mingisugune hull, mingi seenehull ju, olen teinekord metsast välja tulnud, kui on üks maitsvad ja vinged seenekohad, ma lähen mõtteliselt pesu väel tulnud metsast välja, sest ma olen kõik asjad täis korjanud kaasa arvatud oma riided. Et noh, tegelikult jah, mul on, ütleme, see loodud on, on nagu väga kõvasti olnud lapsepõlves kokkupuuteid ja, ja isegi muide siis kui me kolisime Mustamäele Siili tänavale. Sest tegelikult need olid seal põhimõttelised, mingid esimesed paneelmajad, nii et nii kaua, kuni mina veel nagu koolis käisin, et see oli seal, ümberringi olid ikkagi mingisugused nagu vanad vanad, sellised kunagised, mingid noh, peenramaad olid seal olnud näha maastiku pealt. Ma olen ikka seal kuskil lõket teinud ja kodunt pihta pandud nii-öelda pihta pandud kartuleid, eks seal kuskil duaalses küpsetanud ja asi ja pigem nagu nägi, suhteliselt sihuke noh, maaka voodielu keset linna nagu nägi välja küll ja muidugi mamma juures laagris sai päris palju olnud. Kas mu oletus on õige, et sa omandasid setu keele tegelikult nii et sa ise polnud Setumaale sattunudki? Laagris. Ja sellepärast, et mamma mammakene nagu, nagu vana indiaanlane põhimõtteliselt rääkis ainult seto keelt Aga sina said aru, mis toimub? Muidugi ma olin ju noh, nii väike, kui ma harjusin nende erinevate keeltega ära. Hästi kummaline lugu, oli sul vene keelega papalli traktorist ja mingi kolmeaastane, kui ma lasteaias hakkasin käima? Üsna ütlesin lasteaiakasvatajate looma, oskan vene keelt väikenerle mida sina siis oskad? Vene keeles, mina temalt ilmselt lootsid, et mingi koska võimus mingi sihuke ärgiga hingest teadsin, jokk toimets. Ja, ja noh, muidugi nad kohkusid hirmsal kombel ära. Et oi-oi, et seda, seda ikka ei tohi õeldes tegelikult teine väljend, mis mul oli ka suhteliselt alguses peale oli kooserida vai sinna juurde käis niisugune žest nagu käega ka viska, trumpi on ju tõst. Ja kusjuures ma ei usu, et ma selle et ma selle ebatsensuurne väljendi papa käest sain sest papa ei, ei kasutanud ebatsensuursed väljendid üldse, aga ilmselt siis mõni mõni tema see kaardilauasõber, et noh, ju ma sealt oli selle pigem nagu kuskilt nagu napsanud, sest sest jah, et kuskil vabadel päevadel käisid papa juures mingid kaardi sõbrad, mängisid seda putkid, noid on ja ja, ja ma õppisin ka selle väga ruttu ära. Ja siis mama mamma oli nagu tegelikult selles mõttes täiesti täiesti nagu teistsugune, kui nagu mingid teised vanaemad. Et mamma armastas meiega võidu joosta, siis ta kasutas tagaaias tiritamme. Aeg-ajalt, mis oli nagu õudselt lustakas. Et mammale oli siis põll oli. Ja põlle taskutes olid igast tikkudega sugune mudru, mis talgud, mis tal vajalik oli. Kleit ja siis Esko mamma kasvatas, dividame, õudselt äge oli vaadata. Ma panin selle pea vasta maad, tõstis jalad üles, kõigepealt kukkus põld lärts niimodi näo peale, siis kukkus kleit siis aluskleit. Ja siis tal olid need pika-pika varrega aluspüksid, siuksed, minu meelest olid mingisugused roosakat tooni strit ripeedia, siis siuksed, pruunid puuvillasukad ja siis oli see õudselt naljakas, minu meelest sammastik jalgadega Befaverba seal üleval. Tead, ma räägi mulle nagu hästi-hästi, teistsugune, teistsugune nagu mamma. Aga siis meil kolises Ta täpselt naabermajja kolis, Suler üks poiss, kes oli sama vana kui mina ja Suleviga oli, oli väga lahe. Et temaga, Me saime kakelda. Literne nagu kurja pärast oleks kakelnud, vaid vaid see oli lihtsalt niisugune tore. Sisime, sülitasime teineteise pihta. Aga siis, no muidugi muidugi ega noh, tal oli, ta oli ka sihuke vanaema koosu vanaemaga Osulaid, haiged jalad ja siis siis näe, tema muidugi taunis igasugust kaklemiste sülitamist ja siis me läksime Suleriga kuskile maja taha, niimoodi koosu põgenesime usu eest ära, et siis saaks jälle kakelda ja siis me teadsime, et me ei tohi nagu kisa teha. Mõtlesime vaikuses niimoodi, et meid ei avastataks ja siis ükskord ma läksin isegi kuuride taha kaklema, sellepärast et koos ikkagi jõudis kuidagi järele. Liibata või ema nägi aknast midagi sihukest. Ja siis keelast keelasid kaklemise ära. Omas peres ainus laps, kodune kord, mis sulle sellega seoses meenub, kui sa mõtled isale emale ja ja endale siis, kui juba tekib huvi niimoodi piire nihutada, ütleme. Ma ikka aeg-ajalt aeg-ajalt ikka isa käest sain nagu rihma küll, jah. Aga mul ei ole nagu meeles enam, noh milliste sigaduste eest või, või noh, mida ma siis niimoodi konkreetselt korraldasid. Aga jah, et isa isa ikka kippus nagu vahepeal rihma andma. Siis on niuksed, öeldakse üks üks huvitav lugu on leem. Aktsiisist mamma ikkagi lõpuks ei lubanud rihma anda, aga noh, isa oli, isa oli nulliga täitsa niimoodi noh, rismandmise siis manni ääre peal oli see, et kuna Rebase tänavalt, eks ole, sinna laagrisse oli põhimõtteliselt noh, nagu kaks peatusevahet minna, bussiga sõita, aga siis me käisime seda maad tihtipeale nagu vanematega jala läksin jalamamma juurde. Ja ükskord kusjuures mina olen ja ma ei saa aru, kuidas neil mõistmatu tõid mingisugune nelja-viieaastane, mõtlesin mamma juurde minna, ütlesin ausalt, ütlesin vanematele mamma juurde neil praegu ei saa, praegu pole aega, mõtlesin, okei, ma lähen sise. Ja ma läksingi ise mamma juurde jala. Ja ma ei saanud aru, mis pagana pärast miks selline paanika või noh, mis ma ju ütlesin, et ma lähen mamma juurde. Tee oli selge, mamma kõrvalkorteris elas üks, üks Lembit, millegipärast olid all telefon ja siis ilmselt siis kuidagi, kui ma sinna mamma juurde jõudsin, et siis ilmselt mamma siis helistas, et Merle on siin. Ja siis tulid vanemad. Isa oli Tiiani kui herilane. Aga jah, et seekord mul jäi vist ikkagi nagu jäi nagu risk saamatest. No ma vist ei lubanud rihmutada mind. Kas sul on ka mälestused Merca ema-isaga? Isaga rohkem emaga on ka tegelikult paar mälestust. Merca ema suri ära siis, kui mina olin umbes nelja-aastane. Ja paar mälestust on seal mustamäelt. Üks eredamaid mälestusi on see, kuidas ma ennast selle vanakooli liumäe peal ära kõrvetasin, sest ta oli niimoodi mõnusasti kuumaks köetud päikese poolt. Vanaisa Ülo oli väga-väga-väga tore mees. Erinevalt nendest rihma juttudest, mida ma siin just rääkisime Ei, mina ei saanud küll kunagi karistada. Sain või mul ei ole igal juhul meeles. Mulle anti kommi ainult. Ülal oli selline baarikapp, kus tal Eliseks suur kommikauss. Eks ma seal käisin niimoodi lunimas. Kodus sinu vastu, kui tuli juba kooliaeg peale oldi nõudlikud või või näiteks õppetükkidega tegelemine ja muu säärane teema, oli see su enda asi pigem, või pidid sa aru andma ja kuidas see käis? Kui esimesse klassi läksin, siis esimese nädala jooksul ma jõudsin kakelda ära kõikide klassi poistega ja joonistusõpetaja, kellega ma pärast jube hästi läbi sain. Minu jaoks oli nagu täielik absoluutne piin, oli see 45 minutit lihtsalt nagu paigal istuda, et nagu ei olnud võimalik, lihtsalt see oli minu jaoks nagu täielik košmaar. Aga noh, iseenesest meil oli, koolis oli, oli õudselt lahe algklasside õpetaja, ta oli esiteks väga ilus, ta nägi välja nagu, nagu džinnal olla pritsiila. Tema nimi oli Silvi Sauet. Õpetaja Sauetile oli siis tegelikult selline komme, et kui ta tegi mingit, ütleme, mingid kontrollid öelda midagi, et ja siis ta pani, noh, õpilased kui võimalik, eks ole, siis üksinda pinkides istuma. Ja kui olnud nagu võimalik, et seda mõista, vahepeal panin ka noh, nii-öelda aknalaua peale ja ja kusjuures mul hakkas niivõrd meeldima seal aknalaua peal selle töö tegemine. Et kui mul on nagu mõte kinni jooksis, oli õudselt pea oli nagu välja vaadata ja siis noh, ja siis ükskord issand, ma mäletan, oli see et jälle mingisugune kontrolltöö ja õpetaja Sauet. Aga kust te aknalaua peale aknalaua peale kedagi polegi? No kui tahad minna siia, olgu, milline tema nagu tegeledes pikendamise vältimiseks või noh, niimoodi. Aga kodus noh, ütleme jah, kas ikka mingil määral vähemalt alguses nagu kontrolliti küll, aga ma ei ütleks, et oleks olnud mingisugune mingit erilist pedaali nagu pandud nende kooli koolitükkide osas. Mis teema selle kaklemisega täpselt on, et kas sa natukene utreerid või sa mõtledki päris füüsilist kontakti kohe esimesena. Ikkagi käsitsi kokku käsipidi. Ja mina nagu küll ei leidnud, et patsist sikutamine nagu lahene. Pealegi mu isa õpetas nagu kogu aeg, et enda eest tuleb seista, neljandas klassis olin. Ja see oli niisugune lugu, et see Mustamäe tiik on, eks ole, kuskil seal koolivee peal oli mingisugune kutt, kelle nimi oli Suler, mida oli aasta minust vanemas klassis ta ikka noh, ikka tegelasi ka ikka seal mingi aja kirjutasin neljas klassis kuidagi kuidagi, ma ei tea, minu minu ahistamisega sõna otseses mõttes koolitee peal ja noh, kuidagi ikka lõpuks lõpuks ikka nagu nagu jumala eest mugadi noh, ikka täiesti kartsin seda tüüpi ma julenud isegi kuni koolimas välja minna, kui kadi sule seal koolimajas ringi ringi tammus, onju. Ja siis ma kurtsin isale seda, aga noh, saad aru. No see, et lähed, lähed kuhugi kitule loovatel kidule ikkagi õpetajale õpetad Talle ei minda, et noh, see oleks nagu vahepeal lõppude lõpuks, mis saab teha, oleks saanud. Ja siis siis ühel ühel nädalavahetusel võtsite aitäh ja siis ma pidin talle lihtsalt rusikaga päikesepõimikust peksma. Papstumas muidugi, eks ole, kõhulihaseid nagu trammionju, et ei, vale koht kõrgemale, noh, ja siis ta ühesõnaga õpetas mind. Ja siis oligi niimoodi, et et ükskord tulen siis niimoodi koolist kooli uksest välja. See samase Sulev hüppab sealt nurga tagant välja umbes ahhaa ja, ja ühesõnaga mitte midagi ei mõelnud. Ütlesin ainult nagu selle peale visa õpetuse peale, siis virutasin täiest jõust. Niimoodi, et ma ütlen ausalt, ma tundsin sõrmenukk kidega selgroogu tüüpousinaga tähisedes kokku, aga täpselt sellel samal hetkel kui ma talle virutasin, tuli mingisugune õpetaja tuli sealt välja seda ru nägi seda. Ja siis kohe deporteeriti mind siis noh, võeti tutist kinni, on ju vaene suled, äkki sureb ära. Ja siis viidi sinna, mis ta on direktori kabineti ukse taha, et nüüd kutsutakse vanemalt. Aga isa töötas sel ajal juba raudteekoolis meistrina helistatigi siis umbes isale, isa tuli, isa tuli kooli ja küsis, et millal siis nagu asina, et oi, et teate, teie tütar kakleb. No mis ta siis tegi, et umbes, et, et ma ei tea, lõisin vaese Sulevi täitsa oimetuks ja ütlesid, aga no ilmselt siis põhjusega. Ja tubli tirts, väga hea, et noh, näed on minu õpetusest kasu teie õpetajatega mu tütart ütlema, sest mõjub ja et noh, et ikka tüdruk peab ikka oskama iseenda eest seista. Räägid ise ise veel pedagoog, aara? Avee jah, paps andis mulle õiguse ja tegelikult tegelikult meil oli nagu see kooli direktor oli, ka, mingi meesterahvast oli ka nagu jumala normaalne, siis ta nagu ikka nagu hammustas läbi, et ega ega üks väike neljanda klassi tüdruk endast endast aasta vanemat poissi lihtsalt noh, niisama nagu kloppima ei lähe. No. Kas sa üldiselt olid niisugune intsidentidesse satu ja? Kojaoja see oligi nagu üks mingisugune põhju nakad üks põhjustest, miks ma miks ma lõpetasin keskkooli 11.-st 11-sse klassi, läksin kaugõppekeskkooli. Kummalisel kombel mingid õpetajad arvasid, et mina olen tegelikult see noh, liider on kes nagu kes, nagu ma tea organiseerib mingisuguseid pausid, kuid, ja suitsetamist nurga taga ja ühesõnaga muid siukseid asjana. Tegelikult läksin mina lihtsalt teistega kaasa. Aga noh, mind nagu peeti indrek siukseks halvaks liidriks, noh need asjad pole üldse nii. Kuskohast võiks tulla, mille pealt? Mille pealt palju põnevam on ju pausi panna või mingisse mõtetesse tundi? Ei, seda ma saan aru, aga see, et ta sind Lihtsalt lihtsalt sellepärast, et ma olin alati olin kamina nendest puntides, kes panid pausi. Okei, noh, jah. Tunnistagem ausalt, et noh, et tegelikult, ega ma seda pungi päeva näiteks 40 kuuendas keskkoolis organiseerinud, mina tõin ainult ainult ideed, vot kümnendas kest, kes kas tehti 50 neljandas ka, et pungipäev on ja siis ja siis teised haarasid seal kohe kyll jojo, teeme meie ka ja mõtlesin okei. Ja seda nimetati, et jääger organiseerib koolis vastuhakke koolivormi vastu. Sa said ikka kodus vähe rihma veel ja kas sa ise oled vahel mõelnud niimoodi, et kuskohast see tee kuidagi kõrvale hakkas kalduma või teistmoodi minema nagu üldiselt me tüdrukute puhul aru, et, et see võiks kulgeda. Mis ta nüüd nii kõrvale Kuni sinnani välja, et sa ühel hetkel jõudsid ikkagi ju see võis, ütlesid sõnad punkeks sellesse seltskonda, kus eriti vist naisi ei olnudki. Väga vähe. See pidi siis minema tüdrukute teest natukene ikkagi teistele. Ka ja tegelikult mul on nagu olnud olnud nagu jumala konkreetselt probleene oma nagu sooidentiteediga, kui ma olin mingi mingi päris päris niisugune väike, ma arvan, mingi kolm, neli on ju noh, me kasvasime üles sangarliku Nõukogude sõjafilmide peal ja ja siis ma mõtlesin, et ma tahan saada sõduriks. Ja siis vanemad ütlesid, oi-oi. Aga tüdrukutest ei saa sõdureid. Et noh, et kui sa tahad sõjaväkke minna, et siis siis siis kas arstitädi või kokatädi, no mõttetu mingi süsti tegemine ja mingi kvali leemekulbi liigutaja ka ikka tahaks nagu mudas roomata, vissi lasteaiatankiga sõita ja noh, nii edasi. Ja siis ma tundsin esimest korda elus, kuidas minu soo pärast diskrimineeritud mis vahepeal nagu mingi aja nüüd olid nagu pikad juuksed ilusti patsid, tead, ainel nisulaki mingi neljandas klassis, kui ma võiksin seal, kui mul lõigati juuksed lühikeseks. No näiteks mütsike väga mütsike väga poisid ja, aga no ütleme, mingisugune sihuke harilik potisoeng ütleme, Pirita rannas ja üks mingisugune mees vist üritas mu emale külge lüüa. Stoi Teie poeg ujub nagu delfiin. Mulle üleüldiselt nagu meeldis rohkem olla nagu vee all kui vee peal, noh selles mõttes, et vee all ujuda, palju huvitavam. Ja siis mul oli jah, kuidagi seal mingisugune see identiteedikriise. No vot, seesama see, see lapsepõlvesõber Sulev onju, et kellega sa ikka nagu nagu puu otsas ronida ja igasugu muid nagu tullakse, tead et see tundus nagu nagu kordades huvitavam. Ma arvan, et, et sealt tuli nagu mitu aspekti kaasatud see, et enamus pedagooge olid, eks ole. Naised on ju, kui olid need niinimetatud laupäevakut, siis noh, tüdrukud ikka pidi oli kogu aeg koodi pesema ja tegema mingeid mingeid hästi nõmedaid töid. Üldsegi mulle veel jäänud ja mul oli nagu kogu aeg sihuke tunne, et ma ei saanud aru nagu mikspärast nagu kool tüdrukutelt nõutakse reaalselt rohkem kui, kui poiste käest poistele paljunes poole lihtsam elu. Ja no vaata, ma olen nagu kaalude tähtkujus, eks ole, ja siis mul on nagu sa mingisugune õigluse värk on noh, niimoodi niimoodi nagu sees, et et jah. Ma ei tea, kas on tähtkujust tulenev, sest et ma olin ise sama enda puhul täheldanud et nagu see õigluse taga ajamine on mul ka juba väiksest saadik muidugi hästi hästi hästi tugevalt sees. Et see võib-olla ei väljendu väljaspoole nii palju, aga. Tagasi äkki sul on asendanud kaaludes või tõusumärk või midagi niisugust? Heitja? Tagasi uuesti vanemate juurde, kas nemad said pihta, mida sa üritad korraldada ja kas nad olid kõiges sinu tagala heas mõttes? No mingi aeg, mul läksid isa isa-ema lahku kuidagi nagu, nagu sellest hetkest nagu muutus nagu isa mul nagu hästi siukseks kaitseks on ju. Tegelikult tegelikult ei saa, ei saa nagu ema kohta mitte midagi halvasti öelda, et kui ikkagi 80. aastal olid noorterahutused on ju Tallinnas? Muidugi ma võtsin ennast, tasub selge see. Ja siis ühel pühapäevasel hommikul siis ilmusid minu ukse taga ka siuksed, jaak, pintsakutes isikud et viia mind nagu lubja tänavale ülekuulamisele. Aga kuna ma olin 14, siis siis noh, ema ema ikka nagu võitles seal nagu jumala konkreetset, et noh, et, et mina ei lase, onju oma last, ma tean, seadus on ja minu meelest ei lase, onju üksinda nad, et alati peab olema kaasas, kui on alaealisega tegu, peab olema kaasas mingisugune täiskasvanud isik, kellel noh, kellele see laps on põhimõtteliselt nagu ise nagu välja valinud Ast kuidagi toppis nagu isa sinna kaasaegne ja siis ma mäletan veel seda, et alguses alguses mitte kuhugi ta ei lähe, et kuulate kodus üle. Kui seal lubjas olime, siis kuule nimeka uurija nimega leek meesterahvas, õudne tropp. Siis ütles, et tototatud kus ema töötab, siis. Ahah, siukses kohas, varsti enam seal ei tööta, loll jutt, ema oli lihtsalt seal, noh, ta oli nagu ministeeriumi alluvuses, eks ole, autotranspordi ja maanteedeministeeriumi Ta kombinaadi pearaamatupidaja. Ja ma muidugi läksin koju, rääkisin seda emale, sõnas no vaatame, muidugi ma töötan seal edasi, täpselt nii oligi. Et noh, selles mõttes jah, et mul oli nagu mingisugune tugi, oli mul alati olemas. Sel ajal, kui enamus Nõukogude noori vaatas, kuidas oma eluga edaspidi hakkama saada ja mingisuguseid oskusi omandada, ametit, elukutset teha, midagi siis maandusid sa kambas, kus juuksed olid püsti ja roosaks ärritud ja kõikide riiete küljes olid needid või haaknõelad. Asi on selles, et see lause, mis on nüüd praegu ütlen, võib nagu tunduda kummaline, aga ausalt öeldes olid oli ütlemise punkrite seltskond oli palju vaimsem kui ütleme näiteks kogu see kogu see disko pepule kamp. Nii ma ei oska selle vastu vaielda, kahjuks või õnneks, aga. Ma hakkasin tänu neile näiteks klassikalisest muusikast lugu pidama, eks ole. Aga maisemad asjad, kas näiteks kujutasid ette, mida sa oma eluga peale hakkad? Noh, niimoodi äraelamise mõttes, mõistad, laagis näitlejaks, näitlejaks, siis sa teadsid, et sa juba hakkad muidugi. Mida sulle nagu enesetunde mõttes või oleku mõttes sellesse gruppi kuulumine andis kas oli lihtsalt selline mõnus ajaviide või oli seal midagi põhimõttelisemat? Tead ausalt öeldes oli see ka kindlasti midagi põhimõttelist ja, ja tegelikult tegelikult ma arvan, et et see kasvab tas minus ka päris korralikult, noh, nagu julgust erineda. Ütleme ausalt, et alguses alguses oli küll nagu, nagu üksinda. Üksinda lähed, äravalane, mingid imelikud riided seljas, et targad inimesed vaatavad. Aga, aga kas tekkis nagu mingi hetk, kui ma polnud seda üldse nagu lähelena? Kodus on niisugused nagu mässu, ei, ei väljendanud kuidagi kuivatestide, keeran selle sõna kasvatamine, mida sa mainisid, et see kasvatas sinus teatud asju. Kas ei näita just seda, et kodus on midagi kasvatamise mõttes tegemata? Rei. Emal oli, emal oli nagu põhiline see, et, et ükstaskõik, mis peatselt kõrgkooli lähed. Muidugi, ema oleks tahtnud, et minust oleks saanud arst. Aga. Ei ole kuidagi üldse minu rida. Isa oli kunagi noores põlves oli, oli väga edukas Eesti kõva harrastusnäitleja. Et ta oli isegi nagu Robert Gutmaniga mingis ühes mingis harrastusnäitlejate trupi ja isa isa peeti, noh, ikka Gutmanis nagu kõvemaks meheks. Isa oli üliõnnelik, kui ma nagu lavakasse sisse sain, nagu üli, üli õnnelik. Kuidas sa ta isaga kohtusid malevas malevas ja kui vana sa oled? Mina olin 23 sündisid siis, kui olin 24, enne. Ja veel 24 kohe kaks. Ja isa oli siis vist kuus teistest. Kas te päriselt olite paar ka vä? Muidugi kui kaua? No ikka jupp aega enne küll väga pikalt ei olnud. See käis kuidagi kähku. Te vist läksite lahku umbes pool aastat pärast meil siin? Jah, kuskil nii. Et sina tegelikult päris isaga koos kasvanud niimoodi perekonna mõttes ei ole, ei ole. See on muidugi päris huvitavate kuueteistaastane poiss rajalt maha, mis kõlab peaaegu kriminaalsetel. Nali naljaks, aga tollel momendil minu isa oli isegi vastutustundlikum pool. Et kindel see, et tema temal kuidagi leidis, et et tahab peret mängida ja ikkagi last kasvatada ja eks ta, eks ta vist läksite lahku ka siis, kui tema ta läks sinna piiri peale. Et ikka noh, perele paremat elatist teenida. Sa räägid sellest siiski suhteliselt vabalt, et mis tähendab seda, et teil on omavahel need asjad klaaritud emaga või isaga või? Ja nüüd ma olen mõlemat versiooni kuulnud sellest loost, jah. Merca ei ole mitte kunagi Miisast mitte ühtegi halba sõna rääkinud ega, ega ka vastupidi. Aga noh, lihtsalt inimsuhted on keerulised. Aeg-ajalt nüüd ma olen saanud nagu ka isapoolse visiooni ja jutt läks palju põnevamaks, aga pigem nagu pikemalt ei lahkaks seda siin, sest et võib-olla ei ole lihtsalt see ei ole insulteetringut. Aga sulle endale hingerahu mõttes oli see tähtis. Ei, aga ütleme, see on selles mõttes oluline minu jaoks, et lihtsalt hea on teada, kuidas ja miks asjad läksid niiviisi, nagu nad läksid. Aga ütleme, mingisugust hingerahu see ei toonud, lihtsalt ma tunnen, et on hea olla detailidega kursis. Missugused sinu lapsepõlve mälestused on esimesed, mida sa arvadelt päriselt mäletavad? Malevas ka, kusjuures olevast malevast ja ema oli malevas või? Jah, et ma sain aru, Merca on rääkinud, et nad pärast selle nõukogude aja möödumist nad siukse sõprade kambaga tegid selliseid isehakanud malevaid. Ja siis sealt on osad mu esimesed esimesed lapsepõlve mälestused pärit selleks kilpkonn, ma mäletan, see võilillelehti ja üks eredaim lapsepõlve mälestus esimestest on see, kui ma läksime ujuma. Jaa, Merca lasi muu vee sees, ma olin seal seljas niimoodi hoidsin kinnist, lasime lahti ja vajusin vee alla. Muidugi ujusin pinnale ka, olin tige nagu herilane. Ta oli minust mitu meetrit kaugemale ujunud ja siis ma olin lihtsalt nii pettunud. Ma tundsin, et mu usaldust on, kuritarvitab. Aga väga hästi mõjusid jah, veidral kombel ma minetasin selle oskuse pärast seda üsna kiiresti. Üks teine eredam lapsepõlve mälestus, kusjuures on mu nelja aasta sünnipäevast või siis mu esimene sünnipäev, mälestus, ma ei mäleta, mis me tegime. Aga me olime setomaal, ma ei tea, kus külas see võis olla, võis olla see Lüübnitsa. Aga see võis olla ka laossina, aga kuskil seal veere peal veere peal ja me vaatasime kauguses kultus. Ja see oli, see oli Lüübnitsast edasi, seal jah. Lüübnitsa ja see on kuskil seal laulsime vahel. See kõlab niimoodi, et sa olid siis setomaa endale selleks ajaks kuidagi uuesti või esmakordselt avastanud vä? Ei uuesti avastanud taas aasta on selles mõttes või noh, tegelikult ma juba sattusin sinna nagu mõnevõrra mõnevõrra varem hakkasin seal käima. Et aga lihtsalt selle Kulka saared on nagu see, et et mu ema on, on nagu Kulkna saarerest rikkamast suguvõsast pärit tegelikult. Kui ma küsin ühe väga avameelse küsimus, et kui sa ei taha, ära vasta täitsa siiralt, kui ma jäin praegu mõtlema, et et kui oda isa oli see, kes tahtis nii-öelda perekonda kuidagi nagu luua või hoida siis miks sul lapst vaja oli, Merca kui sina seda ei soovinud? Välja käis, ei olnud, see, see ei olnud päris nii, lihtsalt lihtsalt asi on selles, et tegelikult ta tuli noh, mul oli nagu spiraal, onju. Ja siis siis ta otsustas, et ta tuleb, sest ta lihtsalt niimoodi lükkas varbaga lihtsalt spiraali välja. Selles oli kogu asi. Ei, no kindlasti ma ei olnud planeeritud seda, seda mitte ja nagu ma olen aru saanud, Mercal ikkagi olid omad kahtlused, et kas see on, kas see on nagu kõige parem mõte, sest tegelikult sa ju ei tahtnud lapsi saada. Mingi vahe vähemalt on enamus, et see ei olnud nagu osa plaanist. Oled sa oled niisugune häälestus oluliselt üldse mitte lapsi, saadame, mindi vähenemist. Seda kuulata väga harva. Kuidas sa niisuguse noh, mõtlen isegi jõuad, et see justkui on instinktide vastane ju ei ole. Ma lihtsalt ei armasta imikuid nagu täiesti siiralt. Muide, kusjuures mul on seoses sellega mingisugune täiesti täiesti nagu veel üks hästi-hästi kummaline lapsepõlve mälestus niisugune tempel mällu igaveseks. Mingi mingi käru oli istekäru võib-olla mõni aasta võib-olla nagu rohkem sõitsime käru ja suvine aeg oli ja siis tuli selline mingisugune õudne mutt, kellel on niisugused täiesti niisugused jämedad vorst, sõrmed olid mingisugused erepunaseks, mingid värvitud küüned, ma isegi mäletan siiamaani ta lõhnamis rei segu maie, higist ja siis ja siis mingisugusest õudselt lõhnaõlist, onju, ja ajas ta löödi suu oliga pähe värvitud ja siis ta tuli ja tegi mulle niimoodi sõrmedega dotsipati välimaksin täiesti hüsteeriliselt röökima mulle ausalt ma arvasin, ta torkab mu silmad peast välja, mina nagu põhimõtteliselt ei, ei lähenev väikestele lastele niimoodi. Ja, ja ausalt öeldes on tõesti mulle meelde imikud. No ausalt ei meeldi, noh, alates kolmandast eluaastast siis, kui lapsed enam-vähem noh, nagu mingisugused sõnad suhu tulevad, tore. Aga. Kuidas toode ka sinnamaani jõudsite? Hästi olemegi kunagi lapsepõlves nii toredaid luuletusi. No see oli siis, kui ta hakkas juba oskas rääkida, kuidas ta sinnani jõudsite, kui ta rääkima hakkas. Vaevaliselt, tegelikult mu tädi, mu isa õde oli ka väga suur abiline, siis ma väike olin ja painiks Metne töödud etnotali tihti õhtuti teatris. Ja tädi elas siin samas tiigi tänaval ja siis ma üsna tihti olin nende juures. Tädike ütleb, et noh, ta oli aastaid lasteaiaõpetajad, mina olin tema esimene kasvandik. Ja kui siis paar aastat hiljem liitmi mu tädi sai ka lapse, et siis temaga täditütrega üsna lahutamatu komp päris pikalt. Mäletad, millal sa esimest korda ja emaga klaarima hakkasid, kus isal? Meil ei olnud kunagi sellist jutuajamist, ma veetsin ess palju aega koos isa õega siis sellist küsimust sai kohe vastuse ja olgugi, et mu isa väga palju lapsepõlves pildis ei olnud vähemalt mitte füüsilisel kujul. Et noh, me ikka telefonitsi rääkisime ja ja nii edasi, siis tema isapoolse suguvõsaga ma olin väga lähedane. Et mul nagu ei tekkinud sellist küsimust. Ja muidugi, eks mul olid väga toredad kasuisad ka. No eks üks hetk tuli küll see küsimus kunagi teismelise eas, et noh, et miks nagu kuidagi isaga suhteid ei ole. Aga see sai üsna kiiresti klaaritud ka siis, kui ma umbes 18 aastaselt isaga rohkem suhtlema hakkasin tegelikult siia varem. Varem paremate reedord Reimo Chilli Petersi periood. Et siis siis 14 silluachi. Ma kartsin, et mul ei ole Uudega mitte millestki rääkida. Tingimus on ta vähemalt muusikast rääkida ei saa. Kas see kuidagi see suhtlemine hakata nagu muutused, aga niimoodi tihedamaks kuuled ajada. Admo, lindistan sulle seda ja seda. Ta oskas mulle kinkida reedodzilbeppersi plaate ja et see oli nagu esimene, tasapisi hakkasime rohkem suhtlema ja siis, kui ma 18 sain umbes, et siis me hakkasime koos paaris käima. Ja saime mingisugustest asjadest räägitud ka praegu meie omavaheline suhtlus, väga hea. Mulle meenub selles paariskäimisega nagu see lugu, kui kui see Silveril on mingi uus pruut ja, ja ja Ajadis Silver puhevil ruut, mis pruut on minu tütar? See jäänud esimeseks ega viimaseks korraks, sest et noh, kuna mu isa on üsna noor No võib arvata, kui sinust 16 aastat vanema umbes 17 vä? No 18, Daily'ga napilt 800 hind on olnud, siis sündisin. Aga kui su ema mainis kusagil jutu alguses, et ta on poeem sa mõtled oma lapsepõlvele ja kodule ja kasvatusele, et kas väljendus kõigest sellest ka. Sajaprotsendiliselt kõik oli väga kao selline meie majapidamises. Metka ei armasta väga palju koristada, kui mitte öelda, et ta, et ta lausa vihkab seda, mis puudutab minu kasvatada, mis siis, ega, ega mul väga palju reegleid ei olnud, aga Mercal oli üsna lihtne, sest et ma olin üsna sõnakuulelik laps juba lihtsalt loomu poolest. Kas see tähendab kõike seda, et sa olid võrdlemisi varakult siis iseseisev? Pidin olema ja olin ka, et kui me siin enne rääkisime varajastest lapsepõlvemälestustest, siis üks oli ka see, et kui me elasime rokas, siis minu hommikurutiin oli tihti selline, märkasin varem üles kõik teised, sest ma läksin medi tuttavat siin köhki, eks umbes kolmene olin, tol ajal lõikasin endale ise Viilaka kääru leiba. Vahel oli ka sinna peale midagi panna, enamasti mitte lihtsalt selline hommikusöök. Kusjuures ma pean mainima, et, et kõik sõrmed jäid, olles ja leivaviilud, muutusid aga järjest korrektsemaks Et iseenesest ma väga hindan seda Merka kasvatuses, et ta lasi mul alati hästi palju ise teha, proovida on palju ka selliseid lapsevanemaid, kes lihtsalt leiavad, et lihtsam on ise kõik ära teha. Jah ja ei lase lase lastel noh, kas siis plätserdada või, või vildaka leivaviile lõigata või midagi muud taolist. Ja, ja siis kasvavad lapsed, kes seisavad külmkappe täis külmkapi, sellised surevad nälga. Või, või ei oska pesu pesta, nõusid pesta või noh, mida iganes, et noh, neid näiteid on lõputult. Valis mingi 10 aastane, kui ma ükspäev otsustasin, et nii, et täna tahan mina, mina teha süüa. Ja, ja eks ma, eks ma siis tegingi juhendamisel päev otsa ise süüa. Tegelikult mul väga palju asju ei teinud, et seal oli täidetud munad. Ma ei mäleta, mis supp või praad oli ja siis tegin magustoitu ka, aga noh, asi seegi. Kuule väga hästi tuli välja ju selles mõttes seda. Kas sa mäletad olukordi, kus nagu tahtsid, et tema oleks rohkem juures panustaks? Hooaja hästi palju, kas siis koolinäidendid või lihtsalt mingisuguste kodutööde puhul või et nad lihtsalt tahaks võib-olla niisama juttu ajada. Et kuna näitlejatel on õhtune töö ja tollel ajal, kui mina käisin koolis, siis ta Merkalike tohutult rakkes. Et üldiselt noh, niiviisi nii on nende noorte näitlejatega, et kui nad ikka sinna teatrisse võetakse, siis alguse alguses pannakse neid niiviisi tanki, et neil ma näen seda praegu ka teiste noorte näitlejate peale, et noh, lihtsalt son, see on see süsteem. Et aga see ei ole pereelu just kõige paremini toetav, mina jõudsin koolist koju ja siis ema läks tööle. Ja noh, see oli üsna tavaline Ma ei tea, kas see on niisugune asi, millega saab päriselt ära harjuda ja sai tee sellest üldse probleemi või ikkagi tähendab seal frustratsiooni ka. No eks tagasi vaadates on aru saada, et ega, ega tegelikult lihtne ei ole nagu lapse psüühikale vahepeal oli nagu selline maha või kõrvalejäetud tunne. Iga inimene saab oma lapsepõlvest mingisugused teatud traumad ja ma tahaks tõesti näha, kas on neid, kes üldse ei saa, no ei ole võimalik, lihtsalt kõik saavad, ja noh, see oli lihtsalt nagu minu nii-öelda taak. Isegi ma arvan, et tead, et, et ka mingisugust üle hoolitsemisest võib võib saada ikka mingi korraliku traumalo tempel mällu igaveseks. Aga eks eks ma nagu aktsepteerin seda, et nad selliselt nagu meie elukorraldus, et seal nagu positiivseid asju ka näiteks see, et mul oli keskmisest rohkem vabadust, võib-olla lapsena mis ei olnud nagu alati tingimata 100 protsenti positiivne, sest et mul oleks küll kohati kulunud mingisugune kubjas, kes kontrollib mu kodutöid ja nii edasi. Aga noh, sain ka ilma hakkama. Iseenesest, nagu, kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, et see oli jah, teistmoodi. Kas sul Merca on olnud endal mingit sisemist konflikti kuidagi emaks olemisega ja heaks emaks olemisega ja kuidas peaks olema või? Mitte eriti aga üks asi, mis, mis nagu küll on nagu see, et mu ema kunagi tuhnis välja minu päeviku ja luges seda ja pärast ta kasutas seda, mis me seal kirja olin pannud minu vastu, ära seal ennast hirmul, alatu. Ja sestap olen mina püüdnud hoiduda Ode mingisugust päevikute ja asjade lugemisest. Panite tähele, ta ütles, püüdnud hoiduda, sest et on hiljem tunnistanud üles, et tal lugenud küll ja aga, aga ma räägin tükk tükk aega tükk tükk aega hiljem ise ise sätitud lapsel vedelema sinna. Jaga usal usalduse, oli nii suur, aga, aga ma ei ole seda sinu vastu kunagi ära kasutanud, seisab siseselt, mis sa seal kirjutanud oled, pigem vastupidi, ma tegelikult olin, olin nagu täiesti vaimustuses oma tütre kaunist kujundlikust keelekasutusest. Nii, aga kas sa said põhimõtteliselt teada midagi oma tütre kohta niisugust, mis sind üllatas või mille peale sa ei ulatu varem tulnud märganud? Midagi me ei ütleks, et midagi ma ütlen, et ma pigem nagu tõelise naudinguga lugesin seda, kui teos. Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis ka kõik päevikut, mis ma olen eales kirjutanud juba kirjutamise hetkel, ma arvestan sellega, et keegi võib seda kunagi lugeda mitte eesmärgiga tantsude kellelegi lugeda, aga lihtsalt juba selle läbi stiil ja sõnakasutus natukene muutuvad. Ja ka see, mida ma sinna kirja panen Nii et, aga väga hea stiil on sul mulle tõesti meeldib. Vahva oli teiega suur-suur, aitäh, Ode ja Merka. Suur aitäh. Aitäh kutsumast. Aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku ja nädala pärast kohtume taas kuulajatele ka. Suur tänu. Kuulake pikemat versiooni jutuajamises tema Merle Jäägeri ja tütre Ode altiga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanemad.